Singapur ja Malaisia

Singapur, 23. juuli

Väljalend Brisbane'st oli ikka väga ebainimlikul ajal. Kell 2.45 öösel. Viimane rong linnast lennujaama läks 19.20 ehk pidime üle kuue tunni lennujaamas passima. Natukene üritasime tooli peal kõveras magada ka. Välja tuli küll rohkem tukkumine kui magamine. Lennukis ei jäänud ka kohe magama, sest oli vaja süüa, juua ja filmi vaadata.

Singapuri aja järgi kell üheksa jõudsime kohale. Lend kestis kokku ca 8 tundi. Õues oli hommikul vara juba 26 kraadi sooja. Lennujaamast välja astudes lõi kohe täielik saun vastu. Lisaks kuumale päikesele oli õhuniiskus 100%.

Sõitsime metrooga Little India linnaossa, kust hakkasime öömaja otsima. Käisime mitu backpackerit läbi, aga neil olid kahesed toad kõik välja müüdud ja sellise kuumaga umbses ja palavas kuueses toas me ööbima nõus ei olnud. Tahtsime Singapuri jääda ainult üheks ööpäevaks, et saaks end korraks välja magada. Vantsisime oma suurte kottidega selles kuumas ringi ja leidsime lõpuks väga korraliku hotelli, mille tuba maksis ainult 79 singapuri dollarit. Sama raha eest sai Austraalias kaheses hosteli toas ööbida. Siin saime siis korraliku konditsioneeri ja vannitoaga hotellitoa :) Õnneks saime kohe sisse kolida ja paar tundi magada. Ametlikult oli check in alles kell 3.

2007. aastal juba olime Singapuris ja seetõttu midagi uut ja põnevat me linna peal ei näinud ja seekord ei otsinud ka. Pilte ka ei teinud. Kõik, mis pildistamisväärne on, on meil juba paari aasta eest üles pildistatud. Meile muidu väga Singapur meeldib. Ta on tõeline suurlinn oma 4,5 miljoni elanikuga. Vaatamisväärsuste poolest on see linn isegi igav, aga linnana väga lahe, sest pea kogu linn on kesklinn ja elab. Jalakäijate tänav (Orchard Road) on kilomeetreid pikk ja kilomeetrite kaupa on seal kõikvõimalikke kaubamaju. Kaubamajad on vähemalt 5-6 korruselised ja kõik külg külje kõrval kogu jalakäijate tänava ulatuses. Mitmed kaubamajad on omavahel koridoridega ühendatud ehk kui kuumus liiga hakkab tegema, siis saab mööda kaubamaju edasi liikuda. Kaubamajad on kõik konditsioneeriga. Singapur on Aasia riikidest kõige tsiviliseeritum ja raudselt ka kõige puhtam. See meeldibki mulle linna juures kõige rohkem, et arvestades kliimat (aastaringselt 30 kraadi ringis) on linn väga puhas ja nägin vist ainult ühte surnud prussakat tänaval. Samuti on Singapur odavam muust Euroopalikust maailmast (eriti odav võrreldes Austraaliaga), kuid kõikidest teistest Aasia riikidest oluliselt kallim. Käisime ühe kaubamaja aluses foodcourtis söömas (käisime samas kohas ka 2 aastat tagasi) ja praed maksid 6-8 SGD, normaalne. Ühistransport on ka väga odav ja mõistlik liikumisvahend. Ja ometi kord ei olnud lennujaamast linna saamine roppkirves, nagu Austraalias, Uus Meremaal ja paljudes Euroopariikides vaid täiesti tavaline metrooliin 1.90 SGD pilet.

Malaisia, alates 24. juuli

Melaka

Magasime end mõnusas hotellitoas korralikult välja ja järgmisel hommikul ärkasime juba kell seitse, et Malaisia poole edasi liikuma hakata. Õnneks sadas vastu hommikut vihma, mis lõi ilma vähemalt korraks natukene jahedamaks, et meil oli kergem oma kottidega bussijaama vantsida. Bussijaam asus nii nõmeda koha peal, et ükski ühistransport sinna ei läinud. Käisime eelmisel õhtul vaatamas, et mis kell umbes bussid väljuma peaksid ja marsisime õigeks ajaks kohale. Tuli välja, et väljas seina peal olevad ajad on umbes niisama sinna pandud. Loomulikult ei väljunud buss graafikujärgselt. Tegelikult läks buss hoopis hiljem. Ootasime bussijaamas poolteisttundi ja siis saime Malaisia poole sõitma hakata. Buss oli korralik konditsioneeriga ja mugavate istmetega. Sihtpunktiks oli meil Melaka (Malacca) linn, kuhu jõudsime 4,5 tunniga. Piiriületus käis kiirelt. Singapuri poole peal pidi ainult passi näitama, Malaisia poolel tuli koos pagasiga läbi jalutada. Singapur ja Malaisia on meile viisavabad.

Peale piiri ületust muutus loodus koheselt väga lopsakaks. Mõlemal pool teed vohasid suured palmimetsad! Uskumatu, pole elu sees näinud nii lopsakaid palme ja need kasvavad metsana! :) Austraalias teede ääres passivad kängurud asendusid teede ääres passivate ahvidega.

Ja nüüd sobib siia hästi tõlge lõigust, millega algab Kagu Aasia Lonely Planet:“ Teretulemast oma uude ellu. Konnad on krooksunud ja kuked kirenud kogu öö ning kärisevd mootorrattad tunduvad tiirutavat sinu voodi ümber. Juba hommikul on tapvalt lämbe. Sa ronid sääsevõrgu alt välja ja kooserdad koridoris olevasse ühispeldikusse. Peegel on liiga lühike, kraanikauss liiga madalal ja kogu ruum on väga räpane, aga sa ei märka enam kõntsa. Peldikuks on loomulikult ainult auk põrandas. Paberi unustad sa jälle maha, nagu tavaliselt. Seega pead jälle ämbrist kopaga vett võtma, et tagumikku „pühkida“ ja veel mitu kopatäit, et kõik alla lasta. Nüüd on aeg dušši alla minna – loomulikult tuleb kraanist ainult külm vesi. On aeg edasi liikuda järgmisesse linna. Bussijaamas võtavad sind vastu „tüütajad“, kes kõik on näljased sinu raha järele ja üritavad sulle midagi või kedagi kallilt müüa või mõttetut teenust pakkuda. Seejärel üritad külalistemajja jõuda. Kõigepealt vaidled juhiga hinna üle, sest tema nimetatud hind sisaldab „ma olen siin linnas uus“ maksu. Külalistemajal on varjuline aiake koos kanade ja mudas mängivate poolpaljaste lastega, aga tuba on see eest pime urgas ja lärmakas. Tänad adminni ja lähed järgmist külalistemaja otsima. Paari tunniga leiad sa parima hinna ja kvaliteedi suhtega oleva toa, sööd varjulises kohas maitsvaid nuudleid ja libistad külma õlut. Igal juhul parem kui palgaorja elu.“

Melaka bussijaamas jagas mingi „tüütaja“ kohe öömaja flaiereid. Vaatasime flaieri järgi, et päris ok hinnad, sarnased või isegi odavamad, kui eelinfo põhjal ootasime. Otsisime linnaliini bussipeatuse üles ja istusime bussi. No buss nägi välja küll poolsajandit vana ja paraja vingumürgituse pidi ka saama, aga samas pilet maksis ainult 1.20 ringiti ehk mingi 4 krooni ja konditsioneer töötas. Hiljem selgus, et me maksime ikkagi „ma olen siin linnas uus“ hinna, tagasitee maksis vaid 1 ringit. Otsisime flaieri öömaja üles ja vaatasime tuba. Kõik riided olid seljas läbimärjad ja ei jaksanud väga selle kuumaga oma pakkidega palju öömaju läbi käia. Külalistemaja tuba oli paras sara, aga Lonely Planeti andmetel ongi kõik sellised (ainult peened hotellid on tasemel). Tuba maksis siis 40 ringiti ehk ca 120 eeku. Toas oli ka wc potiga vannituba ja tualettpaber! Maja ise ja tuba olid õudne sara, aga väga puhas. Austraalias olid hostelid sarad ja räpased. Siin on ainult sara :) Mõtlesime, et võtame üheks ööks ära, eks näis mis homme saab. Vannitoas loomulikult sooja vett ei ole. Lonely Planeti raamat ütles, et sellega harjub kiiresti, sooja vett ei tunta enamikes majutusasutustes. Malaisia on moslemi riik ja siin on wc-s auk maas ja paremal juhul veevoolik augu kõrval, kehvemal juhul pead kopaga veepangest vett võtma. Wc paberist ei tea nad ka midagi. Melaka bussijaama jõudes pidin ühes sellises juba käima. Raamatu järgi on kõik avalikud wc-d auguga ja majutusasutustes võid vahest poti ka leida.

Proovisime ööbida ilma konditsioneerita toas ehk ainult ventilaatoriga. Konditsioneer asus täpselt voodi pea kohal ja mõtlesime, et sellega saame kohe omale külmetuse, kui see meile otse pähe puhub. Faniga oli küll päris palav, aga siiski võimalik magada. Külm vesi duši all oli mõnus. Sellise kliimaga absoluutselt ei igatsegi sooja vett, tahaks kogu aeg ainult külma duši all olla.

Õhutemperatuurist meil aimu ei ole, sest kuskil termomeetreid ei ole. Aga üldiselt oli nii, et kui öömajast välja astusin, siis olid kahe minutiga kõik riided (k a aluspesu) seljas märjad. Isegi tänaval lihtsalt seistes higi voolas. Kõndida sai ainult teosammul. Ja vett pidi liitrite kaupa kogu aeg poest ostma. Ööd on samuti palavad, ainuke vahe on see, et õhtul ei paista vähemalt päike enam lagipähe. Sellised palavad õhtud mulle meeldivad :)

Sadamalinn Melaka oli esimene linn Malaisias, mis asustati 14. sajandi alguses Sumatra printsi poolt. Melaka on pidevalt olnud tähtis kaubatee ja kaupmehi igast maailma otsast on siin palju olnud. Malaisia on pikalt okupeeritud olnud. Kohe alguses saabusid siia hiinlased, 16. sajandi alguses portugaalased, 17. sajandil võtsid võimu üle hollandlased ning 18.sajandi lõpus inglased. Malaisia saavutas iseseisvuse alles 1957. aastal. Melakasse on kõik võõrvõimud oma arhitektuurilise jälje jätnud.

Melaka on suhteliselt väikene linn. Bussijaamast linna sõites võttis ahmima, et selline linn ongi või. Bussijaamast kesklinna oli 1km ja ümberringi oli ainult suur slumm koos kohutavate lobudikega. Portugalased ja hollandlased on siiski tugeva jälje maha jätnud ja südalinnas on näha euroopa mõjutusi. Meie külalistemaja asus suhteliselt koledate majadega tänaval (teine pilt), aga paar tänavat eemal algas kohe tsiviliseeritum linnaosa. Keskklinnas on mõned suured kaubamajad, kus ühes oli isegi Carrefour, kust saime hommikuks saia ja juustu osta. Kaubamaja taga on kohe vana portugallaste kindlus. Siin linnas on väga ilusad rikšad. Üks uhkemini lilledega kaunistatud kui teine. Ja öösel on rikša jõulutuledega kaunistatud. Väga ilusad. Rikšajuhtidest on ainult kahju, kuidas nad küll jaksavad sellise kliimaga kahte turisti vändates mööda linna ringi vedada. Linnakesel on ka väikene ringjas raekojaplats, mille äärsed majad on kõik punast värvi. Platsi keskel suur purskkaev ja hollandlaste tuuleveski. Kogu linnasüda on hollandlaste pärandus, isegi reakoja nimi on Stadhus. Linna läbib ka jõgi, mille äärsed majad on ikka suhteliselt räämas. Ja jõgi on ka väga sogane ja pruun.

Linnas on väga suur hiinlaste kogukond ja seetõttu ka suur hiinalinn. Hiinalinn on kohalike arvates kõige põnevam koht ja söögidki pidid seal kõige paremad olema. Millegipärast asusid enamus kirikud, templid jm rahvuste palvemajad ka just hiinalinnas. Kõige muljetavaldavam oli Hiina tempel, kuhu vabalt ka naisi ilma end kinni katmata ja jalanõusid ära võtmata sisse lubati. Samas kõrval oli mošee ja kirik.

Umbes kella kuue ajal õhtul muutus hiinalinn väga elavaks. Tänavad muuusid korraga suureks turuks ja ohtralt tekkis igasuguseid söögikohti. Tekkis selles mõttes, et omanikud tulid oma ratastel söögilettidega kohale ja hakkasid küpsetama ning inimesed ostsid sealt süüa. Ning ka päevavalguses tähelepandamatud peldikud osutusid valgustatud söögikohtadeks. Meie päris sellise rattaga käru pealt ei ostnud. Leidsime ühe tänavakohviku, mille köök asus ka õues ja oli meie mõistes ikka väga algeline, aga nägi parem välja kui need kärud. Toit osutus väga heaks ja odavaks. Praed maksid 5-8 ringiti ehk umbes 15-24 krooni. Ainult õlu oli kallis (võrreldes muu elamisega siin), täpselt kaks korda kallim kui praad: 12 ringitit 640ml pudeli eest. Moslemi riik noh, hea kui üldse leiad koha, kust õlut antakse. Aga söök oli tõesti kõige parem hiina söök, mis ma saanud olen. Hiinlased ise tegid oma toorainetest.

Lisaks oli hiinalinnas lava püsti, päris meie söögikoha lähedal ja seal toimus reedel karaoke võistlus. Kes laulda mõistis,sellel lasti kaua laulda, kes mitte, see kamandati ruttu lavalt maha. Laupäeval laulsid inimesed seal niisama karaoket. Ja lava ees olid toolid ning inimesed kuulasid ja vaatasid karaoket. Niiet söömaaeg elava muusikaga või määgimisega...

Me päris ikka Malaisia söögitingimusi ei usalda, nii et ostsime lennujaamast rummi kaasa ja nüüd iga kord enne söömist lonksame kõhu huvides. Ei tea, kas tal tegelikult ka seedimist parandav toime on või mitte, aga psühholoogiline abimees ikka :) Ja niisutatud antibakteriaalsete salvrätikutega varustasime ka ennast enne Austraaliast lahkumist. Loodetavasti õnnestub kõhutõbesid vältida. Igaks seitsmeks juhuks on Egiptusest ostetud kõhurohi ka olemas, mis vähemalt seal riigis toimis kõhuhäda vastu väga hästi. Ainuke mure on, et me ei saanud malaaria tablette. Austraalias apteeki minnes selgus, et need on kõik retseptiravimid. Meil ei olnud enam aega ega võimalust seal arsti juurde minna ja ostsime siis spetsiaalse kõrge DEET-sisaldusega putukatõrjevahendi. Kasutame seda sprayd raamatu õpetuse kohaselt ohtralt igale poole pihustades deodorandi asemel :) Õnneks ta lõhnabki natukene nagu pahalõhnaline deodorant, aga mitte pooltki nii hullusti kui meie OFF. Lisaks lugesime eesti vaktsiin.ee lehelt, et linnades ja mereäärsetes kohtades on oht väikene. Seega jäi džunglimatk ja Tamara Negra rahvuspark seekord vahele ja hoidsime linnadesse ja mereäärde.

Tegime oma sarast külalistemaja toast pilte kah, need keskmised on siis meie tuba.

Teisel päeval käisime Sultanipaleega tutvumas. Sultan siin ise ei ela, see on lihtsalt järgi tehtud tohutult suur puidust loss. Väidetavalt ehitati originaalmaja ilma ühtegi naela kasutamata. No ma ei tea, kuidagi väheusutav, järgi tehtud maja kubises küll naelapeadest. Maja ise oli väga suursugune ja ilus, koos kena aiaga. Majas sees olid väljapanekud Malaisia ajaloost ja kultuurist, samuti Malaisia rahvarõivad. Sultani magamistuba oli ka, millest ka pildi tegime. Sultani magamistuba pidi olema nii püha paik, et turvalisuse ja rahu huvides ei lubata ilma sultani loata tuppa mitte kedagi, isegi mitte kuningannat.

Raekojaplatsil oli üks tõeline turistiatraktsioon ka, millest Marko ei suutnud mööda kõndida. Nimelt oli võimalus pilti teha püütoni või iguaaniga. Marko hoiabki õlgadel umbes kahemeetri pikkust püütonit. Mina piirdusin ainult tema silitamisega. Tal on päris mõnus pehme ja soe nahk.

Melaka on ühest küljest ka täitsa mere ääres, aga seal on ainult sadam ja suured hotellid. Päevitamise ja ujumise kohta ei ole. Turismiinfost öeldi, et randa tuleb 45 minutit sõita. Seekord jääb ära.

Pooleteise päevaga oli Melaka läbi käidud ja aeg edasi liikuda.

Kuala Lumpur

26. juuli hommikul läksime bussijaama ja üritasime Kuala Lumpuri bussi peale saada. Bussifirmasid on mitukümmend ja kõik üritavad sind oma bussi peale meelitada. Käsime paari juures küsimas ja kuna hinna ega väljasõidu vahet ei olnud, siis kasutasime sama firmat, millega Melakasse tulime (Delima). See oli juba ära proovitud ja teada korralik buss. Sõit Kuala Lumpurisse kestis kaks tundi.

Linnas tuli jälle öömaja otsima hakata. Siin riigis ja üldse Aasias soovitatakse ilma tuba nägemata mitte midagi ette broneerida. Öömaja soovitatakse ka maksta üks öö korraga. Et siis näed, mis elu seal ringi jookseb ja kui lärmakas on jne. Saime linna jõudes kohe ühe öömaja flaieri. Käisime paaris raamatu poolt soovitatud hostelis ka, aga need küsisid kuidagi palju suht kehva toa eest. Läksime viimaks flaieri öömaja vaatama. No trepikoda oli täielik õudus ruudus. Tuba oli paras kuut: kahene voodi, peeglilaud, määrdunud seinad ja ilma aknata. Duširuum oli koridoris, aga meie toa läheduses. Toa eest küsiti 30 ringiti. Eks ta nii on, et sellise raha eest saadki selle, mis ta väärt on. Samas üle vaadatud hostelid küsisid samasuguse peldiku eest pea 2x rohkem. Võtsime üheks ööks ära. Magada ju saab ja duši all ka käia, pott oli kah olemas, mida siis veel on vaja? Lõpuks jäime sinna koguni kolmeks ööks. Käisime seal ju ainult magamas, pikad päevad oli vaja linna peal turisti panna ja magada seal kannatas. Öömaja oli muidu hiinalinnas, kus taaskord toimus kogu melu. Ja loomulikult oli hiinalinn jälle hirmus slumm.

Kuala Lumpur oli paras šokk. Tohutu liiklus, tossavad tsiklid ja jalakäija on mittekeegi. Vahepeal on jalakäijate tee, vahepeal mitte. Tee ületamine on õudusunenägu, ületada saab ainult kiiresti joostes, isegi sebra peal ja sinule rohelise tulega. Punane tuli on siin ka autodele ainult soovitusliku iseloomuga. Linnas on nii suur sudu üleval, et suured majad on pidevalt udu sees. Kontrastid on väga suured. Üks tänav võib olla täielik lagunev agul, aga samas järgmisel tänaval on uuemad ja korralikumad majad. Kogu hiinalinn ja selle ümbruses on tänavad kohutavalt räpased ja haisevad. Ühesõnaga linnas on üleval heitegaasid, tänavale mädanema visatud juurikate jm risu lehk ning kogu seda haisu võimendab veel meeletu kuumus ja niiskus. Mulle meenutab väga Bangkoki ja see oli ka linn, mis mulle üldse ei meeldinud. Ja ometi pidi Malaisa Aasia riikidest kõige puhtam ja tsiviliseeritum olema. Selge, järelikult ei ole Aasia minu jaoks, vähemalt siinsed suurlinnad küll mitte. Esimesel päeval oli ikka tõeline ahastus peal. Hiljem hakkasin natukene ära harjuma, aga niimoodi linn meeldima ikka ei hakanud, et tahaks sinna tagasi minna.

Nagu sai mainitud on Kuala Lumpuris kontrastid väga suured: väga vaesed ja väga rikkad elavad siin. Samamoodi on linnaosadega: on väga vaeste linnaosa ja on rikaste linnaosa. Samuti on ühistranspordiga – on suhteliselt sarad ja tossavad bussid ning on metroorongid, mis on täisautomaatsed, ilma juhita!!! paarivagunilised rongid. Esimest korda oli päris hirmus peale astuda, kui nägid, et juhti polegi.

Maailmakuulsate Petronase kaksiktornide ümbruses on siis rikaste linnaosa, mis on isegi täitsa nagu linn. Seal on uhked pilvelõhkujad, kaubamajad ja isegi kõnniteed! Tänavatel on palju kojamehi, kes kogu aeg pühivad ja koristavad. Miks nad küll kogu linna niimoodi korras ei võiks hoida?

Kaksiktornid on väga ilusad nii päeval kui öösel valgustatuna. Ainult klaas ja roostevaba teras on fassaadis kasutusel. Hetkel on nad siis oma 456 meetriga maailma kõrgeimad kaksiktornid. Valmimise ajal maailma kõrgeimad majad üldse. Tornide sees ja küljes on uhke kuuekorruseline kaubamaja, kus müüakse ainult peeneid brände: Gucci, Versaci, Prada, Chanel jne jne

Kaubamajas ja üldse linnas on igal pool Starbucksi kohvikud, kus levib tasuta wifi. Üldse on siin riigis kohati netti lihtsam saada kui Austraalias ja kuskil ei ole mingeid üles- ega allalaadimise piiranguid peal.

Samuti on kaubamajas foodcourt, kust võib osta kõikvõimalike aasiapäraseid sööke kui ka euroopalike. Sõime kaks korda seal foodcourtis ja paar korda linnas suvalistes kohtades. Ütleme nii, et Kuala Lumpurist mina küll maitseelamust ei saanud, hea oli kui riisi kõrval olev kaste üldse maitses. Tuli ette kordi, kui ainult riisist tuligi toituda. Kõige parem söök oli ühel õhtul ühes india söögikohas, kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Me ei ole kunagi varem india sööke söönud ja mõtleesime, et proovime. Võtsime curry ja tandoori kana. Mõlemad olid head, aga basmati riis mulle ei istu.

Kaksiktornide vahelisele sillale me ei läinud. Sinna lastakse päevas 500 inimest ja hommikul kell kaheksa peab järjekorda tulema, et piletit saada. Ja siis määratakse sulle kellaaeg, millal võid kiiresti koridoris ära käia. Raamat soovitas hoopis teletorni vaateplatvormi ja me käisimegi hoopis seal. Kuala Lumpuri teletorn on 421m kõrge ja on kõrguse poolest neljandal kohal. Vaateplatvorm asub 276m kõrgusel. Kolm aastat tagasi maksis pääse kõigest 15 ringitit, tänapäeval aga juba 38 ringitit inimene. Mis teeb temast täiesti üle hinnatud turistiatraktsiooni. Euroopa mõistes ei ole ta ju väga kallis, aga arvestades, kui palju muidu siin asjad maksavad, siis on see kallis. See maksab rohkem, kui meie tuba kahele. Käisime ikka üleval ära. Ülevalt oli väga selgelt näha, kui sudus see linn on. Nähtavus oli väga vähene. Nägime ainult lähemal asuvaid linnaosasid. Hinnatõusu on põhjendatud sellega, et torni jalamile on tehtud täiesti mõttetuid turistiatraktsioone, kuhu sa torni piletiga tasuta saad. Näiteks vormel 1 simulatsioon. Kõlab ju hästi ja huvitavalt, aga tegelikult on see kõige tavalisem rooliga arvutimäng. Simulatsioonist on asi ikka väga kaugel. Samuti saad tasuta poni seljas neli sammu teha. Täitsa absurd, täiskasvanud inimene pealegi nagunii poni otsa istuda ei saa. Ja kolmas „atraktsioon“ on loomapark. Mis on siis tegelikult üks tuba, kuhu palju väikeseid akvaariumeid topitud ja näidatakse millegipärast Ameerika usse ja paari looma. Mingi mees tahtsi kohe sisenedes Markole ussi ka kaela toppida, et siis raha selle eest küsida. Meil õnnestus sealt põgeneda.

Üldse on igasugused tüütajad siin juba oluliselt agressiivsemad ja püüavad sulle igal sammul mingit mõtetust pähe määrida.

Vahepeal saime end jahutada ja janu kustuda Kuala Lumpuri Hard Rock Cafes. See oli meil siis 12-s HRC. Seekordne oli üsna tagasihoidlik ja jääb teistele seninähtutele teeninduse ja kujunduse poolest alla. Aga Carlsbergi õlu maitses üle väga pika aja päris hää :)

Hiinalinnas meie öömaja kõrvaltänavatel oli taas hirmus suur tänavaturg, kus pidi kõvasti kauplema ja ilmselt maksime ikka veel asjad üle. Käisime paaris kohalike kaubamajas ja vaatasime, et palju enam-vähem asjad maksma peaksid. Ostsime mõned hädavajalikud asjad, sest see turul käik oli ikka päris tüütu. Omamoodi elamus, seda kindlasti, aga pikapeale tüütu. Kõik üritavad sind enda boksi meelitada ja kukuvad sulle siis kuulsaid nimesid ette laduma. Mind tõesti ei huvita, millise firma logo prillidele on kleebitud või kelle särk või kott see on, ma tahan midagi, mis mulle sobib, on ilus ja praktiline. Pealegi on kõik nagunii piraat ja tehtud suvalises Hiina või Vietnami töökojas. Saime ühe uue seljakoti päris hea hinnaga: 40 ringitit (alghind 75). Minu väikene seljakott on otsustanud reisist ära väsida ja oli hädasti uut vaja. Markol tuli viimasel õhtul see kauplemine juba päris hästi välja. Sai omale teksad ka 55 ringiti eest (algne hind 120), aga see oli küll elu koledaim kauplemine. Mina kõndisin minema, sest müüja oli ikka nii ülbe ja ajas sellist jama suust välja, aga Marko ei andnud alla ja noh eks tal oli teksasid väga vaja ka. Müüja ikka, et need on Armani teksad ja väga hea kvaliteet ja uus mudel jne. Jaa, kindlasti müüakse siin turul kvaliteetseid originaaltooteid... Ja oh seda müüja nägu, kui Marko üritas talle selgeks teha, et originaalist on asi kaugel ja need teksad lihtsalt ei ole pooltki küsitud hinnast väärt. Ostsime mõned odavad piraatfilmid ka omale ja veel paar pisiasja. Ja kummaline on veel, et siin kandis toimub turutegevus enamasti õhtuti. Turg hakkab elavnema umbes kuue ajal ja kestab siis üheteistkümneni välja. Turul liikumine on omaette kunst, sest liikumiseks mõeldud vahed on kohutavalt kitsad ja inimestest möödumiseks pead kellegi boksi astuma ja boksi omanik arvab kohe muidugi, et tulid tema kaupa ostma. Üldiselt saab paari õhtuga selgeks, kuidas seal vahel laveerida ja hullematest müügimeestest lahti saada :) Ja loomulikult müüakse seal kõikvõimalikku järgitehtut – riided, kotid, päikseprillid, rahakotid, kellad....ka kõige kallimad TagHeuerid ja Omegad...

Siin suurlinnas jäime hommikusöögiga hätta. Külalistemajas kööki ei olnud, seega kohvi jäi ära! Starbucksi kohvikus küll käisime, aga kohvi mõttes oli sellel ainult kohvi nimi ja helepruun värv. Aga me ei suutnud kaks päeva ühtegi toidupoodi leida, mis vorsti, juustu või tavalist saia tunneks. Ja kohalikud söövad kolm korda päevas ainult riisi. Hommikul keedetakse suur potitäis valmis ja seda süüakse siis päev otsa. Õhtuti pidi nagunii riisi sööma, tahtsime vähemalt hommikul midagi muud saada. Turutänava otsas oli väikene poekene, kust oli võimalik osta mingid saiamoodi kuklid ja moosi. Vorsti siin üldse ei ole (siga ei ole halal ja selle söömine on üldse keelatud) ja sulatatud juustukolmnurgakesi ka, mida Melakas saia peale panna saime. Ei jäänudki muud üle kui kuiva saia moosiga süüa. Ja viimase päeva õhtul nägime alles, et Petronase tornide kaubamajas oli normaalne toidupood, kus kõik euroopalikud toidusaadused ka olemas. Isegi kana- ja kalkunisink. Väga kahju, et seda poodi varem ei avastanud.

Ja naised peavad ennast enne siia tulekut hügieenitarvetega varustama. Nende asjade leidmisega on siin ikka tõelisi raskusi.

Et Kuala Lumpurist päris mõrudat maitset suhu ei jääks, avastasime viimasel päeval ilusa koha nimega Lake Gardens. Keset suurlinna on suur roheline park, kus on veel lisaks linnupark, orhidee ja hibiscuse aed, liblikaaed ja mitmed muuseumid. Päris hea oli vahepeal kesk rohelust hingata, puhtamat õhku hingata ja loomulikult andsid puud ka varju. Pargis sibasid kohe mingid ahvid ringi. Orhidee ja hibiscuse (mis on Malaisia rahvuslill) aed oli väga ilus. Orhideed kasvasid küll pottides, aga täitsa lageda taeva all muruplatsidel. Ja erinevaid liike oli nii palju. Pildistasin üles ainult mõned neist.

Lisaks käsime liblikaaias, mis oli juba sissepääsuga. Aga igati seda väärt. Uskumatu, kui ilusaid ja suuri liblikaid siin maamuna peal olemas on. Mitmed liblikad olid minu käelabast suuremad! Lisaks ilusatele värvidele tundusid need suured nii sametised. Osadest õnnestus pilti ka teha, aga põhiliselt saime suu lahti ringi käia ja vaadata neid lendamas.

Olime Kuala Lumpuris kaks ja pool päeva ning sellest täitsa piisab. Olulised vaatamisväärsused saab rahulikult selle ajaga ära vaadatud. Kokkuvõttes, tore et nähtud, aga tagasi ei igatse.

29. juuli hommikul läksime bussijaama, et idakaldale Mersingisse sõita. Eelmisel õhtul käisime jälle uurimas, et mis kell bussid lähevad ja palju maksavad. Öeldi, et kl 9 läheb ja 12.30 läheb, graafikus olev 11.00 ei välju. Marssisime poole üheksast kohale, et üheksasele bussile minna. Ei saanud, välja müüdud. Kuigi eile õhtul oli buss täitsa tühi ja ette ostmise vajadust ei olnud. Järgmine buss väljub...kell 11! Mis veel eelmisel õhtul ei pidanud väljuma. Egas midagi, ostsime sellele piletid ära ja lõime Starbucksi kohvikus aega surnuks. Kuala Lumpuri bussijaam on täiesti omaette kogemus, mida ka mitmetes foorumites mainitakse. Bussifirmasid on ligi 80 ja kõik üritavad sind siis sikutada või tee ära blokeerida, et sa ikka tema putkast pileti ostaksid. Kuid siin on juba hinnad ja väljumisajad erinevad, seega tasub päris mitmest kohast enne küsida. Kuigi see võib osutada üsnagi raskeks, sest nad ju ei taha, et sa konkurendi putkasse lähed. Lõpuks saime oma piletid kätte ja pärast kohvikus vedelemist ei pidanud nende tüütajatega enam rinda pistma ning saime rahulikult bussi peale.

Sõit Mersingisse kestis 5 tundi. Läheme sinna selleks, et sealt veel otse 3 tundi laevaga sõita ja Tiomani saarele jõuda.

Tiomani saar

Tioman on saar Malaisia poolsaare idakaldal, 19 km pikk ja 11 km lai. Saar kuulub looduskaitsealasse. Kliima on mõnus – alla 20 kraadi ei lange kunagi, ka öösiti mitte ja päeval on ikka 30 kraadi või rohkem sooja. Õhuniiskus on üldiselt üle 90% pidevalt. Ida mussooni ajal on saar pea ligipääsmatu. Mussoon on siin siis nov-jaanuar. Saare ümbruses on 221 liiki koralle, 233 liiki kalu, saarel elab 32 liiki sisalikke, 26 liiki madusid, lisaks veel makaake ja mingeid kitselisi.

29. juuli õhtul pool üheksa randusime Tiomani saarel Salangi külas. Olime kokku reisinud ligi 10 tundi, olime päev otsa söömata, laevareis oli täielik õudusunenägu ja loomulikult ei olnud meil tuba ette broneeritud. Laevareis kestis piinavad 4 tundi, merel oli meeletu tuul ja lainetus, tegemist oli pigem okselaevaga. Maismaa ja saare vahel on tühised 50km, aga saare vahet sõidavad nii väikesed laevad (vt pilti). Kujutage ette, et peate tormise ilmaga sellise väikese paadiga Soome sõitma. Ei olnud just meeldiv... Raamat muidugi hoiatas ka nende laevade eest, aga mis teha, lennupilet oli nii kallis.

Raamat hoiatas, et juuni-august on Tiomanil tipphooaeg ja öömaja tasub ette bronnida. Proovisime Kuala Lumpurist paari kohta helistada ja bronnida, aga keegi ei võtnud kunagi toru. Kohe alguses valmistas raskusi, et millisesse külla minna. Laev peatub viies külas ja nende vahel on võimalik liikuda ainult laevaga või jalgsi läbi džungli matkates. Raamat soovitas läänekaldal Salangi, et seal on kõige ilusam rand, aga samas kõige rohkem öömajasid ehk kõige rohkem rahvast. Jõudsime siis kohale kolmapäeva õhtul ja lootsime, et ehk õnnestub veel nädalavahetuseks öömaja saada. Marssisime esimesse „resorti“. Aias asuva puidust bungalow (kaheinimese voodi ja vannituba) eest küsiti 80 ringitit. Vannitoas jooksis vähemalt neli väiksemat prussakat ringi ja toas voodi kohal jooksis nii suur prussakas, et ma ei ole eluski nii suurt näinud. Tagurdasime uksest välja, tänasime adminni ja kõndisime oma pakkide ja näljase kõhuga edasi. Nägime väikest silti: quiet and clean budget accommodation (Puteri Salang Inn). Reception oli juba suletud, aga kuskilt tuli omanik välja. Taaskord olid saadaval puidust bungalowd. Majake nägi täpselt samasugune välja nagu eelmises kohas, ainult ilma prussakateta ja maksis ainult 50 ringitit. Kahjuks selgus kohe aga tõsiasi, et kolmap ja neljap saab seal ööbida küll, aga nädalavahetuseks on kõik majad välja müüdud. Saarel on tulemas sukeldujate suurüritus. Meil polnud sellest muidugi aimugi. Järelikult tuleb hommikul kõiki öömajasid taas läbi käima hakata ja vaadata, kas me üldse kuskil ükskõik mis raha eest neljaks päevaks saarele saame jääda.

Panime asjad tuppa ja kooserdasime kai juurde tagasi, kus paistsid põhilised söögikohad olevat. Astusime esimesse restorani ja see oli väga lahe koht. Kõik lauad olid otse liiva peal mere ääres! Tõeliselt lahe. Ja mis veel üllatavam, söögid maksid ainult 8-12 ringiti ning õlu oli ka üle kahe korra odavam kui Kuala Lumpuris. Restos serveeriti ainult malaisia toite, nii et saime kohalikku toitu lõpuks proovida. Põhiliselt siis ikka riis ja juurde väga teravad kastmed. Ühel korral sattus nii vürtsikas söök, et võttis suisa silmist vee välja. Aga muidu head söögid. Ja vürts aitab teatavasti seedida :)

Odav öömaja oli tõesti oma loosungit väärt: oli puhas ja mõnusalt vaikne. Kui vähegi oleks saanud, oleks samasse öömajja edasi jäänud. Jäime sinna neljapäevaks ka, ühtegi putukat toas ei jooksnud :)

Neljap hommikul tahtsime hirmsasti väsitavat reisipäeva välja magada, aga ei olnud aega. Oli vaja enne esimese laeva randusmist teada saada, kas kellelgi on nädalavahetuseks meile tuba pakkuda. Käisime neli resorti peale meie oma läbi ja kõik olid välja müüdud. Ranna lõpus oli Salang Beach Resort, mis ütles, et neil on 110 ringitit öö eest bungalow olemas. Maksime kohe sularahas ära ja nüüd oli kindlustatud, et saame pühapäevani saarele jääda. Jess! Selle tähistamiseks ostsime kohe kolm õlut kaasa, mis maksid kokku ainult 10 ringitit ja nautisime neid oma odava öömaja ilusas aias võrkkiiges puhates. Hommikul käis öömaja õues natukene „elu“ ka külas. Kari ahve käis majade lähedal uudistamas ja seejärel jooksis üle õue umbes meetrine varaan. Marko ajas neid taga ja sai pildid kah :) Tuli välja, et see meetrine varaan oli veel köömes. Solgiojas, mida nemad jõeks nimetavad, ujusid suured kuni kahemeetrised paksud varaanid.

Esimese päeva vedelesime rannas ja muudkui päevitasime. Salang on umbes kilomeetri pikkuse rannaäärega küla. Küla läbib ainult üks pooleteist meetri laiune peatee ja paar üksikut ummiktänavat mõne öömaja juurde. Kolmveerand ranna äärest on kivine ja ujumatu. Ühe kolmandiku ulatuses on see eest ilus valge liiv, palmid ja läbipaistev helesinine vesi. Saar on väga populaarne suvituskoht just kohalike ja Singapuri elanike osas. Valgeid turiste on, aga mitte hordide kaupa. Valged käivad rohkem põhjas Langkawil.

Saare läänekaldal on Salang ainuke, millel ilus liivane rand on. Teine ilusa rannaga küla on Juara, mis asub saare idaküljel, aga sinna saamine on väga raske ja kulukas. Samas inimesed ei tule siia mitte sellepärast, mis on vee peal, vaid sellepärast mis on vee all. Saare ümber jookseb korallriff. Seega tulevad kõik siia snorgeldama või sukelduma. Ja nende usule kohaselt ei ole keha paljastamine sünnis, seega leiab rannaliivalt peesitamas ainult valged turistid. Kohalikud kas käivad riietes vee all või istuvad söögikohtades.

Käisime ka snorgeldamas. Kalda ääres olid loomulikult kõik korallid surnud, aga kui kaldast eemale ujusin, siis võis näha päris ilusat riffi ja värvilisi kalu. Ja koralle ning kalu oli ikka palju!!!! Vesi oli niii läbipaistev. Kuna Great Barrier riff on maailma kõige ilusam ja liigirikkam riff, siis siin meid miski enam ei üllatunud. Kõiki kalu ja koralle olime Austraalias või Cookil juba näinud. Ilus oli vaadata uuesti muidugi, aga lihtsalt koralliliike ja kalu on siin vähem. Ütleme nii, et kui oleksime Tiomanile sattunud enne Austraaliat ja Cooki Saari, oleksime kindlasti väga sillas olnud.

Puhkasime ja päevitasime täiega saarel. Magasime üle väga pika aja väga hästi seal. Kaks ööd järjest 12h. Pole 8 kuud nii hästi maganud.

Miks me siis väga sillas ei olnud. Ütleme nii, et Tioman on vaese mehe paradiis. Kui raha vaikse ookeani saartele minekuks ei ole ja varem ühelgi paradiisi saarel käinud ei ole, siis on see koht väga lahe. Kui lihtsalt võrrelda Cooki Saari ja Tiomani, siis neid lihtsalt ei anna võrrelda. Cooki kohta ei saa öelda mitte midagi pahasti, kõik oli ideaalne, mitte ainsamatki asja ei olnud, mille üle nuriseda. Tiomanil on paljud asjad Malaisiale omaselt ligadi-logadi. „Resordid“ ei õigusta oma nime. Resordid on rannast kaugel, ei mingeid tärnidega ilusaid bungalowsid. Ehituskunst on kogu Malaisias tõeline ime. Paneb imestama, et kuidas need küll püsti seisavad. Isegi mina suudaks vist paremini ehitada. Neil on kohutav vakstu armastus, laudasid ja toa põrandat (!!) katab vakstu. Ja tundub, et kogu küla ja bungalowd on kunagi ammu ehitatud ja peale seda pole nad mingit renoveerimist näinud. Mitmed sillad on sisse kukkunud ja majad ka. Pole vahet, kas maksad maja eest 50 või 110 ringitit, täpselt ühesugused logud näevad välja. Valgeid linu ei tunta ja isegi käterätikut ei anta. Sooja vett ka pole. No ei kõla ju eriti resordi moodi? Inimesed on pidevalt tülpinud näoga ja teenindajad teenindavad nagu Eestis. Naeratust on neilt raske välja võluda. Ja viimaks, Cooki saart ümbritses kõikjal puhas ja valge palmidega liivarand. Siin on sellist randa 100 meetrit. Ning seal samas, kus sa ujud, tuleb kohalik oma iidvana ja kohutavalt tossava paadiga kaldasse. Hea, et sind ujudes alla ei ajanud. Kõik muu võib unustada, aga seda õudsat lehka ei suuda ikka kuidagi unustada. Peatee läks vahepeal ranna ja paari resordi vahelt läbi, kus jooksis kitsas ja madal jõgi. See oli täiesti pruun ja lehkas jubedalt, sest kohalikud viskasid sinna prügi. Prügi vedeles üldse igal pool päris palju. Kahjuks.

Aga samas, päike on olemas, ujuda saab ja palmi varjus raamatut lugeda sai ka. Saarele saamine on odav (buss KL-st ja laev kokku 64 ringitit inimene) ja ühe päevaga tuleb ära nii Singapurist kui Kuala Lumpurist. Majutus on imeodav, söök ja jook ka. Mis siis veel vaja on, eks? Puhata saab mõnusalt ikka :)

Ja lõpetuseks, igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Seekord isegi 5! :) Tiomanil Salangis oli peale meie veel üks eesti perekond: vanemad ja laps! Polnudki ammu eestlasi näinud. Nemad olid seal pikemalt ja tegid igasuguseid tuure kah. Saime neilt kinnituse, et Salang on kõige ilusam küla läänekaldal. Nad käisid kõik teised asustused ka läbi.

Tioman oli väga ilus ja mõnus lõpp meie kaheksa ja pool kuud kestnud reisile :))

Täna on juba 03.august, kui selle blogi üles paneme. Oleme Singapuris tagasi ja puhkame viimase päeva enne pikka, pikka kojusõitu. Homme hommikul üheksa ajal läheb lennuk Dubaisse (8h), seal peame tunniga suutma joosta järgmisse väravasse ja järgneb 4h lendu Istanbuli. Õhtul jõuame Istanbuli, üritame omale kinni pandud hostelisse magama kooserdada ja kolmapäeval läheb otselend Riiga. Kuhu kallis vend juba autoga vastu tuleb :)) ja kui kõik hästi läheb, siis olemegi 05.augusti õhtul Pärnus tagasi!