Plaanist teostuseks

Soov Ladina-Ameerikasse minna oli mõtetes juba mõnda aega. Ehk siis täpsemalt kohe, kui Austraaliast tagasi tulime, oli minul selge siht järgmine pikem reis just sinna teha. Marko käis 2002. aasta kevadel Tšiilis ja reisilt saadud elamused olid nii vahvad, et rääkis samuti sinna kanti tagasi minekust. Ideaalis oleksime muidugi tahtnud kaks-kolm kuud seljakotiga Ladina-Ameerika riikides ringi reisida. Aga töö, pooleli olev kool ja rahalised võimalused seekord seda veel ei võimaldanud.  Konkreetselt Argentiina kasuks otsustasime lennupiletite sooduspakkumise järgi. Lennupiletid ostsime 31.mail 2011, kui Estravel pakkus nelja päeva jooksul Lufthansa sooduspileteid just Lõuna-Ameerikasse. Aega mõelda oli vähe ja pilet tuli välja osta kohe. Ma sõna otseses mõttes hüppasin rõõmust keset tänavat kui reisibüroost välja tulime :) Sugulastele reisiplaanidest väga vara ei rääkinud, kuna meie tihe reisimine ilmselgelt ületab osade inimeste taluvusläve.

Järgnes mitmete blogide ja Argentiinast kirjutavate reisiraamatute lugemine, mille järel sai ise kokku pandud ringreisiplaan. Kõige rohkem saime abi juhuslikult leitud blogist: http://argentiina2008.blogspot.com/  Mis oli väga detailne ja informatiivne ning tänu sellele saime aimu, kui palju ühes või teises piirkonnas aega kulub. Samuti sai meie piibliks netist tellitud Rough Guide „Argentina“ reisiraamat (väljaandmise aeg: oktoober 2010). Järgnev blogi on ka üsna detailne igasuguse reisiinformatsiooni osas juhuks, kui keegi hakkab tulevikus sinna reisima  ja internetiavarustest blogi leiab. Ehk on kellelgi sellest veel abi. 

12. märts reisimine sihtkohta

Sooduspakkumisega lend algas Helsingist. Helsingisse läksime laevaga, sadamast linnaliinibussiga (15A) raudteejaama ning sealt omakorda bussiga (buss nr 615, sõidab u 40 minutit, maksab 6 eurot) lennujaama. Helsingist Frankfurti sõitis uus ja mugav Lufthansa lennuk. Pardal anti kerge snäkk – pitsalõik ja tasuta joogid J Frankfurdis oli meil reisiplaani järgi ümberistumiseks aega ainult natuke üle tunni. Õnneks Helsingi lend jõudis tugeva taganttuule tõttu varem kohale ning pani meid samasse terminali maha, kust väljus lennuk Buenos Airesesse.

Buenos Airesesse lendas suhteliselt uus Lufthansa Boing 747-400. Jalaruumi oli piisavalt, igal istmel oli oma telekaekraan (filme oli küll vähe, aga viimase aja kinohitid olid olemas; mänge ei olnud üldse), söök oli korralik ja juua anti niipalju kui küsisid. Söögiks oli krevetisalat, tai stiilis küpsetatud kana (või pasta polognese), kook ja juust. Sõime ära õhtusöögi, vaatasime ühte filmi ja üritasime magama jääda. Väga hästi küll ei maganud, aga umbes 5 tundi õnnestus ikka magada. Hommikusöögiks oli ahjukartulite ja viineritega omlett, kukkel, moos, või ning jogurt. Lend kestis 13,5 tundi.

13.03-14.03 Buenos Aires

13.märts Buenos Aires

Maandusime Buenos Airese lennujaamas kell 7.30 (kohaliku aja järgi) ning pidime kohe kella keerama kuus tundi tagasi, et Argentiina ajavööndisse jõuda. Lennukis anti kaks ankeeti, mis on vaja ära täita. Üks on selline tavaline, kus märgid oma isikuandmed ja elukoha riigis ning see võetakse passikontrollis ära. Teine leht oli esemete deklaratsioon. Riiki võib sisse tuua 300 dollari väärtuses tehnikat (ühe inimese kohta) ja isiklikuks otstarbeks riideid. Tehnika osa on muidugi keerulisem, sest tegelikult peab seda summat ületava osa pealt maksama maksu. Lisaks tuleb kõik asjad väga detailselt üles loetleda. Näiteks mobiiltelefoni kohta pead teadma, mis mudel ja seerianumber. Meil oli peale telefonide kaasas veel fotokas. Tuima näoga kirjutasime, et kokku maksavad 300 dollarit. 

Lennukilt maha saades ootas ees passikontroll, mille sabas seisime kokku tund aega. Seejuures piirivalvur ei jutustanud kellegagi eriti pikalt, lihtsalt väga vähe putkasid töötas. Loomulikult pidi piirivalvur lappama mingit kaustikut, et teada saada, mis riik see Eesti on ja kas meil peaks viisa olema. Ei pea. Tempel passis liikusime edasi oma pagasi järele. Jõudsin juba mõtlema hakata, et minu pagas on kadunud, aga siis ilmus ikka lindile. Rõõmsalt pagasiga väljapääsu poole marssides ootas järgmine „üllatus“ – kogu pagasiga tuli x-ray-st läbi minna ning selle saba oli väääga pikk. 45 minutit jälle sisustatud. Enne x-ray-d tuli siis esemete deklaratsioon ka ära anda. Valmistusime juba kõiki asju ette näitama, aga tüüpi üldse ei huvitanud kirja pandu, lihtsalt viskase selle paberi laual olevasse kuhja. Tekkis küsimus, milleks seda paberit siis üldse on vaja täita? Pagasiruumi ja saabuvate külaliste uste vahel on väikene ruum, kus ametlikud firmad pakuvad bussi- ja taksoteenust linna. Ostsime bussipileti linna (60 peesot inimene, 1 euro on umbes 6 peesot). See oli esimene koht, kus saime aru, et reisiraamatus toodud hinnad on vahepeal tõusnud. Hiljem saime muidugi teada, et hinnad olid võrreldes raamatuga igal pool kaks korda tõusnud. Loomulikult on võimalik mõne peeso eest linna sõita ka tavalise linnaliinibussiga, aga selleks peab sul olema münte ja riiki saabudes sul neid kohe kindlasti ei ole. Hiljem selgus, et mündid on haruldased ja kui sul õnnestub neid kuskilt saada, siis tuleb neid igal juhul alles hoida (muidugi juhul, kui on soov ühistransporti kasutada, sest bussides on pileti ostmiseks mündiautomaadid, mis paberraha ei võta ja summast üle jäävaid münte ka tagasi ei anna).

Lennujaama bussiga jõudsime kesklinnas asuvasse tohutu suurde bussi- ja raudteejaama. Sealt marssisime metroojaama ja sõitsime ühe ümberistumisega oma hotelli Ibis Congreso . Metrooga eriti sõita ei soovitata, eriti algusega Retiro jaamast (kust meie peale tulime). Selle jaama ümbruses pidada kahtlane kontingent liikuma. Meie kasutasime linnas liikumiseks hiljem metrood üsna tihti, kuna see maksab vähe, metrooplaan on väga selgelt ülesehitatud ja viib strateegiliselt vajalikesse kohtadesse. Tõsisematele reisihuvilistele panen blogi kõige lõppu praegu kehtinud hinnad.

Jõudsime lõpuks oma hotelli südapäevaks. Värskendasime endid, vahetasime riided ja läksime kohe linna peale. Olime küll väsinud ja alguses mõtlesime, et teeme lõunauinaku, aga põnevus oli suur ja mõtlesime, et üritame õhtuni üleval olla, siis saame ehk kiiremini siinsesse kellaaega sisse elatud. Õues oli sügis (meie mõistes septembri keskpaik), aga sellest hoolimata oli temperatuur 24 kraadi ja  lühikeste riiete ning plätudega sai vabalt ringi käia. Meie hotelli juures (Hipolito Yrigoyen tänaval) asus kohe suur ja võimas parlamendihoone ning suure purskkaevuga Plaza del Congreso. Edasi liikusime jalakäijate tänava ehk südalinna poole. Linn jaotub suures osas kaheks, mida lahutab omavahel 16 realine ja 150m laiune Avenida 9 de Julio (9.juuli avenüü), mis on oma nime saanud Argentiina Iseseisvuspäeva järgi (1816.a). Tee keskel on rohelised saarekesed ja pargid. Teater Coloni juures kõrgub 1936.a ehitatud 67,5 meetri kõrgune obelisk. Seda laia teed kasutatakse riiklike paraadide, meeleavalduste ja isegi autode kiirendusvõistluste korraldamiseks. 

Peagi saabus meil nälg ja istusime tänavakohvikusse maha. Siin on tänavakohvik seda sõna otseses mõttes ehk otse sõidutee serval. Enamasti on söögikohad sõiduteede ääres. Oi kui mõnus oli istuda keset märtsikuud välikohvikus, juua külma õlut ning seda kõike sellises suurlinnas nagu Buenos Aires! J Sõime lõunaks kanašnitslit, mis oli väga suur portsjon ning hiljem selgus, et lõunasöögiks on kõige levinum söök kana- või loomalihašnitsel (milanesa) kas friikartulite või salatiga või saia vahele topituna.

Buenos Aires on eraldi autonoomne provints, kus hinnanguliselt elab kokku 15,2 mln elanikku (2010.a andmetel). Aga tegelikult võib number varieeruda, kuna keegi ei tea, kui palju linnaservades asuvates slummides elanikke on. 

Käisime ära ka Presidendi palee juures (La Casa Rosada, fassaadi värv on muideks saadud loomavere ja laimimahla segamisel). Palee ees olev Plaza de Mayo (linna esimene keskväljak) on populaarne meelevalduste toimumise koht. Praegugi olid üleval mitmed loosungid ning samal väljakul käivad igal neljapäeval  Mai platsi emad (Asociación Madres de Plaza de Mayo). Emad käivad siiamaani iga nädal platsil mälestamas oma lapsi ja koledusi, mida Räpane sõda (Dirty War) endaga 1978-1983. aastatel kaasa tõi. Sel perioodil jäi teadmata kadunuks erinevatel andmetel 11 000-30 000 inimest, peamiselt noored vanuses 15-30. 

Esmapilk Buenos Airesest on üsna euroopalik. Tänavamüüjaid on palju, aga nad ei käi sind tüütamas, ega midagi peale surumas. Kõige rohkem ja agressiivsemalt üritatakse jalakäijate tänaval turistidele hirmkalli hinna eest tangoshow pileteid müüa. 

Kuna lõunasöök oli hilisel pealelõunal ja portsjon oli nii suur, siis otsustasime õhtusöögist loobuda. Ostsime poest hotelli kaasa pudeli veini (hinnad alates 10 peesost) ja väsimuse tõttu jõudsime sinna juba õhtul kaheksa ajal. Mina jõudsin ära juua kaks väikest klaasi veini ja jäin siis klaas peos magama. Marko pidas vähe kauem vastu. Magasime mõnusalt pika öö.

14. märts Buenos Aires

Ibise buffee hommikusöök on väga hea ja korralik (hiljem selgus, et meie reisi ainuke korralik hommikusöök), kus pakuti erinevaid saiakesi, müslit, sink, juust, munapuder, värske puuviljasalat ja erinevad mahlad. Kuna hommikusööki pakuti kella kümneni (ndv-l üheteistkümneni), siis oli põhjust varem üles tõusta ja varakult linna peale saada J Kuna homme hommikul lahkume juba Uruguaysse ja reisi lõppu on plaanitud veel kolm päeva siin linnas, ei olnud kindel, kas jõuame kõik meelepärase siin liinas ära näha. Appi tuleb hopp-on hopp-off buss, millega on võimalik linna strateegilistes kohtades ära käia ja samal ajal kuulata inglise keeles giidi juttu. Kui bussist vahepeal maas ei käi, siis kestab kogu tuur kolm tundi. 

Avenüüd on siin tõesti suured. Läksime bussist maha Recoleta linnaosas (Buenos Airese rikaste elurajoon) ja siin oli vaja ületada sõiduteed, kus oli ühes suunas 13 sõidurida! Mina kui lühinägelik ei näinud üle ridade, kas jalakäijate fooris on lubav või keelav tuli, sest see oli nii kaugel J Kui tee ületamisega poole peale jõudsime, siis oli fooris juba punane tuli. Õnneks on siinses suurlinnas väga viisakad autojuhid, lasevad jalakäijad rahulikult üle tee ja väga palju signaalitamist ei ole. 

Recoleta elurajoonis on suured, ilusad ja uhked majad, tänavad on viimseni läikima löödud, igal majal ja kortermajal on lopsakas iluaed ning söögikohtade hinnaklass on ka rajoonile vastav. Tänaval võis näha pakikandjaid ja teenija kostüümis naisi. Vaeste ja rikaste vahe on riigis väga suur. On palju inimesi, kes elavad muldtänavate ja suvalisest materjalist kokku klopsitud majadega slummides ning siis sellised, kelle maja ees on marmorist tänav.

Siit linnaosast leidsime juhuslikult ka järjekorras 13 Hard Rock Cafe, mida külastanud oleme.

Recoleta linnaosas asub ka Buenos Airese üks populaarsemaid vaatamisväärsusi – surnuaed. Meile tuntud risti ja hauaplaadikest sealt ei leia. Surnuaed on keset linnaosa, ümbritsetud tornmajadest, aga samas väga suurel maa-alal. Surnuaeda sisenedes antakse tänavate kaart. Jah, hauaplatsideks on suured mausoleumid ja ausamabad, mis moodustavad tänavate rägastiku. Ja mausoleumid on sageli suuremad, kui mõne inimese maja. Jalutasime seal sihitult ringi ja üks hetk nägime, et ühe mausoleumi juures on rohkem rahvast ja palju lilli. Leidsime Eva Peroni (Evita) haua. Hauakamber on Evita neiupõlve nime all. 

Linna tagasi jõudes otsisime üles Buquebusi büroo, et osta järgmiseks päevaks laevapiletid Uruguaysse. Enne Eestist äratulekut oli nii kiire, et ei jõudnud netist pileteid ära osta, mis on soovitav, sest netis on pilet odavam. Samuti tuleks laevapilet vähemalt eelneval päeval ära osta, sest laev on üsna populaarne ja oli täitsa täis. 

Kuna lahkume homme hommikul vara, siis käisime õhtul vahepeal hotellis asju kokku pakkimas ja puhkumas, et jõuaks õhtusöögini üleval olla. Restoranid avatakse õhtusöögiks reeglina vahemikus 20.30-21.00 Aga sel kellajal lähevad sööma ainult näljased turistid. Tõelised argentiinlased hakkavad sööma tulema alates 22.30. Täitsa tavaline nähtus oli, et pool kaksteist öösel tekkis restorani ukse taha järjekord sööma tulejatest. Selleks, et õhtusöögini vastu pidada, on soovitav süüa kas hilisem ja korralik lõuna või tavapärane on viie-kuue ajal juua kohvi ja süüa saiakesi. 

8.30 oli meil nälg silme ees, võtsime takso ja sõitsime San Telmo linnaossa Dorrego väljakule (Plaza Dorrego). See on suur, kvartali keskel asuv väljak, mis on täis erinevate restoranide laudasid. Jalutasime natukene pimedas linnas veel ringi, aga varsti oli ikka nälg suur ja istusime ühe restorani (Todo Mundo) laua taha. Valisime väga õige söögikoha, sest meie laudade juures hakkas mängima bänd ja tantsiti tangot. Esinejad käisid pärast mütsiga laudade vahel, aga see oli kaugel sellisest kalli raha eest turistidele müüdavast etendusest (linnas pakutavate tangoshowde hinnad on tavaliselt 300 peesot inimene). Heas mõttes! Palju ehedam ja nii hingestatud lauljat pole ma varem näinud (vaata videot)! Söök oli samuti väga hea. Nagu ka hiljem veendusime, siis põhiline söök on grill-liha (asado, parilla). Liha on alati küpsetatud omas mahlas, ilma maitseaineteta ja vastavalt sinu soovitud küpsuseastmel. Garneeringutega vaeva ei nähta, taldrikul ongi lihtsalt suur tükk liha (ja lihatükk on ikka nii suur, et mina ei jõudnud kunagi seda lõpuni süüa). Kõrvale saab eraldi tellida salatit, friikartuleid, vahel grillitud köögivilju ja kartulipüreed. MMmm, imehea! :) Kõrvale pudel head Argentiina veini ja rohkem  polegi vaja.

15.03. Montevideo, Uruguay

Äratus 6.15, olime esimesed söögisaalis :) Tundub, et oleme juba kohalikku ajavööndisse sisse elanud, sest jube raske oli tõusta. Registreerisime end toast välja ja jätsime kolmeks päevaks oma suured seljakotid hotelli pakihoidu (täitsa tasuta teenus, hostelid kipuvad tavaliselt selle eest raha küsima) ning läksime väikeste seljakottidega sadamasse. Buquebusi kiirlaev väljub kesklinnast, Puerto Madero lähedalt. Laev väljus 8.45, tund enne väljumist peab olema sadamas. Check-in tehtud (kusjuures, siin on võimalik pagas check-in-s ära anda nagu lennukile minnes, mitte ei pea ise kaameli kombel mööda neid pikki klaaskoridore vedama), suundusime kohustuslikku turvakontrolli ja pagasi läbivalgustamisse ning viimaks oli vaja läbida passikontroll. Laua taga istusid kõrvuti argentiina ja uruguay piirivalvurid. Argentiina lõi templi riigist väljumise ja uruguay riiki saabumise kohta. Uruguay piirivalvuril tekkis loomulikult jälle hämming, et kas meil peaks viisa olema. Lappas oma pabereid ja lõi siis vilistades templi passi. Alates check-in’st kuni passikontrolli lõpuni ajakulu 15 minutit! Hämmastav kui kiire teenindus:)

Ostsime piletid otse Montevideosse ehk siis tund aega laevasõitu ja sadamast istusime bussi. Buss sõidab veel kaks ja pool tundi. Montevideo äärelinnas jääb silma palju hurtsikuid, kus lapsed ja loomad läbisegi ringi jooksevad. Bussijaamas on kohe olemas infopunkt, kus on väga sõbralik inglise keelne teenindus ja tasuta linna kaardid. Kesklinna oli bussijaamast 2 km. Kuna meil suuri seljakotte ei olnud, siis otsustasime jalutada. Hostel asus meil ärikvartali läheduses. Jalutasime läbi vaiksete ja suhteliselt räämas elukvartalite. Kuidagi tundub, et siin maailma otsas ongi kombeks nii, et maja ehitatakse kunagi valmis ja siis seda enam kunagi ei renoveerita. 

Hostel oli netist broneeritud nimega El Viajero – Downtown Hostel & Suites. Hosteli ülesleidmisega oli probleeme, aga lõpuks jõudsime ikka kohale. Hostel oli hostelworldi lehel saanud kõige positiivsemaid kommentaare ja parima hinnangu. Meid ootas aga ees paras šokk. Kahene tuba oli tõeline jubedus, olmeruumid kehvad ja raha küsiti selle eest oluliselt rohkem, kui asi väärt oli. Kolme aastaga jõudsin juba ära unustada, kui õudsad võivad hostelid olla. Viskasime asjad tuppa ja läksime linnaga tutvuma.

Montevideos on elanikke u 1,4 mln, kokku Uruguays elanikke natuke alla 3 mln. Linna ärikvartal asub 18 Julio avanüü ääres. Ehk siis peamised poed, büroohooned ja kõige suurem rahvamass liigub selle tänava ümber. Avenüü lõpus algab vanalinn ning jalakäijate tänavale saab läbi suure värava. Vanalinnas on palju ilusaid koloniaalstiilis hooneid ning tänavatel on palju käsitöö müüjaid. Linna üldpilt on võrreldes Buenos Airesega väga vaikne ja rahulik. Vanalinnast või ärikvartalist väljudes on tänavatel tühjus ja palju lagunenud/maha jäetud maju. Alustasime linnaga tuvumist kell 14 ja kella kaheksaks õhtul oli kogu kesklinna osa koos rannapromenaadiga läbi käidud. Kodutuid ja kerjuseid näeb linnapildis vähem kui BA-s, aga siinsed inimesed on nutikad raha teenimise osas. Tänavatel ja autoridade vahel müüakse sokke, pastakaid, pakutakse klaasipesu teenust jms. Aga kõige meeleolukam müügimees tuli meie juurde tänavakohvikus. Valge kitli ja stetoskoobiga mees käis ühe laua juurest teise juurde ja pakkus, et võib raha eest vererõhku mõõta! :) Aga väga muhe ja üldse mitte pealetungiv meesterahavas oli.

Kokkuvõttes ei jätnud linn sellist muljet, et siia kindlasti tulema peaks, aga kui aega on, siis üheks päevaks võib tulla küll. Hinnatase on paraku Argentiinast veel kallim, mis oli väga üllatav. Söögi osas ei suuda veel siinsesse ajavööndisse sisse elada ja kell kaheksa oli kõht tühi. Kõndisime hosteli ümber olevatel tänavatel ringi ja otsisime söögikohta. Turistidele mõeldes olid mõned restoranid siiski juba lahti. Leidsime restorani nimega Locos De Asar (Autentica parilla uruguaya, aadressiga San Jose 1065). Võtsime grill-liha valiku kahele koos imehea Uruguay Merlot veiniga. See oli kogu reisi kõige meeldejäävam õhtusöök. Säriseval pannil ettekantud lihakuhi oli väga suur. Valikus oli: loomaliha, loomaribi, kanaliha, verivorstid (Argentiinas ja Uruguays süüakse ka verivorsti), veel kahte sorti vorste ja siseelundid, mida me tuvastada ei suutnud. Kõrvale võtsime toorsalati ja pärast läksime hotelli ägisedes, aga nii hea oli! 

Hostelisse jõudes oli kõht ja pea täis, reisiväsimus peal ning lootsime kohe magama jääda. Lootuseks see paraku jäigi. Hostelis puudus öörahu kellaaeg ja see tähendas, et mingi seltskond otsustas kella kolmeni öösel meie akna all pidutseda. Lõpuks jäin magama ja mõtlesin, et magame siis hommikul kauem, aga kell kuus hakkasid inimesed juba ärkama ja köögis nõudega kolistama (meie tuba oli köögi läheduses, kus seltskond öösel ka istus ning toa seinad olid papist). Ühesõnaga juba teine öö järjest jäi öö üsna lühikeseks.

16.03.-17.03. Punta Del Este, Uruguay

16.03. Punta Del Este

Pakkisime peale hommikusööki asjad kokku ja sõitsime seekord linnaliinibussiga bussijaama. Marko leidis bussijaamast huvitava plaadi – Uruguay metal’i best of kogumik. Kõik puha tundmatud nimed. 

Bussijaamas on vist oma 30 erinevat bussifirmat. Kolm neist müüvad bussipileteid Uruguay kõige kuulsamasse kuurortlinna - Punta del Estesse. Sõit kestab 2 tundi. Punta del Este on nagu Austraalia Surfers Paradise või USA Miami. Bussist väljudes oli õhus tunda mõnusat soolast ookeanilõhna ja kohe võis näha suur vahuseid laineid. 

Tegemist on suvituslinnaga, kus vaadates maju ja hindasid, käib peamiselt jõukam rahvas. Ka siin on sügis või nagu tänava- ja rannapildist järeldub – pensionäride hooaeg. Linn on vaikne, paljudel suvemajadel luugid sügiseks/talveks ette pandud ja paljud restoranidki on talvehooajaks juba suletud. Saabumise päeval oli õues 24 ja teisel päeval 28 kraadi. Eesti põhjarannikul ei lähe kunagi vesi nii soojaks kui praegu oli ookean. 

Punta del Este linn asub poolsaare peal. Lääne pool on liivarannad ookeani ja idas vaikse merelahe ääres. Ookean on täielik surfarite paradiis, meresopp on ilusa jahtklubi ja rannapromenaadiga. Linnas elab alaliselt 7 300 inimest, suvehoojal on seal lisaks 150 000 inimest. Seega on linn piisavalt väikene, et jõuab 2 tundi rannas päevitada ja siis õhtupoolikul suurema osa linnast läbi jalutada. Väga mõnus atmosfäär, puhas ja praegu vaikne linnake. Sellises kohas võiks suviti puhkamas käia küll. Nüüd oli tõeliselt kahju, et me ainult ühe ööpäeva ja siia linna planeerisime. Kahjuks ei saanud plaane ümber ka teha, sest tagasi BA-sse jõudes pidime lennukiga järgmisse kohta sõitma.

Ööbisime hostelis nimega Tas D’viaje (kahene tuba 1512 uruguay peesot).  

17. märts Punta Del Estest tagasi Buenos Airesesse

Registreerisime end hommikul kümnest hostelist välja, jätsime suured kotid sinna hoiule ja läksime veel randa. Päikest täna enam võtta ei saanud (punased põrssad nagu me eilsest olime), aga ujumas sai korra veel käia. Selle aasta ujumishooaeg siis avatud :) Pärast käisime veel linna peal ringi, ostsime suveniire. Kell kaks päeval istusime bussi ja järgnes pikk bussisõit kõigepealt Montevideosse ja sealt edasi Colonia sadamasse. Montevideos oli busside vahel tunni jagu vaba aega ja jõudsime kiiresti linnas söömas käia. 

Jõudsime sadamasse piisava ajavaruga ja mõtlesime, et käime turva- ja passikontrollis ära, et siis selle asjaga ühel pool. Passikontrollis saabus halb üllatus. Piirivalvur küsis Uruguaysse saabumise laevapiletit. WTF?? Loomulikult ei olnud meil saabumise pileteid alles, ma ei tule elu sees selle pealegi, et ma peaksin riiki saabumise piletid alles hoidma. Eriti veel reisil, kus sa saad kogu aeg ja igalt poolt mingeid pabereid ja pileteid. Küsisime ka, et milleks seda piletit on vaja, passis on ju tempel riiki saabumise kohta olemas. Vastati, et immigratsioonil on seda vaja. Miks, ei tea, aga on vaja. Ja kusjuures kõikidel teistel (no mõni üksik meie taoline oli ikka veel) oligi saabumise pilet alles, mis siis visati kuskile suurde kasti hunnikusse. Küsisin, et kust ma peaksin seda teadma, et ma pean pileti alles hoidma. Pileti taga küljel pidi see kirjas olema. Keerasin olemasoleva pileti tagurpidi ja tõesti, pileti tagune oli tihedalt väikeses kirjas mingit hispaania keelset teksti täis. Mitte ühtegi sõna aga ei olnud inglise või mõnes muus keeles! Samas reisibüroo, kust me piletid ostsime, suhtles meiega inglise keeles, laevale tulles check-in’s räägiti meiega inglise keeles, piirivalvurid rääkisid meiega mõlemal pool inglise keeles, aga mitte keegi ei maininud, et me peame pileti alles hoidma. Lõpuks öeldi meile, et peame siis maksma trahvi umbkeelsuse eest (mina nimetan seda umbkeelsuse trahviks), enne riigist välja ei saa. Trahv 30 eur nägu!! Oi ma olin vihane. Ei aidanud ilusti rääkimine, et me keelt ei mõista ega vihastamine. Selle peale kärgatas piirivalvur ainult, et Uruguay on ju hispaania keelne riik, miks te reisite riiki, mille keelt te ei oska!!?? Olen sõnatu. No mitte päris, kirjutasin hiljem laevas neli märkmiku lehekülge täis ja elasin ennast välja, aga jäägu need kommentaarid sinna märkmikku. :) Kuna meil Uruguay peesosid enam ei olnud, siis pidi Marko uuesti raha välja võtma ja pidime alla kirjutama paberile, kust suutsin tuvastada enda nime ja trahvi summa. Ülejäänud tekstist ei saanud jällegi midagi aru! Kuna oli õhtu ja olime juba piisavalt väsinud, siis neelasime kõik alla, tegime nii nagu kästi. Nõme ikkagi. Oleme küll palju reisinud, aga sellist nõmedat olukorda pole kunagi varem ette tulnud. Pealegi oli see 60 eurot kahepeale päris suur plaaniväline väljaminek.

Buenos Airese sadamas oli meeletu taksojärjekord kuna laev oli jälle maksimaalselt inimesi täis. Jalutasime sadama hoonest natukene eemale oma hotelli suunas ning meil õnnestus tänavalt takso püüda. Tuttavasse Ibise hotelli jõudsime õhtul kümne paiku. Pakkisime toas suure seljakoti ringi (väiksest seljakotist rändasid suurde kotti lenukisse mitte lubatavad asjad)  ja läksime südaöö ajal magama.

18.03.-19.03. Puerto Iguazu

18. märts Puerto Iguazu

Äratus 6.15. Jälle. Hommikusöök ja 7.30 check-out. Võtsime tänavalt takso ja sõitsime siselendude lennujaama (Aeroparque Jorge Newbery). Küsisime eelmisel õhtul hotelli administraatorilt veel üle, et kui vara enne siselendu peaks lennujaamas olema. Ütles, et tunnist peaks piisama nagu ikka. Jõudsimegi tund enne lendu lennujaama ja ees ootas täielik hullumaja. BA siselendude lennujaam on sama suur kui mõne riigi rahvusvaheline lennujaam. Siis tuli kohe välja, et me oleks pidanud internetis check-in’i ära tegema. Proovisime siis automaadis teha, ei õnnestunud. Mõtlesime, et seisame siis ikka pagasi äraandmise järjekorda ja küll letitagune teenindaja teeb meile ära. LAN’i pagasi äraandmise järjekord oli üüratult pikk. Seisime järjekorras, vaatasime, et see ei liigu üldse. Marko üritas uuesti automaadis check-in’i teha, lõpuks õnnestus. Rääkisin siis järjekorda juhendavale teenindajale, et meie lend väljub 40 minuti pärast ning pagasi vastu võtmine meie lennule lõppeb 10 minuti pärast. Meid viidi kohe järjekorra ette ja saime ilusti koos pagasiga lennukile. Aga soovitav oleks sinna lennujaama jõuda vähemalt 1,5-2 tundi enne lendu. 

LAN on väga korralik lennufirma. Lennuk oli uus, palju oli telekaekraane, mis näitasid kogu lennu vältel naljasaateid, jagati suupisteid ja jooke. Lend kestis märkamatud 1,5 tundi. 

Natuke peale kümmet jõudsime Puerto Iguazu linna. Lennujaamast võtsime transfeerbussi hostelisse (30 peesot inimene ja bussijuht küsib pärast jootraha). Olime netist broneerinud omale toa Hostel Park Iguazu’sse. Tuba ei olnud just kõige ilusam, aga vähemalt koos vannitoa ja konditsioneeriga. Kahjuks oli tuba jälle sisehoovi poole, kus õhtuti koguneti ja pidutseti. Hosteli kõige parem osa oli muidugi bassein ja hommikusöök oli hosteli kohta täitsa ok. 

Viskasime asjad tuppa ja läksime kohe kesklinna bussijaama otsima. Tahtsime kohe rahvusparki koskesid vaatama minna. Võimsate koskede pärast siia linna üldse tullaksegi. Teel bussijaama ja bussijaamas on igasuguseid „tüütajaid“, kes pakuvad oma transporti koskede juurde. Meie aga olime raamatust loetud näpunäited meelde jätnud ja kõndisime kindlalt bussijaama tagumisse ossa välja, kus asub väikene turismiinfo kiosk. Kioskist saab ühtlasi osta linnaliinibussi pileteid, mis viib koskede juurde. Buss sõidab iga 20 minuti järel ja sõit parki kestab u pool tundi. Hind 10 peesot inimene/üks ots. 

Sissepääs rahvusparki maksab täna 100 peesot inimene, kui pileti alles hoiad, siis järgmine päev saad 50% soodustust. Park oli praegu avatud 10.00-18.00. Iguazu kosed ehk Cataratas nagu kohalikud seda nimetavad, on tõesti vaatamist väärt ja väga võimas. Park on väga suurel maa-alal ning seal on palju erineva raskusastmega matkaradasid. Enamus radadest on siiski kergesti läbitavad igale inimesele, pole isegi matkasaapaid vaja, sest enamasti on sillutatud tee. Istusime kohe alguses rongi peale (see on sissepääsu hinna sees). Rongiga saab sõita pargi kõige kaugemasse otsa, seejärel tuleb endal kõndida veel 1,1 kilomeetrit ning siis jõuab kõige võimsama koseni – The Devils Throat. Vau, see müha ja tohutu veemass, mis alla kuristikku sööstab – VÕIMAS! Väiksemaid ja suuremaid koskesid jagub pargis üle kahekilomeetrisele lõigule ohtralt. Nii ilusad, et võiks lõputult pilte klõpsida. Pargis on esindatud mitmed looma- (sh panter ja puuma!) ja linnuliigid ning suured ja värvilised liblikad. Nägime neid suhteliselt vähe, kahjuks. Ilmselt olid nad kuumast oimetud ja näitavad end rohkem varahommikutel ja õhtupoole. Rahvast oli pargis meeletult palju. Ja praegu ei ole tegelikult enam tipphooaeg. Rongis istusime nagu silgud pütis ja kohati oli inimesi nii palju, et koske ei näinudki.

Olime pargis sulgemiseni ehk  viis tundi järjest käisime mööda erinevaid matkaradasid ja natukene jäi ikka ajast puudu. Õues oli sel päeval 34 kraadi ja selge, päikeseline taevas. Kohati puhus isegi tuul, aga seegi oli kuum! J Iguazus olidki meie reisi kõige kuumemad päevad. Südasuvel (jaanuar, veebruar) on siin temperatuur üle 40 ja äikesetorm võib olla igapäevane nähtus.

19. märts Puerto Iguazu

Täna mõtlesime teha rahuliku päeva ja pidada kohalike kombel päeva kõige kuumemal ajal basseini ääres siestat. Hommikupoole tutvusime linnaga ja kuigi mõtlesime, et tegemist on väikese linnakesega ja teeme kiiresti tiiru peale, kulus olulisemates kohtades käimiseks ikkagi kolm tundi ja päike hakkas juba väga kõrvetama. 

Linnas on u 82 000 elanikku ja kohalikud on valdavalt indiaanlaste järeltulijad. Paljud müüsid tänavatel oma rahvuslikku käsitööd. Tundub, et paljude elu möödubki tänaval käsitööd tehes ja seda müües. Sisuliselt nad elavadki kogu päeva tänaval. Ostsime suveniiriks ühe kootud, hästi värvilise käekoti ja nägime, kuidas teine kõrval teist samasugust kudus. Nad ise istusid asfaldil ning nende kõrval magas väike imik. Edaspidi püüdsime võimalikult palju osta suveniirideks just indiaanlaste käsitööd, sest see ei ole mingi tüüpiline made in China nänn. Meie hostelis töötas terve perekond indiaanlaste järeltulijaid. Noor tüdruk töötas vastuvõtulauas, vanemad pereliikmed koristasid, tegid süüa jms, paariaastased lapsed pidevalt järgi joostes. Umbes 13 aastane poeg tegi kõiki „meestetöid“. 

Käisime ära peamise vaatamisväärsuse juures – kolme riigi ristumiskoht. Argentiina, Paraguay ja Brasiilia, riike lahutab jõgi. Mööda jõeäärt läheb linna tagasi ilus promenaad. 

Ülejäänud päeva veetsime basseini ääres puhates ja lugedes. Ei tea, mis temperatuur täna päeval oli, aga kell 17.30 oli päike alles väga kõrvetav ning kell 19.00 näitas internett, et õues on 28 kraadi. Põhimõtteliselt õhtul restoranis õues istudes higi voolas. Õhtul ja öösel ei tulnud mõttesegi midagi peale õhukeste riiete selga panna :) Õhtust sõime grillrestoranis „“Aqua“. Võin nüüd tagant järgi juba öelda, et seal oli kõige parem grillitud loomalihasteik. 

Läksime südaöö paiku magama mõeldes, et saame korraliku 7 tunnise öö ja loomulikult oli päeval mingi suurem seltskond pidutsemishimulisi noori end sisse registreerinud, nii et magada sai umbes kolm tundi.

20.03. Salta

Äratus 6.50, hommikusöök ja taksoga lennujaama. Seekord lendasime riigi loodenurka Saltasse ja lennufirmaks Aerolineas Argentinas. Lend kestis 1 t 45 min. Aerolineas Argentinas pidi olema kõike muud kui tavaline ja korralik lennufirma. Aga meie ei saa küll ühtegi halba sõna öelda. Lennuk oli uus, seest ruumikas, jalgadel oli piisavalt ruumi, istmed olid 2x2, igal istmel oli oma meelelahutusekraan, lennu jooksul anti suupisteid ja jooke. Lennuk jõudis kohale õigel ajal ja koos meie pagasiga. :)

Lennujaamast võtsime taaskord transfeerbussi kesklinna (15 peesot inimene). Saltas ei olnud meil öömaja ette broneeritud. Olime raamatu soovituste järgi välja vaadanud mõned öömajad, mida tahtsime vaatama minna. Öömaja hinnad on siingi kahekordistunud. Kui raamat soovitas 250 peeso (u 42 eurot) eest kolmetärni hotelli, siis täna sai sama hinnaga üsangi kulunud ja väsinud külalistemaja. Ööbisiegi külalistemajas nimega „Elena“. Tuba maksis 250 peesot, aga vähemalt oli privaatne vannitoaga tuba ja anti mingisugust hommikusööki ka. Maja tundus olevat vaikne ja see oli peamine, sest meil oli vaja end vahepeal välja magada. Praegu käis seal väikestviisi remont ja renoveerimine, seega lootust on, et tulevikus näevad toad paremad välja. Külalistemaja oli hispaania stiilis – sisehoov, mille ümber asuvad toad. Oli olemas isegi roheline tagahoov, kus oli õhtul mõnus istuda ja veini rüübata. 

Kuna mina olin magamat ööst ja järjekordsest lennureisist pisut kurnatud, siis tegin lõunauinaku. Marko oli vahepeal kasulik ja käis paaris turismibüroos uurimas, mis ilm mägedes on ja kas sinna saab praegu minna. 

Salta asub 1152 meetri kõrgusel üle merepinna ja mägede vahelises orus. Kuna siin äsja lõppes vihmahooaeg, siis ei olnud kindel, kas mägedesse viivad teed on alles ja läbitavad. See on iga-aastane probleem, et suve lõpus võib mägedest suure hooga alla voolavate jõgede tõttu asfaldtee olla täitsa ära uhutud või lihtsalt läbimatu. Reisibürood väitsid, et tuurid mägedesse toimuvad. Käisime pärast koos reisibüroos ja ostsime ühepävase giidiga tuuri mägedesse. 

Linnas on üle 500 000 elaniku, hullumeelne liiklus  ja väga närviline õhkkond. Vähemalt minule ei jätnud linn üldse head muljet. Tundus, et linn on ilmselgelt liiga väikene selle rahvamassi jaoks, tänavad autodevoolu jaoks liiga kitsad. Linnas on mõned ilusad väljakud nagu ikka siin riigis kombeks ning südalinna osas mõned ilusad koloniaalajastu arhitektuuri pärlid. 

Inimeste osas on linnapilt juba üsna tumeda poolne. Valge inimene on haruldane, enamik on indiaanlaste järeltulijad. Salta on võrredes Buenos Airesega nii erinev, kohati tekib tunne nagu oleks teise riiki sattunud. Erinevus on just inimeste ja elustiili osas. Siin on siesta jälle väga au sees ja ajavahemikul 13.00-16.30 on kõik kohad kinni. BA-s siestat eriti ei peeta. Inglise keelega on siin linnas juba üsangi võimatu hakkama saada, kõik eeldavad, et sa räägid hispaania keelt. 

Sõime hilisel pärastlõunal korraliku söögi ja seega grilliha jäi täna õhtul ära. Proovisime ära nende tüüpilise lõunasöögi – milanesa. See on suure saia vahele topitud loomalihašnitsel koos singi, juustu ja munaga. Võimalik on tellida ka „lomo“, see on siis grill-liha saiaga. Natuke pannakse vahele ka salatit ja tomatit. 

Õhtuks oli meil plaan järgnevaks kolmeks päevaks valmis mõeldud ja väsinuna vajusime kümne paiku õhtul juba magama.

21.03. Salinas Grandes tuur

Äratus 6.30, hommikusöök ja siis tuli giid meile järgi. Läksime tuurile 18-kohalise minibussiga. Eelmisel päeval tuuri ostes öeldi, et giid räägib inglise keelt. Nojah, giid rääkis sama palju inglise kui meie hispaania keelt. :) Seekord oli kahju, et aru ei saanud, sest ta rääkis palju mägedest ja indiaanlaste ajaloost/kultuurist. Valdav osa reisikaaslastest olid argentiinlastest pensionärid. Meie ja üks noormees veel olime ainsad välismaalased. 

Umbes saja kilomeetri kaugusel Saltast hakkas tee juba üles mägedesse viima. Alguses oli tee selline, et Boliivia surmateele vist palju alla ei jää. Üles viis kitsas kruusatee, ühel pool kalju ja teisel pool kuristik. Tee äärseid piirdeid loomulikult ei olnud. Tee kulges sageli paralleelselt raudtee rööbastega. Mägedesse on võimalik sõita ka rongiga „train to the clouds“ nagu nad seda liini nimetavad.  

Mäed ja mitme meetri kõrgused kaktused oli vapustavad. Iga nurga taga oli uus, veelgi võimsam ja hoopis teiste värvidega mägi. Esimene „tehniline peatus“ tehti Santa Rosa De Tastlis. Ehk siis tualeti külastamine ja esimene indiaanalste küla koos käsitööturuga. Tualett oli päris õudne, vett tuli kausiga  tuua teises ruumis asuvast tünnist. Olime tõusnud umbes 2000 meetri peale. Giid tutvustas kokalehti.  Tegemist on Andides kasvava kokapõõsa lehtedega, mis leevendavad mäestiku haiguse sümptomeid ja aitavad taluda kõrguseid. Ostsime igaks juhuks ühe koti endale teele kaasa, kuna mina ei ole varem mägedes käinud. Marko oli varem Tšiilis mägedes käinud ja tema teadis, et tal kõrgusega probleeme ei teki. Kokaleht näeb välja nagu kuivatatud loorberileht. Viis lehte tuleb korraga kolmeks kokku murda ja põske panna. Umbes 30 minutit hoiad suus ja siis sülitad välja. Kokaiini pidi leht sisaldama 0,01%. Kokaleht kuulub nö halli tsooni ja pidevalt vaieldakse, kas ta on legaalne või mitte. Argentiinas, Boliivias ja Peruus on ta legaalne, Tšiilis näiteks mitte. Kokaleht paneb suus süljenäärmed tööle ja on tunne, nagu lutsutaksid mingid suvalist rohelist teed. Andides elavad inkad on sajandeid kokalehte närinud, et karmides mägedes hõreda hapnikuga toime tulla. Aitas iivelduse ja pearingluse vastu, vähendab näljatunnet. "Pilve" sellest küll ennast tõmmata ei saa. Ma ei tea, kui suures koguses selleks neid lehti lutsutama peab.

Järgmine pikem peatus oli meil väikeses kaevanduslinnas San Antonio De Los Cobres. Linn asus juba üle 3700 meetri kõrgusel merepinnast. Linnake koosnes valdavalt tolmustest kruusateedega tänavatest ja majad nägid ka üsna hurtsikute moodi välja. Giid viis meid restorani, kus saime lõunaks kolmekäigulise söögi 50 peeso eest. Alustuseks aedviljasupp, mis ei olnud väga hea. Mingid maitsetaimed olid sees, mis ei sobinud meie maitsemeelega. Pearoaks sõime laamaliha šnitslit riisiga, mis oli väga hea. Tundub suhteliselt tavline, taine kitseliha. Magustoiduks armastavad nad süüa tarretist. Mingid hirmmagusad kreemid on ära tarretatud. Söögikohas jäi ette ka reklaam, et seal linnas ja ümbruses toimub varsti jooksu maraton....3700 m kõrgusel – hullud ühesõnaga. Ainuüksi käimisega hakkad sellises kõrguses üsna kiiresti hingeldama.

Peale lõunasööki läbisime kuulsat maanteed number 40. Maantee algab Argentiina lõunatipust ja läheb Boliiviasse välja. Paraku on tegemist väga halvas seisukorras oleva kruusateega. Meie läbisime u 100 km pikkust lõiku kolm pikka ja piinavalt rappuvat tundi. Ühel reisijal läks sellest rappumisest süda nii pahaks, et hakkas oksendama. 

Tee ääres nägime aga palju erinevat värvi ja suurusega laamasid. Peale piinarikast kruusateed jõudsime lõpuks päeva kõige olulisema vaatamisväärsuse juurde – Salinas Grandes ehk tohutult suur soolajärv. Soolajärv katab 8 290 km² suuruse maa-ala ning asub 3350 meetri kõrgusel merepinnast. Kuna vihmahooaeg oli just lõppenud, siis oli paljudes kohtades veel vesi peal. Talvel on maa üleni valge ja kuiv nagu meie talvine järv :) Järvel oli väga soe, silmipimestav päike ja päikesepõletuse võib saada 15 minutiga, kui end päikese eest ei kaitse. 

Peale soolajärve viis tee veel kõrgemale mägedesse. Kõige kõrgem punkt, millest buss üle sõitis, oli 4170 meetrit. Saime teha väikese peatuse selle märgi juures ja Marko proovis veel kõrgemale ronida, sai kõrguseks 4232 meetrit. Seal üleval oli ikka väga raske juba hingata ja liikuda sai aegluubis. Iga kiirem samm võttis kohe hingeldama ja selline tunne oli nagu telliskivi oleks kopsu peal. 

Edasi hakkasime juba väga kiiresti laskuma. Mööda mäekülge spiraalitades laskusime paari tunniga üle kahetuhande kilomeetri. Bussiaknast avanevad vaated mägedele olid lummavad ja oleks tahtnud kõik mäeahelikud üles pildistada. Kahjuks ei saa pildiga edasi anda seda tunnet, mis valdab niikõrgeid ja massiivseid mägesid nähes. 

Viimane peatus tuuril oli 2100 meetri kõrgusel asuv Purmamarca. Mis on populaarne indiaanlaste küla, kust kõikide tuuride bussid läbi sõidavad. Sellel kõrgusel oli juba täitsa mõnus ringi liikuda. Järgnes pikk ja igav sõit Saltasse tagasi. Lahkusime külalistemajast hommikul 7.30 ja tagasi jõudsime 21.00. Väga pikk, aga vahva päev oli. Tegeime õige otsuse, et tegime selle ringi tuuribussiga. Kohati olid teed endiselt olematud ja ma pole kindel, et rendiautoga sinna sõitma oleks lastud.