23. mai olime Fraseri reisist nii väsinud, et Hervey Bayst kuskile edasi sõita ei jõudnud. No ja campervani saamisega läks ka kolm tundi, seega jäime üheks päevaks veel sellesse väikelinna, mis elab tegelikult ainult Fraserile korraldavatest tuuridest. Campervaniga meil järjekordselt vedas. Broneerisime omale kõige odavama ja tõeliselt saani camperi, sellele järele minnes selgus aga, et saan ei suvatse isegi rendifirma platsil käivituda. Selle asemel anti meile siis kaks korda rohkem maksnud 4WD Mitsubishi Delica, mis on veel pealekauba diiselmootoriga, automaatkäigukastiga ja võtab kütust vähem kui vanad bensiini joovad camperid. Diisel on siin riigis veel odavam kui bensiin nii, et meil vedas väga. Diisel maksab siin 8-9 krooni liiter!! Bensiin on ka muidugi odav: 9-10 krooni. Eesti vist ei mäletagi nii odavaid kütusehindasid enam?
24.mai hommikul alustasime täiesti ette planeerimata reisi. Ainsad tähtajad olid: 02. juuni peame olema Airlie Beachil kust läheme kaheks päevaks Whitsunday saarte ümbrusse purjetama ja 11. juunil peame Cairnsis auto ära andma. Meil ei olnud isegi ühtegi kaarti, peale Austraalia raamatu, sest laupäeval, kui lõpuks auto saime, oli selle linnakese ainus infopunkt juba suletud. Lõpuks õnnestus ühest lahti olevast raamatupoest üks teede kaart saada ja hakkasime põhja poole liikuma.
Teele jäänud väga väikese linnakse Childersi infopunkt osutus väga abivalmiks. Infopunkt varustas meid igasuguste brošüüridega teel Cairnsi jäävate vaatamisväärsuste kohta ning kõige olulisemaks osutus teede kaart, kus on peal tasuta ööbimiskohad. Nimelt on siin kõikidel peamaanteedel olemas puhkealad, kus on olemas veega wc, kraanikauss, grillid ja varjualused lauad-toolid ning neis kohtades võib tasuta oma campervaniga ööbida.
Pool reisi mööda idakallast üles poole möödus küll üsna metsikult. Auto on meie ainus kodu ja magamisase, duši alla ja elektrit saime keskmiselt üle päeviti, interneti leidmine oli tõeline katsumus, televiisorist ei tea juba kuid midagi ja kolmveerand ajast ei olnud telefonilgi levi.
Esimene suurem asustus meie teel oli Bundaberg. Bundaberg on tuntud oma rummitootmise poolest. Bundabergi rummitehas toodab poole austraallaste poolt tarbitavast rummist aastas. Tehasesse, mille ümbruses levib pidevalt magus-kange lõhn, tehakse ka tuure, aga kuna me nii suured rummi sõbrad ei ole, siis jätsime selle vahele. Tegime ainult tehase väravas ja -poes karudega pilti. Samuti lootsime Margaretale külla minna, kes Kurumiga siin kuskil tomateid pidid korjama, aga kahjuks olid nad meie kohale jõudes siit juba lahkunud. Palka ei maksta, ainult lubadused ja kohutavad töötamis- ja elamistingimused.
Bundaberg kui linn on väga mõttetu väikelinn, kus vaadata ei ole mitte midagi. Lisaks rummitööstusele on siin piirkonnas väga populaarne suhkruroo kasvatus. Siit Cairnsi välja on põldude viisi suhkruroo kasvandusi. Sõitsime läbi ka kõik Bundabergist ookeani poole jäävad väikesed asustused nagu Elliott Heads, Bargara ja Burnett Heads. Midagi erilist neis ei olnud ja kuna ilm oli ka väga tuuline ja jahedavõitu (nii 21 kraadi), siis isegi ujuma ei läinud.
Täiesti ootamatult jäime kolmeks päevaks peatuma linna nimega Agnes Water. Tegemist on äärmiselt väikese linnakesega, kui mitte öelda ikka külaga. Linna keskmeks oli kaks umbes kuue äriga poekompleksi, ent tema põhiline tõmbenumber on rand. Agnes Water on viimane koht, kus surfata saab. Kõikides järgnevates mere äärsetes kohtades on Suur Korallrahu (Great Barrier Reef) ees ja surfata enam ei saa. Nii veetsimegi kõik need päevad surfates ja rannas päikest võttes. Surfilaua laenutus oli siin väga odav: 15 dollarit 2,5 tunni eest (Sydneys oli näiteks 25-30). Siin linnakeses sõime ka siiani kõige paremat Fish and Chipsi. Mis on nii Inglismaal kui Austraalias väga populaarne kiirsöök ehk paneeritud kala ja friikartulid. Agnes Wateri Rock Latino Cafes oli aga paneeritud kala värske ja paneering mõnusalt krõbe. Samuti kuulus prae juurde värske salat. Hinna ja kvaliteedi suhe oli väga paigas. Enamasti tehakse see toit kõige odavamast külmutatud kalast, aga siin mitte!
Teisel päeval kohtasime rannas juhuslikult Tomi ja Andyt, kes ka surfamas käisid. Nemad sõitsid järgmisel päeval otse Townsville'i välja, nii et taaskohtumine jäi lühikeseks. Andyga seoses tuleb veel meelde, et sakslasi on siis riigis kohutavalt palju. Enamasti on nad kõik (va Andy) keskkooli lõpetanud noored, kes tööd eriti tegema ei pea ja jaksavad ainult pidutseda, baarist kallist alkoholi osta ja kanepit tõmmata. Ehk veedavad enamuse oma ajast Austraalias kas purjus või pilves. Aru meie ei saa, kust nii noored kõige selle jaoks raha võtavad. Enamik noori, kellega meie rääkinud oleme, saavad raha muidugi vanematelt ja lihtsalt naudivad elu siin kaugel. Aga põhiline point, millest rääkida tahtsin oli see, et ma ei ole kohanud mitte ühtegi sakslast, kes teaks, kus Eesti asub. Võiks ju arvata, et Eurooplased ikka enam-vähem panevad paika, mis riik see Eesti on, aga tuleb välja, et mitte! Seevastu kanadalane Tom, kes on ka kõigest 23-aastane, teadis väga hästi, kus Eesti on ja et meie riik on tuntud kui e-riik ehk infotehnolooga arengu poolest. Ta teadis isegi aprillirahutuste ajal toimunud küberrünnakust ning tundis siirast huvi riigi kui sellise vastu. Aga sakslaste teadmatus on tõesti kummaline. Ma saan aru, et austraallased, ameeriklased ja muud kauged ning suured riigid meist midagi ei tea, aga nii lähedal asuv Saksamaa ka midagi ei tea, see on pisut kummaline.
Agnes Wateri lähedal on veel külake nimega 1770. Jah, täpselt sellise nimega ongi. Tegemist on äärmiselt väikese ookeani äärse külaga. Pildistada ei ole midagi, väikene rahulik jahisadamaga külake, mis elatub Great Barrier Reefile korraldavatest tuuridest. Külakese nimi tuleb sellest, et seal pani esimest korda Queenslandis oma jala maha 1770ndal aastal James Cook.
Agnes Waterist lahkudes sõitsime läbi Gladstone'i, mis on suur tööstuslinn. Lootsime seal mõnda kaubanduskeskust leida, et ära kulunud jalanõud ja riided välja vahetada, aga ei õnnestunud. Gladstone on tähtis sadamalinn ja alumiiniumisulatamise tööstuse poolest.
Gladstone'st põhja poole tuleb juba suurem linn Rockhampton. Linn tundub päris suur ja maa-alalt seda ongi. Plaanisime selles linnas kaks päeva veeta, aga tegelikkuses oli viie tunniga linn end ammendanud. Selle ajaga jõudsime käia shoppamas, jalutada jõe ääres asuvate ajalooliste majade vahel, külastada linnas asuvat Botaanika aeda ning selle keskmes asuvat „loomaaeda“. Loomaaed on jutumärkides, sest nägime seal ainult paari varaani, kahte madu, ühte emu, viite kängurut, kahte vombatit ja nelja koaalat. Ühesõnaga ei midagi erilist ja Botaanika aed koosnes ka ainult puudest ja põõsastest, mis kõik siin looduslikult igal pool nagunii kasvab. Naljakas on ainult see, et kas meil kunagi koaalade ja kängurute pildistamisest kõrini ka saab. Iga kord, kui neid näeme ja kui nad juhtuvad veel ennast liigutama ka, siis on kohe vaja pilti teha :) No aga nad on lihtsalt nii armsad, et kohe peab lõputult pildistama :))
Rockhamptonisse jõudes ületasime ka troopika joone ja jõudsime mõnusalt sooja kliimasse taas. Brisbane ja tema ümbrus muutus juba üsna jahedaks oma päevase 22 kraadi ja öise 13 kraadiga. Rockhamptonist alates on päeviti vähemalt 26 kraadi, ööd on soojemad ja samas on tegemist niiske kuumusega ehk 26 kraadi tundub veel palavam. Samuti vohab siin igasugune elu: veekogude äärde on tekkinud sildid, et siin pesitsevad krokodillid, kõikvõimalikud putukad ja konnad on jube suured ning madude kohtamise tõenäosus on suurem kui lõuna pool. Siiani ei ole me õnneks peale hirmsuurte rohutirtsude ja konnade kedagi muud näinud.
Rockhamptonist järgmisse linna Mackaysse viib väga igav üle 300 km pikkune suhkruroo põldude vahel vonklev maantee. Otsustasime vahelduseks ookeani kaldalt pisut sisemaale põigata ja sõitsime Mackaysse mööda väikest nimetut teed pidi. Esimesed 100 km ei näinud me mitte ühtegi maja ega isegi veiseid, mida siin kandis muidu palju karjatatakse. Paar autot siiski vastu sõitsid. Ümber ei olnud mitte midagi peale tühja lagendiku nii kaugele kui silm ulatub. Vahepeal olid väikesed künkad ja Austraaliale omased punased kaljud. Poolel teel nägime esimest korda ära ka punase maantee. Keset põldusid läheb üks ainukene punane tee. Üllatuseks oli umbes 200 km peal monument – 1956.aastal Melbourne's toimunud olümpiamängude tõrvik liikus siit mööda. Siit, keset ei mitte midagit. Kummaline, aga nii see oli.
Meie tegelik sihtpunkt peale sisemaa teed oli 80km Mackayst sisemaale jääv Eungella rahvuspark. Eungella on tuntud kui nokklooma (Platypus) looduslik elupaik. Pildistada teda kahjuks ei õnnestunud, sest nad ujusid kogu aeg kaldast nii kaugel. Ma olin tõeliselt üllatunud, et nokkloom nii väikest kasvu on. Arvasin, et ta on vähemalt kopraonu suurune, aga ei, mitu korda väiksem. Ja kardab inimesi ka, seetõttu ka teda raske pildistada. Ainsana tuli end kalda äärde näitama päris suur kilpkonn.
Samal õhtul jäime ööbima Eungella karvanparki. Jõudsime kohale õhtul pimedas ja hommikul hommikusööki süües alles nägime, kui vapustavalt ilusa koha peal see on. Asub siis mäe otsas, 770m üle merepinna, kust avanes vaade ilusale kahe mäeaheliku vahelisele orule. Paistis isegi 80km kaugusel asuv Mackay. Nii ilusa vaatega pole meil varem õnnestunud hommikust süüa :)) Lisaks kasvasid seal piirkonnas kõikjal aedades mandariinipuud.
Mackay oli järjekordne igav väikelinn, kus sai poest vajalikku toidukraami varutud. Käisime ka ookeani äärses linnaosas, aga ka see ei olnud midagi erilist.
Peale Mackayd jäime kaheks ööks ööbima Proserpine karavanparki. Uskumatult hea hinnaga oli see park. 17 dollarit kahe inimese eest, duširuumid olid puhtad ja korralikud ning väga hea varustusega camp kitchen (laagriköök vist eesti keeles?). Esimest korda oli laagriköögis olemas pliit, külmkapp, mikrolaineahi, röster, veekeetja ja isegi televiisor! Me pole tõepoolest nii ammu telekat näinud, et esimene õhtu lihtsalt istusime ja vahtisime suu ammuli kõiki saateid :) Isegi üks päris hea film tuli õhtul. Teine lahe lõbustus oli koer. Üks vanem austraalia proua ööbis ka autoga platsil ja tal oli väga armas koer, kes kohe meile palli tooma hakkas. Me muidugi kohe viskasime ka seda talle ja siis oli käes: kohe, kui koer meid nägi, oli palliga kohal. Meil ei olnud loomulikult midagi ka selle vastu, et vahepeal koeraga mängida ja teda paitada. Lisaks ajas koer igal õhtul opossumeid taga. Muudkui istus puu all ja vahtisid teineteisega tõtt. Vahepeal otsustas opossumionu millegipärast puu otsast alla ka tulla ja üle platsi teise puu otsa joosta, siis oli koer muidugi eriti ekstaasis ja kihutas talle järele. Oleme karavanparkides hästi palju opossumeid näinud. Mul on tunne, et need loomad ei näe korralikult. Mitu korda on nad õhtul pimedas üritanud lauale tulla, mille taga me sööme. Kui me vaikselt istume, siis ta tuleb julgelt väga lähedale, aga nii kui me siis liigutame või häält teeme, siis paneb kohe plehku. Aga armsad on nad siiski. Palju oleme näinud ka kohalikku laululindu kookaburrat. Temast on ka pilt. Kui ta oma noka varahommikul lahti teeb, siis laulab pikalt. Üks vähestest senikohatud lindudest, kes ka laulda oskab. Inimesi ta väga ei karda, hoopis uurib, mis me teeme.
Lisaks elas seal pargis teine kohalik, kes vedas piimatooteid laiali ja peale päevast ringi tõi erinevaid tooteid kõigile joomiseks. Üldse oleme avastanud, et karavanparkides on väga palju kohalike, kes enamasti elavadki karavanides. Ma ei tea, miks nad seal elavad, kas nad tõesti teenivad nii vähe, et isegi korterit üürida ei jaksa. Aga väga paljudes parkides oleme juba näinud palju püsielanikke, nii noori kui vanu. Samuti kohtab parkides palju austraallasi, kes lihtsalt mööda maad ringi reisivad. Väga palju on pensioniealisi paarikesi, kes nüüd, kui kohustusi enam ei ole, saavad vabalt mööda maad ringi reisida. Enamasti sõidetakse suurte karavanautodega või haagissuvilatega. Paljud pered ööbivad ka telkides, aga nende telgid on siis mega suured. Sellistes väikestes kahe-kolme inimese kuppeltelkides, nagu meil populaarsed on, ööbivad ainult põllul töötavad asiaadid ja eurooplased. Kohalikel on mitmetoalised paleed siin püsti :) Nii nagu meie siin riigis töötame ja reisime, on populaarne ka kohalike noorte hulgas. Oleme kohanud näiteks Perthist pärit paarikest, kes Idarannikul töötavad ja reisivad.
Proserpine kui linn on väga väikene ja enamasti töötavad inimesed ümberkaudsetes suhkruroo kasvandustes. Jäime siia kaheks ööks ainult sellepärast, et ta oli strateegiliselt hea asukohaga. Tegime siit enne Airlie Beachile minekut ühepäevase väljasõidu Bowenisse ehk Bowenwoodi (ha-ha) nagu suur kiri linna sisse sõidul mäe peal seisis. No ausõna, selle linnakese oleks vabalt ka vahele võinud jätta. Vaadata ei ole siin ikka mitte midagi. Enamasti elatakse siin ainult sellepärast, et ümberkaudsetel põldudel tööl käia. Õnneks on linn vähemalt ookeani ääres, nii et saime üle mitme päeva taas ujumas käia. Linnakeses on kolm randa, mis me ka kõik läbi sõitsime, aga Horseshoe Bay oli neist kõige ilusam. Väga väikene lahesopp, aga ilus sõmer liiv, mõned palmid ja liivakaljud. Inimesi oli randades üllatavalt vähe, kuigi meie sattusime sinna pühapäeval. Üldse oli linna justkui kummituslinn, väga vaikne ja väga vähe inimesi oli linnatänavatel näha.
01. juunil jõudsime Airlie Beachile. Pidime oma purjetamise check-ini ära tegema. Airlie Beach on kõikide seljakotirändurite hulgas väga populaarne. Kõik räägivad sellest kohast. Linn ongi väga armas ja ilus väikene suvituslinnakene, kus kohtab nii kohalikke suvitajaid kui hulgaliselt turiste. Maa-alalt on linn väga väikene, üks suurem linna läbiv pea- ehk äritänav, lühikene mere ääres jooksev rannapromenaad ja paar väikest tänavat sisemaa poole. Aga kõige paremini sobib seda linna iseloomustama Gemma alias Mother Ducki öeldu: „Airlie is a drinking town with a sailing problem.“ Ja täpselt nii ongi, mitte vastupidi! Tõlkes siis enam-vähem nii: „Airlie on purjetamis sõltuvusega joomalinn.“ Enamasti tulevad kõik siia selleks, et merele minna ja seda oodates ohjeldamatult pidutsema. Linn on tõeline suvituslinn: suured jahtsadamad, hulgaliselt kohvikuid, baare, restorane, kõik poed müüvad ainult rannavarustust, ilus palmidega ääristatud rand (paistis küll, et liiv on enamuses siiski kohale veetud, mitte looduslik), inimesed kõik naeratavad ja kõikjal valitseb puhkemeeleolu. Meres keegi ujumas ei käinud, ujumiseks oli ehitatud mereveega laguun. Troopilises Queenslandis on kõikjal mürgiste milli-mallikate oht. Irukandji on neist kõige hullem,sest esiteks on ta kõigest 2cm suurune ja silmaga nähtamatu, aga kui kõrvatab sind vee all, siis võib asi surmaga lõppeda. Teine mürgine umbes 30 cm suurune mallikas nimega Box Jellyfish kõrvetab nii kõvasti, et põletusarmid jäävad eluks ajaks. Mõlemaga kokkupuute puhul tuleb kõigepealt 2 liitrit äädikat haavatud kohale valada (äädika pudelid on absoluutselt kõikides randades ka olemas) ja seejärel kohe kiirabisse helistada. Ametlikult on nad siinsetes vetes novembrist maini. Sel ajal inimesed kas ei käi ookeanis ujumas või kannavad täispikkuses kalipsot. Paljudes randades on olemas küll kaitsevõrgud, mis hoiavad suuremad mallikad kaldast eemal, aga Irukandji vastu ei aita miski, see poeb igalt poolt läbi. Igas rannas on suured hoiatussildid üleval, aga samas me ei ole õnneks ühestki juhtumist veel kuskilt kuulnud.
Lisaks on linnas kohutavalt palju erinevaid tuuride korraldajad, kes kõik sind purjetama, snorgeldama või sukelduma viia tahavad. Saime üle pika aja ka korralikus internetipunktis käia, kus saime Fraseri blogi üles panna ja emaile lugeda.
Ööbisime Airlie kõrval asuvas väikelinna Cannonvale'i (kahe linnakese vahe on 4km) karvanpargis Ocean Breeze, mida küll mitte kellelegi ei soovita. Aga see oli neist kõige odavam: 25 dollarit, aga õudne sara. Kööki ei olnud ja duširuumid olid kohutavad. See eest kohtusime õhtul varju all istudes nelja väga laheda austraallasega. Kaks olid umbes üle 40-aastased ja teised pensionärid. Üks pensionäridest Roger oli 1990ndal aastal Tallinnas käinud. Roger on uskumatult laheda tausta ja elulooga inimene. Ta on sündinud Lõuna-Aafrikas, abiellus soome-rootslasega ja elab Austraalias. Tänu naisele ja tema sugulaste külastamisele sattus ta omal ajal ka Eestisse. Ta mäletas kõike väga hästi ja samuti adus suurepäraselt meie toonast olukorda. Sest ega temalgi ei lubatud vabalt Eestis ringi käia, ta pidi elama täpselt selles hotellis Tallinnas, kus kästi ja mis tema väitel maksis rohkem, kui ta kuskil mujal kunagi öö eest maksnud oli. Ta oli väga õnnelik aga, et tal õnnestus ühes baaris tutvuda kolme just sõjaväest saabunud eesti poistega, kes teda meie riigi ja kultuuri osas siis õhtu otsa valgustasid. Loomulikult avastas KGB nad ja kutsus poisid lauast eemale, et mis nad välismaalastega nii pikalt räägivad. Roger oli tõeliselt üllatunud, mis meie riigis tol ajal toimus. Nimelt läksid nad hiljem restorani sööma. Restorani ukse taga oli pikk järjekord, tema ja teised välismaalased lasti kohe eelisjärjekorras sisse, aga nendega kaasas olnud eesti poisse ei tahetud lasta. Lõpuks said nad ikka kõik koos sisse. Ma ei hakka pikemalt kirjutama, mis kõik Rogeri jaoks kummaline ja üllatav oli, sest me kõik ju mäletame veel vägagi hästi, mis 1990ndatel Eestis toimus. Aga ta oli kohe nii õnnelik, et meiega rääkida sai ja uuris, kuidas elu tänapäeval on. Lisaks on ta oma elu jooksul niii palju reisinud ja nii paljudes huvitavates kohtades käinud, et teda võiks päevi kuulata. Vahepeal saime ikka me ka Austraalia kohta küsimusi esitada ja nemad soovitasid kuhu minna ja mille suhtes ettevaatlik olla. Kuna karvanpark oli omanike poolt väga unarusse jäetud (hoolitsemata) ja lisaks oli hiljuti vihmahooaeg, siis tuli madude suhtes ettevaatlik olla. Samuti olid seal suured (kuni 1,8 kg) ja mürgised pruunid konnad (kes eelmine õhtu Norrast pärit paarikese telki ronis) ning ühe lähedal asuva ranna ääres nähti hiljuti krokodilli. Meie küll kedagi ei näinud, aga olime ekstra ettevaatlikud, käisime kogu aeg taskulambiga ringi ja püüdsime pimedal ajal üldse võimalikult vähe ringi käia. Roger tõi meile hommikul veel pool värsket kookospähklit, mis ta rannast leidis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar