Teekond läbi Austraalia südame 24.juuni – 08.juuli

Öeldakse, et kes ei ole Austraalia punast kõrbe näinud, see ei ole Austraaliat näinud. Ütlus peab igati paika. Teekond kõrbesse võib olla vaevaline ja mõne jaoks tüütu, aga igal juhul väärt kogemus. Mida rohkem siin ringi reisime, seda rohkem avastame, kui erinev üks riik ikka olla võib. Ranniku äärsed asustused ja inimesed on hoopis erinevad sisemaal olevatest.

24. juunil saime siis järjekordse rendiauto. Seekord ei julgenud enam Wicked'i campervani võtta (õnneks oli ta väga kallis kah), sest nende autod on nii saanid ja meil seisis ju ees sõit, kus lähim asustus võib olla paarisaja kilomeetri kaugusel. Saime hea hinnaga kapsarohelise Jucy campervani. Auto on sama mudel, millega Uus-Meremaal sõitsime. Mugavam on sõita, automaatkäigukastiga ning peamine: autos oli varugeneraatoril toimiv külmkapp ja DVD mängija. Külmkapp oli küll hea, eelmistel kordadel on külmakastidega pidev jama olnud, et kust iga päev jääd saab jne. Pikkadel pimedatel ja lõpus ka külmadel õhtutel oli päris hea soojas autos filme vaadata. Ja algas meie sõit tsivilisatsioonist ja telefoni levialast välja. Vodafone levi oli umbes täpselt 6s suuremas asustuses Cairnsist Port Augustani Lõuna Austraalias ja piirdus ka selle asula piiridega.

Sõidu päevad kujunesid päris pikaks. Esimene päev sõitsime ainult mingi 200km, sest auto saamise ja toidumoona varumisega läks taas pool päeva ära. Samuti käisime Trinity Beachil veel viimast korda soojas ookeanis ujumas. Sõitsime läbi põllumajanduslike orjanduslinnade Mareeba ja Athertoni, kus paljud seljakotirändurid põllutööd teevad.

Järgmised neli päeva ärkasime igal hommikul seitsmest üles ja peale hommikusööki hakkasime kohe sõitma. Õhtul läheb viie kuue vahel juba pimedaks ja kuna siin liigub nii palju loomi teedel, siis ei tahtnud pimedal ajal sõita. Teede ääres oli palju känguru ja lehma laipu. Kui ikka tee läheb läbi kellegi karjamaa, siis vaata ise, kuidas lehmadest mööda saad. Tee ääres aedu pole, on vaid hoiatussildid, et lehmad võivad teel olla.

Teisel päeval üritasime short cuti teha ja otse Hughendenisse välja sõita, aga poolel teel tuli välja, et edasi läheb ainult kruusatee ja rendiautoga ei tohi kruusateedel sõita. See omakorda tähendas, et pidime 250 km ringi sõitma ja läbi Charter Towersi Overlander Wayle välja sõitma. Overlander Way on siis põhimõtteliselt ainuke sõidetav asfaltee idakaldalt sissemaale – Townsvillest läbi Mt Isa Tennant Creeki. Me ei tahtnud mööda ranniku äärt Cairnsist Townsville uuesti tagasi sõita ja kaardi järgi tundus, et saame läbi sisemaa ka sellele teele välja, aga kahjuks mitte. Kogu see nn lühem tee oli suhteliselt halb sõita. Suurem osa teest oli nii kitsas, et üks auto mahtus korraga asfaldi peal sõitma. Kui väiksem auto vastu tuli, siis polnud hullu, sõitsime ühe rattaga teeservas ja siis mahtus teineteisest mööduma. Suurem jamps oli siis, kui roadtrain vastu tuli. Seda silmates tuli täitsa teepervele sõita ja seisma jääda. Roadtrain on siinne sisemaa rekka. Ainult et siinsed rekkad on kolme kuni nelja haagisega ehk kuni 53 meetrit pikad, kokku kuni 96 rattaga! Kaaluvad mingi 115 tonni ja kihutavad nagu segased!! Kaevandustest tulevad roadtrainid võivad olla ka 8 vaguniga!!! ja loomulikult on roadtrainil eesõigus, tema juba teepervele ei võta ja pidama ei saa. Rannikule tihedama asustusega teedele ja suurematesse linnadesse neid ei lubata, aga kogu sisemaa on neid täis. Ja sismaa algab põhimõtteliselt 100km kaugusel rannikust. Piltidel sättisime oma rohelise camperi ühe roadtraini kõrvale. Kuna seekord oli vaja palju kilomeetreid päevas maha sõita, siis pidin ma ka esimest korda siin riigis autot juhtima. Loomulikult sattusin mina rooli just siis, kui oli see kitsas tee ja palju roadtraine tuli vastu. Ja 90 km/h nemad küll ei sõida nagu Euroopas kohustuslik on. Kui nähtavus oli hea, siis ma sõitsin ikka umbes sajaga, aga paaril korral tekkis roadtrain taha, kes kangesti kibeles minust mööda sõitma. Tee oli samas nii kitsas, et kuskile seisma jääda ka ei saanud, et teda mööda lasta. Lõpuks ikka leidsin koha, kus need kihutajad mööda lasta. Üldiselt ei olnud autoga sõitmine raske. Sõitsin siis elus esimest korda automaadiga ja vasakpoolse liiklusega. Vasakpoolne liiklus absoluutselt ei häirinud. Olen juba nii harjunud siin sellega, mis siis et ise autot juhtinud pole. Rooli istudes mõtlesin, et hoopis kummaline oleks praegu paremal pool sõita. Nii et ilmselt nõuab uuesti Eestis autoga sõitmine tulevikus pisut ümber harjumist.

Aga sõitsime siis esimestel päevadel vähemalt 600km päevas. Mingeid vaatamisväärsusi lihtsalt ei ole. Overlander Way ja Stuart Highway (põhjast lõunasse) on muidu täitsa korralikud, laiad ja sirged maanteed läbi kõrbe. Paariteist kilomeetrised sirged vahelduvad paarikümne kilomeetristega. Pikim oli 46 kilomeetrit! Täiesti sirge, mitte kordagi ei pea rooli keerama, mitte kõige väiksematki kurvikest ei ole. Ja kui siis väikene kurv tuleb, siis on kohe hoiatusmärgid väljas, et nüüd pead natukene rooli keerama :) Lääne Austraalias on ka sirge pikkusega 146 km!!!Queenslandis lubati maanteel 100 -110 km/h sõita, aga peale Mt Isat algas Northern Territory. Mitte väga ammu – umbes 10 aastat tagasi oli kõikjal Põhja Territooriumil kiiruse piiranguks common sense ehk „terve mõistus“, aga nüüd on neile kahele põhimaanteele (Stuart Highway ja Overlanders Way - pea ainsad asfalteeritud maanteed Põhja Territooriumil!) piirangud peale pandud. Külades 110 km/h ja maanteel 130 km/h. Kruusateedel pole endiselt kiirusepiirangut. Nende sirgete peal sõites tundus sajaga sõitmine nagu jalutamine. Mida kaugemale sisemaale sõitsime, seda harvemaks muutus ka liiklus. Võisime sõita tunde, nii et keegi vastu ei tulnud.

See on ikka uskumatu tühjus, mis maantee ümber oli. Peatasime mitu korda auto kinni, et sellest tühjusest pilti teha. Pildil ta muidugi nii efektne ei jää, aga põhimõtteliselt oli pidevalt nii, et nii kaugele ette, taha ja kõrvale kui silm ulatab, on ainult tühjus. Alguses olid mõned üksikud puud ja rohumaad, siis ainult kõrrepõllud ja lõpuks punane pinnas ja üksikud rohelised tutid. Ja loomulikult palju termiitide pesasid. Meil õnnestus pildile saada Marko kõrgune kuhilas, aga need võivad olla kuni 4 meetrit kõrged!! Enamasti on nad küll sellised alla meetrised punased 'liivalossid'. Mõni tasandik nägi välja nagu oleks tuhanded lapsed seal liivalosse ehitanud.

Mida kaugemale sõitsime, seda harvemaks muutusid ka asustused. Paari päeva pärast oli juba nii, et järgmine asustus, milleks on bensiini jaam väikese poekesega (vahel ka motell) asus 200 km kaugusel. Vahepeal ei ole mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ei ühtegi looma, elumaja ega inimest. Üksikud autod tulid vastu. Kui keegi vastu tuli, siis autojuhid juba tervitasid suurest rõõmust, et näe keegi veel siin liikumas :) Ja hõre asustus tähendas loomulikult ka seda, et kui pissi häda peale tuli, siis kas kannatad järgmise bensiini jaamani või pead lihtsalt auto varjus maantee ääres asja ära tegema. Ühtegi puud ega põõsast ka ei ole, mille taha minna! Ühesõnaga vee ja kohvi joomist tuli läbi mõeldult tarbida ning meeles pidada, millal järgmine võimalus vetsu külastada tuleb.

Esimestel päevadel oli ikka asustust rohkem. Hughendenis käisime isegi muuseumis. Linnake ise on muidu väga väikene, pigem küla, aga kuulus selle poolest, et seal kandis on leitud dinosauruste luid ja muid eelajaloolisi fossiile. Käisime siis linnakese muuseumis, kus oli välja pandud Muttaburrasauruse skelett. Tohutult suured elukad on ikka enne meid siin maapeal elanud. Isegi tigude fossiilid on suuremad kui näiteks suuremat kasvu koer.

Järgmisena jäi ette Cloncurry, kus on mõõdetud Austraalia kõige kõrgem õhutemperatuur – 53,1 kraadi.

Viimane suurem linn enne päris sisemaale jõudmist on kaevanduslinn Mt Isa. Elanikke on linnas 20 000. Ümberkaudsetest mägedest kaevandatakse kõike, mida maapõues leidub: tsink, vask, hõbe jms. Linnas on kõik vajalik olemas, aga midagi huvitavat ei ole. Isegi paljud kaevurid pidid siin lennukiga tööl käima. Tööl käiakse graafikuga 2 nädalat tööl ja kaks vaba. Elatakse kuskil idarannikul, kust siis lennukiga oma vahetuseks kohale lennatakse ja siis elatakse kuskil soojakus. Austraalias on üldiselt igal väiksemalgi linnal, külal olemas lennuväli ja väikesed lennukid lendavad lähemal asuvate suurlinnade vahet. Samuti täidab lennuk siin kiirabi rolli. Ka tavaline arst ehk niinimetatud Lendav Doktor käib patsiente lennukiga külastamas. Paljudesse kohtadesse võtaks autoga kohale saamine päevi või ei oleks see üleujutuste tõttu üldse võimalikki. Seepärast kasutatakse lennukit. Austraalia sisemaal tekivad üleujutused väga kergesti. Maapind on lihtsalt nii kuiv, et ei võta vett üldse sisse. Kui juhtub sadama, siis voolab see vesi kõik maa pinnal.

Mt Isas oli tänavapildis näha ka juba päris palju aborigeene. Vabandust, aga aborigeenid ei ole välimuse poolest üldse ilusad, näevad räpakad välja ja ilmselgelt ei ole ise ka rahul linnas elamisega. Kuidagi on varasemate piltide pealt jäänud mulje, et nad on pruuni nahaga, aga tegelikult täitsa süsimustad. Enda välimuse eest absoluutselt ei hoolitse, näevad välja nagu paadialused ja elavad keset koli/prügimägesid. Eks nende saatus on olnud väga karm. Valged tulid ja kõigepealt tapsid paljud maha, seejärel võtsid maa nende käest ära ja lõpuks üritasid iga hinna eest neid tsiviliseerida ehk valget inimest teha. See ei ole aga üldse õnnestunud. Tõid nad linna elama ja toppisid second hand riided selga. Paljud käivad nüüd ringi väga koledate riietega ja valdavalt ikka palja jalu. Aborigeenid on tuhandeid aastaid elanud maal, neil on täiesti oma kultuur, keel ja usk ning maaga on neil väga eriline suhe. Enne valgete sissetungi räägiti Austraalias 600 keelt! Peale ebaõnnestunud katset neid integreerida näevad nad välja nagu kadunud hinged. Oma kultuur ja keel on hävinud, aga valgete kultuuri ka omaks võtta ei suuda või taha. Enamik aborigeenidest elavad Põhja Territooriumil ja siin näeb neid palju. Tänapäeval on palju seaduseid, mis neid kaitsevad, aga alles 40 aastat tagasi olid nad täiesti põlu all. Samuti on neile nüüd mitmetes piirkondades sisemaal maad tagastatud, kus nad saavad oma traditsioonide kohaselt omades kommuunides edasi elada ja uuesti oma kultuuri taastada. Neid kommuune pole kaartidele enamasti märgitudki, et turistid ei läheks otsima seda 'ehedat' aborigeeni. Aborigeenide maa-alad aga on korralikult märgistatud ja ilma eriloata ei tohi nende maale sisenda. Põhja Territooriumist moodustavad need ligi poole ja neid on pea igas osariigis. Enamasti kõik kõrbealad.

Linnades, kus aborigeenide osakaal on suur, kehtivad ranged alkoholi piirangud. Kõikjal on üleval ranged hoiatussildid, et alkoholi ei tohi paljudes kohtades tarbida, osta, kaasas kanda ega edasi müüa. Pühapäeviti ei tohi poed üldse alkoholi müüa. Meie jäime hätta Mt Isas, kus tahtsime viimases nö suurlinnas omale reisiks pakiveini kaasa osta. Ei saanud, enne kella kahte päeval pakiveine müüa ei tohi. Taolisi piiranguid kohtasime veel paljudes kohtades. Teise asjana jäime ilma ajalehest. Ometi käib Mt Isa ja Brisbane'i vahel regulaarne lennuk, aga värsked ajalehed suudetakse kohale toimetada alles kell neli pärastlõunal. Samas lõpuks hakkasime naerma, et Mt Isa on suurlinnast, kus ajalehti tehakse ju pea paari tuhande km kaugusel, pole siis ime, et lehed kohale ei jõua. Sest Reidu jõuavad ka ju lehed alles peale ühteist hommikul, aga Reiu on kõigest 7km Pärnu linnast :)

Põhja Territooriumile jõudes muutus tühjus korraga nii suureks, et see oli korraks isegi hirmutav. Absoluutselt mitte midagi peale kõrrelise karjamaa ei ole näha kümneid ja sadu kilomeetreid. Samas ei hakanud nagu kordagi igav, kogu aeg sai ringi vaadatud ja imestatud, et kuidas ikka saab olla üks maa nii tühi. Samuti sai imetletud üha rohkem vaatevälja tekkivat punast pinnast. Maapind on nii punane ja päikese käes kiiskab veel eriti, et lõpuks hakkavad silmad valutama. Ka olid muhedad taadid pühapäeva puhul väga vanaaegse auto välja ajanud ja kihutasid sellega maanteel. Peab ikka hästi teadma auto seisukorda, et julgeda sõita kohas, kus asustatud punktide vahe on sadades kilomeetrites ja telefonilevi puudub.

Ööbisime aeg-ajalt karavanparkides ja poole ajast taas tasuta puhkepaikades. Tasuta puhkepaigad on kohalike hulgas väga populaarsed. Üks nasiterahvas näitas meile, et on olemas isegi kogu Austraaliat kattev autoatlas, kus on osariigiti kõik tasuta puhkepaigad peale märgitud. See pidi kohalike karavanidega sõitvate ja roadtripi tegevate inimeste hulgas nagu piibel olema. Meil seda ei olnud. Ööbisime neis siis, kui nad juhtusid meil õhtul just siis teele jääma, kui oli aeg öömaja peale mõtlema hakata.

Viienda päeva hommikul oli üle pika aja midagi huvitavat vaadata. 100 km peale Tennant Creeki on kummaline loodusnähtus nimega Devils Marbles. Keset suurt ja lagedat välja on äkki tohutult suured ja täiesti ümmargused kivid. Ümberringi ei ole mingeid kaljusid ega muid kivimeid. Kohalikud aborigeenid väidavad, et tegemist on Rainbow Serpenti (vikerkaare mao) munadega. Ei tea miks ja kuidas nad tekkisid, aga huvitav loodusnähtus igal juhul. Me tegime kohe palju pilte neist.

Viienda päeva pärastlõunal ehk 2400 km läbimise järel jõudsime Alice Springsi. Tegemist on siis ainsa kesk Austraalias oleva linna moodi linnaga. Elanikke taaskord 20 000 ja palju aborigeene. Alice Springs on isegi üllatavalt moodne ja ilus. Oluliselt ilusam kui Mt Isa. Isegi jalakäijate tänav on olemas. Samuti mitu suurt kaubanduskeskust. Ja vahelduseks sai osta ka odavamat kütust. Kui idarannikul maksis kütus keskmiselt 1.12 dollarit liiter, siis sisemaal oli see vahemikus 1.30-1.80. Viimane number on küll sulaselge röövimine. Aga mis teha, pole valikut, kui oled autoga siia kooserdanud. Ostma pead igal juhul igast tanklast, järgmiseni ei pruugi välja vedada. Ega igas külakeses ka bensukat pole ja kui ka on, siis ega kütust ei pruugi seal ikkagi olla....

Viibisime Alice Springsis ainult mõned tunnid. Käisime infopunktis, jalutasime natukene südalinnas ringi, jõime ühed kohvid ning viimaks varusime taas süüa ja tankisime. Vähemalt ühe päeva suudab ilmselt linnakeses küll huvitavalt veeta. Ööseks me sinna ei jäänud vaid sõitsime edasi tasuta puhkepaiaka ja vähendasime järgmise päeva kilometraaži 130km. Tahtsime järgmisel päeval Kings Canyonisse minna. Tegemist siis suur kanjoniga. Sinna on aga pikk sõit ja matkaraja läbimiseks peab ka piisavalt aega varuma. Ärkasime hommikul taas suht varakult ja kõigepealt sõitsime ligi 300 km ning seejärel matkasime Kings Canyonis 3,5 tundi. Matkaraja algus oli kohutavalt raske. Rada oligi niimoodi üles ehitatud, et alguses, kui veel värske oled, siis läbid raskema osa ära. Ehk alustuseks tuli 40 minutit järjest mäkke ronida. Mäkke läks kivitrepp. Pildilt tundub, et oh mis viga minna, ilus trepp läheb. Tegelikult läks tee otse ja järsult mäe otsa. Astmed olid kohati väga kõrged ja kivid võisid olla lahtised. Ilma matkasaapata ei oleks sealt kuidagi üles saanud. Õudne, kus võttis hingeldama ja hinge nii kinni nagu esimest korda talve alguses suusatama minnes. No proovige ise pool tundi järjest püstloodis mäkke ronida. Üles jõudes selgus aga kiiresti, et see ronimine ja vaev tasus end igati ära. Vaated olid lummavad. Kalju kivim on nii lahe ja muudab valguse käes värvi. Erineva nurga alt on kivi ikka täitsa erinevat värvi. Ja taaskord on matkarada üleval selline, et kõnnid täitsa kaljuserva peal, ei mingeid piirdeid ja all on 150 meetri sügavune kuristik. Edasi järgnes siis kergem kolme tunnine juba oluliselt kergemate tõusude ja langustega matk. Käisime ära ka nn Edeni aias. Kuristiku põhjas oli väikene aga sügav järveke. Paljud vaprad inimesed käisid seal ujumas. Kuigi vesi oli jääkülm, isegi meie kui põhjamaalaste jaoks. Kuigi oli palav päev ja seal kivide vahel küttis veel eriti, jäi meil ujumas käimata. Üldiselt valisime õige aja Kesk Austraalia külastamiseks. Praegu oli mõnus kliima. Päeval päikese käes oli 25 kraadi sooja, ööd olid ainult jahedad. Aga südasuvel on ju siin temperatuurid kogu aeg ligi 40, siis võib see matkarada küll täielik surm olla. Osad rahvuspargid ja teerajad läbi kõrbe on suviti kuumuse tõttu päris suletud.

Selles tühjuses sõites olid igasugused vahemaad omandanud uue tähenduse. Tallinn-Tartu ots Eestis tundub juba väga pika sõiduna. Kings Canyonist ära sõites vaatasime ühte lähedal asuvat karavanparki, aga see tahtis palju raha saada. Siis mõtlesime, et meil on veel mingi poolteist tundi valget aega jäänud, sõidame tasuta platsile. See ju siin samas, ümber nurga – 200km kaugusel....ja järgmine päev ka vähem sõita. Kui hommikud väga külmaks läksid, siis sõitsime enne hommikusööki natuke – nii 150-200km. Noh, et saab auto seest soojaks ja läheb ilm ka vähe soojemaks. Või kui oli vaja mingi haak teha, siis ikka 'ah käime ära, see siinsamas' – 200km kaugusel. Sõidupäevadel sõitsime ikka 600-700km maha ja jäi aega veel ringigi vaadata.

Kanjonist ära sõites nägime tee ääres metsikuid hobuseid. Kohalikud ütlesid, et seal võib kaameleid ja hobuseid näha. Me nägime ainult hobuseid. Õhtul ööbisime ühe tee äärse bensiinijaama karavanpargis. Esimest korda oli tegemist ametliku ja tasuta kämpimise võimalusega. Need, kes voolu autosse tahtsid, need pidid platsi eest maksma, aga niisama laagriplats oli tasuta. Duši all käimise eest tuli aususe peale 2.50 maksta. Seal platsi peal jalutas emu ringi. Nagu osad rääkisid, siis pidi vahel temaga päris raske olema, et tuleb auto juurde süüa norima. Ja ta on ju nii suur lind, et tuleb ja võtab ise kui tahab ja minema ajada on teda päris raske. Meid ta õnneks ei „terroriseerinud“, saime teda lihtsalt pildistad ja vaadata.

Järgmisel päeval jõudsime viimaks Ayers Rocki ehk Uluru juurde välja. Kõigepealt ostsime omale karavanparki koha ära, et saaks õhtul rahulikult öömajale tulla. Ööbisime siis Ayers Rock Resordi karavanpargis. Ayers Rock Resort on spetsiaalselt ehitatud Ulurut vaatmas käivate turistide jaoks. Ehitati ajavahemikul 1983 kuni 1990. Kannab resordi nime aga tegelikult on tegemist väikese linnakesega, kus enamjaolt on ainult majutusasutused ja siis on üks väikene kaubanduskeskus resordi keskel. Majutus on siin loomulikult roppkirves. Kui me muidu vingume, et 25 dollarit ilma vooluta koha eest on juba kallis, siis siin saime maksta 33 dollarit öö eest. Ja me ei kasuta ju siin mitte midagi peale selle, et pargime auto ära ja käime korra duši all. No mis teha, kõrbes lihtsalt pead maksma seda, mis küsitakse, valiku võimalus puudub. Kui nii võtta, siis me saime isegi odavalt, raamat väitis, et kõige odavam, budget tuba maksab siin 180 dollarit. Ja see on narivoodiga tuba!!

Sõitsime esimese hooga Ulurust mööda, sest Ulurut peab vaatama päikeseloojangu ajal. Käisime päeval järgmist loodusuimet vaatamas: Kata Tjuta ehk Olgas, mis aborigeeni keelest tähendab „many heads“ (mitu pead). Oma inglise keelse nime on ta saanud Hispaania kuninganna Olga järgi. Arvatakse, et Kata Tjuta oli kunagi kümme korda suurem monoliit kui Uluru, aga tänapäeval on moodustunud 36 kuplit. Kuplite vahel ja ümber jooksis taaskord ligi 8 km pikkune matkarada. Rada oli kergem kui Kings Canyonis ja läbisime selle 2,5 tunniga. Paar kohta olid päris rasked ronida. Kata Tjuta juures nägime kaugelt ka kahte kängurut. Need kaks nimelt hüppasid ühe järsu ja väga kõrge mäe otsast alla. Ma ei tea, kuidas nad suutsid nii järsu ja sileda mäekülje pealt alla hüpata, aga suutsid. Ja mida nad üldse sinna mäe otsa ostsisid?

Päikeseloojanguks läksime Uluru juurde. Läksime õnneks varakult kohale. Olime 1h 15min enne loojangut kohal ja parkimisplats oli juba paksult autosid ja inimesi täis. Inimesed pidasid aga taas pikniku ja istusid mugavates matkatoolides. Me võtsime ka oma toolid välja ja sättisime mugavalt esiritta. Kahjuks oli vaatemäng sel õhtul üpris nõrk, kuna ilm oli väga pilves. Uluru puhul on siis selline maagiline nähtus, et päikese loojudes ja tõustes muudab see kogu aeg värvi. Ja hoolimata pilvisest ilmast nägime teda päris mitut erinevat värvi. Piltidel on üpris hästi värvide muutust näha.

Uluru on ainuke omataoline monoliit maailmas. Tegemist on ühes tükis oleva kiviga (mitte kaljuga), mis on 348 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 9 kilomeetrit. Ning suurem osa kivist on veel maa all! Uluru avastasid algselt aborigeenid umbes 20 000 aastat tagasi ja nende jaoks on see püha paik, kus peeti tähtsaid riitusi. Kui valged aborigeenide käest maid ära hakkasid võtma, siis võeti ka Uluru ümbrus enda haldusse ja valged hakkasid massiliselt tuure siia korraldama. Hiljem anti enamus ümbritsevast maast aborigeenidele tagasi ja paljud kohad Uluru juures on nii pühad, et neist ei tohi isegi pilti teha.

Kaugelt vaadates tundub nagu tegemist oleks ilusa ümmarguse ja ühtlase tasapinnaga kiviga. Tegelikkuses on Uluru kolmnurkse kujuga ja väga reljeefne ja sopiline. Väga palju koopaid on tekkinud ja palju suuri tükke on küljest ära ka kukkunud. Tõusime järgmisel hommikul pool seitse üles, et päikesetõusu vaatama minna. Loojang oli ilusam ja vaateplatvorm loojangu vaatamiseks on oluliselt parem kui päikesetõusu oma. Too hommik oli kohutavalt külm. Värisesime ja üritasime kuidagi pilti teha. Peale tõusu ronisime autosse tagasi ja keerasime kütte põhja. Üheksa paiku oli juba päike kõrgel ja ilm soojem. Sõime siis Uluru juures hommikut ja peale seda võtsime ette matka ümber Uluru. Matk oli kokku 10 km ja kuigi rada on tasane ja kerge, kulus meil ikkagi 2,5 tundi. Oli ju vaja igale poole koobastesse sisse ronida ja iga nurga pealt pilte teha :) Sel päeval oli taevas selgem ja mõtlesime, et jääme üheks päikeseloojanguks veel. Ja tegime väga õigesti, et jäime. See päikeseloojangu vaatemäng oli väga, väga ilus.

Konkreetselt ühest kohast on ka võimalik Uluru otsa ronida. Rada on väga järsk, ohtlik sile kivipind. Kõige järsema koha peale on pandud köied, et neist kinni hoida. Loomulikult pole jälle mingeid piirdeid. Paljud inimesed ronivad üles, palju on ka alla kukutud ja surma saadud. Tiir üles võtab umbes 2 tundi. Aborigeenidele aga üldse ei meeldi, et nende püha kivi otsa ronitakse. Tõusu alguses on palju palveid austada iidsete maaomanike kombeid ja mitte ronida. Me jätsime ronimata.

Kahju oli peale viimast loojangut Uluru juurest ära minna. Nüüd olid siis kõik vaatamisväärsused nähtud. Järgneb pikk ja igav sõit lõunasse.

Olime oma kaks päeva taas peale Uluru juurest lahkumist mööda tühja ja punast kivist kõrbe sõitnud, kui hakkasin raadiojaama autos otsima. Loomulikult ei lootnud ma ühelegi mängivale jaamale pihta saada, sest need lihtsalt ei levinud seal (nagu ka telefonid). Kui äkki jäime suu lahti kuulama ja arusaamatult teineteisele otsa vahtima. Mõtlesime, et oleme selle kõrbes sõiduga täitsa lolliks läinud. Aga raadios rääkis tädi sulaselges eesti keeles!!! Me olime keset kõrbe, kus tavaliselt raadio üldse ei levi ja siis räägib naisterahvas eesti keeles, et Tartus toimusid täna seitsmendat korda linnapäevad ja midagi veel laulupeost. Kuulasime aga edasi ja mõtlesime, et mis toimub. Räägiti igasuguseid Eesti kultuuri uudiseid. Lõpuks sai meie müsteerium lahendatud, kui tädi jätkas: „Ja nüüd kohapealsed uudised. Sydney Eesti majas toimub....“. Räägiti, mis kõikides siinsetes Eesti Majades toimub või tulevikus toimuma hakkab. Vahele lasti kui ma ei eksi siis mingi Karl Madise lugu kah. Vot see oli kõige sürrim kogemus. Eesti keelse suht mõttetu laulu peale tuli isegi pisar silma :) See lihtsalt tundus nii võimatu ja harjumatu, et keegi raadios eesti keeles räägib! Umbes 10 minutit saime saadet kuulata ja siis sai see läbi. Ei kohalikel eestlastel ei ole eraldi raadiojaama, lihtsalt üks riiklik jaam lubab kogukondlikke teateid ja saateid edastada. Peale eesti keelset saadet algas läti keelne saade. Aga paistab, et siinsed Eesti Majad on päris aktiivsed, Sydneys ja Melbourne's toimus päris palju kogunemisi ja üritusi.

Meie igavale autosõidule tekkis peagi üpris huvitav vaatamisväärsus. Tegemist on linnakesega, mille suurim ime seisneb selles, et see linn üldse eksisteerib: Coober Pedy. Tolmune ja hall linnake asub 685 km kaugusel Alice Springsist ja 846 km Adelaide'st. Kuni 1987. aastani viis linna ainult kruusatee, mis oli peale vihma läbipääsmatu. Ümberringi valitseb kiviklibuline kõrb. Mitte ainsamatki rohelist taime. 200km raadiuses ei ole ühtegi asustust. Vett on ülivähe ja pikka aega tuli seda kaugelt kohale tassida. Kõrbele omaselt on ka siinne kliima väga karm. Suviti on varjus 35 kraadi ja sageli liivatormid, talvel on aga nii päeval kui öösel väga külm. Aastas sajab kokku 175mm vihma. Linna ümbruses on tehtud nii mõnedki filmid elust peale maailma lõppu. Tänu kliimale muutuvad alla aetud loomad kiiresti valendavateks luustikeks. Ja neid oli teeäärses kiviklibus palju.

Praegu elab linnakeses 3500 inimest, kellest 60% on euroopast pärit rahvused. Coober Pedy on maailma opaali pealinn. Coober Pedy suudab kaevandada 85% kogu maailmas müüdavatest opaalidest. Esimest korda leiti siit opaale 1915. aastal, kui kullaotsijad neid juhuslikult leidsid. Palju euroopa rahvuseid on siin sellepärast, et peale I MS tulid paljud sõdurid suurte lootustega siia kulda otsima. Opaali tööstus arenes siin kiiresti ja hoolimata karmidest tingimustest jäid paljud siia elama ja töötama. Umbes 80% elanikest elab maa all. Jah, just nii. Kuna kliima on nii karm, siis raiusid esimesed elanikud omale mägede sisse kodud. Mägede sees ja paljuski ka maa all asuvates ruumides on aasta ringselt selline mõnus 23-25 kraadine temperatuur. Tänapäevased kodud on väga moodsad ja maa sisse on raiutud isegi mitme toaga elamuid. Meil õnnestus külastada ühe pere kodu, kus mäe sisse ja maa alla oli raiutud 5 suurt tuba pluss köök. Elamise raiusid valmis kolm naisterahvast! Nad töötasid siinsetes kaevandustes ja otsustasid omale kodu rajada. Lisaks kodudele on maa all ka kirikud, poed jne. Maa peal on 20 % elu- ja ärimajadest. Kohalik rääkis, et maa all ei meeldi elada aborigeenidele, kreeklastele ja asiaatidele. Nende elumajad on siis kõik maa peal. Käisime ka ühes ilusas maa aluses Serbia Õigeusu kirikus. Mida need inimesed siin siis teevad? Opaali kaevavad. Sadade ruutkilomeetrite viisi on maa kõik üles songitud ja teerajalt kõrvale astuda ei soovitata, sest võid kuni 30m sügavusse šahti kukkuda. Kaevandmine käibki nii, et puuritakse meetrise läbimõõduga šaht ja ronitakse maa alla. Vanemal ajal vinnati ämbritega sodi ja pinnas välja, tänapäeval imetakse veokitele ehitatud suurte tolmuimejatega kõik välja ja siis hakatakse hunnikuid läbi tuhnima. Ja loomulikult ei ole ükski auk tähistatud. Ainult liiva ja pinnase hunnikud nii kaugele kui silm seletab.

Ma ei suudaks küll elu sees sellises kohas elada. Vett on neil tõesti vähe, igal pool suured ja karmid hoiatussildid üleval, et siin piirkonnas on ranged veetarbimise piirangud. Autot näiteks pesta ei tohi ja iluaedasid ei eksisteeri, sest ilma kastmata ei ela siin midagi ja kastmine on keelatud. Veel 10 aastat tagasi peeti Coober Pedyt rändurile vaenulikuks ja ohtlikuks kohaks. Eriti naistel soovitati linnast eemale hoida. Tänapäeval on linnake aga turistide hulgas väga populaarseks muutunud ja mingit vaenulikkust me ei kohanud.

Edasi sõites nägime maantee ääres palju suuri kotkaid. Mõned istusid täitsa tee servas ja kui auto juba väga lähedale jõudis, alles siis tõusid lendu. Saime paar päris ilusat pilti neist teha.

Läbi Austraalia jookseb niinimetatud koera aed või siis dingo aed. Ühe pildi peal on selle skeem ka näha. Algab Lõuna Austraaliast ja lõpeb Queenslandis. See on üle 5600km pikkune katkestuseta aed, mida kontrollitakse igapäevaselt. Aia eesmärk on hoida dingod põhjapool aeda, et need ei pääseks lõunapool olevaid lambakarju kimbutama. Ehk lambad lõunas, lehmad ja dingod põhjas. Lõuna pool aeda on siis dingo vaba tsoon. Asi sai alguse 130 aastat tagasi, kui kõige põhjapoolsemad lambakasvatajad grupeerusid ja ehitasid ühiselt oma lammaste kaitseks aia ja kasseerisid endast lõuna poole jäävate farmerite käest raha aia korrashoiu jaoks. Algselt oli palju eraldiseisvaid gruppe ja aiakesi, kuid 1940ndatel otsustati need kõik omavahel ühendada ja teha üks katkematu aed.

Edasi viis meie tee läbi maa ala, mis on kaartidel märgitud kui Woomera Keelatud Tsoon – 500km laiune koridor. Stuart Highway jooksis selle maa ala nurgast läbi. Teel olid sildid: „Teelt kõrvale minek keelatud, sõjaväeline objekt.“Kohalikud infopunktid ja infolehed ütlevad ainult, et tegemist on alaga, kus britid ja austraallased on katsetanud ja katsetavad oma pikamaa relvasüsteeme ja rakette. 60ndatel lasti sealt üles Euroopa ning Austraalia kosmoserakette ja satelliite. Woomera kui linnake on polügooni keskus ja oli veel 80ndatel suletud linn. Praegu võivad kõik sinna minna. Linna keskparki on tehtud raketimuuseum, kus väljas nii katsetatud rakette, ehitatud sihtmärke, kui alla kukkunud kosmoserakettide 1. astmeid ja uurimisrakette. Käisime ka seal raketipargis ja ööbisime kohalikus karavanpargis. Praegu on Keelatud Tsooni pindala üle 100 000 ruutkilomeetri. Selline on siis Keelatud Tsooni ametlik kõigile pasundatav ajalugu.

Hoopis vähem kirjutatakse, mainitakse (kohapeal üldse mitte!), et 60ndatel tegid britid seal mitmeid tuumakatsetusi maa peal ja seepärast on see väga Keelatud Tsoon. 60ndatel oli selle tsooni pindala 217 000 ruutkilomeetrit. Kõik aborigeenid, kelle olemasolu teati ja kes üles leiti pandi lihtsalt bussi ja sõidutati oma kodudest kaugele minema kusagile reservaatidesse. Alles hiljuti ilmus lugu neist katsetustest ja aborigeenidest, kes ei olnud siis veel tsivilisatsiooniga kokku puutunud ja kelle olemasolust ei teatud midagi ning keda ei leitud tühjusest ka üles ja jäid seetõttu evakueerimata. Ilmselt tuli see lugu tehtud tuumakatsetustest ka paljudele austraallastele üllatusena. Nende aborigeenide kunstis ja lugudes on säilinud tuumaplahvatused ja tolmu alla jäämine. Ise nad sellest ajajärgust väga rääkida ei taha ja need vähesed inimesed, kes nägid katsetusi ja veel elus on, hoiavad oma kommuunidest eemale. Oma läbielamisi väljendatakse ainult kunstiga. Suguharu avastati, kui hakkas käima rong The Ghan Port Augustast Alice Springsi. Reisijad kaebasid ja minestasid nähes alasti metsinimesi, kes olid tulnud uudistama nende jaoks ennenägematut mürisevat raudmonstrumit. Peale kaebusi saadeti avastatud suguharule kohe suvalisi kasutatud riideid, et nad rohkem reisijaid ei hirmutaks.

Kui me lõpuks Lõuna-Austraalias Port Augustasse välja jõudsime, oli üllatav näha jälle rohelisi põllumaid ja puid. Punasest kivikõrbest oli äkki saanud lopsakas ja ilus roheline manner. Kontrastid on meeletult suured!

Ja loodus läks ainult rohelisemaks ja ilusamaks. Peale Port Augustat sõitsime Barossa Vallysse, mis on veiniistanduste meka. 1970 ruutkilomeetrise maa-ala peal on 700 viinamarju kasvatavat perekonda ja umbes 120 veini tootvat firmat ning 60 avatud keldrit, kus saab veine maitsta ja osta. Suvel on see maastik siin kindlasti väga ilus, sest suuri viinamarja põldusid on kõik kohad täis. Praegu oli kõik raagus ja talvine. Käisime kolmes keldris veine maitsmas: Wolf Blass, Barossa Valley Estate ja Jacobs Creek. Marko oli kahjuks autojuht, nii et mina pidin põhilise maitsmise tegema. Ütleme nii, et kell kaks pärastlõunal oli mul pea täis :) Siin on see matsmine ikka tõsine ettevõtmine. Sisse astudes pannakse sulle hirmus pikk nimekiri ette ja hakka ainult ütlema, mida sa proovida tahad. Kõik muudkui soovitavad, et alustage vahuveinidest, jätka valgega ja lõpeta punasega. Ja soovitatakse valgest ja punasest ikka erinevaid aastakäike ja sorte veel proovida. Ja kõik see on tasuta! Loomulikult ostsime igast keldrist pudeli kaasa ka. Kõige rohkem meeldisid Jacobs Creeki veinid, seejärel Wolf Blass. Barossa Walley Estate'i veinid olid kõige tavalisemad ja meenutasid väga häid hispaania veine. Teiste firmade omad olid isikupärasemad ja huvitavamad. Kõige põnevam avastus oli kergelt gaasiline punane Shiraz vein, mis pidi asutraallaste hulgas väga popp olema. See oli tõeliselt hea! Juuakse seda jahutatult, mis teeb temast ideaalse suvejoogi. Sobib niisama joomiseks kui ka aperitiiviks. Aga üldiselt kui aega rohkem on, siis võiks seal valleys mitu päeva ööbida ja muudkui käia ühe keldri juurest teise :)

Peale Barossat sõitsime edasi Melbourne'i poole, aga tegime veel ühe väikese haagi sisse ja käisime Warrnamboolis vaalasid vaatamas. Sõitsime sellest kohast detsembris ka läbi kui Great Ocean Roadi läbisime. Siis saime teada, et juunist septembrini käivad Southern Right vaalad siin poegimas. Läksime siis sinna tagasi, ööbisime samas karavanpargis, kus seitse kuud tagasigi ja lootsime vaalu näha. Ja oh seda õnne, nägimegi lõpuks vaalad ära! Emased vaalad on poegimise ajal ja kolm kuud peale seda kaldale väga lähedal. Me ei pidanud mingit tuuri võtma, laevaga merele minema ega kellelegi raha maksma. Lihtsalt sõitsime Logan Beachile, parkisime auto ära ja läksime spetsiaalselt ehitatud vaateplatvormile. Alguses nägime ainult hulle surfareid, kes selle hirmsa külmaga tunde vees vedelesid. Kohe alguses oli väga kaugel silmapiiril näha mõningaid veepurskeid. Selge, vaalad on kohal, aga väga kaugel. Tund aega hiljem hakkas üks vaal kaldale järjest lähemale ujuma. Ikka aeg-ajalt vett välja pursates. Lõpuks ujus ta meie eest umbes 100 meetri kauguselt läbi. Enamasti ta ainult ujus vee pinnal, nii et natukene selga oli näha. Mõned korrad keerutas end vees ja uimed tulid nähtavale. Tohutult suured uimed! Paar korda pistis pea veest välja ja mõnel korral näitas saba ka vee pinnal, aga päris välja ei tõstnud. Veest välja ei hüpanud kahjuks keegi. Aga ka veepinnalt oli aimatav, kui suure loomaga tegu on. Need vaalad kasvavad kuni 18 meetri pikkuseks ja kaaluvad 80-100 tonni! Üritasime pildistada ka, aga alati tegid nad midagi huvitavat siis, kui me olime fotoka hoidmisest ja ootamisest väsinud. Aga muidu nautisime ja imetlesime neid loomi 3 tundi järjest. Nägime nelja vaala!

Vaaladega lõppes meie järjekordne roadtrip. 08. juulil jõudsime reisi lõpp-punkti, Melbourne. Sõitsime siis kokku 15 päevaga maha 6400 km. Oleme väga rahul, et selle reisi rendiautoga ette võtsime, mitte bussi ega tuuriga.