Tagasi kodus

Kõik läks hästi ja oleme juba kaks nädalat kodumaal tagasi olnud. Viimased lennud läksid kõik plaanipäraselt ja isegi pagas jõudis kõikjale kohale.

Istanbuli lennujaam oli paras šokk. Seisime tund aega passikontrolli sabas. Õnneks me viisat ei vaja, sest viisa sabas tuli muidu veel pool tundi lisaks seista. Õnneks vist seagrippi ei saanud (ptüi-ptüi-ptüi). Aga mõtlesime, et kui kuskilt mujalt seda siiani külge ei pookinud, siis seal lennujaamas saame raudselt. Need inimesed ei oska ju järjekorras seista, mis tähendas, et meeletu rahvamass trügis elu eest väikese piirivalvuri luugi juurde. Ümberringi kõik aevastasid ja köhisid, ruumis oli lämbe ja õhku absoluutselt ei olnud, väikesed lapsed oksendasid rivis... Minagi võitlesin õhu- ja vedelikupuuduse käes ja püüdsin järjekorda mitte ära minestada. Mõttes mõlkus ainus soov tempel passi saada ja otsejoones kuskilt joogivett saada. Käisime temperatuuriandurite alt ka läbi ja osad inimesed kutsuti järjekorrast ära ning neile pisteti temperatuurimõõdik kõrva. Targemad inimesed kandsid nina ja suud katvat maski. Ise oleks ka seda sel hetkel tahtnud.

Tempel passis marssisime väsinutena oma pagasit otsima. Väsinud olime mitte ainult pika lennupäeva tõttu, vaid ka ajavahe pärast. Istanbuli piiri ületades oli kell meie jaoks juba üks öösel (kohalik kell 19.00). Püüdsime lennujaamas "tüütajaid" vältida, kes hakkasid meile kohe rääkima, et metroo on väga ohtlik ja sõidab linna väga kaua. "Meie shuttle buss sõidab kõigest pool tundi ja maksab väga vähe - 50 liiri inimene." Ei no tere hommikust. Meie kahene tuba hostelis maksis 65 liiri, miks me peaksime siis linna sõitmiseks maksma 100 liiri? Me olime targemad ja marssisime metroojaama. Metroo on Istanbulis väga korralik: puhas, konditsioneeriga, sõidab poole tunniga kesklinna ja pilet maksab kõigest 1.50 liiri! "Tüütajad" üritavad ikka korralikult esimest korda riiki saabuvatel turistidel naha üle kõrvade tõmmata.

Leidsime hosteli kergesti üles ja vajusime peagi voodisse. Väsimusest ja suhteliselt hilja voodisse minekust hoolimata olime ajavahe tõttu kell kuus hommikul juba ärkvel. Kella kaheksani vähkresime voodis, kuid siis andsime alla ja läksime hommikust sööma. Riia lennuni oli veel aega ja jalutasime kaks tundi vanalinnas ringi. Istanbuli vanalinn on väga ilus ja kohutavalt palju turimigruppe jooksis vaatamisväärsuste vahel ringi. Linnatänavatel kohatud kauplejad olid oluliselt vähem pealetükkivamad kui kahe aasta eest. Kell oli üheksa hommikul, aga välitermomeeter näitas 31 kraadi. Mõtlesime, et kas see saab tõsi olla. Sest tegelikult ei olnud meil üldse üleliia palav. Kui me järgmist termomeetrit veel nägime, mis samuti üle kolmekümne näitas, siis jäime uskuma. Aga mõtlesime, et mis temperatuurid meil Malaisias siis olid, sest siin kannatas vabalt mööda linna kõndida ja turisti panna.

Jõudsime kolm tundi enne lennuki väljumist lennujaama. AirBalticu check-in avati alles kaks tundi enne väljumist. Taaskord tuli seista piinavad pool tundi passikontrolli järjekorras. Lennuk sai inimesed õigeaegselt peale ja ootasin juba põnevusega Riiga jõudmist. Kahjuks oli aga õhku tõusmise järjekord nii pikk, et kokkuvõttes jäi lend ikka pool tundi hiljaks.

Riias võtsime oma suured kotid ja marssisime välja. Süda lõi ikka väga kiiresti. Mõtleks vaid, lõpuks ometi peaks meid keegi seal väravate taga ootama! Kui palju oleme maandunud erinevates lennujaamadest ja kurvalt vaadanud, kuidas suur rahvamass kedagi väravatest ootab, aga meid ei oodanud kunagi keegi. Riia lennujaam on väga väikene ja märkasin kohe oma venda ja vennanaist. Võttis silmad vesiseks küll. Lennujaamast välja astudes lõi vastu mõnus karge õhk. Täpselt selline kodune lõhn. Nii värsket õhku ei ole ammu tundnud. Pärnusse sõit kulges kiiresti ja sujuvalt. Me pole ammu-ammu nii palju tihedat metsa näinud, kui Riia-Pärnu maantee ääres :) Kummaline oli ainult see, et ühtegi palmi ei näinud :) Harjumatu noh, aga nüüd tuleb sellega harjuda.

Maandusime oma pakkidega Marko vanemate juurede Reiu jõe ääres. Meid oli tervitama tulnud palju lähedasi inimesi. Mõlema vanemad, õed-vennad, Marko tädi ja vanatädi. Oi kui tore oli neid kõiki jälle näha. Kallistamist jätkus pikemaks ajaks. Laud oli ka kaetud kõige hea ja parema eestimaise toiduga :))

Esimesed päevad käisime ringi nagu tulnukad. Kõik oli nii harjumatu ja pidev eesti keele kuulmine oli nii kummaline. Mõnes mõttes ei ole kaheksa ja pool kuud väga pikk aeg ära olla, aga samas piisavalt, et nõuab eesti eluga uuesti harjumist. No ja tänaval liiklemisest ja autoga sõitmisest ei tasu rääkidagi. Jälle tuleb teed ületades auto (meie jaoks) valelt poolt ja esimest korda rooli istudes hakkasid loomulikult suunatulede asemel hoopis kojamehed tööle :))

Natukene reisi statistikast kah. Pidasime kogu aeg väikest exceli tabelit ja saame öelda järgmist:

ööbisime täpselt kaheksa ja poole kuu jooksul 65-s öömajas ja maksime nende eest rohkem, kui on meie siinse merevaatega kolmetoalise korteri aastane pangalaen. Aga sama raha eest saime me siis ööbida oi-oi kui jubedates hostelites ja mitme inimesega ühes toas. Rendiautoga läbisime 13 876km, lisaks veel 4952km busside ja rongidega. Kogu reisi jooksul oli meil kokku 17 lendu ning läbisime 50 000km. Kõndisime maha.... tuhandeid kilomeetreid. Me ei raatsinud just tihti ühistranspordi peale raha kulutada ja eelistasime võimalusel jalgsi kõndimist. Konkreetselt teame, et Brisbane's müügimehe ametit pidades kõndisime igal tööpäeval maha 10km, kokku kogu töötatud viie nädala jooksul siis 300km. 10km maha kõndida ei olnud üldse raske ka turisti pannes. Seega ei ole maha kõnnitud tuhanded kilomeetrid üldse mitte liialdus. Kokkuvõttena läbisime reisi jooksul ligi 70 000km.

Nägime selle aja jooksul väga palju ning seda kõike jääb meile meenutama 1900 fotot (algselt tegime loomulikult rohkem, aga untsu läinud pildid praakisime välja). Ning loomulikult õnneks ka seesama blogi, mille Marko isa on kõik välja printinud ja kaante vahele pannud.

Kõik küsivad, et kas me siis sinna ikka elama ei tahtnud jääda. Ütleme nii, et kliima ja looduse poolest on Austraalia ja teised tema ümbruses asuvad riigid vapustavad. Kuid konkreetselt Austraalia ühiskond ja elukorraldus sellist tunnet ei jätnud, et siia tahakski kuuluda ja jääda. Olime oma reisi ette võttes juba liiga vanad, liiga palju muud maailma näinud ja seetõttu Austraaliast enam ahvivaimustusse ei sattunud. See, mida sa näed turistina Austraalias reisides ja see, millise pildi riik endast loob, ei vasta päriselt tegelikkusele. Ei hakka kõikidest miinustest siin enam üle rääkima, eks need on juba varem blogis välja toodud. Mainida tasub vast veel ainult seda, et meil ei õnnestunud Austraalias kordagi kahepeale nii palju palka teenida, kui varem Eestis elades. Samuti on Eesti tehnoloogia ja IT areng ning kasutamine nii heal tasemel, et see hõlbustab igati igapäevast tööd ja toimetusi.

Austraalias saadud kogemus on äärmiselt väärtuslik ja aitab Eestit hoopis teise pilguga vaadata. Kui kliima välja arvata, siis on siin ju tegelikult hea elada. Igas teises riigis sa oled ja jääd võõraks, muulaseks. Mina tahan olla omade hulgas. Kuigi meil ei ole siin tagasi olles praegu sugugi kerge: oleme hetkel töötud ja koduta. Elame endiselt seljakottide otsas ja kodu on seal, kus on meie seljakott. Aga kõik vanemad ja vanavanemad võtavad meid vähemalt oma katuse alla ja söök (mitte kiirnuudlid!) on ka alati laual. Aitäh teile kallid sugulased!! Ning igal pool eraldatakse meile siiski omaette tuba. Te ei kujuta ette, milline õndsus on magada kahekesi toas, puhaste linade vahel ja mitu ööd järjest ühes ja samas voodis :)

Kuid ikkagi, me ei kahetse mitte midagi. See on kogemus ja elamus, mida ei saa meilt mitte keegi ära võtta. Raha ja mugavused tulevad ja lähevad, kuid elamused jäävad!

Singapur ja Malaisia

Singapur, 23. juuli

Väljalend Brisbane'st oli ikka väga ebainimlikul ajal. Kell 2.45 öösel. Viimane rong linnast lennujaama läks 19.20 ehk pidime üle kuue tunni lennujaamas passima. Natukene üritasime tooli peal kõveras magada ka. Välja tuli küll rohkem tukkumine kui magamine. Lennukis ei jäänud ka kohe magama, sest oli vaja süüa, juua ja filmi vaadata.

Singapuri aja järgi kell üheksa jõudsime kohale. Lend kestis kokku ca 8 tundi. Õues oli hommikul vara juba 26 kraadi sooja. Lennujaamast välja astudes lõi kohe täielik saun vastu. Lisaks kuumale päikesele oli õhuniiskus 100%.

Sõitsime metrooga Little India linnaossa, kust hakkasime öömaja otsima. Käisime mitu backpackerit läbi, aga neil olid kahesed toad kõik välja müüdud ja sellise kuumaga umbses ja palavas kuueses toas me ööbima nõus ei olnud. Tahtsime Singapuri jääda ainult üheks ööpäevaks, et saaks end korraks välja magada. Vantsisime oma suurte kottidega selles kuumas ringi ja leidsime lõpuks väga korraliku hotelli, mille tuba maksis ainult 79 singapuri dollarit. Sama raha eest sai Austraalias kaheses hosteli toas ööbida. Siin saime siis korraliku konditsioneeri ja vannitoaga hotellitoa :) Õnneks saime kohe sisse kolida ja paar tundi magada. Ametlikult oli check in alles kell 3.

2007. aastal juba olime Singapuris ja seetõttu midagi uut ja põnevat me linna peal ei näinud ja seekord ei otsinud ka. Pilte ka ei teinud. Kõik, mis pildistamisväärne on, on meil juba paari aasta eest üles pildistatud. Meile muidu väga Singapur meeldib. Ta on tõeline suurlinn oma 4,5 miljoni elanikuga. Vaatamisväärsuste poolest on see linn isegi igav, aga linnana väga lahe, sest pea kogu linn on kesklinn ja elab. Jalakäijate tänav (Orchard Road) on kilomeetreid pikk ja kilomeetrite kaupa on seal kõikvõimalikke kaubamaju. Kaubamajad on vähemalt 5-6 korruselised ja kõik külg külje kõrval kogu jalakäijate tänava ulatuses. Mitmed kaubamajad on omavahel koridoridega ühendatud ehk kui kuumus liiga hakkab tegema, siis saab mööda kaubamaju edasi liikuda. Kaubamajad on kõik konditsioneeriga. Singapur on Aasia riikidest kõige tsiviliseeritum ja raudselt ka kõige puhtam. See meeldibki mulle linna juures kõige rohkem, et arvestades kliimat (aastaringselt 30 kraadi ringis) on linn väga puhas ja nägin vist ainult ühte surnud prussakat tänaval. Samuti on Singapur odavam muust Euroopalikust maailmast (eriti odav võrreldes Austraaliaga), kuid kõikidest teistest Aasia riikidest oluliselt kallim. Käisime ühe kaubamaja aluses foodcourtis söömas (käisime samas kohas ka 2 aastat tagasi) ja praed maksid 6-8 SGD, normaalne. Ühistransport on ka väga odav ja mõistlik liikumisvahend. Ja ometi kord ei olnud lennujaamast linna saamine roppkirves, nagu Austraalias, Uus Meremaal ja paljudes Euroopariikides vaid täiesti tavaline metrooliin 1.90 SGD pilet.

Malaisia, alates 24. juuli

Melaka

Magasime end mõnusas hotellitoas korralikult välja ja järgmisel hommikul ärkasime juba kell seitse, et Malaisia poole edasi liikuma hakata. Õnneks sadas vastu hommikut vihma, mis lõi ilma vähemalt korraks natukene jahedamaks, et meil oli kergem oma kottidega bussijaama vantsida. Bussijaam asus nii nõmeda koha peal, et ükski ühistransport sinna ei läinud. Käisime eelmisel õhtul vaatamas, et mis kell umbes bussid väljuma peaksid ja marsisime õigeks ajaks kohale. Tuli välja, et väljas seina peal olevad ajad on umbes niisama sinna pandud. Loomulikult ei väljunud buss graafikujärgselt. Tegelikult läks buss hoopis hiljem. Ootasime bussijaamas poolteisttundi ja siis saime Malaisia poole sõitma hakata. Buss oli korralik konditsioneeriga ja mugavate istmetega. Sihtpunktiks oli meil Melaka (Malacca) linn, kuhu jõudsime 4,5 tunniga. Piiriületus käis kiirelt. Singapuri poole peal pidi ainult passi näitama, Malaisia poolel tuli koos pagasiga läbi jalutada. Singapur ja Malaisia on meile viisavabad.

Peale piiri ületust muutus loodus koheselt väga lopsakaks. Mõlemal pool teed vohasid suured palmimetsad! Uskumatu, pole elu sees näinud nii lopsakaid palme ja need kasvavad metsana! :) Austraalias teede ääres passivad kängurud asendusid teede ääres passivate ahvidega.

Ja nüüd sobib siia hästi tõlge lõigust, millega algab Kagu Aasia Lonely Planet:“ Teretulemast oma uude ellu. Konnad on krooksunud ja kuked kirenud kogu öö ning kärisevd mootorrattad tunduvad tiirutavat sinu voodi ümber. Juba hommikul on tapvalt lämbe. Sa ronid sääsevõrgu alt välja ja kooserdad koridoris olevasse ühispeldikusse. Peegel on liiga lühike, kraanikauss liiga madalal ja kogu ruum on väga räpane, aga sa ei märka enam kõntsa. Peldikuks on loomulikult ainult auk põrandas. Paberi unustad sa jälle maha, nagu tavaliselt. Seega pead jälle ämbrist kopaga vett võtma, et tagumikku „pühkida“ ja veel mitu kopatäit, et kõik alla lasta. Nüüd on aeg dušši alla minna – loomulikult tuleb kraanist ainult külm vesi. On aeg edasi liikuda järgmisesse linna. Bussijaamas võtavad sind vastu „tüütajad“, kes kõik on näljased sinu raha järele ja üritavad sulle midagi või kedagi kallilt müüa või mõttetut teenust pakkuda. Seejärel üritad külalistemajja jõuda. Kõigepealt vaidled juhiga hinna üle, sest tema nimetatud hind sisaldab „ma olen siin linnas uus“ maksu. Külalistemajal on varjuline aiake koos kanade ja mudas mängivate poolpaljaste lastega, aga tuba on see eest pime urgas ja lärmakas. Tänad adminni ja lähed järgmist külalistemaja otsima. Paari tunniga leiad sa parima hinna ja kvaliteedi suhtega oleva toa, sööd varjulises kohas maitsvaid nuudleid ja libistad külma õlut. Igal juhul parem kui palgaorja elu.“

Melaka bussijaamas jagas mingi „tüütaja“ kohe öömaja flaiereid. Vaatasime flaieri järgi, et päris ok hinnad, sarnased või isegi odavamad, kui eelinfo põhjal ootasime. Otsisime linnaliini bussipeatuse üles ja istusime bussi. No buss nägi välja küll poolsajandit vana ja paraja vingumürgituse pidi ka saama, aga samas pilet maksis ainult 1.20 ringiti ehk mingi 4 krooni ja konditsioneer töötas. Hiljem selgus, et me maksime ikkagi „ma olen siin linnas uus“ hinna, tagasitee maksis vaid 1 ringit. Otsisime flaieri öömaja üles ja vaatasime tuba. Kõik riided olid seljas läbimärjad ja ei jaksanud väga selle kuumaga oma pakkidega palju öömaju läbi käia. Külalistemaja tuba oli paras sara, aga Lonely Planeti andmetel ongi kõik sellised (ainult peened hotellid on tasemel). Tuba maksis siis 40 ringiti ehk ca 120 eeku. Toas oli ka wc potiga vannituba ja tualettpaber! Maja ise ja tuba olid õudne sara, aga väga puhas. Austraalias olid hostelid sarad ja räpased. Siin on ainult sara :) Mõtlesime, et võtame üheks ööks ära, eks näis mis homme saab. Vannitoas loomulikult sooja vett ei ole. Lonely Planeti raamat ütles, et sellega harjub kiiresti, sooja vett ei tunta enamikes majutusasutustes. Malaisia on moslemi riik ja siin on wc-s auk maas ja paremal juhul veevoolik augu kõrval, kehvemal juhul pead kopaga veepangest vett võtma. Wc paberist ei tea nad ka midagi. Melaka bussijaama jõudes pidin ühes sellises juba käima. Raamatu järgi on kõik avalikud wc-d auguga ja majutusasutustes võid vahest poti ka leida.

Proovisime ööbida ilma konditsioneerita toas ehk ainult ventilaatoriga. Konditsioneer asus täpselt voodi pea kohal ja mõtlesime, et sellega saame kohe omale külmetuse, kui see meile otse pähe puhub. Faniga oli küll päris palav, aga siiski võimalik magada. Külm vesi duši all oli mõnus. Sellise kliimaga absoluutselt ei igatsegi sooja vett, tahaks kogu aeg ainult külma duši all olla.

Õhutemperatuurist meil aimu ei ole, sest kuskil termomeetreid ei ole. Aga üldiselt oli nii, et kui öömajast välja astusin, siis olid kahe minutiga kõik riided (k a aluspesu) seljas märjad. Isegi tänaval lihtsalt seistes higi voolas. Kõndida sai ainult teosammul. Ja vett pidi liitrite kaupa kogu aeg poest ostma. Ööd on samuti palavad, ainuke vahe on see, et õhtul ei paista vähemalt päike enam lagipähe. Sellised palavad õhtud mulle meeldivad :)

Sadamalinn Melaka oli esimene linn Malaisias, mis asustati 14. sajandi alguses Sumatra printsi poolt. Melaka on pidevalt olnud tähtis kaubatee ja kaupmehi igast maailma otsast on siin palju olnud. Malaisia on pikalt okupeeritud olnud. Kohe alguses saabusid siia hiinlased, 16. sajandi alguses portugaalased, 17. sajandil võtsid võimu üle hollandlased ning 18.sajandi lõpus inglased. Malaisia saavutas iseseisvuse alles 1957. aastal. Melakasse on kõik võõrvõimud oma arhitektuurilise jälje jätnud.

Melaka on suhteliselt väikene linn. Bussijaamast linna sõites võttis ahmima, et selline linn ongi või. Bussijaamast kesklinna oli 1km ja ümberringi oli ainult suur slumm koos kohutavate lobudikega. Portugalased ja hollandlased on siiski tugeva jälje maha jätnud ja südalinnas on näha euroopa mõjutusi. Meie külalistemaja asus suhteliselt koledate majadega tänaval (teine pilt), aga paar tänavat eemal algas kohe tsiviliseeritum linnaosa. Keskklinnas on mõned suured kaubamajad, kus ühes oli isegi Carrefour, kust saime hommikuks saia ja juustu osta. Kaubamaja taga on kohe vana portugallaste kindlus. Siin linnas on väga ilusad rikšad. Üks uhkemini lilledega kaunistatud kui teine. Ja öösel on rikša jõulutuledega kaunistatud. Väga ilusad. Rikšajuhtidest on ainult kahju, kuidas nad küll jaksavad sellise kliimaga kahte turisti vändates mööda linna ringi vedada. Linnakesel on ka väikene ringjas raekojaplats, mille äärsed majad on kõik punast värvi. Platsi keskel suur purskkaev ja hollandlaste tuuleveski. Kogu linnasüda on hollandlaste pärandus, isegi reakoja nimi on Stadhus. Linna läbib ka jõgi, mille äärsed majad on ikka suhteliselt räämas. Ja jõgi on ka väga sogane ja pruun.

Linnas on väga suur hiinlaste kogukond ja seetõttu ka suur hiinalinn. Hiinalinn on kohalike arvates kõige põnevam koht ja söögidki pidid seal kõige paremad olema. Millegipärast asusid enamus kirikud, templid jm rahvuste palvemajad ka just hiinalinnas. Kõige muljetavaldavam oli Hiina tempel, kuhu vabalt ka naisi ilma end kinni katmata ja jalanõusid ära võtmata sisse lubati. Samas kõrval oli mošee ja kirik.

Umbes kella kuue ajal õhtul muutus hiinalinn väga elavaks. Tänavad muuusid korraga suureks turuks ja ohtralt tekkis igasuguseid söögikohti. Tekkis selles mõttes, et omanikud tulid oma ratastel söögilettidega kohale ja hakkasid küpsetama ning inimesed ostsid sealt süüa. Ning ka päevavalguses tähelepandamatud peldikud osutusid valgustatud söögikohtadeks. Meie päris sellise rattaga käru pealt ei ostnud. Leidsime ühe tänavakohviku, mille köök asus ka õues ja oli meie mõistes ikka väga algeline, aga nägi parem välja kui need kärud. Toit osutus väga heaks ja odavaks. Praed maksid 5-8 ringiti ehk umbes 15-24 krooni. Ainult õlu oli kallis (võrreldes muu elamisega siin), täpselt kaks korda kallim kui praad: 12 ringitit 640ml pudeli eest. Moslemi riik noh, hea kui üldse leiad koha, kust õlut antakse. Aga söök oli tõesti kõige parem hiina söök, mis ma saanud olen. Hiinlased ise tegid oma toorainetest.

Lisaks oli hiinalinnas lava püsti, päris meie söögikoha lähedal ja seal toimus reedel karaoke võistlus. Kes laulda mõistis,sellel lasti kaua laulda, kes mitte, see kamandati ruttu lavalt maha. Laupäeval laulsid inimesed seal niisama karaoket. Ja lava ees olid toolid ning inimesed kuulasid ja vaatasid karaoket. Niiet söömaaeg elava muusikaga või määgimisega...

Me päris ikka Malaisia söögitingimusi ei usalda, nii et ostsime lennujaamast rummi kaasa ja nüüd iga kord enne söömist lonksame kõhu huvides. Ei tea, kas tal tegelikult ka seedimist parandav toime on või mitte, aga psühholoogiline abimees ikka :) Ja niisutatud antibakteriaalsete salvrätikutega varustasime ka ennast enne Austraaliast lahkumist. Loodetavasti õnnestub kõhutõbesid vältida. Igaks seitsmeks juhuks on Egiptusest ostetud kõhurohi ka olemas, mis vähemalt seal riigis toimis kõhuhäda vastu väga hästi. Ainuke mure on, et me ei saanud malaaria tablette. Austraalias apteeki minnes selgus, et need on kõik retseptiravimid. Meil ei olnud enam aega ega võimalust seal arsti juurde minna ja ostsime siis spetsiaalse kõrge DEET-sisaldusega putukatõrjevahendi. Kasutame seda sprayd raamatu õpetuse kohaselt ohtralt igale poole pihustades deodorandi asemel :) Õnneks ta lõhnabki natukene nagu pahalõhnaline deodorant, aga mitte pooltki nii hullusti kui meie OFF. Lisaks lugesime eesti vaktsiin.ee lehelt, et linnades ja mereäärsetes kohtades on oht väikene. Seega jäi džunglimatk ja Tamara Negra rahvuspark seekord vahele ja hoidsime linnadesse ja mereäärde.

Tegime oma sarast külalistemaja toast pilte kah, need keskmised on siis meie tuba.

Teisel päeval käisime Sultanipaleega tutvumas. Sultan siin ise ei ela, see on lihtsalt järgi tehtud tohutult suur puidust loss. Väidetavalt ehitati originaalmaja ilma ühtegi naela kasutamata. No ma ei tea, kuidagi väheusutav, järgi tehtud maja kubises küll naelapeadest. Maja ise oli väga suursugune ja ilus, koos kena aiaga. Majas sees olid väljapanekud Malaisia ajaloost ja kultuurist, samuti Malaisia rahvarõivad. Sultani magamistuba oli ka, millest ka pildi tegime. Sultani magamistuba pidi olema nii püha paik, et turvalisuse ja rahu huvides ei lubata ilma sultani loata tuppa mitte kedagi, isegi mitte kuningannat.

Raekojaplatsil oli üks tõeline turistiatraktsioon ka, millest Marko ei suutnud mööda kõndida. Nimelt oli võimalus pilti teha püütoni või iguaaniga. Marko hoiabki õlgadel umbes kahemeetri pikkust püütonit. Mina piirdusin ainult tema silitamisega. Tal on päris mõnus pehme ja soe nahk.

Melaka on ühest küljest ka täitsa mere ääres, aga seal on ainult sadam ja suured hotellid. Päevitamise ja ujumise kohta ei ole. Turismiinfost öeldi, et randa tuleb 45 minutit sõita. Seekord jääb ära.

Pooleteise päevaga oli Melaka läbi käidud ja aeg edasi liikuda.

Kuala Lumpur

26. juuli hommikul läksime bussijaama ja üritasime Kuala Lumpuri bussi peale saada. Bussifirmasid on mitukümmend ja kõik üritavad sind oma bussi peale meelitada. Käsime paari juures küsimas ja kuna hinna ega väljasõidu vahet ei olnud, siis kasutasime sama firmat, millega Melakasse tulime (Delima). See oli juba ära proovitud ja teada korralik buss. Sõit Kuala Lumpurisse kestis kaks tundi.

Linnas tuli jälle öömaja otsima hakata. Siin riigis ja üldse Aasias soovitatakse ilma tuba nägemata mitte midagi ette broneerida. Öömaja soovitatakse ka maksta üks öö korraga. Et siis näed, mis elu seal ringi jookseb ja kui lärmakas on jne. Saime linna jõudes kohe ühe öömaja flaieri. Käisime paaris raamatu poolt soovitatud hostelis ka, aga need küsisid kuidagi palju suht kehva toa eest. Läksime viimaks flaieri öömaja vaatama. No trepikoda oli täielik õudus ruudus. Tuba oli paras kuut: kahene voodi, peeglilaud, määrdunud seinad ja ilma aknata. Duširuum oli koridoris, aga meie toa läheduses. Toa eest küsiti 30 ringiti. Eks ta nii on, et sellise raha eest saadki selle, mis ta väärt on. Samas üle vaadatud hostelid küsisid samasuguse peldiku eest pea 2x rohkem. Võtsime üheks ööks ära. Magada ju saab ja duši all ka käia, pott oli kah olemas, mida siis veel on vaja? Lõpuks jäime sinna koguni kolmeks ööks. Käisime seal ju ainult magamas, pikad päevad oli vaja linna peal turisti panna ja magada seal kannatas. Öömaja oli muidu hiinalinnas, kus taaskord toimus kogu melu. Ja loomulikult oli hiinalinn jälle hirmus slumm.

Kuala Lumpur oli paras šokk. Tohutu liiklus, tossavad tsiklid ja jalakäija on mittekeegi. Vahepeal on jalakäijate tee, vahepeal mitte. Tee ületamine on õudusunenägu, ületada saab ainult kiiresti joostes, isegi sebra peal ja sinule rohelise tulega. Punane tuli on siin ka autodele ainult soovitusliku iseloomuga. Linnas on nii suur sudu üleval, et suured majad on pidevalt udu sees. Kontrastid on väga suured. Üks tänav võib olla täielik lagunev agul, aga samas järgmisel tänaval on uuemad ja korralikumad majad. Kogu hiinalinn ja selle ümbruses on tänavad kohutavalt räpased ja haisevad. Ühesõnaga linnas on üleval heitegaasid, tänavale mädanema visatud juurikate jm risu lehk ning kogu seda haisu võimendab veel meeletu kuumus ja niiskus. Mulle meenutab väga Bangkoki ja see oli ka linn, mis mulle üldse ei meeldinud. Ja ometi pidi Malaisa Aasia riikidest kõige puhtam ja tsiviliseeritum olema. Selge, järelikult ei ole Aasia minu jaoks, vähemalt siinsed suurlinnad küll mitte. Esimesel päeval oli ikka tõeline ahastus peal. Hiljem hakkasin natukene ära harjuma, aga niimoodi linn meeldima ikka ei hakanud, et tahaks sinna tagasi minna.

Nagu sai mainitud on Kuala Lumpuris kontrastid väga suured: väga vaesed ja väga rikkad elavad siin. Samamoodi on linnaosadega: on väga vaeste linnaosa ja on rikaste linnaosa. Samuti on ühistranspordiga – on suhteliselt sarad ja tossavad bussid ning on metroorongid, mis on täisautomaatsed, ilma juhita!!! paarivagunilised rongid. Esimest korda oli päris hirmus peale astuda, kui nägid, et juhti polegi.

Maailmakuulsate Petronase kaksiktornide ümbruses on siis rikaste linnaosa, mis on isegi täitsa nagu linn. Seal on uhked pilvelõhkujad, kaubamajad ja isegi kõnniteed! Tänavatel on palju kojamehi, kes kogu aeg pühivad ja koristavad. Miks nad küll kogu linna niimoodi korras ei võiks hoida?

Kaksiktornid on väga ilusad nii päeval kui öösel valgustatuna. Ainult klaas ja roostevaba teras on fassaadis kasutusel. Hetkel on nad siis oma 456 meetriga maailma kõrgeimad kaksiktornid. Valmimise ajal maailma kõrgeimad majad üldse. Tornide sees ja küljes on uhke kuuekorruseline kaubamaja, kus müüakse ainult peeneid brände: Gucci, Versaci, Prada, Chanel jne jne

Kaubamajas ja üldse linnas on igal pool Starbucksi kohvikud, kus levib tasuta wifi. Üldse on siin riigis kohati netti lihtsam saada kui Austraalias ja kuskil ei ole mingeid üles- ega allalaadimise piiranguid peal.

Samuti on kaubamajas foodcourt, kust võib osta kõikvõimalike aasiapäraseid sööke kui ka euroopalike. Sõime kaks korda seal foodcourtis ja paar korda linnas suvalistes kohtades. Ütleme nii, et Kuala Lumpurist mina küll maitseelamust ei saanud, hea oli kui riisi kõrval olev kaste üldse maitses. Tuli ette kordi, kui ainult riisist tuligi toituda. Kõige parem söök oli ühel õhtul ühes india söögikohas, kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Me ei ole kunagi varem india sööke söönud ja mõtleesime, et proovime. Võtsime curry ja tandoori kana. Mõlemad olid head, aga basmati riis mulle ei istu.

Kaksiktornide vahelisele sillale me ei läinud. Sinna lastakse päevas 500 inimest ja hommikul kell kaheksa peab järjekorda tulema, et piletit saada. Ja siis määratakse sulle kellaaeg, millal võid kiiresti koridoris ära käia. Raamat soovitas hoopis teletorni vaateplatvormi ja me käisimegi hoopis seal. Kuala Lumpuri teletorn on 421m kõrge ja on kõrguse poolest neljandal kohal. Vaateplatvorm asub 276m kõrgusel. Kolm aastat tagasi maksis pääse kõigest 15 ringitit, tänapäeval aga juba 38 ringitit inimene. Mis teeb temast täiesti üle hinnatud turistiatraktsiooni. Euroopa mõistes ei ole ta ju väga kallis, aga arvestades, kui palju muidu siin asjad maksavad, siis on see kallis. See maksab rohkem, kui meie tuba kahele. Käisime ikka üleval ära. Ülevalt oli väga selgelt näha, kui sudus see linn on. Nähtavus oli väga vähene. Nägime ainult lähemal asuvaid linnaosasid. Hinnatõusu on põhjendatud sellega, et torni jalamile on tehtud täiesti mõttetuid turistiatraktsioone, kuhu sa torni piletiga tasuta saad. Näiteks vormel 1 simulatsioon. Kõlab ju hästi ja huvitavalt, aga tegelikult on see kõige tavalisem rooliga arvutimäng. Simulatsioonist on asi ikka väga kaugel. Samuti saad tasuta poni seljas neli sammu teha. Täitsa absurd, täiskasvanud inimene pealegi nagunii poni otsa istuda ei saa. Ja kolmas „atraktsioon“ on loomapark. Mis on siis tegelikult üks tuba, kuhu palju väikeseid akvaariumeid topitud ja näidatakse millegipärast Ameerika usse ja paari looma. Mingi mees tahtsi kohe sisenedes Markole ussi ka kaela toppida, et siis raha selle eest küsida. Meil õnnestus sealt põgeneda.

Üldse on igasugused tüütajad siin juba oluliselt agressiivsemad ja püüavad sulle igal sammul mingit mõtetust pähe määrida.

Vahepeal saime end jahutada ja janu kustuda Kuala Lumpuri Hard Rock Cafes. See oli meil siis 12-s HRC. Seekordne oli üsna tagasihoidlik ja jääb teistele seninähtutele teeninduse ja kujunduse poolest alla. Aga Carlsbergi õlu maitses üle väga pika aja päris hää :)

Hiinalinnas meie öömaja kõrvaltänavatel oli taas hirmus suur tänavaturg, kus pidi kõvasti kauplema ja ilmselt maksime ikka veel asjad üle. Käisime paaris kohalike kaubamajas ja vaatasime, et palju enam-vähem asjad maksma peaksid. Ostsime mõned hädavajalikud asjad, sest see turul käik oli ikka päris tüütu. Omamoodi elamus, seda kindlasti, aga pikapeale tüütu. Kõik üritavad sind enda boksi meelitada ja kukuvad sulle siis kuulsaid nimesid ette laduma. Mind tõesti ei huvita, millise firma logo prillidele on kleebitud või kelle särk või kott see on, ma tahan midagi, mis mulle sobib, on ilus ja praktiline. Pealegi on kõik nagunii piraat ja tehtud suvalises Hiina või Vietnami töökojas. Saime ühe uue seljakoti päris hea hinnaga: 40 ringitit (alghind 75). Minu väikene seljakott on otsustanud reisist ära väsida ja oli hädasti uut vaja. Markol tuli viimasel õhtul see kauplemine juba päris hästi välja. Sai omale teksad ka 55 ringiti eest (algne hind 120), aga see oli küll elu koledaim kauplemine. Mina kõndisin minema, sest müüja oli ikka nii ülbe ja ajas sellist jama suust välja, aga Marko ei andnud alla ja noh eks tal oli teksasid väga vaja ka. Müüja ikka, et need on Armani teksad ja väga hea kvaliteet ja uus mudel jne. Jaa, kindlasti müüakse siin turul kvaliteetseid originaaltooteid... Ja oh seda müüja nägu, kui Marko üritas talle selgeks teha, et originaalist on asi kaugel ja need teksad lihtsalt ei ole pooltki küsitud hinnast väärt. Ostsime mõned odavad piraatfilmid ka omale ja veel paar pisiasja. Ja kummaline on veel, et siin kandis toimub turutegevus enamasti õhtuti. Turg hakkab elavnema umbes kuue ajal ja kestab siis üheteistkümneni välja. Turul liikumine on omaette kunst, sest liikumiseks mõeldud vahed on kohutavalt kitsad ja inimestest möödumiseks pead kellegi boksi astuma ja boksi omanik arvab kohe muidugi, et tulid tema kaupa ostma. Üldiselt saab paari õhtuga selgeks, kuidas seal vahel laveerida ja hullematest müügimeestest lahti saada :) Ja loomulikult müüakse seal kõikvõimalikku järgitehtut – riided, kotid, päikseprillid, rahakotid, kellad....ka kõige kallimad TagHeuerid ja Omegad...

Siin suurlinnas jäime hommikusöögiga hätta. Külalistemajas kööki ei olnud, seega kohvi jäi ära! Starbucksi kohvikus küll käisime, aga kohvi mõttes oli sellel ainult kohvi nimi ja helepruun värv. Aga me ei suutnud kaks päeva ühtegi toidupoodi leida, mis vorsti, juustu või tavalist saia tunneks. Ja kohalikud söövad kolm korda päevas ainult riisi. Hommikul keedetakse suur potitäis valmis ja seda süüakse siis päev otsa. Õhtuti pidi nagunii riisi sööma, tahtsime vähemalt hommikul midagi muud saada. Turutänava otsas oli väikene poekene, kust oli võimalik osta mingid saiamoodi kuklid ja moosi. Vorsti siin üldse ei ole (siga ei ole halal ja selle söömine on üldse keelatud) ja sulatatud juustukolmnurgakesi ka, mida Melakas saia peale panna saime. Ei jäänudki muud üle kui kuiva saia moosiga süüa. Ja viimase päeva õhtul nägime alles, et Petronase tornide kaubamajas oli normaalne toidupood, kus kõik euroopalikud toidusaadused ka olemas. Isegi kana- ja kalkunisink. Väga kahju, et seda poodi varem ei avastanud.

Ja naised peavad ennast enne siia tulekut hügieenitarvetega varustama. Nende asjade leidmisega on siin ikka tõelisi raskusi.

Et Kuala Lumpurist päris mõrudat maitset suhu ei jääks, avastasime viimasel päeval ilusa koha nimega Lake Gardens. Keset suurlinna on suur roheline park, kus on veel lisaks linnupark, orhidee ja hibiscuse aed, liblikaaed ja mitmed muuseumid. Päris hea oli vahepeal kesk rohelust hingata, puhtamat õhku hingata ja loomulikult andsid puud ka varju. Pargis sibasid kohe mingid ahvid ringi. Orhidee ja hibiscuse (mis on Malaisia rahvuslill) aed oli väga ilus. Orhideed kasvasid küll pottides, aga täitsa lageda taeva all muruplatsidel. Ja erinevaid liike oli nii palju. Pildistasin üles ainult mõned neist.

Lisaks käsime liblikaaias, mis oli juba sissepääsuga. Aga igati seda väärt. Uskumatu, kui ilusaid ja suuri liblikaid siin maamuna peal olemas on. Mitmed liblikad olid minu käelabast suuremad! Lisaks ilusatele värvidele tundusid need suured nii sametised. Osadest õnnestus pilti ka teha, aga põhiliselt saime suu lahti ringi käia ja vaadata neid lendamas.

Olime Kuala Lumpuris kaks ja pool päeva ning sellest täitsa piisab. Olulised vaatamisväärsused saab rahulikult selle ajaga ära vaadatud. Kokkuvõttes, tore et nähtud, aga tagasi ei igatse.

29. juuli hommikul läksime bussijaama, et idakaldale Mersingisse sõita. Eelmisel õhtul käisime jälle uurimas, et mis kell bussid lähevad ja palju maksavad. Öeldi, et kl 9 läheb ja 12.30 läheb, graafikus olev 11.00 ei välju. Marssisime poole üheksast kohale, et üheksasele bussile minna. Ei saanud, välja müüdud. Kuigi eile õhtul oli buss täitsa tühi ja ette ostmise vajadust ei olnud. Järgmine buss väljub...kell 11! Mis veel eelmisel õhtul ei pidanud väljuma. Egas midagi, ostsime sellele piletid ära ja lõime Starbucksi kohvikus aega surnuks. Kuala Lumpuri bussijaam on täiesti omaette kogemus, mida ka mitmetes foorumites mainitakse. Bussifirmasid on ligi 80 ja kõik üritavad sind siis sikutada või tee ära blokeerida, et sa ikka tema putkast pileti ostaksid. Kuid siin on juba hinnad ja väljumisajad erinevad, seega tasub päris mitmest kohast enne küsida. Kuigi see võib osutada üsnagi raskeks, sest nad ju ei taha, et sa konkurendi putkasse lähed. Lõpuks saime oma piletid kätte ja pärast kohvikus vedelemist ei pidanud nende tüütajatega enam rinda pistma ning saime rahulikult bussi peale.

Sõit Mersingisse kestis 5 tundi. Läheme sinna selleks, et sealt veel otse 3 tundi laevaga sõita ja Tiomani saarele jõuda.

Tiomani saar

Tioman on saar Malaisia poolsaare idakaldal, 19 km pikk ja 11 km lai. Saar kuulub looduskaitsealasse. Kliima on mõnus – alla 20 kraadi ei lange kunagi, ka öösiti mitte ja päeval on ikka 30 kraadi või rohkem sooja. Õhuniiskus on üldiselt üle 90% pidevalt. Ida mussooni ajal on saar pea ligipääsmatu. Mussoon on siin siis nov-jaanuar. Saare ümbruses on 221 liiki koralle, 233 liiki kalu, saarel elab 32 liiki sisalikke, 26 liiki madusid, lisaks veel makaake ja mingeid kitselisi.

29. juuli õhtul pool üheksa randusime Tiomani saarel Salangi külas. Olime kokku reisinud ligi 10 tundi, olime päev otsa söömata, laevareis oli täielik õudusunenägu ja loomulikult ei olnud meil tuba ette broneeritud. Laevareis kestis piinavad 4 tundi, merel oli meeletu tuul ja lainetus, tegemist oli pigem okselaevaga. Maismaa ja saare vahel on tühised 50km, aga saare vahet sõidavad nii väikesed laevad (vt pilti). Kujutage ette, et peate tormise ilmaga sellise väikese paadiga Soome sõitma. Ei olnud just meeldiv... Raamat muidugi hoiatas ka nende laevade eest, aga mis teha, lennupilet oli nii kallis.

Raamat hoiatas, et juuni-august on Tiomanil tipphooaeg ja öömaja tasub ette bronnida. Proovisime Kuala Lumpurist paari kohta helistada ja bronnida, aga keegi ei võtnud kunagi toru. Kohe alguses valmistas raskusi, et millisesse külla minna. Laev peatub viies külas ja nende vahel on võimalik liikuda ainult laevaga või jalgsi läbi džungli matkates. Raamat soovitas läänekaldal Salangi, et seal on kõige ilusam rand, aga samas kõige rohkem öömajasid ehk kõige rohkem rahvast. Jõudsime siis kohale kolmapäeva õhtul ja lootsime, et ehk õnnestub veel nädalavahetuseks öömaja saada. Marssisime esimesse „resorti“. Aias asuva puidust bungalow (kaheinimese voodi ja vannituba) eest küsiti 80 ringitit. Vannitoas jooksis vähemalt neli väiksemat prussakat ringi ja toas voodi kohal jooksis nii suur prussakas, et ma ei ole eluski nii suurt näinud. Tagurdasime uksest välja, tänasime adminni ja kõndisime oma pakkide ja näljase kõhuga edasi. Nägime väikest silti: quiet and clean budget accommodation (Puteri Salang Inn). Reception oli juba suletud, aga kuskilt tuli omanik välja. Taaskord olid saadaval puidust bungalowd. Majake nägi täpselt samasugune välja nagu eelmises kohas, ainult ilma prussakateta ja maksis ainult 50 ringitit. Kahjuks selgus kohe aga tõsiasi, et kolmap ja neljap saab seal ööbida küll, aga nädalavahetuseks on kõik majad välja müüdud. Saarel on tulemas sukeldujate suurüritus. Meil polnud sellest muidugi aimugi. Järelikult tuleb hommikul kõiki öömajasid taas läbi käima hakata ja vaadata, kas me üldse kuskil ükskõik mis raha eest neljaks päevaks saarele saame jääda.

Panime asjad tuppa ja kooserdasime kai juurde tagasi, kus paistsid põhilised söögikohad olevat. Astusime esimesse restorani ja see oli väga lahe koht. Kõik lauad olid otse liiva peal mere ääres! Tõeliselt lahe. Ja mis veel üllatavam, söögid maksid ainult 8-12 ringiti ning õlu oli ka üle kahe korra odavam kui Kuala Lumpuris. Restos serveeriti ainult malaisia toite, nii et saime kohalikku toitu lõpuks proovida. Põhiliselt siis ikka riis ja juurde väga teravad kastmed. Ühel korral sattus nii vürtsikas söök, et võttis suisa silmist vee välja. Aga muidu head söögid. Ja vürts aitab teatavasti seedida :)

Odav öömaja oli tõesti oma loosungit väärt: oli puhas ja mõnusalt vaikne. Kui vähegi oleks saanud, oleks samasse öömajja edasi jäänud. Jäime sinna neljapäevaks ka, ühtegi putukat toas ei jooksnud :)

Neljap hommikul tahtsime hirmsasti väsitavat reisipäeva välja magada, aga ei olnud aega. Oli vaja enne esimese laeva randusmist teada saada, kas kellelgi on nädalavahetuseks meile tuba pakkuda. Käisime neli resorti peale meie oma läbi ja kõik olid välja müüdud. Ranna lõpus oli Salang Beach Resort, mis ütles, et neil on 110 ringitit öö eest bungalow olemas. Maksime kohe sularahas ära ja nüüd oli kindlustatud, et saame pühapäevani saarele jääda. Jess! Selle tähistamiseks ostsime kohe kolm õlut kaasa, mis maksid kokku ainult 10 ringitit ja nautisime neid oma odava öömaja ilusas aias võrkkiiges puhates. Hommikul käis öömaja õues natukene „elu“ ka külas. Kari ahve käis majade lähedal uudistamas ja seejärel jooksis üle õue umbes meetrine varaan. Marko ajas neid taga ja sai pildid kah :) Tuli välja, et see meetrine varaan oli veel köömes. Solgiojas, mida nemad jõeks nimetavad, ujusid suured kuni kahemeetrised paksud varaanid.

Esimese päeva vedelesime rannas ja muudkui päevitasime. Salang on umbes kilomeetri pikkuse rannaäärega küla. Küla läbib ainult üks pooleteist meetri laiune peatee ja paar üksikut ummiktänavat mõne öömaja juurde. Kolmveerand ranna äärest on kivine ja ujumatu. Ühe kolmandiku ulatuses on see eest ilus valge liiv, palmid ja läbipaistev helesinine vesi. Saar on väga populaarne suvituskoht just kohalike ja Singapuri elanike osas. Valgeid turiste on, aga mitte hordide kaupa. Valged käivad rohkem põhjas Langkawil.

Saare läänekaldal on Salang ainuke, millel ilus liivane rand on. Teine ilusa rannaga küla on Juara, mis asub saare idaküljel, aga sinna saamine on väga raske ja kulukas. Samas inimesed ei tule siia mitte sellepärast, mis on vee peal, vaid sellepärast mis on vee all. Saare ümber jookseb korallriff. Seega tulevad kõik siia snorgeldama või sukelduma. Ja nende usule kohaselt ei ole keha paljastamine sünnis, seega leiab rannaliivalt peesitamas ainult valged turistid. Kohalikud kas käivad riietes vee all või istuvad söögikohtades.

Käisime ka snorgeldamas. Kalda ääres olid loomulikult kõik korallid surnud, aga kui kaldast eemale ujusin, siis võis näha päris ilusat riffi ja värvilisi kalu. Ja koralle ning kalu oli ikka palju!!!! Vesi oli niii läbipaistev. Kuna Great Barrier riff on maailma kõige ilusam ja liigirikkam riff, siis siin meid miski enam ei üllatunud. Kõiki kalu ja koralle olime Austraalias või Cookil juba näinud. Ilus oli vaadata uuesti muidugi, aga lihtsalt koralliliike ja kalu on siin vähem. Ütleme nii, et kui oleksime Tiomanile sattunud enne Austraaliat ja Cooki Saari, oleksime kindlasti väga sillas olnud.

Puhkasime ja päevitasime täiega saarel. Magasime üle väga pika aja väga hästi seal. Kaks ööd järjest 12h. Pole 8 kuud nii hästi maganud.

Miks me siis väga sillas ei olnud. Ütleme nii, et Tioman on vaese mehe paradiis. Kui raha vaikse ookeani saartele minekuks ei ole ja varem ühelgi paradiisi saarel käinud ei ole, siis on see koht väga lahe. Kui lihtsalt võrrelda Cooki Saari ja Tiomani, siis neid lihtsalt ei anna võrrelda. Cooki kohta ei saa öelda mitte midagi pahasti, kõik oli ideaalne, mitte ainsamatki asja ei olnud, mille üle nuriseda. Tiomanil on paljud asjad Malaisiale omaselt ligadi-logadi. „Resordid“ ei õigusta oma nime. Resordid on rannast kaugel, ei mingeid tärnidega ilusaid bungalowsid. Ehituskunst on kogu Malaisias tõeline ime. Paneb imestama, et kuidas need küll püsti seisavad. Isegi mina suudaks vist paremini ehitada. Neil on kohutav vakstu armastus, laudasid ja toa põrandat (!!) katab vakstu. Ja tundub, et kogu küla ja bungalowd on kunagi ammu ehitatud ja peale seda pole nad mingit renoveerimist näinud. Mitmed sillad on sisse kukkunud ja majad ka. Pole vahet, kas maksad maja eest 50 või 110 ringitit, täpselt ühesugused logud näevad välja. Valgeid linu ei tunta ja isegi käterätikut ei anta. Sooja vett ka pole. No ei kõla ju eriti resordi moodi? Inimesed on pidevalt tülpinud näoga ja teenindajad teenindavad nagu Eestis. Naeratust on neilt raske välja võluda. Ja viimaks, Cooki saart ümbritses kõikjal puhas ja valge palmidega liivarand. Siin on sellist randa 100 meetrit. Ning seal samas, kus sa ujud, tuleb kohalik oma iidvana ja kohutavalt tossava paadiga kaldasse. Hea, et sind ujudes alla ei ajanud. Kõik muu võib unustada, aga seda õudsat lehka ei suuda ikka kuidagi unustada. Peatee läks vahepeal ranna ja paari resordi vahelt läbi, kus jooksis kitsas ja madal jõgi. See oli täiesti pruun ja lehkas jubedalt, sest kohalikud viskasid sinna prügi. Prügi vedeles üldse igal pool päris palju. Kahjuks.

Aga samas, päike on olemas, ujuda saab ja palmi varjus raamatut lugeda sai ka. Saarele saamine on odav (buss KL-st ja laev kokku 64 ringitit inimene) ja ühe päevaga tuleb ära nii Singapurist kui Kuala Lumpurist. Majutus on imeodav, söök ja jook ka. Mis siis veel vaja on, eks? Puhata saab mõnusalt ikka :)

Ja lõpetuseks, igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Seekord isegi 5! :) Tiomanil Salangis oli peale meie veel üks eesti perekond: vanemad ja laps! Polnudki ammu eestlasi näinud. Nemad olid seal pikemalt ja tegid igasuguseid tuure kah. Saime neilt kinnituse, et Salang on kõige ilusam küla läänekaldal. Nad käisid kõik teised asustused ka läbi.

Tioman oli väga ilus ja mõnus lõpp meie kaheksa ja pool kuud kestnud reisile :))

Täna on juba 03.august, kui selle blogi üles paneme. Oleme Singapuris tagasi ja puhkame viimase päeva enne pikka, pikka kojusõitu. Homme hommikul üheksa ajal läheb lennuk Dubaisse (8h), seal peame tunniga suutma joosta järgmisse väravasse ja järgneb 4h lendu Istanbuli. Õhtul jõuame Istanbuli, üritame omale kinni pandud hostelisse magama kooserdada ja kolmapäeval läheb otselend Riiga. Kuhu kallis vend juba autoga vastu tuleb :)) ja kui kõik hästi läheb, siis olemegi 05.augusti õhtul Pärnus tagasi!

Brisbane 20. - 22. juuli

Rongisõit Brisbane'i oli piinarikkam, kui bussisõit Melb-Syd. Rong oli väga täis ja seetõttu pidime kuidagi oma toolil magama. Iga natukese aja tagant oli mingi koht surnud ja jälle üleval. Nii palju on rong parem, et istmevahed on suuremad ja vähemalt jalad saab enda ette välja sirutada. Tulime tagasi City Backpackerisse, sest siit on viimasel päeval hea lähedal raudteejaama minna, et siis rongiga lennujaama sõita. Ja tasuta internett oli ka veel väga vajalik.

Teisipäeval käisime ära Austraalia Zoos, kus eelmisel korral käimata jäi. See turisti elu ei ole ikka kerge :) Eelmine öö oli niigi magamata ja teisipäeva hommikul tõusime kolmveerand seitse hommikul üles ja sõitsime rongi ja bussiga 2 tundi Beerwahi. Kõik ainult selleks, et loomaaeda minna :) Australia Zoo on ühe perekonna poolt majandatav loomaaed. Steve Irwin asutas selle 1992. aastal koos oma naisega. Algselt oli samas kohas Beerwahi Reptile Park, mida pidasid Steve'i vanemad, hiljem siis võttis Steve asja üle ja tegi pargist korraliku loomaaia. Steve Irwin on tuntud „hull“, kes on teinud Animal Planeti telekanalile lõputult palju dokumetaalfilme nimetul hulgal ohtlikest loomadest ja roomajatest. Tema erilised lemmikud olid krokodillid ja seejärel kõikvõimalikud mürgised maod, ämblikud jms. Nad käisid neid ohtlikke loomi koos naise Terryga igal pool näppimas ja filmimas. Loomaaias käies on aru saada, et loomad on nende suurim kirg siin elus ja seda nimetatakse „krokodilli küti Steve'i koduks“. Steve Irwin suri õnnetult Great Barrier Reefil järjekordset dokumentaalfilmi tehes, kui stingray teda südamepiirkonda torkas. Austraalia Zoo on omamoodi pühamu Steve auks. Terry ja nende tütar ning poeg on pidevalt loomaaias ise kohal, teevad loomadega showsid ja lisaks on välja pandud palju Steve isiklikke asju ja lõputul hulgal fotosid tema seiklusrikkast elust. Nendel lastel on küll väga palju lemmikloomi :))

Jõudsime siis loomaaeda kell kümme hommikul ja lahkusime sealt pool neli pärastlõunal. Võrreldes Sydney Tarronga Zooga on siin oluliselt vähem loomaliike, põhiliselt ainult Austraalias elavad loomad, aga see eest toimub palju igasuguseid showsid ja paljudele loomadele on võimalik väga lähedale saada. Loomapidajad tutvustavad igal pool ja pidevalt nende hoolitsemise all olevaid loomi. Loomaaeda sisenedes on kohe võimalik beebi krokodilli (Marko poseerib ka alguses ühega) ja kahe peaga sisalikku silitada. Jäime kahjuks hiljaks hiigel kilpkonna hoidja jutule. Aia juurde jõudes tädi just lõpetas oma jutu. Ühesõnaga seal oli 2 Aldabran kilpkonna. See on kõige suurem maismaa kilpkonn. Nad kasvavad kuni ühe meetri kõrguseks ja kaaluvad kuni 300 kg! Hoidja toitis just ühte ja saime pildile ka. Saime pildile hea võrdluse, kui jurakad need kilpkonnad on! Nägime veel elevantide toitmist. Kõik külastajad said ka elevandile juurikaid anda. Loomaaia keskele oli ehitatud tohutult suur „lava“, kus oli istekohti rohkem, kui mõnel väikesel staadionil. Siin toimus siis päeva tippsündmus: show elevantide, madude, suurte lindude ja loomulikult krokodillidega.

Loomulikult saime taaskord vabalt läbi jalutada kängurute ja koaalade aedadest. Silitasime peaaegu kõik ruud vist ära :) Viimast korda saab ju noh. Nad on ikka niiii nunnud ja nii siidise karvaga. Kui ometi saaks mõne omale seljakotti pista ja suveniiriks kaasa võtta :) Känguruga saab vast veel Eestis hakkama, aga koaala jaoks meil eukalüptipuid ju ei kasva.

Ja saime ka pisikest püütonit silitada. Isegi mina julgesin silitada!

Nägime esimest korda elus ära ka punase panda. Väga ilus loomake, välimuselt meenutab ainult rohkem mõnd nugist kui pandat :)

Veel olid olemas ilusad tiigrid, vombatid, värvilised suured ja väikesed Austraalias elavad linnud, dingod, kaamelid, Tasmaania Devilid, Cassowaryd (ei tea, kuidas nende eesti keelne nimetus on, aga need suured ja ilusad värvilised emulaadsed linnud, kellel kiiver peas on) ning loomulikult väga palju erinevaid ameerika alligaatoreid ja kohalikke soolase vee krokodille. Enamik krokodillid on püütud Põhja Queenslandi jõgedest ja toodud loomaaeda, kuna nad olid oma käitumisega kohalikele elanikele ohtlikuks muutunud või oli vigastada saanud ja nad toodi loomaaeda ravile. Kuna 70ndatel tapeti palju suuri krokodille maha, on loodusest üle 5m krokodilli leidmine haruldus. Ühel pildil on Marko krokodilli kujuga. Arvatakse, et nii suureks võib soolase vee krokodill kasvada!! Pikkust 8,4 meetrit, kaalu umbes 2 tonni! Kes teab, võibolla on kusagil raskesti ligipääsetavas võpsis sellised elukad veel ka olemas...Krokodillide populatsioon on suudetud eduka kaitsmisega enamasti taastada ja nii paarikümne aasta pärast on jälle võimalik suuri krokodille loodusest leida.

Üldiselt möödub päevake seal kiiresti. Me ei jobutanud kuskil, muudkui käisime ringi ja ikka kulus viis ja pool tundi kogu loomaia läbi käimiseks. Sissepääs oli Austraalia loomaaedadest kõige kallim: 54 dollarit inimese kohta, pluss ühistransport 17 dollarit. Aga see loomaaed on seda igal juhul väärt!

Muideks leidsime siit Brisbane'i hostelist omale veel huvitavat lugemist. Keegi oli raamaturiiulile jätnud Vello Vikerkaare raamatu „Pikk jutt, sitt jutt“. Alguses muidugi ei uskunud oma silmi, et eesti keelne raamat :) Eestis olles lugesime alati huviga Vello Vikerkaare kolumni Eesti Ekspressis. Raamat oli väga hea. Hakkasime loomaaiast tagasi sõites seda koos lugema ja lugesime jutiga läbi. Saime südamest naerda. Ta kirjutab eestlastest nii lahedalt läbi välismaalase silmade. Kohati on muidugi piinlike ja pead vangutama panevaid kohti ka, aga meie võtsime kõike siiski huumoriga. Ja kaugemalt ja nö kõrvalt eestlasi vaadates paneb ta oma jutuga väga täppi. See saab eriti selgeks, kui ise ka mõnda aega Eestist ära oled. Igal juhul aitäh, kes iganes sa selle raamatu siia hostelisse jätsid :)

Ja ongi käes kolmapäev, 22. juuli. Meie viimane päev Austraalias. Täna öösel kell 2.45 istume lennuki peale ja hüvasti Austraalia. Ei, hüvasti vist ikka ei ütle, äkki tuleme ikka kunagi veel tagasi. Never say never :)

Koju saabumise kuupäeva siiski teile öelda veel ei saa. Sõidame täna nimelt Singapuri. Meil oli Eestist tagasi sõidu piletiga koos ostetud paar vahepeatust Aasiasse. Singapurist läheme edasi Kuala Lumpurisse ja reisime natukene aega üldse Malaisias ringi. Hetkel puudub igasugune aimdus, kas Malaisias netti ka saab ja blogi uuendada saab või mitte. Eks näis.

Emirates'i piletid on meil ka ostetud ainult Istanbulini (ostetud pakett algas ja lõppeb Istanbulis). Vaatasime, et AirBaltic lendab Istanbulist Riiga päris odavalt, ilmselt tulebki need piletid osta ja siis edasi mõelda, kuidas Riiast omakorda Pärnusse saab. Me ei ole neid pileteid veel ostnud, sest ei tea kuidas ja kui kaua Malaisias läheb. Seal peaks mõnusalt sooja jälle saama. Hetkel on Singapuris öösiti 25 ja päeval 29 kraadi. Mõnna! :)

Kui võimalik, siis anname kõigile blogi kaudu koju saabumise kuupäeva peale viimaste lennupiletite ostmist teada.

Ja me mõlemad lülitame Austraaliast lahkudes uuesti sisse oma Eesti telefoninumbrid. Minul siis endiselt (+372)52 32 969 ja Markol (+372)50 58 433.

Melbourne 08.juuli-11.juuli

Viimane öö Melbourne karavanpargis oli jube külm. Kõige ehedamini kirjeldab külmust see, et õhtul karavanpargi duširuumis hambaid pestes hingeõhk auras. No õues ja köögis loomulikult kogu aeg hingeõhk auras ja absoluutselt kõik riided pidid seljas olema, mis võtta olid. Ühesõnaga ei olnud väga meeldiv duši all käia ega autos enam magada. Jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Austraalias ikka päris talv ka olemas. Järgmisel hommikul kõik raadiojaamad pasundasid, et haruldaselt külm öö oli ja temperatuur langes -1 kraadile. Melbournes, nagu linnades enamasti ikka, oli natukene soojem ja öösel temp miinustesse ei langenud. Seal oli siis öösiti nelja kraadi ümber ja päeval 12-13kraadi. Enamasti tegi asja hulluks see, et puhus kõva tuul. Ja meil on ju ka suvel tuul oluliselt soojem kui talvel. Nii, et siin tundus selle talvise tuulega õhk oluliselt külmem, lisaks oli veel tugev niiskus ka üleval. Kui päikene paistis ja varjulises kohas olin, siis oli mõnus. Kui mõelda, et selline on neil südatalv, siis pole ilmal viga midagi. Me lihtsalt oleme pea kaheksa kuud soojas kliimas olnud ja pole talveriideid, et end soojas hoida. Samuti ei lähe ju Eestis külma ja tuulise ilmaga terveks päevaks õue jalutama ja turisti panema. Aga kõige lahedam oli see, et keset talve õitsevad inimeste koduaedades roosid! :)

Melbournes ööbisime taaskord Freeman Lodge's, kus eelmine kordki siin olles. Omanik Bob, kes on muide rootslane ja tema naine on endiselt väga kõbusad ja aktiivsed külalistemaja pidajad. Eelmine kord ööbisime siin kaheses toas, aga seekord tahtsime neljases olla. Tuli välja, et seal segatube ei ole, on ainult naiste ühikatoad. Bob küsis, et kas me oleme varem ka tema juures ööbinud, et kuidagi tuttavad näod ja millises toas me tookord olime. Me siis selgitasime, et 7 kuud tagasi ööbisime siin jah kaheses toas, aga siis oli meil riiki tulles oluliselt rohkem raha, kui nüüd peale kuid reisimist ja enam ei jaksa kahese toa eest maksta. Ei tea, kas tal hakkas meist hale või mis, aga andis meile kahese toa sellise hinnaga, mis meile vastuvõetav oli. Jumal tänatud! Üle ma ei tea kui pika aja oma tuba ja normaalne kaheinimese voodi. Samuti veendusime taaskord, et see on kõige parem hostel, kus me Austraalias ööbinud oleme. Seal olles tunned pigem nagu oleksid vanavanematel külas, kui kuskil võõral maal näkases hostelis. Kõik toad ja olmeruumid on äärmiselt puhtad ja kõik elanikud püüavad ise ka enda järelt koristada ja elamist meeldivana hoida. Ja Keith (see suur ja karvane musta-valgekirju kodukass) magas loomulikult endiselt oma kohal elutoa diivanil :) Bob ja tema naine hoolivad Keithist väga, teda on maalitud ustele, seintele ja isegi köök on nimetatud tema auks: Keith's kitchen (nagu ka pildilt näha võib) :) Keith veetis enamuse päevast diivanil magades ja kui keegi lõua alt samal ajal sügas, siis läks mootor kohe käima. Aeg-ajalt näitas oma nägu kööki ka, kui seal kana või kala praeti :) Loomulikult pidime osa oma kalast talle loovutama :)

Viibisime Melbourne's taas ainult mõned päevad. Käisime jalutamas kohtades, kus eelmine kord käimata jäi. Näiteks linnas asuva järve ääres, mille ümber on Albert Park ja kus toimub igaaastane vormel 1 etapp ja siis jalutasime veel linnas ringi, kuhu eelmine kord ei jõudnud. Samuti oli vaja asjalik ka veel olla, pilte ja blogi üles panna ning kohaliku maksuametiga rinda pista. Ei midagi hirmsat, lihtsalt siin on majandusaasta juulist juulini ja tuludeklaratsioon oli vaja ära teha. Proovisime minu oma alguses internetis teha, aga no ei saa nad siin riigis internetiga hakkama. Idee poolest peaks asi toimima nii, et logid end sisse ja näed, mis info maksuametini jõudnud on. Kui vaja midagi lisada, siis lisad. Ainult asi ei toimi päris nii lihtsalt nagu meil. Kõigepealt tuleb maksuameti leheküljelt programm omale arvutisse installida, siis proovid programmile selgeks teha, et sa oled see inimene, kes sa oled, aga juba seal maal ei saa programm hakkama. Ütleb, et maksuametil puuduvad igasugused andmed sinu kohta, kaasa arvatud see, et sa üldse siin riigis oled ja sinu pealt on makse makstud. Lugesime siis vahepeal Orkuti foorumist, et pead ikka ise sinna arvutiprogrammi kõik oma isikuandmed, töötamised ja makstud maksud käsitsi sisse toksima. Andmete sisestamiseks pead sa loomulikult täpselt teadma, palju sulle palka on kokku makstud ja palju nende pealt tulumaksu makstud. Selle paberi kättesaamine tööandjalt on omaette ooper ja mul kulus müügitöö palga paberi saamiseks neli nädalat, sh hulgaliselt ülemusele helistades ja meile saates (appi kui tüütu ja kulukas ja ometi nad teavad, et kõik töötajad vajavad lahkudes seda paberit, miks nad ei või seda kohe kõigile anda....). Aga veel rohkem kulus mul muideks viimase palga kätte saamiseks. Minu viimane tööpäev müügimehena oli 16. mai. Peale korduvaid telefonikõnesid ja meile maksti viimase nädala palk välja alles 10. juulil! Tööandja lihtsalt otsis igasuguseid võimalusi ja põhjuseid, miks seda mitte välja maksta. Ma tean, et osad, kelle viimane palganumber oli väga väikene, need isegi loobusid seda taga ajamast. Aga mul oli veel 500 dollarit saada ja juba põhimõtte pärast ajasin seda taga. Eestis peab tööandja sulle viimasel päeval kogu palga ja puhkuserahad välja maksma, siin mitte. Siin riigis on tööandjal oluliselt rohkem õiguseid kui töövõtjal. Nii et Eesti töötajate elu on oluliselt parem. Lepingu järgi oli neil õigus minu viimast palka kinni hoida 45 päeva, aga nad viivitasid veel kauem ja vist lootsid, et ehk ma lähen riigist varem ära ja unustan kogu asja.

Tagasi tulles tuludeklari juurde. Peale andmete sisse toksimist tuleb sul leida printer, tuludeklaratsioon välja printida, osta ümbrik ja mark ning postiga deklaratsioon maksuametile saata! Ei no tere hommikust ja siis nad muudkui kirjutavad ja räägivad, et tehke ikka deklarid internetis, nii lihtne ja mugav?? Võib olla siis ongi lihtne, kui sa oled kord oma deklari juba teinud ja maksuametil on sinu andmed olemas, aga võib olla ka mitte. Lihtne ja mugav on see Eestis, mitte siin. Kuna mul ei olnud nii palju aega ja viitsimist sellega jännata, siis läksin spetsiaalsesse agentuuri, kus täitsin kiiresti paar vormi ja jätsin neile oma palgaandmed ning lasen neil kogu selle paberimajandusega tegeleda. Siin on sinu eest tuludeklari tegemine omaette äri. Pole ka ime, arvestades, et siinsed seadused ja kogu tuludeklar on väga keeruline ning sa pead kõikidelt tööandjatelt kokkuvõtte oma tulude kohta saama. Samuti võid sa igasugu asju ja kulusid eraisikuna oma tulust maha arvata (tööriideid, nende pesemist!!, mingit osa investeerimiseesmärgil ostetud kinnisvarast ja seal on veel igasugu punkte) Agentuur võtab vajadusel sinu eest eelnevate tööandjatega ühendust ja ajab asjad joonde. Olenevalt agentuurist maksad sa siis asja ära tegijale kas teatud protsendi tagasi saadavast tulust või kindla fikseeritud summa. Mina kasutasin Travellers Expressi, mis on backpackeritele suunatud agentuur ja tasu oli aktsepteeritav. Nimelt, kui saan üldse maksuametilt midagi tagasi, siis maksan 100 dollarit, olenemata tagastatavast summast ja kui midagi tagasi ei anta, siis ei saa agentuur ka midagi. Sobib. Nüüd siis peab u neli nädalat ootama, kas saab midagi või mitte.

Melbourne'st ei teinud seekord eriti pilte. Eks eelmine kord sai juba tehtud küll. Melbourne on tegelikult ikka ilus linn, nii suvel kui talvel. Nautisime seekord pildistamata seda linna. Naljakas oli seal tagasi olla. Selline tunne oli nagu alustaks oma Austraalia reisi uuesti otsast peale. Praegu teeks nii mõndagi teistmoodi, kui saaks uuesti alustada. Fakt on, et siia tulles tasub osta endale auto. Me oleme seitsme kuuga nii palju raha rendiautode alla matnud. Autod on siin tegelikult odavad ja lahkudes saad selle uuesti maha müüa.

Melbourne oli ikkagi meie jaoks külmavõitu ja hirmus Sydney igatsus oli peal. Oleme üle poole asustatud Austraaliast ära näinud ja jõudnud järeldusele, et meile meeldib Sydney siin Austraalias kõige rohkem. Otsustatud, sõidame Sydneysse. Seekord proovime ära ööbussi.

Freeman Lodge'st oli jube kahju ära minna. Nii kodune ja mõnus oli seal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus, aga minu meelest olid Bobil ka silmad pisut vesised nagu minulgi hüvasti jättes...ei ole enne näinud, et hosteli omanik tuleb selleks eraldi kohale, et sinuga kättpidi hüvasti jätta....

Laupäeva õhtul kell seitse istusime bussi peale ja pühapäeva hommikul pool seiste olime Sydneys.

Sydney 12. juuli-19. juuli

Ööbuss oli suhteliselt normaalne. 12 tunni jooksul tehti kaks pooletunnist peatust, et saaks jalgu sirutada ja vetsus käia. Bussis oli muidugi ka vets olemas. Õnneks oli reisijaid väga vähe, pool bussitäit. Seega said kõik inimesed üle kahe istme laiutada ja magada. Me istusime Markoga üle vahekäigu kumbki kahesel toolil ja kui magama jäime, siis sirutasime jalad üle vahekäigu teineteise toolidele. Mina sain ikka vahelduva eduga ca 5 tundi magada. Marko ei leidnud kuidagi mugavat asendit ja pigem tukkus kogu öö. „Valkyrie“ filmi näidati ka õhtul, aga me olime selle just campervanis ühel õhtul ära vaadanud. Õnneks oli mul päris huvitav kriminull kaasas.

Sydneysse jõudsime siis väga varasel hommikutunnil. Meie vana tuntud Great Aussie Backpacker pidi kella seitsmest hommikul juba lahti tehtama. Olime seitsmest siis oma kodinatega ukse taga, aga receptionisti polnud kuskil näha. Pool tundi hiljem ilmus unine receptionist välja. Magas sisse noh. Meiega koos ootas ukse taga ka hosteli koristaja. Tüüpiline, keegi kella ei tunne ja vabandust loomulikult ka ei palu. Saime end sisse registreeritud ja imekombel lubati isegi kohe tuppa kolida. Ostsime taas nädalaks neljase toa. Tahtsime hirmsasti kohe magama minna. Marko tegi toa ukse lahti ja lükkas samas selle kohe uuesti kinni kah. Ütles, et siia me küll ei mahu. Vaatasin siis ka üle ukse ja no tõesti, kõik voodid olid mingeid asju täis ja isegi kogu toa põrand oli nii sassis, et ei leidnud kohta kuhu astudagi. Läksin siis uuesti receptionisse ja küsisin, kas seal toas ikka peaks kaks vaba voodit olema. Recdeptionist tuli vaatama. Selgus, et toas elas kaks tüüpi, kes olid täielikud põrsad ja olid absoluutselt kõik oma asjad tuppa laiali visanud. Receptionist ajas tüübid kell pool kaheksa pühapäeva hommikul üles ja kamandas nad tuba koristama. Me loobusime magama minekust, viskasime lõpuks oma asjad ühe voodi peale ja hakkasime kohvi jooma ja hommikust sööma. Juba tahaks Freeman Lodge tagasi....

Peale seda läksime linna peale ja netti. Kella kaheks oli nii hirmus uni peal, et tulime ühikasse tagasi ja mina keerasin magama. Üks tüüpidest tõusis siis üles, teine magas edasi. Toas oli meil siis rootslane ja sakslane.

Sydneys mõtlesime siis hoolega elu üle järele. Jõudsime otsusele (mis oli suur kompromiss), et aitab, on aeg koju sõitmisele mõtlema hakata. Oleme Markoga siin reisil olles pidanud kaks suurt kompromissi tegema. Aasta alguses, kui mina sain tööle ja Marko mitte, siis mõtles tema, et lõbutseme nii kaua kuni raha on ja tuleme koju tagasi. Aga mina olin kategooriliselt vastu. Siis olin mina nõus kasvõi kogu aeg kiirnuudleid sööma, et saaks siia jääda. Nüüd on asjad täpselt vastupidi. Mina enam ei jõua nendes kohutavates hostelites ööbida ja igasugust odavat jama süüa. Ja olgem ausad, kaheksa kuuga oleme me näinud ja reisinud juba väga palju. Rääkides pidevalt teiste backpackeritega, oleme me raudselt näinud rohkem, kui keskmine Austraaliasse tulnud seljakotirändur. Markol on ka muidu paljudest asjadest siiber, aga ta oleks võimeline paar kuud siin veel vegeteerima. Aga otsusele me igatahes ilma suurema vaidluseta jõudsime. Nautisime siis veel täiega viimast nädalat siin Sydneys. Käisime surfamas, kuigi praegu ei ole see üldse nii meeldiv kui suvel. Veetemperatuur on küll 17-18 kraadi, aga õhk on 16-17. Päike ei ole üldse enam nii soe ja külm tuul puhub ka. Sellest hoolimata on vesi paksult surfareid täis. Samuti jalutasime kõik oma lemmik kohad läbi: Darling Harbour, Sydney Harbour, The Rocks, Bondi Beach, käsime odavalt shoppamas ja baarides tasuta õlut ja veini joomas (see hostel annab mõlemale 15 tasuta joogikupongi). Sydney on ikka lahe. Oleme siis kolmandat korda siin linnas tagasi. Raudselt on see kõige ilusam ja lahedam suurlinn, mida seni näinud oleme. Pilte seekord ei teinud. Pidime end kõvasti ohjeldama, et fotokat mitte välja võtta. Oleme kahe aasta jooksul seda linna nii palju pildistanud, et iga nurk peaks juba kaetud olema :)

Pühapäeval kell 16.30 istume Brisbane'i rongi peale. Järgneb 15 tunnine sõit. Brisbane peame sellepärast tagasi minema, et meie lennuk väljub sealt. See sai meil küll Eestsist ostes valesti pandud. Lennuk oleks ikka Sydneyst võinud väljuda. Muidu küll Brisbane tagasi ei läheks.

Teekond läbi Austraalia südame 24.juuni – 08.juuli

Öeldakse, et kes ei ole Austraalia punast kõrbe näinud, see ei ole Austraaliat näinud. Ütlus peab igati paika. Teekond kõrbesse võib olla vaevaline ja mõne jaoks tüütu, aga igal juhul väärt kogemus. Mida rohkem siin ringi reisime, seda rohkem avastame, kui erinev üks riik ikka olla võib. Ranniku äärsed asustused ja inimesed on hoopis erinevad sisemaal olevatest.

24. juunil saime siis järjekordse rendiauto. Seekord ei julgenud enam Wicked'i campervani võtta (õnneks oli ta väga kallis kah), sest nende autod on nii saanid ja meil seisis ju ees sõit, kus lähim asustus võib olla paarisaja kilomeetri kaugusel. Saime hea hinnaga kapsarohelise Jucy campervani. Auto on sama mudel, millega Uus-Meremaal sõitsime. Mugavam on sõita, automaatkäigukastiga ning peamine: autos oli varugeneraatoril toimiv külmkapp ja DVD mängija. Külmkapp oli küll hea, eelmistel kordadel on külmakastidega pidev jama olnud, et kust iga päev jääd saab jne. Pikkadel pimedatel ja lõpus ka külmadel õhtutel oli päris hea soojas autos filme vaadata. Ja algas meie sõit tsivilisatsioonist ja telefoni levialast välja. Vodafone levi oli umbes täpselt 6s suuremas asustuses Cairnsist Port Augustani Lõuna Austraalias ja piirdus ka selle asula piiridega.

Sõidu päevad kujunesid päris pikaks. Esimene päev sõitsime ainult mingi 200km, sest auto saamise ja toidumoona varumisega läks taas pool päeva ära. Samuti käisime Trinity Beachil veel viimast korda soojas ookeanis ujumas. Sõitsime läbi põllumajanduslike orjanduslinnade Mareeba ja Athertoni, kus paljud seljakotirändurid põllutööd teevad.

Järgmised neli päeva ärkasime igal hommikul seitsmest üles ja peale hommikusööki hakkasime kohe sõitma. Õhtul läheb viie kuue vahel juba pimedaks ja kuna siin liigub nii palju loomi teedel, siis ei tahtnud pimedal ajal sõita. Teede ääres oli palju känguru ja lehma laipu. Kui ikka tee läheb läbi kellegi karjamaa, siis vaata ise, kuidas lehmadest mööda saad. Tee ääres aedu pole, on vaid hoiatussildid, et lehmad võivad teel olla.

Teisel päeval üritasime short cuti teha ja otse Hughendenisse välja sõita, aga poolel teel tuli välja, et edasi läheb ainult kruusatee ja rendiautoga ei tohi kruusateedel sõita. See omakorda tähendas, et pidime 250 km ringi sõitma ja läbi Charter Towersi Overlander Wayle välja sõitma. Overlander Way on siis põhimõtteliselt ainuke sõidetav asfaltee idakaldalt sissemaale – Townsvillest läbi Mt Isa Tennant Creeki. Me ei tahtnud mööda ranniku äärt Cairnsist Townsville uuesti tagasi sõita ja kaardi järgi tundus, et saame läbi sisemaa ka sellele teele välja, aga kahjuks mitte. Kogu see nn lühem tee oli suhteliselt halb sõita. Suurem osa teest oli nii kitsas, et üks auto mahtus korraga asfaldi peal sõitma. Kui väiksem auto vastu tuli, siis polnud hullu, sõitsime ühe rattaga teeservas ja siis mahtus teineteisest mööduma. Suurem jamps oli siis, kui roadtrain vastu tuli. Seda silmates tuli täitsa teepervele sõita ja seisma jääda. Roadtrain on siinne sisemaa rekka. Ainult et siinsed rekkad on kolme kuni nelja haagisega ehk kuni 53 meetrit pikad, kokku kuni 96 rattaga! Kaaluvad mingi 115 tonni ja kihutavad nagu segased!! Kaevandustest tulevad roadtrainid võivad olla ka 8 vaguniga!!! ja loomulikult on roadtrainil eesõigus, tema juba teepervele ei võta ja pidama ei saa. Rannikule tihedama asustusega teedele ja suurematesse linnadesse neid ei lubata, aga kogu sisemaa on neid täis. Ja sismaa algab põhimõtteliselt 100km kaugusel rannikust. Piltidel sättisime oma rohelise camperi ühe roadtraini kõrvale. Kuna seekord oli vaja palju kilomeetreid päevas maha sõita, siis pidin ma ka esimest korda siin riigis autot juhtima. Loomulikult sattusin mina rooli just siis, kui oli see kitsas tee ja palju roadtraine tuli vastu. Ja 90 km/h nemad küll ei sõida nagu Euroopas kohustuslik on. Kui nähtavus oli hea, siis ma sõitsin ikka umbes sajaga, aga paaril korral tekkis roadtrain taha, kes kangesti kibeles minust mööda sõitma. Tee oli samas nii kitsas, et kuskile seisma jääda ka ei saanud, et teda mööda lasta. Lõpuks ikka leidsin koha, kus need kihutajad mööda lasta. Üldiselt ei olnud autoga sõitmine raske. Sõitsin siis elus esimest korda automaadiga ja vasakpoolse liiklusega. Vasakpoolne liiklus absoluutselt ei häirinud. Olen juba nii harjunud siin sellega, mis siis et ise autot juhtinud pole. Rooli istudes mõtlesin, et hoopis kummaline oleks praegu paremal pool sõita. Nii et ilmselt nõuab uuesti Eestis autoga sõitmine tulevikus pisut ümber harjumist.

Aga sõitsime siis esimestel päevadel vähemalt 600km päevas. Mingeid vaatamisväärsusi lihtsalt ei ole. Overlander Way ja Stuart Highway (põhjast lõunasse) on muidu täitsa korralikud, laiad ja sirged maanteed läbi kõrbe. Paariteist kilomeetrised sirged vahelduvad paarikümne kilomeetristega. Pikim oli 46 kilomeetrit! Täiesti sirge, mitte kordagi ei pea rooli keerama, mitte kõige väiksematki kurvikest ei ole. Ja kui siis väikene kurv tuleb, siis on kohe hoiatusmärgid väljas, et nüüd pead natukene rooli keerama :) Lääne Austraalias on ka sirge pikkusega 146 km!!!Queenslandis lubati maanteel 100 -110 km/h sõita, aga peale Mt Isat algas Northern Territory. Mitte väga ammu – umbes 10 aastat tagasi oli kõikjal Põhja Territooriumil kiiruse piiranguks common sense ehk „terve mõistus“, aga nüüd on neile kahele põhimaanteele (Stuart Highway ja Overlanders Way - pea ainsad asfalteeritud maanteed Põhja Territooriumil!) piirangud peale pandud. Külades 110 km/h ja maanteel 130 km/h. Kruusateedel pole endiselt kiirusepiirangut. Nende sirgete peal sõites tundus sajaga sõitmine nagu jalutamine. Mida kaugemale sisemaale sõitsime, seda harvemaks muutus ka liiklus. Võisime sõita tunde, nii et keegi vastu ei tulnud.

See on ikka uskumatu tühjus, mis maantee ümber oli. Peatasime mitu korda auto kinni, et sellest tühjusest pilti teha. Pildil ta muidugi nii efektne ei jää, aga põhimõtteliselt oli pidevalt nii, et nii kaugele ette, taha ja kõrvale kui silm ulatab, on ainult tühjus. Alguses olid mõned üksikud puud ja rohumaad, siis ainult kõrrepõllud ja lõpuks punane pinnas ja üksikud rohelised tutid. Ja loomulikult palju termiitide pesasid. Meil õnnestus pildile saada Marko kõrgune kuhilas, aga need võivad olla kuni 4 meetrit kõrged!! Enamasti on nad küll sellised alla meetrised punased 'liivalossid'. Mõni tasandik nägi välja nagu oleks tuhanded lapsed seal liivalosse ehitanud.

Mida kaugemale sõitsime, seda harvemaks muutusid ka asustused. Paari päeva pärast oli juba nii, et järgmine asustus, milleks on bensiini jaam väikese poekesega (vahel ka motell) asus 200 km kaugusel. Vahepeal ei ole mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ei ühtegi looma, elumaja ega inimest. Üksikud autod tulid vastu. Kui keegi vastu tuli, siis autojuhid juba tervitasid suurest rõõmust, et näe keegi veel siin liikumas :) Ja hõre asustus tähendas loomulikult ka seda, et kui pissi häda peale tuli, siis kas kannatad järgmise bensiini jaamani või pead lihtsalt auto varjus maantee ääres asja ära tegema. Ühtegi puud ega põõsast ka ei ole, mille taha minna! Ühesõnaga vee ja kohvi joomist tuli läbi mõeldult tarbida ning meeles pidada, millal järgmine võimalus vetsu külastada tuleb.

Esimestel päevadel oli ikka asustust rohkem. Hughendenis käisime isegi muuseumis. Linnake ise on muidu väga väikene, pigem küla, aga kuulus selle poolest, et seal kandis on leitud dinosauruste luid ja muid eelajaloolisi fossiile. Käisime siis linnakese muuseumis, kus oli välja pandud Muttaburrasauruse skelett. Tohutult suured elukad on ikka enne meid siin maapeal elanud. Isegi tigude fossiilid on suuremad kui näiteks suuremat kasvu koer.

Järgmisena jäi ette Cloncurry, kus on mõõdetud Austraalia kõige kõrgem õhutemperatuur – 53,1 kraadi.

Viimane suurem linn enne päris sisemaale jõudmist on kaevanduslinn Mt Isa. Elanikke on linnas 20 000. Ümberkaudsetest mägedest kaevandatakse kõike, mida maapõues leidub: tsink, vask, hõbe jms. Linnas on kõik vajalik olemas, aga midagi huvitavat ei ole. Isegi paljud kaevurid pidid siin lennukiga tööl käima. Tööl käiakse graafikuga 2 nädalat tööl ja kaks vaba. Elatakse kuskil idarannikul, kust siis lennukiga oma vahetuseks kohale lennatakse ja siis elatakse kuskil soojakus. Austraalias on üldiselt igal väiksemalgi linnal, külal olemas lennuväli ja väikesed lennukid lendavad lähemal asuvate suurlinnade vahet. Samuti täidab lennuk siin kiirabi rolli. Ka tavaline arst ehk niinimetatud Lendav Doktor käib patsiente lennukiga külastamas. Paljudesse kohtadesse võtaks autoga kohale saamine päevi või ei oleks see üleujutuste tõttu üldse võimalikki. Seepärast kasutatakse lennukit. Austraalia sisemaal tekivad üleujutused väga kergesti. Maapind on lihtsalt nii kuiv, et ei võta vett üldse sisse. Kui juhtub sadama, siis voolab see vesi kõik maa pinnal.

Mt Isas oli tänavapildis näha ka juba päris palju aborigeene. Vabandust, aga aborigeenid ei ole välimuse poolest üldse ilusad, näevad räpakad välja ja ilmselgelt ei ole ise ka rahul linnas elamisega. Kuidagi on varasemate piltide pealt jäänud mulje, et nad on pruuni nahaga, aga tegelikult täitsa süsimustad. Enda välimuse eest absoluutselt ei hoolitse, näevad välja nagu paadialused ja elavad keset koli/prügimägesid. Eks nende saatus on olnud väga karm. Valged tulid ja kõigepealt tapsid paljud maha, seejärel võtsid maa nende käest ära ja lõpuks üritasid iga hinna eest neid tsiviliseerida ehk valget inimest teha. See ei ole aga üldse õnnestunud. Tõid nad linna elama ja toppisid second hand riided selga. Paljud käivad nüüd ringi väga koledate riietega ja valdavalt ikka palja jalu. Aborigeenid on tuhandeid aastaid elanud maal, neil on täiesti oma kultuur, keel ja usk ning maaga on neil väga eriline suhe. Enne valgete sissetungi räägiti Austraalias 600 keelt! Peale ebaõnnestunud katset neid integreerida näevad nad välja nagu kadunud hinged. Oma kultuur ja keel on hävinud, aga valgete kultuuri ka omaks võtta ei suuda või taha. Enamik aborigeenidest elavad Põhja Territooriumil ja siin näeb neid palju. Tänapäeval on palju seaduseid, mis neid kaitsevad, aga alles 40 aastat tagasi olid nad täiesti põlu all. Samuti on neile nüüd mitmetes piirkondades sisemaal maad tagastatud, kus nad saavad oma traditsioonide kohaselt omades kommuunides edasi elada ja uuesti oma kultuuri taastada. Neid kommuune pole kaartidele enamasti märgitudki, et turistid ei läheks otsima seda 'ehedat' aborigeeni. Aborigeenide maa-alad aga on korralikult märgistatud ja ilma eriloata ei tohi nende maale sisenda. Põhja Territooriumist moodustavad need ligi poole ja neid on pea igas osariigis. Enamasti kõik kõrbealad.

Linnades, kus aborigeenide osakaal on suur, kehtivad ranged alkoholi piirangud. Kõikjal on üleval ranged hoiatussildid, et alkoholi ei tohi paljudes kohtades tarbida, osta, kaasas kanda ega edasi müüa. Pühapäeviti ei tohi poed üldse alkoholi müüa. Meie jäime hätta Mt Isas, kus tahtsime viimases nö suurlinnas omale reisiks pakiveini kaasa osta. Ei saanud, enne kella kahte päeval pakiveine müüa ei tohi. Taolisi piiranguid kohtasime veel paljudes kohtades. Teise asjana jäime ilma ajalehest. Ometi käib Mt Isa ja Brisbane'i vahel regulaarne lennuk, aga värsked ajalehed suudetakse kohale toimetada alles kell neli pärastlõunal. Samas lõpuks hakkasime naerma, et Mt Isa on suurlinnast, kus ajalehti tehakse ju pea paari tuhande km kaugusel, pole siis ime, et lehed kohale ei jõua. Sest Reidu jõuavad ka ju lehed alles peale ühteist hommikul, aga Reiu on kõigest 7km Pärnu linnast :)

Põhja Territooriumile jõudes muutus tühjus korraga nii suureks, et see oli korraks isegi hirmutav. Absoluutselt mitte midagi peale kõrrelise karjamaa ei ole näha kümneid ja sadu kilomeetreid. Samas ei hakanud nagu kordagi igav, kogu aeg sai ringi vaadatud ja imestatud, et kuidas ikka saab olla üks maa nii tühi. Samuti sai imetletud üha rohkem vaatevälja tekkivat punast pinnast. Maapind on nii punane ja päikese käes kiiskab veel eriti, et lõpuks hakkavad silmad valutama. Ka olid muhedad taadid pühapäeva puhul väga vanaaegse auto välja ajanud ja kihutasid sellega maanteel. Peab ikka hästi teadma auto seisukorda, et julgeda sõita kohas, kus asustatud punktide vahe on sadades kilomeetrites ja telefonilevi puudub.

Ööbisime aeg-ajalt karavanparkides ja poole ajast taas tasuta puhkepaikades. Tasuta puhkepaigad on kohalike hulgas väga populaarsed. Üks nasiterahvas näitas meile, et on olemas isegi kogu Austraaliat kattev autoatlas, kus on osariigiti kõik tasuta puhkepaigad peale märgitud. See pidi kohalike karavanidega sõitvate ja roadtripi tegevate inimeste hulgas nagu piibel olema. Meil seda ei olnud. Ööbisime neis siis, kui nad juhtusid meil õhtul just siis teele jääma, kui oli aeg öömaja peale mõtlema hakata.

Viienda päeva hommikul oli üle pika aja midagi huvitavat vaadata. 100 km peale Tennant Creeki on kummaline loodusnähtus nimega Devils Marbles. Keset suurt ja lagedat välja on äkki tohutult suured ja täiesti ümmargused kivid. Ümberringi ei ole mingeid kaljusid ega muid kivimeid. Kohalikud aborigeenid väidavad, et tegemist on Rainbow Serpenti (vikerkaare mao) munadega. Ei tea miks ja kuidas nad tekkisid, aga huvitav loodusnähtus igal juhul. Me tegime kohe palju pilte neist.

Viienda päeva pärastlõunal ehk 2400 km läbimise järel jõudsime Alice Springsi. Tegemist on siis ainsa kesk Austraalias oleva linna moodi linnaga. Elanikke taaskord 20 000 ja palju aborigeene. Alice Springs on isegi üllatavalt moodne ja ilus. Oluliselt ilusam kui Mt Isa. Isegi jalakäijate tänav on olemas. Samuti mitu suurt kaubanduskeskust. Ja vahelduseks sai osta ka odavamat kütust. Kui idarannikul maksis kütus keskmiselt 1.12 dollarit liiter, siis sisemaal oli see vahemikus 1.30-1.80. Viimane number on küll sulaselge röövimine. Aga mis teha, pole valikut, kui oled autoga siia kooserdanud. Ostma pead igal juhul igast tanklast, järgmiseni ei pruugi välja vedada. Ega igas külakeses ka bensukat pole ja kui ka on, siis ega kütust ei pruugi seal ikkagi olla....

Viibisime Alice Springsis ainult mõned tunnid. Käisime infopunktis, jalutasime natukene südalinnas ringi, jõime ühed kohvid ning viimaks varusime taas süüa ja tankisime. Vähemalt ühe päeva suudab ilmselt linnakeses küll huvitavalt veeta. Ööseks me sinna ei jäänud vaid sõitsime edasi tasuta puhkepaiaka ja vähendasime järgmise päeva kilometraaži 130km. Tahtsime järgmisel päeval Kings Canyonisse minna. Tegemist siis suur kanjoniga. Sinna on aga pikk sõit ja matkaraja läbimiseks peab ka piisavalt aega varuma. Ärkasime hommikul taas suht varakult ja kõigepealt sõitsime ligi 300 km ning seejärel matkasime Kings Canyonis 3,5 tundi. Matkaraja algus oli kohutavalt raske. Rada oligi niimoodi üles ehitatud, et alguses, kui veel värske oled, siis läbid raskema osa ära. Ehk alustuseks tuli 40 minutit järjest mäkke ronida. Mäkke läks kivitrepp. Pildilt tundub, et oh mis viga minna, ilus trepp läheb. Tegelikult läks tee otse ja järsult mäe otsa. Astmed olid kohati väga kõrged ja kivid võisid olla lahtised. Ilma matkasaapata ei oleks sealt kuidagi üles saanud. Õudne, kus võttis hingeldama ja hinge nii kinni nagu esimest korda talve alguses suusatama minnes. No proovige ise pool tundi järjest püstloodis mäkke ronida. Üles jõudes selgus aga kiiresti, et see ronimine ja vaev tasus end igati ära. Vaated olid lummavad. Kalju kivim on nii lahe ja muudab valguse käes värvi. Erineva nurga alt on kivi ikka täitsa erinevat värvi. Ja taaskord on matkarada üleval selline, et kõnnid täitsa kaljuserva peal, ei mingeid piirdeid ja all on 150 meetri sügavune kuristik. Edasi järgnes siis kergem kolme tunnine juba oluliselt kergemate tõusude ja langustega matk. Käisime ära ka nn Edeni aias. Kuristiku põhjas oli väikene aga sügav järveke. Paljud vaprad inimesed käisid seal ujumas. Kuigi vesi oli jääkülm, isegi meie kui põhjamaalaste jaoks. Kuigi oli palav päev ja seal kivide vahel küttis veel eriti, jäi meil ujumas käimata. Üldiselt valisime õige aja Kesk Austraalia külastamiseks. Praegu oli mõnus kliima. Päeval päikese käes oli 25 kraadi sooja, ööd olid ainult jahedad. Aga südasuvel on ju siin temperatuurid kogu aeg ligi 40, siis võib see matkarada küll täielik surm olla. Osad rahvuspargid ja teerajad läbi kõrbe on suviti kuumuse tõttu päris suletud.

Selles tühjuses sõites olid igasugused vahemaad omandanud uue tähenduse. Tallinn-Tartu ots Eestis tundub juba väga pika sõiduna. Kings Canyonist ära sõites vaatasime ühte lähedal asuvat karavanparki, aga see tahtis palju raha saada. Siis mõtlesime, et meil on veel mingi poolteist tundi valget aega jäänud, sõidame tasuta platsile. See ju siin samas, ümber nurga – 200km kaugusel....ja järgmine päev ka vähem sõita. Kui hommikud väga külmaks läksid, siis sõitsime enne hommikusööki natuke – nii 150-200km. Noh, et saab auto seest soojaks ja läheb ilm ka vähe soojemaks. Või kui oli vaja mingi haak teha, siis ikka 'ah käime ära, see siinsamas' – 200km kaugusel. Sõidupäevadel sõitsime ikka 600-700km maha ja jäi aega veel ringigi vaadata.

Kanjonist ära sõites nägime tee ääres metsikuid hobuseid. Kohalikud ütlesid, et seal võib kaameleid ja hobuseid näha. Me nägime ainult hobuseid. Õhtul ööbisime ühe tee äärse bensiinijaama karavanpargis. Esimest korda oli tegemist ametliku ja tasuta kämpimise võimalusega. Need, kes voolu autosse tahtsid, need pidid platsi eest maksma, aga niisama laagriplats oli tasuta. Duši all käimise eest tuli aususe peale 2.50 maksta. Seal platsi peal jalutas emu ringi. Nagu osad rääkisid, siis pidi vahel temaga päris raske olema, et tuleb auto juurde süüa norima. Ja ta on ju nii suur lind, et tuleb ja võtab ise kui tahab ja minema ajada on teda päris raske. Meid ta õnneks ei „terroriseerinud“, saime teda lihtsalt pildistad ja vaadata.

Järgmisel päeval jõudsime viimaks Ayers Rocki ehk Uluru juurde välja. Kõigepealt ostsime omale karavanparki koha ära, et saaks õhtul rahulikult öömajale tulla. Ööbisime siis Ayers Rock Resordi karavanpargis. Ayers Rock Resort on spetsiaalselt ehitatud Ulurut vaatmas käivate turistide jaoks. Ehitati ajavahemikul 1983 kuni 1990. Kannab resordi nime aga tegelikult on tegemist väikese linnakesega, kus enamjaolt on ainult majutusasutused ja siis on üks väikene kaubanduskeskus resordi keskel. Majutus on siin loomulikult roppkirves. Kui me muidu vingume, et 25 dollarit ilma vooluta koha eest on juba kallis, siis siin saime maksta 33 dollarit öö eest. Ja me ei kasuta ju siin mitte midagi peale selle, et pargime auto ära ja käime korra duši all. No mis teha, kõrbes lihtsalt pead maksma seda, mis küsitakse, valiku võimalus puudub. Kui nii võtta, siis me saime isegi odavalt, raamat väitis, et kõige odavam, budget tuba maksab siin 180 dollarit. Ja see on narivoodiga tuba!!

Sõitsime esimese hooga Ulurust mööda, sest Ulurut peab vaatama päikeseloojangu ajal. Käisime päeval järgmist loodusuimet vaatamas: Kata Tjuta ehk Olgas, mis aborigeeni keelest tähendab „many heads“ (mitu pead). Oma inglise keelse nime on ta saanud Hispaania kuninganna Olga järgi. Arvatakse, et Kata Tjuta oli kunagi kümme korda suurem monoliit kui Uluru, aga tänapäeval on moodustunud 36 kuplit. Kuplite vahel ja ümber jooksis taaskord ligi 8 km pikkune matkarada. Rada oli kergem kui Kings Canyonis ja läbisime selle 2,5 tunniga. Paar kohta olid päris rasked ronida. Kata Tjuta juures nägime kaugelt ka kahte kängurut. Need kaks nimelt hüppasid ühe järsu ja väga kõrge mäe otsast alla. Ma ei tea, kuidas nad suutsid nii järsu ja sileda mäekülje pealt alla hüpata, aga suutsid. Ja mida nad üldse sinna mäe otsa ostsisid?

Päikeseloojanguks läksime Uluru juurde. Läksime õnneks varakult kohale. Olime 1h 15min enne loojangut kohal ja parkimisplats oli juba paksult autosid ja inimesi täis. Inimesed pidasid aga taas pikniku ja istusid mugavates matkatoolides. Me võtsime ka oma toolid välja ja sättisime mugavalt esiritta. Kahjuks oli vaatemäng sel õhtul üpris nõrk, kuna ilm oli väga pilves. Uluru puhul on siis selline maagiline nähtus, et päikese loojudes ja tõustes muudab see kogu aeg värvi. Ja hoolimata pilvisest ilmast nägime teda päris mitut erinevat värvi. Piltidel on üpris hästi värvide muutust näha.

Uluru on ainuke omataoline monoliit maailmas. Tegemist on ühes tükis oleva kiviga (mitte kaljuga), mis on 348 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 9 kilomeetrit. Ning suurem osa kivist on veel maa all! Uluru avastasid algselt aborigeenid umbes 20 000 aastat tagasi ja nende jaoks on see püha paik, kus peeti tähtsaid riitusi. Kui valged aborigeenide käest maid ära hakkasid võtma, siis võeti ka Uluru ümbrus enda haldusse ja valged hakkasid massiliselt tuure siia korraldama. Hiljem anti enamus ümbritsevast maast aborigeenidele tagasi ja paljud kohad Uluru juures on nii pühad, et neist ei tohi isegi pilti teha.

Kaugelt vaadates tundub nagu tegemist oleks ilusa ümmarguse ja ühtlase tasapinnaga kiviga. Tegelikkuses on Uluru kolmnurkse kujuga ja väga reljeefne ja sopiline. Väga palju koopaid on tekkinud ja palju suuri tükke on küljest ära ka kukkunud. Tõusime järgmisel hommikul pool seitse üles, et päikesetõusu vaatama minna. Loojang oli ilusam ja vaateplatvorm loojangu vaatamiseks on oluliselt parem kui päikesetõusu oma. Too hommik oli kohutavalt külm. Värisesime ja üritasime kuidagi pilti teha. Peale tõusu ronisime autosse tagasi ja keerasime kütte põhja. Üheksa paiku oli juba päike kõrgel ja ilm soojem. Sõime siis Uluru juures hommikut ja peale seda võtsime ette matka ümber Uluru. Matk oli kokku 10 km ja kuigi rada on tasane ja kerge, kulus meil ikkagi 2,5 tundi. Oli ju vaja igale poole koobastesse sisse ronida ja iga nurga pealt pilte teha :) Sel päeval oli taevas selgem ja mõtlesime, et jääme üheks päikeseloojanguks veel. Ja tegime väga õigesti, et jäime. See päikeseloojangu vaatemäng oli väga, väga ilus.

Konkreetselt ühest kohast on ka võimalik Uluru otsa ronida. Rada on väga järsk, ohtlik sile kivipind. Kõige järsema koha peale on pandud köied, et neist kinni hoida. Loomulikult pole jälle mingeid piirdeid. Paljud inimesed ronivad üles, palju on ka alla kukutud ja surma saadud. Tiir üles võtab umbes 2 tundi. Aborigeenidele aga üldse ei meeldi, et nende püha kivi otsa ronitakse. Tõusu alguses on palju palveid austada iidsete maaomanike kombeid ja mitte ronida. Me jätsime ronimata.

Kahju oli peale viimast loojangut Uluru juurest ära minna. Nüüd olid siis kõik vaatamisväärsused nähtud. Järgneb pikk ja igav sõit lõunasse.

Olime oma kaks päeva taas peale Uluru juurest lahkumist mööda tühja ja punast kivist kõrbe sõitnud, kui hakkasin raadiojaama autos otsima. Loomulikult ei lootnud ma ühelegi mängivale jaamale pihta saada, sest need lihtsalt ei levinud seal (nagu ka telefonid). Kui äkki jäime suu lahti kuulama ja arusaamatult teineteisele otsa vahtima. Mõtlesime, et oleme selle kõrbes sõiduga täitsa lolliks läinud. Aga raadios rääkis tädi sulaselges eesti keeles!!! Me olime keset kõrbe, kus tavaliselt raadio üldse ei levi ja siis räägib naisterahvas eesti keeles, et Tartus toimusid täna seitsmendat korda linnapäevad ja midagi veel laulupeost. Kuulasime aga edasi ja mõtlesime, et mis toimub. Räägiti igasuguseid Eesti kultuuri uudiseid. Lõpuks sai meie müsteerium lahendatud, kui tädi jätkas: „Ja nüüd kohapealsed uudised. Sydney Eesti majas toimub....“. Räägiti, mis kõikides siinsetes Eesti Majades toimub või tulevikus toimuma hakkab. Vahele lasti kui ma ei eksi siis mingi Karl Madise lugu kah. Vot see oli kõige sürrim kogemus. Eesti keelse suht mõttetu laulu peale tuli isegi pisar silma :) See lihtsalt tundus nii võimatu ja harjumatu, et keegi raadios eesti keeles räägib! Umbes 10 minutit saime saadet kuulata ja siis sai see läbi. Ei kohalikel eestlastel ei ole eraldi raadiojaama, lihtsalt üks riiklik jaam lubab kogukondlikke teateid ja saateid edastada. Peale eesti keelset saadet algas läti keelne saade. Aga paistab, et siinsed Eesti Majad on päris aktiivsed, Sydneys ja Melbourne's toimus päris palju kogunemisi ja üritusi.

Meie igavale autosõidule tekkis peagi üpris huvitav vaatamisväärsus. Tegemist on linnakesega, mille suurim ime seisneb selles, et see linn üldse eksisteerib: Coober Pedy. Tolmune ja hall linnake asub 685 km kaugusel Alice Springsist ja 846 km Adelaide'st. Kuni 1987. aastani viis linna ainult kruusatee, mis oli peale vihma läbipääsmatu. Ümberringi valitseb kiviklibuline kõrb. Mitte ainsamatki rohelist taime. 200km raadiuses ei ole ühtegi asustust. Vett on ülivähe ja pikka aega tuli seda kaugelt kohale tassida. Kõrbele omaselt on ka siinne kliima väga karm. Suviti on varjus 35 kraadi ja sageli liivatormid, talvel on aga nii päeval kui öösel väga külm. Aastas sajab kokku 175mm vihma. Linna ümbruses on tehtud nii mõnedki filmid elust peale maailma lõppu. Tänu kliimale muutuvad alla aetud loomad kiiresti valendavateks luustikeks. Ja neid oli teeäärses kiviklibus palju.

Praegu elab linnakeses 3500 inimest, kellest 60% on euroopast pärit rahvused. Coober Pedy on maailma opaali pealinn. Coober Pedy suudab kaevandada 85% kogu maailmas müüdavatest opaalidest. Esimest korda leiti siit opaale 1915. aastal, kui kullaotsijad neid juhuslikult leidsid. Palju euroopa rahvuseid on siin sellepärast, et peale I MS tulid paljud sõdurid suurte lootustega siia kulda otsima. Opaali tööstus arenes siin kiiresti ja hoolimata karmidest tingimustest jäid paljud siia elama ja töötama. Umbes 80% elanikest elab maa all. Jah, just nii. Kuna kliima on nii karm, siis raiusid esimesed elanikud omale mägede sisse kodud. Mägede sees ja paljuski ka maa all asuvates ruumides on aasta ringselt selline mõnus 23-25 kraadine temperatuur. Tänapäevased kodud on väga moodsad ja maa sisse on raiutud isegi mitme toaga elamuid. Meil õnnestus külastada ühe pere kodu, kus mäe sisse ja maa alla oli raiutud 5 suurt tuba pluss köök. Elamise raiusid valmis kolm naisterahvast! Nad töötasid siinsetes kaevandustes ja otsustasid omale kodu rajada. Lisaks kodudele on maa all ka kirikud, poed jne. Maa peal on 20 % elu- ja ärimajadest. Kohalik rääkis, et maa all ei meeldi elada aborigeenidele, kreeklastele ja asiaatidele. Nende elumajad on siis kõik maa peal. Käisime ka ühes ilusas maa aluses Serbia Õigeusu kirikus. Mida need inimesed siin siis teevad? Opaali kaevavad. Sadade ruutkilomeetrite viisi on maa kõik üles songitud ja teerajalt kõrvale astuda ei soovitata, sest võid kuni 30m sügavusse šahti kukkuda. Kaevandmine käibki nii, et puuritakse meetrise läbimõõduga šaht ja ronitakse maa alla. Vanemal ajal vinnati ämbritega sodi ja pinnas välja, tänapäeval imetakse veokitele ehitatud suurte tolmuimejatega kõik välja ja siis hakatakse hunnikuid läbi tuhnima. Ja loomulikult ei ole ükski auk tähistatud. Ainult liiva ja pinnase hunnikud nii kaugele kui silm seletab.

Ma ei suudaks küll elu sees sellises kohas elada. Vett on neil tõesti vähe, igal pool suured ja karmid hoiatussildid üleval, et siin piirkonnas on ranged veetarbimise piirangud. Autot näiteks pesta ei tohi ja iluaedasid ei eksisteeri, sest ilma kastmata ei ela siin midagi ja kastmine on keelatud. Veel 10 aastat tagasi peeti Coober Pedyt rändurile vaenulikuks ja ohtlikuks kohaks. Eriti naistel soovitati linnast eemale hoida. Tänapäeval on linnake aga turistide hulgas väga populaarseks muutunud ja mingit vaenulikkust me ei kohanud.

Edasi sõites nägime maantee ääres palju suuri kotkaid. Mõned istusid täitsa tee servas ja kui auto juba väga lähedale jõudis, alles siis tõusid lendu. Saime paar päris ilusat pilti neist teha.

Läbi Austraalia jookseb niinimetatud koera aed või siis dingo aed. Ühe pildi peal on selle skeem ka näha. Algab Lõuna Austraaliast ja lõpeb Queenslandis. See on üle 5600km pikkune katkestuseta aed, mida kontrollitakse igapäevaselt. Aia eesmärk on hoida dingod põhjapool aeda, et need ei pääseks lõunapool olevaid lambakarju kimbutama. Ehk lambad lõunas, lehmad ja dingod põhjas. Lõuna pool aeda on siis dingo vaba tsoon. Asi sai alguse 130 aastat tagasi, kui kõige põhjapoolsemad lambakasvatajad grupeerusid ja ehitasid ühiselt oma lammaste kaitseks aia ja kasseerisid endast lõuna poole jäävate farmerite käest raha aia korrashoiu jaoks. Algselt oli palju eraldiseisvaid gruppe ja aiakesi, kuid 1940ndatel otsustati need kõik omavahel ühendada ja teha üks katkematu aed.

Edasi viis meie tee läbi maa ala, mis on kaartidel märgitud kui Woomera Keelatud Tsoon – 500km laiune koridor. Stuart Highway jooksis selle maa ala nurgast läbi. Teel olid sildid: „Teelt kõrvale minek keelatud, sõjaväeline objekt.“Kohalikud infopunktid ja infolehed ütlevad ainult, et tegemist on alaga, kus britid ja austraallased on katsetanud ja katsetavad oma pikamaa relvasüsteeme ja rakette. 60ndatel lasti sealt üles Euroopa ning Austraalia kosmoserakette ja satelliite. Woomera kui linnake on polügooni keskus ja oli veel 80ndatel suletud linn. Praegu võivad kõik sinna minna. Linna keskparki on tehtud raketimuuseum, kus väljas nii katsetatud rakette, ehitatud sihtmärke, kui alla kukkunud kosmoserakettide 1. astmeid ja uurimisrakette. Käisime ka seal raketipargis ja ööbisime kohalikus karavanpargis. Praegu on Keelatud Tsooni pindala üle 100 000 ruutkilomeetri. Selline on siis Keelatud Tsooni ametlik kõigile pasundatav ajalugu.

Hoopis vähem kirjutatakse, mainitakse (kohapeal üldse mitte!), et 60ndatel tegid britid seal mitmeid tuumakatsetusi maa peal ja seepärast on see väga Keelatud Tsoon. 60ndatel oli selle tsooni pindala 217 000 ruutkilomeetrit. Kõik aborigeenid, kelle olemasolu teati ja kes üles leiti pandi lihtsalt bussi ja sõidutati oma kodudest kaugele minema kusagile reservaatidesse. Alles hiljuti ilmus lugu neist katsetustest ja aborigeenidest, kes ei olnud siis veel tsivilisatsiooniga kokku puutunud ja kelle olemasolust ei teatud midagi ning keda ei leitud tühjusest ka üles ja jäid seetõttu evakueerimata. Ilmselt tuli see lugu tehtud tuumakatsetustest ka paljudele austraallastele üllatusena. Nende aborigeenide kunstis ja lugudes on säilinud tuumaplahvatused ja tolmu alla jäämine. Ise nad sellest ajajärgust väga rääkida ei taha ja need vähesed inimesed, kes nägid katsetusi ja veel elus on, hoiavad oma kommuunidest eemale. Oma läbielamisi väljendatakse ainult kunstiga. Suguharu avastati, kui hakkas käima rong The Ghan Port Augustast Alice Springsi. Reisijad kaebasid ja minestasid nähes alasti metsinimesi, kes olid tulnud uudistama nende jaoks ennenägematut mürisevat raudmonstrumit. Peale kaebusi saadeti avastatud suguharule kohe suvalisi kasutatud riideid, et nad rohkem reisijaid ei hirmutaks.

Kui me lõpuks Lõuna-Austraalias Port Augustasse välja jõudsime, oli üllatav näha jälle rohelisi põllumaid ja puid. Punasest kivikõrbest oli äkki saanud lopsakas ja ilus roheline manner. Kontrastid on meeletult suured!

Ja loodus läks ainult rohelisemaks ja ilusamaks. Peale Port Augustat sõitsime Barossa Vallysse, mis on veiniistanduste meka. 1970 ruutkilomeetrise maa-ala peal on 700 viinamarju kasvatavat perekonda ja umbes 120 veini tootvat firmat ning 60 avatud keldrit, kus saab veine maitsta ja osta. Suvel on see maastik siin kindlasti väga ilus, sest suuri viinamarja põldusid on kõik kohad täis. Praegu oli kõik raagus ja talvine. Käisime kolmes keldris veine maitsmas: Wolf Blass, Barossa Valley Estate ja Jacobs Creek. Marko oli kahjuks autojuht, nii et mina pidin põhilise maitsmise tegema. Ütleme nii, et kell kaks pärastlõunal oli mul pea täis :) Siin on see matsmine ikka tõsine ettevõtmine. Sisse astudes pannakse sulle hirmus pikk nimekiri ette ja hakka ainult ütlema, mida sa proovida tahad. Kõik muudkui soovitavad, et alustage vahuveinidest, jätka valgega ja lõpeta punasega. Ja soovitatakse valgest ja punasest ikka erinevaid aastakäike ja sorte veel proovida. Ja kõik see on tasuta! Loomulikult ostsime igast keldrist pudeli kaasa ka. Kõige rohkem meeldisid Jacobs Creeki veinid, seejärel Wolf Blass. Barossa Walley Estate'i veinid olid kõige tavalisemad ja meenutasid väga häid hispaania veine. Teiste firmade omad olid isikupärasemad ja huvitavamad. Kõige põnevam avastus oli kergelt gaasiline punane Shiraz vein, mis pidi asutraallaste hulgas väga popp olema. See oli tõeliselt hea! Juuakse seda jahutatult, mis teeb temast ideaalse suvejoogi. Sobib niisama joomiseks kui ka aperitiiviks. Aga üldiselt kui aega rohkem on, siis võiks seal valleys mitu päeva ööbida ja muudkui käia ühe keldri juurest teise :)

Peale Barossat sõitsime edasi Melbourne'i poole, aga tegime veel ühe väikese haagi sisse ja käisime Warrnamboolis vaalasid vaatamas. Sõitsime sellest kohast detsembris ka läbi kui Great Ocean Roadi läbisime. Siis saime teada, et juunist septembrini käivad Southern Right vaalad siin poegimas. Läksime siis sinna tagasi, ööbisime samas karavanpargis, kus seitse kuud tagasigi ja lootsime vaalu näha. Ja oh seda õnne, nägimegi lõpuks vaalad ära! Emased vaalad on poegimise ajal ja kolm kuud peale seda kaldale väga lähedal. Me ei pidanud mingit tuuri võtma, laevaga merele minema ega kellelegi raha maksma. Lihtsalt sõitsime Logan Beachile, parkisime auto ära ja läksime spetsiaalselt ehitatud vaateplatvormile. Alguses nägime ainult hulle surfareid, kes selle hirmsa külmaga tunde vees vedelesid. Kohe alguses oli väga kaugel silmapiiril näha mõningaid veepurskeid. Selge, vaalad on kohal, aga väga kaugel. Tund aega hiljem hakkas üks vaal kaldale järjest lähemale ujuma. Ikka aeg-ajalt vett välja pursates. Lõpuks ujus ta meie eest umbes 100 meetri kauguselt läbi. Enamasti ta ainult ujus vee pinnal, nii et natukene selga oli näha. Mõned korrad keerutas end vees ja uimed tulid nähtavale. Tohutult suured uimed! Paar korda pistis pea veest välja ja mõnel korral näitas saba ka vee pinnal, aga päris välja ei tõstnud. Veest välja ei hüpanud kahjuks keegi. Aga ka veepinnalt oli aimatav, kui suure loomaga tegu on. Need vaalad kasvavad kuni 18 meetri pikkuseks ja kaaluvad 80-100 tonni! Üritasime pildistada ka, aga alati tegid nad midagi huvitavat siis, kui me olime fotoka hoidmisest ja ootamisest väsinud. Aga muidu nautisime ja imetlesime neid loomi 3 tundi järjest. Nägime nelja vaala!

Vaaladega lõppes meie järjekordne roadtrip. 08. juulil jõudsime reisi lõpp-punkti, Melbourne. Sõitsime siis kokku 15 päevaga maha 6400 km. Oleme väga rahul, et selle reisi rendiautoga ette võtsime, mitte bussi ega tuuriga.