Great Barrier Reef

Laupäeval, 21. juunil nägime lõpuks ühe maailmaime ära – käisime Suurel Korallrahul. Riifi pikkus Austraalia idarannikul on üle kahe tuhande kilomeetri, pindala 21 miljonit hektarit. Riifil kasvab üle 340 erineva koralliliigi. Seega sukeldumas ja snorgeldamas saab käia alates Bundabergist kuni Paapua Uus-Guineani välja. Lihtsalt Cairnsi juures on riif maismaale kõige lähemal. Kiire laevaga jõuab kahe tunniga riifi avamere poolsesse külge välja. Päris raske oli otsustada, millise laeva ja firmaga minna. Võimalusi on nii palju, tuurid käivad erinevates kohtades ja hinnad ei erine ka nii palju, et oleks kerge otsust langetada. Küsisime ja kuulasime, kus teised käinud on. Hosteli ja reisibüroode (isegi turistiinfo punkti inimeste) juttu ei tasu uskuda, sest nemad promovad ainult neid tuure, mille müügi pealt neile kõige rohkem komisjonitasu makstakse.
Ostsime lõpuks Osprey firma ühepäevase tuuri. Määravaks sai asjaolu, et neil oli suhteliselt suur ja kiire paat, mis loksutas vähem ja kahe tunniga jõudsime outer reefi äärde. Alex soovitas muidu ühte teist firmat, aga tollel oli nii väike paat, et pooled inimesed olid terve tee ainult oksendanud. Me okselaeva ei tahtnud.
Esimese riifi juures saime kolm tundi snorgeldada ja sukelduda. Hinna sees oli üks nö tutvustav sukeldumine!! Meile mõlemale oli see esimene sukeldumine. See tähendab, et tehakse kiire teooria loeng, siis paned varustuse selga ja hakkad mööda redelit laevast vette ronima. Kui pea vee alla saime, siis palus instruktor paar harjutust teha, et näha kas me asjaga üldse hakkama saame. Peale seda küsis, et kas tahame jätkata ja päris sukelduma minna. Väga harjumatult raske on ballooni hapniku hingata. Mul tekkis küll alguses tunne, et õhu puudus on, aga tegelikult ma lihtsalt ei hinganud korralikult ja aeglaselt sisse-välja. Kõik korras ja hakkasime sügavamale minema. Ühe instruktoriga oli kaasas kolm algajat. Hoidsime kõik üksteiselt käest kinni ja läksime järjest sügavamale. Mina pidin siiski kahjuks viie meetri pealt lõpetama ja veepinnale tagasi minema. Vasak kõrv hakkas rõhu muutuse tõttu nii kõvasti valutama, et ei julgenud sügavamale minna. Mul ii õnnestunud kuidagi rõhkusid tasakaalustada. Pärast laeva peal teine instruktor ütles, et kõrvad hakkavadki mingil määral valutama, aga kust ma pean teadma, kuhu maani asi ohutu on. Mul oli ikka väga-väga kahju. Ootasin nii väga seda sukeldumist. Selle vasaku kõrvaga on mingi jamps, sest sellega kuulen ka vähem. Paremal kõrval polnud vee all midagi häda. Aga Marko oli tubli. Tema muidu kogu aeg üldse mõtles, et kas proovib sukelduda või mitte, väga ebakindel oli. Aga lõpuks käis vee all ära. Tal ka üks kõrv natuke valutas, aga ei midagi hullu. Ütles, et kuni kuue meetri sügavusel oli hea olla, sügavamal hakkasid ka kõrvad kõvemini valutama. Ka ei suutnud enam rõhkusid tasakaalustada. Marko oli siis kokku 25 minutit vee all ja käis ikka 10m sügavusel ära. Midagi rohkemat ta seal ei näinud kui muidu snorgeldades ka näeb, lihtsalt kõike nägi sügavamalt ja lähemalt. Merevesi oli niii selge ja läbipaistev. Meil pole aimugi, mitu meetrit nähtavus oli, aga selle 10m sügavuse laguuni põhjas olevaid suuri elavaid merikarpe clam shelle käisime me hiljem snorgeldades vaatamas ja need paistsid väga selgelt! Pilt ühest üksikust karbist on küll tehtud sukeldudes. Niiet nähtavust oli kõvasti rohkem kui 10 meetrit. Suured kilpkonnad, kes muidu meie külastatud riifil elavad, sellel päeval end meile ei näidanud.
Rentisime üheks päevaks digifotoka, millega saime vee all pilte ja lühikesi videosid teha. Marko sai ja temast endast on ka mõned päris head pildid sukeldumisest. Loodetavasti saame kunagi need pildid üles ka pandud. Pilte on loomulikult nii palju, seepärast läheb nende üles laadimisega aega.
Marko nüüd muidugi iseseisvalt sukelduma minna ei tohi, aga siin pakutakse sellist võimalust, et sa saad proovida, kas sulle üldse meeldib ja sobib selline tegevus, et siis saad hiljem ametliku koolituse läbida ja vastava sertifikaadi. Ma vaatasin kunagi Eestis ka palju see sertifikaadi tegemine maksab, aga ei mäleta enam. Siin maksab kolmepäevane koolitus alates 400 dollarist. Paljud teised eurooplased väidavad, et siin on odavam.
Peale sukeldumist käisime siis veel pikalt snorgeldamas. Uskumatult ilus on see veealune maailm! Igasugune ajataju kaob täielikult. Vahepeal tahab imestusest suu lahti vajuda, mis ei ole muidugi kõige targem tegu, sest siis on kohe suu paksult soolast vett täis ;) Palju koralle on kahjuks juba surnud. Eks siin käib tohutuid rahvamasse ja laevu iga päev, mis lõpuks korallidele halvasti mõjuvad. Sellest hoolimata nägime veel ilusaid värvilisi koralle ning igasuguse suuruse, värvi ja kujuga kalu. Kaks kõige lahedamat kala olid loomulikult hai ja Napolean Maori Wrasse. Hai oli väga väikene: umbes 1,5 meetrit pikk suhteliselt ohutu Reef Shark. Ehk riifi hai, kes on maskimaalselt kaks meetrit pikk, uime ots on valge ja ta ei ole üldse agressiivse loomuga. Hai sattus hoopis meist paanikasse. Läksime korraga suure grupiga snorgeldama ja kui üks siis märkas, et hai ning näitas näpuga, siis hakkasid kõik kohe hai poole ujuma, et teda lähemalt näha. Hai sattus üsna paanikasse ja ujus vahepeal suure koralli alla peitu. Markol õnnestus teda päris pikalt jälitada ning temast pilte ja video teha.
Maori Wrasse ehk see konkreetne kala nimega „Wally“ on nii lahe suur ja sõbralik kala. Pikkust on tal kaks meetrit ja kaalub üle 150 kilo. Elab vähemalt 32-aastaseks, mõnikord isegi 50-aastaseks. See liik on väga väljasuremise ohus. Hetkel on teda näha veel siin Great Barrier Reefil ja mõned isendid Maldiividel. Me nägime väiksemaid wrassesid Cooki Saartel snorgeldades. Aga Wally tuli kohe paadi juurde, kui me ankrusse jäime. Meeskond toidab teda aeg-ajalt krevettidega, pole siis ime, et ta kohe kõiki tervitama tuleb :) Wally oli isegi nii sõbralik, et sain talle korduvalt pai teha!! Kahjuks ta nii paigal ei püsinud, et me häid pilte oleks temaga saanud. Aga laeval oli stendi peal pilt, kus üks snorgeldaja temaga poseerib. Tegin sellest pildi, sest sellelt on hästi näha, kui suur ta võrreldes inimesega on. Minust on ta igal juhul oluliselt suurem!
Peale snorgeldamist ja sukeldumist oli lõuna ning sõitsime järgmise riifi juurde. Lõuna oli väga korralik: grillitud liha, vorstid ja kala ning mitmeid erinevaid salateid. Kõht läheb selle vees hulpimise peale ikka väga tühjaks. Ja uskumatu, aga külm hakkab kah. Vee temperatuur oli taaskord 25 kraadi, aga kui ikka 2 tundi vees olla, siis hakkab lõpuks ikka külm. Õnneks oli väga ilus ja päikeseline päev ning kui järgmise riifi juurde jõudsime, oli keha uuesti üles soojenenud. Viimase riifi juures lubati veel 2 tundi snorgeldada. Kes tahtis, sai veelkord, aga seekord lisatasu eest sukelduma minna. Me piirdusime ainult snorgeldamisega. Nägime veel rohkem ja veel värvilisemaid kalu :)
Lõpuks sai aeg otsa ja kõik kupatati veest välja. Laeval pakuti kohe sooja teed. Seejärel veel puuvilju, küpsiseid ja juustu, veini ning algas kahe tunnine linna tagasi sõit. Nii kahju! Aeg läks nii kiiresti. Tahaks pikemalt snorgeldada. Paraku on hinnad ka ühepäevaste reiside eest üpris soolased, nii et peame selle ühe päevaga leppima. Üllataval kombel tulid päris paljud pildid head välja, nii et meil on hunnik pilte, mis seda ilusat meresõitu meenutama jäävad :)
Järgmine postitus tuleb ilmselt....Melbournest!!!Kõige odavam viis Cairnsist minema saada, Ulurut ja punast kõrbe näha on omale campervan rentida. Seega me siis sõidame Cairnsist Melbourne läbi Townsville, Mt Isa, Tenant Creeki, Alice Springsi, Uluru (Ayers Rock), Adelaide– umbes 6000km 15 päevaga. Kaardilt on näha see üks ja ainuke tee, mida mööda me sõita saame. Rohkem seal lihtsalt pole teid. Sõita on küll palju, aga kokkuvõttes odavam, kui bussi või lennukiga. 24.juuni hommikul saame campervani ja 8 juuli peame Melbournes ära andma. Tahtsime oma reisi lõpetada Adelaides, aga seal ei ole sellel rendifirmal kontorit, seega sõidame talvisesse Melbourne'i ja vaatame, kuidas seal tööga on.