Surfikängurud

Tagasi kodus

2009-08-21T14:18:00.001+03:00

Kõik läks hästi ja oleme juba kaks nädalat kodumaal tagasi olnud. Viimased lennud läksid kõik plaanipäraselt ja isegi pagas jõudis kõikjale kohale.

Istanbuli lennujaam oli paras šokk. Seisime tund aega passikontrolli sabas. Õnneks me viisat ei vaja, sest viisa sabas tuli muidu veel pool tundi lisaks seista. Õnneks vist seagrippi ei saanud (ptüi-ptüi-ptüi). Aga mõtlesime, et kui kuskilt mujalt seda siiani külge ei pookinud, siis seal lennujaamas saame raudselt. Need inimesed ei oska ju järjekorras seista, mis tähendas, et meeletu rahvamass trügis elu eest väikese piirivalvuri luugi juurde. Ümberringi kõik aevastasid ja köhisid, ruumis oli lämbe ja õhku absoluutselt ei olnud, väikesed lapsed oksendasid rivis... Minagi võitlesin õhu- ja vedelikupuuduse käes ja püüdsin järjekorda mitte ära minestada. Mõttes mõlkus ainus soov tempel passi saada ja otsejoones kuskilt joogivett saada. Käisime temperatuuriandurite alt ka läbi ja osad inimesed kutsuti järjekorrast ära ning neile pisteti temperatuurimõõdik kõrva. Targemad inimesed kandsid nina ja suud katvat maski. Ise oleks ka seda sel hetkel tahtnud.

Tempel passis marssisime väsinutena oma pagasit otsima. Väsinud olime mitte ainult pika lennupäeva tõttu, vaid ka ajavahe pärast. Istanbuli piiri ületades oli kell meie jaoks juba üks öösel (kohalik kell 19.00). Püüdsime lennujaamas "tüütajaid" vältida, kes hakkasid meile kohe rääkima, et metroo on väga ohtlik ja sõidab linna väga kaua. "Meie shuttle buss sõidab kõigest pool tundi ja maksab väga vähe - 50 liiri inimene." Ei no tere hommikust. Meie kahene tuba hostelis maksis 65 liiri, miks me peaksime siis linna sõitmiseks maksma 100 liiri? Me olime targemad ja marssisime metroojaama. Metroo on Istanbulis väga korralik: puhas, konditsioneeriga, sõidab poole tunniga kesklinna ja pilet maksab kõigest 1.50 liiri! "Tüütajad" üritavad ikka korralikult esimest korda riiki saabuvatel turistidel naha üle kõrvade tõmmata.

Leidsime hosteli kergesti üles ja vajusime peagi voodisse. Väsimusest ja suhteliselt hilja voodisse minekust hoolimata olime ajavahe tõttu kell kuus hommikul juba ärkvel. Kella kaheksani vähkresime voodis, kuid siis andsime alla ja läksime hommikust sööma. Riia lennuni oli veel aega ja jalutasime kaks tundi vanalinnas ringi. Istanbuli vanalinn on väga ilus ja kohutavalt palju turimigruppe jooksis vaatamisväärsuste vahel ringi. Linnatänavatel kohatud kauplejad olid oluliselt vähem pealetükkivamad kui kahe aasta eest. Kell oli üheksa hommikul, aga välitermomeeter näitas 31 kraadi. Mõtlesime, et kas see saab tõsi olla. Sest tegelikult ei olnud meil üldse üleliia palav. Kui me järgmist termomeetrit veel nägime, mis samuti üle kolmekümne näitas, siis jäime uskuma. Aga mõtlesime, et mis temperatuurid meil Malaisias siis olid, sest siin kannatas vabalt mööda linna kõndida ja turisti panna.

Jõudsime kolm tundi enne lennuki väljumist lennujaama. AirBalticu check-in avati alles kaks tundi enne väljumist. Taaskord tuli seista piinavad pool tundi passikontrolli järjekorras. Lennuk sai inimesed õigeaegselt peale ja ootasin juba põnevusega Riiga jõudmist. Kahjuks oli aga õhku tõusmise järjekord nii pikk, et kokkuvõttes jäi lend ikka pool tundi hiljaks.

Riias võtsime oma suured kotid ja marssisime välja. Süda lõi ikka väga kiiresti. Mõtleks vaid, lõpuks ometi peaks meid keegi seal väravate taga ootama! Kui palju oleme maandunud erinevates lennujaamadest ja kurvalt vaadanud, kuidas suur rahvamass kedagi väravatest ootab, aga meid ei oodanud kunagi keegi. Riia lennujaam on väga väikene ja märkasin kohe oma venda ja vennanaist. Võttis silmad vesiseks küll. Lennujaamast välja astudes lõi vastu mõnus karge õhk. Täpselt selline kodune lõhn. Nii värsket õhku ei ole ammu tundnud. Pärnusse sõit kulges kiiresti ja sujuvalt. Me pole ammu-ammu nii palju tihedat metsa näinud, kui Riia-Pärnu maantee ääres :) Kummaline oli ainult see, et ühtegi palmi ei näinud :) Harjumatu noh, aga nüüd tuleb sellega harjuda.

Maandusime oma pakkidega Marko vanemate juurede Reiu jõe ääres. Meid oli tervitama tulnud palju lähedasi inimesi. Mõlema vanemad, õed-vennad, Marko tädi ja vanatädi. Oi kui tore oli neid kõiki jälle näha. Kallistamist jätkus pikemaks ajaks. Laud oli ka kaetud kõige hea ja parema eestimaise toiduga :))

Esimesed päevad käisime ringi nagu tulnukad. Kõik oli nii harjumatu ja pidev eesti keele kuulmine oli nii kummaline. Mõnes mõttes ei ole kaheksa ja pool kuud väga pikk aeg ära olla, aga samas piisavalt, et nõuab eesti eluga uuesti harjumist. No ja tänaval liiklemisest ja autoga sõitmisest ei tasu rääkidagi. Jälle tuleb teed ületades auto (meie jaoks) valelt poolt ja esimest korda rooli istudes hakkasid loomulikult suunatulede asemel hoopis kojamehed tööle :))

Natukene reisi statistikast kah. Pidasime kogu aeg väikest exceli tabelit ja saame öelda järgmist:

ööbisime täpselt kaheksa ja poole kuu jooksul 65-s öömajas ja maksime nende eest rohkem, kui on meie siinse merevaatega kolmetoalise korteri aastane pangalaen. Aga sama raha eest saime me siis ööbida oi-oi kui jubedates hostelites ja mitme inimesega ühes toas. Rendiautoga läbisime 13 876km, lisaks veel 4952km busside ja rongidega. Kogu reisi jooksul oli meil kokku 17 lendu ning läbisime 50 000km. Kõndisime maha.... tuhandeid kilomeetreid. Me ei raatsinud just tihti ühistranspordi peale raha kulutada ja eelistasime võimalusel jalgsi kõndimist. Konkreetselt teame, et Brisbane's müügimehe ametit pidades kõndisime igal tööpäeval maha 10km, kokku kogu töötatud viie nädala jooksul siis 300km. 10km maha kõndida ei olnud üldse raske ka turisti pannes. Seega ei ole maha kõnnitud tuhanded kilomeetrid üldse mitte liialdus. Kokkuvõttena läbisime reisi jooksul ligi 70 000km.

Nägime selle aja jooksul väga palju ning seda kõike jääb meile meenutama 1900 fotot (algselt tegime loomulikult rohkem, aga untsu läinud pildid praakisime välja). Ning loomulikult õnneks ka seesama blogi, mille Marko isa on kõik välja printinud ja kaante vahele pannud.

Kõik küsivad, et kas me siis sinna ikka elama ei tahtnud jääda. Ütleme nii, et kliima ja looduse poolest on Austraalia ja teised tema ümbruses asuvad riigid vapustavad. Kuid konkreetselt Austraalia ühiskond ja elukorraldus sellist tunnet ei jätnud, et siia tahakski kuuluda ja jääda. Olime oma reisi ette võttes juba liiga vanad, liiga palju muud maailma näinud ja seetõttu Austraaliast enam ahvivaimustusse ei sattunud. See, mida sa näed turistina Austraalias reisides ja see, millise pildi riik endast loob, ei vasta päriselt tegelikkusele. Ei hakka kõikidest miinustest siin enam üle rääkima, eks need on juba varem blogis välja toodud. Mainida tasub vast veel ainult seda, et meil ei õnnestunud Austraalias kordagi kahepeale nii palju palka teenida, kui varem Eestis elades. Samuti on Eesti tehnoloogia ja IT areng ning kasutamine nii heal tasemel, et see hõlbustab igati igapäevast tööd ja toimetusi.

Austraalias saadud kogemus on äärmiselt väärtuslik ja aitab Eestit hoopis teise pilguga vaadata. Kui kliima välja arvata, siis on siin ju tegelikult hea elada. Igas teises riigis sa oled ja jääd võõraks, muulaseks. Mina tahan olla omade hulgas. Kuigi meil ei ole siin tagasi olles praegu sugugi kerge: oleme hetkel töötud ja koduta. Elame endiselt seljakottide otsas ja kodu on seal, kus on meie seljakott. Aga kõik vanemad ja vanavanemad võtavad meid vähemalt oma katuse alla ja söök (mitte kiirnuudlid!) on ka alati laual. Aitäh teile kallid sugulased!! Ning igal pool eraldatakse meile siiski omaette tuba. Te ei kujuta ette, milline õndsus on magada kahekesi toas, puhaste linade vahel ja mitu ööd järjest ühes ja samas voodis :)

Kuid ikkagi, me ei kahetse mitte midagi. See on kogemus ja elamus, mida ei saa meilt mitte keegi ära võtta. Raha ja mugavused tulevad ja lähevad, kuid elamused jäävad!

Singapur ja Malaisia

2009-08-03T07:43:00.003+03:00

Singapur, 23. juuli

Väljalend Brisbane'st oli ikka väga ebainimlikul ajal. Kell 2.45 öösel. Viimane rong linnast lennujaama läks 19.20 ehk pidime üle kuue tunni lennujaamas passima. Natukene üritasime tooli peal kõveras magada ka. Välja tuli küll rohkem tukkumine kui magamine. Lennukis ei jäänud ka kohe magama, sest oli vaja süüa, juua ja filmi vaadata.

Singapuri aja järgi kell üheksa jõudsime kohale. Lend kestis kokku ca 8 tundi. Õues oli hommikul vara juba 26 kraadi sooja. Lennujaamast välja astudes lõi kohe täielik saun vastu. Lisaks kuumale päikesele oli õhuniiskus 100%.

Sõitsime metrooga Little India linnaossa, kust hakkasime öömaja otsima. Käisime mitu backpackerit läbi, aga neil olid kahesed toad kõik välja müüdud ja sellise kuumaga umbses ja palavas kuueses toas me ööbima nõus ei olnud. Tahtsime Singapuri jääda ainult üheks ööpäevaks, et saaks end korraks välja magada. Vantsisime oma suurte kottidega selles kuumas ringi ja leidsime lõpuks väga korraliku hotelli, mille tuba maksis ainult 79 singapuri dollarit. Sama raha eest sai Austraalias kaheses hosteli toas ööbida. Siin saime siis korraliku konditsioneeri ja vannitoaga hotellitoa :) Õnneks saime kohe sisse kolida ja paar tundi magada. Ametlikult oli check in alles kell 3.

2007. aastal juba olime Singapuris ja seetõttu midagi uut ja põnevat me linna peal ei näinud ja seekord ei otsinud ka. Pilte ka ei teinud. Kõik, mis pildistamisväärne on, on meil juba paari aasta eest üles pildistatud. Meile muidu väga Singapur meeldib. Ta on tõeline suurlinn oma 4,5 miljoni elanikuga. Vaatamisväärsuste poolest on see linn isegi igav, aga linnana väga lahe, sest pea kogu linn on kesklinn ja elab. Jalakäijate tänav (Orchard Road) on kilomeetreid pikk ja kilomeetrite kaupa on seal kõikvõimalikke kaubamaju. Kaubamajad on vähemalt 5-6 korruselised ja kõik külg külje kõrval kogu jalakäijate tänava ulatuses. Mitmed kaubamajad on omavahel koridoridega ühendatud ehk kui kuumus liiga hakkab tegema, siis saab mööda kaubamaju edasi liikuda. Kaubamajad on kõik konditsioneeriga. Singapur on Aasia riikidest kõige tsiviliseeritum ja raudselt ka kõige puhtam. See meeldibki mulle linna juures kõige rohkem, et arvestades kliimat (aastaringselt 30 kraadi ringis) on linn väga puhas ja nägin vist ainult ühte surnud prussakat tänaval. Samuti on Singapur odavam muust Euroopalikust maailmast (eriti odav võrreldes Austraaliaga), kuid kõikidest teistest Aasia riikidest oluliselt kallim. Käisime ühe kaubamaja aluses foodcourtis söömas (käisime samas kohas ka 2 aastat tagasi) ja praed maksid 6-8 SGD, normaalne. Ühistransport on ka väga odav ja mõistlik liikumisvahend. Ja ometi kord ei olnud lennujaamast linna saamine roppkirves, nagu Austraalias, Uus Meremaal ja paljudes Euroopariikides vaid täiesti tavaline metrooliin 1.90 SGD pilet.

Malaisia, alates 24. juuli

Melaka

Magasime end mõnusas hotellitoas korralikult välja ja järgmisel hommikul ärkasime juba kell seitse, et Malaisia poole edasi liikuma hakata. Õnneks sadas vastu hommikut vihma, mis lõi ilma vähemalt korraks natukene jahedamaks, et meil oli kergem oma kottidega bussijaama vantsida. Bussijaam asus nii nõmeda koha peal, et ükski ühistransport sinna ei läinud. Käisime eelmisel õhtul vaatamas, et mis kell umbes bussid väljuma peaksid ja marsisime õigeks ajaks kohale. Tuli välja, et väljas seina peal olevad ajad on umbes niisama sinna pandud. Loomulikult ei väljunud buss graafikujärgselt. Tegelikult läks buss hoopis hiljem. Ootasime bussijaamas poolteisttundi ja siis saime Malaisia poole sõitma hakata. Buss oli korralik konditsioneeriga ja mugavate istmetega. Sihtpunktiks oli meil Melaka (Malacca) linn, kuhu jõudsime 4,5 tunniga. Piiriületus käis kiirelt. Singapuri poole peal pidi ainult passi näitama, Malaisia poolel tuli koos pagasiga läbi jalutada. Singapur ja Malaisia on meile viisavabad.

Peale piiri ületust muutus loodus koheselt väga lopsakaks. Mõlemal pool teed vohasid suured palmimetsad! Uskumatu, pole elu sees näinud nii lopsakaid palme ja need kasvavad metsana! :) Austraalias teede ääres passivad kängurud asendusid teede ääres passivate ahvidega.

Ja nüüd sobib siia hästi tõlge lõigust, millega algab Kagu Aasia Lonely Planet:“ Teretulemast oma uude ellu. Konnad on krooksunud ja kuked kirenud kogu öö ning kärisevd mootorrattad tunduvad tiirutavat sinu voodi ümber. Juba hommikul on tapvalt lämbe. Sa ronid sääsevõrgu alt välja ja kooserdad koridoris olevasse ühispeldikusse. Peegel on liiga lühike, kraanikauss liiga madalal ja kogu ruum on väga räpane, aga sa ei märka enam kõntsa. Peldikuks on loomulikult ainult auk põrandas. Paberi unustad sa jälle maha, nagu tavaliselt. Seega pead jälle ämbrist kopaga vett võtma, et tagumikku „pühkida“ ja veel mitu kopatäit, et kõik alla lasta. Nüüd on aeg dušši alla minna – loomulikult tuleb kraanist ainult külm vesi. On aeg edasi liikuda järgmisesse linna. Bussijaamas võtavad sind vastu „tüütajad“, kes kõik on näljased sinu raha järele ja üritavad sulle midagi või kedagi kallilt müüa või mõttetut teenust pakkuda. Seejärel üritad külalistemajja jõuda. Kõigepealt vaidled juhiga hinna üle, sest tema nimetatud hind sisaldab „ma olen siin linnas uus“ maksu. Külalistemajal on varjuline aiake koos kanade ja mudas mängivate poolpaljaste lastega, aga tuba on see eest pime urgas ja lärmakas. Tänad adminni ja lähed järgmist külalistemaja otsima. Paari tunniga leiad sa parima hinna ja kvaliteedi suhtega oleva toa, sööd varjulises kohas maitsvaid nuudleid ja libistad külma õlut. Igal juhul parem kui palgaorja elu.“

Melaka bussijaamas jagas mingi „tüütaja“ kohe öömaja flaiereid. Vaatasime flaieri järgi, et päris ok hinnad, sarnased või isegi odavamad, kui eelinfo põhjal ootasime. Otsisime linnaliini bussipeatuse üles ja istusime bussi. No buss nägi välja küll poolsajandit vana ja paraja vingumürgituse pidi ka saama, aga samas pilet maksis ainult 1.20 ringiti ehk mingi 4 krooni ja konditsioneer töötas. Hiljem selgus, et me maksime ikkagi „ma olen siin linnas uus“ hinna, tagasitee maksis vaid 1 ringit. Otsisime flaieri öömaja üles ja vaatasime tuba. Kõik riided olid seljas läbimärjad ja ei jaksanud väga selle kuumaga oma pakkidega palju öömaju läbi käia. Külalistemaja tuba oli paras sara, aga Lonely Planeti andmetel ongi kõik sellised (ainult peened hotellid on tasemel). Tuba maksis siis 40 ringiti ehk ca 120 eeku. Toas oli ka wc potiga vannituba ja tualettpaber! Maja ise ja tuba olid õudne sara, aga väga puhas. Austraalias olid hostelid sarad ja räpased. Siin on ainult sara :) Mõtlesime, et võtame üheks ööks ära, eks näis mis homme saab. Vannitoas loomulikult sooja vett ei ole. Lonely Planeti raamat ütles, et sellega harjub kiiresti, sooja vett ei tunta enamikes majutusasutustes. Malaisia on moslemi riik ja siin on wc-s auk maas ja paremal juhul veevoolik augu kõrval, kehvemal juhul pead kopaga veepangest vett võtma. Wc paberist ei tea nad ka midagi. Melaka bussijaama jõudes pidin ühes sellises juba käima. Raamatu järgi on kõik avalikud wc-d auguga ja majutusasutustes võid vahest poti ka leida.

Proovisime ööbida ilma konditsioneerita toas ehk ainult ventilaatoriga. Konditsioneer asus täpselt voodi pea kohal ja mõtlesime, et sellega saame kohe omale külmetuse, kui see meile otse pähe puhub. Faniga oli küll päris palav, aga siiski võimalik magada. Külm vesi duši all oli mõnus. Sellise kliimaga absoluutselt ei igatsegi sooja vett, tahaks kogu aeg ainult külma duši all olla.

Õhutemperatuurist meil aimu ei ole, sest kuskil termomeetreid ei ole. Aga üldiselt oli nii, et kui öömajast välja astusin, siis olid kahe minutiga kõik riided (k a aluspesu) seljas märjad. Isegi tänaval lihtsalt seistes higi voolas. Kõndida sai ainult teosammul. Ja vett pidi liitrite kaupa kogu aeg poest ostma. Ööd on samuti palavad, ainuke vahe on see, et õhtul ei paista vähemalt päike enam lagipähe. Sellised palavad õhtud mulle meeldivad :)

Sadamalinn Melaka oli esimene linn Malaisias, mis asustati 14. sajandi alguses Sumatra printsi poolt. Melaka on pidevalt olnud tähtis kaubatee ja kaupmehi igast maailma otsast on siin palju olnud. Malaisia on pikalt okupeeritud olnud. Kohe alguses saabusid siia hiinlased, 16. sajandi alguses portugaalased, 17. sajandil võtsid võimu üle hollandlased ning 18.sajandi lõpus inglased. Malaisia saavutas iseseisvuse alles 1957. aastal. Melakasse on kõik võõrvõimud oma arhitektuurilise jälje jätnud.

Melaka on suhteliselt väikene linn. Bussijaamast linna sõites võttis ahmima, et selline linn ongi või. Bussijaamast kesklinna oli 1km ja ümberringi oli ainult suur slumm koos kohutavate lobudikega. Portugalased ja hollandlased on siiski tugeva jälje maha jätnud ja südalinnas on näha euroopa mõjutusi. Meie külalistemaja asus suhteliselt koledate majadega tänaval (teine pilt), aga paar tänavat eemal algas kohe tsiviliseeritum linnaosa. Keskklinnas on mõned suured kaubamajad, kus ühes oli isegi Carrefour, kust saime hommikuks saia ja juustu osta. Kaubamaja taga on kohe vana portugallaste kindlus. Siin linnas on väga ilusad rikšad. Üks uhkemini lilledega kaunistatud kui teine. Ja öösel on rikša jõulutuledega kaunistatud. Väga ilusad. Rikšajuhtidest on ainult kahju, kuidas nad küll jaksavad sellise kliimaga kahte turisti vändates mööda linna ringi vedada. Linnakesel on ka väikene ringjas raekojaplats, mille äärsed majad on kõik punast värvi. Platsi keskel suur purskkaev ja hollandlaste tuuleveski. Kogu linnasüda on hollandlaste pärandus, isegi reakoja nimi on Stadhus. Linna läbib ka jõgi, mille äärsed majad on ikka suhteliselt räämas. Ja jõgi on ka väga sogane ja pruun.

Linnas on väga suur hiinlaste kogukond ja seetõttu ka suur hiinalinn. Hiinalinn on kohalike arvates kõige põnevam koht ja söögidki pidid seal kõige paremad olema. Millegipärast asusid enamus kirikud, templid jm rahvuste palvemajad ka just hiinalinnas. Kõige muljetavaldavam oli Hiina tempel, kuhu vabalt ka naisi ilma end kinni katmata ja jalanõusid ära võtmata sisse lubati. Samas kõrval oli mošee ja kirik.

Umbes kella kuue ajal õhtul muutus hiinalinn väga elavaks. Tänavad muuusid korraga suureks turuks ja ohtralt tekkis igasuguseid söögikohti. Tekkis selles mõttes, et omanikud tulid oma ratastel söögilettidega kohale ja hakkasid küpsetama ning inimesed ostsid sealt süüa. Ning ka päevavalguses tähelepandamatud peldikud osutusid valgustatud söögikohtadeks. Meie päris sellise rattaga käru pealt ei ostnud. Leidsime ühe tänavakohviku, mille köök asus ka õues ja oli meie mõistes ikka väga algeline, aga nägi parem välja kui need kärud. Toit osutus väga heaks ja odavaks. Praed maksid 5-8 ringiti ehk umbes 15-24 krooni. Ainult õlu oli kallis (võrreldes muu elamisega siin), täpselt kaks korda kallim kui praad: 12 ringitit 640ml pudeli eest. Moslemi riik noh, hea kui üldse leiad koha, kust õlut antakse. Aga söök oli tõesti kõige parem hiina söök, mis ma saanud olen. Hiinlased ise tegid oma toorainetest.

Lisaks oli hiinalinnas lava püsti, päris meie söögikoha lähedal ja seal toimus reedel karaoke võistlus. Kes laulda mõistis,sellel lasti kaua laulda, kes mitte, see kamandati ruttu lavalt maha. Laupäeval laulsid inimesed seal niisama karaoket. Ja lava ees olid toolid ning inimesed kuulasid ja vaatasid karaoket. Niiet söömaaeg elava muusikaga või määgimisega...

Me päris ikka Malaisia söögitingimusi ei usalda, nii et ostsime lennujaamast rummi kaasa ja nüüd iga kord enne söömist lonksame kõhu huvides. Ei tea, kas tal tegelikult ka seedimist parandav toime on või mitte, aga psühholoogiline abimees ikka :) Ja niisutatud antibakteriaalsete salvrätikutega varustasime ka ennast enne Austraaliast lahkumist. Loodetavasti õnnestub kõhutõbesid vältida. Igaks seitsmeks juhuks on Egiptusest ostetud kõhurohi ka olemas, mis vähemalt seal riigis toimis kõhuhäda vastu väga hästi. Ainuke mure on, et me ei saanud malaaria tablette. Austraalias apteeki minnes selgus, et need on kõik retseptiravimid. Meil ei olnud enam aega ega võimalust seal arsti juurde minna ja ostsime siis spetsiaalse kõrge DEET-sisaldusega putukatõrjevahendi. Kasutame seda sprayd raamatu õpetuse kohaselt ohtralt igale poole pihustades deodorandi asemel :) Õnneks ta lõhnabki natukene nagu pahalõhnaline deodorant, aga mitte pooltki nii hullusti kui meie OFF. Lisaks lugesime eesti vaktsiin.ee lehelt, et linnades ja mereäärsetes kohtades on oht väikene. Seega jäi džunglimatk ja Tamara Negra rahvuspark seekord vahele ja hoidsime linnadesse ja mereäärde.

Tegime oma sarast külalistemaja toast pilte kah, need keskmised on siis meie tuba.

Teisel päeval käisime Sultanipaleega tutvumas. Sultan siin ise ei ela, see on lihtsalt järgi tehtud tohutult suur puidust loss. Väidetavalt ehitati originaalmaja ilma ühtegi naela kasutamata. No ma ei tea, kuidagi väheusutav, järgi tehtud maja kubises küll naelapeadest. Maja ise oli väga suursugune ja ilus, koos kena aiaga. Majas sees olid väljapanekud Malaisia ajaloost ja kultuurist, samuti Malaisia rahvarõivad. Sultani magamistuba oli ka, millest ka pildi tegime. Sultani magamistuba pidi olema nii püha paik, et turvalisuse ja rahu huvides ei lubata ilma sultani loata tuppa mitte kedagi, isegi mitte kuningannat.

Raekojaplatsil oli üks tõeline turistiatraktsioon ka, millest Marko ei suutnud mööda kõndida. Nimelt oli võimalus pilti teha püütoni või iguaaniga. Marko hoiabki õlgadel umbes kahemeetri pikkust püütonit. Mina piirdusin ainult tema silitamisega. Tal on päris mõnus pehme ja soe nahk.

Melaka on ühest küljest ka täitsa mere ääres, aga seal on ainult sadam ja suured hotellid. Päevitamise ja ujumise kohta ei ole. Turismiinfost öeldi, et randa tuleb 45 minutit sõita. Seekord jääb ära.

Pooleteise päevaga oli Melaka läbi käidud ja aeg edasi liikuda.

Kuala Lumpur

26. juuli hommikul läksime bussijaama ja üritasime Kuala Lumpuri bussi peale saada. Bussifirmasid on mitukümmend ja kõik üritavad sind oma bussi peale meelitada. Käsime paari juures küsimas ja kuna hinna ega väljasõidu vahet ei olnud, siis kasutasime sama firmat, millega Melakasse tulime (Delima). See oli juba ära proovitud ja teada korralik buss. Sõit Kuala Lumpurisse kestis kaks tundi.

Linnas tuli jälle öömaja otsima hakata. Siin riigis ja üldse Aasias soovitatakse ilma tuba nägemata mitte midagi ette broneerida. Öömaja soovitatakse ka maksta üks öö korraga. Et siis näed, mis elu seal ringi jookseb ja kui lärmakas on jne. Saime linna jõudes kohe ühe öömaja flaieri. Käisime paaris raamatu poolt soovitatud hostelis ka, aga need küsisid kuidagi palju suht kehva toa eest. Läksime viimaks flaieri öömaja vaatama. No trepikoda oli täielik õudus ruudus. Tuba oli paras kuut: kahene voodi, peeglilaud, määrdunud seinad ja ilma aknata. Duširuum oli koridoris, aga meie toa läheduses. Toa eest küsiti 30 ringiti. Eks ta nii on, et sellise raha eest saadki selle, mis ta väärt on. Samas üle vaadatud hostelid küsisid samasuguse peldiku eest pea 2x rohkem. Võtsime üheks ööks ära. Magada ju saab ja duši all ka käia, pott oli kah olemas, mida siis veel on vaja? Lõpuks jäime sinna koguni kolmeks ööks. Käisime seal ju ainult magamas, pikad päevad oli vaja linna peal turisti panna ja magada seal kannatas. Öömaja oli muidu hiinalinnas, kus taaskord toimus kogu melu. Ja loomulikult oli hiinalinn jälle hirmus slumm.

Kuala Lumpur oli paras šokk. Tohutu liiklus, tossavad tsiklid ja jalakäija on mittekeegi. Vahepeal on jalakäijate tee, vahepeal mitte. Tee ületamine on õudusunenägu, ületada saab ainult kiiresti joostes, isegi sebra peal ja sinule rohelise tulega. Punane tuli on siin ka autodele ainult soovitusliku iseloomuga. Linnas on nii suur sudu üleval, et suured majad on pidevalt udu sees. Kontrastid on väga suured. Üks tänav võib olla täielik lagunev agul, aga samas järgmisel tänaval on uuemad ja korralikumad majad. Kogu hiinalinn ja selle ümbruses on tänavad kohutavalt räpased ja haisevad. Ühesõnaga linnas on üleval heitegaasid, tänavale mädanema visatud juurikate jm risu lehk ning kogu seda haisu võimendab veel meeletu kuumus ja niiskus. Mulle meenutab väga Bangkoki ja see oli ka linn, mis mulle üldse ei meeldinud. Ja ometi pidi Malaisa Aasia riikidest kõige puhtam ja tsiviliseeritum olema. Selge, järelikult ei ole Aasia minu jaoks, vähemalt siinsed suurlinnad küll mitte. Esimesel päeval oli ikka tõeline ahastus peal. Hiljem hakkasin natukene ära harjuma, aga niimoodi linn meeldima ikka ei hakanud, et tahaks sinna tagasi minna.

Nagu sai mainitud on Kuala Lumpuris kontrastid väga suured: väga vaesed ja väga rikkad elavad siin. Samamoodi on linnaosadega: on väga vaeste linnaosa ja on rikaste linnaosa. Samuti on ühistranspordiga – on suhteliselt sarad ja tossavad bussid ning on metroorongid, mis on täisautomaatsed, ilma juhita!!! paarivagunilised rongid. Esimest korda oli päris hirmus peale astuda, kui nägid, et juhti polegi.

Maailmakuulsate Petronase kaksiktornide ümbruses on siis rikaste linnaosa, mis on isegi täitsa nagu linn. Seal on uhked pilvelõhkujad, kaubamajad ja isegi kõnniteed! Tänavatel on palju kojamehi, kes kogu aeg pühivad ja koristavad. Miks nad küll kogu linna niimoodi korras ei võiks hoida?

Kaksiktornid on väga ilusad nii päeval kui öösel valgustatuna. Ainult klaas ja roostevaba teras on fassaadis kasutusel. Hetkel on nad siis oma 456 meetriga maailma kõrgeimad kaksiktornid. Valmimise ajal maailma kõrgeimad majad üldse. Tornide sees ja küljes on uhke kuuekorruseline kaubamaja, kus müüakse ainult peeneid brände: Gucci, Versaci, Prada, Chanel jne jne

Kaubamajas ja üldse linnas on igal pool Starbucksi kohvikud, kus levib tasuta wifi. Üldse on siin riigis kohati netti lihtsam saada kui Austraalias ja kuskil ei ole mingeid üles- ega allalaadimise piiranguid peal.

Samuti on kaubamajas foodcourt, kust võib osta kõikvõimalike aasiapäraseid sööke kui ka euroopalike. Sõime kaks korda seal foodcourtis ja paar korda linnas suvalistes kohtades. Ütleme nii, et Kuala Lumpurist mina küll maitseelamust ei saanud, hea oli kui riisi kõrval olev kaste üldse maitses. Tuli ette kordi, kui ainult riisist tuligi toituda. Kõige parem söök oli ühel õhtul ühes india söögikohas, kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Me ei ole kunagi varem india sööke söönud ja mõtleesime, et proovime. Võtsime curry ja tandoori kana. Mõlemad olid head, aga basmati riis mulle ei istu.

Kaksiktornide vahelisele sillale me ei läinud. Sinna lastakse päevas 500 inimest ja hommikul kell kaheksa peab järjekorda tulema, et piletit saada. Ja siis määratakse sulle kellaaeg, millal võid kiiresti koridoris ära käia. Raamat soovitas hoopis teletorni vaateplatvormi ja me käisimegi hoopis seal. Kuala Lumpuri teletorn on 421m kõrge ja on kõrguse poolest neljandal kohal. Vaateplatvorm asub 276m kõrgusel. Kolm aastat tagasi maksis pääse kõigest 15 ringitit, tänapäeval aga juba 38 ringitit inimene. Mis teeb temast täiesti üle hinnatud turistiatraktsiooni. Euroopa mõistes ei ole ta ju väga kallis, aga arvestades, kui palju muidu siin asjad maksavad, siis on see kallis. See maksab rohkem, kui meie tuba kahele. Käisime ikka üleval ära. Ülevalt oli väga selgelt näha, kui sudus see linn on. Nähtavus oli väga vähene. Nägime ainult lähemal asuvaid linnaosasid. Hinnatõusu on põhjendatud sellega, et torni jalamile on tehtud täiesti mõttetuid turistiatraktsioone, kuhu sa torni piletiga tasuta saad. Näiteks vormel 1 simulatsioon. Kõlab ju hästi ja huvitavalt, aga tegelikult on see kõige tavalisem rooliga arvutimäng. Simulatsioonist on asi ikka väga kaugel. Samuti saad tasuta poni seljas neli sammu teha. Täitsa absurd, täiskasvanud inimene pealegi nagunii poni otsa istuda ei saa. Ja kolmas „atraktsioon“ on loomapark. Mis on siis tegelikult üks tuba, kuhu palju väikeseid akvaariumeid topitud ja näidatakse millegipärast Ameerika usse ja paari looma. Mingi mees tahtsi kohe sisenedes Markole ussi ka kaela toppida, et siis raha selle eest küsida. Meil õnnestus sealt põgeneda.

Üldse on igasugused tüütajad siin juba oluliselt agressiivsemad ja püüavad sulle igal sammul mingit mõtetust pähe määrida.

Vahepeal saime end jahutada ja janu kustuda Kuala Lumpuri Hard Rock Cafes. See oli meil siis 12-s HRC. Seekordne oli üsna tagasihoidlik ja jääb teistele seninähtutele teeninduse ja kujunduse poolest alla. Aga Carlsbergi õlu maitses üle väga pika aja päris hää :)

Hiinalinnas meie öömaja kõrvaltänavatel oli taas hirmus suur tänavaturg, kus pidi kõvasti kauplema ja ilmselt maksime ikka veel asjad üle. Käisime paaris kohalike kaubamajas ja vaatasime, et palju enam-vähem asjad maksma peaksid. Ostsime mõned hädavajalikud asjad, sest see turul käik oli ikka päris tüütu. Omamoodi elamus, seda kindlasti, aga pikapeale tüütu. Kõik üritavad sind enda boksi meelitada ja kukuvad sulle siis kuulsaid nimesid ette laduma. Mind tõesti ei huvita, millise firma logo prillidele on kleebitud või kelle särk või kott see on, ma tahan midagi, mis mulle sobib, on ilus ja praktiline. Pealegi on kõik nagunii piraat ja tehtud suvalises Hiina või Vietnami töökojas. Saime ühe uue seljakoti päris hea hinnaga: 40 ringitit (alghind 75). Minu väikene seljakott on otsustanud reisist ära väsida ja oli hädasti uut vaja. Markol tuli viimasel õhtul see kauplemine juba päris hästi välja. Sai omale teksad ka 55 ringiti eest (algne hind 120), aga see oli küll elu koledaim kauplemine. Mina kõndisin minema, sest müüja oli ikka nii ülbe ja ajas sellist jama suust välja, aga Marko ei andnud alla ja noh eks tal oli teksasid väga vaja ka. Müüja ikka, et need on Armani teksad ja väga hea kvaliteet ja uus mudel jne. Jaa, kindlasti müüakse siin turul kvaliteetseid originaaltooteid... Ja oh seda müüja nägu, kui Marko üritas talle selgeks teha, et originaalist on asi kaugel ja need teksad lihtsalt ei ole pooltki küsitud hinnast väärt. Ostsime mõned odavad piraatfilmid ka omale ja veel paar pisiasja. Ja kummaline on veel, et siin kandis toimub turutegevus enamasti õhtuti. Turg hakkab elavnema umbes kuue ajal ja kestab siis üheteistkümneni välja. Turul liikumine on omaette kunst, sest liikumiseks mõeldud vahed on kohutavalt kitsad ja inimestest möödumiseks pead kellegi boksi astuma ja boksi omanik arvab kohe muidugi, et tulid tema kaupa ostma. Üldiselt saab paari õhtuga selgeks, kuidas seal vahel laveerida ja hullematest müügimeestest lahti saada :) Ja loomulikult müüakse seal kõikvõimalikku järgitehtut – riided, kotid, päikseprillid, rahakotid, kellad....ka kõige kallimad TagHeuerid ja Omegad...

Siin suurlinnas jäime hommikusöögiga hätta. Külalistemajas kööki ei olnud, seega kohvi jäi ära! Starbucksi kohvikus küll käisime, aga kohvi mõttes oli sellel ainult kohvi nimi ja helepruun värv. Aga me ei suutnud kaks päeva ühtegi toidupoodi leida, mis vorsti, juustu või tavalist saia tunneks. Ja kohalikud söövad kolm korda päevas ainult riisi. Hommikul keedetakse suur potitäis valmis ja seda süüakse siis päev otsa. Õhtuti pidi nagunii riisi sööma, tahtsime vähemalt hommikul midagi muud saada. Turutänava otsas oli väikene poekene, kust oli võimalik osta mingid saiamoodi kuklid ja moosi. Vorsti siin üldse ei ole (siga ei ole halal ja selle söömine on üldse keelatud) ja sulatatud juustukolmnurgakesi ka, mida Melakas saia peale panna saime. Ei jäänudki muud üle kui kuiva saia moosiga süüa. Ja viimase päeva õhtul nägime alles, et Petronase tornide kaubamajas oli normaalne toidupood, kus kõik euroopalikud toidusaadused ka olemas. Isegi kana- ja kalkunisink. Väga kahju, et seda poodi varem ei avastanud.

Ja naised peavad ennast enne siia tulekut hügieenitarvetega varustama. Nende asjade leidmisega on siin ikka tõelisi raskusi.

Et Kuala Lumpurist päris mõrudat maitset suhu ei jääks, avastasime viimasel päeval ilusa koha nimega Lake Gardens. Keset suurlinna on suur roheline park, kus on veel lisaks linnupark, orhidee ja hibiscuse aed, liblikaaed ja mitmed muuseumid. Päris hea oli vahepeal kesk rohelust hingata, puhtamat õhku hingata ja loomulikult andsid puud ka varju. Pargis sibasid kohe mingid ahvid ringi. Orhidee ja hibiscuse (mis on Malaisia rahvuslill) aed oli väga ilus. Orhideed kasvasid küll pottides, aga täitsa lageda taeva all muruplatsidel. Ja erinevaid liike oli nii palju. Pildistasin üles ainult mõned neist.

Lisaks käsime liblikaaias, mis oli juba sissepääsuga. Aga igati seda väärt. Uskumatu, kui ilusaid ja suuri liblikaid siin maamuna peal olemas on. Mitmed liblikad olid minu käelabast suuremad! Lisaks ilusatele värvidele tundusid need suured nii sametised. Osadest õnnestus pilti ka teha, aga põhiliselt saime suu lahti ringi käia ja vaadata neid lendamas.

Olime Kuala Lumpuris kaks ja pool päeva ning sellest täitsa piisab. Olulised vaatamisväärsused saab rahulikult selle ajaga ära vaadatud. Kokkuvõttes, tore et nähtud, aga tagasi ei igatse.

29. juuli hommikul läksime bussijaama, et idakaldale Mersingisse sõita. Eelmisel õhtul käisime jälle uurimas, et mis kell bussid lähevad ja palju maksavad. Öeldi, et kl 9 läheb ja 12.30 läheb, graafikus olev 11.00 ei välju. Marssisime poole üheksast kohale, et üheksasele bussile minna. Ei saanud, välja müüdud. Kuigi eile õhtul oli buss täitsa tühi ja ette ostmise vajadust ei olnud. Järgmine buss väljub...kell 11! Mis veel eelmisel õhtul ei pidanud väljuma. Egas midagi, ostsime sellele piletid ära ja lõime Starbucksi kohvikus aega surnuks. Kuala Lumpuri bussijaam on täiesti omaette kogemus, mida ka mitmetes foorumites mainitakse. Bussifirmasid on ligi 80 ja kõik üritavad sind siis sikutada või tee ära blokeerida, et sa ikka tema putkast pileti ostaksid. Kuid siin on juba hinnad ja väljumisajad erinevad, seega tasub päris mitmest kohast enne küsida. Kuigi see võib osutada üsnagi raskeks, sest nad ju ei taha, et sa konkurendi putkasse lähed. Lõpuks saime oma piletid kätte ja pärast kohvikus vedelemist ei pidanud nende tüütajatega enam rinda pistma ning saime rahulikult bussi peale.

Sõit Mersingisse kestis 5 tundi. Läheme sinna selleks, et sealt veel otse 3 tundi laevaga sõita ja Tiomani saarele jõuda.

Tiomani saar

Tioman on saar Malaisia poolsaare idakaldal, 19 km pikk ja 11 km lai. Saar kuulub looduskaitsealasse. Kliima on mõnus – alla 20 kraadi ei lange kunagi, ka öösiti mitte ja päeval on ikka 30 kraadi või rohkem sooja. Õhuniiskus on üldiselt üle 90% pidevalt. Ida mussooni ajal on saar pea ligipääsmatu. Mussoon on siin siis nov-jaanuar. Saare ümbruses on 221 liiki koralle, 233 liiki kalu, saarel elab 32 liiki sisalikke, 26 liiki madusid, lisaks veel makaake ja mingeid kitselisi.

29. juuli õhtul pool üheksa randusime Tiomani saarel Salangi külas. Olime kokku reisinud ligi 10 tundi, olime päev otsa söömata, laevareis oli täielik õudusunenägu ja loomulikult ei olnud meil tuba ette broneeritud. Laevareis kestis piinavad 4 tundi, merel oli meeletu tuul ja lainetus, tegemist oli pigem okselaevaga. Maismaa ja saare vahel on tühised 50km, aga saare vahet sõidavad nii väikesed laevad (vt pilti). Kujutage ette, et peate tormise ilmaga sellise väikese paadiga Soome sõitma. Ei olnud just meeldiv... Raamat muidugi hoiatas ka nende laevade eest, aga mis teha, lennupilet oli nii kallis.

Raamat hoiatas, et juuni-august on Tiomanil tipphooaeg ja öömaja tasub ette bronnida. Proovisime Kuala Lumpurist paari kohta helistada ja bronnida, aga keegi ei võtnud kunagi toru. Kohe alguses valmistas raskusi, et millisesse külla minna. Laev peatub viies külas ja nende vahel on võimalik liikuda ainult laevaga või jalgsi läbi džungli matkates. Raamat soovitas läänekaldal Salangi, et seal on kõige ilusam rand, aga samas kõige rohkem öömajasid ehk kõige rohkem rahvast. Jõudsime siis kohale kolmapäeva õhtul ja lootsime, et ehk õnnestub veel nädalavahetuseks öömaja saada. Marssisime esimesse „resorti“. Aias asuva puidust bungalow (kaheinimese voodi ja vannituba) eest küsiti 80 ringitit. Vannitoas jooksis vähemalt neli väiksemat prussakat ringi ja toas voodi kohal jooksis nii suur prussakas, et ma ei ole eluski nii suurt näinud. Tagurdasime uksest välja, tänasime adminni ja kõndisime oma pakkide ja näljase kõhuga edasi. Nägime väikest silti: quiet and clean budget accommodation (Puteri Salang Inn). Reception oli juba suletud, aga kuskilt tuli omanik välja. Taaskord olid saadaval puidust bungalowd. Majake nägi täpselt samasugune välja nagu eelmises kohas, ainult ilma prussakateta ja maksis ainult 50 ringitit. Kahjuks selgus kohe aga tõsiasi, et kolmap ja neljap saab seal ööbida küll, aga nädalavahetuseks on kõik majad välja müüdud. Saarel on tulemas sukeldujate suurüritus. Meil polnud sellest muidugi aimugi. Järelikult tuleb hommikul kõiki öömajasid taas läbi käima hakata ja vaadata, kas me üldse kuskil ükskõik mis raha eest neljaks päevaks saarele saame jääda.

Panime asjad tuppa ja kooserdasime kai juurde tagasi, kus paistsid põhilised söögikohad olevat. Astusime esimesse restorani ja see oli väga lahe koht. Kõik lauad olid otse liiva peal mere ääres! Tõeliselt lahe. Ja mis veel üllatavam, söögid maksid ainult 8-12 ringiti ning õlu oli ka üle kahe korra odavam kui Kuala Lumpuris. Restos serveeriti ainult malaisia toite, nii et saime kohalikku toitu lõpuks proovida. Põhiliselt siis ikka riis ja juurde väga teravad kastmed. Ühel korral sattus nii vürtsikas söök, et võttis suisa silmist vee välja. Aga muidu head söögid. Ja vürts aitab teatavasti seedida :)

Odav öömaja oli tõesti oma loosungit väärt: oli puhas ja mõnusalt vaikne. Kui vähegi oleks saanud, oleks samasse öömajja edasi jäänud. Jäime sinna neljapäevaks ka, ühtegi putukat toas ei jooksnud :)

Neljap hommikul tahtsime hirmsasti väsitavat reisipäeva välja magada, aga ei olnud aega. Oli vaja enne esimese laeva randusmist teada saada, kas kellelgi on nädalavahetuseks meile tuba pakkuda. Käisime neli resorti peale meie oma läbi ja kõik olid välja müüdud. Ranna lõpus oli Salang Beach Resort, mis ütles, et neil on 110 ringitit öö eest bungalow olemas. Maksime kohe sularahas ära ja nüüd oli kindlustatud, et saame pühapäevani saarele jääda. Jess! Selle tähistamiseks ostsime kohe kolm õlut kaasa, mis maksid kokku ainult 10 ringitit ja nautisime neid oma odava öömaja ilusas aias võrkkiiges puhates. Hommikul käis öömaja õues natukene „elu“ ka külas. Kari ahve käis majade lähedal uudistamas ja seejärel jooksis üle õue umbes meetrine varaan. Marko ajas neid taga ja sai pildid kah :) Tuli välja, et see meetrine varaan oli veel köömes. Solgiojas, mida nemad jõeks nimetavad, ujusid suured kuni kahemeetrised paksud varaanid.

Esimese päeva vedelesime rannas ja muudkui päevitasime. Salang on umbes kilomeetri pikkuse rannaäärega küla. Küla läbib ainult üks pooleteist meetri laiune peatee ja paar üksikut ummiktänavat mõne öömaja juurde. Kolmveerand ranna äärest on kivine ja ujumatu. Ühe kolmandiku ulatuses on see eest ilus valge liiv, palmid ja läbipaistev helesinine vesi. Saar on väga populaarne suvituskoht just kohalike ja Singapuri elanike osas. Valgeid turiste on, aga mitte hordide kaupa. Valged käivad rohkem põhjas Langkawil.

Saare läänekaldal on Salang ainuke, millel ilus liivane rand on. Teine ilusa rannaga küla on Juara, mis asub saare idaküljel, aga sinna saamine on väga raske ja kulukas. Samas inimesed ei tule siia mitte sellepärast, mis on vee peal, vaid sellepärast mis on vee all. Saare ümber jookseb korallriff. Seega tulevad kõik siia snorgeldama või sukelduma. Ja nende usule kohaselt ei ole keha paljastamine sünnis, seega leiab rannaliivalt peesitamas ainult valged turistid. Kohalikud kas käivad riietes vee all või istuvad söögikohtades.

Käisime ka snorgeldamas. Kalda ääres olid loomulikult kõik korallid surnud, aga kui kaldast eemale ujusin, siis võis näha päris ilusat riffi ja värvilisi kalu. Ja koralle ning kalu oli ikka palju!!!! Vesi oli niii läbipaistev. Kuna Great Barrier riff on maailma kõige ilusam ja liigirikkam riff, siis siin meid miski enam ei üllatunud. Kõiki kalu ja koralle olime Austraalias või Cookil juba näinud. Ilus oli vaadata uuesti muidugi, aga lihtsalt koralliliike ja kalu on siin vähem. Ütleme nii, et kui oleksime Tiomanile sattunud enne Austraaliat ja Cooki Saari, oleksime kindlasti väga sillas olnud.

Puhkasime ja päevitasime täiega saarel. Magasime üle väga pika aja väga hästi seal. Kaks ööd järjest 12h. Pole 8 kuud nii hästi maganud.

Miks me siis väga sillas ei olnud. Ütleme nii, et Tioman on vaese mehe paradiis. Kui raha vaikse ookeani saartele minekuks ei ole ja varem ühelgi paradiisi saarel käinud ei ole, siis on see koht väga lahe. Kui lihtsalt võrrelda Cooki Saari ja Tiomani, siis neid lihtsalt ei anna võrrelda. Cooki kohta ei saa öelda mitte midagi pahasti, kõik oli ideaalne, mitte ainsamatki asja ei olnud, mille üle nuriseda. Tiomanil on paljud asjad Malaisiale omaselt ligadi-logadi. „Resordid“ ei õigusta oma nime. Resordid on rannast kaugel, ei mingeid tärnidega ilusaid bungalowsid. Ehituskunst on kogu Malaisias tõeline ime. Paneb imestama, et kuidas need küll püsti seisavad. Isegi mina suudaks vist paremini ehitada. Neil on kohutav vakstu armastus, laudasid ja toa põrandat (!!) katab vakstu. Ja tundub, et kogu küla ja bungalowd on kunagi ammu ehitatud ja peale seda pole nad mingit renoveerimist näinud. Mitmed sillad on sisse kukkunud ja majad ka. Pole vahet, kas maksad maja eest 50 või 110 ringitit, täpselt ühesugused logud näevad välja. Valgeid linu ei tunta ja isegi käterätikut ei anta. Sooja vett ka pole. No ei kõla ju eriti resordi moodi? Inimesed on pidevalt tülpinud näoga ja teenindajad teenindavad nagu Eestis. Naeratust on neilt raske välja võluda. Ja viimaks, Cooki saart ümbritses kõikjal puhas ja valge palmidega liivarand. Siin on sellist randa 100 meetrit. Ning seal samas, kus sa ujud, tuleb kohalik oma iidvana ja kohutavalt tossava paadiga kaldasse. Hea, et sind ujudes alla ei ajanud. Kõik muu võib unustada, aga seda õudsat lehka ei suuda ikka kuidagi unustada. Peatee läks vahepeal ranna ja paari resordi vahelt läbi, kus jooksis kitsas ja madal jõgi. See oli täiesti pruun ja lehkas jubedalt, sest kohalikud viskasid sinna prügi. Prügi vedeles üldse igal pool päris palju. Kahjuks.

Aga samas, päike on olemas, ujuda saab ja palmi varjus raamatut lugeda sai ka. Saarele saamine on odav (buss KL-st ja laev kokku 64 ringitit inimene) ja ühe päevaga tuleb ära nii Singapurist kui Kuala Lumpurist. Majutus on imeodav, söök ja jook ka. Mis siis veel vaja on, eks? Puhata saab mõnusalt ikka :)

Ja lõpetuseks, igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Seekord isegi 5! :) Tiomanil Salangis oli peale meie veel üks eesti perekond: vanemad ja laps! Polnudki ammu eestlasi näinud. Nemad olid seal pikemalt ja tegid igasuguseid tuure kah. Saime neilt kinnituse, et Salang on kõige ilusam küla läänekaldal. Nad käisid kõik teised asustused ka läbi.

Tioman oli väga ilus ja mõnus lõpp meie kaheksa ja pool kuud kestnud reisile :))

Täna on juba 03.august, kui selle blogi üles paneme. Oleme Singapuris tagasi ja puhkame viimase päeva enne pikka, pikka kojusõitu. Homme hommikul üheksa ajal läheb lennuk Dubaisse (8h), seal peame tunniga suutma joosta järgmisse väravasse ja järgneb 4h lendu Istanbuli. Õhtul jõuame Istanbuli, üritame omale kinni pandud hostelisse magama kooserdada ja kolmapäeval läheb otselend Riiga. Kuhu kallis vend juba autoga vastu tuleb :)) ja kui kõik hästi läheb, siis olemegi 05.augusti õhtul Pärnus tagasi!

Brisbane 20. - 22. juuli

2009-07-22T06:05:00.004+03:00

Rongisõit Brisbane'i oli piinarikkam, kui bussisõit Melb-Syd. Rong oli väga täis ja seetõttu pidime kuidagi oma toolil magama. Iga natukese aja tagant oli mingi koht surnud ja jälle üleval. Nii palju on rong parem, et istmevahed on suuremad ja vähemalt jalad saab enda ette välja sirutada. Tulime tagasi City Backpackerisse, sest siit on viimasel päeval hea lähedal raudteejaama minna, et siis rongiga lennujaama sõita. Ja tasuta internett oli ka veel väga vajalik.

Teisipäeval käisime ära Austraalia Zoos, kus eelmisel korral käimata jäi. See turisti elu ei ole ikka kerge :) Eelmine öö oli niigi magamata ja teisipäeva hommikul tõusime kolmveerand seitse hommikul üles ja sõitsime rongi ja bussiga 2 tundi Beerwahi. Kõik ainult selleks, et loomaaeda minna :) Australia Zoo on ühe perekonna poolt majandatav loomaaed. Steve Irwin asutas selle 1992. aastal koos oma naisega. Algselt oli samas kohas Beerwahi Reptile Park, mida pidasid Steve'i vanemad, hiljem siis võttis Steve asja üle ja tegi pargist korraliku loomaaia. Steve Irwin on tuntud „hull“, kes on teinud Animal Planeti telekanalile lõputult palju dokumetaalfilme nimetul hulgal ohtlikest loomadest ja roomajatest. Tema erilised lemmikud olid krokodillid ja seejärel kõikvõimalikud mürgised maod, ämblikud jms. Nad käisid neid ohtlikke loomi koos naise Terryga igal pool näppimas ja filmimas. Loomaaias käies on aru saada, et loomad on nende suurim kirg siin elus ja seda nimetatakse „krokodilli küti Steve'i koduks“. Steve Irwin suri õnnetult Great Barrier Reefil järjekordset dokumentaalfilmi tehes, kui stingray teda südamepiirkonda torkas. Austraalia Zoo on omamoodi pühamu Steve auks. Terry ja nende tütar ning poeg on pidevalt loomaaias ise kohal, teevad loomadega showsid ja lisaks on välja pandud palju Steve isiklikke asju ja lõputul hulgal fotosid tema seiklusrikkast elust. Nendel lastel on küll väga palju lemmikloomi :))

Jõudsime siis loomaaeda kell kümme hommikul ja lahkusime sealt pool neli pärastlõunal. Võrreldes Sydney Tarronga Zooga on siin oluliselt vähem loomaliike, põhiliselt ainult Austraalias elavad loomad, aga see eest toimub palju igasuguseid showsid ja paljudele loomadele on võimalik väga lähedale saada. Loomapidajad tutvustavad igal pool ja pidevalt nende hoolitsemise all olevaid loomi. Loomaaeda sisenedes on kohe võimalik beebi krokodilli (Marko poseerib ka alguses ühega) ja kahe peaga sisalikku silitada. Jäime kahjuks hiljaks hiigel kilpkonna hoidja jutule. Aia juurde jõudes tädi just lõpetas oma jutu. Ühesõnaga seal oli 2 Aldabran kilpkonna. See on kõige suurem maismaa kilpkonn. Nad kasvavad kuni ühe meetri kõrguseks ja kaaluvad kuni 300 kg! Hoidja toitis just ühte ja saime pildile ka. Saime pildile hea võrdluse, kui jurakad need kilpkonnad on! Nägime veel elevantide toitmist. Kõik külastajad said ka elevandile juurikaid anda. Loomaaia keskele oli ehitatud tohutult suur „lava“, kus oli istekohti rohkem, kui mõnel väikesel staadionil. Siin toimus siis päeva tippsündmus: show elevantide, madude, suurte lindude ja loomulikult krokodillidega.

Loomulikult saime taaskord vabalt läbi jalutada kängurute ja koaalade aedadest. Silitasime peaaegu kõik ruud vist ära :) Viimast korda saab ju noh. Nad on ikka niiii nunnud ja nii siidise karvaga. Kui ometi saaks mõne omale seljakotti pista ja suveniiriks kaasa võtta :) Känguruga saab vast veel Eestis hakkama, aga koaala jaoks meil eukalüptipuid ju ei kasva.

Ja saime ka pisikest püütonit silitada. Isegi mina julgesin silitada!

Nägime esimest korda elus ära ka punase panda. Väga ilus loomake, välimuselt meenutab ainult rohkem mõnd nugist kui pandat :)

Veel olid olemas ilusad tiigrid, vombatid, värvilised suured ja väikesed Austraalias elavad linnud, dingod, kaamelid, Tasmaania Devilid, Cassowaryd (ei tea, kuidas nende eesti keelne nimetus on, aga need suured ja ilusad värvilised emulaadsed linnud, kellel kiiver peas on) ning loomulikult väga palju erinevaid ameerika alligaatoreid ja kohalikke soolase vee krokodille. Enamik krokodillid on püütud Põhja Queenslandi jõgedest ja toodud loomaaeda, kuna nad olid oma käitumisega kohalikele elanikele ohtlikuks muutunud või oli vigastada saanud ja nad toodi loomaaeda ravile. Kuna 70ndatel tapeti palju suuri krokodille maha, on loodusest üle 5m krokodilli leidmine haruldus. Ühel pildil on Marko krokodilli kujuga. Arvatakse, et nii suureks võib soolase vee krokodill kasvada!! Pikkust 8,4 meetrit, kaalu umbes 2 tonni! Kes teab, võibolla on kusagil raskesti ligipääsetavas võpsis sellised elukad veel ka olemas...Krokodillide populatsioon on suudetud eduka kaitsmisega enamasti taastada ja nii paarikümne aasta pärast on jälle võimalik suuri krokodille loodusest leida.

Üldiselt möödub päevake seal kiiresti. Me ei jobutanud kuskil, muudkui käisime ringi ja ikka kulus viis ja pool tundi kogu loomaia läbi käimiseks. Sissepääs oli Austraalia loomaaedadest kõige kallim: 54 dollarit inimese kohta, pluss ühistransport 17 dollarit. Aga see loomaaed on seda igal juhul väärt!

Muideks leidsime siit Brisbane'i hostelist omale veel huvitavat lugemist. Keegi oli raamaturiiulile jätnud Vello Vikerkaare raamatu „Pikk jutt, sitt jutt“. Alguses muidugi ei uskunud oma silmi, et eesti keelne raamat :) Eestis olles lugesime alati huviga Vello Vikerkaare kolumni Eesti Ekspressis. Raamat oli väga hea. Hakkasime loomaaiast tagasi sõites seda koos lugema ja lugesime jutiga läbi. Saime südamest naerda. Ta kirjutab eestlastest nii lahedalt läbi välismaalase silmade. Kohati on muidugi piinlike ja pead vangutama panevaid kohti ka, aga meie võtsime kõike siiski huumoriga. Ja kaugemalt ja nö kõrvalt eestlasi vaadates paneb ta oma jutuga väga täppi. See saab eriti selgeks, kui ise ka mõnda aega Eestist ära oled. Igal juhul aitäh, kes iganes sa selle raamatu siia hostelisse jätsid :)

Ja ongi käes kolmapäev, 22. juuli. Meie viimane päev Austraalias. Täna öösel kell 2.45 istume lennuki peale ja hüvasti Austraalia. Ei, hüvasti vist ikka ei ütle, äkki tuleme ikka kunagi veel tagasi. Never say never :)

Koju saabumise kuupäeva siiski teile öelda veel ei saa. Sõidame täna nimelt Singapuri. Meil oli Eestist tagasi sõidu piletiga koos ostetud paar vahepeatust Aasiasse. Singapurist läheme edasi Kuala Lumpurisse ja reisime natukene aega üldse Malaisias ringi. Hetkel puudub igasugune aimdus, kas Malaisias netti ka saab ja blogi uuendada saab või mitte. Eks näis.

Emirates'i piletid on meil ka ostetud ainult Istanbulini (ostetud pakett algas ja lõppeb Istanbulis). Vaatasime, et AirBaltic lendab Istanbulist Riiga päris odavalt, ilmselt tulebki need piletid osta ja siis edasi mõelda, kuidas Riiast omakorda Pärnusse saab. Me ei ole neid pileteid veel ostnud, sest ei tea kuidas ja kui kaua Malaisias läheb. Seal peaks mõnusalt sooja jälle saama. Hetkel on Singapuris öösiti 25 ja päeval 29 kraadi. Mõnna! :)

Kui võimalik, siis anname kõigile blogi kaudu koju saabumise kuupäeva peale viimaste lennupiletite ostmist teada.

Ja me mõlemad lülitame Austraaliast lahkudes uuesti sisse oma Eesti telefoninumbrid. Minul siis endiselt (+372)52 32 969 ja Markol (+372)50 58 433.

Melbourne 08.juuli-11.juuli

2009-07-18T15:25:00.001+03:00

Viimane öö Melbourne karavanpargis oli jube külm. Kõige ehedamini kirjeldab külmust see, et õhtul karavanpargi duširuumis hambaid pestes hingeõhk auras. No õues ja köögis loomulikult kogu aeg hingeõhk auras ja absoluutselt kõik riided pidid seljas olema, mis võtta olid. Ühesõnaga ei olnud väga meeldiv duši all käia ega autos enam magada. Jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Austraalias ikka päris talv ka olemas. Järgmisel hommikul kõik raadiojaamad pasundasid, et haruldaselt külm öö oli ja temperatuur langes -1 kraadile. Melbournes, nagu linnades enamasti ikka, oli natukene soojem ja öösel temp miinustesse ei langenud. Seal oli siis öösiti nelja kraadi ümber ja päeval 12-13kraadi. Enamasti tegi asja hulluks see, et puhus kõva tuul. Ja meil on ju ka suvel tuul oluliselt soojem kui talvel. Nii, et siin tundus selle talvise tuulega õhk oluliselt külmem, lisaks oli veel tugev niiskus ka üleval. Kui päikene paistis ja varjulises kohas olin, siis oli mõnus. Kui mõelda, et selline on neil südatalv, siis pole ilmal viga midagi. Me lihtsalt oleme pea kaheksa kuud soojas kliimas olnud ja pole talveriideid, et end soojas hoida. Samuti ei lähe ju Eestis külma ja tuulise ilmaga terveks päevaks õue jalutama ja turisti panema. Aga kõige lahedam oli see, et keset talve õitsevad inimeste koduaedades roosid! :)

Melbournes ööbisime taaskord Freeman Lodge's, kus eelmine kordki siin olles. Omanik Bob, kes on muide rootslane ja tema naine on endiselt väga kõbusad ja aktiivsed külalistemaja pidajad. Eelmine kord ööbisime siin kaheses toas, aga seekord tahtsime neljases olla. Tuli välja, et seal segatube ei ole, on ainult naiste ühikatoad. Bob küsis, et kas me oleme varem ka tema juures ööbinud, et kuidagi tuttavad näod ja millises toas me tookord olime. Me siis selgitasime, et 7 kuud tagasi ööbisime siin jah kaheses toas, aga siis oli meil riiki tulles oluliselt rohkem raha, kui nüüd peale kuid reisimist ja enam ei jaksa kahese toa eest maksta. Ei tea, kas tal hakkas meist hale või mis, aga andis meile kahese toa sellise hinnaga, mis meile vastuvõetav oli. Jumal tänatud! Üle ma ei tea kui pika aja oma tuba ja normaalne kaheinimese voodi. Samuti veendusime taaskord, et see on kõige parem hostel, kus me Austraalias ööbinud oleme. Seal olles tunned pigem nagu oleksid vanavanematel külas, kui kuskil võõral maal näkases hostelis. Kõik toad ja olmeruumid on äärmiselt puhtad ja kõik elanikud püüavad ise ka enda järelt koristada ja elamist meeldivana hoida. Ja Keith (see suur ja karvane musta-valgekirju kodukass) magas loomulikult endiselt oma kohal elutoa diivanil :) Bob ja tema naine hoolivad Keithist väga, teda on maalitud ustele, seintele ja isegi köök on nimetatud tema auks: Keith's kitchen (nagu ka pildilt näha võib) :) Keith veetis enamuse päevast diivanil magades ja kui keegi lõua alt samal ajal sügas, siis läks mootor kohe käima. Aeg-ajalt näitas oma nägu kööki ka, kui seal kana või kala praeti :) Loomulikult pidime osa oma kalast talle loovutama :)

Viibisime Melbourne's taas ainult mõned päevad. Käisime jalutamas kohtades, kus eelmine kord käimata jäi. Näiteks linnas asuva järve ääres, mille ümber on Albert Park ja kus toimub igaaastane vormel 1 etapp ja siis jalutasime veel linnas ringi, kuhu eelmine kord ei jõudnud. Samuti oli vaja asjalik ka veel olla, pilte ja blogi üles panna ning kohaliku maksuametiga rinda pista. Ei midagi hirmsat, lihtsalt siin on majandusaasta juulist juulini ja tuludeklaratsioon oli vaja ära teha. Proovisime minu oma alguses internetis teha, aga no ei saa nad siin riigis internetiga hakkama. Idee poolest peaks asi toimima nii, et logid end sisse ja näed, mis info maksuametini jõudnud on. Kui vaja midagi lisada, siis lisad. Ainult asi ei toimi päris nii lihtsalt nagu meil. Kõigepealt tuleb maksuameti leheküljelt programm omale arvutisse installida, siis proovid programmile selgeks teha, et sa oled see inimene, kes sa oled, aga juba seal maal ei saa programm hakkama. Ütleb, et maksuametil puuduvad igasugused andmed sinu kohta, kaasa arvatud see, et sa üldse siin riigis oled ja sinu pealt on makse makstud. Lugesime siis vahepeal Orkuti foorumist, et pead ikka ise sinna arvutiprogrammi kõik oma isikuandmed, töötamised ja makstud maksud käsitsi sisse toksima. Andmete sisestamiseks pead sa loomulikult täpselt teadma, palju sulle palka on kokku makstud ja palju nende pealt tulumaksu makstud. Selle paberi kättesaamine tööandjalt on omaette ooper ja mul kulus müügitöö palga paberi saamiseks neli nädalat, sh hulgaliselt ülemusele helistades ja meile saates (appi kui tüütu ja kulukas ja ometi nad teavad, et kõik töötajad vajavad lahkudes seda paberit, miks nad ei või seda kohe kõigile anda....). Aga veel rohkem kulus mul muideks viimase palga kätte saamiseks. Minu viimane tööpäev müügimehena oli 16. mai. Peale korduvaid telefonikõnesid ja meile maksti viimase nädala palk välja alles 10. juulil! Tööandja lihtsalt otsis igasuguseid võimalusi ja põhjuseid, miks seda mitte välja maksta. Ma tean, et osad, kelle viimane palganumber oli väga väikene, need isegi loobusid seda taga ajamast. Aga mul oli veel 500 dollarit saada ja juba põhimõtte pärast ajasin seda taga. Eestis peab tööandja sulle viimasel päeval kogu palga ja puhkuserahad välja maksma, siin mitte. Siin riigis on tööandjal oluliselt rohkem õiguseid kui töövõtjal. Nii et Eesti töötajate elu on oluliselt parem. Lepingu järgi oli neil õigus minu viimast palka kinni hoida 45 päeva, aga nad viivitasid veel kauem ja vist lootsid, et ehk ma lähen riigist varem ära ja unustan kogu asja.

Tagasi tulles tuludeklari juurde. Peale andmete sisse toksimist tuleb sul leida printer, tuludeklaratsioon välja printida, osta ümbrik ja mark ning postiga deklaratsioon maksuametile saata! Ei no tere hommikust ja siis nad muudkui kirjutavad ja räägivad, et tehke ikka deklarid internetis, nii lihtne ja mugav?? Võib olla siis ongi lihtne, kui sa oled kord oma deklari juba teinud ja maksuametil on sinu andmed olemas, aga võib olla ka mitte. Lihtne ja mugav on see Eestis, mitte siin. Kuna mul ei olnud nii palju aega ja viitsimist sellega jännata, siis läksin spetsiaalsesse agentuuri, kus täitsin kiiresti paar vormi ja jätsin neile oma palgaandmed ning lasen neil kogu selle paberimajandusega tegeleda. Siin on sinu eest tuludeklari tegemine omaette äri. Pole ka ime, arvestades, et siinsed seadused ja kogu tuludeklar on väga keeruline ning sa pead kõikidelt tööandjatelt kokkuvõtte oma tulude kohta saama. Samuti võid sa igasugu asju ja kulusid eraisikuna oma tulust maha arvata (tööriideid, nende pesemist!!, mingit osa investeerimiseesmärgil ostetud kinnisvarast ja seal on veel igasugu punkte) Agentuur võtab vajadusel sinu eest eelnevate tööandjatega ühendust ja ajab asjad joonde. Olenevalt agentuurist maksad sa siis asja ära tegijale kas teatud protsendi tagasi saadavast tulust või kindla fikseeritud summa. Mina kasutasin Travellers Expressi, mis on backpackeritele suunatud agentuur ja tasu oli aktsepteeritav. Nimelt, kui saan üldse maksuametilt midagi tagasi, siis maksan 100 dollarit, olenemata tagastatavast summast ja kui midagi tagasi ei anta, siis ei saa agentuur ka midagi. Sobib. Nüüd siis peab u neli nädalat ootama, kas saab midagi või mitte.

Melbourne'st ei teinud seekord eriti pilte. Eks eelmine kord sai juba tehtud küll. Melbourne on tegelikult ikka ilus linn, nii suvel kui talvel. Nautisime seekord pildistamata seda linna. Naljakas oli seal tagasi olla. Selline tunne oli nagu alustaks oma Austraalia reisi uuesti otsast peale. Praegu teeks nii mõndagi teistmoodi, kui saaks uuesti alustada. Fakt on, et siia tulles tasub osta endale auto. Me oleme seitsme kuuga nii palju raha rendiautode alla matnud. Autod on siin tegelikult odavad ja lahkudes saad selle uuesti maha müüa.

Melbourne oli ikkagi meie jaoks külmavõitu ja hirmus Sydney igatsus oli peal. Oleme üle poole asustatud Austraaliast ära näinud ja jõudnud järeldusele, et meile meeldib Sydney siin Austraalias kõige rohkem. Otsustatud, sõidame Sydneysse. Seekord proovime ära ööbussi.

Freeman Lodge'st oli jube kahju ära minna. Nii kodune ja mõnus oli seal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus, aga minu meelest olid Bobil ka silmad pisut vesised nagu minulgi hüvasti jättes...ei ole enne näinud, et hosteli omanik tuleb selleks eraldi kohale, et sinuga kättpidi hüvasti jätta....

Laupäeva õhtul kell seitse istusime bussi peale ja pühapäeva hommikul pool seiste olime Sydneys.

Sydney 12. juuli-19. juuli

Ööbuss oli suhteliselt normaalne. 12 tunni jooksul tehti kaks pooletunnist peatust, et saaks jalgu sirutada ja vetsus käia. Bussis oli muidugi ka vets olemas. Õnneks oli reisijaid väga vähe, pool bussitäit. Seega said kõik inimesed üle kahe istme laiutada ja magada. Me istusime Markoga üle vahekäigu kumbki kahesel toolil ja kui magama jäime, siis sirutasime jalad üle vahekäigu teineteise toolidele. Mina sain ikka vahelduva eduga ca 5 tundi magada. Marko ei leidnud kuidagi mugavat asendit ja pigem tukkus kogu öö. „Valkyrie“ filmi näidati ka õhtul, aga me olime selle just campervanis ühel õhtul ära vaadanud. Õnneks oli mul päris huvitav kriminull kaasas.

Sydneysse jõudsime siis väga varasel hommikutunnil. Meie vana tuntud Great Aussie Backpacker pidi kella seitsmest hommikul juba lahti tehtama. Olime seitsmest siis oma kodinatega ukse taga, aga receptionisti polnud kuskil näha. Pool tundi hiljem ilmus unine receptionist välja. Magas sisse noh. Meiega koos ootas ukse taga ka hosteli koristaja. Tüüpiline, keegi kella ei tunne ja vabandust loomulikult ka ei palu. Saime end sisse registreeritud ja imekombel lubati isegi kohe tuppa kolida. Ostsime taas nädalaks neljase toa. Tahtsime hirmsasti kohe magama minna. Marko tegi toa ukse lahti ja lükkas samas selle kohe uuesti kinni kah. Ütles, et siia me küll ei mahu. Vaatasin siis ka üle ukse ja no tõesti, kõik voodid olid mingeid asju täis ja isegi kogu toa põrand oli nii sassis, et ei leidnud kohta kuhu astudagi. Läksin siis uuesti receptionisse ja küsisin, kas seal toas ikka peaks kaks vaba voodit olema. Recdeptionist tuli vaatama. Selgus, et toas elas kaks tüüpi, kes olid täielikud põrsad ja olid absoluutselt kõik oma asjad tuppa laiali visanud. Receptionist ajas tüübid kell pool kaheksa pühapäeva hommikul üles ja kamandas nad tuba koristama. Me loobusime magama minekust, viskasime lõpuks oma asjad ühe voodi peale ja hakkasime kohvi jooma ja hommikust sööma. Juba tahaks Freeman Lodge tagasi....

Peale seda läksime linna peale ja netti. Kella kaheks oli nii hirmus uni peal, et tulime ühikasse tagasi ja mina keerasin magama. Üks tüüpidest tõusis siis üles, teine magas edasi. Toas oli meil siis rootslane ja sakslane.

Sydneys mõtlesime siis hoolega elu üle järele. Jõudsime otsusele (mis oli suur kompromiss), et aitab, on aeg koju sõitmisele mõtlema hakata. Oleme Markoga siin reisil olles pidanud kaks suurt kompromissi tegema. Aasta alguses, kui mina sain tööle ja Marko mitte, siis mõtles tema, et lõbutseme nii kaua kuni raha on ja tuleme koju tagasi. Aga mina olin kategooriliselt vastu. Siis olin mina nõus kasvõi kogu aeg kiirnuudleid sööma, et saaks siia jääda. Nüüd on asjad täpselt vastupidi. Mina enam ei jõua nendes kohutavates hostelites ööbida ja igasugust odavat jama süüa. Ja olgem ausad, kaheksa kuuga oleme me näinud ja reisinud juba väga palju. Rääkides pidevalt teiste backpackeritega, oleme me raudselt näinud rohkem, kui keskmine Austraaliasse tulnud seljakotirändur. Markol on ka muidu paljudest asjadest siiber, aga ta oleks võimeline paar kuud siin veel vegeteerima. Aga otsusele me igatahes ilma suurema vaidluseta jõudsime. Nautisime siis veel täiega viimast nädalat siin Sydneys. Käisime surfamas, kuigi praegu ei ole see üldse nii meeldiv kui suvel. Veetemperatuur on küll 17-18 kraadi, aga õhk on 16-17. Päike ei ole üldse enam nii soe ja külm tuul puhub ka. Sellest hoolimata on vesi paksult surfareid täis. Samuti jalutasime kõik oma lemmik kohad läbi: Darling Harbour, Sydney Harbour, The Rocks, Bondi Beach, käsime odavalt shoppamas ja baarides tasuta õlut ja veini joomas (see hostel annab mõlemale 15 tasuta joogikupongi). Sydney on ikka lahe. Oleme siis kolmandat korda siin linnas tagasi. Raudselt on see kõige ilusam ja lahedam suurlinn, mida seni näinud oleme. Pilte seekord ei teinud. Pidime end kõvasti ohjeldama, et fotokat mitte välja võtta. Oleme kahe aasta jooksul seda linna nii palju pildistanud, et iga nurk peaks juba kaetud olema :)

Pühapäeval kell 16.30 istume Brisbane'i rongi peale. Järgneb 15 tunnine sõit. Brisbane peame sellepärast tagasi minema, et meie lennuk väljub sealt. See sai meil küll Eestsist ostes valesti pandud. Lennuk oleks ikka Sydneyst võinud väljuda. Muidu küll Brisbane tagasi ei läheks.

Teekond läbi Austraalia südame 24.juuni – 08.juuli

2009-07-12T11:36:00.001+03:00

Öeldakse, et kes ei ole Austraalia punast kõrbe näinud, see ei ole Austraaliat näinud. Ütlus peab igati paika. Teekond kõrbesse võib olla vaevaline ja mõne jaoks tüütu, aga igal juhul väärt kogemus. Mida rohkem siin ringi reisime, seda rohkem avastame, kui erinev üks riik ikka olla võib. Ranniku äärsed asustused ja inimesed on hoopis erinevad sisemaal olevatest.

24. juunil saime siis järjekordse rendiauto. Seekord ei julgenud enam Wicked'i campervani võtta (õnneks oli ta väga kallis kah), sest nende autod on nii saanid ja meil seisis ju ees sõit, kus lähim asustus võib olla paarisaja kilomeetri kaugusel. Saime hea hinnaga kapsarohelise Jucy campervani. Auto on sama mudel, millega Uus-Meremaal sõitsime. Mugavam on sõita, automaatkäigukastiga ning peamine: autos oli varugeneraatoril toimiv külmkapp ja DVD mängija. Külmkapp oli küll hea, eelmistel kordadel on külmakastidega pidev jama olnud, et kust iga päev jääd saab jne. Pikkadel pimedatel ja lõpus ka külmadel õhtutel oli päris hea soojas autos filme vaadata. Ja algas meie sõit tsivilisatsioonist ja telefoni levialast välja. Vodafone levi oli umbes täpselt 6s suuremas asustuses Cairnsist Port Augustani Lõuna Austraalias ja piirdus ka selle asula piiridega.

Sõidu päevad kujunesid päris pikaks. Esimene päev sõitsime ainult mingi 200km, sest auto saamise ja toidumoona varumisega läks taas pool päeva ära. Samuti käisime Trinity Beachil veel viimast korda soojas ookeanis ujumas. Sõitsime läbi põllumajanduslike orjanduslinnade Mareeba ja Athertoni, kus paljud seljakotirändurid põllutööd teevad.

Järgmised neli päeva ärkasime igal hommikul seitsmest üles ja peale hommikusööki hakkasime kohe sõitma. Õhtul läheb viie kuue vahel juba pimedaks ja kuna siin liigub nii palju loomi teedel, siis ei tahtnud pimedal ajal sõita. Teede ääres oli palju känguru ja lehma laipu. Kui ikka tee läheb läbi kellegi karjamaa, siis vaata ise, kuidas lehmadest mööda saad. Tee ääres aedu pole, on vaid hoiatussildid, et lehmad võivad teel olla.

Teisel päeval üritasime short cuti teha ja otse Hughendenisse välja sõita, aga poolel teel tuli välja, et edasi läheb ainult kruusatee ja rendiautoga ei tohi kruusateedel sõita. See omakorda tähendas, et pidime 250 km ringi sõitma ja läbi Charter Towersi Overlander Wayle välja sõitma. Overlander Way on siis põhimõtteliselt ainuke sõidetav asfaltee idakaldalt sissemaale – Townsvillest läbi Mt Isa Tennant Creeki. Me ei tahtnud mööda ranniku äärt Cairnsist Townsville uuesti tagasi sõita ja kaardi järgi tundus, et saame läbi sisemaa ka sellele teele välja, aga kahjuks mitte. Kogu see nn lühem tee oli suhteliselt halb sõita. Suurem osa teest oli nii kitsas, et üks auto mahtus korraga asfaldi peal sõitma. Kui väiksem auto vastu tuli, siis polnud hullu, sõitsime ühe rattaga teeservas ja siis mahtus teineteisest mööduma. Suurem jamps oli siis, kui roadtrain vastu tuli. Seda silmates tuli täitsa teepervele sõita ja seisma jääda. Roadtrain on siinne sisemaa rekka. Ainult et siinsed rekkad on kolme kuni nelja haagisega ehk kuni 53 meetrit pikad, kokku kuni 96 rattaga! Kaaluvad mingi 115 tonni ja kihutavad nagu segased!! Kaevandustest tulevad roadtrainid võivad olla ka 8 vaguniga!!! ja loomulikult on roadtrainil eesõigus, tema juba teepervele ei võta ja pidama ei saa. Rannikule tihedama asustusega teedele ja suurematesse linnadesse neid ei lubata, aga kogu sisemaa on neid täis. Ja sismaa algab põhimõtteliselt 100km kaugusel rannikust. Piltidel sättisime oma rohelise camperi ühe roadtraini kõrvale. Kuna seekord oli vaja palju kilomeetreid päevas maha sõita, siis pidin ma ka esimest korda siin riigis autot juhtima. Loomulikult sattusin mina rooli just siis, kui oli see kitsas tee ja palju roadtraine tuli vastu. Ja 90 km/h nemad küll ei sõida nagu Euroopas kohustuslik on. Kui nähtavus oli hea, siis ma sõitsin ikka umbes sajaga, aga paaril korral tekkis roadtrain taha, kes kangesti kibeles minust mööda sõitma. Tee oli samas nii kitsas, et kuskile seisma jääda ka ei saanud, et teda mööda lasta. Lõpuks ikka leidsin koha, kus need kihutajad mööda lasta. Üldiselt ei olnud autoga sõitmine raske. Sõitsin siis elus esimest korda automaadiga ja vasakpoolse liiklusega. Vasakpoolne liiklus absoluutselt ei häirinud. Olen juba nii harjunud siin sellega, mis siis et ise autot juhtinud pole. Rooli istudes mõtlesin, et hoopis kummaline oleks praegu paremal pool sõita. Nii et ilmselt nõuab uuesti Eestis autoga sõitmine tulevikus pisut ümber harjumist.

Aga sõitsime siis esimestel päevadel vähemalt 600km päevas. Mingeid vaatamisväärsusi lihtsalt ei ole. Overlander Way ja Stuart Highway (põhjast lõunasse) on muidu täitsa korralikud, laiad ja sirged maanteed läbi kõrbe. Paariteist kilomeetrised sirged vahelduvad paarikümne kilomeetristega. Pikim oli 46 kilomeetrit! Täiesti sirge, mitte kordagi ei pea rooli keerama, mitte kõige väiksematki kurvikest ei ole. Ja kui siis väikene kurv tuleb, siis on kohe hoiatusmärgid väljas, et nüüd pead natukene rooli keerama :) Lääne Austraalias on ka sirge pikkusega 146 km!!!Queenslandis lubati maanteel 100 -110 km/h sõita, aga peale Mt Isat algas Northern Territory. Mitte väga ammu – umbes 10 aastat tagasi oli kõikjal Põhja Territooriumil kiiruse piiranguks common sense ehk „terve mõistus“, aga nüüd on neile kahele põhimaanteele (Stuart Highway ja Overlanders Way - pea ainsad asfalteeritud maanteed Põhja Territooriumil!) piirangud peale pandud. Külades 110 km/h ja maanteel 130 km/h. Kruusateedel pole endiselt kiirusepiirangut. Nende sirgete peal sõites tundus sajaga sõitmine nagu jalutamine. Mida kaugemale sisemaale sõitsime, seda harvemaks muutus ka liiklus. Võisime sõita tunde, nii et keegi vastu ei tulnud.

See on ikka uskumatu tühjus, mis maantee ümber oli. Peatasime mitu korda auto kinni, et sellest tühjusest pilti teha. Pildil ta muidugi nii efektne ei jää, aga põhimõtteliselt oli pidevalt nii, et nii kaugele ette, taha ja kõrvale kui silm ulatab, on ainult tühjus. Alguses olid mõned üksikud puud ja rohumaad, siis ainult kõrrepõllud ja lõpuks punane pinnas ja üksikud rohelised tutid. Ja loomulikult palju termiitide pesasid. Meil õnnestus pildile saada Marko kõrgune kuhilas, aga need võivad olla kuni 4 meetrit kõrged!! Enamasti on nad küll sellised alla meetrised punased 'liivalossid'. Mõni tasandik nägi välja nagu oleks tuhanded lapsed seal liivalosse ehitanud.

Mida kaugemale sõitsime, seda harvemaks muutusid ka asustused. Paari päeva pärast oli juba nii, et järgmine asustus, milleks on bensiini jaam väikese poekesega (vahel ka motell) asus 200 km kaugusel. Vahepeal ei ole mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ei ühtegi looma, elumaja ega inimest. Üksikud autod tulid vastu. Kui keegi vastu tuli, siis autojuhid juba tervitasid suurest rõõmust, et näe keegi veel siin liikumas :) Ja hõre asustus tähendas loomulikult ka seda, et kui pissi häda peale tuli, siis kas kannatad järgmise bensiini jaamani või pead lihtsalt auto varjus maantee ääres asja ära tegema. Ühtegi puud ega põõsast ka ei ole, mille taha minna! Ühesõnaga vee ja kohvi joomist tuli läbi mõeldult tarbida ning meeles pidada, millal järgmine võimalus vetsu külastada tuleb.

Esimestel päevadel oli ikka asustust rohkem. Hughendenis käisime isegi muuseumis. Linnake ise on muidu väga väikene, pigem küla, aga kuulus selle poolest, et seal kandis on leitud dinosauruste luid ja muid eelajaloolisi fossiile. Käisime siis linnakese muuseumis, kus oli välja pandud Muttaburrasauruse skelett. Tohutult suured elukad on ikka enne meid siin maapeal elanud. Isegi tigude fossiilid on suuremad kui näiteks suuremat kasvu koer.

Järgmisena jäi ette Cloncurry, kus on mõõdetud Austraalia kõige kõrgem õhutemperatuur – 53,1 kraadi.

Viimane suurem linn enne päris sisemaale jõudmist on kaevanduslinn Mt Isa. Elanikke on linnas 20 000. Ümberkaudsetest mägedest kaevandatakse kõike, mida maapõues leidub: tsink, vask, hõbe jms. Linnas on kõik vajalik olemas, aga midagi huvitavat ei ole. Isegi paljud kaevurid pidid siin lennukiga tööl käima. Tööl käiakse graafikuga 2 nädalat tööl ja kaks vaba. Elatakse kuskil idarannikul, kust siis lennukiga oma vahetuseks kohale lennatakse ja siis elatakse kuskil soojakus. Austraalias on üldiselt igal väiksemalgi linnal, külal olemas lennuväli ja väikesed lennukid lendavad lähemal asuvate suurlinnade vahet. Samuti täidab lennuk siin kiirabi rolli. Ka tavaline arst ehk niinimetatud Lendav Doktor käib patsiente lennukiga külastamas. Paljudesse kohtadesse võtaks autoga kohale saamine päevi või ei oleks see üleujutuste tõttu üldse võimalikki. Seepärast kasutatakse lennukit. Austraalia sisemaal tekivad üleujutused väga kergesti. Maapind on lihtsalt nii kuiv, et ei võta vett üldse sisse. Kui juhtub sadama, siis voolab see vesi kõik maa pinnal.

Mt Isas oli tänavapildis näha ka juba päris palju aborigeene. Vabandust, aga aborigeenid ei ole välimuse poolest üldse ilusad, näevad räpakad välja ja ilmselgelt ei ole ise ka rahul linnas elamisega. Kuidagi on varasemate piltide pealt jäänud mulje, et nad on pruuni nahaga, aga tegelikult täitsa süsimustad. Enda välimuse eest absoluutselt ei hoolitse, näevad välja nagu paadialused ja elavad keset koli/prügimägesid. Eks nende saatus on olnud väga karm. Valged tulid ja kõigepealt tapsid paljud maha, seejärel võtsid maa nende käest ära ja lõpuks üritasid iga hinna eest neid tsiviliseerida ehk valget inimest teha. See ei ole aga üldse õnnestunud. Tõid nad linna elama ja toppisid second hand riided selga. Paljud käivad nüüd ringi väga koledate riietega ja valdavalt ikka palja jalu. Aborigeenid on tuhandeid aastaid elanud maal, neil on täiesti oma kultuur, keel ja usk ning maaga on neil väga eriline suhe. Enne valgete sissetungi räägiti Austraalias 600 keelt! Peale ebaõnnestunud katset neid integreerida näevad nad välja nagu kadunud hinged. Oma kultuur ja keel on hävinud, aga valgete kultuuri ka omaks võtta ei suuda või taha. Enamik aborigeenidest elavad Põhja Territooriumil ja siin näeb neid palju. Tänapäeval on palju seaduseid, mis neid kaitsevad, aga alles 40 aastat tagasi olid nad täiesti põlu all. Samuti on neile nüüd mitmetes piirkondades sisemaal maad tagastatud, kus nad saavad oma traditsioonide kohaselt omades kommuunides edasi elada ja uuesti oma kultuuri taastada. Neid kommuune pole kaartidele enamasti märgitudki, et turistid ei läheks otsima seda 'ehedat' aborigeeni. Aborigeenide maa-alad aga on korralikult märgistatud ja ilma eriloata ei tohi nende maale sisenda. Põhja Territooriumist moodustavad need ligi poole ja neid on pea igas osariigis. Enamasti kõik kõrbealad.

Linnades, kus aborigeenide osakaal on suur, kehtivad ranged alkoholi piirangud. Kõikjal on üleval ranged hoiatussildid, et alkoholi ei tohi paljudes kohtades tarbida, osta, kaasas kanda ega edasi müüa. Pühapäeviti ei tohi poed üldse alkoholi müüa. Meie jäime hätta Mt Isas, kus tahtsime viimases nö suurlinnas omale reisiks pakiveini kaasa osta. Ei saanud, enne kella kahte päeval pakiveine müüa ei tohi. Taolisi piiranguid kohtasime veel paljudes kohtades. Teise asjana jäime ilma ajalehest. Ometi käib Mt Isa ja Brisbane'i vahel regulaarne lennuk, aga värsked ajalehed suudetakse kohale toimetada alles kell neli pärastlõunal. Samas lõpuks hakkasime naerma, et Mt Isa on suurlinnast, kus ajalehti tehakse ju pea paari tuhande km kaugusel, pole siis ime, et lehed kohale ei jõua. Sest Reidu jõuavad ka ju lehed alles peale ühteist hommikul, aga Reiu on kõigest 7km Pärnu linnast :)

Põhja Territooriumile jõudes muutus tühjus korraga nii suureks, et see oli korraks isegi hirmutav. Absoluutselt mitte midagi peale kõrrelise karjamaa ei ole näha kümneid ja sadu kilomeetreid. Samas ei hakanud nagu kordagi igav, kogu aeg sai ringi vaadatud ja imestatud, et kuidas ikka saab olla üks maa nii tühi. Samuti sai imetletud üha rohkem vaatevälja tekkivat punast pinnast. Maapind on nii punane ja päikese käes kiiskab veel eriti, et lõpuks hakkavad silmad valutama. Ka olid muhedad taadid pühapäeva puhul väga vanaaegse auto välja ajanud ja kihutasid sellega maanteel. Peab ikka hästi teadma auto seisukorda, et julgeda sõita kohas, kus asustatud punktide vahe on sadades kilomeetrites ja telefonilevi puudub.

Ööbisime aeg-ajalt karavanparkides ja poole ajast taas tasuta puhkepaikades. Tasuta puhkepaigad on kohalike hulgas väga populaarsed. Üks nasiterahvas näitas meile, et on olemas isegi kogu Austraaliat kattev autoatlas, kus on osariigiti kõik tasuta puhkepaigad peale märgitud. See pidi kohalike karavanidega sõitvate ja roadtripi tegevate inimeste hulgas nagu piibel olema. Meil seda ei olnud. Ööbisime neis siis, kui nad juhtusid meil õhtul just siis teele jääma, kui oli aeg öömaja peale mõtlema hakata.

Viienda päeva hommikul oli üle pika aja midagi huvitavat vaadata. 100 km peale Tennant Creeki on kummaline loodusnähtus nimega Devils Marbles. Keset suurt ja lagedat välja on äkki tohutult suured ja täiesti ümmargused kivid. Ümberringi ei ole mingeid kaljusid ega muid kivimeid. Kohalikud aborigeenid väidavad, et tegemist on Rainbow Serpenti (vikerkaare mao) munadega. Ei tea miks ja kuidas nad tekkisid, aga huvitav loodusnähtus igal juhul. Me tegime kohe palju pilte neist.

Viienda päeva pärastlõunal ehk 2400 km läbimise järel jõudsime Alice Springsi. Tegemist on siis ainsa kesk Austraalias oleva linna moodi linnaga. Elanikke taaskord 20 000 ja palju aborigeene. Alice Springs on isegi üllatavalt moodne ja ilus. Oluliselt ilusam kui Mt Isa. Isegi jalakäijate tänav on olemas. Samuti mitu suurt kaubanduskeskust. Ja vahelduseks sai osta ka odavamat kütust. Kui idarannikul maksis kütus keskmiselt 1.12 dollarit liiter, siis sisemaal oli see vahemikus 1.30-1.80. Viimane number on küll sulaselge röövimine. Aga mis teha, pole valikut, kui oled autoga siia kooserdanud. Ostma pead igal juhul igast tanklast, järgmiseni ei pruugi välja vedada. Ega igas külakeses ka bensukat pole ja kui ka on, siis ega kütust ei pruugi seal ikkagi olla....

Viibisime Alice Springsis ainult mõned tunnid. Käisime infopunktis, jalutasime natukene südalinnas ringi, jõime ühed kohvid ning viimaks varusime taas süüa ja tankisime. Vähemalt ühe päeva suudab ilmselt linnakeses küll huvitavalt veeta. Ööseks me sinna ei jäänud vaid sõitsime edasi tasuta puhkepaiaka ja vähendasime järgmise päeva kilometraaži 130km. Tahtsime järgmisel päeval Kings Canyonisse minna. Tegemist siis suur kanjoniga. Sinna on aga pikk sõit ja matkaraja läbimiseks peab ka piisavalt aega varuma. Ärkasime hommikul taas suht varakult ja kõigepealt sõitsime ligi 300 km ning seejärel matkasime Kings Canyonis 3,5 tundi. Matkaraja algus oli kohutavalt raske. Rada oligi niimoodi üles ehitatud, et alguses, kui veel värske oled, siis läbid raskema osa ära. Ehk alustuseks tuli 40 minutit järjest mäkke ronida. Mäkke läks kivitrepp. Pildilt tundub, et oh mis viga minna, ilus trepp läheb. Tegelikult läks tee otse ja järsult mäe otsa. Astmed olid kohati väga kõrged ja kivid võisid olla lahtised. Ilma matkasaapata ei oleks sealt kuidagi üles saanud. Õudne, kus võttis hingeldama ja hinge nii kinni nagu esimest korda talve alguses suusatama minnes. No proovige ise pool tundi järjest püstloodis mäkke ronida. Üles jõudes selgus aga kiiresti, et see ronimine ja vaev tasus end igati ära. Vaated olid lummavad. Kalju kivim on nii lahe ja muudab valguse käes värvi. Erineva nurga alt on kivi ikka täitsa erinevat värvi. Ja taaskord on matkarada üleval selline, et kõnnid täitsa kaljuserva peal, ei mingeid piirdeid ja all on 150 meetri sügavune kuristik. Edasi järgnes siis kergem kolme tunnine juba oluliselt kergemate tõusude ja langustega matk. Käisime ära ka nn Edeni aias. Kuristiku põhjas oli väikene aga sügav järveke. Paljud vaprad inimesed käisid seal ujumas. Kuigi vesi oli jääkülm, isegi meie kui põhjamaalaste jaoks. Kuigi oli palav päev ja seal kivide vahel küttis veel eriti, jäi meil ujumas käimata. Üldiselt valisime õige aja Kesk Austraalia külastamiseks. Praegu oli mõnus kliima. Päeval päikese käes oli 25 kraadi sooja, ööd olid ainult jahedad. Aga südasuvel on ju siin temperatuurid kogu aeg ligi 40, siis võib see matkarada küll täielik surm olla. Osad rahvuspargid ja teerajad läbi kõrbe on suviti kuumuse tõttu päris suletud.

Selles tühjuses sõites olid igasugused vahemaad omandanud uue tähenduse. Tallinn-Tartu ots Eestis tundub juba väga pika sõiduna. Kings Canyonist ära sõites vaatasime ühte lähedal asuvat karavanparki, aga see tahtis palju raha saada. Siis mõtlesime, et meil on veel mingi poolteist tundi valget aega jäänud, sõidame tasuta platsile. See ju siin samas, ümber nurga – 200km kaugusel....ja järgmine päev ka vähem sõita. Kui hommikud väga külmaks läksid, siis sõitsime enne hommikusööki natuke – nii 150-200km. Noh, et saab auto seest soojaks ja läheb ilm ka vähe soojemaks. Või kui oli vaja mingi haak teha, siis ikka 'ah käime ära, see siinsamas' – 200km kaugusel. Sõidupäevadel sõitsime ikka 600-700km maha ja jäi aega veel ringigi vaadata.

Kanjonist ära sõites nägime tee ääres metsikuid hobuseid. Kohalikud ütlesid, et seal võib kaameleid ja hobuseid näha. Me nägime ainult hobuseid. Õhtul ööbisime ühe tee äärse bensiinijaama karavanpargis. Esimest korda oli tegemist ametliku ja tasuta kämpimise võimalusega. Need, kes voolu autosse tahtsid, need pidid platsi eest maksma, aga niisama laagriplats oli tasuta. Duši all käimise eest tuli aususe peale 2.50 maksta. Seal platsi peal jalutas emu ringi. Nagu osad rääkisid, siis pidi vahel temaga päris raske olema, et tuleb auto juurde süüa norima. Ja ta on ju nii suur lind, et tuleb ja võtab ise kui tahab ja minema ajada on teda päris raske. Meid ta õnneks ei „terroriseerinud“, saime teda lihtsalt pildistad ja vaadata.

Järgmisel päeval jõudsime viimaks Ayers Rocki ehk Uluru juurde välja. Kõigepealt ostsime omale karavanparki koha ära, et saaks õhtul rahulikult öömajale tulla. Ööbisime siis Ayers Rock Resordi karavanpargis. Ayers Rock Resort on spetsiaalselt ehitatud Ulurut vaatmas käivate turistide jaoks. Ehitati ajavahemikul 1983 kuni 1990. Kannab resordi nime aga tegelikult on tegemist väikese linnakesega, kus enamjaolt on ainult majutusasutused ja siis on üks väikene kaubanduskeskus resordi keskel. Majutus on siin loomulikult roppkirves. Kui me muidu vingume, et 25 dollarit ilma vooluta koha eest on juba kallis, siis siin saime maksta 33 dollarit öö eest. Ja me ei kasuta ju siin mitte midagi peale selle, et pargime auto ära ja käime korra duši all. No mis teha, kõrbes lihtsalt pead maksma seda, mis küsitakse, valiku võimalus puudub. Kui nii võtta, siis me saime isegi odavalt, raamat väitis, et kõige odavam, budget tuba maksab siin 180 dollarit. Ja see on narivoodiga tuba!!

Sõitsime esimese hooga Ulurust mööda, sest Ulurut peab vaatama päikeseloojangu ajal. Käisime päeval järgmist loodusuimet vaatamas: Kata Tjuta ehk Olgas, mis aborigeeni keelest tähendab „many heads“ (mitu pead). Oma inglise keelse nime on ta saanud Hispaania kuninganna Olga järgi. Arvatakse, et Kata Tjuta oli kunagi kümme korda suurem monoliit kui Uluru, aga tänapäeval on moodustunud 36 kuplit. Kuplite vahel ja ümber jooksis taaskord ligi 8 km pikkune matkarada. Rada oli kergem kui Kings Canyonis ja läbisime selle 2,5 tunniga. Paar kohta olid päris rasked ronida. Kata Tjuta juures nägime kaugelt ka kahte kängurut. Need kaks nimelt hüppasid ühe järsu ja väga kõrge mäe otsast alla. Ma ei tea, kuidas nad suutsid nii järsu ja sileda mäekülje pealt alla hüpata, aga suutsid. Ja mida nad üldse sinna mäe otsa ostsisid?

Päikeseloojanguks läksime Uluru juurde. Läksime õnneks varakult kohale. Olime 1h 15min enne loojangut kohal ja parkimisplats oli juba paksult autosid ja inimesi täis. Inimesed pidasid aga taas pikniku ja istusid mugavates matkatoolides. Me võtsime ka oma toolid välja ja sättisime mugavalt esiritta. Kahjuks oli vaatemäng sel õhtul üpris nõrk, kuna ilm oli väga pilves. Uluru puhul on siis selline maagiline nähtus, et päikese loojudes ja tõustes muudab see kogu aeg värvi. Ja hoolimata pilvisest ilmast nägime teda päris mitut erinevat värvi. Piltidel on üpris hästi värvide muutust näha.

Uluru on ainuke omataoline monoliit maailmas. Tegemist on ühes tükis oleva kiviga (mitte kaljuga), mis on 348 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 9 kilomeetrit. Ning suurem osa kivist on veel maa all! Uluru avastasid algselt aborigeenid umbes 20 000 aastat tagasi ja nende jaoks on see püha paik, kus peeti tähtsaid riitusi. Kui valged aborigeenide käest maid ära hakkasid võtma, siis võeti ka Uluru ümbrus enda haldusse ja valged hakkasid massiliselt tuure siia korraldama. Hiljem anti enamus ümbritsevast maast aborigeenidele tagasi ja paljud kohad Uluru juures on nii pühad, et neist ei tohi isegi pilti teha.

Kaugelt vaadates tundub nagu tegemist oleks ilusa ümmarguse ja ühtlase tasapinnaga kiviga. Tegelikkuses on Uluru kolmnurkse kujuga ja väga reljeefne ja sopiline. Väga palju koopaid on tekkinud ja palju suuri tükke on küljest ära ka kukkunud. Tõusime järgmisel hommikul pool seitse üles, et päikesetõusu vaatama minna. Loojang oli ilusam ja vaateplatvorm loojangu vaatamiseks on oluliselt parem kui päikesetõusu oma. Too hommik oli kohutavalt külm. Värisesime ja üritasime kuidagi pilti teha. Peale tõusu ronisime autosse tagasi ja keerasime kütte põhja. Üheksa paiku oli juba päike kõrgel ja ilm soojem. Sõime siis Uluru juures hommikut ja peale seda võtsime ette matka ümber Uluru. Matk oli kokku 10 km ja kuigi rada on tasane ja kerge, kulus meil ikkagi 2,5 tundi. Oli ju vaja igale poole koobastesse sisse ronida ja iga nurga pealt pilte teha :) Sel päeval oli taevas selgem ja mõtlesime, et jääme üheks päikeseloojanguks veel. Ja tegime väga õigesti, et jäime. See päikeseloojangu vaatemäng oli väga, väga ilus.

Konkreetselt ühest kohast on ka võimalik Uluru otsa ronida. Rada on väga järsk, ohtlik sile kivipind. Kõige järsema koha peale on pandud köied, et neist kinni hoida. Loomulikult pole jälle mingeid piirdeid. Paljud inimesed ronivad üles, palju on ka alla kukutud ja surma saadud. Tiir üles võtab umbes 2 tundi. Aborigeenidele aga üldse ei meeldi, et nende püha kivi otsa ronitakse. Tõusu alguses on palju palveid austada iidsete maaomanike kombeid ja mitte ronida. Me jätsime ronimata.

Kahju oli peale viimast loojangut Uluru juurest ära minna. Nüüd olid siis kõik vaatamisväärsused nähtud. Järgneb pikk ja igav sõit lõunasse.

Olime oma kaks päeva taas peale Uluru juurest lahkumist mööda tühja ja punast kivist kõrbe sõitnud, kui hakkasin raadiojaama autos otsima. Loomulikult ei lootnud ma ühelegi mängivale jaamale pihta saada, sest need lihtsalt ei levinud seal (nagu ka telefonid). Kui äkki jäime suu lahti kuulama ja arusaamatult teineteisele otsa vahtima. Mõtlesime, et oleme selle kõrbes sõiduga täitsa lolliks läinud. Aga raadios rääkis tädi sulaselges eesti keeles!!! Me olime keset kõrbe, kus tavaliselt raadio üldse ei levi ja siis räägib naisterahvas eesti keeles, et Tartus toimusid täna seitsmendat korda linnapäevad ja midagi veel laulupeost. Kuulasime aga edasi ja mõtlesime, et mis toimub. Räägiti igasuguseid Eesti kultuuri uudiseid. Lõpuks sai meie müsteerium lahendatud, kui tädi jätkas: „Ja nüüd kohapealsed uudised. Sydney Eesti majas toimub....“. Räägiti, mis kõikides siinsetes Eesti Majades toimub või tulevikus toimuma hakkab. Vahele lasti kui ma ei eksi siis mingi Karl Madise lugu kah. Vot see oli kõige sürrim kogemus. Eesti keelse suht mõttetu laulu peale tuli isegi pisar silma :) See lihtsalt tundus nii võimatu ja harjumatu, et keegi raadios eesti keeles räägib! Umbes 10 minutit saime saadet kuulata ja siis sai see läbi. Ei kohalikel eestlastel ei ole eraldi raadiojaama, lihtsalt üks riiklik jaam lubab kogukondlikke teateid ja saateid edastada. Peale eesti keelset saadet algas läti keelne saade. Aga paistab, et siinsed Eesti Majad on päris aktiivsed, Sydneys ja Melbourne's toimus päris palju kogunemisi ja üritusi.

Meie igavale autosõidule tekkis peagi üpris huvitav vaatamisväärsus. Tegemist on linnakesega, mille suurim ime seisneb selles, et see linn üldse eksisteerib: Coober Pedy. Tolmune ja hall linnake asub 685 km kaugusel Alice Springsist ja 846 km Adelaide'st. Kuni 1987. aastani viis linna ainult kruusatee, mis oli peale vihma läbipääsmatu. Ümberringi valitseb kiviklibuline kõrb. Mitte ainsamatki rohelist taime. 200km raadiuses ei ole ühtegi asustust. Vett on ülivähe ja pikka aega tuli seda kaugelt kohale tassida. Kõrbele omaselt on ka siinne kliima väga karm. Suviti on varjus 35 kraadi ja sageli liivatormid, talvel on aga nii päeval kui öösel väga külm. Aastas sajab kokku 175mm vihma. Linna ümbruses on tehtud nii mõnedki filmid elust peale maailma lõppu. Tänu kliimale muutuvad alla aetud loomad kiiresti valendavateks luustikeks. Ja neid oli teeäärses kiviklibus palju.

Praegu elab linnakeses 3500 inimest, kellest 60% on euroopast pärit rahvused. Coober Pedy on maailma opaali pealinn. Coober Pedy suudab kaevandada 85% kogu maailmas müüdavatest opaalidest. Esimest korda leiti siit opaale 1915. aastal, kui kullaotsijad neid juhuslikult leidsid. Palju euroopa rahvuseid on siin sellepärast, et peale I MS tulid paljud sõdurid suurte lootustega siia kulda otsima. Opaali tööstus arenes siin kiiresti ja hoolimata karmidest tingimustest jäid paljud siia elama ja töötama. Umbes 80% elanikest elab maa all. Jah, just nii. Kuna kliima on nii karm, siis raiusid esimesed elanikud omale mägede sisse kodud. Mägede sees ja paljuski ka maa all asuvates ruumides on aasta ringselt selline mõnus 23-25 kraadine temperatuur. Tänapäevased kodud on väga moodsad ja maa sisse on raiutud isegi mitme toaga elamuid. Meil õnnestus külastada ühe pere kodu, kus mäe sisse ja maa alla oli raiutud 5 suurt tuba pluss köök. Elamise raiusid valmis kolm naisterahvast! Nad töötasid siinsetes kaevandustes ja otsustasid omale kodu rajada. Lisaks kodudele on maa all ka kirikud, poed jne. Maa peal on 20 % elu- ja ärimajadest. Kohalik rääkis, et maa all ei meeldi elada aborigeenidele, kreeklastele ja asiaatidele. Nende elumajad on siis kõik maa peal. Käisime ka ühes ilusas maa aluses Serbia Õigeusu kirikus. Mida need inimesed siin siis teevad? Opaali kaevavad. Sadade ruutkilomeetrite viisi on maa kõik üles songitud ja teerajalt kõrvale astuda ei soovitata, sest võid kuni 30m sügavusse šahti kukkuda. Kaevandmine käibki nii, et puuritakse meetrise läbimõõduga šaht ja ronitakse maa alla. Vanemal ajal vinnati ämbritega sodi ja pinnas välja, tänapäeval imetakse veokitele ehitatud suurte tolmuimejatega kõik välja ja siis hakatakse hunnikuid läbi tuhnima. Ja loomulikult ei ole ükski auk tähistatud. Ainult liiva ja pinnase hunnikud nii kaugele kui silm seletab.

Ma ei suudaks küll elu sees sellises kohas elada. Vett on neil tõesti vähe, igal pool suured ja karmid hoiatussildid üleval, et siin piirkonnas on ranged veetarbimise piirangud. Autot näiteks pesta ei tohi ja iluaedasid ei eksisteeri, sest ilma kastmata ei ela siin midagi ja kastmine on keelatud. Veel 10 aastat tagasi peeti Coober Pedyt rändurile vaenulikuks ja ohtlikuks kohaks. Eriti naistel soovitati linnast eemale hoida. Tänapäeval on linnake aga turistide hulgas väga populaarseks muutunud ja mingit vaenulikkust me ei kohanud.

Edasi sõites nägime maantee ääres palju suuri kotkaid. Mõned istusid täitsa tee servas ja kui auto juba väga lähedale jõudis, alles siis tõusid lendu. Saime paar päris ilusat pilti neist teha.

Läbi Austraalia jookseb niinimetatud koera aed või siis dingo aed. Ühe pildi peal on selle skeem ka näha. Algab Lõuna Austraaliast ja lõpeb Queenslandis. See on üle 5600km pikkune katkestuseta aed, mida kontrollitakse igapäevaselt. Aia eesmärk on hoida dingod põhjapool aeda, et need ei pääseks lõunapool olevaid lambakarju kimbutama. Ehk lambad lõunas, lehmad ja dingod põhjas. Lõuna pool aeda on siis dingo vaba tsoon. Asi sai alguse 130 aastat tagasi, kui kõige põhjapoolsemad lambakasvatajad grupeerusid ja ehitasid ühiselt oma lammaste kaitseks aia ja kasseerisid endast lõuna poole jäävate farmerite käest raha aia korrashoiu jaoks. Algselt oli palju eraldiseisvaid gruppe ja aiakesi, kuid 1940ndatel otsustati need kõik omavahel ühendada ja teha üks katkematu aed.

Edasi viis meie tee läbi maa ala, mis on kaartidel märgitud kui Woomera Keelatud Tsoon – 500km laiune koridor. Stuart Highway jooksis selle maa ala nurgast läbi. Teel olid sildid: „Teelt kõrvale minek keelatud, sõjaväeline objekt.“Kohalikud infopunktid ja infolehed ütlevad ainult, et tegemist on alaga, kus britid ja austraallased on katsetanud ja katsetavad oma pikamaa relvasüsteeme ja rakette. 60ndatel lasti sealt üles Euroopa ning Austraalia kosmoserakette ja satelliite. Woomera kui linnake on polügooni keskus ja oli veel 80ndatel suletud linn. Praegu võivad kõik sinna minna. Linna keskparki on tehtud raketimuuseum, kus väljas nii katsetatud rakette, ehitatud sihtmärke, kui alla kukkunud kosmoserakettide 1. astmeid ja uurimisrakette. Käisime ka seal raketipargis ja ööbisime kohalikus karavanpargis. Praegu on Keelatud Tsooni pindala üle 100 000 ruutkilomeetri. Selline on siis Keelatud Tsooni ametlik kõigile pasundatav ajalugu.

Hoopis vähem kirjutatakse, mainitakse (kohapeal üldse mitte!), et 60ndatel tegid britid seal mitmeid tuumakatsetusi maa peal ja seepärast on see väga Keelatud Tsoon. 60ndatel oli selle tsooni pindala 217 000 ruutkilomeetrit. Kõik aborigeenid, kelle olemasolu teati ja kes üles leiti pandi lihtsalt bussi ja sõidutati oma kodudest kaugele minema kusagile reservaatidesse. Alles hiljuti ilmus lugu neist katsetustest ja aborigeenidest, kes ei olnud siis veel tsivilisatsiooniga kokku puutunud ja kelle olemasolust ei teatud midagi ning keda ei leitud tühjusest ka üles ja jäid seetõttu evakueerimata. Ilmselt tuli see lugu tehtud tuumakatsetustest ka paljudele austraallastele üllatusena. Nende aborigeenide kunstis ja lugudes on säilinud tuumaplahvatused ja tolmu alla jäämine. Ise nad sellest ajajärgust väga rääkida ei taha ja need vähesed inimesed, kes nägid katsetusi ja veel elus on, hoiavad oma kommuunidest eemale. Oma läbielamisi väljendatakse ainult kunstiga. Suguharu avastati, kui hakkas käima rong The Ghan Port Augustast Alice Springsi. Reisijad kaebasid ja minestasid nähes alasti metsinimesi, kes olid tulnud uudistama nende jaoks ennenägematut mürisevat raudmonstrumit. Peale kaebusi saadeti avastatud suguharule kohe suvalisi kasutatud riideid, et nad rohkem reisijaid ei hirmutaks.

Kui me lõpuks Lõuna-Austraalias Port Augustasse välja jõudsime, oli üllatav näha jälle rohelisi põllumaid ja puid. Punasest kivikõrbest oli äkki saanud lopsakas ja ilus roheline manner. Kontrastid on meeletult suured!

Ja loodus läks ainult rohelisemaks ja ilusamaks. Peale Port Augustat sõitsime Barossa Vallysse, mis on veiniistanduste meka. 1970 ruutkilomeetrise maa-ala peal on 700 viinamarju kasvatavat perekonda ja umbes 120 veini tootvat firmat ning 60 avatud keldrit, kus saab veine maitsta ja osta. Suvel on see maastik siin kindlasti väga ilus, sest suuri viinamarja põldusid on kõik kohad täis. Praegu oli kõik raagus ja talvine. Käisime kolmes keldris veine maitsmas: Wolf Blass, Barossa Valley Estate ja Jacobs Creek. Marko oli kahjuks autojuht, nii et mina pidin põhilise maitsmise tegema. Ütleme nii, et kell kaks pärastlõunal oli mul pea täis :) Siin on see matsmine ikka tõsine ettevõtmine. Sisse astudes pannakse sulle hirmus pikk nimekiri ette ja hakka ainult ütlema, mida sa proovida tahad. Kõik muudkui soovitavad, et alustage vahuveinidest, jätka valgega ja lõpeta punasega. Ja soovitatakse valgest ja punasest ikka erinevaid aastakäike ja sorte veel proovida. Ja kõik see on tasuta! Loomulikult ostsime igast keldrist pudeli kaasa ka. Kõige rohkem meeldisid Jacobs Creeki veinid, seejärel Wolf Blass. Barossa Walley Estate'i veinid olid kõige tavalisemad ja meenutasid väga häid hispaania veine. Teiste firmade omad olid isikupärasemad ja huvitavamad. Kõige põnevam avastus oli kergelt gaasiline punane Shiraz vein, mis pidi asutraallaste hulgas väga popp olema. See oli tõeliselt hea! Juuakse seda jahutatult, mis teeb temast ideaalse suvejoogi. Sobib niisama joomiseks kui ka aperitiiviks. Aga üldiselt kui aega rohkem on, siis võiks seal valleys mitu päeva ööbida ja muudkui käia ühe keldri juurest teise :)

Peale Barossat sõitsime edasi Melbourne'i poole, aga tegime veel ühe väikese haagi sisse ja käisime Warrnamboolis vaalasid vaatamas. Sõitsime sellest kohast detsembris ka läbi kui Great Ocean Roadi läbisime. Siis saime teada, et juunist septembrini käivad Southern Right vaalad siin poegimas. Läksime siis sinna tagasi, ööbisime samas karavanpargis, kus seitse kuud tagasigi ja lootsime vaalu näha. Ja oh seda õnne, nägimegi lõpuks vaalad ära! Emased vaalad on poegimise ajal ja kolm kuud peale seda kaldale väga lähedal. Me ei pidanud mingit tuuri võtma, laevaga merele minema ega kellelegi raha maksma. Lihtsalt sõitsime Logan Beachile, parkisime auto ära ja läksime spetsiaalselt ehitatud vaateplatvormile. Alguses nägime ainult hulle surfareid, kes selle hirmsa külmaga tunde vees vedelesid. Kohe alguses oli väga kaugel silmapiiril näha mõningaid veepurskeid. Selge, vaalad on kohal, aga väga kaugel. Tund aega hiljem hakkas üks vaal kaldale järjest lähemale ujuma. Ikka aeg-ajalt vett välja pursates. Lõpuks ujus ta meie eest umbes 100 meetri kauguselt läbi. Enamasti ta ainult ujus vee pinnal, nii et natukene selga oli näha. Mõned korrad keerutas end vees ja uimed tulid nähtavale. Tohutult suured uimed! Paar korda pistis pea veest välja ja mõnel korral näitas saba ka vee pinnal, aga päris välja ei tõstnud. Veest välja ei hüpanud kahjuks keegi. Aga ka veepinnalt oli aimatav, kui suure loomaga tegu on. Need vaalad kasvavad kuni 18 meetri pikkuseks ja kaaluvad 80-100 tonni! Üritasime pildistada ka, aga alati tegid nad midagi huvitavat siis, kui me olime fotoka hoidmisest ja ootamisest väsinud. Aga muidu nautisime ja imetlesime neid loomi 3 tundi järjest. Nägime nelja vaala!

Vaaladega lõppes meie järjekordne roadtrip. 08. juulil jõudsime reisi lõpp-punkti, Melbourne. Sõitsime siis kokku 15 päevaga maha 6400 km. Oleme väga rahul, et selle reisi rendiautoga ette võtsime, mitte bussi ega tuuriga.

Great Barrier Reef

2009-06-23T07:41:00.004+03:00

Laupäeval, 21. juunil nägime lõpuks ühe maailmaime ära – käisime Suurel Korallrahul. Riifi pikkus Austraalia idarannikul on üle kahe tuhande kilomeetri, pindala 21 miljonit hektarit. Riifil kasvab üle 340 erineva koralliliigi. Seega sukeldumas ja snorgeldamas saab käia alates Bundabergist kuni Paapua Uus-Guineani välja. Lihtsalt Cairnsi juures on riif maismaale kõige lähemal. Kiire laevaga jõuab kahe tunniga riifi avamere poolsesse külge välja. Päris raske oli otsustada, millise laeva ja firmaga minna. Võimalusi on nii palju, tuurid käivad erinevates kohtades ja hinnad ei erine ka nii palju, et oleks kerge otsust langetada. Küsisime ja kuulasime, kus teised käinud on. Hosteli ja reisibüroode (isegi turistiinfo punkti inimeste) juttu ei tasu uskuda, sest nemad promovad ainult neid tuure, mille müügi pealt neile kõige rohkem komisjonitasu makstakse.
Ostsime lõpuks Osprey firma ühepäevase tuuri. Määravaks sai asjaolu, et neil oli suhteliselt suur ja kiire paat, mis loksutas vähem ja kahe tunniga jõudsime outer reefi äärde. Alex soovitas muidu ühte teist firmat, aga tollel oli nii väike paat, et pooled inimesed olid terve tee ainult oksendanud. Me okselaeva ei tahtnud.
Esimese riifi juures saime kolm tundi snorgeldada ja sukelduda. Hinna sees oli üks nö tutvustav sukeldumine!! Meile mõlemale oli see esimene sukeldumine. See tähendab, et tehakse kiire teooria loeng, siis paned varustuse selga ja hakkad mööda redelit laevast vette ronima. Kui pea vee alla saime, siis palus instruktor paar harjutust teha, et näha kas me asjaga üldse hakkama saame. Peale seda küsis, et kas tahame jätkata ja päris sukelduma minna. Väga harjumatult raske on ballooni hapniku hingata. Mul tekkis küll alguses tunne, et õhu puudus on, aga tegelikult ma lihtsalt ei hinganud korralikult ja aeglaselt sisse-välja. Kõik korras ja hakkasime sügavamale minema. Ühe instruktoriga oli kaasas kolm algajat. Hoidsime kõik üksteiselt käest kinni ja läksime järjest sügavamale. Mina pidin siiski kahjuks viie meetri pealt lõpetama ja veepinnale tagasi minema. Vasak kõrv hakkas rõhu muutuse tõttu nii kõvasti valutama, et ei julgenud sügavamale minna. Mul ii õnnestunud kuidagi rõhkusid tasakaalustada. Pärast laeva peal teine instruktor ütles, et kõrvad hakkavadki mingil määral valutama, aga kust ma pean teadma, kuhu maani asi ohutu on. Mul oli ikka väga-väga kahju. Ootasin nii väga seda sukeldumist. Selle vasaku kõrvaga on mingi jamps, sest sellega kuulen ka vähem. Paremal kõrval polnud vee all midagi häda. Aga Marko oli tubli. Tema muidu kogu aeg üldse mõtles, et kas proovib sukelduda või mitte, väga ebakindel oli. Aga lõpuks käis vee all ära. Tal ka üks kõrv natuke valutas, aga ei midagi hullu. Ütles, et kuni kuue meetri sügavusel oli hea olla, sügavamal hakkasid ka kõrvad kõvemini valutama. Ka ei suutnud enam rõhkusid tasakaalustada. Marko oli siis kokku 25 minutit vee all ja käis ikka 10m sügavusel ära. Midagi rohkemat ta seal ei näinud kui muidu snorgeldades ka näeb, lihtsalt kõike nägi sügavamalt ja lähemalt. Merevesi oli niii selge ja läbipaistev. Meil pole aimugi, mitu meetrit nähtavus oli, aga selle 10m sügavuse laguuni põhjas olevaid suuri elavaid merikarpe clam shelle käisime me hiljem snorgeldades vaatamas ja need paistsid väga selgelt! Pilt ühest üksikust karbist on küll tehtud sukeldudes. Niiet nähtavust oli kõvasti rohkem kui 10 meetrit. Suured kilpkonnad, kes muidu meie külastatud riifil elavad, sellel päeval end meile ei näidanud.
Rentisime üheks päevaks digifotoka, millega saime vee all pilte ja lühikesi videosid teha. Marko sai ja temast endast on ka mõned päris head pildid sukeldumisest. Loodetavasti saame kunagi need pildid üles ka pandud. Pilte on loomulikult nii palju, seepärast läheb nende üles laadimisega aega.
Marko nüüd muidugi iseseisvalt sukelduma minna ei tohi, aga siin pakutakse sellist võimalust, et sa saad proovida, kas sulle üldse meeldib ja sobib selline tegevus, et siis saad hiljem ametliku koolituse läbida ja vastava sertifikaadi. Ma vaatasin kunagi Eestis ka palju see sertifikaadi tegemine maksab, aga ei mäleta enam. Siin maksab kolmepäevane koolitus alates 400 dollarist. Paljud teised eurooplased väidavad, et siin on odavam.
Peale sukeldumist käisime siis veel pikalt snorgeldamas. Uskumatult ilus on see veealune maailm! Igasugune ajataju kaob täielikult. Vahepeal tahab imestusest suu lahti vajuda, mis ei ole muidugi kõige targem tegu, sest siis on kohe suu paksult soolast vett täis ;) Palju koralle on kahjuks juba surnud. Eks siin käib tohutuid rahvamasse ja laevu iga päev, mis lõpuks korallidele halvasti mõjuvad. Sellest hoolimata nägime veel ilusaid värvilisi koralle ning igasuguse suuruse, värvi ja kujuga kalu. Kaks kõige lahedamat kala olid loomulikult hai ja Napolean Maori Wrasse. Hai oli väga väikene: umbes 1,5 meetrit pikk suhteliselt ohutu Reef Shark. Ehk riifi hai, kes on maskimaalselt kaks meetrit pikk, uime ots on valge ja ta ei ole üldse agressiivse loomuga. Hai sattus hoopis meist paanikasse. Läksime korraga suure grupiga snorgeldama ja kui üks siis märkas, et hai ning näitas näpuga, siis hakkasid kõik kohe hai poole ujuma, et teda lähemalt näha. Hai sattus üsna paanikasse ja ujus vahepeal suure koralli alla peitu. Markol õnnestus teda päris pikalt jälitada ning temast pilte ja video teha.
Maori Wrasse ehk see konkreetne kala nimega „Wally“ on nii lahe suur ja sõbralik kala. Pikkust on tal kaks meetrit ja kaalub üle 150 kilo. Elab vähemalt 32-aastaseks, mõnikord isegi 50-aastaseks. See liik on väga väljasuremise ohus. Hetkel on teda näha veel siin Great Barrier Reefil ja mõned isendid Maldiividel. Me nägime väiksemaid wrassesid Cooki Saartel snorgeldades. Aga Wally tuli kohe paadi juurde, kui me ankrusse jäime. Meeskond toidab teda aeg-ajalt krevettidega, pole siis ime, et ta kohe kõiki tervitama tuleb :) Wally oli isegi nii sõbralik, et sain talle korduvalt pai teha!! Kahjuks ta nii paigal ei püsinud, et me häid pilte oleks temaga saanud. Aga laeval oli stendi peal pilt, kus üks snorgeldaja temaga poseerib. Tegin sellest pildi, sest sellelt on hästi näha, kui suur ta võrreldes inimesega on. Minust on ta igal juhul oluliselt suurem!
Peale snorgeldamist ja sukeldumist oli lõuna ning sõitsime järgmise riifi juurde. Lõuna oli väga korralik: grillitud liha, vorstid ja kala ning mitmeid erinevaid salateid. Kõht läheb selle vees hulpimise peale ikka väga tühjaks. Ja uskumatu, aga külm hakkab kah. Vee temperatuur oli taaskord 25 kraadi, aga kui ikka 2 tundi vees olla, siis hakkab lõpuks ikka külm. Õnneks oli väga ilus ja päikeseline päev ning kui järgmise riifi juurde jõudsime, oli keha uuesti üles soojenenud. Viimase riifi juures lubati veel 2 tundi snorgeldada. Kes tahtis, sai veelkord, aga seekord lisatasu eest sukelduma minna. Me piirdusime ainult snorgeldamisega. Nägime veel rohkem ja veel värvilisemaid kalu :)
Lõpuks sai aeg otsa ja kõik kupatati veest välja. Laeval pakuti kohe sooja teed. Seejärel veel puuvilju, küpsiseid ja juustu, veini ning algas kahe tunnine linna tagasi sõit. Nii kahju! Aeg läks nii kiiresti. Tahaks pikemalt snorgeldada. Paraku on hinnad ka ühepäevaste reiside eest üpris soolased, nii et peame selle ühe päevaga leppima. Üllataval kombel tulid päris paljud pildid head välja, nii et meil on hunnik pilte, mis seda ilusat meresõitu meenutama jäävad :)
Järgmine postitus tuleb ilmselt....Melbournest!!!Kõige odavam viis Cairnsist minema saada, Ulurut ja punast kõrbe näha on omale campervan rentida. Seega me siis sõidame Cairnsist Melbourne läbi Townsville, Mt Isa, Tenant Creeki, Alice Springsi, Uluru (Ayers Rock), Adelaide– umbes 6000km 15 päevaga. Kaardilt on näha see üks ja ainuke tee, mida mööda me sõita saame. Rohkem seal lihtsalt pole teid. Sõita on küll palju, aga kokkuvõttes odavam, kui bussi või lennukiga. 24.juuni hommikul saame campervani ja 8 juuli peame Melbournes ära andma. Tahtsime oma reisi lõpetada Adelaides, aga seal ei ole sellel rendifirmal kontorit, seega sõidame talvisesse Melbourne'i ja vaatame, kuidas seal tööga on.

Cairns alates 10. juuni

2009-06-21T11:12:00.002+03:00

Seitse kuud reisil oldud. Aeg on küll päris kiiresti läinud, aga samas on juba tunda, et päris pikalt on kodust ära oldud. Paljudest mõneti kummalistest asjadest on aeg-ajalt kõrini ja nii mõnelgi korral tekivad mõtted teemal, et kas aitab ka juba. Avalikud ja haisvad tualetid ning narivoodi on raudselt halvas mõttes esikohal. Samuti igasugused lubadused töö saamise ja töö enda kohta. Lugesime seda juba enne Eestist lahkumist teiste blogidest, et Austraalias antakse sulle palju lubadusi. Aga loomulikult me ei uskunud, et seda siin nii palju kohtab. Nüüd teame juba omast käest, et läbi ma ei tea mis õnneliku juhuse õnnestub sul võib olla midagi muud ka peale lubaduste saada...
Jõudsime Cairnsi 10. juuni õhtul ja ööbisime viimase öö linnas asuvas karvanpargis autos magades. Järgmisel päeval pidime auto ära andma. Päris kahju oli autot ära anda. Hea mugav oli, asjad olid kogu aeg ühes kohas, ei pidanud seljas tassima ja voodi oli ka päris normaalne.
Reisida on ju alati tore, aga alati mõjub negatiivselt sinu rahakotile. Nii pidime hostelis jälle mitme inimesega ühte tuppa kolima. Käisime kolm hostelit läbi ja valisime alustuseks Koala Beach Resordi. Uhke nimi, aga mitte selle vääriline. Kahjuks ei ole olemas ideaalset hostelit (puhas, korraliku köögiga ja odav), seega valisime halvimatest parima. Saime neljase toa, kus oli oma vannituba ja väikene diivaniga eestuba. Tuba oli väga suur ja on luksus, kui vannituba ei ole kuskil koridori peal. Ainuke häda oli, et tuba oli umbne ja seal levis mingisugune seletamatult vastik hais. Ja koristamas seda ka ei käidud. Iga päev tühjendati ainult prügikast ja vahetati linad, kui keegi välja kolis. Vannituba ja toa põrandad olid väga mustad. Hind aga oli väga soodne, kõige odavam öömaja reisi jooksul: 20.80 dollarit öö eest, kui ostad öömaja viieks ööks järjest. Köök oli suur, aga järjekordselt üsna räpane ja koristamata. Tohutult suure hosteli peale (tube on seal väga palju, pakun et poolsada tuba on kindlasti) töötas köögis üks ainukene nelja rauaga pliit. Söögi tegemise ja söömise nõude saamiseks tuli maksta 10 dollarit inimese kohta deposiiti, linade saamiseks kah 5 dollarit nägu! Ja selle eest joogi kruuse ikka ei saanud, anti kaks väikest klaasi. Esimesel hommikul jõime väikestest kaussidest kohvi ja siis sai kõrini. Absoluutselt igas hostelis on tasside saamise/leidmisega tõelisi raskuseid. Läksime poodi ja ostsime isiklikud suured ja kaanega plastmassist kruusid. Nüüd saame vähemalt igal hommikul ja igal pool kohvi juua. Oleme siin nagunii ainult üks tass päevas kohvi jooma hakanud, mitte et isu poleks, aga kallis on. Siin juuakse palju lahustuvat kohvi ja see on väga odav, aga normaalne purukohv on kallis. Nüüd on siis vähemalt hommikukohv kindlustatud. Ühel õhtul jagas hosteli baar külmikutäie head Coopersi õlut hinnaga 1 dollar pudel.
Toas oli meil esimesed kaks ööd veel üks iirlane ja peale seda saime kolm ööd kahekesi neljases toas olla. Tõeline luksus :)
Koalas me üle viie päeva ei olnud ja kolisime järgmisesse – City Backpackerisse. Põhjuseks selle hosteli poolt jagatavad tasuta õhtusöögi kupongid ja väga mõistlik voodi hind. Jah, siin linnas jagavad hostelid ja reisibürood söögikuponge erinevatesse baaridesse. Enamasti (nagu ka meie) on kõik rändurid siia jõudes peale pikka reisimist vaesed, nii et tänu kupongidele ei jää siis vähemalt nälga. Ja üks pluss on siinsel hostelil veel: siin on suur hall kodukass :) Võite kolm korda arvata, kes seda kassi kõige rohkem siinsetest elanikest silitab :)
Cairns on keskmise suurusega linn, umbes nagu Tartu. Elanikke kusagil 100 000. Arvasime, et on suurem, aga ei ole. Linna kohta öeldakse, et see kas meeldib sulle või mitte. Meie kaldume vist selle mitte poole. Ta on ilus, aga väga vaikne. Kella kuuest sureb südalinn välja. Samuti on võimalik linn ühe päevaga läbi käia. Väga paljud inimesed tulevadki siia ainult selleks, et Great Barrier Reefil sukeldumas ja snorgeldamas käia. Eeldused ilusaks suvituslinnaks on olemas, ainult ujuda ei saa: piltidelt nähtud ja lubatud ilusa liivaranna asemel on mudamülgas. Kunstlikult kohale toodud liiva natukene on, aga edasi on pikalt mudane põhi ja vesi on kaldast väga kaugel. Eks siin ei ole randa korda tehtud sellepärast, et meres elavad krokodillid (soolase vee krokodillid). Me jah mitu päeva käisime ja mõtlesime, et miks nad siis ise kunstlikult randa ei tee, et ookean ju olemas, ilus pikk ranna promenaad kah, aga kui nüüd ühel päeval krokodillide eest hoiatavaid silte nägime, siis saime aru miks. Ujumas saab siis käia ainult hirmus kloorises mere äärde ehitatud vabaõhu basseinis. Basseini äärde on väikene liivariba kah tehtud. Ja päeviti on basseiniäär paksult päkkpäkkereid täis. Me nii lootsime, et siin saab jälle normaalses ookeanis ujuda, aga ei. Ujumas käiakse põhja pool Palm Cove's, Trinity Beachil jm, kust me autoga enne Cairnsi tulekut läbi sõitsime. Basseinis peab kahjuks ikka aeg-ajalt käima, sest õues on kogu aeg 28-30 kraadi sooja ja tahaks vahepeal keset päeva end jahutada.
Linnas on tõesti ilus ja korralik rannapromenaad. Sõidutee ääres on hulgaliselt kohvikuid jm söögikohti, igal õhtul on ööturg ning otse ookeani kaldal jookseb jalakäijate jaoks ehitatud puidust teerada. Mis on vähemalt 4 km pikk. Ainult see muda haiseb aeg-ajalt kui seal jalutada. Samuti on olemas ilus jahtsadam. Linnas on ka mitmeid suuri kaubanduskeskuseid. Aga põhiliselt kohtab umbes iga viie meetri tagant järjekordset turismifirmat, kes kõik sulle Suurele Korallrahule jm tuure korraldada tahavad. Ma ei tea, kuidas nad kõik elus püsivad, sest neid on siin tõesti tohutult palju. Aga linna põhi sissetulek ongi turism. Siin käib palju kohalike austraallasi, samuti turiste üle maailma. Suur Korallrahu on ju ikkagi üks maailmaimedest. Ja kliima on ka turistile sobiv - aastaringi on hea soe. Erinevalt muust Austraaliast. Melbourne's ja Sydneys on nimelt hetkel öökülmad! Päeval veab temperatuuri heal juhul 15 peale välja. Brisbane's on päeval küll 20 ringis, aga öösiti on temp viie kraadi ümber. Pole siis ime, et kõik seljakotirändurid jm turistid praegu siia tulevad. Eriti palju on hetkel meiesuguseid backpackereid, kes tööd otsivad. 28. juuni pidi koolivaheaeg hakkama, siis tulevad kohalikud ka peredega siia puhkama.
Meie plaanid olid kogu aeg nii, et siia tulles teeme jälle mõnda aega tööd, sest Brisbane'st siia reisimine oli üpris kulukas. Nüüd on aga kahjuks selgunud, et siit linnast me tööd omale ilmselt küll ei saa :( Linn on seljakotirändureid täis ning lisaks nagu tänasest lehest lugesin, on Cairnsis Queenslandi osariigi kõige suurem töötuse protsent. Ühesõnaga kohalikudki on tööta ja neid eelistatakse igal juhul rohkem kui meid. Poolteist aastat tagasi oli Austraalias väga palju lihttööd saada, sest kohalikud ei viitsinud seda teha. Nüüd on majanduskriisi tagajärel paljud töötuks jäänud ja valmis ka igasugust tööd tegema. Siin töökoha saamiseks peab ikka roppu moodi õnne olema. Esimesed päevad otsisime netist tööd ja saatsime CV-d laiali, ei midagi. Järgmisena võtsime tööbürood ette, käisime kõik läbi ja jätsime oma CV-d, ei midagi. Lõpuks võtsime CV-d näppu ja hakkasime mööda 4km pikkust äritänavat marssima ja astusime kõikvõimalikesse asutustesse sisse ja küsisime tööd. Tulemus: kaks hotelli ja üks autorendi firma võtsid CV vastu, et hetkel pole midagi pakkuda, aga kui peaks tulema, siis võtavad ühendust. Ülejäänud mitukümmend asutust ei tahtnud isegi CV-d vastu võtta. Ilmselt oli neil neid juba palju tekkinud. Asutused noogutavad, et jaa, head CV-d ja head soovituskirjad (saime eelmistest töökohtadest väga head soovituskirjad ja siin riigis nõuavad enamik firmasid soovituskirjasid, isegi koristajalt!), aga tööd lihtsalt hetkel pole pakkuda. Samas üks toakaaslane käis samamoodi ukselt uksele ja tal vedas, sai ühte rendifirmasse autopesijaks. Pidi hea lihtne töö olema. Nüüd peame tõsiselt mõtlema, kas jätkame ukselt uksele käimist ja loodame, et ehk näkkab või peame kusagile mujale edasi liikuma. Aga nagu kuulda on, siis ega mujalgi palju parem ole. Oleme suhelnud reisil tekkinud sõprade-töökaaslastega, kes erinevates osariikides tööd otsivad ja igal pool pidi väga raske olema. Puhtalt juhuse asi, kas sa oled õigel ajas õiges kohas. Kohtasime siin ühte töökaaslast müügimehe päevilt, kes lendas Brisbane'st Cairnsi, kuna ühest töökohast öeldi, et kui sel kuupäeval kohal on, siis saab endale töö. Lendas siis hirmkalli raha eest kohale ja kohale jõudes selgus, et tööandja oli ära unustanud, et talle töö lubas anda ja võttis juba kellegi teise, kes tänavalt sisse astus. Sellist asja kohtab siin paraku igal pool :( Jamie hakkas siis Cairnsis olles tööd edasi otsima. Kui meie teda nägime, siis oli ta juba kuu aega siin olnud ja ka kõikvõimalikul viisil tööd otsinud. Tulemus: tööd ei ole ja raha lõppemas. Viimase raha kulutasid tüdrukuga Sydneysse sõitmiseks. Ehk seal veab paremini.
Samuti kohtasime siin üle pika aja ühte Eestlast. Läksime oma tasuta õhtusöögile (söök on selline tavaline massidele tehtud koolisöök, aga kui raha vähe, siis saab vähemalt kõhu enam-vähem täis) ja kohtusime Martiniga. Martin on juba 2,5 aastat reisinud. Ühe aasta elas Jaapanis, ta on nimelt hariduselt jaapani filoloog (ma ei teadnudki, et Eestis sellist asja õppida saab, aga endises Humanitaarinstituudis pidi saama) ja siis käis kohapeal keelt edasi õppimas. Edasi tuli Austraaliasse, siin on töötanud ja reisinud juba 1,5 aastat. Nüüd taotleb Uus-Meremaa viisat, et siina tööle ja reisima minna. Ühesõnaga elukutseline reisija :) Austraalias olles on kõik tema tööd olnud rasked ja füüsilised lihttööd. Palju ka farmitööd, tänu sellele sai teise aasta viisa. Cairnsis on ta juba kuu aega olnud ja selle aja jooksul täpselt ühe päeva tööd teha saanud. Tegi viimati Sydneys ühe agentuuri kaudu tööd, mille harikontor on Cairnsis ka, aga see suutiski talle ainult üheks päevaks ehitusplatsile tööd leida. Üks valitsuse tööagentuur oli talle öelnud, et siin pandi hiljuti mitu suurt ladu kinni ja inimesed jäid tööta. Samuti vaevlevad kõik ehitusfirmad ja ehitusmehed. Ning vaikimisi on kõik agentuurid nõuks võtnud iga hinna eest ainult kohalikke tööle võtta, mitte backpackereid enam. Kohtasime seda isegi kui käisime hotellides, motellides jms kohtades tööd küsimas. Meie küsimusele, et kas teil mingisugustki tööd on pakkuda, vastati küsimusega, et kas te olete reisijad. Kuuldes, et jah, öeldi kohe, et tööd pole.
Kuigi Austraalia poliitikud väidavad, et seda riiki on majanduskriis kõige vähem mõjutanud, räägivad inimesed teist juttu. Paljud juba teist aastat Austraalias reisivad ja töötavad seljakotirändurid ütlevad, et kuni 2008. aasta septembrini oli töö leidmine siin käkitegu. Kõikidel asutustel ja teadete tahvlitel olid töökuulutused üleval, mine ainult kohale ja hakka tööle. Igasugust just lihttööd oli lihtne saada. Nüüd on reaalsus see, et asutused saavad kuhjade viisi CV-sid inimestelt, kes tänavatelt sisse astuvad. Isegi printima minnes, küsitakse leti tagant juba ise, et CV on vaja välja printida jah? Ja irvitatakse. Printijad ja paljundajad saavad siin küll rikkaks. Sest massiliselt lastakse siin neid praegu välja. Ja kallis on see kah, ühe lehe väljaprintimine maksab ca 4 krooni ja skännimine 8 krooni! Õudne! Tallinnas maksis viimati ühe lehe väljaprintimine mõnikümmend senti. Aga sellist töö otsimist ei ole me varem kuskil ka näinud nagu siin linnas. Kõik backpackerid kõnnivad CV-d näppus ja astuvad igasse asutusse sisse. Põhimõtteliselt käib võidujooksmine, et kes esimesena asutuse uksest sisse saab. Nägime täna just kahte tüdrukut, kes paljundasid tõsiselt suure paki CV-sid ja hakkasid kaubanduskeskuses kõikidesse poodidesse neid jagama.
Kuna me oleme ka juba nädal aega siin olnud ja tööd otsinud, siis paistab väga seda moodi, et meil pole mõtet oma raha siin elamise peale enam raisata ja tuleb edasi liikuda.
Cairnsi puhul on hetkel ainsana lahe asi see, et tõepoolest kõik on siin. Oleme siin olles kohtunud nii paljude vanade töökaaslastega või inimestega, kellega on kuskil tuba jagatud :) Kõige õnnelikum taaskohtumine oli Alexiga, kellega Brisbane's müügitööd tegime. Alex oli seal firmas minu õpetaja ja me saime kohe esimesest hetkest väga hästi läbi. Kui me peale Noosat enam Brisbane tagasi ei läinud, siis oli Alex nii kurb ja nuttis. Aga ega temagi enam seal firmas kaua vastu pidanud, kaks nädalat tegi veel ja nüüd kohtusime siis taas Cairnsis :))

Roadtrip jätkub, 04.-10. juuni

2009-06-13T07:30:00.001+03:00

Purjetamine läbi ja tagasi oma campervani. Jõudsime laevalt tagasi pool kaksteist, täitsime supermarketis hulgaliselt toiduvarusid ja jätsime Airlie Beachiga hüvasti. Kui me linnast välja saime, oli juba pärastlõuna käes. Olime purjetamisest mõlemad väga väsinud ja seetõttu kaugele sõita ei

jõudnud. Sõitsime läbi järjekordsetest väikestest linnakestest nagu Home Hill ja Ayr, mõlemad on taas väge populaarsed põllul töötavate inimeste hulgas. Backpackerid ja karavanpargid on paksult töölisi täis. Tahtsime Ayri ööbima jääda. Käisime esimeses teele jäänud karvanapargis ja tahtsime enne maksmist olmeruumid üle vaadata (et vältida sellist üle maksmist nagu Airlie karavanapargis juhtus), aga selle peale sai omanik nii vihaseks. Hakkas kriiskama ja pobisema ning lõpuks käratas, et maksate raha ära ja siis saate vaadata, mis siin olemas on ja mis mitte. Einoh, selle peale keerasime kohe otsa ringi ja sõitsime edasi. Läksime kallisse, aga teada kvaliteetsesse BIG 4 karavanparkide keti parki ööbima. Saime üle pika aja pesu pesta ja telefonid, läpaka ja fotoka ära laadida. Seal nägime siis ka kohutavalt suurt põllutööliste telklaagrit. Kui ma esimesel kahel korral köögis käisin, siis nägin ainult asiaate, kolmandal korral nägime nelja eurooplast ka.

Ayr ise on järjekordne linnake, kus saab kõik hädavajaliku kätte, aga midagi vaadata ega pildistada ei ole.

Järgmine teele jäänud suurlinn oli Townsville. Linnal on väga ilus rannapromenaad, jalakäijate tänav (mille enamus poed olid küll suletud, sest tänavat hakatakse täielikult ümber tegema), baaride-kohvikute rajoon ning linna lääne küljel kõrgub üle linna ilus punane mägi. Tegime pilti elusuuruses kilpkonna kujuga. Sellised kilpkonnad elavad neil päriselt ka ookeanis. Oleme näinud mitmeid kohti, kus väidetavalt peaksid sellised suured kilbud olema, aga me ei ole neid kordagi veel näinud. Kahjuks. Linn oli muidu ilus, mitme kaubanduskeskusega ja puha, aga nii kohutavalt vaikne ja väljasurnud. Inimesi liikus südalinna piirkonnas ikka väga vähe. Saime korraks jälle enam-vähem normaalse hinnaga interneti punkti kah. Omanik küsis kohe, et kust me ka pärit oleme ja kuuldes, et Eestist, karjatas kohe: „Lahe, teie leiutasite ju skype'i! Tere tulemast!“ Ja oskaski eesti keeles tere tulemast öelda :) See oli nüüd küll kuue kuu jooksul esimene kord kui keegi austraalastest teab meid mingi konkreetse asja pärast :) Üritasime Fraseri pilte üles laadida, aga kolme tunniga jõudsime ainult pooled üles panna. No ei ole siin riigis kiiret netti :(

Põhiliselt tullakse aga Townsville'i selleks, et Magnetic Islandile sõita. Meiegi käisime seal ära.

Laupäeval, 06. juunil käisime ühepäevasel reisil. 06. juuni oli muideks Queenslandi osariigi 150 aastapäev. 150 aastat tagasi moodustati siis kuninganna nõusolekul Queenslandi osariik, enne kuulus ta New South Walesi alla. Mingeid erilisi pidustusi me selle puhul ei näinud, ainult viimase nädala ajalehed olid paksult selle teemalisi artikleid täis.

Magnetic saarele käib reisijate praam, mis väljub 19 korda päevas ja sõit kestab kõigest 20 minutit. Ostsime edasi-tagasi pileti ja oli meeldiv üllatus, et me ei pea sõitmise aegasid paika panema. Anti lihtsalt pilet, millel kirjas, et edasi-tagasi ning sõidugraafik ja võisime igal ajal praamile astuda. See konkreetne praam (Sunferries) oli ainult reisijate üleveoks, autode jaoks sõidab teine praam ja see väljub kesklinnast natukene kaugemalt. Aga Magneticu saare kohta võiks lühidalt öelda, et ilus vaikne saareke, aga kohutavalt ülehaibitud. Reklaambrošüürides leiduvad pildid ei vasta tegelikkusele. Kõikjal kirjutatakse ja räägitakse, et Magnetic on tõeline troopiline paradiisi saar. Piltide järgi tekkis ettekujutus, et saar näeb samasugune välja nagu Cooki Saared. Suuruse poolest küll, aga randade poolest kindlasti mitte. Saar on üpris mägine ja enamuse saarest moodustab vihmametsaga rahvuspark. Tegime 1,5 tunnise jalutsukäigu Forts Walk, mis pidi olema kõige populaarsem ja kus pidi kindlasti koaalasid nägema. Me ei näinud ühtegi. Matk viis üles mäe otsa, kust avanes ilus vaade Horseshoe Bayle ja Townsville poole. Pisut närvikõdi oli ka: matka alguses olid suured sildid, et siin rajal on tihti nähtud Death Adderit, kes on loomulikult mürgine madu. Meie ei näinud peale paljude sisalike kedagi, aga ega rajalt kordagi kõrvale ka ei astunud ja isegi pissile ei julgenud minna. Kuigi välistatud ei ole, et seal tõepoolest maod on. Roger ütles meile, et iga inimese poolt märgatud mao kohta on vähemalt kümme madu, kes tegelikult sind on näinud. On olemas inimesed, kes näevad igal pool igasugust elu ja on inimesed, kes lihtsalt ei pane tähele ja tuima näoga mööda kõnnivad. Tema praegusel elukaaslasel pidi olema eriti hea nägemine. Kõndinud nad ükskord rahvuspargis ja naine nägi tee servas suurt püütonit, millest kümme inimest tema ees rahulikult mööda jalutasid. Ilmselt on nii, et kui sa väga ei taha näha, siis ei näe ka kedagi, sest enamasti on maod alalhoidlikud ja hoiavad pigem inimestest eemale. Roger väitis, et 99% maohammustusest on tingitud sellest, et inimesed püüdsid neile läheneda, katsuda või ära tappa.

Magneticu kõige populaarsem rand on Horseshoe Bay. Meie jaoks küll arusaamatu miks. Liiv oli kole ja risune, ookeani vesi ei paistnud absoluutselt läbi ja liivariba ääres olid mõned üksikud palmid. Brošüüride põhjal jääb mulje nagu seal oleks ainult palmidega ääristatud kristallselge veega rand. Nojah. Selle ranna ääres oli ainsana olemas ka rannapromenaad kohvikute jms söögikohtadega. Käisime korraks ujumas, lõunatasime ja siis hüppasime uuesti bussi peale, et teisi randu vaatama minna. Ühistransport on väga mõistlik saarel liikumise viis. Ostsime päevapileti, mis maksis meeldivalt vähe. Buss käib küll enam-vähem kord tunnis, aga seal saarel ei ole kellelgi kuhugi kiiret. Kõik on ju siia puhkama tulnud. Bussijuhid olid küll maailma kõige sõbralikumad, abivalmid ja alati naeratavad :) Alguses mõtlesime, et rendime päevaks auto, siin saarel laenutatakse mingisuguseid naljakaid ilma katuseta väikeseid nukuautosid. Aga nende eest küsitakse 69 dollarit päeva eest, mis oli meie jaoks liiga kallis. Saime bussiga ka väga hästi kõik kohad käidud. Sõitsime siis edasi Alma ja Geoffrey Baysse. Alma Bay oli vaieldamatult kõige ilusam koht saarel. Väga väikene, aga ilusa sõmera, kuldse liiva ja palmidega rand. Vesi oli ilus sinine ja täielikult läbipaistev ning täielikult liiva põhjaga. Ja vesi, ookeani vesi on siin mõnusalt soe: 25 kraadi! Townsville'i jõudmisest alates on õhutemperatuur 28-29 kraadi, väga niiske on ja vesi on kõikjal 25 kraadi. Õhtuti läheb pisut jahedamaks, aga mitte alla 18 kraadi. Mõnna!! Suvel muidugi siin Queenslandis nii mõnna ei ole. Suvel ehk dets-märts on siin sama soe või isegi nats soojem, aga sajab vähemalt kolm kuud järjest paduvihma! Ja nagu kohalikud rääkisid, siis võib mööduda päevi, nii et taevast kallab nagu oavarrest. Ja siis alles hakkab sadama.... Ühesõnaga väga paljudel õuetingimustes töötavatel inimestel on suvel kolm kuud sundpuhkust. Siis uputavad ka kõik jõed ja teed. Aga talvel ehk praegu võib ilmajaam põhimõtteliselt puhkusele minna, sest kuus kuud järjest on päikeseline ja soe ilm :)

Käisime veel lisaks Geoffrey ja Nelly Bays, aga neis ei olnud midagi erilist. Nelly Bays nägime suuri musti ja roosasid kakaduusid. Siiani olime neid ainult loomaaias näinud, aga nüüd nägime vabas looduses ka ära. Ilusad linnud, aga kohutavalt kriiskavad.

Väidetavalt peaksid saart külastavad inimesed vähemalt kolm päeva varuma, et jõuaks kõik kohad ära näha. No me küll ei tea, mida seal kolm päeva peaks tegema. Me jõudsime saarele kell kümme hommikul ja kella viieks oli saar ennast ammendanud.

Townsville'st võtsime suuna edasi Inghami peale. Veiseid ja lehmasid on tee ääres jube palju. Ja siinsed lehmad on hoopis teist tõugu kui meie omad. Siinsetel on küür seljas ja suured lontis kõrvad. Nii nunnud lontkõrvad :) Aga omanikud võiks neid ikka aias pidada. Pidime korduvalt keset teed seisma jääma, sest kari seisis keset teed.

80 km Inghamist sisemaa pool on Austraalia kõige kõrgem kosk: Wallaman Falls, 268 meetrit. Vaateplatvorm asus 520 meetrit üle merepinna. Ning kosk kukkus 20 meetri sügavusse basseini. Sõidutee, mis kose vaateplatvormile viis, ei ole küll nõrganärvilistele. Tee on kitsas, ühel pool on kalju, teisel pool sügav, ilma piireteta kuristik, ning ronib järsult sinkadi-vonkadi kõrgele mäe otsa. Aga kohale jõudes on vaade tõeliselt ilus ja lummav. Silmapiiril on kõrge punakas kalju, millelt kosk ühe joana alla langeb. Veekohin on juba kaugele kuulda. Läbi rahvuspargi viib järsk matkarada kose alla ka, aga me jõudsime vaateplatvormile alles peale viite õhtul ja ei saanud matkale enam minna. Siin riigis on ju talv hetkel, mis tähendab, et kell kuus on kottpime. Piirdusime siis ainult vaateplatvormilt avaneva vaatega. No ja veits teravaid elamusi ka, seal oli loomulikult olemas wc, mida mul oli vaja külastada. WC kultuur on siin muidu väga hea, absoluutselt igal pool on avalikud ja valdavalt korralikud veega tualetid. Siin rahvuspargis oli aga tegemist kuivkäimlaga. Ma tegin ukse lahti, lasin silmadega seinad üle ja lajatasin ukse pauguga kinni tagasi. Sest ühel seinal ilutses suur ja rasvane must ämblik. See oli raudselt kõige suurem ämblik, keda ma elus näinud olen. Siin riigis on küll fakt, et suured ämblikud ei ole mürgised (mürgised funnel-web ja redback on mõlemad väikesed ämblikud), aga nii suured tekitavad kõhedust ikkagi. Isegi Marko ei tahtnud sellise läheduses olla. Õhtul ööbisime Inghami lähedal tasuta maantee äärses puhkealas taas. Tegime valgustatud katuse all süüa ja teine samasugune suur ämblik jooksis risti üle platsi. Brrr. Ütleme nii, et mul läks isegi vetsu häda ära. Hommikul ootasin ka hirmus kaua, kuni valgeks läks ja alles siis julgesin autost välja tulla. Need tasuta kohad on muidu head, aga igasugust elu võib neis ka päris palju näha. Ja kuna õhtud on nii pikad ja pimedad, siis ma ei ole eluski nii õnnelik olnud, kui ma igal hommikul ärgates olin, et õues on taas valge. Pimeduses on alati hirm suurem, kui ta tegelikult seda väärt on. No mis teha, ei meeldi mulle igasugused siblivad elukad.

Inghamist edasi jooksevad maantee kõrval suured suhkruroo-, igasuguste juurviljade- ja puuviljade põllud ning lõputult palju banaani istandusi. Banaanid on nüüd lõpuks taastunud ja nende hind ka poes normaliseerunud. 2006.aastal hävitas Queenslandi rannikut tabanud orkaan kõik banaani istandused ja banaan muutus kallimaks kui kuld. Kohalik austraallane müügimehe ajast rääkis meile, et üks farm jäi orkaanist puutumata. Tema banaanide hind hüppas siis loomulikult kohe lakke: 17 dollarit kilo poes! Austraallased ostavad enamasti kohalikku toodangut ja väldivad sissetoomist (haiguste kartuses). Kuna banaan oli nii kallis, hakkas esinema banaanikoormate röövimisi. Seetõttu hakati banaane vedama relvastatud konvoi saatel!!!! See farmer sai ka loomulikult rikkaks. Nüüdseks on siiski kõik istandused enam-vähem taastunud, banaani kilo maksab poes 3-6 dollarit ja väga paljud seljakotirändurid teevad banaaniistandustes rasket tööd. Töö on tõesti raske. Kobarad, mida traktorile tassima peab, kaaluvad väga palju ning seal töötades näeb raudselt kõige rohkem madusid ja ämblikke, kes armastavad kobara vahele pugeda. Samas väidavad kõik seal töötanud, et selle töö eest makstakse kõige rohkem. Kuna ma ämblikke ja usse paaniliselt kardan, siis oleks vist targem sellest töökohast eemale hoida. Loodame, et ei tule nii suur häda kätte, et mitte kuskile mujale ei saa. Samas hetkel on sinna tööle saamisele nagunii pikk järjekord. Kõik seljakotirändurid on külma talve eest siia põhja tulnudja otsivad tööd.

Lisaks banaanidele aga kasvavad siin ka tõelist maitseelamust pakkunud ananassid ja mandariinid. Townsville'st lahkumise päeval tekkis meie karavanpargi kõrvale turg, kus lisaks igasugusele ninni-nännile müüdi natukene ka kohalikke puu-ja juurvilju. Ostsime lisaks muudele juurikatele ka ühe suure ja ilusa kuldkollase ananassi. See ananass lõhnas meil kogu päeva autos nii magusalt ja hästi. Õhtul sõime ta ära ja vot see oli alles hea ananass! See oli niii magus ja nii mahlane, et lausa sulas suus.

Ühel teisel päeval nägime tee kõrval mandariinide istandust ja puud olid viljadest lookas. Talu väravas oli väikene varjualaune, kus hunnik mandariine. Müüjat ei olnud. Oli ainult silt, et 2kg 4dollarit ja raha tuli panna plekk-kasti. Viljade kõrval oli võrkkott, mis siis kaks kilo mahutama pidi. Me maksime ausalt 4 dollarit ära, aga koti ladusime muidugi ääreni täis. Ma pakun, et sinna mahtus umbes kolm kilo. Mandariinid nägid välja üsna koledad, pruunid ja plekilised, aga maitsesid imehästi! Järjekordselt oli vili magus ja äärmiselt mahlane. Sellise maitsega mandariine ja ananasse pole me varem saanud, nii head!! Tuleb välja, et me sööme Eestis ikka kõiki troopilisi vilju väga toorelt. Kahju.

Inghamist edasi jäi meil tee peale Tully, mis on ka väikene linnake, kus taaskord elavad põllu peal töötavad inimesed. Tullyst mere poole asuvad aga ilusad väikesed ranna äärsed külakesed. Ma ei tea, võib-olla on nad nime poolest ka linnad, aga tegelikult ikka täitsa külad. Sõitsime läbi South Mission Beachi, Mission Beachi ja Bingil Bayst. Kõik on rohkete palmidega ääristatud, liivased ja pikad rannad. Kokku on nende asustuste peale 14 km liivaranda. Käisime ujumas, päevitasime ja mängisime meie armsa roosa lendava taldriku ribadeks. Kahjuks jah andis lendav taldrik Mission Beachil otsad ja läks lihtsalt lennu pealt pooleks :( See on väga mõnus ajaviide, kui ei viitsi lihtsalt niisama rannas lebotada. Mission Beach on muidu tuntud veel selle poolest, et siin tehakse langevarju hüppeid maandumisega rannale. Väga paljud backpackerid teevad seda. Lihtsalt siin on see odavam, kui Euroopas ja siin saab teha tandemhüpet ehk sa oled kogenud hüppaja külge kinni seotud. Ahvatlus oli suur, sest hüpatakse väga ilusa ranna peale, aga hind on ikkagi soolane ja meil jäi tegemata. Koos õhus endast tehtud fotoga hüpe maksis alates 300 dollarit. Selle raha eest saab 20 sekundit vaba langemist. Olime rannas ca kolm tundi ja selle ajaga hüpati kolme lennuki pealt alla. Kõik maandusid väga sujuvalt ja hirmus kadedus tuli peale, aga meil tõesti ei ole hetkel seda 600 dollarit, mida kumbki ühe hüppe peale kulutada saaks...

Peale Mission Beachi veetsime järjekordse öö tasuta maantee äärses puhkealas. Tol õhtul kohtasime nelja väga toredat prantslast. Kaks neist olid seitse kuud juba Austraalias ringi reisinud ja töötanud, kaks olid lihtsalt kuuajasel puhkusel ja ühel neist tüüpidest külas. Nemad panid paika küll, kus Eesti asub. Kaks neist olid nimelt paarike, kes siis mehe venda külastasid ja nii naljakas oli tolle tüdrukut vaadata, kes oli alles teist päeva Austraalias ja ei julgenud pimedas tooli peal istudes isegi jalgu maha panna. Kartis igasugust elu, mille kohta ta enne siia tulekut palju lugenud oli. Tuli kohe meelde enda siia saabumine. Eks alguses oli ikka väga kõhe teades, kui palju mürgist elu siin on. Aga ajapikku harjud ära ja ei muretse enam nii palju. Sest kui kokku võtta, siis me oleme kuue kuu jooksul näinud täpselt ühte madu ja mitte ühtegi muud mürgist elukat. Isegi redbacki ämblikku ei ole siiani näinud (ptüi, ptüi, ptüi).Aga jah, see pime ja pikk õhtu möödus väga lõbusalt ja sai palju kogemusi ja soovitusi vahetada.

Edasi jõudsime Cairnsi välja, aga sõitsime siit lihtsalt läbi, et sõita nii kaugele põhja, kui mööda rannikut tavalise autoga võimalik sõita on. Teele jäi imeilus Trinity Beach, mis on kuldse ja puhta liiva ning veega. Ning loomulikult ääristavad randa ilusad palmid. Midagi pole teha, meie suurim nõrkus on meri/ookean ja liivased palmirannad. Rand oli pikk ja suhteliselt inimtühi. Ilus.

Samal päeval jõudsime veel läbi sõita Port Douglasest. See 4 Mile Beachiga linnake meenutas Noosat.

Kohalike hulgas väga populaarne suvituslinnake. Rand on pikk ja palmidega ääristatud, aga kuiva liiva on väga vähe. Lai, märg liivariba jookseb ookeani ääres. 4 Mile Beach on kohalik kitesurfi pealinn. Cairnsist üles poole on väga palju looduslikult kasvavaid palme. Siin on palju ka Cooki saartel nähtud kookospalme ja igasuguseid muid palmi sorte. Port Douglasesse sisse sõidul on pikk ja ilus palmiallee. Selliseid alleesid on linn täis. Linna peatänaval on palju kohvikuid ja söögikohti ning kõikjal on näha palju igasuguseid resorte ja puhkuseks välja renditavaid kortereid. Siit korraldatakse ka väga palju sukeldumis- ja snorgeldamistuure Suurele Korallrahule.

Juba viimased seitsesada kilomeetrit on jõgede äärde tekkinud krokodillide eest hoiatavad sildid. Krokodille võib leida nii jõest, ojast kui ookeanist, sest siin on olemas ka soolase vee krokodillid. Silte oleme palju näinud, aga loomi endid mitte. Igal aastal langeb umbes 20 inimest krokodilli ohvriks, aga neist 19 olid ise lollid ja läksid purjus peaga ujuma kohta, kus olid hoiatussildid üleval, või kalamehed, kelle paat keset jõge ära suri ja kes otsustasid paadist välja ronida, et paat kaldale saada. Enamasti on tegemist isegi kohalikega, kes purjus peaga kuraasi täis on. Harva juhtub õnnetusi ka hoiatusi eiravate turistidega. Aga üldiselt võib kõik selle hirmsate ja ohtlike loomade olemasolu kokkuvõtta kohaliku käest kuulduga: kookospähkli pähe kukkumise tõttu sureb aastas rohkem inimesi kui hai või krokodilli läbi. Kõige suurem oht on ikkagi liiklusõnnetused nagu kõikjal mujal maailmas.

Peale Port Douglast jäime ööbima Wonga ranna Pinnacle küla karavanaparki. Park asus täitsa mere ääres. Kõige huvitavamad olid aga territooriumil ringi jalutavad linnud. Lisaks tundmatule kalkuni taolisele kanale jalutasid seal ringi uhked paaabulinnud. Ilusate suurte ja värviliste sabadega :) Seal pargis nägime ka seni kõige suuremat ämblikku. Sellest on üks pilt ka. Ämblik on suurem kui peopesa!!

Viimasel päeval käisime ära Daintree külas, kust tee otsa sai. Jõgi tuli ette ja seda saab ületada praamiga. Ometi oli jõgi nii kitsas, aru me ei saanud, miks nad sinna silda ei ole ehitanud. Võibolla on põhjus selles, et vihmade korral mägedes tõuseb Daintree jõe veetase väga kiiresti ja väga palju – üle 5 meetri!!!ja viib silla lihtsalt minema. Selle paariminutilise sõidu eest tahtsid nad veel 19 dollarit. Uus-Meremaal sattusime samasuguse laeva ette, aga seal oli üle minek tasuta. Me ei hakanud üle minema, sest asfalteeritud teed on peale jõge nagunii ainult ca 40 km ja peale seda saab ainult 4 WD autodega edasi liikuda. Ja vaadata on seal lõputult asustamata rahvusparki – Daintree vihmametsa. Seda peetakse maailma vanimaks sama koha peal kasvavaks vihmametsaks – 135 miljonit aastat vana! Amazonase vihmamets oma 7 miljoni aastaga on ikka päris poisike! Tegelikult ei luba meie campervani firma Wicked oma rendiautodega Cairnsist üldse edasi sõita. Nii, et olime pattu teinud juba nagunii. Ühesõnaga Cape Tribulation jäi avastamata.

Teel Cairnsi käisime veel Mossman Gorge juures. Tahtsime ikkagi Daintree vihmametsa näha ja matkarajale minna, aga kahjuks oli see tol päeval suletud. Ehitati või remonditi silda. Saime ainult 500m ringi jõeni teha. See jupp oli suhteliselt igav, kuigi rahvast oli seal palju. Põhiline tõmbenumber oli jões ujumine. Tegemist on siis ühe vähese mageda veega kohaga, kus ujuda saab ja kus krokodille ei ole. Vesi oli väga madal ja väga, väga kivine. Külm muidugi ka (no nii umbes Lohusalule omane karastav temperatuur). Nii, et jätsime vahele ja läksime hoopis 25 kraadise veega Port Douglase randa uuesti. Ja ongi kõik, 10. juuni õhtuks jõudsime Cairnsi.

Sõitsime 20 päevaga maha 3100 km.

Teepeal nähtust kuuldust:

Kui meie Fraseril olime, oli ilm juba suhteliselt tormine. Nädal aega hiljem jõudis Brisbanes ja Gold Coastil möllanud torm päriselt kohale ja inimesed aeti Fraserilt minema. Saar pandi põhimõtteliselt kinni. Vihm oli kõik teed üle ujutanud ja liivamülkaks muutnud, mereäärne 'maantee' oli päris vee all ja läbimatu. Ühesõnaga saime viimasel hetkel tulema....Sama kehtib ka Brisbane kohta. Seal muutus ilm peale meie lahkumist päris võimatuks. Oli külm, sadas päevi järjest ja uputas tänavaid ning maju. Gold Coastil viis tormine meri kaldaliiva minema. Sellist randa, nagu Surfers Paradise'i piltidel näha enam ei ole. Lehes oli pilte kohalikest mereäärsete majade omanikest, kelle tagahoovist meri 15 meetrit maad minema viis ja maja ohtlikult kaldaservale jäi. Tormi vaibudes hakkas linnavalitsus avalikes kohtades kohe kalda kindlustamisega ja liiva tagasiveoga tegelema. Majaomanikele aga teatas, et meie poolt on kopp ja liiv, teie poolt raha – 30 000 dollarit krundi kohta.

Austraalia kindlasti kõige populaarsema bändi AC/DC järgmise aasta veebruaris toimuvate kontserdite piletid tulid siin müüki. See on nende esimene tuur Austraalias peale 1994ndat aastat. Esimese päeva 6 tunniga müüdi pool miljonit piletit!! Ja juba kuulutati lisakontserte välja. Ilmus mingi uurimus, kus veerand täiskasvanud austraallastest väitis, et tahavad näha AC/DC esinemist...Seega unustatud on siin igasugu INXSid ja Savage Gardenid (sellist nime kohtas vaid Brisbanes, kuna tegemist Brisbane bändiga). Ja üleüldse on Austraalia kantri maa.

Austraalias on kaks suurt autotehast, Ford ja Holden, mis on omavahel nagu kass ja koer. Võistlevad absoluutselt igal pool ja kogu aeg. Üldiselt peetakse Austraalia kõige kvaliteetsemaks autoks Fordi. Aga kõik patriootlikud austraallased sõidavad loomulikult Holdeniga ja norivad: “Külmal hommikul võid sa kuulda Fordi roostetamas!“ Väga palju sõidetakse kohaliku leiutise UTEga. See on kastiga kahekohaline sõiduauto. Umbes selline nagu kunagi oli mosse kastikas. Ka kastiga LandCruisereid on, mis annavad juba väikese veoauto mõõdu välja. Mootoreid pannaks siin riigis autodele piisavalt kuni rohkem kui küll. Näiteks neid kastikaid on üle 350kW V8 mootoriga!!! Selliseid Holdeneid nimetavad nad Stormrideriks.

Purjetamine Whitsunday saarte ümber, 02.-04. juuni

2009-06-13T06:54:00.002+03:00

Kell pool kaks päeval kästi meil jalanõud kotti panna ja kummipaati astuda. Jalanõud saime tagasi alles viimasel päeval uuesti maale tagasi astudes. Mõõn oli nii suur, et meie jaht ei saanud kaldasse tulla. Ronisime kummipaadist British Defenderi peale, millest sai järgnevaks kaheks ööpäevaks meie kodu. Tegemist on MAXI klassi võistlusjahiga, mis ehitati 1989 aasta Whitbreadi ümbermaailma purjetamise võistlusel osalemiseks. Jaht on projekteeritud ja ehitatud Inglismaal, Southamptonis. Kogu projekti eestvedajaks olid Briti relvajõud, meeskond valiti 400st treeningutel osalenud mere-, õhu-ja maaväe esindajatest. British Defender oli Inglismaale väga tähtis. Jahi ristimiseks avati isegi Tower Bridge, et ta saaks Thamesi mööda üles sõita. Jaht on 1989 aasta nö tehnika ja tehnoloogia viimane sõna ning absoluutne tippklass. Kui võrrelda autovõidusõiduga, siis sama mis 1989 aasta vormel 1 auto. Põhi purjesid on jahil kaks, masti kõrgus on 115 jalga – 35 meetrit, jahi pikkus 83 jalga – 25 meetrit, süvis 5 meetrit, mass 24 tonni, sellest 12 tonni kiilu otsas. Maksimum kiiruseks kuni 30 sõlme. Laeva ehituses ei ole kasutatud grammigi terast ega puitu. Kogu kere on süsinikfiibrist ja kevlarist, mast kergsulamist.

Süsinikfiiber ja kevlar olid 1989 väga uudsed materjalid,millede kasutamist alles katsetati. Jaht seisis lahel ankrus, aga loksutas juba päris tugevasti. Laeval tervitasid meid kapten Glen, kokk Gemma alias Mother Duck ja kapteni abi Liam. Majutus laeval oli ainult narivooditega ning väga kitsas ja madal. Laeval oli 3 tillukest tualetti, mis osutusid ühtlasi ka duširuumideks. Kraanikausi segisti otsast tuli voolikuga dušiotsik välja. Igale inimesel oli lubatud võtta üks ühe minutiline dušš päeva jooksul. Meid oli koos meeskonnaga laeval kokku 29 inimest ja jahil lihtsalt ei ole ruumi suurte veepaakide paigaldamiseks. Laeval ei olnud algselt isegi nii palju voodikohti. Kui jaht hakkas turiste sõidutama, siis ehitati deki alune osa enamjaolt ümber. Jaht osaleb siiski võistlustel tänapäevani. Võistlusmeeskond on 28 liiget ja nö võistlusseades on jahil 14 magamiskohta. Võistluspurjed on ka u 15% suuremad, kui lõbusõitu tehes. Jaht pidada liiga kiireks ja teravaks minema ebakompetentse meeskonna (nagu meie olime) jaoks.

Peale lühikest kodukorra teadvustamist aeti kõik välja dekile ja valmistuti purjetamiseks. Kuus vabatahtliku said raske väntamise abil purjed heisata ja siis pidime kõik ühele poole jalad üle serva istuma. Purjetamise ajal on jahil madalam ja kõrgem pool ehk laev läheb sõitmise ajal kreeni. Kõik turistid pidid ballastiks olema ja kõrgemal poolel istuma. Laeva kõige suurem kreen oli teisel päeval, mis tähendas, et laev sõitis 45 kraadises kreenis. Madalama poole piirded olid vees! Tol hetkel pidi isegi kõvasti kõrgema poole piirdest kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Lahe! Adrenaliini kui palju :) Samas on seda jahti praktiliselt võimatu ümber ajada. Jaht ajab ennast püsti kuni mast veel veest väljas on, kuni 110% kreenist!!! Kõige kiirem pidi see jaht olema 15-20% kreenis.

Esimesel päeval purjetasime pea kolm tundi. Päris tugev tuul oli sel päeval ja seetõttu saime vahepeal ka kiiret sõitu: 12-15 sõlme. Lahe! Kahjuks oli ilm ainult väga pilves ja vahepeal isegi sadas. Aga siis anti meile kollased tuule- ja vihmakindlad joped selga ning saime ikkagi sõitu nautida. Õhtul ehk kohe peale päikese loojangut jäime ankrusse Hook's Pass'i nimelisse kahe saare vahelisse vaiksesse lahte. Järgnes õhtusöök ja pidu laeval. Kõik söögid olid tuuri hinna sees ja süüa anti palju. Nähes laevale astudes, kui tilluke köök sellel on, siis arvasin, et noh eks meid ootab siis mingi lihtne makaronisöök järgmised 2 päeva. Kaugeltki mitte! Saime kaks päeva nii häid sööke, et meie seljakotiränduri kõhud ei olnud sellise hea ja paremaga enam harjunudki. Esimesel õhtul oli menüüs marineeritud ja grillitud kanarinnafileed vürtsise maapähkli kastme ja riisiga. Tuli välja, et laeva dekil oli olemas täitsa suur grill. Lisaks veel värskelt küpsetatud sai, tar-tar kaste ja värske salat. Süüa oli nii palju, et kõik, kes tahtsid, said mitu korda juurde võtta. Alkohol pidi igal ühel endal kaasas olema. Meeletu kogus oli inimestel ikka alkoholi kaasas. Kõige levinum alkohol oli loomulikult goon. Tegemist on odava ja maitse poolest väga paha veiniga. 4 liitrine kanister maksab 10 dollarit. Enamasti juuakse valget ja magusat varianti. Noortel backpackeritel pole vahet, mida nad joovad, peaasi, et on odav ja teeb purju. Meie seda juua ei suuda, parem ei joo üldse siis midagi, kui alkoholi osta ei jõua. Pealegi, kuna me ei olnud kindlad, kui hästi-või halvasti pidev merel loksumine mõjub, siis võtsime kaasa ühe normaalse kahe liitrise veinipaki (klaastaara oli laeval keelatud). Aga kahe päeva lõpus tõime poole sellest ikka tagasi. Esimesel päeval loksutas paat ikka nii palju, et veini isu ei olnud. Osad noored jõid küll ennast väga täis ja veetsid järgmise päeva ainult voodis oiates. No üks hull tüüp jõi üksinda pool liitrit viina ära. Aga laeva peal on sama efekt nagu lennukis, et jääd vähesemast alkoholist kiiremini purju.

Magama oli alguses päris raske jääda, sest laeva alumisel korrusel loksutas rohkem kui dekil Aga kokkuvõttes polnud hullu midagi, sai magada küll.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 6.30 hommikul. Jah, päikese tõusuks aeti kõik üles. Magamisruumides oli väga palav ja umbne. Oi kui mõnus oli dekile minna ja värsket õhku hingata. Pool seitse pandi mootor käima ja hakkasime kohe edasi sõitma. Laeval on siiski mootor ka, et kui ikka tuult ei ole, siis saab ka edasi sõita. Aga ei ole olemas ilusamat asja, kui päikese tõusule vastu purjetamine! Inimesed olid kõik unised alles ja seetõttu oli laeval vaikus. See oli uskumatult ilus. Kõikjal merel ja ümberringi täielik vaikus (tuult ka veel eriti ei olnud) ning päike tõusmas... peagi saime kohvikruusid ka veel näpu vahele ja nautisime oma päeva esimest kohvi päevale vastu purjetades. See oli ülim ja kirjeldamatu elamus, kuidas suur ookean saab hommikul nii ilus olla.

Järgnes korralik hommikusöök ja veel tunnike purjetamist. Kell kaheksa aeti kõik taas kummipaatidesse ja sõidutati kaldasse. Läksime Whithaven Beachile. Tegemist on rannaga, mille liiv on äärmiselt valge ja vesi helesinine ning läbi paistev. Liiv on tõepoolest erakordselt valge ja peegeldab päikest nii kõvasti vastu, et paljud inimesed kõrvetavad end siin päikest võttes ära. Näiteks üks kodanik olla kunagi oma silmalaud niimoodi ära kõrvetanud, et ei saanud silmi lahtigi teha...Meil seda ohtu ei olnud, sest järjekordselt oli pilves ilm ja sadas vihmagi. Aga muidu vahva jah, programm näeb ette, et kella kaheksast hommiku kuni üheteistkümneni ollakse rannas. Me pole elu sees nii vara rannas käinud :) Ujumas pidime taas milli-mallikate tõttu täispika kalipsoga käima. Madalas vees nägime palju raisid!

Kapten Cookil õnnestus oma laev siin saarte vahel madalas vees liiva kinni ajada. Laeva kätte saamiseks kulus kaks nädalat. Ja seda tehti nii, et visati ankur nii palju ette, kui jõuti ja siis sikutati laev ankruni, jälle visati ankur edasi jne. Whitsunday saarte nimi pärineb samuti kapten Cookilt, kes nimetas saared päeva järgi, mil ta need avastas.

Laeva tagasi minnes järgnes lõunasöök grillvorstide, kartuli-, makaroni- ja rohelise salatiga. Ning seejärel heisati purjed ja kaks tundi purjetasime. Pärastlõunal oli võimalus snorgeldama minna. Jahilt hüppasime otse varustrusega vette ja mulistasime päris pikalt vees ringi. Ma ostsin omale sukeldumise ka, aga miski pärast ei tulnud sukeldumise laev tol päeval välja ja mul jäigi sukeldumine proovimata. Jube kahju :( Sest siin ei maksnud see üldse palju ja tegemist oleks olnud lühema sukeldumisega kui tavaliselt ehk ma oleks vähemalt teada saanud, kas mulle see üldse istub või mitte. Aga snorgeldades nägime ka päris palju koralle ja igasuguseid väikeseid ja suuri värvilisi kalu. Mõned kalad olid ikka päris suured, vähemalt meetrised!

Peale snorgeldamist purjetasime jälle kuni päikese loojanguni. Päikese loojangu ajal veel sõitsime. Väga ilus oli jälle. Järgnes õhtuoode ja napsutamine. Õhtusöögiks oli pasta polognaise kreeka salati ja värskelt küpsetatud küüslaugusaiga. Peale õhtusööki aga sõidutati meid kummipaaadiga ühel saarel asuvasse resorti. Tol õhtul toimus Queenslandi ja New South Walesi vaheline rugbi või teab mis mudamaadluse, mida nemad siin jalgpalliks nimetavad matš. Liamil ning teistel poistel oli kangesti seda vaatama vaja minna. Resordil oli hiiglasliku ekraaniga televiisor. No ja tüdrukutele räägiti auk pähe sellega, et resordis saavad kõik normaalse duši all käia ja seal on bassein, saun ja mis kõik veel. Igaüks pidi 5 dollarit maksma, et me resorti niimoodi sisse sajame. Me ei olnud alguses sellest üldse huvitatud, aga kuna kõik teised olid minemas, siis pidime ka minema. Me just nautisime tsivilisatsioonist eemal olekut ja millal me elus veel saame sellise jahi peal olla. Aga üldsus otsustas. Nimelt on Whitsunday saared enamjaolt asustamata ja rahvuspargid, aga osadele saartele on tehtud ülikallid resordid, kus üks öö võib maksta isegi kuni 600 dollarit! Ja konkreetselt ühele saarele võivad ka eraisikud hirmsa raha eest omale maad osta ja maja peale ehitada. Teistel saartel võivad tegutseda ainult hotellid, kes peavad loomulikult eelnevalt keskkonnaministeeriumilt loa saama. Saari on iseenesest väga palju, neist 14 suuremat on nimelised, 8 saarel on üks resort ja 13 saarel kämpingu kohad. Esimene resort avati juba 1930ndal aastal.

Meie käisime South Molle Resordis. Resort oli muidugi väga ilus, palmidega liivarand, bassein, suur baarikompleks jms. Aga duši me lõppkokkuvõttes normaalset ei saanud, mille kasutamise eest me kõik eelnevalt raha pidime välja käima. Sest meie kasutusse anti üldse ainult kahe kabiiniga duširuum ning peale kahe inimese pesemas käiku oli vesi juba jääkülm. Oleksin pigem laevas sooja duši all käinud. Mis siis, et see ruum nii tilluke oli. Õnneks oli baaris meie saabudes happy hour ja saime normaalse raha eest kannu õlut osta, mille taga siis tiksusime ja ootasime, et see napakas rugbi läbi saaks. Laevale tagasi minnes pidutsemine ja joomine jätkus (meie küll kustusime vara ära), aga vapramad istusid taas kolmeni üleval.

Viimasel hommikul lasti tund aega kauem magada, sest kapten jt meeskonna liikmed võtsid ka viimast õhtut lõdvemalt ja keegi ei suutnud pool seitse ärgata. Seega kahjuks päikese tõusu enam ei näinud. Viimasel päeval ei olnudki muud, kui heisati kohe purjed ja purjetasime Airlie Beachile tagasi. Kahjuks. Väga kiiresti läksid need kaks päeva. Tahaks veel!

Viimasel päeval lasti rooli ka 'vabatahtlikud'. Markol õnnestus ka seda suurt jahti juhtida kui me uhkelt tuules purjetasime! Kompassi järgi päris sõitma ei pidanud, maanina paistis kogu aeg. Jaht allus roolile pärast pisukest viivitust väga kergelt. Oli vägev kogemus juhtida oma ajastu tõelist tippjahti.

See purjetamine oli küll elu lahedaim kogemus. Mere peal olles ununeb absoluutselt kõik muu ära, igasugused maismaa mured jäävad masimaale. Kui kunagi Eesti jaht LENNUK ümbermaailma reisile läks, siis ma ei saanud Eestis olles aru, et kuidas meeskond suudab nii kaua ja sellistes kitsastes tingimustes maalt ära olla. Ei ole neil korraliku vetsu ega duši seal ja inimestega ka suhelda ei saa. Pean tunnistama, et senine Austraalia kogemus on mind küll kõvasti muutnud. Ma kadestan siiralt Lennuki meeskonda, et nad sellise reisi said ette võtta. Enam ei ole oluline, milline ja kui suur duši- või tualettruum sul on, peaasi, et üldse mingisugune võimalus aega-ajalt on. Kui ma ütlen, et mul ei ole midagi selga panna, siis mul tõepoolest ei ole midagi selga panna, sest kõik riided kas ootavad pesemist või on katki. Mõnikord möödub päevi ilma, et näeks kuskil peeglit. Meigikott on ka juba nädalaid puhkusel. Ma tean, Eestisse tagasi tulles see kõik jälle muutub, aga hetkel ma naudin seda. Eestis muutub kindlasti prioriteediks taas mugavus. Aga kui hetkel on valida, kas me saame endale lubada mugavat ja igavat elu, siis otsustame igal juhul mugavustest loobuda ja seikluste kasuks.

Aa ja muidugi, kui me maismaaale tagasi saime, siis kõikus maailm ikka terve päeva veel :)

Roadtrip Hervey Bayst Cairnsi ajavahemikul 24. mai -11. juuni

2009-06-10T12:39:00.002+03:00

23. mai olime Fraseri reisist nii väsinud, et Hervey Bayst kuskile edasi sõita ei jõudnud. No ja campervani saamisega läks ka kolm tundi, seega jäime üheks päevaks veel sellesse väikelinna, mis elab tegelikult ainult Fraserile korraldavatest tuuridest. Campervaniga meil järjekordselt vedas. Broneerisime omale kõige odavama ja tõeliselt saani camperi, sellele järele minnes selgus aga, et saan ei suvatse isegi rendifirma platsil käivituda. Selle asemel anti meile siis kaks korda rohkem maksnud 4WD Mitsubishi Delica, mis on veel pealekauba diiselmootoriga, automaatkäigukastiga ja võtab kütust vähem kui vanad bensiini joovad camperid. Diisel on siin riigis veel odavam kui bensiin nii, et meil vedas väga. Diisel maksab siin 8-9 krooni liiter!! Bensiin on ka muidugi odav: 9-10 krooni. Eesti vist ei mäletagi nii odavaid kütusehindasid enam?
24.mai hommikul alustasime täiesti ette planeerimata reisi. Ainsad tähtajad olid: 02. juuni peame olema Airlie Beachil kust läheme kaheks päevaks Whitsunday saarte ümbrusse purjetama ja 11. juunil peame Cairnsis auto ära andma. Meil ei olnud isegi ühtegi kaarti, peale Austraalia raamatu, sest laupäeval, kui lõpuks auto saime, oli selle linnakese ainus infopunkt juba suletud. Lõpuks õnnestus ühest lahti olevast raamatupoest üks teede kaart saada ja hakkasime põhja poole liikuma.
Teele jäänud väga väikese linnakse Childersi infopunkt osutus väga abivalmiks. Infopunkt varustas meid igasuguste brošüüridega teel Cairnsi jäävate vaatamisväärsuste kohta ning kõige olulisemaks osutus teede kaart, kus on peal tasuta ööbimiskohad. Nimelt on siin kõikidel peamaanteedel olemas puhkealad, kus on olemas veega wc, kraanikauss, grillid ja varjualused lauad-toolid ning neis kohtades võib tasuta oma campervaniga ööbida.
Pool reisi mööda idakallast üles poole möödus küll üsna metsikult. Auto on meie ainus kodu ja magamisase, duši alla ja elektrit saime keskmiselt üle päeviti, interneti leidmine oli tõeline katsumus, televiisorist ei tea juba kuid midagi ja kolmveerand ajast ei olnud telefonilgi levi.
Esimene suurem asustus meie teel oli Bundaberg. Bundaberg on tuntud oma rummitootmise poolest. Bundabergi rummitehas toodab poole austraallaste poolt tarbitavast rummist aastas. Tehasesse, mille ümbruses levib pidevalt magus-kange lõhn, tehakse ka tuure, aga kuna me nii suured rummi sõbrad ei ole, siis jätsime selle vahele. Tegime ainult tehase väravas ja -poes karudega pilti. Samuti lootsime Margaretale külla minna, kes Kurumiga siin kuskil tomateid pidid korjama, aga kahjuks olid nad meie kohale jõudes siit juba lahkunud. Palka ei maksta, ainult lubadused ja kohutavad töötamis- ja elamistingimused.
Bundaberg kui linn on väga mõttetu väikelinn, kus vaadata ei ole mitte midagi. Lisaks rummitööstusele on siin piirkonnas väga populaarne suhkruroo kasvatus. Siit Cairnsi välja on põldude viisi suhkruroo kasvandusi. Sõitsime läbi ka kõik Bundabergist ookeani poole jäävad väikesed asustused nagu Elliott Heads, Bargara ja Burnett Heads. Midagi erilist neis ei olnud ja kuna ilm oli ka väga tuuline ja jahedavõitu (nii 21 kraadi), siis isegi ujuma ei läinud.
Täiesti ootamatult jäime kolmeks päevaks peatuma linna nimega Agnes Water. Tegemist on äärmiselt väikese linnakesega, kui mitte öelda ikka külaga. Linna keskmeks oli kaks umbes kuue äriga poekompleksi, ent tema põhiline tõmbenumber on rand. Agnes Water on viimane koht, kus surfata saab. Kõikides järgnevates mere äärsetes kohtades on Suur Korallrahu (Great Barrier Reef) ees ja surfata enam ei saa. Nii veetsimegi kõik need päevad surfates ja rannas päikest võttes. Surfilaua laenutus oli siin väga odav: 15 dollarit 2,5 tunni eest (Sydneys oli näiteks 25-30). Siin linnakeses sõime ka siiani kõige paremat Fish and Chipsi. Mis on nii Inglismaal kui Austraalias väga populaarne kiirsöök ehk paneeritud kala ja friikartulid. Agnes Wateri Rock Latino Cafes oli aga paneeritud kala värske ja paneering mõnusalt krõbe. Samuti kuulus prae juurde värske salat. Hinna ja kvaliteedi suhe oli väga paigas. Enamasti tehakse see toit kõige odavamast külmutatud kalast, aga siin mitte!
Teisel päeval kohtasime rannas juhuslikult Tomi ja Andyt, kes ka surfamas käisid. Nemad sõitsid järgmisel päeval otse Townsville'i välja, nii et taaskohtumine jäi lühikeseks. Andyga seoses tuleb veel meelde, et sakslasi on siis riigis kohutavalt palju. Enamasti on nad kõik (va Andy) keskkooli lõpetanud noored, kes tööd eriti tegema ei pea ja jaksavad ainult pidutseda, baarist kallist alkoholi osta ja kanepit tõmmata. Ehk veedavad enamuse oma ajast Austraalias kas purjus või pilves. Aru meie ei saa, kust nii noored kõige selle jaoks raha võtavad. Enamik noori, kellega meie rääkinud oleme, saavad raha muidugi vanematelt ja lihtsalt naudivad elu siin kaugel. Aga põhiline point, millest rääkida tahtsin oli see, et ma ei ole kohanud mitte ühtegi sakslast, kes teaks, kus Eesti asub. Võiks ju arvata, et Eurooplased ikka enam-vähem panevad paika, mis riik see Eesti on, aga tuleb välja, et mitte! Seevastu kanadalane Tom, kes on ka kõigest 23-aastane, teadis väga hästi, kus Eesti on ja et meie riik on tuntud kui e-riik ehk infotehnolooga arengu poolest. Ta teadis isegi aprillirahutuste ajal toimunud küberrünnakust ning tundis siirast huvi riigi kui sellise vastu. Aga sakslaste teadmatus on tõesti kummaline. Ma saan aru, et austraallased, ameeriklased ja muud kauged ning suured riigid meist midagi ei tea, aga nii lähedal asuv Saksamaa ka midagi ei tea, see on pisut kummaline.
Agnes Wateri lähedal on veel külake nimega 1770. Jah, täpselt sellise nimega ongi. Tegemist on äärmiselt väikese ookeani äärse külaga. Pildistada ei ole midagi, väikene rahulik jahisadamaga külake, mis elatub Great Barrier Reefile korraldavatest tuuridest. Külakese nimi tuleb sellest, et seal pani esimest korda Queenslandis oma jala maha 1770ndal aastal James Cook.
Agnes Waterist lahkudes sõitsime läbi Gladstone'i, mis on suur tööstuslinn. Lootsime seal mõnda kaubanduskeskust leida, et ära kulunud jalanõud ja riided välja vahetada, aga ei õnnestunud. Gladstone on tähtis sadamalinn ja alumiiniumisulatamise tööstuse poolest.
Gladstone'st põhja poole tuleb juba suurem linn Rockhampton. Linn tundub päris suur ja maa-alalt seda ongi. Plaanisime selles linnas kaks päeva veeta, aga tegelikkuses oli viie tunniga linn end ammendanud. Selle ajaga jõudsime käia shoppamas, jalutada jõe ääres asuvate ajalooliste majade vahel, külastada linnas asuvat Botaanika aeda ning selle keskmes asuvat „loomaaeda“. Loomaaed on jutumärkides, sest nägime seal ainult paari varaani, kahte madu, ühte emu, viite kängurut, kahte vombatit ja nelja koaalat. Ühesõnaga ei midagi erilist ja Botaanika aed koosnes ka ainult puudest ja põõsastest, mis kõik siin looduslikult igal pool nagunii kasvab. Naljakas on ainult see, et kas meil kunagi koaalade ja kängurute pildistamisest kõrini ka saab. Iga kord, kui neid näeme ja kui nad juhtuvad veel ennast liigutama ka, siis on kohe vaja pilti teha :) No aga nad on lihtsalt nii armsad, et kohe peab lõputult pildistama :))
Rockhamptonisse jõudes ületasime ka troopika joone ja jõudsime mõnusalt sooja kliimasse taas. Brisbane ja tema ümbrus muutus juba üsna jahedaks oma päevase 22 kraadi ja öise 13 kraadiga. Rockhamptonist alates on päeviti vähemalt 26 kraadi, ööd on soojemad ja samas on tegemist niiske kuumusega ehk 26 kraadi tundub veel palavam. Samuti vohab siin igasugune elu: veekogude äärde on tekkinud sildid, et siin pesitsevad krokodillid, kõikvõimalikud putukad ja konnad on jube suured ning madude kohtamise tõenäosus on suurem kui lõuna pool. Siiani ei ole me õnneks peale hirmsuurte rohutirtsude ja konnade kedagi muud näinud.
Rockhamptonist järgmisse linna Mackaysse viib väga igav üle 300 km pikkune suhkruroo põldude vahel vonklev maantee. Otsustasime vahelduseks ookeani kaldalt pisut sisemaale põigata ja sõitsime Mackaysse mööda väikest nimetut teed pidi. Esimesed 100 km ei näinud me mitte ühtegi maja ega isegi veiseid, mida siin kandis muidu palju karjatatakse. Paar autot siiski vastu sõitsid. Ümber ei olnud mitte midagi peale tühja lagendiku nii kaugele kui silm ulatub. Vahepeal olid väikesed künkad ja Austraaliale omased punased kaljud. Poolel teel nägime esimest korda ära ka punase maantee. Keset põldusid läheb üks ainukene punane tee. Üllatuseks oli umbes 200 km peal monument – 1956.aastal Melbourne's toimunud olümpiamängude tõrvik liikus siit mööda. Siit, keset ei mitte midagit. Kummaline, aga nii see oli.
Meie tegelik sihtpunkt peale sisemaa teed oli 80km Mackayst sisemaale jääv Eungella rahvuspark. Eungella on tuntud kui nokklooma (Platypus) looduslik elupaik. Pildistada teda kahjuks ei õnnestunud, sest nad ujusid kogu aeg kaldast nii kaugel. Ma olin tõeliselt üllatunud, et nokkloom nii väikest kasvu on. Arvasin, et ta on vähemalt kopraonu suurune, aga ei, mitu korda väiksem. Ja kardab inimesi ka, seetõttu ka teda raske pildistada. Ainsana tuli end kalda äärde näitama päris suur kilpkonn.
Samal õhtul jäime ööbima Eungella karvanparki. Jõudsime kohale õhtul pimedas ja hommikul hommikusööki süües alles nägime, kui vapustavalt ilusa koha peal see on. Asub siis mäe otsas, 770m üle merepinna, kust avanes vaade ilusale kahe mäeaheliku vahelisele orule. Paistis isegi 80km kaugusel asuv Mackay. Nii ilusa vaatega pole meil varem õnnestunud hommikust süüa :)) Lisaks kasvasid seal piirkonnas kõikjal aedades mandariinipuud.
Mackay oli järjekordne igav väikelinn, kus sai poest vajalikku toidukraami varutud. Käisime ka ookeani äärses linnaosas, aga ka see ei olnud midagi erilist.
Peale Mackayd jäime kaheks ööks ööbima Proserpine karavanparki. Uskumatult hea hinnaga oli see park. 17 dollarit kahe inimese eest, duširuumid olid puhtad ja korralikud ning väga hea varustusega camp kitchen (laagriköök vist eesti keeles?). Esimest korda oli laagriköögis olemas pliit, külmkapp, mikrolaineahi, röster, veekeetja ja isegi televiisor! Me pole tõepoolest nii ammu telekat näinud, et esimene õhtu lihtsalt istusime ja vahtisime suu ammuli kõiki saateid :) Isegi üks päris hea film tuli õhtul. Teine lahe lõbustus oli koer. Üks vanem austraalia proua ööbis ka autoga platsil ja tal oli väga armas koer, kes kohe meile palli tooma hakkas. Me muidugi kohe viskasime ka seda talle ja siis oli käes: kohe, kui koer meid nägi, oli palliga kohal. Meil ei olnud loomulikult midagi ka selle vastu, et vahepeal koeraga mängida ja teda paitada. Lisaks ajas koer igal õhtul opossumeid taga. Muudkui istus puu all ja vahtisid teineteisega tõtt. Vahepeal otsustas opossumionu millegipärast puu otsast alla ka tulla ja üle platsi teise puu otsa joosta, siis oli koer muidugi eriti ekstaasis ja kihutas talle järele. Oleme karavanparkides hästi palju opossumeid näinud. Mul on tunne, et need loomad ei näe korralikult. Mitu korda on nad õhtul pimedas üritanud lauale tulla, mille taga me sööme. Kui me vaikselt istume, siis ta tuleb julgelt väga lähedale, aga nii kui me siis liigutame või häält teeme, siis paneb kohe plehku. Aga armsad on nad siiski. Palju oleme näinud ka kohalikku laululindu kookaburrat. Temast on ka pilt. Kui ta oma noka varahommikul lahti teeb, siis laulab pikalt. Üks vähestest senikohatud lindudest, kes ka laulda oskab. Inimesi ta väga ei karda, hoopis uurib, mis me teeme.
Lisaks elas seal pargis teine kohalik, kes vedas piimatooteid laiali ja peale päevast ringi tõi erinevaid tooteid kõigile joomiseks. Üldse oleme avastanud, et karavanparkides on väga palju kohalike, kes enamasti elavadki karavanides. Ma ei tea, miks nad seal elavad, kas nad tõesti teenivad nii vähe, et isegi korterit üürida ei jaksa. Aga väga paljudes parkides oleme juba näinud palju püsielanikke, nii noori kui vanu. Samuti kohtab parkides palju austraallasi, kes lihtsalt mööda maad ringi reisivad. Väga palju on pensioniealisi paarikesi, kes nüüd, kui kohustusi enam ei ole, saavad vabalt mööda maad ringi reisida. Enamasti sõidetakse suurte karavanautodega või haagissuvilatega. Paljud pered ööbivad ka telkides, aga nende telgid on siis mega suured. Sellistes väikestes kahe-kolme inimese kuppeltelkides, nagu meil populaarsed on, ööbivad ainult põllul töötavad asiaadid ja eurooplased. Kohalikel on mitmetoalised paleed siin püsti :) Nii nagu meie siin riigis töötame ja reisime, on populaarne ka kohalike noorte hulgas. Oleme kohanud näiteks Perthist pärit paarikest, kes Idarannikul töötavad ja reisivad.
Proserpine kui linn on väga väikene ja enamasti töötavad inimesed ümberkaudsetes suhkruroo kasvandustes. Jäime siia kaheks ööks ainult sellepärast, et ta oli strateegiliselt hea asukohaga. Tegime siit enne Airlie Beachile minekut ühepäevase väljasõidu Bowenisse ehk Bowenwoodi (ha-ha) nagu suur kiri linna sisse sõidul mäe peal seisis. No ausõna, selle linnakese oleks vabalt ka vahele võinud jätta. Vaadata ei ole siin ikka mitte midagi. Enamasti elatakse siin ainult sellepärast, et ümberkaudsetel põldudel tööl käia. Õnneks on linn vähemalt ookeani ääres, nii et saime üle mitme päeva taas ujumas käia. Linnakeses on kolm randa, mis me ka kõik läbi sõitsime, aga Horseshoe Bay oli neist kõige ilusam. Väga väikene lahesopp, aga ilus sõmer liiv, mõned palmid ja liivakaljud. Inimesi oli randades üllatavalt vähe, kuigi meie sattusime sinna pühapäeval. Üldse oli linna justkui kummituslinn, väga vaikne ja väga vähe inimesi oli linnatänavatel näha.
01. juunil jõudsime Airlie Beachile. Pidime oma purjetamise check-ini ära tegema. Airlie Beach on kõikide seljakotirändurite hulgas väga populaarne. Kõik räägivad sellest kohast. Linn ongi väga armas ja ilus väikene suvituslinnakene, kus kohtab nii kohalikke suvitajaid kui hulgaliselt turiste. Maa-alalt on linn väga väikene, üks suurem linna läbiv pea- ehk äritänav, lühikene mere ääres jooksev rannapromenaad ja paar väikest tänavat sisemaa poole. Aga kõige paremini sobib seda linna iseloomustama Gemma alias Mother Ducki öeldu: „Airlie is a drinking town with a sailing problem.“ Ja täpselt nii ongi, mitte vastupidi! Tõlkes siis enam-vähem nii: „Airlie on purjetamis sõltuvusega joomalinn.“ Enamasti tulevad kõik siia selleks, et merele minna ja seda oodates ohjeldamatult pidutsema. Linn on tõeline suvituslinn: suured jahtsadamad, hulgaliselt kohvikuid, baare, restorane, kõik poed müüvad ainult rannavarustust, ilus palmidega ääristatud rand (paistis küll, et liiv on enamuses siiski kohale veetud, mitte looduslik), inimesed kõik naeratavad ja kõikjal valitseb puhkemeeleolu. Meres keegi ujumas ei käinud, ujumiseks oli ehitatud mereveega laguun. Troopilises Queenslandis on kõikjal mürgiste milli-mallikate oht. Irukandji on neist kõige hullem,sest esiteks on ta kõigest 2cm suurune ja silmaga nähtamatu, aga kui kõrvatab sind vee all, siis võib asi surmaga lõppeda. Teine mürgine umbes 30 cm suurune mallikas nimega Box Jellyfish kõrvetab nii kõvasti, et põletusarmid jäävad eluks ajaks. Mõlemaga kokkupuute puhul tuleb kõigepealt 2 liitrit äädikat haavatud kohale valada (äädika pudelid on absoluutselt kõikides randades ka olemas) ja seejärel kohe kiirabisse helistada. Ametlikult on nad siinsetes vetes novembrist maini. Sel ajal inimesed kas ei käi ookeanis ujumas või kannavad täispikkuses kalipsot. Paljudes randades on olemas küll kaitsevõrgud, mis hoiavad suuremad mallikad kaldast eemal, aga Irukandji vastu ei aita miski, see poeb igalt poolt läbi. Igas rannas on suured hoiatussildid üleval, aga samas me ei ole õnneks ühestki juhtumist veel kuskilt kuulnud.
Lisaks on linnas kohutavalt palju erinevaid tuuride korraldajad, kes kõik sind purjetama, snorgeldama või sukelduma viia tahavad. Saime üle pika aja ka korralikus internetipunktis käia, kus saime Fraseri blogi üles panna ja emaile lugeda.
Ööbisime Airlie kõrval asuvas väikelinna Cannonvale'i (kahe linnakese vahe on 4km) karvanpargis Ocean Breeze, mida küll mitte kellelegi ei soovita. Aga see oli neist kõige odavam: 25 dollarit, aga õudne sara. Kööki ei olnud ja duširuumid olid kohutavad. See eest kohtusime õhtul varju all istudes nelja väga laheda austraallasega. Kaks olid umbes üle 40-aastased ja teised pensionärid. Üks pensionäridest Roger oli 1990ndal aastal Tallinnas käinud. Roger on uskumatult laheda tausta ja elulooga inimene. Ta on sündinud Lõuna-Aafrikas, abiellus soome-rootslasega ja elab Austraalias. Tänu naisele ja tema sugulaste külastamisele sattus ta omal ajal ka Eestisse. Ta mäletas kõike väga hästi ja samuti adus suurepäraselt meie toonast olukorda. Sest ega temalgi ei lubatud vabalt Eestis ringi käia, ta pidi elama täpselt selles hotellis Tallinnas, kus kästi ja mis tema väitel maksis rohkem, kui ta kuskil mujal kunagi öö eest maksnud oli. Ta oli väga õnnelik aga, et tal õnnestus ühes baaris tutvuda kolme just sõjaväest saabunud eesti poistega, kes teda meie riigi ja kultuuri osas siis õhtu otsa valgustasid. Loomulikult avastas KGB nad ja kutsus poisid lauast eemale, et mis nad välismaalastega nii pikalt räägivad. Roger oli tõeliselt üllatunud, mis meie riigis tol ajal toimus. Nimelt läksid nad hiljem restorani sööma. Restorani ukse taga oli pikk järjekord, tema ja teised välismaalased lasti kohe eelisjärjekorras sisse, aga nendega kaasas olnud eesti poisse ei tahetud lasta. Lõpuks said nad ikka kõik koos sisse. Ma ei hakka pikemalt kirjutama, mis kõik Rogeri jaoks kummaline ja üllatav oli, sest me kõik ju mäletame veel vägagi hästi, mis 1990ndatel Eestis toimus. Aga ta oli kohe nii õnnelik, et meiega rääkida sai ja uuris, kuidas elu tänapäeval on. Lisaks on ta oma elu jooksul niii palju reisinud ja nii paljudes huvitavates kohtades käinud, et teda võiks päevi kuulata. Vahepeal saime ikka me ka Austraalia kohta küsimusi esitada ja nemad soovitasid kuhu minna ja mille suhtes ettevaatlik olla. Kuna karvanpark oli omanike poolt väga unarusse jäetud (hoolitsemata) ja lisaks oli hiljuti vihmahooaeg, siis tuli madude suhtes ettevaatlik olla. Samuti olid seal suured (kuni 1,8 kg) ja mürgised pruunid konnad (kes eelmine õhtu Norrast pärit paarikese telki ronis) ning ühe lähedal asuva ranna ääres nähti hiljuti krokodilli. Meie küll kedagi ei näinud, aga olime ekstra ettevaatlikud, käisime kogu aeg taskulambiga ringi ja püüdsime pimedal ajal üldse võimalikult vähe ringi käia. Roger tõi meile hommikul veel pool värsket kookospähklit, mis ta rannast leidis.

Fraser Island 20.05.-22.05.

2009-06-01T05:35:00.002+03:00

19. mai õhtul Hervey Baysse jõudes peeti meile kõigepealt 1,5 h pikkune loeng järgmisel hommikul algava reisi kohta. Me ostsime nimelt reisibüroost ametliku tuuri. Tegelikkuses tähendas see seda, et kaheksa täiesti suvalist ja teineteist tundmata inimest topitakse ühte üleni roosasse Toyota Land Cruiserisse ja seltskond peab korda-mööda autoga sõitma ja kõik olmeasjad omavahel lahendama. Loeng oli väga põhjalik, mis eelkõige keskendus sellele, kui palju me iga asja eest trahvi võime saada, kui autoga midagi juhtub või saarel valesti käitume. Ja mitte keegi meie seltskonnast ei olnud varem 4WD autoga sõitnud, nii et kõik olid pisut ehmunud, et antakse aga auto kätte, praktilist treeningut ei tehta, loetakse ainult sõnad peale, kui suuri summasid trahve võid maksta, kui midagi valesti läheb. Lisaks anti paberile kirja pandud iga päeva vaatamisväärsused ning võimalikud sõiduajad ehk tõusu ja mõõna kellaajad. Peale loengut kästi seltskonnaga koostada kolme päevasöögi plaan ja ostunimekiri. See oli juba esimene katsumus, sest inimesed ja toitumisharjumused on nii erinevad. Õnneks suutsime ilma suuremate kaklusteta õlleklaaside taga poenimekirja kokku panna. Mina ja Annuth olime ainsad naisterahvad seltskonnas.

20. mail kell 7.30 rivistusime kõik hosteli ette auto juurde. Mehaanik näitas kiirelt ära vajalikud tehnilised asjad, millele tähelepanu pöörata ja siis pidimegi oma kodinatega kõik autosse ära mahtuma. Tom oli esimene (ja kokkuvõttes ka ainuke) vabatahtlik, kes nõustus rooli istuma. Esimene sõit poeni oli päris hirmuäratav, aga edaspidi läks sõit juba sujuvalt :)

Suurest toidupoest varusime siis kolme päeva söögi- ja joogikraami. Alkoholi oli vist küll rohkem, kui süüa. Peale seda sõitsime praami peale, mis viis meid 35 minutiga saarele.

Meie seltskonda kuulusid: sakslased Lars, Daniel, Andy, Annuth, šveitslane Sven ja kanadalane Tom. Sven oli ainuke 19-aastane, teised kõik olid üle kahekümnesed. Võin ette ära öelda, et väga lahe seltskond sattus kokku ja huvid õnneks enamuses kattusid.

Fraseri Saar on maailma kõige suurem liivasaar, kokku 123 km pikk. Saar on ka UNESCO nimekirjas. Saarel elab väga vähe inimesi, enamasti ainult need, kes turiste teenindavad ja siis mõned kalamehed. Praam randus saare läänekaldale, aga sealt tuleb otse idakaldale välja sõita, sest läänekaldal on ainult paks mangroovivõsa ja ühtegi teed ega asustust ei ole. Saarel on ainult liivateed ehk läbitavad ainult neljaveolise masinaga. Meie õnneks sadas saarel paar viimast päeva kõvasti vihma ja meie kohale jõudes olid teed veel niisked ja kõvad. Seega me kuskile kinni kordagi ei jäänud, mis muidu on saarel väga tavaline nähtus. Sisemaal jookseb ka paar teed järvede juurde ja need kulgevad tiheda metsa vahel ja on väga kitsad. Kui keegi vastu tuleb, siis on päris tükk tegemist, et teineteisest mööda mahtuda. Esimeses pikniku paigas „Central Stationis“ võtsime veepaagid täis ja sõitsime idakaldale mere äärde välja. Edasi kulges maantee pikki ookeani kallast. Ja see on ainuke maantee idakaldal nimega 75 Mile Beach. Ehk 75 miili kahesuunalist sirget maanteed ookeanikaldal. Väga ilus on rannaliival sõita. Mäslev lõputu ookean ühel pool ja liivadüünid teisel pool. Tee on läbitav vaid mõõna ajal, tõusu ajal mäslevad lained liivadüünideni.

Varsti nägime ära ka esimese Dingo. Dingosid ehk Austraalia ainsaid looduslikke kiskjaid leidub saarel väga palju. Igal pool on hoiatussildid üleval ja loengul räägiti, et naised ja lapsed ei tohi saarel kunagi üksinda põõsas ja üldse üksinda ringi käia. Põhjuseks see, et Dingod võivad lapsi ehk endast nõrgemaid rünnata ja kui naine põõsas kükitab, siis tundub ta dingo jaoks nagu laps ja võib rünnata. Toidu läheduses ja paaritumishoojal on nad kõige agressiivsemad. Ütlen kohe ära, et me nägime neid päris palju, õnneks olid nad kõik üksinda, mitte karjas ja öösiti käsid nad meie laagriplatsidel tuhnimas ja toitu otsimas. Aga ühtegi agressiivset dingot ei kohanud, enamasti hoidsid nad ise ohutusse kaugusse ja lasid endast pilti teha. Väljanägemiselt paistavad nii armsad koerad, aga tegelikult on nad siiski kiskjad ja Fraseri Saare Dingod on kõige puhtamat tõugu, sest seal muid loomi kellega seguneda ei ole.

Pärastlõunal saime kiiresti aru, kui olulised olid meile kaasa antud tõusu- ja mõõna kellaajad. Kuna maanteeks on ainult üpris kitsas liivakallas, siis pealelõunal tõusu ajal mattub tee täielikult vee alla. Ühesõnaga saarel on võimalik liigelda kella kaheksast hommikul umbes poole neljani pealelõunal. Tegelikult sõideti seal ka hilisematel kellaaegadel, aga meie firma keelas kategooriliselt soolases vees sõitmise, vastasel juhul oleskime 1000 dollarit trahvi saanud. Seega kell kolm hakkasime omale juba laagriplatsi otsima. Laagriplatsideks olid mõlemal õhtul liivadüünide vahel leiduvad tasased maalalapikesed. Ööbisime telkides, kusjuures madratseid ega magamisaluseid ei antud. Ainult telk ja siis oma magamiskotiga telgi põrandal. Päevad olid suht soojad, 22 kraadi, aga ööd olid väga jahedad (ca 12-13 kraadi) ja liiv külje all oli öösel väga külm. Esimene öö ikka täitsa külmetasime, teisel ööl lihtsalt läksime riietega magama ja siis kanatas magada küll. WC-d ja duši ei olnud. Vetsus tuli käia labidaga liivadüünide vahel. Ja ikka nii, et Marko ajas taskulambiga dingod eemale ja siis sai asjal käia. Tagantjärele mõeldes väga naljakas. Kohapeal nii naljakas ei olnud, sest pimedas on seal düünide vahel igasugust muud elu ka peale dingode nagu ussid, ämblikud, sisalikud jne.

Aga iseenesest olid laagriplatsid väga maalilistel ja ilusatel kohtadel. Ookean kohises kõrval ja liivadüünide vahelt oli teda kogu aeg näha ka. Söögitegemiseks oli meil väikene kahe rauaga matkagaasipliit. Sellega tegime siis kogu seltskonnale süüa. Oi kui palju liiva iga toiduga sisse sai söödud, aga see oli absoluutselt paratamatu, sest liiva olid lõpuks kõik uskumatud kohad ka täis. Söögitegemisel ja laagri üles seadmisel olid kõik väga asjalikud ja kõik sai kiiresti meeskonnaga tehtud. Pikad ja pimedad õhtud (pool kuus õhtul on juba kottpime) möödusid napsutades ja mänge mängides. Hommikuti oli vähemalt pool kaheksa äratus, sest sõitmise aega on ju päeva jooksul vähe.

Ujuda selles kaunis ja laineterohkes ookeanis kahjuks ei saanud. See pidi nimelt haidest ja milli-mallikatest kubisema. On nimelt tiigerhaide paljunemise koht. Lisaks ei ole ta ilmselt ka kõige puhtam arvestades kaldal toimuvat autoliiklust. Ja liiklust oli palju, sest saar on väga populaarne turismisihtpunkt. Ja ikka kohutavalt palju seljakotirändureid, kes varem maasturitega sõitnud ei ole. Seetõttu on saarel ka palju õnnetusi juhtunud. Alles hiljuti juhtus kaks ränka õnnetust. Ühel korral ei suutnud oskamatu juht liival sõitmisega ja ilmselt laine eest kõrvale hoiduda püüdes autojuhtimisega hakkama saada ja keeras maasturi 11 inimesega sees mitu korda üle katuse. Ilmselt oli kiirus ka suurem kui oleks pidanud olema. Ametlik kiirusepiirang on 80 km/h, aga meie firma soovitas rangelt ainult 60 km/h, arukad inimesed nagu meie oleme, pidasime sellest piirangust ka alati kinni ja meiega ei juhtunud midagi. Teine väga ränk ja mitmete surnutega avarii toimus sellepärast, et kaks teineteisele lähenevat maasturit ei suutnud otsustada kumbalt poolt nad teineteisest mööduma peavad. Inimesed lihtsalt unustasid ära, et tegemist on endiselt Austraaliaga ja liiklus on vasakpoolne. Mitmeid õnnetusi juhtub ka seetõttu, et inimesed hakkavad uljalt kihutama, et oh mis hea lai sirge maantee, aga tegelikult võib tee peal olla ohtlikke ojade ületamist või on laine mõne koha pealt lihtsalt liiva alt ära viinud.

Vaatamisväärsustest kah. Esimesel päeval käisime Wabby järves ujumas. Järv asus 2.3 km sisemaa poole ja sinna läks jalutamise rada metsa sees. Päris mõnus kõndimine oli ja kohale jõudes avanes meie ees kõrge liivadüün, mis jooksis otse rohelisse ja sügavasse järve. Poistel oli loomulikult lõbu laialt, sai liivadüüni otsast järve joosta. Düün oli ikka päris kõrge ja alla joostes sai päris hea hoo sisse. A ja põhiline lõbustus oli meil muidugi minu kaasa võetud roosa frisbee ehk lendav taldrik. Kui hästi see meie auto värviga harmoneerus :) Minu arust ei ole olemas koledamat värvi kui roosa, aga ma sain selle taldriku Sydneyst tasuta, nii et vahet pole. Aga kõikidel kõnnakutel ja puhke hetkedel oli põhiline aja sisustaja lendava taldriku loopimine.

Teisel päeval nägime Maheno laevavrakki. Vrakk oli täitsa kaldas kinni. Hommikul sai vrakile väga lähedale ja tundus, et ta ongi täitsa kaldas kinni, aga pärastlõunal tõusu ajal oli ta ikka täitsa vees. Laev läks põhja 1935. aastal ja on tänaseks ikka väga ära roostetanud ja lagunenud.

Lisaks nägime imeilusaid liivakaljusid kohanimega The Pinnacles, millest saime ka ilusa panoraamvõtte. Autosõidu kõlblik rannaäär lõppes Indian Headi juures ehk tõlkes Indiaanlase Pea. Ei tea küll, miks talle selline nimi on pandud, aga tegemist siis saare ainsa kivise kaljuga ja arvatakse, et selle kalju ümber hakkas kogu saar kunagi tekkima. Kalju tipust avanesid imeilusad vaated ja tekkis tunne nagu oleks maailma serva peal. Päeva lõbusaim elamus oli Champagne Pools ehk tõlkes Šampanja basseinid. Mustadest kaljukividest oli ookeani piirile tekkinud paar basseini, kuhu laine suure hooga sisse lõi. Hüppasime kohe basseinidesse sisse, sest päev oli päris palav ja matk basseinideni kurnav. Aga matk oli seda väärt. Kui laine sisse lõi, siis kogu vesi basseinis kihises ja mullitas, igati oma nime väärt basseinid :)

22. mai hommikul üllatasid reisikaaslased mind hommikusöögi lauas küünaldega tordi ja sünnipäeva lauluga :)) Väga ilus sünnipäeva hommik oli: päike paistis ja piknik ookeanikaldal. Nii saabus minu 27. sünnipäev :)

Ühtlasi oli see meie viimane päev Fraseri saarel. Õigemini poolik päev, sest poole kolmese praamiga pidime maismaale tagasi sõitma. Sel päeval nägime ära Fraseri kõige ilusama vaatamisväärsuse: McKenzie järv, mis asub saare sisemaal. Järvel on imeilus lumivalge peenike liivarand ja järv ise on kristallselge ja hele-helesinine. Ujusime ja mängisime järves frisbit, sõime liivarannal arbuusi ja mõnulesime päikese käes. Ideaalne punkt Fraseri avastamisele, kahju ainult, et aega järve nautimiseks väheks jäi.

Hilisel pärastlõunal Hervey Baysse tagasi jõudes oli kogu kamp nii väsinud. Ja muidugi olid kõik, eelkõige mina ja Annuth õnnelikud, et üle mitme päeva saab veega vetsu, duši alla ja isegi peeglisse vaadata :) Hoolimata väsimusest tegime me Markoga ikka kartulisalatit õhtuks nagu sünnipäevale kohane :) ning õhtul istusime veel korraks reisiseltskonnaga hosteli baaris õlle taga ja vahetasime saarel tehtud pilte ja kontakte. Järgmisel hommikul läksid kõik taas oma teed.

Müügimehe eri

2009-05-30T06:01:00.001+03:00

Müügitöö on nii eriline kogemus, et sellest tahaks korra kohe pikemalt rääkida. Kõigepealt hakkab kõik pihta (kateta) lubadustest. Räägitakse, kui hea töö see on ja kui vägev seltskond ja kultuur firmas on. Ikka iga kuu suurem pidu ja iga laupäev vinge grill. Meie nägime vaid ühte pidu ja kahte nö grilli, kus kogu söögiks oli täpselt üks vorstike tavalise saia vahel....Lisaks kirjutatakse tahvlile ilusaid numbreid, kui palju ikka keegi teenima hakkab. Ikka nii, et peaaegu igaüks suudab pea 1000$ teenida ilma probleemideta juba oma teisel nädalal. Tegelikkuses suutsid seda ainult paar tippu (inimesed, kes on seda tööd teinud üle aasta) kogu sellest 70-80 inimeselisest kambast. Ja loomulikult selle pead ka ise välja raalima, et kogu ilusatelt numbritelt lähevad veel maksud maha (20%) ja veel võetakse mingit administreerimise tasu 3%, umbes selle eest, et sulle palk välja arvutatakse.

Müügimeheks olemine on nagu mingisse ususekti kuulumine. Igal hommikul peavad kõik põllul (ehk siis ukselt uksele müüvad) töötajad kümneks kontorisse kogunema. Esimene tund tehakse oma meeskonna sisest koolitust. Ehk kõik kes alla kolme müügi päevas teevad, peavad igal hommikul rääkima, kuidas nad ukse taga käitusid, mida rääkisid ja mida peaks muutma, et kõik suudaksid vähemalt kolm müüki päevas teha. Peale seda peavad suured bossid pool tundi kõnesid ja nö üritavad töötajaid motiveerida.

Kuna Queensland on ikkagi 'päikesepaiste osariik' oli meil riietus vaba. Ehk kõik ei ilmunud ühesuguste kõige odavamate triiksärkidega natuke kallima triiksärgiga suurte bosside kõnesid kuulama. Aga see motiveerimine on küll nagu ajupesu. Pidevalt rõhutatakse: „Meie oleme parimad, praegu oleme küll riigis müügitulemuste poolest kolmandal kohal, aga kui me kõik kõvasti usume, siis suudame peagi esimesed olla.“ Kogu ajupesu põhineb ainult numbritel ja rahal, numbrid ja võimalik!!! saadav raha on müügimehe jaoks kõige olulisemad asjad. Iga päev kirjutatakse tahvlile üles Brisbane'i kontori tulemused ja siis võrreldakse seda teiste üleriigiliste kontoritega. Ja absoluutselt alati võis kuulda channel manageri ütlemas: „Eilne tulemus oli hea, aga mitte parim. Ma tean, et te suudate paremini teha. Sest mina usun teisse ja mina usun, et alates tänasest suudame me igal õhtul vähemalt 200 müüki koju tuua jne, jne“ Mitte kunagi ei oldud tulemusega rahul, sest alati saab väidetavalt veel paremini teha. Tiimide vahel on iga päev võistlus. Eelmise päeva parimate müüjate nimed kirjutatakse alati tahvlile ja siis nad peavad püsti tõusma. Ning kõik teised vaatavad neid inimesi siis suu ammuli nagu jumalaid, et kuidas nad suutsid nii palju müüa. Loomulikult peavad edukad müügimehed siis oma nippe ja soovitusi teistega jagama.

Lisaks tuuakse tihti keegi kontoritöötajatest meile esinema ja kõik räägivad siis loo, kuidas nad oma „karjääri“ alustasid. Kõik olid vaesed, ei saanud tööd ja siis andis see firma neile võimaluse, inimesed hakkasid tegema ukselt uksele müüki ja nüüd on nende elu nagu lill. Vähemalt nii arvavad nad ise, kuigi tegelikkuses teevad kõik müügimehed 60-70 tundi nädalas tööd, tiimijuhid veel rohkem ja mitte kellelgi pole mitte mingisugust eraelu. Paljud inimesed on siia tööle tulnud vaeste seljakotiränduritena, aga siis said firma kaudu pikemaajalise viisa ja on selles firmas töötanud 2 aastat. Ja sõna otseses mõttes töötanud, Austraaliat pole keegi näinud ja puhkustki ei ole saanud. Müügimehe palk on ainult saadav komisjonitasu. Kuid see, et sa suudad kellelegi uksel koti pähe tõmmata, ei tähenda veel, et sa oma 25$ komisjonitasu ka kätte saad (kliendil on õigus tühistada). Tiimijuhi palk sõltub tiimi tulemusest. Temale kukub iga meie müügi eest kopikas. Tiimi motiveerimine peaks olema tiimijuhi ülesanne, kuid meie oma sellega küll hakkama ei saanud.

Suur juht (channel manager) räägib igal hommikul, et kõik peavad endast igal päeval 100% andma ja tulema kontorisse tagasi nii paljude müükidega kui vähegi võimalik. Isegi kui oled haige, aga suremas ei ole, siis tuleb kohale ilmuda ja null müükidega naasta ei tohi. See on muidugi ülim totrus, vahepeal olid pooled töötajad korraga haiged, sest inimesed ei tohtinud koju jääda ja nakatasid teisi ka. Ja müügitulemused olid sel perioodil tegelikult hullemad kui muidu. Ja loomulikult inimesed põdesid haiguseid oluliselt kauem.

Kõige jaburam asi, mida hommikuti tegema pidime oli täiest kõrist karjumine. Kõik töötajad peavad tihedas ringis olema, üksteise õlgade ümbert kinni hoidma ja siis hakkab tiimijuhtide ja müügimeeste vahel karjumine. Tiimijuhid esitavad kõigest kõrist karjudes küsimusi ja müügimehed peavad täiest kõrist karjudes vastama. Tekst oli selline:

„What are we here for?“ - „Mida me tahame?“

„Cash!“ - „Raha!“

„What are we here for?“ - „Mida me tahame?“

„Career!“ - „Karjääri!“

„What are we here for?“ - „Mida me tahame?“

„Culture!“ - „Head seltskonda!“

„How do we get that?“ - „Kuidas me selle saavutame?“

„With 100% commitment!“ - „100%-lise pühendumusega!“

„How do we get that?“ - „Kuidas me selle saavutame?“

„With 100% passion!“ - „100%-lise kirega!“

„How do we get that?“ - Kuidas me selle saavutame?“

„With 100% attitude!“ - „100%-lise hoiaku ja suhtumisega!“

„What do we love?“ - „Mida me armastame?“

„SALES!!“ - „MÜÜKE!“

Seda karjumist nimetatakse hümniks ja seda on pisut raske eesti keelde tõlkida, aga enam vähem saavad inglise keelt mitte kõnelevad inimesed aimu, mida hümn endast kujutab. Peale viimast sõna „sales“ hakkavad kõik rõõmsalt, et mitte öelda hüsteeriliselt toas ringi hüppama ja plaksutama. Ning peale seda peaksid kõik energiat täis olema, kõik saadetakse oma minibussidesse ja saadetakse maailma vallutama ehk palju müüke tegema. Sic! Aga samas naljakas. Meie ei ole kunagi plaaninud selles vallas karjääri teha ja suhtusime kogu asjasse huumoriga. Meil oli lõbus kõike kõrvalt vaadata.

Pidevalt rõhutatakse, et kogu sinu teenistus sõltub sinust enesest. Tegelikult on ikka palju loteriid. Kõigepealt mis linnaosa tiimile on eraldatud, siis mis tänavale sind maha pannakse, kes sellel tänaval enne sind on käinud ja mida kokku luuletanud (olgu siis oma firmast või mõnest muust), lõpuks kliendi tujust ja otsustusvõimest või -õigusest. Näiteks nägin uksel silti:“Never mind the dog, it's the wife that bites“ - koera pole mõtet karta, hoopis naine hammustab. Irw :)) Alles siis tuleb sinu esinemisoskus.

Me tegime seda tööd kokku viis nädalat ja rohkem enam ei oleks kuidagi suutnud. Väga ajudele käiv töö ja kutsehaigus on ka – laupäeviti juba sõrmenukid valutasid koputamisest. Austraallased nimelt ei tunne eriti uksekellasid ja keskmiselt tuli päevas vähemalt 35-40 uksele koputada. Ja koputada ikka nii, et sees olijad sind kuuleksid. Tõeliselt sürr kogemus. Ja Eestis seda tööd kohe kindlasti teha ei saa ja ei tehtagi. Lihtsalt inimesed on nii erinevad. Siin on kohalikud harjunud ukselt uksele müüjatega ja nende käest ostmisega. Siin müüakse absoluutselt kõike ukselt uksele: elektrit, teleka-, interneti- ja telefonipakette, kõikvõimalikku põllumajandussaadusi (piim, roheline kraam jne väidetavalt otse lähedal asuvast talust), heategevust, puhkusepakette, seinamaale, allahindluskuponge jne. Nende konkreetsete asjade müümisega tegelevaid inimesi oleme kohanud, tuttavate või klientide käest kuulnud. Mina küll ei usaldaks ühtegi inimest, kes minu ukse taha tuleks ja ilusat juttu räägiks. Veel vähem avaks ma talle oma koduukse, kui ma olen just töölt koju tulnud ja hakkan õhtust sööma või naudin parasjagu pikka laupäeva hommikut.

Aga inimesed on siin erinevad ja seda tööd on vähemagi tahtmise juures võimalik teha. Võib juhtuda päevi, kus sinu tänaval on kõik ainult ebaviisakad inimesed, aga samas võib kohata ka palju väga toredaid inimesi, kes kohe tuppa kutsuvad ja süüa-juua ka veel pakuvad. Mul õnnestus paar korda kohata isegi kliente, kes olid Tallinnas käinud ja kes teadsid väga hästi, kus Eesti asub ja kui ilus meie Vanalinn ikka on. Ma võin vist isegi öelda, et 75% minu klientidest olid rohkem huvitatud minust endast ja minu kultuurilisest taustast, kui müüdavast tootest. Tänu isiksusele sain muidugi ka palju müüke :)

Viimane ehk viies nädal oli meil roadtripi nädal. See tähendab, et esmaspäeva varahommikul istusime kõik oma kottidega bussi ja sõitsime umbes 150km kaugusele Noosa'sse. Noosa on Brisbne'st põhja pool asuv pensionäride suvitus- ja pensionipõlve linn. Kuus päeva käisime hommikul üheksast õhtul seitsmeni nende uste taga. Majutuse eest maksis firma ja ööbisime puhkajatele välja renditavates korterites. Meile eraldati isegi täiesti privaatne ühetoaline korter!! Ah milline luksus, üle pika aja kahekesi toas, oma köök, oma vannituba :) Aga tööpäevad olid pikad ja õhtuti käis väike pidutsemine ka, nii et laupäeva õhtuks olime suurmväsinud. Ja sel viimasel nädalal oli töö väga raske, sest inimesed olid surmani tüdinenud ukselt uksele müügimeestest ning motivatsioon oli ka madal, sest kopp oli juba ees sellest tööst. Ja muidugi oli selles piirkonnas kohutavalt palju hiiglaslikke rikkurite losse ja neile ei läinud elektriarvelt 4% allahindlust absoluutselt korda. Palju müüke me sellel nädalal ei saanud, aga öömaja oli vähemalt tasuta ja nägime ikka selliseid super lahedaid villasid. Piltide alguses on Marko tehtud pildid majadest, kus tema koputamas pidi käima. Kogu Noosa on nagu üks suur Veneetsia, jõgi vonkleb igalt poolt läbi ja jõekallastel on niiiii suured majad. Ja autod on muidugi ka hoovis vinged. Aga ma pole ausõna elu sees nii suuri eramajasid ehk villasid näinud, kui Noosas. Mul õnnestuss paari majja ikka sisse ka saada ja nende interjöör oli ikka vapustavalt ilus. Aga valdav enamus kohalikest elanikest on pensionärid. Räägitakse, et varsti on kohlikel raskusi muruniitja leidmisega, sest linnas elavad ainult vanurid, noori on väga vähe. Üks klient ütles ka mulle, et varem käisid nad siin linnas igal suvel suvitamas, aga kohe, kui pensionile jäid, kolisid siia elama.

Meie ja inglise paarike – Emily ja Tom üürisime ühte majakest kolm päeva peale töö lõppu veel edasi. Ehk Brisbane'i me enam tagasi ei läinud. Saime endale kahe magamistoaga kahekorruselise majakese, mis maksis vähem, kui Brisbane'i neljakohaline ühikatuba. Maja oli superluks ja tagahoovis oli grillinurk, bassein ja mullivann :)

Pühapäeval käisime rannas vedelemas ja üle pika aja ujumas. Mõnna. Õhtul tegime hästi hea ja korraliku grilli ning vaatasime „Austraalia“ filmi. Väga lahe film, kes veel vaadanud ei ole, siis vaadake.

Esmaspäeval, 18. mai oli meil teine pulma-aastapäev. Päeval käisime suures rahvuspargis jalutamas, kus nägime järjekordset koaalat! Alguses ta loomulikult magas ja saime ainult uniseid pilte, aga tagasi tules oli ta üleval ja isegi ronis puu otsast alla ning jooksis üle platsi teise puu otsa. See oli tõeliselt haruldane vaatepilt, sest koaalad magavad ju 22h ööpäevas! Meil õnnestus see isegi pildile saada :)

Õhtul käisime üle väga, väga pika aja väljas söömas ja šampust joomas.

19. mail istusime bussi peale ja sõitsime Hervey Baysse. Ehk alustasime oma trippi Cairnsi.

Brisbane alates 05.aprill

2009-05-04T08:30:00.003+03:00

Oleme juba kuu aega Brisbane's olnud, aga nii kõvasti tööd rabanud teha, et pole aega isegi blogi kirjutada.
Brisbane'i tulek oli päris raske, esimene hostel oli täielik õudus ruudus ja meil ei olnud õrna aimugi, kust jälle tööd otsima hakata. Ühesõnaga maandumine Emirates'i esimesest klassist tagasi Austraaliasse oli väga, väga masendav. Õnneks ostsime lennujaamast liitrise imeodava Gini, mida toonikuga masenduse peletamiseks jõime. Hetkeks oli kogu sellest seljakotiränduri elust, sitastest hostelitest ja sellest, et backpackeri käest üritatakse kogu raha viimse sendini mõtetute asjade kaudu kätte saada, nii siiber, et soovisin väga koju tagasi tulla. Marko on tugevama närvikavaga ja nii kergesti alla ei anna. Seega oleme ikka veel siin ja masendusest selleks korraks jälle üle saanud :)

Aga jah, kes Brisbane'i kunagi tuleb, siis vältige igal juhul hostelit nimega Blue Tongue Backpackers. Broneerisime omale siia öömaja ainult kaheks ööks, sest ei olnud üldse kindlad, kas jääme siia linna pikemaks peatuma või mitte. Seetõttu broneerisime netist ühe odavama hosteli. Siin linnas on kõik hostelid kallimad kui Sydneys. Lõppkokkuvõttes maksime kahe öö eest ikkagi sama palju, kui kõikides teistes kohtades toad maksid. Netist hostelit broneerides uurisime hoolega receptioni lahtioleku aegasid, sest jõudsime üheksast õhtul linna. Netis ei olnud kellaaegadest midagi kirjas ja bronnisime toa ära. Kohale jõudes selgus, et reception töötab iga päev kella kolmeni ja kõik, kes saabuvad peale seda, peavad maksma 5 taala nägu trahvi hilise kohaletuleku eest!!! Mida kuradit, netis polnud ju kellaaegadest juttugi. Ja kõige toredam oli, et taaskord nõuti võtme tagatisraha 20 dollarit ning tagatisraha enne ei tagastata, kui välja registreerides tagastad puhtad voodilinad. Ehk kumbki pidi kulutama veel 6 taala voodipesude pesemise ja kuivatamise peale. Ja oma magamiskoti kasutamine ei ole lubatud, sa pead võtma linad ja need puhtalt tagastama. No tule taevas appi.... Ühesõnaga maksis see öömaja täpselt sama palju kui ükskõik millises teises, aga viisakamas hostelis siin linnas. Aga kust sa seda ette tead, kui saabud linna, kus pole kunagi varem käinud ja kedagi tuttavat ka ees ei ole. Raha rahaks, aga see hostel absoluutselt ei kõlba elamiseks. Tuba, kuhu meid pandi, oli nii must, et ei tahtnud isegi jalanõudega põrandal ringi käia. Rääkimata koti maha panekust.... Duširuum ja wc haisesid nii rämedalt, et sinna ei tahtnud üldse siseneda. Nii ropp ja must. Mitte ühegi seina vastu toetada ei tohi. Ja kogu suure maja peale oli täpselt 2wc kabiini ja 2 dušikabiini. Sööginõude ja käterätiku saamiseks tuli jälle raha välja käia. Ühesõnaga kohutavalt õudne ja mõttetu raharöövlite urgas. Hea oli, et meil džinn ostetud oli, sellega sai need 2 ööd seal üle elatud.

Tänu sellele, et öömaja nii õudne oli, hakkasime kohe järgmisel päeval uut kohta otsima ja sattusime väga meeldivasse hostelisse (paraku küll ropult kallisse, aga sa pead siin riigis öömaja eest hingehinda maksma, kui tahad puhtas pesuruumis ja köögis käia) nimega City Backpackers. Oleme siin nüüd kogu aeg neljases toas elanud, sest kahese toa hinda lihtsalt ei jõua maksta. Uues hostelis oli samal päeval tasuta "tööklubi". Ehk hosteli mänedžer andis juhtnööre ja soovitusi kust ja millist tööd otsida. Samuti oli kohapeal ühe firma värbaja, kes kutsus kohe kõik huvitatud samal päeval intervjuule. Läksime suvaliste riietega tööklubist otse intervjuule ja saime omale kohe töökohad. Midagi erilist see ei ole, aga vähemalt on midagi olemas ja see töökoht kukkus täitsa ise sülle, me ei pidanud selle saamiseks midagi tegema. Ühesõnaga me ei olnud jõudnud veel Brisbane'i tundma õppidagi, kui saime juba töökohad. Kohe siiski töö pihta ei hakanud, kõigepealt pidime kaks päeva koolitusel käima ja siis tulid pikad lihavõttepühad ja alles teisipäeval, 14.aprillil saime tööga pihta hakata.

Lihavõttepühad on siin riigis väga pikad pühad: reedest esmaspäevani. Isegi suured toidupoed olid 2 päeva suletud. Aga neil päevil saime siis vähemalt Brisbane'i risti-põiki läbi käia. Ilus, väga paljude parkide, pilvelõhkujate ja laia jõega linn. Aga ookeani ei ole, mille suhtes me pisut pettunud oleme. Suurel maakaardil paistab, et see linn on täitsa ookeani ääres, aga tegelikult on ookean ca 80 kilomeetri kaugusel. Oluliselt väiksem ja rahulikum linn kui Sydney. Selline paras ülekasvanud väikelinn, nii vaikne ja õhtuti sureb üsna välja. Kuigi rahvaarvult on ta miljonilinn. Nädalavahetuseti pannakse kõik poed varakult kinni, nädala sees suletakse kõik toidupoed juba kell 9. See linn nõuab harjumist. Esimene nädal aega ei meeldinud ta meile üldse. Nüüd oleme juba harjunud, oleme näinud väga ilusaid kohti ning õhtuti on jõeäärne linnaosa väga ilus. Tuledes linnapanaoraam ja jõe äär on paksult kohvikuid ja restorane täis ning siin liigub ka kõige rohkem inimesi. Ja linna on tehtud tehisrand! Brisbane'i läbib lai ja väga sogane jõgi. Aga kuna ilmad on suvel troopiliselt kuumad, siis inimesed tahavad ju kuskil ikka ujuda ka. Nii ongi jõe äärde ehitatud tehisrand. Koormate viisi on liiva kohale tassitud, mille peal päikest võtta ja siis on hiiglaslik bassein. Aru absoluutselt ei saa, et tegemist basseiniga on, sest põhi on liivane ja mingeid kahhelkiviplaate ka näha ei ole. Ainuke asi, mis reedab, et tegemist on tehis asjaga, on tugev kloorilõhn, mis vee kohal levib. Pildi pealt ei saa absoluutselt aru, et tehis värk. Ilus linnapanoraam on taustaks, jõgi ei paista üldse taamalt ja loomulikult on kõikjal ilusad palmid liiva ääres. Aga midagi pole parata, Sydney on siiski meie absoluutne lemmik seninähtud Austraalia linnadest.

Lihavõtete nädalavahetusel käisime ka Surfers Paradise's. See on siis 85km lõunapoole (Sydney poole). Ja see on kõige lähem rand Brisbane'le. Sinna saamine on hea mugav, hüppasime rongi peale, natukene üle tunni sõitu ja viimane ots veel bussiga. Umbes 1,5 tundi sõitu kokku ja edasi-tagasi pilet maksab ainult 16 dollarit. Surfers Paradise on osa Gold Coastist, mis on üks lõputu rand Austraalia idarannikul. Kokku on siin 40 km pikkune liivarand ja üks väike linnake teise otsas. Surfers Paradise'i kutsutakse kohalikuks Miamiks. Miamile sarnaselt on liivaranna ääres pikk pilvelõhkujate panoraam. Kogu linnake elab ainult turismi peal. Paljudel austraallastel, välismaalastel ja kuulsustel on siin suvekodud ning siin käib pidev pidutsemine, surfamine ja päikese käes peesitamine. Linn on väga paljude kanalite ja jõgedega ülevalt vaadates nagu Veneetsia. Linnas on palju kohvikuid, baare, restorane ja lõbustusparke. Ööbimine on väga kallis, isegi hostelis, seega on parem käia seal sellistel ühepäevastel reisidel. Ainuke tasuta asi linnas on rand. Surfers Paradise'i linnulennu pildid on tehtud sealse kõige kõrgema maja 78nda korruse vaateplatvormilt (kokku on majal 82 korrust). Tegemist on hetkel maailma kõrgeima elumajaga – 322m. Meie rõõmuks on Surfersis olemas ka Hard Rock Cafe, kus käisime õlut joomas. Paljud me sõbrad teavad, et see on üks meie kiiks või missioon, et igas riigis, kuhu me reisime, uurime alati eelnevalt, et kas seal Hard Rock Cafe ka on. Ja kui on, siis peame seal loomulikult ära käima. Surfersi HRC logod olid lahedad surfilaudade peal. Teenindav personal oli samamoodi lahe nagu igal pool. Ma arvan, et sellesse asutusse tööle saamise üks tingimus ongi, et teenindajad peavad olema sellised lahedad hüperaktiivikud ja väga suhtlemisaldid. Kuid võib vist öelda, et Lissaboni HRC oli siiani kõige lahedam. Ühe päevaga jõuab Surfers Paradise'le tiiru peale teha. Edaspidi võib siia ainult ranna pärast tulla.

Brisbane'i saabudes oli siin veel väga soe: päeval 28-29 kraadi ja hirmus niiskus, õhtuti 20 kraadi ringis. Esimene nädal kulus aklimatiseerumise peale. Raske oli seda niisket sooja taluda. Uus-Meremaal oli ju nii külm, et organism harjus lõpuks sellega ära. Nüüd tuli uuesti soojaga harjuma hakata. Iseenesest oli meil muidugi hea meel, et jälle sooja tagasi saime :) Nüüd on aga kuu aega saabumisest möödas ja sügis on täiega kohale jõudnud. Üksikutel päevadel on temperatuur 25 kraadi ringis, enamasti ainult 22-23 ja ööd suisa 13 kraadi ringis. Ühesõnaga peame varsti taas põhja poole liikuma hakata, et sooja saada.
Aga lühidalt siis tööst ka. Tööks on ukselt uksele elektri müük. Noh, see sama, mida Marko Sydneys tegi, ainult seekord ei pea heategevuseks raha korjama. Jah, uskumatu küll, aga me mõlemad käime 6 päeva nädalas, 9 tundi päevas (ehk 63 tundi nädalas) inimeste koduuste taga ja üritame neid meelitada elektri müüjat vahetama. Siin riigis on üks elektri tootja, aga klientidele võivad elektrit edasi müüa kõik firmad, kellel on valitsuse poolt heakskiidetud litsents. Ma ise ka ei usu, et suudan inimestele sellisest asjast inglise keeles rääkida, aga suudan! Palka makstakse nii, et on väikene baassumma (millest saab nädala öömaja ära maksta) ja siis iga inimese pealt, kes nõustub paketti vahetama, saame komisjonitasu. Esimesed kaks nädalat on komisjonitasu väikene, aga kolmandal nädalal tõusis kaks korda. Alla kümne müügi nädalas ära ei ela. Ma ei ei ole elu sees mingit müügitööd teinud, aga paistab, et saan hakkama küll. Esimesel nädalal suutsin nelja päevaga teha 12 müüki, teisel nädal juba 20 ja kolmandal 28 müüki. Samas hetkel ma veel ei tea, kui paljude nende müükide eest ma raha saan, sest kliendil on 10 päeva aega mõelda, kas ta jääb pakutuga rahule või mitte. Kui ta minu müügi kümne päeva jooksul ära tühistab, siis ma selle eest raha ei saa. Ühesõnaga mõnikord õnnestub päevas teha ainult 2 müüki ja kui juhtub, et mõlemad veel ära ka tühistavad, siis raiskasid lihtsalt 9 tundi oma elust ja maksad tööl käimisele peale (sest öömaja pead iga päev maksma ja sööma ka). Markol läheb tagasihoidlikumalt, aga samas oluliselt paremini kui heategevusest müües. Samas päevad on pikad ja üpris nõme on inimesi nende kodudes tüütamas käia, aga mis teha, raha on vaja. Vaba aega sisuliselt ei ole. Töökoht asub ka ühikast 3 km kaugusel, mis tähendab, et kõnnime iga päev 6km tööle ja tagasi ning siis veel 6 tundi järjest tänavatel. Kõndimise vorm on juba väga hea! :) Aga jah, ärkame kaheksast hommikul ja tagasi ühikasse jõuame üheksast õhtul. Lõunasöögi ja õhtusöögi vahe on tavaliselt vähemalt 9 tundi. Lõpuks ühikasse jõudes oleme enamasti nii väsinud, et ei tahagi süüa. Või kui siis, midagi väga kiiresti valmivat ehk kiirnuudleid. Õnneks on aprillikuus siin riigis väga palju pühasid, mis tähendab, et 2 nädalat oleme saanud nädalavahetusel 2 vaba päeva, mitte ühe. Inimesed, keda töö käigus kohtame on täitsa seinast seina: paljud kutsuvad kohe tuppa, pakuvad juua ning räägime lisaks tööjuttudele maast ja ilmast, samas on ka inimesi, kes lihtsalt ukse nina eest kinni löövad. Meie meeskonnaliikmetel on olnud mitmeidki ebameeldivaid kokkupuuteid inimestega, aga sellest ei maksa rääkida ega sellele enam mõelda. Asja ainuke positiivne poole on see, et saame esimest korda suhelda päris austraallastega ja näha nende kodusid. Hea kogemuse ja koolituse saab sellest tööst igal juhul. Ja loomulikult kuna meil vaba aega sisuliselt ei ole, siis ei ole meil ka absoluutselt aega teenitud raha kulutada :) 04. mail algab meil neljas nädal seda tööd teha. See on ühtlasi viimane nädal millal baassummat ka makstakse. Edasi on kogu töö ainult komisjonitasu põhine. Mina vist suudan meid ka ilma baasita ära elatada, aga Marko peab küll tööl käimisele peale maksma. Vaatame, teeme selle ühe nädala veel ära ja siis vaatame, mis edasi saab. Paar pilti on tehtud laupäevaõhtusest läbust pargis ka. Nimelt peale rasket nädalat kogunevad kõik meeskonnad linna parki ja kõik joovad ennast meeskonna juhi kulul lihtsalt täis. Ühesõnaga firmas töötatakse kõvasti ja pidutsetakse ka kõvasti :) Meie meeskond on hetkel 12 liikmeline ja sinna kuuluvad inglased, iirlanna, indialased, üks austraallane, üks sakslanna, kolm eestlast ja üks Kazastanist. Pilt, kus me neljakesi peal oleme, seal on Himanshu (Indiast ja ühtlasi meie tiimijuht), Alex (sakslanna), Robin (Inglismaalt) ja mina. Ja medali sain ma selle eest, et olin kolmandal nädalal meeskonnas kõige parem müügimees oma 28 müügiga :)
Praeguses hostelis ei ole me ainsad eestlased. Kohtusime siin Margaretaga (Margareta Muru), kes on pärit Võhma ja Põltsamaa vahelt ja on 25-aastane. Nii tore on üle pika aja rohkem eesti keeles rääkida ja austraalia kogemusi vahetada. Lisaks Margaretale oli vähemalt 2 päeva siin hostelis veel üks seltskond, kelle hulgas oli ka Superstaari Taavi. Meie neid ei näinud, sest rabasime tööd teha, aga Margareta rääkis õhtul vahvaid lugusid neist, kuidas kõik olid purupurjus ja olid päeval kuskil kalal käinud ning kuidas nad siis ise samal ajal täiest kõrist lauldes noa ja käega kala tappa ja fileerida üritasid, nii et terve köök pärast verd ja kalahaisu täis oli. Lisaks sellele olla nad õhtu otsa koridoris purjus peaga ehk siis kõvasti ja valesti muudkui laulnud. Margaret rääkis kõike nii naljakalt ja detailselt, et me irvitasime pool õhtut ja päev muutus kohe paremaks. Hullud eestlased :)) Ma ei kujuta ette, mida receptioni inimesed sellest kala tapmisest arvata võisid, sest köögis on kaamerad üleval. Aga peale seda visati nad vist siit välja ka või läksid ise, ma ei tea, igatahes ei meie ega Margareta ei ole neid rohkem näinud. Igal juhul kui keegi hostelist küsib, et kust me pärit oleme ja kuulevad, et eestlased, siis hakkavad kõik irvitama ja räägivad kala tapmisest.... Nädal aega peale Margaretaga tutvumist tuli tema ka meiega samasse firmasse tööle. Puhtalt sellepärast, et mingit muud tööd polnud saada. Kahjuks pidas ta ainult kaks nädalat vastu. Tal ei tulnud see müümine üldse välja ja siis ei ole mõtet seda teha, sest pead kõvasti tööl käimisele peale maksma. See nädal jäi tema viimaseks nädalaks. Margareta on siiani Austraalias põllutööd teinud, sest tahab teise aasta viisat ka saada. Ehk selleks, et teiseks aastaks veel Austraalia viisat saada, pead 88 päeva kuskil farmis või põllu peal rügama. Meie ei ole siiani teise aasta viisast huvitatud olnud ja seega üritame sellist tööd nii kaua vältida kui vähegi õnnestub mingi muu tööots saada.

Hostelis tutvusime veel kanadalanna Shealiniga kelle vanaisa on eestlane, Esimese maailmasõja ajal läks Kanadasse. Shealin ise aga ei ole Eestis käinud, ta on tänu vanaisale meist ainult lugusid kuulnud. Vanaisa pidi väidetavalt siiani eesti keelt oskama, aga lastele eesti keelt edasi ei õpetatud. Ja siis oli meil nädal aega siin veel väga armas jaapanlanna Kurumi. Üks nädal oli tõeliselt lahe, kui kõik viiekesi õhtul kell üheksa söögilaua taha kogunesime ja maast ja ilmast rääkisime. Nii põnev oli õhtuti nendega rääkida, nii palju asju on, mida me nende rahvuste kohta ei tea. Kujutate ette, et jaapanlased ei tähista sünnipäevasid. Sünnipäevasid tähistatakse ainult esimesed 13 eluaastat, peale seda ei mingit sünnipäeva, küünlaid ega kingitusi! Et vanaks saamine ei ole midagi, mida tähistada. Ja siis nad ei tantsi üldse. Ei lähe õhtul välja kuskile tantsima. On olemas ainult rahvatants, mida tantsitakse erilistel sündmustel. Uskumatu on see maailm ikka, nii põnev on selliseid asju kuulda. Kahjuks läks Kurumi nüüd ära tomateid korjama. Ta tahab ka teise aasta viisat saada ning Brisbane'is ei leidnud ta mingit muud tööd. Ehk me ikka veel kohtume temaga kuskil. Eelmisel nädalavahetusel oli meil suur sündmus ka. Tegime Margareta ja Markoga kartulisalatit. Pea kuus kuud pole seda söönud. Ma ei ole tahtnud seda teha, sest kõik toorained maitsevad siin hoopis teistmoodi. Aga Margareta oli täpselt välja uurinud millisest poest milliseid tooraineid osta ja nii tegime hirmus suure potitäie kartulisalatit, mida siis kaks päeva mõnuga sõime. Maitses peaaegu nagu kodus. Ma imestasin, et hapukoor maitseb siin täpselt nii nagu eestis. Hea vorsti leidmisega on suuremad raskused. Salati söömine oli nii suur sündmus, et tegime sellest kohe pilte ka :) Tegime salatit laupäeval, 25. aprillil, kui kohalikel oli jälle püha ja me ei pidanud tööle minema. Siin oli Anzac Day ehk mälestati kõiki sõdades hukkunuid. Veteranid marssisid tänavatel ja kõik poed ja asutused olid kinni. Pühapäeval, 26. aprill käisime Margareta ja Kurumiga taas ühepäevasel tripil Surfers Paradise'i. Käisime lihtsalt rannas päevitamas ja ujumas. Tunneme ookeanist nii puudust. Mõnus on seal Surfersis. Kahjuks oli mõlemal korral meri täiesti mittesurfatav, ehk väääga vaikne. Enne üles põhja liikumist peame ikka tegema väikese haagi Bayron Baysse või vähemalt sinna kanti ja ühe surfipäeva. Põhjapool on Great Barrier Riff ja seal ei ole üldse võimalik surfata.
01.mai, suurel töörahva pühal pidime meie tööl käima. Siin riigis on nimelt napakas seadus, et nädala sees oleva püha asemel antakse vabaks sellele järgneva nädala esmaspäev. Volbiriööst ei teata siin samuti midagi.

Ja siis veel paar sõna selgituseks esimese kahe pildi kohta. Jalutasime teisel päeval Brisbane's ringi ja tegime väikese istumise pausi rahvusraamatukogu esisel platsil. Äkki nägime mingit saba rohu sees vonklemas. Haarasime kohe fotoka ja tegime pilti. Mingi sisaliku taoline loom on, aga jube suur: umbes meetrine (ninast saba otsani välja)! Aga hästi ilus värviline. Ja meid muidugi kartis, aga saime paar pilti siiski tehtud. Natukene aega hiljem tuli teine veel nähtavale ja siis nad kahekesi passisid meid :) Hiljem oleme taolisi loomakesi veel parkides näinud. Selline oli siis meie esimene foto Brisbane'i linnast :)

Aga piltidega võib üldse aega minna, enne kui neid näha saate, sest mingi ahv on meil ühikas interneti ära varastanud, üldse ei saa pilte üles laadida. Ehk kunagi ikka kuskil saame nad üles panna.

Uus-Meremaa ringreis 23. märts-05.aprill

2009-04-13T12:19:00.001+03:00

23. märts kell pool kuus hommikul jõudsime tagasi Aucklandi. Broneerisime seekordseks ööbimiseks siin omale toa Formule 1s, aga sisse sai registreerida alles kell 2 päeval, seetõttu leidsime lennujaamas nurgatagused toolid ja keerasime magama. Lennukis sai ka vahelduva eduga 3 tundi magatud, aga väheks nagu jäi ja pealegi pole nii vara hommikul linnas ka midagi teha.

Tore, et selle Formule 1 avastasime, sest võrreldes hosteliga on selle kahene tuba oluliselt parem. Hinnavahe aga väga väikene ja Sydneys näiteks maksid täpselt ühe palju. See päev möödus suhteliselt uniselt ja ei teinudki midagi muud, kui kooserdasime hotelli, käisime toidupoes shoppamas ja läksime vara magama, sest järgmisel päeval oli vaja kell 7.25 rongi peale jõuda.

24. märts astusime Aucklandist rongi peale (The Overlander), mis viis meid 12 tunniga põhja saare põhja osast saare lõunatippu – pealinna Wellingtoni. Rong ei ole lihtsalt viis, kuidas Wellingtoni saada, see on turismiatraktsioon. Lennukiga oleks odavamalt ja kiiremini saanud, aga minu arvates peaksid kõik, kes siia tulevad, vähemalt ühe korra rongiga sõitma. Auckland-Wellingtoni rongiliin avati ametlikult 15.veebruaril 1909. aastal ja rong sõidab tänapäevani seda marsruuti. Rong ületab teel 25 silda ja läbib 14 tunnelit. Kõige pikem sild/viadukt on 414 meetrit ja 79 meetri kõrgusel maapinnast. Lisaks veel kurviga. Veel on trassil 'Spiraal'. Seda 19 sajandi lõpus valminud teelõiku peavad uus meremaalased selle ajastu suurimaks insenertehniliseks saavutuseks. Tegemist on siis mööda mäe külge ja läbi tunnelite mäge pidi üles poole tiirutava raudteelõiguga. Rongist on näha nii endast allpool, kui ülal pool olevat raudteelõiku. Peale Spiraali valmimist hakkas ringlema legend, et keegi pika kaubarongi vedurijuht märkas endast allpool veel mingeid tulesid, mida seal kindlasti ei oleks tohtinud olla, oma rongile vastu tulemas. Paanikas avastas ta, et need on tegelikult tema oma rongi viimase vaguni tuled. Kõrgeim platvorm, kus rong peatub on 814 meetri kõrgusel merepinnast ja tegemist on rahvuspargis asuva vulkaanilise platooga. Rong teeb tee peal kolm lühikest peatust, kus inimesed saavad 10 minutit jalgu sirutada ja võetakse uusi inimesi peale ning poolel teel tehakse pooletunnine peatus Tongariro rahvuspargis. Rahvuspargist näeb ära Uus-Meremaa suusakuurordi ja lumise Mt. Ruapehu, mis on Põhjasaare kõige kõrgem mägi: 2797 meetrit. Ruapehu kõrval asub Mt. Ngauruhoe (2287 meetrit), mida kasutati „Sõrmuste isanda“ filmis ja tegemist on mäega, mille otsas asus The Eye. Tongariro park oma platoode ja mägedega on filmis kasutatud kui Mordor.

Ühesõnaga tee Aucklandist Wellingtoni kulgeb otse mööda sisemaad ja suurtest rongiaknatest avaneb imeilusaid mägiseid maastiku vaateid. Rong on väga mugavate, suurte toolidega, lisaks oli meie vaguni lõpus väikene lounge, kus olid diivanid ja lauad. Loomulikult on olemas ka kohvikuvagun.

Sõit kestis täpselt 12 tundi ja selle ajaga läbiti 680 kilomeetrit. Kaarti vaadates tundub see Uus-Meremaa Austraalia kõrval väikene saarestik, aga tegelikult pole siinsed vahemaad üldse väikesed. 12 tundi möödus üpris kiiresti, vaadata oli väga palju ning kõlaritest informeeriti kogu aeg, mida ja kuhu vaadata ning räägiti lühidalt ajaloost.

Uus-Meremaa on kakskeelne: inglise ja maoori keel. Kõik tekstid ja sildid on kahes keeles. Enamik kohanimed on aga maoori keelsed. Mõned huvitavad nimed, mis teele jäid: Kakahi (irw), Kurikaka, Wainihinihi (ei ma ei kirjutanud kogemata liigapalju “nihi“-sid, selline kohanimi on päriselt olemas Arthur Pass'i tee peal), Hapuawhenua, Manganui-o-te-ao jne. Päris raske on sõitmise ajal kaarti ja silte lugeda, ei jõua nime lõpunigi lugeda, kui juba oli vaja ära keerata :)

24.-26. märts pealinn Wellington

Wellington asub põhjasaare lõunapoolses tipus. Wellingtoni jõudes võttis meid vastu hoopis teistsugune kliima kui oodata oskasime. Kell kaheksa õhtul oli väljas ainult 10 kraadi sooja ja merelt puhus väga külm tuul. Temperatuuri vahetus oli karm ja raske taluda. Üle nelja kuu tundsime esimest korda taas, mis tunne on, kui kõrvad ja käed hirmsasti külmetavad ning külm ja niiske tuul puhub niimoodi kontidesse, et ei saa isegi toas sooja (sest hostelis ju kütet ei ole!). Lihtsalt kuna saabusime just Cooki saartelt, kus oli 29 kraadi sooja ja isegi Aucklandis oli päeval nii 22 kraadi, siis oli muutus väga järsk. Aga sellega pidime nüüd harjuma, sest lõunasaar on veel oluliselt külmem kui põhjasaar.

Wellington on ühtlasi ka Uus-Meremaa kultuuripealinn ja reklaamib end kui sophisticated linn. Ja seda ta tõepoolest ka on. Kõikjal on märgata põnevat innovatiivsust, huvitavaid skulptuure ning ehitisi. Samamoodi nagu Austraalias ei ole Uus-Meremaa pealinn riigi kõige suurem linn. Auckland on miljonilinn ja ilmselt ka maailmas rohkem tuntud kui ca 420 000 elanikuga pealinn Wellington. Wellingtonis asub riigi parlament, välissaatkonnad, kõige paremad ülikoolid ja muuseumid. Riigiametnikud moodustavad siinse linna elanikonnast väga suure protsendi. Wellington jättis oluliselt parema mulje kui me pärast Canberra külastust kartsime. Tegemist on ikkagi linnaga, kus on pidev elu ja sebimine. Mereäärne promenaad on ääristatud kohvikute ja restoranidega. Väga palju on moodsat arhitektuuri ja tänavakunsti.

Käisime Parlamendis tuuril ka. Kahjuks ei lubatud fotokat kaasa võtta, seega on mõned pildid ainult majast väljastpoolt tehtud. Parlamendihooned on väga ilusad nii seest kui väljast. Koosneb kolmest osast: 1899. aastal valminud parlamendi raamatukogu, 1918.aastal kasutusele võetud parlamendihoone ja 1977.aastal valmis uus parlamendihoone. Hooned on kõik omavahel kõrgete aatriumkoridoridega ühendatud ja aktiivselt kasutuses. Kuna Uus-Meremaa on äärmiselt vulkaanilisel pinnal ja tihti esineb maavärinaid, siis on siinsed insenerid välja töötanud ja paigaldanud hoonetele sellised süsteemid, et parlament ei varise maavärina ajal kokku. Sama süsteemi on kasutatud ka Te Papa Rahvusmuuseumi juures ja mitmetes teistes riigi tähtsamates ja suuremates hoonetes. Parlament on 124-liikmeline ning riigis on nii peaminister kui ka kõrgema võimu esindaja kuninganna saadik/esindaja (the representative of the Queen). Senatit erinevalt Austraaliast ja Inglismaast enam ei ole. Senat saadeti mitte väga ammu laiali, kuna mingit kasu temast ei olnud, sest valimised võitnud partei nimetas sinna vaid omale sobivad esindajad. Jah, iga kord peale valmisi nimetas senati valmiste võitja....Kes ei tea, siis Uus-Meremaal on üldse elanike natukene üle nelja miljoni. Uus-Meremaa oli Inglismaa koloonia , kuid 1907. aastal muutus ta Uus-Meremaa Dominiooniks. Kõige esimene parlamendihoone oli aga üle tee asuv lõunapoolkera suurim puitehitis. Välja nägi ta täpselt nagu oleks kivist maja. Proovisime sellest pilti ka teha, aga maja on nii suur, et väga hästi ei õnnestunud. Praegu on majas Õigusteaduste ülikool.

Wellingtoni ümbritsevad mitmed mäekünkad, kuid buisness district asub orus. Mäeküngastel ümber linna asuvad äärelinnad. Ühes Wellingtoni elurajoonis asub maailma kõige järsem tänav. Üldse on linna ümbritsevad künkad väga järsud. Samas on igal majal avatud vaade merelahele ja üle lahe Wellingtoni kesklinnale. Ja selleks, et äärelinnas elavad inimesed mugavalt ja kiiresti linna saaksid, avati 1902. aastal cable car (köisraudtee rongi) liin, mis sõitis alguses auruveduri abil, aga 1933. aastal asendati elektriga. Seda kasutavad aktiivselt nii elanikud kui turistid. Cable cariga sõites avanevad ilusad vaated linnale ja tema lõpp-punktiks on mäe otsast algav Wellingtoni Botaanikaaed. Botaanikaaed on väga suur ja keerleb mäe otsast alla linna välja. Väga ilus jalutuskäik on see.

Kõige põnevam muuseum, kus me elus käinud oleme on Te Papa Tongarewa ehk Uus-Meremaa Rahvusmuuseum Wellingtonis. Muuseum on kuuekorruseline, äärmiselt põneva arhitektuuriga ja täiesti interaktiivne muuseum. Ei ole nii, et käid ja vaatad tummalt väljapanekuid, vaid igal pool tuleb nuppe vajutada jms, et asjad liikuma hakkaksid, hääled kostma hakkaksid, tutvustus jooksma hakkaks. Muuseum katab kogu Uus-Meremaa ajaloo, floora ja fauna ning isegi Maa tekkimise ja natukene on juttu ja väljapanekuid ka dinosauruste ajastust. Vulkaanilise maapinna tõttu on riigis olnud väga palju maavärinaid, nendest oli palju teaduslikke jutte ja palju videosid. Oli tehtud moodulmaja, kus said sees seista ja tunda füüsiliselt, mis juhtub, kui maja tabab 6 magnituudine maavärin. Päris hirmus! Samuti olid kõik Uus Meremaad tabanud katastroofid modelleeritud. Miks midagi kuidas liikuma hakkas ja mis mille põhjustas. On pildid ja videod 1991 aasta Cooki/Aoraki mäe vulkaanipurskest, mille tagajärjel jäi mägi 20 meetrit madalamaks. Süvaookean ongi tehtud vee alla. Inimesed käivad läbi toru nagu suuremates akvaariumites ja ümber on süvaookean oma eluga. Samuti saime esimest korda ära vaadata 3D filmi ookeani maailmast. See on ikka uskumatu tehnika saavutus! Vaatad ja selline tunne, et kala ujub silme eest läbi ja tahaks pai teha. Aga kui suur hai tuleb, siis tahaks kohalt minema hüpata :)) Äärmiselt reaalne tundub kõik. Muidu on ekraan nagu ekraan ikka kinos, aga võtmesõnaks on prillid, mis tuleb ette panna ja siis on kõik kolmedimensiooniline. Mis te arvate, kui suureks võib kasvada kalmaar? Muuseumis eksponeeriti suures piirituseakvaariumis Antarktika veetest püütud kalmaari, mis kaalus üle 400 kg ja oli 4m pikk!!

Väljas on väga palju maooride ajastut puudutav, nende kunst, elamised, paadid, liikumisteed Vaikse ookeani saarte vahel jne. Muuseumi oli isegi ehitatud vana Maooride koosolekute/nõupidamiste/otsuste tegemise ruumi koopia. Seda ruumi kasutatakse tänapäevani Maooridega sõlmitavate lepingute või nende elu olu puudutavate dokumentide allakirjutamiseks.

Loomulikult eksponeeriti ka valge inimese 'pahategusid' alates vihmametsade rohumaadeks tegemisest kuni uute loomaliikide ja taimeliikide sissetoomiseni. Enne valge inimese tulekut ei olnud Uus Meremaal kiskjaid, rotte, kasse jne. Rotid tulid laevadega ise. Kuid kõigepealt toodi sisse jänesed, et jahimeestel oleks kedagi lasta. Jahimehed käpardid ei saanud küttimisega hakkama ja kuna jänesel vaenlast ei olnud, siis nad paljunesid nagu jänesed. Toodi sisse rebased, et keegi jänest murraks, aga rebasel jällegi vaenlast polnud. Nüüd on Uus Meremaa täis jäneseid ja rebaseid. Keegi tark tõi sisse opossumid ja muud karusnaha loomad. Noh, et neil siin hea kasvada. Nüüd öeldakse, et Uus Meremaa on riik, kus on 4 miljonit inimest, 40 miljonit lammast ja 70 miljonit opossumit. Kõigile murdjatele on aga lennuvõimetud kohalikud kiivid kergeks saagiks. Rott virutab veel munad kah ära. Seetõttu on kiivi vabas looduses väga haruldaseks jäänud. Kõik need sissetoodud loomad ohustavad ka albatrosse, kellest tuleb juttu hiljem.

Selles muuseumis võib vabalt päevi veeta. Kuna meil nii palju aega ei olnud, siis me isegi kunstinäituste saalidesse ei jõudnudki. Ja see kõik oli muideks tasuta! Sellise muuseumi eest isegi ei oleks olnud kahju sissepääsu eest maksta.

Muuseumi kõrval oli üleni musta värvi Museum Hotel, mis on kuulus selle poolest, et kui Te Papa muuseumi ehitama hakati, siis seisis see hotell majaehitusel ees. Muuseum taheti ehitada suuremaks kui pinda oli ja siis ei jäänudki muud üle, kui kohalikud insenerid leiutasid ratastega mehhanismi, millega muuseum lihtsalt 120 meetrit edasi liigutati!! Põhimõtteliselt rööpad maha, majale rattad alla ja minema. Targad insenerid siin linnas, midagi pole öelda. Liigutamine toimus 1990ndate alguses ja hotell püsib siiamaani püsti ja tegutseb hotellina edasi.

27. märtsil läksime Wellingtonist laeva peale ja sõitsime 3,5 tunniga lõunasaarele Pictonisse. Laev oli kirjade järgi Uus Meremaa suurim reisilaev, aga tegelikult oli selline paras Hiiumaa praam. Võibolla oli natuke suurem. Picton on väga väikene sadamalinn (pigem isegi küla) ja sinna pikemaks ei jäänud. Läksime kohe edasi bussi peale, mis meid kuue tunniga mööda ilusat lõunasaare rannikuäärt Christchurchi viis. Nägime ilusaid loodusvaateid ja paljusid hülgeid, kes kalda ääres kividel vedelesid. Kohati olid tee ja raudtee vaid 10m kaugusel veepiirist! Tugevama lainetuse korral on aknad kindlasti märjad. Teed merest kaugemale ehitada ei saa, sest tee kõrval on kohe järsk mäekülg. Tegime veel kiire tiiru õhtuses linnas ja magama.

Christchurch on kõige suurem linn lõunasaarel ca 330 000 elanikuga ja see on vanim linn Uus Meremaal. Linnal on teatud atmosfäär nagu Tartul näiteks. Selline hästi rahulik ja mitte liiga suur ega liiga väike. Keskklinn on väga kompaktne ja kergesti liigeldav, tasuta buss on väga suur pluss. Linnas on koht, kus trammitee on tehtud läbi maja, väga kihvt! Ja sõidabki täitsa läbi klaasmaja. Linna läbiv jõgi on tehtud kohalikuks Veneetsiaks koos gondlitega ja puha :) Peaväljakul asub ilus katedraal. Ja muideks nägime üle pika aja taas linna peaväljakut. Siinpool maakera ei ole selliseid asju eriti olemas nagu Euroopas on igas linnas raekojaplats. Christchurchis siis on. Laupäeval oli väljakul turg ja osad inimesed mängisid hiiglasuurte malenuppudega keset platsi malet! :)

Sama päeva õhtul saime kätte ka oma edasise liikumisvahendi – Wicked campervani. Pidime auto juba laupäeval võtma, sest pühapäeval rendifirma ei tööta. Jäime õhtuks veel linna ja ööbisime keset linna oma eelmise öö hosteli kõrval. Seal oli lisaks tubadele olemas ka ametlik campervanide ja telkimisplats. Järgmised seitse ööd oli meie öömajaks renditud camper. Campervan oli 1994. aasta Toyota Estima (Eestis on mu meelest vana Previa umbes samasugune), mis oli seest elatavaks muudetud. Sisse oli ehitatud kapid asjade hoiustamiseks, väikene kraanikauss, külmakast, nõud, väikene gaasipliit ja isegi söögilaud. Laua sai õhtul lahti võtta ja siis sai madratsitega teha täissuuruses kahese voodi. Elektrit autos ei olnud. Ööbisime kõik ööd karavanparkides, kus sai käia duši all ja ühisköögis süüa teha.

29. märts hakkasime Christchurchist sõitma ja suundusime Arthur Pass'i kaudu läbi lõunasaare alpide saare läänekaldale. Autoaknast avanes palju ilusaid vaateid, millest on ka palju pilte. Lõunasaar on suuremalt osalt ainult mägine ja mägesid on alates rohelistest kuni aastaringi lumisteni välja. Kontrastid on võrratud, kui korraga näed rohelist ja lumist mäge kõrvuti. Esimene peatus oli Devil's Punchbowli kosk Arthur Pass'i külakese juures. Kose juurde saamiseks tuli mööda metsarada tund aega üles-alla turnida. Aga kohale jõudes oli vaade muidugi võimas. Kaua aega peeti seda koske maailma kõrgeimaks – 131 meetrit. Väga-väga ilus. Läksime Arthur Passis kohvikusse ja meile tuli ennast näitama Kea. Tegemist siis papagoi taolise linnuga, kes elab ainult Uus Meremaa lõunasaare mägedes. Lind on väga uudishimulik ja osav koti lukkude avamisel ja millegi pihta panemisel – nagu haraks noh. Erilised lemmikud pidid olema autovõtmed.

Esimese sõidupäeva õhtuks jõudsime Franz Josefi liustiku juurde ööbima. Sõitsime spetsiaalselt sellel päeval 400 km, et jõuda Rainforesti karavanparki ööbima. Ja miks? Aga selle pärast, et see oli ainuke koht, mis reklaamis, et neil on Skandinaavia saun seal. Me ei ole siiani muidu sauna taga igatsenud, sest õues on kogu aeg paras saun olnud, aga Uus-Meremaal oli kogu aeg nii külm, et tahtsime vähemalt korrakski mitte värisedes magama jääda. Noh, ütleme nii, et neil on sauna suhtes veel arenguruumi, aga kuna siin maailmanurgas sellist asja üldse ei tunta, siis viis pluss, et nad selle üldse olid teinud. Broneerisime kohe tunniks ajaks omale sauna (broneerimine käis muidu poole tunni kaupa, aga selle ajaga ei saa ju keha soojakski). Saun oli eraldi 2X3m majake hoovi peal koos elektrikerisega. Uks oli suure klaasaknaga ja väga hõre. Riietusruumi ei olnud. Põrandal puhus külm tuul. Temperatuur võis olla sees nii 60-70 kraadi vahel. Pesemas sai käia üle hoovi ühisduširuumides. Väga kuum ja hea saun just ei olnud, aga parem see kui mitte midagi ja sel õhtul ei olnud külm magama jääda, nii palju sai ikka keha soojaks :)

Järgmisel päeval läksime liustiku vallutama. Ametlik teerada viis meid ainult 500 meetri kaugusele liustikust. Edasi puudus kindel rada ja soovitati liigelda ainult giidi saatel (noh et ikka rohkem raha külakesse jätaksid). No aga poole kilomeetri kauguselt liustiku vaadata meid ju loomulikult ei rahuldanud, ikka katsuda oleks vaja. Me ei olnud ainsad, kes mööda hetkel suht kuiva jõepõhja liustiku poole kõndima hakkasid. Rada oli isegi märgitud. Vaikselt lootsime, et vihma sadama ei hakka, muidu avastame end peagi keset laia jõge. Saime umbes pool maad käidud, kui tee sai lihtsalt otsa. Ikka oli liustiku serv meist alles ca 250 meetri kaugusel. Vaatasime ja pildistasime siis kurvastusega sealt kus olime. Äkki nägime võpsist ühte vanemat paarikest väljumas. Nad teatasid rõõmuga, et läbi selle võsa läheb tee päris liustiku alla välja. See oli küll ilmselt ainult giididele teada rajake. Meil olid taaskord targasti matkasaapad jalga pandud ja hakkasime läbi võpsi teed otsima. Kohati oli väga libe, järsk ja märg, sest kogu mägi oli koskesid täis ja nende alt tuli läbi minna. Aga kohale jõudsime! Saime oma käega helesinise liustiku ära katsuda, lähedalt pilte teha ja Marko ronis isegi natukene selle otsa. Liustiku otsa mindi ainult professionaalse giidi saatel ja kõik inimesed peavad kandma „kasse“. Liustiku raiutud trepp oli väga libe ja sulas iga minutiga. Marko läks kohe peale gruppi natukene maad liustiku otsa. Kui grupp poleks just üles läinud, poleks ilmselt julgenud ronima hakata. Lahe kogemus igal juhul!

Uus Meremaa liustikud on maailmas kõige madalamal asuvad liustikud – need lõpevad 250m kõrgusel merepinnast vihmametsas. Lisaks on need kõige kiiremini liikuvad liustikud – 4 meetrit päevas. Seetõttu esineb tihti liustiku varinguid ja murdumisi. Paar kuud tagasi jäi ühel neist liustikest kaks austraallast varingu alla. Nende surnukehade väljakaevamiseks kulus nädalaid.

Sama päeva pärastlõunal jõudsime veel teise liustiku juures ka ära käia – Fox Glacier. Seda vaatasime küll ainult nii kaugelt kuni läks ametlik, korralik rada. Ühest ekstreemsest ja ettevalmistamata matkast päevas piisas :)

Sama päeva õhtul jõudsime veel ära käia Thunder Creek kose juures. See kosk jäi lihtsalt tee peale ja tema juurde saamiseks tuli teha väga lühikene jalutuskäik. Marko pidi ikka jalgupidi vee ka ära katsuma, mis oli nagu arvata võis, jääkülm, aga see eest kristallselge ja puhas. Joogivee puudust siin kandis ei ole :)

Ööbisime mingis mõttetus teeäärses karavanpargis.

Järgmisel päeval nägime ilusaid vaateid Wanaka järve ääres, mis oli imeilus sinine järv, mida ümbritsesid ainult mäed. Muid huvitavaid peatusi sel päeval tee peale ei jäänud. Õhtupoolikuks jõudsime Dunedini linna äärde karavanparki. Kuna kell oli veel suht vähe ja väljas oli valge, siis sõitsime linnaga tutvuma. Dunedin on väikene linnake, mis on kuulus oma tänavaehituse poolest. Linna keskväljak on kaheksanurkne ja selle ümber jooksevad tänavad samuti kaheksanurkselt! Dunedinis elab väga palju šotlasi, kes juba 19.sajandi lõpupoole siia massiliselt emigreerusid. Arhitektuur pidi ka Šotimaale sarnanema. Dunedin on keldi keeles Edinburgh! Muidu suhteliselt väikene linnake ja paari tunniga käisime peamised tänavad läbi. Ilm oli tuuline ja pisut vihmane, seega pilte linnast ei ole.

Järgmisel päeval käisime vaatamas kohta, mille pärast Dunedini üldse tahtsime tulla. Linna lähedal Otago poolsaare tipus, Taiaroa Headis käivad pesitsemas albatrossid. Tegemist siis maailma kõige suuremate lindudega, kelle tiibade siruulatus on kolm meetrit (ühel liigil isegi 3,6 meetrit)! Lind kaalub ca 7 kilo ja elab ainult lõunapoolkera allosas mäslevate 40ndate ja 60 laiuskraadi vahel. Nende laiuskraadide vahel puhub valdavalt väga tugev läänetuul. Albatross veedabki oma elu ümber Antarktika lennates. Alates 1937. aastast on Tairora Head loodukaitse all ja ornitoloogid uurivad nende suurte ja ilusate lindude elu põhjalikult. Albatrosside elu on äärmiselt huvitav. Emane lind suudab iga kahe aasta tagant muneda ühe ainsa muna, keda vaheldumisi partneriga hauduma asutakse. Muna haudumine kestab 11 nädalat ja kui tibu lõpuks koorub, siis valvavad mõlemad vanemad teda vaheldumisi 30-40 päeva. Ehk see, kes parajasti pesas ei istu, käib merelt süüa otsimas ja toidab tagasi tulles tibu. Peale seda perioodi jääb tibu järk-järgult pikemaks ajaks üksinda ja vanemad käivad teda kord päevas ja lõpuks ainult paar korda nädalas toitmas. Viie kuu pärast käivad vanemad tibu väga harva toitmas, sest selleks ajaks on tibu üle toidetud ja kaalub ca 8 kilo, mis tähendab, et ta on lendamiseks liiga raske. Poole aastaselt saavutab tibu täiskasvanule kohaselt 7 kilogrammise kaalu ja ühel „ilusal“ ehk väga tuulisel päeval komberdab kaljuservale, ajab tiivad laiali ja läheb lendu. Vanemad ei õpeta tibu lendama ja tibu ise ka ei katseta ega õpi varem, lihtsalt ühel talle sobilikult päeval otsustab ta lendu tõusta. Albatrossid saavad lendu tõusta ainult väga tuulisel päeval. Ja nüüd tuleb kõige huvitavam osa: järgmisena maandub tibu maismaale alles 5 aasta pärast!!! Alates sellest hetkest kui ta õhku tõuseb, veedab ta järgmised viis aastat lennates, ookeanist toitu otsides ja puhkab ainult veepinnal. Albatross võib raskusteta lennata 500 – 1000 km päevas, lendab ta alati allatuult, ehk ida poole ja väga veepinna lähedal. Üks GPS seadmega varustatud lind läbis mitutuhat kilomeetrit nii, et ei tõusnud kõrgemale kui 39 meetrit veepinnast ja kõrgeimaks kohaks oli õhkutõusmise koht Tairora Headi kaljunukk! Viie aasta pärast tuleb tibu tagasi maismaale ja hakkab järgmised viis aastat igal aastal kolmeks kuuks nö sotsialiseerumas käima. Ehk kõik enam-vähem ühevanused tibud käivad üksteisega tutvumas ja tulevikuks paarilist otsimas. Üksikuks jäänud vanemad linnud tulevad samuti sotsialiseruma ja omale uut paarilist otsima. Kusjuures vanemad linnud pidid olema palju edukamad 'ärarääkijad' ja leidma kiiremini paarilise! 10-aastaselt saab lind küpseks ja muneb esimese muna. Albatrossid paarituvad eluks ajaks, kuid munemas käiakse ainult iga kahe aasta tagant ja iga kord samas kohas. Iga kahe aasta tagant jõuab isane varem kohale, ehitab pesa valmis ja jääb emast ootama. See tähendab, et nad paarituvad küll eluks ajaks, hauduvad ja toidavad tibu koos need 300 päeva, aga peale seda lähevad paarilised igaüks oma teed. Ning kohtutakse taas kahe aasta pärast. Kummaline elukorraldus, aga neile nii sobib :) Albatrosside keskmine vanus on 40-aasta ringis, aga kõige vanem, kes Tairora Headis pesitsemas käis oli surres vähemaalt 62-aastane. See lind käis esimest korda pesitsemas 1937. aastal ja viimati 1989. aastal. Tema nimeks oli Vanaema! Ja kuidas nende vanust teatakse? Tairora Head on ornitoloogide valve all ja loomulikult nad rõngasatavad neid ja koguvad teadusliku materjali lindude kohta. Turistide jaoks on ehitatud väikene majake, mille aknast meie kolme tibu pesas ja ühte sotsialiseeruma tulnud tibu lendamas nägime. Turiste majakesest kaugemale ei lasta, sest linnud on väga pelglikud ja nende pesitsemist ei taheta segada. Giid andis meile katsuda tibude näidiseid, et kui vanalt kui palju nad kaaluvad. Pildil hoian mina käes viiekuust tibu, kes kaalus 8 kilo. Igavene jurakas! :) Pesades nägime umbes kolmekuiseid tibusid, kahjuks nad peitsid end seal ja head pilti ei saanud, aga binoklist vaatasime neid, nad olid nii armsad suured valged karvapallid :) Albatrosse on mitmeid erinevaid liike, siin kohas pesitsevad Northern Royal Albatrossid ja see on ka ainukene koht maailmas, kus seda suurepärast lindu maismaal näha saab, sest enamasti pesitsevad nad asustamata saartel Antarktika lähistel.

Samal pärastlõunal võtsime ette äärmiselt magusa turismiatraktsiooni ja käisime Dunedinis asuvas Cadbury šokolaaditehases. Cadbury on valitsev šokolaaditootja Inglismaal, Austraalias ja Uus-Meremaal. Pole kunagi varem sellises tehases tuuril käinud. Päris põnev oli vaadata ja kuulata, kuidas kakaoubadest lõpuks šokolaad saab. Ja otse loomulikult saime erinevaid šokolaaditooteid proovida. No ikka piisavalt, et pärast oli hirmus heeringaisu :) Tuuri lõpus nägime atraktsiooni, kus meie ees valati kõrgelt alla tonn vedelat šokolaadi! See oli iga šokolaadi sõltlase unistus :) Pärast saime muidugi anuma servast puhast šokolaadi limpsida ka. Kogu tehases valitses imehea šokolaadilõhn, ma ei tea, kuidas töötajad niimoodi töötada saavad või kuidas nad ülekaaluliseks ei lähe :)

Ööbima sõitsime Pukaki järve äärde, et järgmisel päeval Cooki/Aoraki mäele nii lähedale saada, kui võimalik. Aoraki on selle mäe maoorikeelne nimi, Cook inglise keelne. See öö oli kõige külmem. Pidime autot õhtul ja hommikul mitu korda käivitama, et sooja saada ja uuesti magama oleks võimalik jääda. Hommikul olid igatahes autoaknad täitsa jääs :( brrr Paistab, et talvel ei ole karavanidega reisimine siin riigis populaarne, sest ka kõik olmeruumid on ilma kütteta. Nii mitmeski kohas panime näiteks ühisköögis kõik pliidirauad söögi tegemise ja söömise ajaks sisse, et vähemalt käsigi soojendada. Ja pesemisruumid on suured ja mõnes kohas isegi ilma välisukseta, mis tähendab, et duši alla minek ja riidest lahti võtmine oli tõeline katsumus. Me ei näinud seitsme päeva jooksul mitte ühtegi köetavat olmeruumi. Õnneks oli meil vähemalt lapik kättesaadavas kohas :)

Pukaki järv ja Cooki mägi taustaks on imeilus vaatepilt. Sõitsime autoga mäele nii lähedale kui võimalik. Neid lumiseid mäetippe oli lisaks Cookile mitmeid järjestikku. Cooki mägi on Uus-Meremaa kõige kõrgem tipp, 3750 meetrit. Mt. Cooki ümbruses on veel kolm üle kolme tuhande meetrist mäge, mis on aastaringi lumiste tippudega. Kõige kergem matkarada Cooki alguse lähedale oli 2,5 tundi. Mina käisin poolele maale ära, Marko käis lõpuni. Rada lõppes väikese järvega, mille taga Cooki mägi täies hiilguses näha oli. Cooki mägi on väga populaarne alpinistide seas ja loomulikult on väga paljud seda vallutada püüdes ka hukkunud. Cooki mäge kasutas oma treeningutes esimene Mt Everesti vallutaja Sir Edmund Hillary enne Himaalajasse minekut. Seal mägede juures oli ka huvitav kliima efekt. Kui muidu oli kogu aeg külm ja tuuline, siis seal lumiste mägede vahel oli täielik tuulevaikus, päikeseline ja nii palav, et sai lühikeste varrukatega särgiga käia. Ilusad on need mäed, väga ilusad....

Viimasel päeval, so 03.aprillil olime juba Christchurchi lähedal. Käisime linnaservas asuvas Orana Loomapargis (Orana Wildlife Park), mis eksponeeris Uus-Meremaa ja Aafrika loomi, linde. Me polnud varem näinud gepardit. Nii armas kiisu :)) Samuti nägime kohaliku kõige tuntuma linnu – kiwi ära. Tegelt nägime teda kaks aastat tagasi ka ühes linnupargis. Teda kahjuks looduses eriti ei näe, on väljasuremise ohus. Peale seda käisime veel Christchurchi linna peal ja ostsime kumbki omale väikesed suveniirid siit riigist. Õhtuks sättisime end Christchurchi lennujaama lähistele karvaniparki, sest järgmisel hommikul oli vaja Aucklandi tagasi lennata. Sõitsime kuue täispäevaga läbi 1900 km. Bensu võttis see campervan päris palju: 11 liitrit sajale, aga bens on õnneks siin odav. Liiter maksab kümne krooni ringis. Kokkuvõttes võib öelda, et campervanis saab elada küll. Igatahes on odavam maksta camperi renti ja maksta karavanpargis platsi eest (iga öö tuli kokku mõlema eest maksta 22-30 dollarit) kui kasutada ühistransporti ja ööbida hostelis. Pealegi saab ju oma autoga igas huvitavas kohas igal hetkel peatuseid teha. Tõsist puudust tundsime campervanis selle salongi automaatsest küttest ja DVD mängijast. Kui ikka kl 8 õhtul on kottpime, campervan on külm ja sa oled kusagil karavanpargis in the middle of nowhere, siis ei ole seal lihtsalt mitte midagi teha. Telekat ja telekatuba enamasti ei ole.

Uus-Meremaa on tõeliselt ilusa loodusega ja väärib igati avastamist.

Aucklandi lendamiseks proovisime ära uue lennufirma, mida varem kasutanud ei ole: Air New Zealand. Ei olnud väga hea lennuk, õnneks kestis lend ainult natukene üle tunni aja. Istmevahed olid nii kitsad, et andis ennast sinna vahele mahutada. Aga noh, normaalse hinnaga vähemalt oli. Õhtu Aucklandis oli suht igav. Käisime üle pika aja internetis. Kogu autoga tuuritamise aja ei olnud meil ei telefonilevi, internetti ega elektrit. Täitsa nagu kiviajas, päris hea oli jälle tsivilisatsioonis tagasi olla.

05. aprill oli viimane ja väga meelde jääv päev Uus-Meremaal. Üritasime hommikul kolmandat ja viimast korda mere peal delfiine ja vaalu vaatamas käia. Kolm on kohtu seadus ja seekord nägime palju delfiine! :)) Sõitsime kaks tundi avamere poole ja hakkasime juba lootust kaotama, et no ei ole meile ette nähtud neid imelisi loomi näha, aga siis jäi kaater seisma ja peagi ilmusid kaatrit uudistama kari delfiine. Kui kaater vaiksel kiirusel liikuma hakkas, siis delfiinid ujusid karjana otse paadi ees ja kõrval ning hüppasid aeg-ajalt veest välja. See oli uskumatu vaatepilt.... mul võttis silmad vesiseks, kui neid esimest korda nägin. Ei ole olemas nii võrratuid loomi vabas looduses.... ja see kuidas nad kogu aeg kaatriga kaasa ujusid ja üksteisest üle hüppasid... ah.. mul ei ole sõnu. Kahju, et nendega koos ujuma ei saanud minna, seda võimalust pakkus üks teine firma.. Aga nähtud, keset avaookeani on delfiinid nähtud. Vaalad kahjuks end ikka ei näidanud, nii et nemad jäidki nägemata. Kapten rääkis, et just eile nägid nad siin Orcat ehk Killer Whale'i... no seda kõige ilusamat valge ja sinise kirjut vaala. Meile ta end seekord näitama ei tulnud.

Kaatri pealt maha tulles olid emotsioonid laes ja need ei jahtunudki, sest suundusime otse lennujaama, et äriklassis taas Austraaliasse tagasi lennata. Eelmine kord kasutas Marko oma boonuspunkte, et meid äriklassi upgrade'da, seekord siis mina. Me ei olnud päev otsa midagi süüa ka saanud, nii et lennujaama business lounge's lasime aga kõigel heal ja paremal taas hää maitsta. Samuti saime kasutada tasuta wifit, et Cooki saarte pildid ja blogi üles panna. Lennuki väljumiseni oli ca 20 minutit, kui kõlaritest kutsuti meid vastuvõtulaua juurde. Mõtlesime, et no mis nüüd. Taheti meie piletid ümber vahetada, teenindaja naljatles, et ah anname teile ilusamat värvi piletid. Tegelikult anti meile esimese klassi piletid!!! Miks, me ei tea, ei selgitatud ja ega me uurima ka ei hakanud. Emirates'i esimene klass... vau. Sellest ei oska isegi unistada ja kõige toredam on kogu loo juures ju see, et me oleme maksnud ainult suhteliselt odava turistiklassi piletihinna. Ühesõnaga meil vedas hirmsasti :)) Kahjuks ei olnud tegemist sama lennukiga, selle uue Airbusiga, millega siia tulime. See lennuk mahub maanduma ainult Sydneysse, aga meie suundusime Brisbane'i. Tegemist oli siis eelmise põlvkonna Airbusiga. Baari selles lennukis ei olnud, aga ülimugav ja väga hea teenindus oli sellegipoolest. Iga istmekoht sai uksed täielikult ette lasta ja olla nagu omaette kabiinis. Tool käis loomulikult täiesti pikali ja igasse asendisse, kuidas tahtsid panna ning otse loomulikult ka masseris soovi korral. Dom Perignoni šampus, parimad veinid ja 23 aasta vanused portveinid jooksid ojadena.... söögid olid super head ja ma ei mäleta enam mitu käiku oli, igatahes palju.... Lennukist maha astudes oli küll tunne, et ma veeren siit ainult edasi :) Iga tooli juurde käis oma väga suur meelelahutusekraan, peeglilaud kreemipotsikutega (!!!!), oma minibaar ja kausitäis erinevaid šoklaade ja krõpsusid. 3,5 tunnine lend läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. Isegi lehte ei jõudnud läbi lugeda, nii palju oli kogu aeg avastada ja süüa-juua. Ideaalne lõpp ilusale Uus-Meremaa ja Cooki Saarte puhkusele.

Uus-Meremaa on nüüd igatahes end ammendanud, kaks korda sai nüüd seal juba käidud ja lõpuks on süda rahul. Enam tagasi ei kipu.

Paljud on küsinud ja kindlasti mõtlevad, et mis kullaaugu me siin leidnud oleme, et niimoodi ringi reisime. Ütleme siis ausalt ära, et kõiki neid reise rahastame Eestis aastate jooksul pensionipõlveks kogutud raha eest.... pensionieas närime kuivikuid nüüd :) Sest paraku jah siin Austraalias töötades suudame teenida ainult nii palju, et kohapealse elamise suudame kinni maksta ja võib olla järgmisse sihtkohta reisida, rohkemat küll siinsest palgast üle ei jää. Ja ometi on Austraalias meie põhimenüüs ühe dollariline sai ja kiirnuudlid. Kiirnuudlite alal oleme juba eksperdid ja võime loengu anda teemal millised kõlbavad, millised ei kõlba ja millised kohe üldse ei kõlba. Ja mitut erinevat moodi saab neid teha.

„Kia Orana!“ Rarotonga, Cooki Saared 17.-22.märts

2009-04-05T07:20:00.004+03:00

17. märtsi õhtul läksime uuesti lennujaama ja suundusime odavlennufirma Pacific Blue'ga Rarotongale, Cooki Saared. Pacific Blue meeskond oli väga lõbus ja valmistas inimesi mõnusaks puhkuseks ette. Meeskond viis läbi parima turvameetmete demonstratsiooni, mida siiani näinud oleme. A'la: „Tänased kaptenid on Bob ja Bob junior, stjuardessideks on Sandy, Landy ja mina olen Kendy. Hapnikumaskide välja hüppamisel uju :)) selle suunas ja pane mask kindlalt pähe. Oma Louis Vuittoni päästevesti leiab igaüks istme alt“ jne. :)) Väga lõbus. Loomulikult oli ka pardal paarikesi, kes tulid oma mesinädalaid veetma või lähevad saarele pulmi pidama. Neile jagati šampust ja need, kes parasjagu lahutavad, saavad lohutuseks muffini. Väga lahe meeskond :)

Rarotongale jõudsime peale 4 tunnist lendu kell pool üks öösel. Üllatus, üllatus, tegemist oli teisipäeva hommikuga ja kuupäevaks taaskord 17. märts. Nii lahe, saame kaks korda ühte päeva elada :) Ehk ajavahe Eestiga 12 tundi ja meie oleme eesti ajast taga. Siiani olime kogu aeg 9-11 tundi ees, aga nüüd äkki taga.

Lennujaama sisenedes mängis vanem mees kõikidele tervituseks kitarri ja laulis kohalike laule. Temast on lõpus üks pilt ka, sest lahkudes mängis ta jälle lennujaamas. Õhk oli õues 28 kraadi ja õhuniiskus 80%. Ühesõnaga mõnus saun lõi lennukist välja astudes vastu.

Üle pika pika aja ootas keegi meid lennujaamas :) Broneeritud resorti autojuht, kes pani meile saabudes kohe lõhnavad lillepärjad kaela :)) Elav muusika, lillepärjad ja maailma kõige rahulikumad ja pidevalt nalja tegevad ja naervad piirivalvurid lennujaamas... algus on juba väga hea.

„Kia Orana“ on Cooki Saarte maooride tervitus ja tähendab tõlkes: „et sa elaksid kaua“ (may you live long).

Valisime reisi sihtpunktiks Cooki Saared kõikidest teistest väikestest paradiisisaartest siin Vaikses Ookeanis sellepärast, et siin pidi hetkel veel üsna vähe turiste käima. Alguses tahtsime minna kas Tahiitile või Fidžile, aga Sydney reisibüroo oli väga abivalmis ja soovitas kas Cooki või Samoa saari, sest need on veel suht koht rahulikud ja ei upu turistidesse. Kuna Samoal pidi statistika järgi märtsis veel rohkem sadama, siis otsustasime Cooki Saarte kasuks. Reisi planeerides oli sooviks leida võimalikult looduslik bungalow mere ääres. Saarel oli meil öömajaks Palm Grove Resort, mis on kolme tärni kuurort ja broneerisime ookeani äärse bungalow. Aga me ei oodanud öömajalt midagi erilist. Sest tegemist ikkagi ainult kolme tärni öömajaga ja oleme eelnevalt Egiptuses juba petta saanud, kus pidi ka väidetavalt olema mere äärne hotell, aga tegelikkuses tuli läbi linna mere äärde kõndida. Nagu juba öeldud, jõudsime hotelli öösel ja väljas oli kottpime, aga isegi siis võisime taskulambi abil juba näha, et see öömaja ongi täpselt selline nagu interneti piltidelt näha võis. Pilte ei oldud photoshopiga ilustatud :P Meil oligi täiesti mere äärne puust privaatmajake oma kööginurga, vannitoa ja rõduga, mille kõrval kasvasid kookospalmid ja avanes imeline vaade helesinisele laguunile. Esimesed poosetamise pildid on kõik tehtud meie majakese rõdult. Kogu resort oli võrratult ilus, väga paljude palmide ja valge ilusa liivarannaga. Ning mis peamine, resort oli suhteliselt väike ja eraldi. Oli hetki, kus rannas nii kaugele kui silm ulatus, olime vaid kahekesi!!!!Kõige tihedamal hetkel nägime korraga 10 inimest! Käisime ka teiste ja uhkemate resortide randades ning veendusime, et seekord tegime meie parema valiku – seal oli palju inimesi ja reklaamitud 'bungalowdki' olid rohkem 2 korruselised hotellid...

Cooki Saarte põliselanikud on arvatavasti Uus-Meremaa ja praeguse Prantsuse Polüneesia maooride kauged sugulased. Arvatakse, et esimesed maoorid emigreerusid siia 500. aastal. Hiljem jagati maa kuue erineva hõimu vahel ära ja iga hõimu valitses oma kuningas. Ajaloolased arvavad, et esimene eurooplane, kes siinsel Pukapuka saarel randus oli hispaanlane kapten Alvaro de Mendana 1595. aastal. 1773. ja 1777.aastal möödus saartest ka inglasest kapten James Cook. Esimene eurooplane, kes aga Rarotongale peatuma jäi, oli Philip Goodenough aastal 1814. Esimesed missionärid randusid Aitutaki saarele 1823. aastal ja hakkasid maoore ümber pöörama ning lisaks tõid kaasa palju haiguseid, mis olid siin kandis tundmatud ja mille tõttu palju hõimuliikmeid ära suri. 1901. aastal läksid Cooki Saared täielikult Uus-Meremaa valdusse, kuid saavutasid uuesti autonoomsuse 1965.aastal. Kõikidel Cooki Saarte elanikel on Uus-Meremaa kodakondsus ja siin kehtib Uus-Meremaa dollar, aga Cooki Saartel on oma lipp, oma 24-liikmeline parlament koos peaministri ja spiikriga ning on täiesti toimiv iseseisev riik. Näiteks olümpiamängudel on Cooki Saared esindatud kui eraldi riik. Tal on omad ministeeriumid. Uus Meremaa asi on täielikult riigikaitse ja mingil määral ka välispoliitika. Cooki Saared jagunevad põhja saarteks ja lõuna saarteks ning on laiali merealal pindalaga 2 000 000 km2 – see on umbes sama suur kui Lääne Euroopa. Ainult 15 saart on asustatud ning rahvaarv on kokku natukene üle 19 tuhande. Rarotonga on kõige suurem saar, saare ümbermõõt on 32 kilomeetrit ja siin elab ca 13 tuhat elaniku. Rarotongal asub ka riigi pealinn Avarua. Riigi peamine sisstulekuallikas on turism, teisena musta pärli kasvatus ja müük. Samas Cooki Saared ei ole õnneks veel väga turiste täis ja kohalikud ei püüa igal võimalusel turistile kotti pähe tõmmata. Saartele käib vaid 7-8 lendu nädalas, mis tähendab, et korraga on seal vaid kuni poolteisttuhat turisti. Kõik töötegijad on kohalikud, välismaalastele töölubasid ei anta. Välismaalasel Cooki Saartel tööle saada on üldiselt pea võimatu. Sellega kaitstakse kohalike, et neil kõigil töökoht olemas oleks.

Hinnatase on saarel täpselt sama, mis Uus-Meremaal ja Austraalias. Nii poes, kui söögikohtades makasvad asjad sama palju kui näiteks Aucklandis. Ainult öömaja eest tuleb siis kõvasti rohkem maksta, sest lihtsalt hotelli kuskil ei ole, kõik on ikka resordid. Kuigi, saarel on ka vähemalt üks ametlik backpackeri hostel olemas! Aga me seekord loobusime sellest, mõtlesime, et kui jaksasime siia paraadiisisaarele juba tulla, siis prooviime ka esimest korda elus resordi elu ära.

Misjonärid tegid oma tööd „hästi“, st et kohalikud on usinad kirikus käijad, kuid õnneks on nad kõigest hoolimata suutnud säilitada oma keele ja kultuuri. Cooki Saared on kakskeelne, räägitakse nii maoori kui ka inglise keelt. Kohalikud on enamasti tõmmud, eurooplastega segunenud ei ole ja on oma olemuselt äärmiselt lahked, sõbralikud ja positiivsed. Rarotongal on kogu aeg selline manana feeling. Kõike tehakse rahulikult ja kõigeks on aega. Samas bussid sõidavad graafiku järgi ja kellaaegadest peetakse hästi kinni. Lihtsalt kõike saab teha ka rahulikult, ilma närvitsemata ja paanitsemata, kas kõik asjad ikka jõuavad õigeks ajaks valmis. Jõuavad küll.

Rarotonga on imeilus vulkaaniline paradiisisaar, mille keskel on mitmed mäed kõrgusega 300-700 meetrit, igal pool kasvab palju igasuguseid palme, ja kogu saare ümber on helesinine madal (vööni kuni rinnuni vesi) laguun valge liivarannaga. Laguun on täis koralle ja kõikvõimalikke värvilisi kalu. Pimeduse saabudes kubises kallas krabidest. Laguun lõpeb suure saart ümbritseva korallriffiga, millest avaookeanist tulevad lained suure kaare ja võimsa mühinaga üle kukuvad. Koralliseina kõrgus avamere pool on keskmiselt 20-30 meetrit, aga kõige sügavama koha peal 4000m... Kliima on suurepärane:suvel (dets-märts) 26-29 kraadi, aga vihmasem ning talvel (aprill-nov) 20-25 kraadi ja kuivem. Praegu oli veel vihmaperiood, mis tähendab, et iga päev tuli korralik sahmakas vihma ja öist äikest, aga see ei seganud ei meid ega kedagi teist. Cooki Saared on tõeline paradiis kõikidele 'elu' kartjatele. Seal ei ole metsloomi, ei ole madusid, ei ole mürgiseid putukaid, ei ole ohtlikke haiguseid. On vaid linnud, ohutud sisalikud ja palju sõbralikke koeri. Meiegi saime endale kohe sõbra, kes meid iga päev tervitas, meiega kookospähklit jagamas käis ja öösiti meie rõdul magas. Rannas patseeris veel igasugu mukke, kes kõik olid ülisõbralikud. Koerad püüdsid ise kala! Ja sõid neid! Samuti olid nad kookospähkli peale väga maiad. Lisaks elas meil rõdul oma sisalik, kes igal õhtul lambi valgusesse putukaid püüdma tuli.

Ääretult raske on kogu saadud elamust sõnadesse panna. Ilmselt pildid räägivad iseenda eest. Me ei teinud saarel suurt midagi, st et turisti vaatamisväärsusi seal oluliselt ei ole. Ühe päevaga on võimalik kõik ära vaadata. Seega me lihtsalt puhkasime ja lülitusime kogu muust maailmast välja. Telekat toas ei olnud, ja sellest puudust ka ei tundnud. Tegelikult oli kogu resordi peale täpselt üks telekas kuskil puhketoas, mis näitas ühte kohalikku kanalit. Internetti ei olnud (paaris kohas saare peal oli, aga me ei kasutanud) ja telefonid ei levinud. Esimesel päeval sadas lakkamatult kogu päeva vihma, kuid sellest hoolimata õhkasime juba pärastlõunal, kui ilus ja mõnus siin on. Juba esimesel päeval oli tunne, et siit ei tahaks kunagi lahkuda.

Kuna vihma sadas, siis kasutasime esimest päeva pealinnaga tutvumiseks ja vajalike asjatoimetuste tegemiseks. Avarua on ühe peatänavaga väga väikene linnake. Ilmselt kõige väiksem pealinn, mis ma näinud olen :) Kaarti linnas orienteerumiseks vaja ei lähe. Saarele on võimalik ring peale teha mööda ühte ainsamat asfaltteed, mis teeb täisringi ümber saare mööda mere äärt. Ringi on võimalik liikuda ühistranspordiga ehk bussiga, mis sõidab üks kord tunnis päripäeva ja kord tunnis vastu päeva. Samuti rendiauto ja rolleriga. Kohalikud, koolilapsest kuni raugani, ja ka väga paljud turistid kasutavad liikumiseks rollerit. Sest vahemaad on ju nii väikesed ja kiirusepiirang on kogu saarel mitte suurem kui 50 km/h. Kohalik rullnokk tuunib oma rollerit...näiteks neoonlilla või -rohelise põhjavalgusega...

Meiegi tahtsime rolleri rentida. Aga Cooki Saartel peab iga juht omama Cooki Saarte juhiluba! Mitte ühegi muu riigi juhiluba siin ei kehti. Loa saamine on aga imelihtne: marsid politsei peakontorisse, täidad ankeedi, näitad oma kehtivat juhiluba, maksad 20 dollarit ja oledki Cooki Saarte juhiloa omanik! Milline viis riigil omale raha teha!! Kui A-kategooria (tsikli) luba oma riigist ei ole, siis pead maksma veel 10 dollarit ja tegema kohe kohapeal teooria ja praktilise testi. Markol oli A-kategooria olemas ning uue loa saamine käis kiiresti. Mina leppisin seekord tagaistmel istumisega, sest ei viitsinud neid teste tegema hakata. Marko ei ole küll elu sees rolleriga sõitnud ja tsikligagi sõitis esimest ja viimast korda ARKi eksamil, aga sai sõitmisega suurepäraselt hakkama :) Alguses proovis parkimisplatsil natukene üksinda ja kohe hüppasin mina ka peale ning hakkasime omapead saart avastama. Roller on tõepoolest kõige mugavam liikumisviis sellel saarel, ei ole probleemi parkimise ega teele mahtumisega. Liiklus on neil loomulikult vasakpoolne. Kuna tee jookseb mööda ookeani äärt, siis sai rolleriga mugavalt ja kiiresti igas suvalises kohas peatusi teha.

Järgmine unustamatu elamus oli värske kookose söömine. Nagu eespool mainitud sai, kasvab Rarotongal tohutult palju kookospalme, mitmed ka meie bungalow kõrval. Igal päeval pudenesid puu otsast alla küpsed pruunid kookosed. Valisime igal hommikul omale paar tükki välja, mis siis päeva jooksul ära sõime. Kujutate ette, me astume majast välja ja korjame endale kookospähkleid! Kookospähkli avamine on aga päris raske füüsiline katsumus. Kõigepealt on pähklil ümber paks koor, mis tuleb apelsini koorimise moodi noaga pähkli tuuma ümbert kätte saada. See koor ei taha üldse hargneda ja Marko pidi päris jõuga sikutama. Alles siis tuleb välja selline pruun karvane pähkel, mida meil ka vist aeg-ajalt poest osta saab. Aga kuidas see koor katki saada....Selleks sobis oivaliselt rannast leitud/otsitud terava otsaga hästi pihku istuv kivi!! Ehk teretulemast kiviaega, kus tööriist tuli omale otsida! Seejärel tuleb kiviga auk sisse lüüa, et saaks piima seest välja valada ja siis kiviga pähkel tükkideks lõhkuda. No mingi metallist terava otsaga asi kõlbab ka, aga meil oli kivi käepärast. No ja siis tuleb ümara noaotsaga valge osa karvase koore küljest lahti saada. Peale seda on valgel söödaval osal veel üks imeõhuke pruun koor, mille me esimesel õhtul noaga ära lõikasime, aga edaspidi loobusime ja sõime koos õukese koorega. Värske kookos on imehea!! Me sõime igal hommikul ja õhtul ja päeval seda :)

Lisaks kookospalmidele nägime ära ka banaaniistanduse ja banaanipalmid ning ananassipalmid. Ah, miks need küll Eestis ei võiks kasvada....

Mis me siis veel tegime, loomulikult käisime mitu korda päevas snorgeldamas ning ühe korra ka kajakiga sõitmas. Kogu varustus oli hotelli poolt tasuta. Snorgeldamine oli lahe, ajataju kaob pooleldi vee all olles täiesti ära ja muudkui vaatad seda kihavat veealust elu. Nägime imeilusaid värvilisi kalu, mis olid tõesti sebra mustrist kuni üleni vikerkaarevärvilisteni välja ning igasuguses suuruses. Samuti nägime värvilisi meritähti ja mõningaid elusaid värvilisi koralle ka. Väga palju korallidest olid siiski kahjuks surnud. Vesi oli ülemõistuse soe :)) Täielik supp, mõnna. Ükskord võtsime teiste turistide kombel snorgeldama minnes saiaviilu kaasa. Kalad läksid hulluks, kui saia nägid ja piirasid meid kohe sisse. Ilmselgelt on nad harjunud saia saama. Ja täitsa otse käest söövad, isegi nii aplalt, et üks ilus värviline kala hammustas mind päris kõvasti sõrmest :) Aga samal ajal sai kalasid vaikselt silitada ka :)) Kuue päeva lõpuks olid jalad suhteliselt lesta kujulised juba, sest veest ei saanud kuidagi välja :) Ja nädala jooksul toitusime ka palju kalast. Leidsime rolleriga sõites ühe laheda kalafarmi, kust püüti meile värske mis iganes nimega kala, puhastati ära ja me lõime selle kohe õhtul resordis grilli peale. Kõrvale riis ja kookuspiima-cayenni kaste ja see oli kõige parem söök, mis me viimaste kuude jooksul saanud oleme! Ühel päeval ostsime linnast veel imehead Marlini nimelist suitsukala ja teisel päeval sõime linnas Mai Mai nimelist grillitud kala. Mmm...kui hea. Loomulikult oli menüüs veel palju häid puuvilju, sest hommikusöök oli nime poolest troopiline, mis tähendas, et igal hommikul oli võis süüaa 3-4 erinevat puuvilja ja puuviljasalatit :P See saar on paradiis kõige suhtes, nii söögi, looduse kui imetoredate kohalike poolest.

Saar on asustatud ainult kalda äärest, sisemaal on ainult mäed ja džungel. Loomulikult oli meil vaja džunglit kohe lähemalt uurima minna. Kaardilt oli näha, et üks käimisrada läheb põhjast lõunasse otse saare keskelt läbi. Küsisime turismiinfo punktist pisut infot, aga ainuke info oli, et matk kestab ca 4 tundi ja rajalt ära eksida ei ole võimalik, sest seal ei olegi rada ning see ei ole märgistatud. Me jõudsime eelnevalt lennujaamas Lonely Planetist siiski lugeda, et rada on küll olemas, on raske, aga ei midagi ohtliku ega keerulist. Õnneks ei plaaninud me kohe alguses kogu rada läbidagi. Tahtsime lihtsalt natukene džunglit lähemalt näha. Ja džungel oli see tõepoolest! Ilm oli sel päeval eriti palav ja jube raske oli end sundida pikki pükse ja matkasaapaid jalga panema, aga ilma nendeta poleks seal ikka mitte midagi teinud. Samuti tuli end kaitsta sääskede eest. Rada oli tõepoolest raske, kuskilt lopsaka troopilise võsa vahelt võis kohati näha sissetallatud mudast teerada, mis viis ikka kõrgele üles ja alla. Vihmahooaja tõttu oli rada väga libe ja mudane. Tuli üle ronida langenud puudest ja teha teed läbi paksu sõnajala võsa. Teerada oli kohati täpselt nii kitsas, et kaks jalga mahtusid vaevu rajale ja vahepeal läks tee nii, et ühel pool mäesein ja teisel pool sügav kuristik. Korraks oli päris kõhe. Pidime ületama ka ühte päris kiirevoolulist jõge. Marko sai kiiresti üle, aga mina ei ulatunud nii pikka sammu tegema ja siis Marko ehitas mulle kividest tammi :) Kuna rada oli raske ja tohutu niiskus ja palavus oli tol päeval, siis kõndisime ühe tunni džunglisse ja teise tunni tagasi. Nägime vähemalt oma silmaga ära, milline üks troopiline džungel välja näeb. Ilus on! Nii lopsakas ja nii roheline. Matka lõpuks olime väsinud ja läbimärjad, aga saime meeldiva karastava supluse matkaraja alguses olnud loodusliku kose juures teha. Vesi ei olnud väga soe, aga peale sellist katsumust oli äärmiselt mõnus ja üle pika aja sai ujuda mitte soolases vees. Vesi oli kristallselge ja mõnus. Ah, milline kogemus jälle!!

Reede õhtul oli meie resordi restoranis kultuuriprogramm. Kõigepealt oli happy hour, kus õlu ja majavein olid tasuta!!! Õnnestus ära proovida ka kohalik Cooki Saatel tehtud õlu. Ütleks, et see oli huvitav, aga mitte eriti hea...vähemalt mitte meie maitsemeelele. Samas igas poes müüdud Samoa õlu oli väga hea. Sellele järgnes kohalik bänd, mis mängis palju kohalikku muusikat ja naissolist demonstreeris ka kohaliku tantsustiili, mis on äärmiselt sensuaalne ja ilus.

Viimasel päeval ehk laupäeval oli linnas suur turg, mis on avatud igal laupäeval. Turul käivad kohalikud nii müümas kui ostmas ning loomulikult kõik turistid, kes hetkel saarel on. Osta saab kõike: juur- ja puuvilju, riideid, valmistoitu ja loomulikult kõikvõimalike pärleid ja ehteid. Turu keskel oli ka suur lava, kus kohalik ansambel tantsutüdrukute ja poistega kohalikku muusikat ja tantsustiili tutvustasid.

Ja saigi läbi see imeline paradiis. Saime bungalow'd kasutada kelle kuueni õhtul, aga lennujaama viidi meid alles südaööl, sest lennuk väljus pool kaks öösel. Kottidega receptioni poole marssides ei saanud ise arugi, et meel nii kurb on, aga teised külastajad ütlesid meid nähes: „Now that's a sad sight....“ Mis siin salata, kuus päeva siin saarel on ikka ilmselgelt vähe. Aga samas parem, kui mitte midagi. Rääkisime õhtul viimast džinn toonikuga nautides, et see oli raudselt kõige, kõige parem, huvitavam ja ilusam puhkus meie elus. Me saime kogeda maapealset paradiisi ja see kogemus on hindamatu ning absoluutselt unustamatu.

16.-17. märts City of Sails ehk Auckland

2009-03-26T05:41:00.002+02:00

Ei saa kuidagi üle Emirates'i lennufirmast. 16. märtsil lahkusime Sydneyst, et sõita Aucklandi, Uus-Meremaale. Nagu eelmine kord mainisime, siis seekord saime nautida nimetatud lennufirma Airbus A380 äriklassi luksust. Algas kõik aga sellega, et tänu äriklassi piletile saime enne lendu 2 meeldejäävat tundi Emirates'i Lounge's veeta! Lounge'i sisse astudes oli esimese asjana nähtav lauale üles rivistatud baar, mis koosnes kangest alkoholist: šampusest Hennessy konjakini välja. Järgmisena nägime suurt buffee söögisaali ja mugavaid diivaneid, kus kõike head ja paremat nautida. Buffee söögilauad olid lookas soolastest toitudest trühvliteni välja. Kõik söögid olid väga kenasti serveeritud nagu parimas restoranis ja loomulikult ka maitsesid imehästi. Ja kõige parem kogu asja juures oli loomulikult see, et see kõik oli täiesti tasuta! Kell oli pool seitse hommikul, aga loomulikult ei saanud me šampust joomata jätta, tegemist oli ju ikkagi Moet & Chandoni šampusega. Me kumbki ei ole varem šampusest väga lugu pidanud, aga tuleb välja, et me lihtsalt ei ole varem korraliku kraami saanud. Veetsime 2 tundi diivanitel head ja paremat süües-juues. Söögid-joogid olid meie kiirnuudlite jm kiirtoiduga harjunud kõhu jaoks ütlemata suur luksus. Ei tahtnudki lennukisse minna, sealgi oli hea. Aga siis me veel eiteadnud, mis meid lennukis ees ootab.

Uus Airbus A380 on tervenisti kahekorruseline. Tegemist on hetkel maailma suurima reisilennukiga. Kogu teine korrus on ainult esimese- ja äriklassi jaoks, esimene korrus on turistiklass. Äriklass mahutab ca 100 inimest ja istmeid on ühes rivis 1-2-1. Aknaalused kohad on kõik üksikud. Ridade vahed on hästi laiad, saab rahulikult lennukis ringi kõndida, kogu sisustus meeldivalt heledates toonides, mis jätab veel avarama mulje. Oma kohale istudes saabub esimese asjana stjuardess, kes toob kohe mis iganes joogi (kuigi lennuk pole veel õhkugi tõusnud). Loomulikult jätkasime šampusega. Kõik istmed on mõnusalt laiad ja siis hakkab lisaväärtusi tulema: istet saab puldiga alla lasta nii palju kui parajasti tahad ja lõpuks läheb isegi täiesti pikali ehk sul on reaalselt võimalik sirgelt magada. Isegi Marko, kes on tuntud oma pikkade jalgade poolest, sai rahulikult sirgelt pikutada. Sellega istme võlud ei piirdunud, kõigele lisaks on tool tervenisti massaažitool. Puldist saab valida erinevaid massaaži astmeid ja piirkondi. Nii mõnikümmend minutit kulus avastamisele, mida kõike see tool teeb :)

Järgmine ja põhiline üllatus on aga see, et lennukis (küll ainult äriklassis) on baar!! Sõna otsese mõttes tõused toolilt püsti ja lähed baari. Baaris olid jälle kõik parimad margid kangest alkoholist tasuta saadaval ning lisaks oli leti peal palju erinevaid äärmiselt põnevaid suupisteid. Purser käis isiklikult kõikide reisijatega baaris vestlemas. Kogu meeskond oli äärmiselt lahke ja abivalmis nagu alati. Igal pool võis pilte teha ja jagati soovitusi, mida süüa-juua. Baaris saab leti ääres seista või paaril diivanil lebotada. Mõelda vaid, me käisime 12,5 kilomeetri kõrgusel baaris :)) Spasse ja dušši alla me seekord ei pääsenud, need on vaid esimese klassi lõbud. Jah, lennukis on ka spa ja dušširuum olemas!!

Peale baaris käiku lõime lahti menüüd ja veinikaardid. Söök oli taaskord oivaline ja kõik käigud kanti ükshaaval Emirates'i logoga serviisidel ette. Mina jõin ainult šampust algusest lõpuni, aga Marko võttis pearoa kõrvale imehea Prantsuse punase veini ja juustukoogi kõrvale portveini, mis maitsesid väääga hästi. Igal istmel on kõigele lisaks veel isiklik minibaar, mis sisaldas vett ja erinevaid karastusjooke, mahla. Igal reisijal on oma isiklik meelelahutusssüsteem LCD ekraaniga, mis on suurem kui meie hostelite televiisorid. Meelelahutuse osas sai siis taaskord valida paarisaja uue Hollywoodi ja klassikaliste filmide, seriaalide ja paljude arvutimängude vahel. Loomulikult sai kuulata meelepärast muusikat, raadiot ning valik oli väga suur. Oleksin väga tahtnud „Madagaskar 2“ või „Austraalia“ filmi vaadata, aga seekord ei olnud üldse aega. Kolm tundi äriklassi mõnusid nautides möödusid liiga kiiresti. Esimest korda elus soovisime, et lend ei lõppeks. Ma ei oska isegi arvata, kui palju see äriklassi pilet maksab, aga arvestades, mida ja kui palju selle eest saab, siis ilmselt rohkem, kui eluski oleks nõus maksma. Ja kõikidele, kes lennata kardavad, siis peaksite just selle lennukiga sõitma, sest turbulentsid sellele lennukile ei mõju. Ja müratase oli ka uskumatult väikene, peaaegu ei kuulnudki mootorite häält nagu liugleks üle taeva... Kokkuvõttes on Emirates'i uus Airbus nagu taevane paradiis...

Auckland ei ole kahe aastaga võrreldes põrmugi muutunud. Hosteli leidmine ja linnas orienteerumine ei valmistanud mingit probleemi, kõik tänavanurgad olid värskelt meeles. Auckland on küll miljonilinn ja pindalalt sama suur, kui London, aga kesklinn ja buisness district on väga mõnusalt kompaktne ja jalgsi läbitav.

17. märtsiks jätsime omale enne reisi jätkamist vaba päeva, et kaks aastat tagasi vaala ja delfiini safarilt saadud kinkekaart realiseerida. Nimelt käisime kaks aastat tagasi sellel safaril, aga nägime ainult ühte delfiini ja siis saime voucheri, millega võime nii kaua uuesti ja uuesti safarile minna kuni neid rohkem näeme. Tookord ei tahtnud me küll voucherit vastu võtta, sest kust me teadsime, et juba varsti siia tagasi tuleme :) Broneerisime nädal varem omale tuuri ära. Paraku läks seekord jälle pahasti, tuur jäi ära, sest selle toimumiseks peab olema vähemalt 10 osalejat. Teisipäeva hommikuks oli registreerunud ainult neli inimest :( Oi, oi kui kahju. Õnneks on meil üks võimalus veel, 5.aprillil proovime uuesti. Kolm on kohtu seadus, seekord peab kõik õnnestuma. Nüüd aga oli meil vaja 8 tundi surnuks lüüa linna peal, mis meil täiesti peas on ja kus kõik kohad juba läbi käidud. Turismiinfo punkt aitas hädast välja. Aucklandi ümbruses on palju ilusaid lahesoppe, kus ujumas ja päevitamas käia. Uurisime välja, kust ja milliste bussidega saab ning veetsime päeva kaunite randade ja luksuslike mereäärsete villadega elurajoonis ringi jalutades. Aucklandi kliima ja lõhn on väga eestipärane. Siin on praegu sügis, mis võrdub Eesti suvega. Hommikud ja õhtud võivad pisut karged olla, aga päeval on päikese käes mõnusalt soe. Kõik on väga roheline ja lopsakas. Mõnus vaheldus üpris kuivanud maastikule Austraalias. Ja linna hüüdnimi on City of Sails sellepärast, et siin linnas on kõige rohkem purjekaid jms paate ühe inimese kohta kui kuskil mujal maailmas. Kõik Aucklandi ja selle ümbruses asuvad lahesopid on jahtklubisid ja paksult erineva suurusega jahte ja kaatreid täis.

Cooki Saarte blogi ja pildid tulevad hiljem... Uus-Meremaal on nett ülemõistuse kallis ja maksta tuleb megabaitide eest, mistõttu pilte siin hetkel üles laadida ei saa.

Hüvastijätt Sydneyga.... vähemalt selleks korraks

2009-03-15T13:40:00.001+02:00

08. märtsil sain viimase nädalapalga kätte ja taaskord oleme töötud. Seda küll täitsa enda soovil, sest oleme peaaegu kolm kuud (5 päeva jääb puudu) Sydneys olnud ja on viimane aeg edasi liikuda. Koduks olnud Kings Crossi baaride ja klubide sisseviskajad on kõik nägupidi tuttavad ja ei tüüta enam, samuti muud kohalikud narkarid, litsid ja kodutud.

Mul vedas täiega, sain õigel ajal hostelist töölt minema. Sain siis viimase palga, väga hea soovituskirja ja isegi preemia hea töö eest!! Järgmisel hommikul kolisime sellest hostelist välja, et viimasel nädalal veel vanas heas Great Aussie Backpackeris puhata, ja reedel nägin ühte töökaaslast, kes ütles, et Boomerangist konfiskeeriti kõik asjad. Omanik, kes läks jaanuari lõpus Balile puhkama, sai juba minu töötamise ajal kurje kirju, et ta peab kiiresti mingi 40 000 dollarit maksma või hosteli asjad konfiskeeritakse, ei teinud ähvardustest välja ja nüüd viidigi maja tühjaks. Ehk kui ma ise ära poleks tulnud, siis oleksin päevapealt töötuks jäänud ja kes teab, kas viimase palgagi oleks kätte saanud või mitte. Uhh, vedas :)

Kokkuvõttes läks meil Sydneys päris hästi erinevalt teistest eestlastest, keda siia tulles kohtasime ja kes kahe kuu jooksul ainult paar-kolm nädalat tööd said. Mina töötasin päevapealt 2 kuud kahes hostelis, keskmiselt 43 tundi nädalas ja Marko kokku 5 nädalat.

Viimane nädal siin on olnud taas väga sündmuste rohke. 07. märtsil käisime lõpuks ooperis ära. Vaatasime Puccini „Madame Butterfly'd“. Öeldakse, et ooperis käik tuleb Sydneys alati viimaseks jätta, sest muidu tahad muudkui tagasi minna. Ja see peab paika. Ooper oli fantastiline. Me ei ole küll kõige suuremad ooperis käijad, aga seekordne käik oli igal juhul kõige parem. Lugu oli nii liigutav ja näitlejad elasid rollidesse nii sisse, et mina pidin lõpus kõvasti pisaratega võitlema. Naispeaosatäitja oli väga tugev näitleja ja solist. Tema sai ka kõige tugevama aplausi lõpus, rahvas tõusis saalis püsti ja ovatsioonid olid laes. Muusika oli samuti väga ilus ja lavakujundus super. Kogu lava ja tegevuspaika ümbritses vesi. Palju oli etenduses moderntantsu ja valgusefekte. Tahaks tõepoolest veel Sydney oopereid vaadata, aga pilet on päris soolane ja seetõttu hea, et enam aega ei ole minna. Me ostsime kõige odavamad piletid, mis maksid 70 dollarit tükk ja istekohad asusid ääreloožis, kust tervet lava ei näinud. Piletihinnad olid muidu 70-500 dollarit ja etendused olid vähemalt kuu aega ette välja müüdud. Ooperimaja ise seestpoolt väga eriline ei ole. Euroopa suurte sammastega saalid ja koridorid on efektsemad. Ooperimaja sai lõplikult valmis 1973.aastal ja koosneb kolmest „majakesest“ ehk kaarest: väiksem ooperimaja on piletikassa ning ühes suures kaares asub kontserdisaal ja teises kaares ooperisaal. Meie käisime siis ooperisaalis. Kogu kaar on põhimõtteliselt üks hiiglaslik saal, kuhu kõrvale mahub 2 väikest baari ja kõik. Ei mingeid jalutamiskoridore ega galeriisid. Kontserdisaal mahutab 2500 inimest ja ooperisaal 1500 inimest. Maja arhitekt on taanlane Jörn Utzon ning ehituse kogumaksumus oli 102 miljonit dollarit, mis oli esialgsest plaanitud maksumusest kümme korda kallim. Ooperimaja allkorrusel on mitu poolavatud baari, st et mere poolsel küljel seinu ei ole ja saab klaasidega otse mere ääres istuda. Käisime ka peale etendust seal šampust joomas, et ikka korralik kultuurne üritus :)

10. märts käisime jälle Austraalia loomadega tutvusi loomas ehk külastasime Featherdale Wildlife Parki. Loomapark asus tunniajase rongisõidu kaugusel ja tegemist oli Sydney äärelinnaga. Loomapark keskendus ainult kohalike loomade ja lindude eksponeerimisele. Sissepääs oli väga soodne – 20 dollarit ja saime nii palju kängurute ja koaaladega pilte teha, kui tahtsime. Enamasti küsivad kõik loomaaiad koaalaga pildi tegemise eest sissepääsule lisaks 15-20 dollarit. Seega soovitame soojalt kõigile seda loomaparki. Loomulikult ei suutnud me end tagasi hoida ja klõpsisime palju pilte just koaaladest ja erinevatest kängurudest. Taaskord oli park niimoodi üles ehitatud, et astusid ühest väravast sisse ja siis said vabalt loomade ja lindude vahel ringi jalutada ja neid toita. Suur emu jalutas ka vabalt ringi, kes oli päris hirmuäratav, Marko üritas teda toita, aga too oli nii näljane ja agressiivne, et peagi kargas Marko karjatades temast eemale :) Sinise kasukaga kängurud olid ääretult pehme ja siidise karvaga. Võiks neid lõputult paitama jääda ja suurima heameelega pistaks üldse ühe känguru omale kotti ja võtaks lemmikloomaks kaasa. No ja koaalad, korduvalt kõlas üle huulte: „on ikka mõmmik, teist nii armsat looma ei ole olemas.“ Ja tema kasukas on nii paks ja nii, nii siidine ja pehme!! Ühesõnaga Marko pistab ühe koaala ja mine ühe känguru endale suurde seljakotti :)) Kahjuks piirivalve sellega küll nõus ei ole ja meil ei kasva ju eukalüpti puid ka millega neid mõmmikuid toita. Kahju, tõeliselt kahju. Siinsed linnud on ka võrratult ilusad, nii värvilised! Igasuguste vikerkaare värvidega papagoid; roosad, mustad ja valged kakaduud; kuldsed (tegelikuses väga värvilised) faasanid ja palju palju muid ilusaid ja põnevaid linde, keda tegelikult võib ka vabas looduses tihti näha. Põnevad on siinsed loomapargid, väga põnevad. Ja loomulikult kooserdasid seal eestlased ringi. Neid on ka juba igal pool.

11.-13.märts käisime surfilaagris. Meid tuli Sydneyst kokku mõnus väike kümneliikmeline seltskond ja korraldajad sõidutasid meid 3,5 tunni kaugusele Põhja-randadesse (koha nimi ongi Northern Beaches). Seal Rocks oli koha täpsem nimetus. Esimesel õhtul oli ainult kohale sõit ja loomulikult pidu. Öömaja asus rahvuspargis in the middle of nowhere... kus sõna otseses mõttes puudus mobiililevi ja igasugune asustus. Keset metsa ja mägesid oli laager. Oli kolm majakest, bassein ja telklaager, kus ööbisid kohapealsed töötajad. Meie telgis ööbimisest küll pääsesime, aga pidime kogu grupiga ühes toas naridel magama. Ehk kümnekesi ühes toas. Ja narid olid nii üksteisekõrval, et kui kõhu sisse tõmbasid, siis mahtus kahe nari vahelt oma voodisse pugema. Ühesõnaga magama siia ei tuldud. Esimesel õhtul oli kohe üsna raju pidu, mis lõppes paljude jaoks basseini kukkumisega ja alasti laua peal tantsimisega. Magama läksime kahe-kolme ajal ja kell 7.30 oli äratus, sest hommikuti on kõige paremad surfilained. Laagri ümber jalutasid meil muideks täiesti vabalt ringi hobused (kes aeg-ajalt pistsid ka pea toa või söökla uksest sisse, et antagu nüüd neile ka õuna ja muud paremat) ning loomulikult hüppasid igal pool kängurud ringi. Esimest korda nägime vabas looduses ära ka nii umbes 1.50 meetri pikkuse känguru. Vau, teda enam küll paitama minna ei julge, põrnitses meid üsna kurja pilguga. Ainuüksi tema saba oli nii jäme ja pikk, et kui ta sellega sind lööb, siis lõpeb see väga valusate vigastustega. Ühesõnaga nendel päevadel piirdusime ainult kängurute vaatamisega. Väidetavalt pidi madusid ja ämblike ka laagri ümbruses olema, tegemist ju ikkagi looduspargiga, aga neid me õnneks ei kohanud :)
Rannad, kus surfamas käisimeolid super ilusad. Tegemist oli rahvuspargi alal asuvate randadega. Tuuri korraldaja Waves Surf School oli aastate pikkuse läbirääkimiste tulemusena saanud loa neid randasid oma tuuri jaoks kasutada. Ühesõnaga ilusad, pikad liivarannad, mäed voolavad vette ja avaookean nii kaugele kui silm ulatab. Ja mitte kedagi peale meie 10 liikmelise seltskonna ja kahe instruktori. Üks kohalik oli siiski ka. Pidi ainuke kohalik surfar olema. Koolituse enda osas saime pettumuse osaliseks. Koolitust broneerides käis jutt, et tripp sobib nii algajatele, kes pole varem surfanud kui ka edasijõudnutele. Tegelikkuses õpetati kõiki esimest korda surfama. Mis oli meie jaoks igav ja ei arendanud kuidagi meie oskusi edasi, mida lootsime sealt saada. Samuti oli surfivarustus selline, mis oli ilmselt juba mitu korda mahakantud, aga nemad tõmbasid McGayveri teibiga lauad uuesti kokku ja andsid algajatele kasutada. Jah, pooleks murdunud lauad olid teibiga parandatud ja 80% laudadest (ehk meie 10st 8!) olid murdunud. Paaril laual oli nina osa lihtsalt puudu, mis tähendab, et need sobisid pigem vee alla sukeldumiseks kui vee peal sõitmiseks. Klaasfiiber raamistik oli läbi laua pehme pealispinna tunginud. See aga tähendas seda, et saime katkiste laudade tõttu kohutavalt palju lihahaavu üle keha ja murdumata lainete peal nende laudadega surfata üldse võimalik ei olnud. Surfi puhul on ülioluline, et laud on ühes tükis, sest kui laual nina puudub või nina on võimalik murda nii kuidas ise tahad, siis see tähendab, et enamuse ajast sa kukud laua pealt pea ees vette. Esimest korda elus surfajad saavad nagunii päeva jooksul vähestel kordadel murdunud lainete peale püsti ja seega nad ei saa aru, kui oluline on laua kvaliteet. Ka õpetajad olid noored poisid, kes panid peamise rõhu sellele, et ise cool välja näha ja õpetasid, kuidas laua peal cool välja näha, mitte kuidas võimalikult palju püsti saada :(Oleme 2 korda Bondi rannas kahetunnised koolitused võtnud ja neid koolitusi, mis olid sõna otseses mõttes koolitused ja kus õpetajad keskendusid igale õpilase individuaalselt, ei anna võrrelda sellega, mis sellel tripil toimus. Koolitajad isegi ei küsinud, kas keegi on varem surfamas käinud. Bondil oli ka kaks õpetajat grupi kohta ja siis jagati grupp kahe vahel ära, ühes olid need, kes kunagi varem surfanud pole ja teises need, kes vajasid juba edasijõudnute koolitust.) Katseeksitusmeetodil harjutasime siis Markoga rohkem iseseisvalt. Päev oli päris pikk. Olime kella neljani pärastlõunal rannas ja sellest 4 tundi laudadega vees. Uhh, see oli päris raske füüsiline koormus. Aga mõnus. Õhtul oli järjekordne pidu, mis lõppes järjekordselt lõbusate mängudega ja magama sai päris öösel.

Järgmine päev jälle 7.30 äratus, hommikusöök ja randa. Viimase päeva rand oli fantastiline: pikk, pikk liivarand nii kaugele kui silm ulatub ja suured lained. Instruktorid näitasid, mis nad suutsid ehk sõitsid laudadega veetunnelist läbi! Meist muidugi keegi selliseid tunneleid proovima ei läinud ja ei lubatudki minna, liiga ohtlik. Aga vaadata oli ka lahe. Vähemalt Markol läks teine päev paremini, sest sai korraliku ja täiesti terve surfilaua. Tänu sellele õnnestus tal selle päeva jooksul teha ka siiani kõige parem sõit. Sõitis tõeliselt suure murdumata laine pealt alla ja kaldasse välja. Püsti jäi. Mina ja instruktor vaatasime kaldalt ja hoidsime hinge kinni, kui nägime kui suurt lainet ta püüdis, aga pärast oli rõõm suur, hakkama sai! Marko ise oli muidugi ka väga sillas selle peale. Selline adrenaliinilaks. Teine suur elamus oli see, et poole surfi pealt ilmusid merele uimed. Ja terve trobikond uimesid veepinnal. Delfiinid!!! (mõtlesite, et haid jah, no me ka alguses mõtlesime, et mis nüüd, sest kohalik instruktor ütles enne vette minekut, et siin näeb ikka haisid kah). Aga jah, seekord oli 5-6 delfiini, kes paralleelselt kaldaga meist üsna kalda lähedal mööda ujusid. Kujutate ette, ongi päris delfiinid ja mitte kuskil akvaariumis vaid täitsa vabas looduses!! Delfiinid käisid meid mitu korda päeva jooksul vaatamas :)) See oli super elamus. Kaks päeva laagrit oligi ja teine päev oli igal juhul parem. Kahe päeva lõpuks oli kogu grupp surmani väsinud. Tagasisõit Sydneysse möödus vaikuses, kes magas ja kes luges raamatut. Kõik kurtsid, et absoluutselt kõik olemasolevad ja olematud lihased valutasid, isegi vee pudeli suu juurde tõstmine oli tohutult raske katsumus, käsi värises nii mis hirmus :)) Ja pohmelliga hommikul vara surfama minna ei ole just ka kõige lahedam. Esimesed lainete püüdmised mööduvad väga vaevaliselt, aga samas saab päris kiiresti pohmakast üle :) Kokkuvõttes olid rannad ja ööbimiskoht super ilusad, aga Waves'i firmat sõpradele ei soovitaks. Ja me ei olnud ainsad grupist, kes nii arvasid. Paljud nägid väga kriibitud välja. Taaskord oli püütud minimaalsete kulutustega võimalikult palju raha inimestelt sisse kasseerida. Isegi kalipsod olid nii auklikud, et läbi selle sai ikka päikesepõletuse. Korralik varustus, mis tegelikult ei maksa üldse palju võrreldes sellega, et maksime 200 dollarit nägu selle tripi eest, päästaks firma mainet oluliselt. Meeldejääv kogemus aga kõigest hoolimata olemas.

Täna on pühapäev, 15.märts. Homme varahommikul, õigemini poole öö ajal läheme taas lennujaama ja jätame Sydneyga hüvasti või head aega. Esialgsete plaanide järgi siia enam tagasi ei tule, aga plaanid võivad alati muutuda. Järgmine sihtpunkt on Auckland, Uus-Meremaa. Ja sinna sõidame me loomulikult Emirates'ga, aga seekord mitte turistiklassis vaid äriklassis! Ja mitte tavalise boeinguga vaid uue Airbus A380ne äriklassis!!! Ei, me ei ole siin kullaauku leidnud ja äkitselt rikkaks saanud. Lihtsalt kaks aastat tagasi pulmareisil Emirates'ga käies saime nii palju boonusmiile, et nüüd saime ennast tasuta äriklassi upgrade'da ;) Oleme äärmiselt põnevil, tegemist ju uue kahekordse lennukiga ja mina saan elus esimest korda äriklassis sõita. Kahjuks on hommikune lend 8.30, aga šampust kavatsen ma sellest hoolimata jooma hakata :) Lend kestab 3 tundi.

Ja nüüd otsige oma maailma atlased välja, sest meil on kavas teha üks muudatus esialgsesse reisikavasse. Saab täituma veel üks unistus ja me läheme Thor Heierdahli radadele. 17.märts lendame Aucklandist edasi Cooki saartele! Läheme ja vaatama oma silmaga ühe paradiisisaare üle. Geograafias nõrkadele vihjeks, et see on kuupäevajoonest natuke ida poole. Maandume Rarotongale ja väidetavalt peaks seal olema ainult türkiissinised laguunid, valged liivarannad ja palmid. Samuti ületame kuupäevajoone, mis tähendab, et reisime ajas tagasi, jõuame Rarotongale 16.märts. Igatahes oleme järgmise nädala täielikult levist ja internetist väljas, nii et meiega ühendust pole mõtet otsida. Aucklandi jõuame tagasi 22. või 23. märts, ei mäleta praegu peast, siis oleme taaskord levis ja loodetavasti saame üles panna äärmiselt põneva reisiblogi! :)

Austraalia omapäradest ja juhtumistest

2009-03-04T08:31:00.003+02:00

Nüüd mõned jutukesed Austraaliast, mis seal kummalist on ja meie seiklustest. Suutsime ennast mõlemad jälle korralikult käima tõmmata, kui oma läbielamistele mõtlesime.

Metsatulekahjudest ja põhjustest:

Ei saa üle ega ümber sellest tule teemast. Eestist vaadates tundub vähe imelik, et Austraalias on igal aastal suured metsatulekahjud või rohkem nagu võsatulekahjud. Enamasti põleb metsaalune rägu ja võsa, suurte puudega ei juhtu midagi. Selle põhjuseks on siinne loodus ja eriti eukalüpti puud. Eukalüpt paljuneb seemnetega. Aga seemne kesta avanemiseks on vaja väga kõrget temperatuuri. Seetõttu 'teevad' eukalüptipuud kõik, et metsaalune põlema läheks. Puud ajavad tohutult koort, mis on nagu paber. See koor katab metsalust ja kõik puud lipendavad. Sellest on üks pilt ka Canerra albumis. Lisaks on eukalüpti õli ja aur väga kergestisüttiv, isegi plahvatusohtlik!! Ja äikest, mis selle kompoti süütaks, leidub siinmail küllaga. Kahjuks on mitmete metsatulekahjude põhjuseks ka inimeste hooletus või süütamine.

Võsatulekahjusid ei peetud siiani üldiselt inimestele väga ohtlikuks. Kehtib paar tuletõrje ja omavalitsuse poolset nõuet või soovitust. Suitsu märgates pead kohe otsustama, kas lahkud või jääd paigale oma kodu kaitsma, sest kõige ohtlikum on sõita autoga suitsu sisse. Üldiselt arvati, et maastikupõlengu oma majast eemal hoidmine ehk oma maja veega kastmine on igale inimesele jõukohane. Autoga võsapõlengu piirkonda sõites soovitatakse seisma jääda, tuled põlema panna ja inimestele tekk peale tõmmata. Tuli peaks paarikümne sekundiga autost üle puhuma ja sees olijatega ei juhtu midagi.

Seekord Victorias nii hästi ei läinud, sest tekkis nähtus nimega 'perfect firestorm' ehk täiuslik tuletorm. Selle eelduseks on pikk kuiva ja kuuma periood ja tugev tuul põlengu ajal. Põlengu päeval oli 49 kraadi sooja selles piirkonnas, õhuniiskus oli väga madal ja puhus tuul kiirusega 120km/h. Põlengu ajal tuule suund muutus 90 kraadi ja selle tulemusel tekkis väga lai tulefront. Sädemed ja põlevad lehed lendasid 15km kaugusele ja süütasid uusi tulekahjusid. Tänu tuulele ja puude kergestisüttivusele liikus ladvatuli väga kiiresti. Tänu kuumusele oli õhus palju eukalüptiaure ja eukalüptipuud lahvatasid põlema enne, kui tuli nendeni jõudis. Erinevate intensiivsete tulefrontide ühinemisel tekib nn supertuli. See tekitab enda ümber tugeva alarõhu imedes meeletult hapniku. See kiirelt tulle imetav õhuvool paneb tulelondi keerlema ja kõrgemaks venima. Tulemuseks on põhimõtteliselt tulest keeristorm ehk perfect firestorm, mida on juba väga raske peatada või kustutada. Veebis on üleval päis hea graafik, kuidas tulekeeristorm kujuneb, aga ma ei mäleta linki. See tulest keeristorm liikus edasi kiirusega 85 km/h põletades kõik, tulelondi või õigemini tulekeerise kõrgus oli 50m tavalise 20m asemel, intensiivsus ja kuumus olid nii suured, et tuletõrje ei saanud tulele lähemale kui 200m tavalise 50m asemel. Ehitised, mida tuletorm tabas, plahvatasid tugeva alarõhu tõttu. Hinnangute järgi vabanes põlengus sama palju energiat, kui 500 Hiroshima pommi plahvatamisel ja sellest oleks piisanud kogu Victoria osariigi elektriga varustamiseks kaheks aastaks.

4-5 aastat tagasi oli Sydney 16 päeva tule piiramisrõngas. Ka siis kardeti, et tekib nähtus nimega 'perfect firestorm'. Õnneks ei tekkinud. Nüüd arutatakse palju, kas pikka aega kehtinud põhimõtted, reeglid ja soovitused on ikka õiged, või peaks midagi muutma. Samuti on inimesed pahased, et neid ei hoiatatud tuletormi eest ja ei evakueeritud.

Selle pahameele tulemusena saadeti nüüd, 3 nädalat hiljem Annelale sms, kus hoiatati, et jälle on väga tuleohtlik ilm ja paluti kuulata kohalikku raadiot uuemate uudiste saamiseks. SMSi saatjaks Victoria politsei. Täna uudistest kuulsime, et Annela oli üks 3 000 000ist, kes sõnumi sai.

Surf life savers ehk vetelpääste

Tegemist siis umbes sarnase organisatsiooiniga nagu meie rannavalve. Tegeleb avalikes randades ohutuse tagamisega, lastele ujumise õpetamisega. Austraalias on see täielikult vabatahtlik poolkohustuslik organisatsioon.

Kõigepealt vabatahtlikust poolest. Kõik inimesed on vabatahtlikud ja kõik klubid elavad vaid annetustest. Paremal juhul kohalik omavalitsus ei küsi maamaksu ja/või renti maja või maa kasutamise eest. Enamasti aga küsib küll. Kogu varustus on klubi enda mure. Palka keegi ei saa. Liikmed peavad veel pealegi maksma, kuna igaühe elukindlustus on tema enda mure ja see on kohustuslik! Samas ainuüksi New South Walesi osariigis on 63000 life saverit ja 129 klubi. Klubid elavad ainuüksi kodanike annetustest ja need rahakorjamised on suured aktsioonid. Nende annetuste eest peavad klubid ostma elustamisaparaadi (absoluutselt kohustuslik), mootorpaadi, veel mingid surfilauataolised päästepaadid, millele ei oska isegi nime anda, esmaabivahendid, ruumide rent/maa maks, vee arved, kütus, side jne.

Liikmeks saab juba lapse eas. Alates 12-13 eluaastast saad sa hakata läbima koolitusi ja koguma sertifikaate. Ja neid on vaja kokku saada palju. Palju on esmaabi koolitusi, igasugu paadi juhi, selle surfilaua juhi jne koolitusi. Kõik koolitused läbinud valmis surf life saver on oma oskustelt parameediku tasemel. Surf life saverid kui organisatsioon reageerib päästeametisse või kiirabisse tulnud hädaabi kõnedele. Nad reageerivad nii vee õnnetustele kui autoavariidele, kui nad on kõige lähemal.

Nüüd siis sellest piitsast või kohustuslikust poolest. Tundub, et kõige populaarsem kultuur Austraalias on kehakultuur. Kõiksugu rahvaspordi sarju tuntud ja tundmatutel spordialadel on siin meeletult. Aga sa ei saa osa võtta mitte ühestki rahvaspordi üritusest, mis on mingilgi moel seotud veega või ranna äärega (ujulad ja rannavolle kuuluvad ka siia muideks), kui sa ei ole surf life saver. Seda järgitakse väga rangelt ja raha eest sa ennast võistlema osta ei saa. Seletus on umbes selline, et ennekõike pead sa oskama ise ennast ja teisi päästa, mitte ei pea keegi teine tulema sind tasuta päästma sinu lõbustuse ajal. Ka paadijuhi luba ei saa sa ilma vetelpäästja olemata.

Regulatsioonidest Austraalias

Austraalia tundub olema väga ülereguleeritud maa. Kõiksugu koolitusi ja sertifikaate nõutakse igal pool. Igal sertifikaadil on veel mitmeid tasemeid. Uue taseme saamiseks tuleb jälle koolitus läbida. Isegi koristajal ja koduabilisel peab siin olema mitu sertifikaati. Noh et sa ikka oskad ja tohid seda tööd teha. Ja mis põhiline paljud sertifikaadid kehtivad vaid selles osariigis, kus nad välja on antud. Koolitusfirmade leib ei lõpe siin riigis küll kunagi.

Viimasel ajal on kehtima hakanud paar suhteliselt napakat seadust, mille kallal ka kohalikud tõsiselt ilguvad. Nimelt mahajäetud armuke on võrdsustud lahutatud abikaasaga. Ehk mahajäetud armukesel on õigus nõuda elamisraha, varanduse jagamist jne. Ainult et ei ole määratud, kust maalt hakkab armuke. Kas näiteks üheöösuhte järel on õigus nõuda poolt varandust?? Ja kuidas teha kindlaks kes kelle maha jättis?

On kehtestatud reeglid, kuidas kõrtsus jooma peab. Nimelt arvas kohalik valitsus, et inimesed joovad liiga palju ja seda tuleb kuidagi piirama hakata. Iga kõrtsu seinal või ukse peal on silt, kuidas see konkreetne koht on uhke, et nemad järgivad 'vastutustundliku alkoholi serveerimise poliitikat' – kus nüüd sai väljend! Ja siis järgneb rida reegleid ja keeldusid. Esimene nendest on kehtinud juba pikka aega, teised on uued:

Purjus klienti ei teenindata
alla 18 aastastel pole lubatud kõrtsus viibida
Peale keskööd kuni 4 jooki inimese kohta (seda rakendatakse ka paljudel väliüritustel, kus inimesi tembeldatakse iga joogi ostmisel)
peale keskööd ainult plastmassnõud ja -klaasid
igas tunnis on 10 minutit kuiva perioodi, kus baar on suletud!
Mõnedki kohad ei anna üldse kanget alkoholi peale keskööd

Milleni need reeglid viinud on....igaüks peab oma joogi ise ostma, laudkonnale korraga osta enam ei saa.. Üks baar sai 13 000 AUD trahvi, sest klient ostis kogu laudkonnale korraga õlut – 5 õlut! Politsei ütles lihtsalt, et reegel on 4 jooki inimese kohta ja te rikkusite seda reeglit ning nüüd köhige pappi. Plastmassist kokteiliklaasid näevad ju suht jubedad välja. Enne keskööd ostetakse lauad looka ja ikkagi on klaas laual. 10 minutine kuiv periood tähendab enamasti seda, et purjakil janused onud kisuvad baarileti ees tüli omavahel või norivad tüli töötajatega, kes ei tohi neid teenindada. Mõnedki laamendavad ja varem ostetud klaasid hakkavad imeväel leti poole lendama....Üks kolumnist võttis asja lühidalt kokku nii: Milleks kõik need reeglid, kui neist kinni pidamist ei suudeta kontrollida? Kui järgitaks esimest reeglit, poleks neid teisi ju vajagi...

Austraalias üritatakse piirata kommileotiste-valmis viinakokteilide tarbimist. Selleks tõsteti kokteilide, mille üks koostisosa on piiritus, aktsiisi. Parlament kulutas väga palju aega, et seda seadust lihvida ja ja lõpuks vastu võtta. Kuid....veel enne seaduse kehtima hakkamist tuli kohalik suurim kommileotiste tootja välja uue jookidesarjaga, kus piiritust asendas kääritamisel saadud alkohol ja seega uue aktsiisimaksu alla see toode ei lähe. Hinnalt on piiritusebaasil joogid umbes 3x kallimad. Keegi irvhammas arvutas välja selle mõttetu seaduse väljatöötamise kulu ja tahtis parlamendile arve esitada. Ma ei mäleta kahjuks seda numbrit, aga see oli päris suur.

Kuidas Ursel Poial Ungarist arsti juures käis

03. märtsil juhtus see, mida pelgasime ja lootsime, et ei pea sellise asjaga reisi jooksul kokku puutuma. Paraku läks teisiti. Annelal oli vaja äkitselt arsti juurde minna. Tegemist üsna delikaatse probleemiga, aga ütleme nii, et tualett oli viimase viie päeva jooksul minu põhiline kodu ja seal käimine oli väga piinarikas. Esimeste sümptomite ilmnemisel käisin apteegis ja sain mingi kalli rohu, mida viis päeva sisse süüa, aga kuna ka viiendaks päevaks asi paremaks läinud ei olnud, siis oli ilmselge, et vaja professionaalset abi. Meie elukoha tänaval, kohe üle tee meie hostelist, asub Travellers Clinic. Mõtlesin oma sammud lõunapausi ajal sinna seada, aga õnneks uurisin eelnevalt kindlustustingimusi. Tegime Eestis omale aastase tervisekindlustuse QBE kindlustuses. QBE on Austraalia suurim kindlustusfirma, mille harukontor õnneks ka Eestis olemas on. Niisiis lugesin peenest kirjast välja, et enne abi otsimist tuleb kindlustusseltsiga ühendust võtta ja nö luba küsida. Kell oli 10 hommikul ehk Eestis oli parasjagu 1 öösel. Seega Eesti kontorisse helistada ei saa. Proovisime kindlustuskaardil märgitud 24h kõneliini, see ei töötanud enam. Otsisin siis netis Austraalia kontaktid üles ja helistasin siinsele kõneliinile. Automaatvastajast õnnestusid kõik õiged numbrivalikud teha ja sain ühenduse, kes aga ütles kohe, et pean kõigepealt ikka Eesti kontoriga ühendust saama. Lubas mind ise proovida 24h kõneliinile ühendada. Eesti poole pealt rääkis taaskord automaatvastaja. Aga seda luges umbkeelne venelane, kelle inglise keelest sain ainult nii palju aru, et „your call will be recorded“. Istusin tummalt toru otsas, sest ei saanud aru, millist numbrit vajutada, et kellegagi päriselt rääkida saaks. Lõpuks võttis keegi vastu ja loomulikult võttis vastu umbkeelne venelane, kelle inglise keel oli olematu. Kuidagi sain talle selgeks tehtud, mis viga ja et mul vaja nüüd arsti juurde minna. Suure vaevaga sain aru, et kui ma tahan olla 100% kindel, et minu ravikulud hüvitatakse, siis pean ootama, kuni nemad ütlevad, kuhu ja millise arsti juurde minna võin. Kui ma aga lähen ise enda poolt valitud arsti juurde, siis pean kõikide kuludokumentidega Eestisse ilmuma ja siis nad mõtlevad, kas hüvitavad kulud või mitte. See tähendab, et ületee Travellers kliinikusse minna ei saanud ja jäin ootama, et nad mulle tagasi helistaksid. Kahe tunni möödudes helistasin jälle venelasele, tegi üllatunud häält, et keegi pole tagasi helistanud ja lubas, et kohe võetakse uuesti minuga ühendust. 15 minuti pärast helistatigi, seekord õnneks Austraaliast. Seega inimene, kes räägib korralikult inglise keelt. Miski pärast helistati Melbourne'i harukontorist, ei tea miks, QBE on kõikides siinsetes suurlinnades ja Sydney kontoriga oleks ju lihtsam asju ajada. Igatahes seletasin järjekordselt mis viga ja miks vaja arsti juurde minna. Tädi küsis uuesti täpset praegust elukoha aadressi ja kontaktandmeid, et mulle siis leida nende arvates lähim kliinik, kuhu pöörduda. Tädi pöördus minu poole minu arvates täitsa õige nimega „Onella“ - niimoodi hääldavad kõik inglased minu nime. Veel pool tundi ootamist ja tädi helistas tagasi, et sai mulle samaks õhtuks arsti aja. Ütles täpse aadressi ja aja, kuhu ilmuma pean. Ning, et kindlustus arveldab visiiditasu kliinikuga otse ise ära! Lahe. Lõppu lisas: „Aga kui sa pead haiglasse minekuks takso võtma või ravimeid ostma, siis nende kohta võta tšekid ja nende hüvitamist pead taotlema oma Ungari kindlustusseltsist.“ Mida? Ma ei ole Ungarist, ma olen Eestist! Hea küll. Sebisin endale tööle asendaja ja läksin suure ajavaruga kliinikusse kohale. Tee peale jäi vähemalt 2 samasugust kliinikut, ei tea, miks nad arvasid, et minu elukohale kõige lähem kliinik on 30 minuti jalutuskäigu kaugusel. Aga registratuuris juba oodati mind ja teati, kes ma olen (väga meeldiv!). Paluti ära täita mingi ankeet, isikuandmed, kontaktid jne. Kui ma täidetud ankeedi registratuuri naisele üle andsin jäi ta arusaamatult seda vaatama ja näitas mulle paberit, mis kindlustusest talle saadeti. Seal seisis: „Ursel Poial from Hungary will require....“ Missasja?? Perekonnanimi on õige, aga Ursel ja Ungarist??? IRW... Naersime Markoga südamest selle peale. Kahtlustan siiralt, et see umbkeelne venelane pani eesnimega kõvasti puusse, sest austraalia kontori tädi ütles ju mu nime enam-vähem õigesti. Näitasin oma kindlustuskaarti ja registraator tegi parandused ära. Kliinik oli muidu meeldiv väikene erapraksise moodi asutus. Oma aega oodates kuulsin hirmutavaid summasid, mis inimesed visiiditasuks maksid: 60-100 dollarit! Appi, see on ju ühe inimese nädala söögieelarve. Arstide nimekirjas olid pooled nimed sellised, millest võis eeldada, et tegemist on kollastega. Ja pealegi paistsid kõik arstid mehed olevat. Äärmiselt piinlik olukord. Ja kõige tipuks käis seal inimesi enda juurde kutsumas maailma kõige naljakama välimuse ja olemisega kollane, kellel olid sellised pudelipõhjad ees, et anna olla. No täielik orbik!! Ja muidugi meesterahvas. Mind pidi teenindama arst nimega Dr Han Thai. Mõtlesin hirmuga, et kindlasti on see imelikult käituv mees ja mõtlesin juba, et ei, mina lasen siit jalga. Lõpuks kutsuti mind ja muidugi oli meesarst, aga õnneks mitte see, keda kartsin. Arsti juures käis kõik kähku, kiire proovi andmine, mis kohapeal minu silme all analüüsiti ja kohe kirjutati välja ka antibiootikumid. Esimest korda elus võõral maal ja veel meesarsti juures ka. Elamusi kui palju. Ja parajalt stressirohke päev, aga lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Arst oli väga normaalne ja visiiditasu ega proovide võtmise eest sentigi maksma ei pidanud. Ise pidin ainult rohud ostma, mis ei olnud õnneks väga kallid.

Meie nimedega on siin veel raskusi olnud. Saime kinnituse, et atraktsioonile on edukalt registreerunud Anned Poied ja Marko Poied.

Queen Mary 2 Sydneys

Sydney sadamat külastas maailma suurimaid kruiisilaevu Queen Mary 2.sellest oli tehtud terve atraktsioon. Linnas olid sildid, mis juhatasid kuhu ja kuidas laeva vaatama minna. Igasugune ise mõtlemine ja tegutsemine ei ole üldiselt üldse aktsepteeritav. Aga natuke laevast. Laev oli nii suur, et ei mahtunud kesklinna kai äärde vaid pidi silduma sõjasadamas järgmise poolsaare taga. Sellest hoolimata paistis laev kesklinn ära. Selle kõrguseks oli 62 meetrit ja pikkuseks 345m.Laeval oli umbes 2600 reisijat ja 1000 meeskonnaliiget. Hinnanguliselt jätsid nad selle ühe päevaga Sydneysse 10 miljonit AUDi!!! Kohalik omavalitsus loodab kruiisituristide tulvaga majanduslangust peletada. Kruiisituriste on siin tõesti palju. Inimesed viiakse maale väiksemate alustega, kuna suured laevad peavad seisma keset merd, sest nad ei mahu lihtsalt sadamatesse. Pühapäeval jalutasime üle Harbour Bridge ja nägime lahel korraga kolme kruiisilaeva ankrus.

Bürokraatiafännide nurgake

Ehk kuidas Marko üritas EURi arvet avada kohalikus pangas. Internetipangast seda muidugi teha ei saanud. No mõtlesin siis, et kaua see ikka võtab – võibolla kohaliku bürokraatia juures oma pool tunnikest suvalises pangakontoris. Olgu öeldud, et proovisin teist panka, mitte seda, kus mul arve juba on. Marssisin siis kontorisse kohale, ütlesin, mis mul vaja on ja....esimene tagasilöök. Tädi teatas, et selles kontoris nad ei saa seda tehingut teha, et neil pole õigusi ja mingu ma peakontorisse. Tohohh, no marssisin siis teise linna otsa peakontorisse. Seal võeti mind vähemalt jutule. Neil sobiv toode olemas, tingimused ka mitte kõige hullemad ja OK, teeme siis konto ära. Mul ettenägelikult passki kaasas, kuna seda seda siin igal pool näha tahetakse. Lõin võidukalt passi lauale, et tädi sealt mu andmed maha kirjutaks ja siis hakkas pihta.....Mis kuradi asi see Estonia on? Kus see veel asub? Miks teil Euroopa Liidu pass on, kui te väidate, et olete Eestist? Pidin siis tädi natuke valgustama Euroopa kaardist ja poliitilisest maastikust. Jäi rahule ja jätkas paberite täitmist kuni jõudis küsimuseni 'elukoht'. Et millist elukohta ta mõtleb? Noh see, kuhu ma konto väljavõtteid tahan saada ja see kuhu mu arved tulevad. Et oleks hea, kui ma suudaksin näidata mõnda minu nimele tulnud arvet. Teatasin, et ega ma seda väljavõtet väga taha ja kõik oma arved lasen saata e-mailile. Teatasin, et elan hostelis, aadress on see ja see. Ja järgmine tagasilöök.....hostel elukohaks ei sobi. Et nemad hakkavad mulle ikka panga väljavõtteid saatma, mis kõik hirmus konfidentsiaalsed ja hostelisse ikka ei saa saata. Teatasin seepeale, et mul poogen igasugu väljavõtetest, ma ei taha neid saada. Ma saan ju kõik internetipangast kätte. Pealegi liigun ma palju ringi ja igaveseks sellele aadressile ei jää. Seepeale teatab tädi, et ta saab minust suurepäraselt aru ja kui ma kirjutan KIRJALIKU avalduse panka, et ma väljavõtteid ei taha, siis nad neid mulle ei saada. Lisaks teatab veel, et seda aadressi, mille ma kontot avades pean andma, saan ma alates nädala möödudes internetipangast ise muuta ja siis ei kontrolli enam keegi, mis aadressi ma sinna kirjutan. Peaasi, et oleks Austraalia aadress. No nüüd mul juba tõsiselt s..t keeb. Uurin, mille kuradi pärast see aadress siis nüüd nii tähtis on? Tädi teatab, et tema ei saa midagi teha, kuna panga sisekorraeeskiri! näeb ette, et tuleb teatada elukoht ja selleks ei saa olla hostel. OK hostel ei sobi, uurin siis mis variant on. Tuleb ilmuda rendilepinguga ja paberiga, mille on kirjutanud renditava pinna omanik, et tema kinnitab minu elamist eespool näidatud pinnal oma allkirjaga. Kui rendipinna omanik on antud panga klient, siis sellega asi piirdub. Kui rendipinna omanik EI OLE selle panga klient, siis tuleb see inimene koos oma passiga ja koos minuga panka vedada, et ta kohapeal kinnitaks, et jah, mina elan temale kuuluval pinnal!!!!!!!!!!Täitsa haige. Lisaks olgu märgitud, et ilma pangakontota rendilepingut eriti teha ei saa.....sa oled siis ju mittetöötav kahtlane kontingent! Igatahes selle pangaga ma kaugemale ei jõudnud ja kõndisin minema.

Vahepalana olgu öeldud, et Austraalias arvatakse olevat üle miljoni elaniku (see on üle 5% elanikkonnast imikud ja raugad kaasa arvatud!!), kes on langenud identiteedivarguse ohvriks. See number tundus mulle kohutavalt suur, aga peale seda pangas käiku see enam nii suur ei tundugi. Pangad teevad ise kõik selleks, et identiteedivargal oleks võimalikult lihtne. Nimelt sellel kurat teab kuhu saadetaval panga väljavõttel on kõik minu isikuandmed ja kõik olulised andmed minu konto kohta! Mis nii viga minu nimel laenu võtta ja kulutada. Igasugu laenukontoreid siin juba jagub. Teades kõike minu kohta ja minu konto kohta on võimalik ennast telefonipangas minuna identifitseerida salasõnu teadmata.

Aga ikkagi mul oli arvet vaja. Seadsin siis sammud oma nö kodupanka. Loomulikult esimene kontor viskas mind välja ja saatis peakontorisse. Marssisin siis teise linnaotsa tagasi. Seal võttis mind vastu järgmine tädi. Rääkisin oma loo ära, et mida mul vaja on. Tädi otsis mingid paberid, avalduse jne. Mul oli paar küsimust tingimuste kohta ja internetipanga kohta. Seepeale tõstis tädi käed ja teatas, et küsimustele vastamine ei ole enam tema kompetentsis ja ta peab minema nüüd kedagi kutsuma. No OK, kutsugu siis. Tuli järgmine tädi. Oskas vähemalt tinguimustest rääkida ja küsimustele enam vähem vastata. EURi arve võib sul olla küll, tasu sellel ei ole, internetipangast näed ka seda, aga ühtegi tehingut sa ise teha ei saa. Selleks pead sa ilmuma sellesse samasse konkreetsesse peakontorisse. Nad vähemalt teadsid, et igas suuremas linnas on üks selline kontor, kus ma saan tehinguid teha. Asi kiskus juba jaburaks jälle. Ja siis tegin ma järgmise vea.....uurisin erinevaid intressimäärasid, kursse ja küsisin 'kas see või teine varint?' küsimuse. Mõlemad tädid ehmusid ja teatasid, et sellistele küsimustele nad ei tohi vastata, et neil ei ole volitusi. Nemad tohivad ainult tutvustada. Et kui ma tahan sellistele küsimustele vastuse saada, siis nad panevad mulle aja kinni spetsialisti vastuvõtule. Mul hakkas juba aeg otsa saama ja ma loobusin. Teatasin, et eks ma arvutan siis ise kursse ja intresse. Uurisin, et kui ma nüüd avalduse ära täidan (3 lehekülge mõtekaid, mõttetuid ja väga mõttetuid küsimusi), et mis siis edasi. Kas nad treivad mulle selle konto kohe valmis?? Loomulikult mitte!!!Et see on ikka nii keeruline ja nemad seda ei tee. Seda teeb ja otsustab mingi tagatuba, kes istub koos 2x nädalas. Et ehk 3 tööpäevaga saab asi tehtud.......Mul oli aeg otsas ja kopp ees, võtsin kõik paberid kaasa ja lahkusin. Olin kulutan peaaegu 4 tundi!!!! Ja tulemust endiselt polnud.

Austraalia, kas Inglismaa või Ameerika

Me oleme omavahel juba ammu mõelnud ja arutanud, kas Austraalia on rohkem nagu Inglismaa või rohkem nagu Ameerika. Ajalooliselt peaks ju olema nagu Inglismaa. Inglismaast tahaks ta aga nagu üle olla, aga Ameerika mõõtu ei anna kuidagi välja. Kohtusin tööjuures inglastega, ja nendel on täpselt sama küsimus. Milles see Ameerikaks püüdlemine siis väljendub...Esiteks riik arvab, et neil on siin kole ohtlik elad ja terrorismi on kogu maa täis ja nad peavad sellega ikka palju võitlema. Samas kedagi karta nagu pole. Kõige häirivamalt väljendub see selles, et linnas on väga vähe prügikaste, metroodes üldse pole, inimeste kogunemiskohtades ka mitte. No et äkki keegi paneb pommi. Aastatetagust pommirünnakut Indoneesias Bali saare ööklubile, kus hukkusid ka Austraalia turistid peab see riik igatahes rünnakuks oma riigi ja riigi sümbolite vastu....no mida kuradit! Ja seda tuuakse ka igal pool välja kui terrorirünnakut Austraalia vastu ja sellega õigustatakse kõiki meetmeid.

Austraalias on igal spordialal omad maailmameistrid (väga ameerikalik trend). Kas on siis tegemist ainult kohaliku alaga, nagu meil kiikumine või rahvusvahelise ala kohaliku mudaliigaga, mille võitja on kohe maailmameister!! Väljaspool Austraaliat ei tea neist inimestest keegi midagi, aga kohapeal on nad suured staarid.

Kõik kohad on täis kiirtoitu. Tundub, et ainult sellest elataksegi. Mingi uuringu järgi on austraallased paksemadki kui ameeriklased.

Igal pool võrreldakse ennast ainul ja ainult Ameerikaga. Muid riike pole olemas. Praegu käib tihe rebimine majanduslanguse rindel.

Kohalike lehtede järgi oldi väga pettunud, et Obama kohe esimesel presidendiks oleku päeval Austraaliast juttu ei teinud või Austraaliasse ei tulnud. Et kuidas siis nii..me ju nii suured liitlased ja sõbrad ja me nii palju kannatanud, kuna meid ikkagi ka terroristid rünnanud jne...

Kohalik opositsioon on väga kriitiline peaministri üle, kes veedab pea veerandi oma ajast kodumaast eemal. Opositsioon üritab peaministrit veenda, et Austraalia ei ole nii oluline tegija maailmapoliitikas nagu ta näib arvavat ja enne võiks kodus asjad korda teha kui minna maailma laiama. Austraalia peaminister üritab tõesti igas maailma asjas sõna võtta, igale poole oma nina toppida, arvamust avaldada, kohale sõita.

Kuidas 21. sajand Sydneysse jõudis

Sydney Harbour Bridge ületamine on tasuline. Samuti on tasulised linna all olevad liiklustunnelid. Selle aasta alguses kaotati rahakogumise putkad silla otstest. Kõik olid väga uhked, et neil on nüüd moodu värk ja 21. sajand ja kõik saab internetipangast või netist krediitkaardiga maksta. Enam seisma jääma ei pea, sest kaamera pildistab ja kontrollib kes on maksnud. Kõik on päris hea, kui on vaja osta pikemaajalist luba – nädalaks, kuuks jne. Aga kui keset päeva avastad, et mul oleks nüüd vaja üle silla sõita, siis on puuks. Hakka otsima arvutit, et saaks osta omale päevapiletit. Enamik selliseid juhte leiab, et kiirem on sõita 20km ring üle teiste sildade, kui hakata otsima arvutit ja maksma. Ja üldiselt ollakse selle peale päris pahased. SMSiga millegi eest maksmise võimalustest ei tea siin keegi midagi, ega usu mind, kui ma ütlen, mida meil saab SMSiga teha.

Canberra ja 3 kuud täis!

2009-02-23T10:00:00.001+02:00

Märkamatult on juba kolm kuud möödunud. Selle aja sisse on mahtunud palju põnevaid seiklusi ja elamusi, kuid natukene ka juba koduigatsust. Veebruari alguses tekkis minul kerge masendus ja koduigatsus. Nägin mitu ööd järjest unes oma vanemaid ja Pätut. Need olid rasked päevad. Töö oli lihtsalt nii masendav ja need neetud prussakad ja pidev hostelis olev kopituse ja mustuse lõhn ajab hulluks. Lisaks oli vahetuse vanema tüdrukul ema ja tädi siin külas. Jaana ema on soomlanna ja nii kaugel kodust tunduvad soomlased peaaegu nagu omad. Ilmselt oli see ka üks põhjus, miks äkki hirmus koduigatsus tekkis. Neil päevil oli tõeliselt raske motivatsiooni leida ja mõista, miks ma siin olen ja miks me teeme sellist tööd nagu me praegu teeme ja elame sellises urkas. Õnneks ei ole ükski mõõn igavene, mõõnale järgneb alati tõus. Peale pikka töönädalat saabusid jälle vabad päevad, ilm oli soe ja päikeseline ning masendus lahkus vabade päevade jooksul.

Ilmast rääkides peab kindlasti mainima, et meiega on kõik korras, Sydney ei põle ja hirmsad lubatud kuumalained jäid siinkandis tulemata. Viimasel nädalal on ilm isegi väga vilets siin olnud. Pidevalt sajab ja temperatuur on ainult 20-22 kraadi päeval. Sydney ümbruses (ca 200 km kaugusel) on küll metsatulekahjusid, aga siin ei ole asi pooltki nii hull, kui Victoria ja Lõuna-Austraalia osariikides. Seal on temperatuur endiselt üle neljakümne kraadi ja iga päev kuuleme aina kasvavat hukkunute arvu. Kuumalaine on siin tõeliselt erakordne olnud. Tasmaanial Hobartis oli jaanuaris ajaloo 7 kõige kuumemat päeva, kõik üle 40 kraadi, oli öö, kus Adelaides ei langenud temperatuur alla 33 kraadi, Adelaidest 100 km põhjapool mõõdeti sõjaväelennuväljal kell 3 öösel 42 kraadi sooja, Melbournes kukkusid kuumarekordid. Rongiliiklus seisis kuna rööpad olid kõverad. Sydneys oli viimase paarikümne aasta kõige kuivem jaanuar.

Me oleme praegu igal juhul suure õnnega koos, et just Sydneysse peatuma jäime, sest Lõuna-Austraalia põleb ja põhja poolne Queensland upub troopiliste tormide tagajärjel. Päris hirmsad üleujutused on seal olnud ja paljud inimesed kodutuks jäänud ning isegi hukkunud. Ja mitte ainult üleujutus ei ole surmade põhjuseks. Surma põhjustavad ka krokodillid, kes üleujutuse tõttu tänavatel ja inimeste kodude vahel ujuvad. Brr. Päris hirmus. Nüüd aga taas positiivsematest asjadest.

Ühel nädalavahetuse vaba päeva õhtupoolikul käisime jälle pargis pikniku pidamas. Nautisime vaadet ooperimajale ja Harbour Bridge'le ja jõime veini. Pimeduse saabudes hakkasime koju jalutama ja nägime, et pargiservas näidatakse vabaõhukino. Väga lahedalt oli asi jälle korraldatud. Hiiglaslik ekraan oli püsti pandud vette. Ekraani taustaks oli siis lahesopp, Sydney pilvelõhkujate panoraam, ooperimaja ja Harbour Bridge. Vaatajad istusid pargis mäe serval. Loomulikult oli tegemist aiaga piiratud alaga, kuhu müüdi pileteid 16 dollarit tükk. Aga meie leidsime trepid, mille ülemiselt astmelt oli ekraan ilusti näha ja heli kostus ka väga hästi. Istusime aga trepile maha ja vaatasime filmi „I Loved You So Long“. Lugesin nädal tagasi lehest selle filmi arvustust ja mõtlesin, et peaks kinno vaatama minema. Nüüd nägin tasuta filmi ära ja lisaks saime vabaõhukino elamuse osaliseks ka. Lahe.

Huvitav oleks lugeda statistikat, kui palju noori eestlasi praegu Austraalias on. Me kohtusime järjekordse eestlasega ja seekord mitte ainult korraks. Nimelt registreeris 07.veebruaril Ambassadori sisse Priit. Ma töötasin sel päeval teises hostelis, aga kui pühapäeva hommikul järgmise nädala üüri maksma läksin, siis nägin, et ühes kuueses toas on inimene nimega Priit. Ma arvan, et selline nimi esineb küll ainult Eestis, võtsin kohe check in lehekülje lahti ja ongi eestlane, mis eestlane :) Priidul ja Markol on palju ühist. Temagi sai just 30-aastseks ja mõtles, et kas nüüd või mitte kunagi. Jättis maha hea töökoha ja elu Tallinnas ning põrutas siia. Ta oli Eesti Energia Tallinna peakontoris peakokk. Siin tahab alguses farmis puu-ja juurviljakorjamisega tegeleda, et töökaaslastega inglise keelt praktiseerida ja siis proovib siin kuskil kokaks saada. Koka kuulutusi on üldiselt lehtedes palju näha, ilmselt ei teki tal selle ametikoha leidmisega raskusi. Päris tore on üle pika aja rohkem eesti keeles rääkida. Liiga palju inglise keelseid väljendeid ja sõnu on meil Markoga omavahelgi rääkides juba vestlusse sisse tulnud. Ja Priit nägi oma teisel päeval Sydneys suvalisel tänaval eestlasi. Kas keegi kodumaale ka veel jäänud on?

20.veebruar registreerisid Ambassadori järgmised kaks eestlast sisse! Mis toimub?

Igatahes lugesime Orkutist „eestlased Austraalias“ kommuunist, et Austraalia saatkond hakkab viisade väljastamist piirama. Selle aasta alguses sai Austraalia saatkond Berliinis nii paljude elukutselt ehitajate viisataotlusi, et ametnikud ehmusid ära. Ilmselt kõik Soomes töötuks jäänud ehitusmehed tahavad nüüd siia tulla. Aga ehitusvaldkonnas on siin ka lood hapud ja ehitajaid ei vajata. Nii mitmedki kommuuni kasutajate sõbrad said jaanuaris viisataotlusele eitava vastuse. Kui varem saatkond viisataotlusele erilist tähelepanu ei pööranud, siis nüüd hakatakse taotlusse kirja pandud infot hoolikamalt läbi lugema. Igatahes kõik, kes panevad lahtrisse: „mis valdkonnas loodad Austraalias tööd saada“ vastuseks „ehitus“, siis need võivad väga suure tõenäosusega saada eitava vastuse. Aga piirangud ei ole ainult eestlastele, kõikide eurooplaste taotlusi on hakatud hoolikamalt kaaluma. Töötute protsent on siingi väga kiiresti kasvanud. Kuigi siin ei ole asi õnneks veel pooltki nii hull, kui Eestis (nagu internetist lugeda võib on Eestis töötuse protsent juba 9?). Samuti kui meie blogi juhtub lugema keegi, kes tahab siia tööle tulla, siis ärge jumala eest tulge nii, et on olemas ainult lennukipileti raha. Paljud tulevad siia justkui kullakaevajad ja arvavad, et kohe järgmisel päeval on võimalik tööle asuda. Töökoha saamine ei ole võimatu, aga selle leidmiseks võib kuluda kolm-neli nädalat. Sest iga päev tuleb Euroopast lennukite kaupa inimesi, kes loodavad siin hea elu peale saada. Ja seetõttu on konkurents ühele ametikohale väga suur. Kohalikud tööbürood kurdavad juba lehtedes, et ehmatavalt palju inimesi helistab neile Inglismaalt ja Iirimaalt teatades, et nad astuvad homme rahatult lennukile ja uurivad, kus nad kahe päeva pärast tööle hakkavad? Tööbürood üritavad siis selgitada, et päris nii need asjad ei käi ja Austraalias on omalgi tööpuudus. Tihti lähevad töökohad paari sekundi jooksul peale kuulutuse välja panemist. Samuti valmistab suuri raskusi põllutöö saamine, sest Lõuna-Austraalias on kogu saak põlenud ja Queenslandis ära uppunud.

Canberra

Väheke helgematest asjadest ka. Otsustasime vahelduseks Sydneyst jalga lasta ja käisime 14.-15.veebruar pealinnas Canberras ära. Laupäeva varahommikul istusime bussi peale, sõit kestis kolm ja pool tundi ning pühapäeva õhtul tulime tagasi (vahemaa 300km üks ots). Selline kiire külastus. Mõtlesime alguses kaua, et ei tea, kas kaks päeva ikka on piisav aeg. Kohapeal selgus, et poolest päevast on selle linnakese jaoks küll ja veel. Austraalia pealinn on siis 300 000 elanikuga linnake, mis võrreldes teiste siinsete suurlinnadega tundub ikka paras küla. Samas linn on üpris laiali hajutatud, territooriumilt on linn suur, täis palju ilusaid rohelisi parke. Turistiatraktsioonid on linna peale laiali hajutatud, et sa ikka kogu linnakese kõik tänavad ja nurgatagused läbi käiksid. Kuna me taaskord ühistransporti linnas sees ei kasutanud, siis kulus 1,5 päeva kenasti jalutades ära. Aga me oleme suurlinna eluga ikka nii ära harjunud juba. Canberras bussist maha astudes küsisime endalt, et mis siin linnas valesti on? Vaikne on. Ma kuulen tänaval kõndides omi mõtteid. Vau. Sydneys on pidev liiklusmüra ja tänavad on ööpäevaringselt inimesi täis.

Canberra on alles 1912 paberile joonistatud. Algselt planeeriti sinna 25000 elanikku. Linna ehitamist alustati küll juba 1913, aga kiirem ehitus ja areng algas alles 1958. Linn asub 600m kõrgusel üle merepinnna. Üldiselt ei meeldinud meile see modernne linnakujundus ja arhitektuur. Linnal on kaks tsentrumit ja tänavad on järjest suuremad ringid ümber tsentrumi. Peateed on kõik väga laiad, 3 realised, kahe sõidusuunaga, laia eraldusribaga. Majad on hästi suured, monumentaalsed ja üsna eraldi. Palju on parke ja tühjust. Seetõttu paistis kogu linn väga inimtühi ja väljasurnud.

Canberra oli väga vaikne. Laupäeval oli rohkem inimesi ja autosid liikvel, aga pühapäev oli täitsa surnud. Kolm peamist vaatamisväärsust Canberras on siis vana ja uus parlamendihoone ning sõja memoriaal. Linn asub kahel pool Burley Griffini järve. Jah, kahe linnaosa vahel on väga lai ja sopiline järv. Vana parlamendihoone oli kasutuses ajavahemikul 1927-1988 ja tegemist on neoklassitsistliku valge majahiiglasega. Hoonet ümbritses igast küljest suur roosiaed, mis oli väga ilusasti hooldatud. Päris paljud roosid isegi õitsesid veel. Parlamendisaadikutel oli päris mõnus seal omi mõtteid mõlgutamas käia. Vana parlamendihoone juurest tuli natukene mäe otsa ronida ja siis jõudsime uue ja äärmiselt grandioosse parlamendihoone juurde, mida siis kasutatakse tänase päevani. Majal on väga muljetavaldav liputorn ja üldse näeb maja äärmiselt moodne ja huvitav välja. Kuna maja on Capital Hilli (pealinna mägi) otsas, siis avaneb maja eest suurepärane vaade alla vanale parlamendile ja teisel pool järve asuvale sõja memoriaalile. Seest näeb aga uus parlamendihoone tõeliselt vinge välja. Igal pool ainult läikiv marmor! Väga ilus. Hoones on on ka hiiglaslik vastuvõtu ruum/ballisaal, kus tähtsaid riigi külalisi vastu võetakse. Ning suurtes koridorid kannavad galerii rolli. Austraalial on sarnaselt Inglismaale kahekojaline parlament. Senati istungiruum näeb välja täpselt samasugune nagu Inglismaal (vaadake pilte, Marko taustaks on senati istungiruum). Maja katusel on hiiglaslik muruga kaetud terrass, kust avanevad 360kraadised vaated Canberrale. Sealt linnale alla vaadates tekib eriti küsimus, et kus see linn on, sest enamasti paistavad sealt linna ümbritsevad kõrged mäed, pargid ja puud. Mõni üksik maja ka sekka.

Edasi jalutasime üle järgmise silla kesklinna poole tagasi ja möödusime vahvast kellatornist. Tegime ühe pildi, kus on peal kellatorn (mis paistab tegelikult välja nagu mingi kõrghoone) ja taamal teletorn. Kellatorn asub väikesel saarekesel, kuhu viib jalkäijate sild ja mis on väga populaarne abiellujate hulgas. Nägime kahte pruutpaari. Kellatorni juurest viis tee kesklinna läbi hiiglasliku pargi, kus oli näha palju peresid rahulikku laupäeva veetmas või sportlasi tervisesporti tegemas. Õhtuks muutus kesklinn ka elavamaks ja meil järjekordselt vedas. Valisime Canberra külastamiseks väga õige nädalavahetuse, nimelt oli linnas käimas multikultuuri festival. Jalakäijate tänavale olid üles rivistatud telgid, kust võis osta väga paljude erinevaid rahvustoite alustades Euroopga ja lõpetades Ladina-Ameerikaga ja Aafrikaga. Isegi Boliivia toitu ja Etioopia õlut võis osta. Tänava ühes otsas oli ka suur lava, kust laupäeva õhtul oli võimalik kuulata ainult eksootilist Ladina-Ameerika muusikat. Lahe!! Kuulsime ansambleid Kolumbiast, Boliiviast, Argentiinast, Brasiiliast ja nö kodustatud lõuna ameeriklasi. Ühesõnaga kuumad Ladina-Ameerika rütmid. Tõeliselt vahva oli.

Üldiselt Austraalia hirmsasti püüab jätta endast multikultuurse rahva muljet ja näidata üles tolerantsust kõikide rahvaste vastu. Aga Marko töötas kohalikega ja käis nii paljudes kohalikes kodudes ja nägi kohalike inimeste tegeliku palet. Koduseinte vahel võivad Austraallased ikka väga rassistid veel olla. Sydneys on esinenud noorterahutusi, kes ei ole rahul, et inimesed on nii segunenud. Noored kandsid särke, millel oli kirjas: „F... off, we are full“ ehk siis „kasige minema, rohkem pole teid siia vaja“. Aasta tagasi toimus suurem lööming kohalike ja asiaatide vahel. Vanem generatsioon üritab kõike eitada ja lehtedes muudkui kirjutatakse, et meil ei ole mingit rassismi ja noored on lihtsalt ülekäte läinud. Aga kust mujalt 15-18aastsed noored oma hoiakud ja mõttemaailma saavad, kui ikka kodust või mis? Meie kui valged ja hästi inglise keelt kõnelevad eurooplased ei ole ebameeldiva suhtumise osaliseks saanud, aga asiaadid jm mitte eurooplased ja mitte ameeriklased ei ole kohe kindlasti siin avasüli oodatud.

Selgus, et need asiaadid, kes on elanud Austraalias 30 aastat või rohkem, on siia tulnud illegaalidena. Jah, ligi 50 000 hiinlast tulid kullakaevuritena juba 1850ndatel ja jäidki siia. Kohe algasid ka rassirahutused, hakkas kasvama kohalike, ehk valgete tööpuudus. Selle tulemusel võeti 1901 vastu Immigration Act mille sisuks oli keelata kõigi mitte eurooplaste sisseränne. See tähendab, et austraallasteks peeti ainult valgeid. See poliitika, tuntud ka kui 'White Australia' ehk Valge Austraalia poliitika kehtis riigis ametlikult kuni 1970- ndate aastateni. Ja Austraalia oli uhke, et nad on ainuke tõeline valgete riik.

Canberras ööbisime selle linna ainukeses hostelis (Canberra Central YHA), mis oli kõige parem hostel, kus me kõikide reiside jooksul ööbinud oleme! Hostel oli äärmiselt puhas ja lõhnas (mitte ei haisenud nagu kõik teised siin riigis) hästi. Põrandaid katsid uued ja puhtad vaibad, vooditel olid uued madratsid ja me saime lumivalged triigitud linad!! Oh see oli luksus. Loomulikult oli ta ka kõige kallim hostel, kus me ööbinud oleme, aga atmosfäär ja olme olid 100% seda väärt. Ööbisime neljases toas ja see maksis kahepeale kokku 70 dollarit (Sydneys ööbime kaheses toas 65dollari eest).

Ilm oli Canberras oluliselt külmem kui Sydneys. Päevalgi pidime käima teksade ja papudega. Esimest korda kahe kuu jooksul pidime teksad ja papud välja otsima. Öösel oli temperatuur veel eriti madal, umbes 10 kraadi ümber. Harjumatu.

Pühapäeval käisime ära suures sõja memoriaalis. Memoriaal asub tohutult suurel maa-alal ja seal on ausambad kõikidele hukkunutele alates esimest maailmasõjast kuni tänapäevani välja. Memoriaali südameks on Hall of Memory, millel on äärmiselt kaunis kuldsetest mosaiikplaatidest laotud kuppellagi. Maja mõlemas küljes on lahtised rõdud, kus on suurte plaatide peal kõikide hukkunute nimed. Sõjamemoriaal on äärmiselt sümpaatne ja ilus. Samuti on hea idee kõik ausambad ühte kohta kokku püstitada. Sellega saigi Canberra läbi. Taaskord bussi ja suhteliselt igav loksumine Sydney poole tagasi. Kahe linna vaheline maastik on väga igav, ainult põllud ja mõned mäed. Sydneys bussist välja astudes lõi mõnus troopiline õhk vastu ja tänavad olid taas rahvast ja liiklust täis. Kuidagi kodune tunne.

Head uut Pühvli aastat!

2009-02-03T10:07:00.004+02:00

01. veebruaril algas hiina kalendri järgi pühvli aasta. Sydneys on väga suur hiina kogukond, neil on täiesti oma linnaosa, kus kõik on ainult hiina keeles ja neil on omad kombed ja traditsioonid. Hiina uue aasta saabumise pidustused algasid juba 23.jaanuaril ja kestavad 15.veebruarini. Enim reklaamitud ja meile huvi pakkuv üritus oli 01.veebruaril toimunud uusaasta paraad. Paraad oli väga värvikirev, palju erinevaid tantsijaid, muusikuid ja palju suuri valgustatud loomakujusid. Püüdsime mõned pildid ka teha, aga kuna tänavad olid paksult rahvast täis, kes kõik paraadi vaatasid ja järjekordselt ei viitsinud me varakult kohale minna, siis nägime asju üpris kaugelt ja pildid ei tulnud just kõige paremini välja.

Alates 27.jaanuarist hakkas Marko ka üle pika aja tööl käima. Täpselt 2,5 kuud on möödas päevast, mil ta viimati Eestis tööl käis. Päris pikk ja kosutav puhkus on olnud :) ja tooks on inimeste h2irimine nende kodudes ja neile koti p2he tombamine. Ehk tuleb k2ia ukselt uksele ja tehe inimestele selgeks, et nyyd tuleb hakata heategevusele raha annetama. Ja mitte lihtsalt yhekordselt annetama, vaid igakuise maksena pangaarvelt nii paar kolm aastat...Eh see myygit66 pole ikka tema rida.

24. jaanuaril käisime siis Botaanika aias Sydney Sümfoonia Orkestri kontserdil. Taaskord oli Botaanika aeda kogunenud lauluväljakutäis pikniku pidavaid inimesi. Rahva hulgas oli nii noori kui vanu. Seltskond oli väga kultuurne ja enamikel inimestel oli söögi kõrvale kaasa võetud mitte õlu ja odav vein vaid enamasti paukusid šampused :) Meie nii hästi varustatud ei olnud, piirdusime ainult mõnusalt külma ja maheda valge veiniga ning suupistetega. Me imestme jätkuvalt kohalike piknikukultuuri üle, see on super ja väga korralikult ettevalmistatud. Kõigil on suured ruudulised tekid, mis murule laotatakse ning sellele omakorda külmakohvritega (enamikele on rattad alla installitud, et kergem tassida oleks) kohale tassitud söögid-joogid. Lisaks kuulub iga korraliku pikniku pidaja varustusse matkatoolid, mis kergesti kokku-lahti käivad. Ühesõnaga inimesed on tõsiselt asjadega üle koormatud, kui nad pikniku pidama lähevad, aga samas on kõik vajalik mõnusalt värskes õhus tundideks viibimiseks olemas. Meil Markoga on pikniku pidamise vilumuse omandamiseks veel kõvasti arenguruumi :)

Tegelikult pidin ju kontserdist rääkima. Esiteks oli äärmiselt mõnus külitada muru peal, mekkida head-paremat, näha silmanurgast pargi servas asuvat tuledes linna panoraami ja kuulata sinna juurde äärmiselt mõnusat muusikat. Sydney Sümfoonia Orkester mängis juba neljandat aastat järjest Sydney festivali raames Botaanika aias. Peab mainima, et helitöö oli väga hea. Kuna oli tuuline õhtu ja me külitasime rahvarohkuse tõttu lavast üsna kaugel, siis kartsime, et tuul puhub palju heli minema. Õnneks siiski mitte, plats oli varustatud nii paljude kõlaritega, et oli tunne nagu istuks lava ees. Samuti oli väljakule püstitatud kolm hiigelsuurt ekraani, kust nägime kõike, mis laval toimus. Esimene tund mängiti Austraalia heliloojate loomingut ja just uuemat loomingut, mis oli väga põnev. Teosed olid loodud üheksakümnendate keskel ja mõjutatud tolleaegsest poppmuusikast. Ehk orkestrile oli kirjutatud interpretatsioon hip-hopist, technost jms ning üks helilooja oli eriti vaimustuses Big Band muusikast ja selle stiili interpretatsioon oli tõeliselt kihvt. Kontserdi teine osa koosnes sellistest klassikutest nagu Dvoršak, Tšaikovski ja Hayden. Ning nagu austraallastele kombeks lõppes kontsert järjekordse suure ilutulestikuga :)

26. jaanuaril tähistati Austraalia Päeva (Australia Day). Taaskord pandi südalinn autoliiklusele kinni ja varahommikust alates oli linn paksult rahvast täis. Alustasime südalinna Hyde pargist, mis oli muudetud suureks grilli ning veini- ja juustu aiaks. Käisime terve pargi läbi ja saime nelja erineva leti juures tasuta kohaliku õlut degusteerida :) Pargi kõrval jooksvale tänavale (mille pikkus võib olla ca 2 km) oli üles rivistatud vanade autode näitus. Näitusel olid autod 20. sajandi algusest kuni 20. saj lõpuni välja. Edasi liikusime The Rocks'i linnaossa (Harbour Bridge'i kõrval), kus oli autoliiklus täielikult peatatud ja tänavatele (sõna otseses mõttes keset asfalti) oli üles pandud 6 lava, kust võis kogu pika päeva erinevaid ansambleid ja erinevat stiili muusikat kuulata. Meile meeldis kõige rohkem bluusi ja jazzi lava. Ja eriti meeldis ansambel nimega: Mojo Juju and the Snake Oil Merchants. No kus on alles nime välja mõelnud :) Palun ärge küsige, kuidas seda eesti keelde tõlkida :) Aga laval oli trompet, akordion, trummid, bass ja käsisaag (!!!). Saagi mängiti poognaga :) Väga kihvti jazzi ja bluusi segu mängis see bänd. Kella kuueks läksime Darling Harbour'i, kus toimus nö akadeemiline Austraalia Päeva tähistamine. Sealne programm oli igavam, aga kuulsime ära Austraalia hümni. Hümni lauldi sõjalaevalt, mis kalda ääres ringi tiirles ja kolm solisti koos kooriga kandsid kogu hümni ette. Väga muljetavaldav esitlus. Hümn ise on ka väga ilus. Kell üheksa õhtul algas see, mille pärast see tohutu rahvamass välja oli tulnud – võimas ilutulestik. See ilutulestik konkureerib tõsiselt aastavahetuse ilutulestikuga. Seekord ei olnud lihtsalt ilutulestik vaid oli värvide, muusika ja ilutulestiku vaatemäng. Väga, väga kihvt oli. Me ei ole elu sees ühe aasta jooksul näinud nii palju võimsaid ja ilusaid ilutulestike kui siin viimase kuu aja jookusul (aastavahetus, Sydney festivali avaõhtu, Sümfoonia orkesteri kontserdi lõpus ja Austraalia Päeval).

Ühel õhtul Kings Crossis ringi jalutades nägime tänaval üle pika aja elu jälle. Kõndisime elumajade vahel ringi ja üks tädi hüüdis mingeid nimesid ja laotas tänavale süüa. Mõtlesime, et küllap toidab kodutuid kasse. Mõne aja pärast tulime samast kohast mööda ja ma silmanurgast vaatasin, et näe ongi kassid kohal, aga Marko karjatas, et opossumid. Ja oligi kaks suurt opossumit, kes tädi poolt maha pandud sööki kugistasid. Mööduvad jalakäijad neid ei häirinud, sest nad olid söömisega nii ametis. Päris nunnud loomakesed on nad ja sellised täissöönud kassi suurused.

2009.aasta neljandal nädalal tabas Sydneyt tõeline kuumalaine. Nädala alguses hakkas temperatuur vaikselt üles kerima. Päeviti oli pidevalt 30 kraadi ja õhtudki olid väga soojad. Neljapäeva õhtul (22.jaanuar) käisime õhtul pargis veini joomas ja nii palav oli. Hiljem südaöösel proovisime toa rõdul veini kõrvale šokolaadi süüa, aga see lihtsalt sulas kätte ära. Järgmisel päeval lugesime lehest, et öösel temperatuur alla 25 kraadi ei langenudki!! Pole siis midagi imestada, et šokolaad ära sulas. Loomulikult ei saanud nendel öödel ka magada, sest konditsioneeri hostelid ei tunne. Rõduuks oli küll öö otsa lahti ja väikene ventilaator ka töötas, aga abi sellest ei olnud. Ventilaator paneb lihtsalt toas oleva õhu ringi liikuma. Aga kuna siin on juba väga pikka aega olnud kuiv ja kuum, siis on majaseinad nii kuumad, et õhtuks kuidagi maha ei jahtu. Ma arvan, et meil on toatemperatuur stabiilselt 28 kraadi ringis. Kuumuse haripunkt jõudis kätte laupäeval. Ma tulin keset päeva töölt ja tänaval oli võimatu käia, valgusfoori taga seismine oli veelgi piinarikkam. Päike kõrvetas nii tugevalt, et tänaval seistes oli tunne nagu seisaks praepannil. hostelist välja minnes tundus, et kuidagi väga palav ja tuulevaikne on maja ees. eemal tänaval puhus päris tugev tuul ja mõtlesime, et tuul jahutab jne, aga kui me tänavale jõudsime.........siis alles see tuul oli KUUM!!! nagu saunas keegi vehiks vihaga. Nimelt siin ilm kujuneb sisemaal kõrbes. Enamasti on läänetuuled, mis lükkavad seda ilma idarannikule. ja kui ilm juhtub tugevama tuulega olema, siis puhub see kuum kõrbetuul ka kesklinnani ja rannikuni. Kui on nõrgem tuul siis on mere briis tugevam ja kuum õhk rannikuni ja kesklinnani ei jõua. Ainult läänepoolsed eeslinnad saava sooja. Me ei näinud kuskil termomeetrit, aga mõtlesime, et ega see temp üle 35 ikka ei ole ja paterdasime päeval veel linnas ringi. Küll teokiirusel, sest iga liigutuse peale olid riided seljas märjad. Ning muidugi tarbisime päeva jooksul ära rekordkoguse vett. igatahes hiljem lehest lugesime, et sydney kesklinnas oli 41 kraadi sooja ja läänepoolsetes eeslinnades 47!! Kõrbes elavad liivakärbsed olid linnas väljas. Meie hosteli sein mustas nendest, niiet akent ei saanud lahti hoida. Nii kuum ilm oli päris ekstreemne, aga huvitav kogemus. Samas rohkem ka nii kuuma ei taha, magada ja tööd teha sellise kuumaga ikka ei saa. Lehed muidugi pasundasid ka, et laupäeval oli viimase 15 aasta kõige kuumem päev. Laupäeva õhtul hakkas kuumus lõpuks järgi andma. Õhtuks muutis tuul kiiresti suunda ja hakkas väga kõvasti mere poolt puhuma. Tuul oli isegi nii tugev, et kohati tahtis tänavalt minema puhuda. Canberras oli päris korralik troopiline torm, mis tegi linnas palju kahju. Õnneks siin midagi hullu ei juhtunud, puhus lihtsalt õhutemperatuuri normaalse peale tagasi. Õhtuks langes temp 20 kraadi peale ja järgmised päevad oli temp taas normaalne: nii 25-27 kraadi.

Kui pilte vaatate, siis näete kohe alguses (esimesed kaks) ühe kaubamaja pilte. Tegemist on Victoria kaubamajaga, mis on äärmiselt fancy kaubamaja ning seal on ainult kuulsate brändide poed. Kuid eriliseks tegi kaubamaja kuusk, mis oli nii suur, et kõrgus läbi kolme korruse. Püüdsime seda kuidagi pildi peale saada. Me koperdasime täitsa juhuslikult sinna kaubamajja, läksime lihtsalt konditsioneeriga ruumi otsima. Väljast ei saanud arugi, et see selline kaubamaja on. Aga sisse astudes on küll tunne nagu oleks viietärni hotelli sattunud. Õhus hõljuvad peened parfüümid ja igal korrusel on kaks isemängivat klaverit! Udupeen värk, ma pole nii peenes ja ilusas kaubamajas veel käinud. Seal shoppamas käiv koorekiht on muidugi vaatamisväärsus omaette.

2 kuud teel oldud

2009-01-20T09:13:00.001+02:00

Oleme jätkuvalt Sydneys ja mina käin endiselt hostelites tööl. Markol ei ole endiselt vedanud ja alles otsib tööd. Tegelikult ei saanud ta praktiliselt terve eelmise nädala midagi otsida, sest istus haigena ühikatoas. Ta suutis nimelt end siin kuumas kliimas külmetada ja oli nohus ja kurk oli haige. Ilmselt on asi selles, et enamikes poodides jms kohtades on konditsioneerid nii madala temperatuuri peale keeratud. Ehk kui õues on 35 ja sa oled tundide kaupa raamatukogus, kus temperatuur on keeratud 20 peale, siis on üpris kerge külmetada. Nüüd on ta jälle terve ja mulistab rõõmsalt ookeanis :)

Seoses ookeaniga tahaks rääkida siinsest rannakultuurist või kultuuritusest. See on nii kummaline, et neil on tohutult palju ilusaid randasid ja rannahooaeg on keskmiselt 6 kuud, aga rannas käik on võrreldes Eestiga ebameeldivam. Esiteks ei ole rannas kuskil riideid vahetada. Bondi rand on vähemalt 1 km pikk ja seal on pidevalt vähemalt kümme tuhat inimest, aga kogu ranna peale on 2 WC maja (kokku 9 kabiini) ja mitte ühtegi riiete vahetamise kabiini. Riideid saab vahetada ainult väikeses WC kabiinis, mis sellise rahvahulga tõttu näevad juba keskpäevaks nii kohutavad välja, et ei tahaks sinna üldse sissegi minna. Või siis 3x3m kolme duššiga dušširuumis. Manly rannas on rannamajakeses 3 riietevahetamise kabiini WCs. Randa minnes saab muidugi päevitusriided ühikas selga panna, aga pärast on märjad ujumisriided ikkagi kuskil ära vaja vahetada. Teine kummaline asi on see, et dušše on nii vähe. Ookean on nii soolane, et kui veest välja tuled, siis peab kohe dušši all ära käima. Kui ei käi ja kuivad päikese käes ära, siis on keha peagi valge soolakorraga kaetud. Eriti hull on asi peale surfamist, sest siis oled soolane ja lisaks on kalipso ja keha vahele kogunenud tohutult palju liiva, mida lained üles peksavad. Siis tuleb oma hirmraske surfilauaga ja niigi vees sumamisest väsinuna mööda liiva marssida ja otsida kohta, kus dušši alla saab. Samad probleemid on kõikides Austraalia randades. Vähestes randades on lubatud mingi tegevus, on olemas rannavolle platsid jne. Enamasti on vähemalt siltide järgi lubatud vaid päikese käes peesitada. Siiski üritatakse vaatamata keelumärkidele palli või lendavat taldrikut loopida (aga keegi võib ju surma saada.....teadaolevalt ei ole seda küll veel kunagi juhtunud). Oma ohutuse nõudmisega on nad siinmail küll täiesti lolliks läinud. Kehtib ametlik poliitika, et can't be too safe, ehk miski ei saa olla liiga turvaline. Sellega on nõuded ikka täiesti jaburad. Ajalehes juba tõmmati, et valitsus peaks siis randadele aia ümber ehitama ja lukku panema, kui kõik nii ohtlik on ja nii hirmsasti kõike kartma peab.

Kummaline, et Eestis on rannailma palju vähem aasta jooksul, aga rannakultuur on väga kõrgel taasemel. Taaskord pean tõdema, et austraallastel oleks eestlastelt palju õppida. Ja surfamas käime me kalipsodega mitte sellepärast, et vesi oleks külm, vaid sellepärast, et päikesepõletust ei saaks. UV kiirgus on praegusel ajal ülikõrge ja tavalised päikesekreemid tulevad vees mulistades väga kiiresti maha. Profid surfarid määrivad end iga päev üle kere tsingiga kokku, siis ei pea kalipsot selga tõmbama.

Mina nägin järjekordsed eestlased Sydneys ära. Olin ühel õhtul Boomerangis tööl ja kolm noort eesti kutti seisid hosteli ukse taga ja arutasid kõva häälega, et kas siia hostelisse saaks äkki oma pagasi hoiule jätta. Mõne aja pärast hostelisse sisenedes hakkasid nad pikalt inglise keeles rääkima, et kas nad saaksid meie vastuvõtu kappi oma kotid paariks tunniks jätta. Ma ütlesin eesti keeles tere ja lisasin, et nad võivad eesti keeles ka rääkida. Tüübid kiilusid selle peale väga kinni. Ütlesid mulle vist vähemalt viis korda tere, veendumaks, et siin leti taga on tõepoolest eestlane :) Poisid on Austraalias 3 kuud erinevates farmides töötanud ja mõtlesid, et tulevad vahepeal linna tööle, aga siin on töö leidmine osutunud nii raskeks, et tahavad kiiremas korras põllule tagasi. Elu on maakohtades oluliselt odavam ja vajadusel saab teha palju ületunde, mis tähendab, et paari nädalaga on võimalik kõrvale panna suur hulk raha. Nad ei jäänud meie hostelisse pidama, sest meil on vist ühed kõrgemad ühikatoa hinnad siin kandis, aga rääkisime päris pikalt siinsest elu-olust ja vahetasime kogemusi. Peale seda lappasin lihtsalt huvi pärast hosteli check-in exceli tabelit ja leidsin, et 2008. aastal ööbis Boomerangis 4 eestlast (kaks oktoobris ja 2 novembris). Nii, et meie Markoga ei ole esimesed siin. Ja ma ei tea, kas ma olen sellest varem kirjutanud, aga hosteli omanik Dominic (Uus-Meremaalt) on Eestis käinud, mis tähendab, et ta tõepoolest teab, kus Eesti asub, mitte ei tee nägu nagu teaks (tavaliselt inimesed ütlevad aa, eesti, jaa-jaa, kuigi silmist on näha, et neil pole õrna aimugi, kus Eesti asub). Ja vahetuse vanema Ricky tüdruksõber on soomlanna, kes on juba teist aastat siin sama viisaga, mis meilgi. Üldiselt on üsna haruldane kohata inimesi kes teavad meie riigi asukohta või on midagi kunagi selle kohta kuulnud.

Töö on muidu minul üsna ropp ja raske, aga kehakaalule mõjub äärmiselt positiivselt. Kõik Eestist kaasa võetud riided, mis muidu olid üsna ümber, on nüüd nagu kartulikotid seljas. Ja põhjus peitub nendes meeletutes treppides. Hakkasin ükspäev huvi pärast lugema, kui palju trepiastmeid ma päeval töö juures läbima pean. Päris igat astet terve päeva jooksul ei lugenud, aga ühekorra lugesin astmed kokku ja siis lugesin kokku, mitu korda ma päeva jooksul üles-alla jooksin ning lõpptulemus oli, et vaiksel päeval läbin ma Boomerangis ligi 2000 trepiastet päevas (ja vaikseid päevi on Boomerangis väga harva). Vähemalt pooltel kordadel pean ma neist üles jooksma, sest mingid asjad on vaja kiiresti ära teha ja teise poolest tassin hirmraskeid pesukorve ja suuri täis prügikotte mööda treppe üles-alla. Ambassadoris on ühe korruse jagu treppe vähem, nii et tööpäev seal tundub nagu puhkus :) Ja niimoodi siblin ma 6 päeva nädalas ning seitsmendal päeval, kui on puhkepäev, siis ei taha ma kohe kindlasti veeta seda päeva hostelis, siis me kõnnime vähemalt 10 km mööda linna maha, sest ühistranspordi peale ei taha raha kulutada. Nii, et äärmiselt liikuv ja tervislik eluviis on meil siin, erinevalt Eestist, kus mõlemad istusime töö juures lihtsalt tagumiku laiaks :)

Ja hosteli teema lõpetuseks nii palju, et ma ei ole elu sees nii palju prussakaid näinud, kui Ambassadoris. Õnneks meie toas neid ei ole, aga köögis ja mujal esimese korruse ruumides ja tänaval on küll jube palju. Me laseme küll kogu aeg putukatõrje vahendit kapi tagustesse ja nurkadesse, aga tegelikult peaks ilmselt kogu köögi tühjaks tõstma, nende pesa üles leidma ja siis korralikud tapatalgud tegema. Aga omaniku see ei huvita. No eks putukatõrje mehed tahavad palju raha saada. Ja prussakaid on siin igas mõõdus. Olen paar korda näinud receptionis ja paar korda Sydney tänaval nii suuri prussakaid, et kartsin neid ära tappa. Nad olid ikka jube suured, kõvasti suuremad kui tikutops. Muidu neid väiksemaid ma enam ei karda, täitsa harjunud nendega ja need saab kohe ära tapetud, nii kui mõnda siblimas näen. Uskumatu on niimoodi kirjutada, ma ei taha meenutada, kui ilusas kodus me Eestis elasime, vastasel juhul ei suuda siin üldse elada. Aga teisest küljest jälle, me ei kipu kuidagi veel külma Eestisse tagasi. Siin on nii palju muid ilusaid ja huvitavaid elamusi, mis korvavad urkas elamise, olematute nõudega söögi tegemise, mitte soojeneval pliidil muna praadimise, kiirnuudlid jne.

Aga nüüd positiivsematest asjadest jälle. Läksime ühel minu vabal päeval jälle randa. Nagu ikka, ei tahtnud sinna ja tagasi bussipileti eest maksta ja jalutasime randa. See pagana Bondi on ikka meie juurest jube kaugel. Kõndisime umbes 1 tund ja 40minutit randa. Vahetult enne randa jäi meile jälle ette venelaste toidupood. Mõtlesime, et ostame üle pika aja saiale vahelduseks ühe leiva. Ja äkki nägime külmkapis arvake ära mida? Kohukesi!!!!! Karumsi kohukesed. Ma ei uskunud oma silmi, loomulikult haarasime kohe omale kohukesed. Ma ei ole küll elu sees nii kallist kohukest söönud (maksis 1,9 dollarit ehk umbes 15 krooni), aga see ei ole elu sees ka paremini maitsenud ;) Kui mina üldse mõnest toiduainest puudust tunnen, siis on see kohupiim ja kohukesed. Ja aeg ajalt leivast. Muude asjade järele ei ole veel isu tekkinud. Aga sellega meie üllatus venelaste poes ei lõppenud. Seekord oli poodi tekkinud vormileib, mis kandis silti: „Estonian sweet and sour bread“!? Ja teine lihtsalt „Estonian bread“. Uskumatu, aga tõsi. Leivad tuuakse siia külmutatult ja siin sulatatakse üles, aga kui leivaviil röstrist läbi lasta, siis maitseb täpselt nagu kodus ;) Esimest korda elus olen ma reisil tänulik selle eest, et siin on venelased. Sest nende käest saab leiba ja kohukesi, jee ;)

Meie järgmine kultuurisündmus saab olema väga põnev ja ootan seda huviga. 24.jaanuaril mängib Botaanika aia pargis Sydney Festivali raames Sydney Sümfoonia Orkester. Sättisin oma töögraafiku nii, et saaksime seda kindlasti vaatama minna. Sinna tuleb kindlasti väga palju rahvast jälle, sest seda reklaamitakse kõvasti. Reklaam on ikka selline, et tule võta oma piknikukorv kaasa ja naudi kaunis pargis kaunist muusikat. Me kavatseme täpselt nii ka teha :) Ja teine toeliselt suur sündmus on saabumas 26.jaanuaril, kui on üleriigiline Australia Päev (Australian Day). See on riiklik püha ja kõigil kohalikel on vaba p2ev. Ma küsisin ka end vabaks, sest sel päeval on linn jälle tasuta kontserte jms üritusi täis ning loomulikult lõppeb päev jälle ilutulestikuga. Nii, et on mida oodata :)

54. päev

2009-01-13T06:03:00.000+02:00

Oleme endiselt Sydneys ja ei oska midagi muud pealkirjaks panna, kui seda, et oleme juba 54 päeva Eestist ära olnud. 20. jaanuar saab 2 kuud täis. Aeg on nii kiiresti läinud.

Vähemalt mõnda aega on meie blogi ilmselt üsna igav, sest vähemalt üks meist hakkas tööloomaks ja lõbustuste jaoks ei jää kuigi palju aega. Mina (Annela) sain suuresti tänu õnnelikule juhusele tööle. Töötan vahetustega kahes hostelis vastuvõtulauas. Võiks arvata, et hea lihtne valge inimese töö, aga nii see päriselt ei ole. Aga kõigepealt töö saamisloost.

Avastasime ühel päeval 20 minuti jalutuskäigu kauguselt raamatukogu, kus saab päevad läbi oma arvutiga tasuta internetis käia. Käisime päevade kaupa raamatukogus, vaatasime netist töökuulutusi ja saatsime välja kümneid CV-sid. Mõned üksikud vaevusid meili vastu saatma, et kahjuks ei osutunud valituks, aga enamasti on olnud lihtsalt vaikus. Samuti vaatame kogu aeg ajalehekuulutusi. Austraalia on kohutavalt oma riigis kinni, nad arvestavad ainult oma riigi haridust ja ainult oma riigi töökogemusi. See, mida sina kuskil kaugel kodumaal teinud oled, neid ei huvita. Aga kui sa oled kasvõi nädal aega kuskil siin juba töötanud ja nad saavad sinu eelmiselt ülemuselt sinu kohta järelpärimise teha, siis on kergem tööd leida. Ühesõnaga meil on vaja seda ühte esimest tööotsa, et saada jalg siinse tööturu ukse vahele. Samuti on hästi kummaline, et siin nõutakse kõikvõimalike sertifikaate. Eestis võib igaüks minna baari ettakandjaks, siin tuleb baaris töötamiseks teha läbi kolm koolitust: baaris töötamise üldtõed, alkoholi käsitsemise koolitus, kohvi valmistamise (barista) koolitus. Kõik see kokku maksab vähemalt 200 dollarit, mis on väga suur summa. Samuti nõutakse ehitusel ja ladudes töötamiseks erinevaid sertifikaate. Me proovime esilagu ilma nendeta hakkama saada.

Ühel õhtul jalutasime linnast koju ja nägime suvalise hosteli ukse peal silti, et vajatakse saksa keelt kõnelevat töötajat vastuvõtulauda. Reception oli tol õhtul juba kinni, aga hommikul esimese asjana printisin kalli raha eest (peale tunni ajast vaeva nägemist, et üldse leida koht, kus seda teha) oma CV välja ja läksin sellega hostelisse. Hosteli nimi on Boomerang Backpackers ja tegemist on hosteliketiga, millel on kokku kolm hostelit. Saksa keelt olen ma küll keskkoolis 3 aastat õppinud, aga ausalt öeldes ei mäleta sellest suurt midagi, aga see mind ei takistanud. Marssisin enesekindlalt uksest sisse ja põhimõtteliselt üritasin vahetuse vanemat inglise keeles surnuks rääkida, kui hea, ilus, tark ja osav ma olen ja kui väga ma nende juurde tööle sobiksin. Ma ise ka pärast imestasin, et kuidas ma selliseks asjaks võimeline olin ;) Ma ei ole kunagi eriline müügimees olnud. Aga vahetuse vanem ütles kohe, et mul on väga hea inglise keel ja ma suudan ennast hästi müüa. Passisin hostelis 2 tundi, vaatasin, mida töö endast kujutab ja püüdsin endast jätkuvalt head muljet jätta. Sellega kahjuks veel tööle ei saanud. Vahetuse vanem teeb küll lühikokkuvõtte omanikule kanditaatidest, aga omanik otsustab. Pidin veel eraldi helistama omanikule ja avaldama soovi sellele kohale kandideerida. Töökuulutus pandi välja pühapäeva õhtul ja omanik tahtis alguses vaadata, milliseid CV-sid nädala jooksul saabub. Aga omanikud on nagu nad on, iga päev võivad ümber mõelda. Ühesõnaga, kui ma omanikule helistasin, siis sai tal ilmselt otsimisest kõrini ja ta kutsus minu ja ühe teise tüdruku veel õhtuks uuesti hostelisse tagasi. Panin oma ainsa kaasavõetud triiksärgi selga, meikisin end üle pika aja ja samal õhtul saingi endale töökoha. Omanik ja vahetuse vanem on mõlemad mehed ja pärit Uus-Meremaalt. Austraalia inglise keelest on kohati raske aru saada, aga kiwid (uus-meremaalased nimetavad end kiwideks) söövad veel rohkem sõnu ja pobisevad vaikselt omaette. Töötingimused ja palk ei ole küll see, mida lootsin, aga hetkel on hädasti mingit töökogemust vaja. Iga nädal tehakse uus graafik ja nädala jooksul peab töötama nii Boomerangis kui Ambassador Accomodation's (see teine hostel). Mõlemad hostelid asuvad Kings Crossis, kus me kogu aeg siin Sydneys elanud oleme. Boomerangis on rohkem vastuvõtu töö (ja voodipesude pesemine ja kokku voltimine samal ajal ning köögi koristamine), aga seal on tööpäev 11 tundi pikk. Ambassadoris tuleb lisaks eelnevalt mainitule ka kõik hosteli toad ja ruumid päeva jooksul ära koristada, tööpäev on seal 6,5 tundi pikk. Olen 2 päeva Ambassadoris töötanud ja ütleme nii, et söömas ja vetsus jõuan ma käia alles lõunapausi ajal, ülejäänud aja jooksen viie korruse vahet ringi. Täna (so esmaspäev, 12.jaanuar) lähen esimest korda õhtusesse vahetusse Boomerangi, mis on 100 voodikohaga hostel ja seal peaks ka üsna kiired päevad olema. Vähemalt läheb siis aeg kiiresti, kui kogu aeg tegevust on. Ja see kõige tähtsam: palk on niruvõitu. Saan kätte 12 dollarit, tavaliselt saadakse nii vähe kuskil istandustes, sest maakohtades on majutus ja elu odavam.. Suurlinnas on sellise palgaga üsna nälg. Mul tuleb sel nädalal kokku 39,5 tundi tööd (teeks rohkem, aga teised töötajad tahavad ka tunde, nii et üle 40 tunni keegi nädalas ei saa) ja saan selle eest 474 dollarit. Sellest 300 maksame öömaja eest (nädal aega) ning elamiseks jääb siis 174 dollarit ehk 25 dollarit päevas. Umbes kolm päeva peab kiirnuudleid sööma, siis saab teistel päevadel midagi rohkemat endale lubada. Söönuks ja magatud saab, aga kõrvale panna küll midagi ei õnnestu. Ilmselt peame taas kahesest toast loobuma ja mitmekesi ühte tuppa kolima, siis jääb raha rohkem järgi. Mul on tegelikult ettenähtud tasuta voodikoht kuueses toas + palk. Voodikohta rahana välja ei maksta ja voodikoha hind on 140 dollarit nädalas. Sain praegu sellise diili, et ööbime Ambassadoris kaheses toas, mille nädala hind on 450 dollarit ja omanik võttis sellest siis minu tasuta ööbimise maha, seetõttu maksame sel nädalal siis 300 dollarit ainult öömaja eest. Kui me aga kuuesesse tuppa kolime, siis jääb juba 160 dollarit rohkem minu palgast nädalas üle. Aga me ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik kuueses toas elada. Juba neljases oli üpris raske. Eks näis, peame enda prioriteedid paika panema ja elame üks nädal korraga. Ja muidugi mitte mingit töölepingut mul ei ole (omaniku suusõnaline soov oli, et ma töötaksin seal vähemalt 2 kuud) ja päris ausalt see maksude maksmine minu pealt ka ei käi. Aga midagi pole teha, hädasti on vaja seda töökogemust ja raha muidugi ka.

Tööotsimise nädalal elasime muidu Great Aussie Backpacker's ja see oli vist kõige ilusam öömaja meil viimase kuu jooksul. Meil oli kahene tuba oma teleka ja külmkapiga :) Vets ja dušš olid endiselt kaugel koridoris. Maksime selle eest 450 dollarit nädala eest. Aga tuba oli suur, seal oligi suur kaheinimese voodi ja mis kõige olulisem: toal oli puitpõrand ja tuba nägi väga ilus ja puhas välja. Enamasti on kõikidel hostlitel absoluutselt kõik põrandad kaetud vaibaga, mis on seal põrandal olnud juba aastakümneid ja sellest tulenevalt on kõikides tubades kopituse ja mustuse lõhn, mis ei lähe mul vist elu lõpuni meelest ära. Lisaks oli Aussie's igal reedel suur grilliõhtu, kus sai kõhu lihast ja vorstidest punni süüa ning pühapäeval olid hommikusöögiks pannkoogid ;) Ja kõige olulisem selle öömaja juures oli see, et saabudes saime kumbki 15 tasuta joogi kupongi. Ehk saame viieteistkümnes erinevas baaris kumbki tasuta õlle või veini! See on tõeliselt lahe boonus, mida kuskil varem näinud ei ole. Nagu varem kirjutanud oleme, siis alkohol, eriti õlu on siin poes kallis ja baaris veelgi kallim, tänu kupongidele hoidsime kõvasti raha kokku ja saime samal ajal väljas käia :) Varsti peaks majutuses tipphooaeg mööda minema ja loodetavasti laseb Aussie oma hindasid alla, siis saame sinna tagasi minna.

Majanduskriisist Austraalias

Austraaliat on tegelikult majanduskriis tabanud väga valusalt. 2008 aastal oli Austraalia börs maailma kolmas kukkuja. Rohkem kukkusid vaid Venemaa ja oli keegi veel, keda ei mäleta. Kohalikele elanikele tõusid kinnisvaralaenude intressid 3-4% võrra. Laenuintressid on siin üldse meeletud.....13% oli väga hea pakkumine, enamasti oli kodulaenu intress 15% ja rohkem. Eelmise aasta teises pooles oli intress 20% lähedal. Uuest aastast vähendas kohalik keskpank baasintressi määrasid (mida Eesti jaoks teeb Euroopa keskpank ja mis meil väljendub EURIBORina). Sellega alanesid kodulaenude intressid ka mingi 2-3%. Lehtedes aga kardetakse, et intressikärbe on paljude perede jaoks liiga hiljaks jäänud ja eelmisel aastal kogunenud võlga ei suudeta enam ära maksta. Oodatakse palju eraisiku pankrotte.

Tööpuudus on protsentuaalselt veel väike, u 4,4 - 4,5%, aga see on ikkagi viimase 15 aasta kõrgeim näitaja!!! Ennustuste järgi kasvab see esimesel poolaastal umbes 1 %. See tähendab seda, et lahti lastakse veel nii palju inimesi, kui elab kogu Põhja Territooriumil (hõlmab 20% Austraalia pindalast) kokku!! Kõige mustem prognoos on, et selle aasta lõpuks on töötuse määr üle 8%. On kuulda, et Perthis on juba lahti lastud palju kaevureid ja ehitajaid. Sydney lehtedest on lugeda, et ehitussektori suurem koondamine seisab kohe ees. Nemad kõik kandideerivad backpackeritega samadele töökohtadele ja on loomulikult järjekorras eespool. Backpacker on siinsel tööturul üldse kõige ebausaldusväärsem tööjõud, keda kõlbab panna mingile suvalisele neegritööle, millega ka śimpans hakkama saaks. Backpackerit on lihtsalt kergem püüda. Nähes seda suhtumist hostelites ei võtaks mina ka ühtegi tänavalt sisse astuvat backpackerit tööle. Teine asi on soovitustega või kellegi kaudu tööle saamisel.

Automüüjad nutavad, et äri seisab täiesti. Turismisektor veel detsembri keskel nuttis, et uuel aastal kuivab äri kokku. Pühade ja puhkuste hooajaks – ehk siis nii jaanuari teise pooleni – pidi broneeringuid olema aga edasi on täiesti tühi. Seda rääkisid just majutajad ja tuuride korraldajad. Tänu kütuse odavnemisele on kohalikud lennupiletid viimase 17 aasta odavaimad, aga lendajaid on ikka vähe. Turismindusele on halvasti mõjunud veel viimase 3-4 nädala Austraalia dollari märgatav tugevnemine, mis on teinud välisturistile reisime Austraaliasse või siin olemise kallimaks.

Nüüd aganatukene lõbusamatest asjadest. 10.jaanuaril algas kolm nädalat kestev Sydney Festival. Tegemist on muusika, filmi, tantsu, kunsti ja moodsa kunsti festivaliga. Kõige rahvarohkem üritus on/oli festivali avaõhtu. Eelmisel aastal avaõhtut eraldi ei reklaamitud ja ette ei valmistatud, ilm ei olnud ka suurem asi. Sellest hoolimata osales üritusel 200 000 inimest. Sel aastal oli avaõhtu eraldi korraldatud, reklaamitud üritus. Terve kesklinn oli muudetud autovabaks jalakäijate tsooniks. Püstitatud oli 8 suuremat lava, kus esinesid bändid, tantsutrupid jne. Suurimal laval esines Grace Jones ning see plats oli julgelt pool Lauluväljakut ja paksult inimesi täis. Lisaks oli linna tänavatel palju liikuvaid DJ pulte. Tänavad olid muudetud suureks tantsupeo paigaks. Oodati osalema 250 000 inimest. Samas avaldasid korraldajad vaikset hirmu, et kui on ilus ilm, tuleb äkki liiga palju inimesi. Nemad suudavad toita ja potitada ainult kuni 300 000 inimest. Tänasest lehest käis läbi, et osalejaid oligi umbes 300 000. Õhtu naelaks oli suur ühistantsimine. Nimelt oli keegi kohalik koreograaf välja mõelnud tantsu „Sydney“. Veerand tunniga õpetati see igalt lavalt inimestele selgeks ja kl 9 õhtul tantsisid kõik lavad ja väljakutäied inimesi seda (niivõrd kuivõrd) sünkroonis. Väga lahe üritus oli ja loomulikult lõppes õhtu järjekordse vapustavalt ilusa ilutulestikuga. Peale ilutulestikku läks linnast Kings Krossi pidutsema rahvaronkkäik nagu meil laulupeol. Festival kestab erinevate ürituste näol veel kolm nädalat. Väga muljet avaldav festivali osa oli veel see, et avaõhtule järgneval päeval pandi Sydney erinevatele tänavatele välja 30 klaverit, mis on märgistatud sildiga „Sydney Festival“ ja mida kõik möödakäijad omavoliliselt kasutada tohivad. Meie jalutasime juhuslikult ühest klaverist mööda ja kuulsime väga ilusaid palasid :)

Sydney 2. osa

2009-01-05T03:12:00.007+02:00

29.12. käisime Manlyl. Tegemist on Sydney põhjapoolsema eeslinnaga/linnaosaga, mis asub kohe harbouri põhjatipus ja on kohalike hulgas väga populaarne suvitus, päevitus, surfi ja muidu rannalinnake. Liivariba on pikk ja täiesti ookeanile avatud. Sinna saab kõige lihtsamini laevaga Sydney kesklinnast. Valida saab vanaaegse laeva, mis sõidab pool tundi ja tänapäevase kiirlaeva, mis sõidab 15 minutit vahel. Meie valisime vanaaegse laeva. Laevaliin on olnud olemas alatest 1850ndatest. Me tahtsime juba pühapäeval Manlyle minna, aga väga ilusa ilma tõttu olid sadamas hiidpikad laeva sabad ja loobusime. Läksime hoopis Bondile ujuma ja päevitama. Rand ja vesi olid paksult inimesi täis.

Manly sadamast randa on u poole kilomeetrine jalakäijate tänav täis poode ja kohvikuid. Pikki mereäärt jookseb rannapromenaad. Ühesõnaga ilus suvituslinn. Meil oli eesmärgiks leida üks surfilaudade laenutus ja minna surfama. Lauad me ka saime ja läksime sadade teiste surfarite hulka laineid püüdma. Lained olid oluliselt suuremad kui koolituse ajal. Saime ka tunda, mida tähendab, et 'meri kisub tagasi' . Väga raske oli kaldale saada ja samas oli väga raske ka vette saada, sest laine lõi kaldale tagasi. Vees olles tundusid lained nagu veemäed. Laine kõrgus võis olla umbes meeter või tiba rohkem. Laineharjalt sai aga väga kiire sõidu. Meie jaoks oli seda esialgu natuke palju. Lainetega võitlemine väsitas juba pooleteise tunniga täiesti ära. Jalutasime veel natuke Manlyl ja sõitsime linna tagasi omale järgmiseks nädalaks öömaja otsima.

Käisime veel ühes paljureklaamitud hostelis, mis paraku üldse ei vastanud reklaamidele ja lugesime hiinalinnas korterite üürikuulutusi valgustuspostidel. Ühe kuulutuse peale läksime ka kohale vaatama. Korter oli väga lahe, asus kesklinnas uues majas 35ndal korrusel, suure rõduga ja suurte akendega, kust oli suur osa linnast näha. Väga lahe korter oli tõesti. Hindki nädalaks oli sama, mis hostelites. Aga kolmes toas elas kokku 12 inimest (igas toas oli 2 narivoodit), kes pidid jagama väikest korterikööki, ühte duśśiruumi ja külmkappi. Ehk kokkuvõttes ikkagi paras hostel. Me ei võtnud seda. Pealegi poleks seal ikkagi kahest tuba saanud.

Järgmisel päeval läksime uuesti Bondile surfama lootuses endale sobivamaid laineid leida. Paraku sattusime just tõusuaja tipule, kui meri jälle marutas. Eks tuli siis suuremate lainetega rinda pista. Ilm oli jälle väga palav ja vesi soe, nii et oli vahva lainetes möllata. Oleme siin soojaga nii ära harjunud, et kui temperatuur langeb alla 25 kraadi, siis hakkab juba külm. Ühel päeval kõndisime linnas ringi, oli südapäev, mõned pilved olid ka taevas ja rääkisime omavahel, et täna on nii jahe ilm. Mõlemal oli kananahk peal, aga siis nägime maja peal elektroonilist termomeetrit, mis väitis, et õues on 24 kraadi sooja. Aga tõesti, kui on vahelduv pilvisus ja on tuuline ning temperatuur on 22-23 kraadi, siis me paneme jaki juba selga :) Õnneks on selliseid päevi vähe, enamasti on täiesti selged päikeselised päevad. Ja see on nii kummaline, et siin on päevade kaupa täiesti sinine ja selge taevas, mitte pilveraasugi ei teki päeva jooksul taevasse. Üpris harukordne nähtus meie jaoks.

Pealelõuna sisustasime sobivate vabade ilutulestiku vaatekohtade otsimisega. Kõik paremad kohad nagu poolsaarte tipud, kust on näha suur sild, olid linna poolt suletud alad. Nendes on siis organiseeritud Wc-d, söögi- ja joogiputkad. Enamuses alades oli kaasavõetud alkohol keelatud, klaaspudelid olid igal pool keelatud. Mõnedesse vaatealadesse oli pilet ka, aga enamasti mitte. Aedadega piiratud alade häda on selles, et kui need täis saavad, pannaksa alad lihtsalt kinni ja enam kedagi sisse ei lasta. Ja täis saavad need juba varasel pärastlõunal!!!!! Inimesed peavad lihtsalt 12 tundi pikniku. Meie hosteli WC aknast on näha botaanikaaed, mis on kohe ooperiteatri kõrval. See avati kl 10 hommikul ja juba kell 10 oli seal tohutu rahvamass tunglemas. Uudistest oli kuulda, et osad inimesid ööbisid magamiskottidega värava taga ja hoidsid kohta.........Ajalehtedes oli mitu päeva kaarte ja skeeme, kus mingid alad asuvad ja mis seal on või ei ole ja mis on lubatud. Me arvasime, et päev otsa lageda päikese käes vedelemine ei ole päris meie jaoks. Pealegi lubati väga kuuma ja selget ilma. Vanaasta viimasel päeval oli üle 30 kraadi ja taevas polnud ühtegi pilve. Leidsime oma hosteli lähedalt paar tagahoovi või teekest, kust oli linn ilusti näha.

Meie sisustasime aasta viimase päeva samuti pikniku pidades. Leidsime laheda pargi otse jahtklubi kõrval meie hostelile küllalt lähedal. Kuna sealt pargist silda ei paistnud, siis ei olnud see ka suletud ega korraldatud ala. Vedelesime mitu tundi pargis, sõime head paremat ja jõime śampust koos paljude teiste pikniku pidajatega. Kahtlaselt palju suurte kottidega inimesi vooris meist mööda teisele poole jahtklubi. Jalutasime ka peale pikniku ümber jahtklubi. Tuli välja, et teisel pool jahtklubi avanes suurepärane vaade Sydney sillale, kust õhtul ilutulestikku laskma hakatakse. Päris suur muruplats oli seal, kus paljud seltskonnad juba pikniku ja joogikorvid lahti olid teinud. Ilmselt oli see koht ainult seal kandis elavatele inimestele teada, sest kuskil ajalehtedes seda parki ei mainitud. Samas oli kohale toodud mitukümmend WC putkat. Kell oli kuus õhtul kui selle koha avastasime, kappasime kiiresti oma ühikasse tagasi, et sealt haarata šampus,vein ja õhtune piknikukraam ja kihutasime jahtklubi juurde tagasi. Rahvast oli väga palju, aga samas oli muru peal veel ruumi küll, et magamiskott istumiseks laiali tõmmata. Kokku võis seal platsil olla mõnituhat inimest. Tekkis tunne nagu oleks tegemist mingi suure festivaliga. Sydney linn oli aasta ära saatmiseks ettevalmistanud kaks ilutulestikku. Esimene algas kell 9 õhtul ja seda nimetati Family ilutulestikuks ehk siis lapsed saavad ka paugutamist vaadata ja peale seda veel normaalsel ajal magama minna. Nn lasteilutulestik oli ilus, kestis umbes 10 minutit, aga ei olnud midagi erilist. Peale seda toimus lahe peal tuledes jahtide paraad. Tõeliselt ilusad ja suured jahid olid üleni valgustatud ja sõitsid pimedas lahe peal ringi. Täpselt südaööl algas pihta see, mida olime kaua oodanud ja mida nii kõvasti reklaamiti. Me ei hakanud isegi šampust lahti tegema, otsustasime, et vaatame ilutulestiku ära ja alles siis tähistame. Ilutulestik oli väga võimas, rakette lasti korraga sillalt, ooperimaja juurest ja kõrghoonete katustelt, lisaks veel pargastelt mere peal. Ja see mitmest kohast lastav ilutulestik oli kõik sünkroonis. Kogu taevas oli korraga ilutulestikku täis. Nägime lahedaid kujundeid, mida ei ole kunagi varem näinud ja kogu see ilu kestis 15 minutit. Võimas!!! Kusjuures kummaline oli see, et tavainimesed ei paugutanud üldse. Eestis hakkab tavaliselt 2 nädalat enne aastavahetust juba selline paugutamine pihta või siis lastakse linna ilutulestikuga samal ajal igalt poolt rakette. Siin lasi rakette ainult linn. Ilmselt eraisikutele siin neid üldse ei müüdagi. Lehest käis läbi, et õhku lasti 6 miljonit AUDi ehk siis ligi 50 miljonit krooni!!! Järjekordselt saime kogemuse võrra rikkaks, kuidas soojas kliimas saab aastavahetust tähistada. Peab mainima, et väga mõnus on niimoodi pikniku saatel ja häid veine ja šampust juues aastat ära saata. Eestis on alati nii, et vahetult enne ilutulestiku algust topid end paksult riidesse, vaatad paugutamise ära ja jood kiiresti külmast värisedes šampuse ära ja jooksed tuppa tagasi. Mõnus on soojas kliimas kogu seda sündmust rahulikult nautida.

Jõudsime umbes kolme ajal ühikasse ja seal käis pidu alles täie hooga. Esimene jaanuar ei erinenud mitte kuidagi Eesti omast, väga väsinud olemine oli ja kogu päev möödus enam vähem vee pudeli taga ühikas tiksudes. See oli vist ka esimene kord, kui meie ühikas ei toimunud mingit pidutsemist. Kõik elanikud tiksusid ainult veepudeli taga ja öörahu saabus harjumatult vara. Nagu hiljem selgus oli see tõesti ainuke vaikne päev ühikas, sest juba 02. jaanuaril hakkas pidu keskpäevast jälle pihta ja mööda tuli saata järjekordne unetu öö, sest selle lärmi sees lihtsalt ei ole võimalik magada. 04.jaanuaril saab meil siin ühikas 2 nädalat täis (olime sunnitud juba Eestis olles kohe 2 nädalat välja ostma, sest pühadeks polnud mujal enam ööbimist võimalik leida) ja ma arvan, et vähemalt pooled ööd oleme olnud siin magamata. 05.jaanuaril kolime teise hostelisse. Ega see ka midagi suurepärast ei ole, aga vähemalt saab seal normaalse raha eest kahese toa. Marko vähemalt ei norska, erinevalt meie eelmistest toakaaslastest. Ja ehk käivad sealsed inimesed rohkem tööl, siis neil ei jää nii palju aega kogu aeg pidutsemiseks (see on muidugi lihtsalt enda lohutamine). Aga korterit ei ole meil enne mõtet üürida, kui oleme tööd leidnud. Sest korterid tahavad ju kohe lisaks üürile ka tagatisraha ja seda ei ole mõtet enne maksta, kui oleme siin linnas tööd saanud. Kohtusime ühel päeval veel ühe Eestlastest paarikesega (meist nooremad), kes tahtsid oma Bondi rannas asuvat tuba edasi üürida. Neil ei ole siin linnas kahjuks hästi läinud. Nad on 2 kuud siin olnud ja selle aja jooksul ainult 2 nädalat tööd teha saanud. See küll hea uudis ei ole. Seega otsustasid nad edasi liikuda ja mõnes teises kohas tööd leida. Me hakkasime selle jutu peale rohkem tööotsingutega tegelema. Oleme mitmed CV-d juba laiali saatnud ja hoiame ajalehekuulutustel iga päev silma peal. Tõenäoliselt hakkavad asjad liikuma alles 05. jaanuaril, sest siin on jõuludest 05.jaanuarini kõigil puhkused. Eks see majanduslangus on natukene siia ka jõudnud, eelkõige väljendub see selles, et siin on kohutavalt palju inglasi ja iirlasi, kellel ei ole kodumaal enam üldse tööd. Ja loomulikult on nemad töökohtade saamisel eelistatumad, kui mingid eestlased, kes tulevad kurat teab kust ja räägivad jumal teab, mis keelt. Meie käest on tihti küsitud, et kas see Eesti on nagu riik või osariik. No kui kaardilt vaadata, siis paistab küll nagu väikene osariik võrreldes Austraaliaga. Aga üldiselt me masenduses veel ei ole ja ei paanitse. Naudime endiselt ilusaid ilmu ja käime aeg-ajalt surfamas ka. Peale uut aastat sai jälle Bondil surfamas käidud, seekord läksime pealelõunal ja lained olid hoopis väiksemad ja rahulikumad. Sellised parajad algajale õppimiseks sobivad lained.

Vahetult enne aastavahetust leidsime Bondi ranna lähedalt üles ka ühe venelaste poekese. Saime üle pika aja leiba osta. Lisaks ostsime sealt pelmeene, sprotte ja boršisuppi. Boršš oli lahe - keegi on selle kodus valmis keetnud ja suvalistesse pooleliitristesse plasttopsidesse pannud. Peal ei ole mitte mingeid kaubanduslikke silte. Maitse poolest ei olnud ta suurem asi, aga vahelduseks oli päris hea lõunaks saia asemel suppi süüa. Peenleib oli väga köömnene, aga vormileib on täitsa hea. Hinnad on venelaste poes üpris kõrged, nii et iga päev ikka leiba süüa ei jõua. Tavaline väike vormileib maksab seal 4,5 dollarit ehk u 35 krooni!! Pelmeenid olid 14 dollarit kilo ehk u 109 krooni kilo. Võrdluseks võin tuua, et oma linnaosa toidupoest saame suure tavalise valge röstsaia 1 dollariga ehk u 8 krooni. Muidugi kõik terasaiad maksavad ka meie poes 3-4 dollarit. Aga vahelduseks saab venelaste poest aeg-ajalt ikka midagi osta. Nagu aru võite saada, siis püüame töö leidmiseni mitte väga priiskavalt elada, päris kiirnuudleid iga päev ei söö, aga aeg-ajalt ikka. Alati on odavam ise ühikas süüa teha, aga see on tihti seal üsna võimatu. Kõigepealt pead hakkama otsima, kas köögis leidub mõnda puhast potti või panni ja peale seda otsi sööginõusid. Paremal juhul pead sa ise kõik vajalikud nõud enne söögitegemist kraanikausist ära pesema, halvemal juhul ei ole isegi musti nõusid, sest inimesed on need oma tubadesse vedelema jätnud. Oma nuga ja kahvel on meil juba ammu endal olemas, sest neid pole lootustki köögist leida. Ilmselt tuleb oma taldrik ja tass ka osta, mida siis kiivalt oma toas peidus hoida. Igal juhul me üritame kõik päevad niimoodi ära sisustada, et peaks võimalikult vähe seal ühikas olema. Põhimõtteliselt käime seal ainult magamas. Tänu sellele avastame muidugi linnas ringi tuiates jälle lahedaid tänavaid, parke, mererandasid. Sydney on nii ilus!

2009-01-01T04:42:00.001+02:00

HEAD UUT AASTAT!!

Sydney, alates 22.12.

2008-12-28T11:19:00.001+02:00

SYDNEY, alates 22.detsember

Sydneysse jõudmiseks proovisime ära järgmise Austraalia lennufirma – Qantas. Peab mainima, et Qantas jäi odavlennufirma Blue Virginile kõvasti alla. Istmevahed olid jube kitsad ja meelelahutusprogrammi ka ei olnud. Vähemalt andis ta tasuta suupisteid ja alkoholi :) Autoga sõites on Adelaide'i ja Sydney vahel julgelt üle tuhande kilomeetri (kui isegi mitte kaks tuhat), lennuk tõi meid kenasti 1h ja 25 minutiga kohale. Jõudsime õhtul poole üheksast oma järgmisse ühikasse (otsustasime hosteleid edaspidi ühikateks nimetama hakata, sest mis siin salata, nad on ikka tõelised ühikad). Elame samal tänaval, kus eelmisel aastal, kui siin käisime. Tegemist on siis linnaosaga, mille nimi Kings Cross ja siin elab meeletult palju teisi meiesuguseid seljakotirändureid. Kaks pikka paralleelset tänavat on backpackerite hosteleid täis ning loomulikult võib siinkandis üsna vähe kuulda inglise keelt. Enamasti on kuulda saksa keelt, sest sakslasi on siin jube palju, et jääb mulje, et kõik sakslased on siia emigreerunud. Ka meie ühikas on paksult noori (18-21 aastaseid) sakslasi täis, kes ainult läbustavad, panevad pidu ja absoluutselt ei korista enda järelt.
Aga muidu on tore jälle Sydneys olla ja tore just sellepärast, et eelmisest korrast on linn väga hästi meeles, ei pea hakkama jälle kuskilt toidupoodi otsima, ega nuputama, kuidas linnas ringi liikuda. Võib öelda, et pooleteise aastaga, mil meie siin viimati käisime, ei ole linnas midagi muutunud. Meie tänavale on ainult üks alkoholipood juurde tekkinud. Alkoholiga on siin muide niimoodi, et alkoholi saab ainult alkoholipoest. Toidupoodidest ei saa midagi. Kui oled linnas võõras, siis võib nende poodide leidmine isegi väga raskeks osutuda, sest enamasti on poode linna peale väga vähe ja needki võivad asuda kuskil keldrites ja kangialustes. Ning lahtioleku ajad on neil ka teadmata, kuskil ei ole ühtegi silti kellaaegade kohta. Õlu on siin poest ostes kallim kui Eestis, aga veini võib sooduka korral saada isegi odavamalt. 375 ml õlu maksab poes keskmiselt 2,70 dollarit ehk umbes 20 krooni (aga see on väiksem kui poole liitrine!). Hea Shiraz Cabernet veini võib saada 6 dollariga ehk siis 45 krooni. Ja need on täiesti head veinid. Aga soodukale tuleb peale sattuda. Veinide tavahind on 9-58 dollarit. Õlut on näiteks baaris odavam juua, mitmetel baaridel on teatud päevadel soodushind ja üks kann (mis mahutab 2 pinti ehk 1200 ml) õlut maksab 7 dollarit.
Mõtlesime küll alguses, et oleme Sydneys juba käinud ja siin ei pea enam turisti mängima, aga see linn on ikka nii suur, et iga päev näeme veel uusi kohti ja asju.
Nüüd aga meie väga erilistest jõuludest. Austraallased tähistavad jõule 25.detsembril, mitte 24ndal nagu meie. Kogu inglisekeelne maailm tähistab vist 25ndal, sest sakslased, skandinaavlased jm eurooplased (keda meie siin kohanud oleme) tähistasid kõik 24ndal. Traditsiooniline Austraalia jõulusöök on kas kalkun pohlamoosiga või grill-lihad ja vorstid. Lisaks igasugused suured krevetid jm mereelukad.
Ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei ole, jõulualupäeval (ehk siis 24.dets) on ikka halb ilm. Meie jõululaupäeva hommikul oli taevas nii hall, temperatuur oli vaevalt üle 20 kraadi ja tundus, et kohe-kohe hakkab vihma saadama. Me ei lasknud muidugi ilmal ennast segada ja tegime teineteisele erilise jõulukingi (ei tea, kas meil kunagi enam õnnestub sellist jõulukinki saada) – lainelauaga surfamine :)) Läksime aga kuulsasse Bondi randa ja võtsime järjekordse surfikoolituse. Mõtlesime tükk aega, et kas tuleb meelde, kuidas asi käis ja laenutame lihtsalt lauad või peab koolituse ka võtma. Mõtlesime, et targem oleks ikka üks koolitus meeldetuletuseks veel võtta, et siis edaspidi võime ainult laenutuse eest maksta. Minule tuli koolitus väga kasuks, olin täitsa ära unustanud, kuidas asi käib. Marko oli nagu vana kala. Pidime alguses lihtsalt kõhuli laua peal laine abil kaldasse sõitma, aga Marko jaoks oli see liiga igav ja tõusis kohe laua peal püsti :) Minul läks alguses natukene ikka aega, enne kui asjale pihta hakkasin saama. Peale kahte tundi olime surmväsinud (taaskord oli tunda lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud), aga enesetunne vägev! Saime mõlemad ikka nii mõnelgi korral mõnusa sõidu ja seisime laua peal täitsa püsti :) Loomulikult sai meeletu kogus vett alla neelatud ja igasuguseid kukkumisi tuli ette (vette on vähemalt hea kukkuda), aga ikkagi on surfamine ülilahe!! Kahjuks on kõik surfipoed pühade ajal kinni, nii et peame ootama, enne kui lauda laenutama saame minna ja uuesti laineid püüdma minna.
Tuli välja, et tegelikult on pilves ilm ideaalne surfiilm. Esiteks oli tuult rohkem kui päikeselisel päeval, teiseks ei põle siis nahk ära ja kolmandaks, mis on ka kõige olulisem – siis on rannas vähe rahvast. Bondi rand on väga populaarne, ilusa ilma korral on liival ja vees nii palju inimesi, et merd pole nähagi. Aga algajad surfarid on teineteisele ja ujujatele ohtlikud. Me ei suuda ju veel korralikult lauda valitseda, kui sul keegi ees mulistab ja sind tähele ei pane, siis võib kergesti talle otsa sõita. Bondi tähendab aborigeenide keeles „lainete murdumise heli.“ Vanasti oli kogu ala Bondi rannast kuni kesklinnani liivadüünides ja lainete murdumist oli kuulda kuni kesklinnani.
Sellega meie jõulualupäev siiski veel ei lõppenud. Kappasime rannast kiiresti ühikasse, et riided vahetada ja toidupoest head ja paremat pikniku jaoks varuda. Meie püha jõulusöömaaeg oli piknik Sydney Botaanika aias vaatega Sydney ooperi majale, sillale (Sydney Harbour Bridge) ja Sydney pilvelõhkujate panoraamile. Illustreerivad pildid on ka olemas. Botaanika aia sellesse nurka me eelmisel aastal ei sattunud. Väga ilus vaade oli. Ja pikniku söök oli ka meil väga hea: grillitud kana, salat, hiidkrevetid, šokolaadikook ja kõrvale muidugi väga hea vein (mitte sooduka oma seekord). Vihma siiski õnneks kordagi sadama ei hakanud ja pikniku ajal hakkas taevaski selgemaks minema. Ja piisavalt soe oli pikniku pidamiseks ka. Tõeliselt erakordsed jõulud. Me oleme väga rahul ja õnnelikud!
Me tegime väga õigesti, et veetsime jõulupäeva väljaspool oma ühikat, sest sakslased võtsid siin tähistamist väga tõsiselt ja kui me kümne ajal õhtul siia jõudsime, siis oli prügimägi välisukse juures juba vastas. Kõik kohad olid läbu täis ja kõik sakslased olid end tõeliselt päkapikuks ka joonud.
Me elame juba mõnda aega neljastes tubades. Õnneks ei ole meil toakaaslasteks sakslased. On hoopis 28-aastane inglane ja 64-aastane (!!! me arvasime alguses, et ta on umbes 40-aastane) hollandlane. Inglane käib siin tööl ja on sama viisaga, mis meiegi, hollandlane reisib lihtsalt ringi. Ta on juba 4 aastat pensionil ja iga aasta, kui Euroopas talv tuleb, läheb tema kuueks kuuks reisile. Reisib peamiselt üksinda ja on väga paljudes ja huvitavates riikides käinud. Jah, ma tõepoolest elan ühes toas kolme mehega. Õnneks on tegemist normaalsete tüüpidega, kes koristavad enda järelt, on väga lõbusad ja seltsivad.
Tahtsime 25ndal Marko sünnipäeva surfamisega tähistada, aga laenutused olid kinni. Üldse oli 25ndal linn, suurlinn, täiesti välja surnud. 25. on kohalike jaoks väga tähtis päev. Toidupoed ja isegi enamik söögikohti olid sel päeval suletud. Me olime targad ja varusime eelmisel päeval pikniku kraami ja šampuse ette ära. Seekord pidasime pikniku Bondi kõrval tuntuselt järgmisel: Coogee ranna pargis. Bondi rand on pikk liivarand, Coogee'l on ka liivarand, aga ümbruses on kõrged liivakaljud. Ranna ümbruse pargid olid paksult (!!) täis kohalike peresid, kes koos pargis grillisid ja pikniku pidasid. Noored kaanisid rannal päkapikumütsides meeletutes kogustes õlut. Meiegi pidasime päeval pikniku, jõime šampust ja põletasime tordi peal küünlaid. Me oleme kohalikud kombed juba omaks võtnud ;) Loomulikult käisime ka ujumas, sest ilm oli üleöö mõnusalt soojaks jälle läinud. Sellist sünnipäeva ei saa talvel sündinud Marko Eestis kahjuks kunagi pidada, vähemalt kord elus sai ta siis oma sünnipäeval pikniku pidada ja ujumas käia :) Õhtul leidsime Kings Crossist täpselt ühe vabaõhu restorani, mis lahti oli ja tähistasime aga sünnipäeva edasi. Proovisime ära ka kohalike traditsioonilise jõulutoidu – suitsutatud ja grillitud kalkuni steik pohlamoosi ja grillitud juurviljadega. Kalkun oli tõeliselt hõrk ja pohlamoos sobis sinna juurde ka hästi.
25. dets nägime ära ka esimesed Eestlased siin. Ootasime Kings Crossi metroojaamas rongi ja kuulsinme äkki kahte tüdrukut omavahel eesti keeles rääkimas. Ei läinudki kaua aega, et eestlasi kohata :) Tüdrukud elavad meiega ühel tänaval ja on Sydneys töötanud juba 4 kuud. Meist muidugi kõvasti nooremad ja tegid neli kuud ettekandja tööd.
Austraalias elab ikka igasuguseid imeloomi ja ideaalset randa lihtsalt ei ole olemas. Kui me surfamas käisime, siis treener näitas mingit sinist molluskit nimega „Bluebottle“, ärge küsige, mis tema eesti keeles on. Mingi meduusiline, kes on erksinine, väga väikese kehaga(paar sentimeetrit), aga mingi rippelement või (mina ütleksin saba) on taga umbes meetri pikkune. Kui „sabale“ pihta lähed, siis saad kõrvetada. Ta ei ole mürgine, ega eluohtlik, aga kõrvetada saanud koht läheb paiste ja ilmselt on parajalt valus ka.
Ilmad läksid 25ndal taas soojaks ja ilusaks. Igal päeval on 28 kraadi sooja ja oleme palju rannas ujumas ja päevitamas käinud. Proovime vahepeal oma inglise keelsed CV-d ka valmis teha, et siis 02.jaanuaril tõsiselt tööd otsima hakata. Praegu on veel pühade aeg ja pole mõtet kellelegi helistada, ega CV-d jagada.
Lisaks käime oma tänaval teisi hosteleid vaatamas, ehk õnnestub 5.jaanuaril natukene normaalsemasse ühikasse saada.

2008-12-24T02:41:00.002+02:00

Kallid pereliikmed ja s6brad! Soovime teile h2id j6ule ja vahvat vana aasta l6ppu!!

Adelaide 19.12.-22.12

2008-12-22T04:29:00.003+02:00

18.detsembri õhtul jõudsime üle pika aja jälle linna – Adelaide'i. Päris mõnus on jälle tsivilisatsioonis tagasi olla. Esimeste muljete põhjal võib öelda, et raamatul on õigus...tegemist on ülekasvanud alevikuga. Samas on Adelaide ikkagi miljonilinn. Aga tunda seda väga küll ei ole. Meie hostel on päris südalinnas. Isegi kõige kibedamal tööajal on liiklus suht hõre ja rahulik.
Ja oh seda imet, hostelis on isegi tasuta wifi!! Kiirus on sellel küll megaaeglane, nii et skypida ei saa, aga hädapärasemad asjad saab netis aetud.
Adelaide'i linnakaart näeb täpselt selline välja, et kogu linn joonistati enne paberi peal valmis ja siis hakati ehitama. Tänavad jooksevad ilusti paralleelselt ja südalinn moodustab neljakandilise ruudu, kus on väga lihtne orienteeruda. Linn on võrreldes Melbourne'i ja Sydneyga väga vaikne. Liiklust on vähe ja inimesi ka.
Õnneks on linnas jälle olemas tasuta bussiliin ja tramm, seega tähtsamad vaatamisväärsused saab kiiresti üle vaadata.
Käisime Lõuna-Austraalia muuseumis. Muuseum koosneb kolmest osast: ülevaade Austraalia rannikul elavatest vaaladest ja delfiinidest, dinosaurustest ja aborigeenide kultuurist. Sissepääs oli tasuta, välja arvatud dinosauruste osakond.
Vaalad on ikka uskumatult suured loomad. Muuseumis oli välja pandud Sperm Whale 'i vaala skelett, kes oli 16 meetrit pikk ja kaalus 24 tonni. Skelett oli nii suur, et seda ei saanud tervenisti pildilegi jäädvustada. Lisaks oli seal delfiinide skelette ja üks hirmus suur kilpkonna skelett (vaadake pilte, Marko pea kohal ripub). Uskumatu, mis elu siinsetes vetes leidub. Vaalade ja delfiinide kohta oli ka palju informatsiooni väljas. Aga mitmest kohas oleme juba näinud infot, et enamasti ei teata, kui vanaks vaalad elavad. Arvatakse, et siinsetes vetes kõige rohkem levinud vaala tüüp Southern Right Whale võib elada kuni 80-aastaseks. Kuna vaalad elavad kaugel avaookeanis ja on üsna liikuva eluviisiga, siis on nende kohta info kogumine raskendatud.
Dinosauruste osakond tekitas väikese pettumuse, ühtegi elusuuruses skeletti väljas ei olnud, oli ainult 2 pealuud ja enamasti dinoasuruste munad. Siiani ei ole Austraaliast dinosauruste luid leitud, seega olid välja pandud esemed siia eksporditud. Kõige rohkem on maailmas dinosauruste kohta asju leitud Hiinast, Aasiast ja USA-st.
Aborigeenide elu tutvustav muuseumi osa oli väga põnev. Väidetavalt oli enne eurooplaste jõudmist Austraaliasse 19.sajandil siin nii palju erinevaid aborigeenihõime, et oli võimalik eristada 300 erinevat keelt. Aborigeenidel oli sama kurb saatus kui Ameerika indiaanlastel, toimusid suured massimõrvad, kuna taheti maad nende käest kätte saada või kui aborigeenid ei olnud nõus valgete kultuuri omaks võtma, siis nad tapeti ka lihtsalt ära. Igal juhul võis muuseumi väljapanekust järeldada, et kuni 19. sajandini elasid aborigeenid üsna algelist elu. Käidi jahil (ise tehtud odade ja vibudega), kalal ja tegeleti korilusega. Haiguseid raviti rahvameditsiini abil. Isegi tänapäeval ei usalda aborigeenid tablette, vaid otsivad abi loodusest. Aborigeene püüti hoolega integreerida kuid siiamaani ei ole see täielikult õnnestunud. Enamik elus olevaid aborigeene elavad kaugel Põhja territooriumil. Peaaegu kõik keelerühmad, mida aborigeenid kasutasid, on välja surnud.
Adelaide'i linn on põhimõtteliselt üks suur elurajoon. Sagimine ja elu käib ainult ühel tänaval – Rundle Street. Seal on jalakäijate tänav, kus asuvad peamised poed ja kaubamajad ning mitmed kohvikud ja söögikohad. Sellel tänaval võib enam vähem alati inimesi näha, muud tänavad on väga vaiksed. Linnas ja südalinna piirkonnas on väga palju suuri rohelisi parke, kus seltskonnad hoolega grillivad ja pikniku peavad. Ja praktiliselt igas pargis on olemas suur gaasigrill, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Kohalikud kasutavad neid hoolega.
Ilm läks Adelaide's iga päevaga ainult paremaks. Neljapäeval saabudes oli päeval sooja 21 kraadi ja õhtu oli jahedam. Reedel tõusis temp 24 peale, laupäeval oli juba 28 ning pühapäeval 32 kraadi. Ja õhtud muutusid päevapealt nii soojaks, et ei raatsi magamagi minna. Muudkui istuks hosteli rõdul või patseeriks linnas ringi. Päeval on see kuumus suurte majade vahel üsna kurnav, aga õnneks on Adelaide'l olemas väga kaunis rannarajoon – Glenelg. Tundubki, et praegusel aastaajal on kogu elu linnast randa läinud. Rannarajoonis oli olenemata kellaajast või nädalapäevast kogu aeg palju rahvast. Seal on ka palju söögikohti, baare, poekesi. Ja vesi oli loomulikult ka mõnusalt soe – 22 kraadi! Laupäeval ja pühapäeval veetsimegi enamuse päevast rannas. Jalutasime lihtsalt kaunis rannarajoonis rannapromenaadil (mis on 4 km pikk!!) ringi, käisime korduvalt ujumas ja päevitasime. Päike on siin muidugi asi, millega peab väga ettevaatlik olema. UV kiirgus on väga kõrge ja me kohe tundsime, kuidas päike kõrvetas. Liival päikest võttes oli tunne nagu lebaks praepannil. Kusagilt jäi meelde, et ka kõige päikeselisemal päeval Londonis ei ole nii palju UV kiirgust kui Brisbane'is täispilvitusega.
Ja loomulikult peab juba hommikul enne hosteli uksest välja minekut end korralikult päikesekreemiga kokku määrima. Ja iga kord peale ujumist uuesti. Oleme Eestkist ostetud 30 UV faktoriga kreemi juba ära kasutanud, et pidime poest uue kreemi ostma. Ja hoolimata sellest, et kasutame nii kõrge faktoriga kreemi, oleme mõlemad juba praeguseks pruunimad, kui kahel viimasel suvel Eestis olles. Mõned kohad on ikka punaseks ka läinud ehk õhtuti on peale rannas käiku ilusti kreemitamise vead näha: need kohad, mis on kreemitamata jäänud või kuhu on kreemi vähe saanud, need on õhtuks ikka tulipunased. Üks üllatav asi on siinse kliima juures veel: päike on kõrvetavalt palav isegi kell 7 õhtul. Põhimõtteliselt kuni päikeseloojanguni (see juhtub kella kaheksa ja üheksa vahel) on päikese käes väga palav, nii et otsiks pigem puudevarju, kus istuda ja kõndida. Aga meile jätkuvalt väga meeldib see soe kliima. Kujutate ette, et me kõndisime pühapäeva õhtul päikeseloojangu ajal rannas jalgupidi vees, korjasime võrratult ilusaid rannakarpe, vesi oli paksult ujujaid täis ja vesi ning õhk oli nii soe. Siinsetel elanikel on ikka väga vedanud, sest suvi on siin pikk, mis tähendab, et sul on palju ilusaid soojasid õhtuid. Esimesel päeval kandsin ma igaks juhuks kotis õhemat kampsunit kaasas, et äkki läheb õhtul külmaks, aga see oli küll asjatu tassimine. Kui õhtul kell 11 peab veel trammi pealt hostelisse marssima, siis hakkab ka väga palav.
Viimasel õhtul Adelaide's käisime hosteli seltskonnaga üle tee baaris kohalikku õlut joomas. Eesti õlle isu ei ole veel tulnud ja kohalikust euroõllest Fostersist oleme ka seni edukalt mööda läinud. Teised kohalikud on palju paremad. Meil oli väga rahvusvaheline seltskond: paar sakslast (keda on Austraalias kohutavalt palju, meie kohta arvatakse ka alguses alati, et oleme kas Saksamaalt või Hollandist), soomlanna, ameeriklane, kaks itaallast ja kolm austraallast. Saime õhtu jooksul palju targemaks, uurisime, mis tööd inimesed on teinud, kus käinud ja jätsime meelde mõned head nipid, mida töö otsimisel peab jälgima (eriti, kui kusikile istandusse minna).
Täna õhtul, s o 22.detsembril lendame Sydneysse, et veeta seal jõulud ja tähistada uue aasta saabumist. Samuti tuleb Sydneys hakata asjalikuks ja alustada tööde otsinguga. Nüüd aga tibulasse sööma.