Fraser Island 20.05.-22.05.

19. mai õhtul Hervey Baysse jõudes peeti meile kõigepealt 1,5 h pikkune loeng järgmisel hommikul algava reisi kohta. Me ostsime nimelt reisibüroost ametliku tuuri. Tegelikkuses tähendas see seda, et kaheksa täiesti suvalist ja teineteist tundmata inimest topitakse ühte üleni roosasse Toyota Land Cruiserisse ja seltskond peab korda-mööda autoga sõitma ja kõik olmeasjad omavahel lahendama. Loeng oli väga põhjalik, mis eelkõige keskendus sellele, kui palju me iga asja eest trahvi võime saada, kui autoga midagi juhtub või saarel valesti käitume. Ja mitte keegi meie seltskonnast ei olnud varem 4WD autoga sõitnud, nii et kõik olid pisut ehmunud, et antakse aga auto kätte, praktilist treeningut ei tehta, loetakse ainult sõnad peale, kui suuri summasid trahve võid maksta, kui midagi valesti läheb. Lisaks anti paberile kirja pandud iga päeva vaatamisväärsused ning võimalikud sõiduajad ehk tõusu ja mõõna kellaajad. Peale loengut kästi seltskonnaga koostada kolme päevasöögi plaan ja ostunimekiri. See oli juba esimene katsumus, sest inimesed ja toitumisharjumused on nii erinevad. Õnneks suutsime ilma suuremate kaklusteta õlleklaaside taga poenimekirja kokku panna. Mina ja Annuth olime ainsad naisterahvad seltskonnas.

20. mail kell 7.30 rivistusime kõik hosteli ette auto juurde. Mehaanik näitas kiirelt ära vajalikud tehnilised asjad, millele tähelepanu pöörata ja siis pidimegi oma kodinatega kõik autosse ära mahtuma. Tom oli esimene (ja kokkuvõttes ka ainuke) vabatahtlik, kes nõustus rooli istuma. Esimene sõit poeni oli päris hirmuäratav, aga edaspidi läks sõit juba sujuvalt :)

Suurest toidupoest varusime siis kolme päeva söögi- ja joogikraami. Alkoholi oli vist küll rohkem, kui süüa. Peale seda sõitsime praami peale, mis viis meid 35 minutiga saarele.

Meie seltskonda kuulusid: sakslased Lars, Daniel, Andy, Annuth, šveitslane Sven ja kanadalane Tom. Sven oli ainuke 19-aastane, teised kõik olid üle kahekümnesed. Võin ette ära öelda, et väga lahe seltskond sattus kokku ja huvid õnneks enamuses kattusid.

Fraseri Saar on maailma kõige suurem liivasaar, kokku 123 km pikk. Saar on ka UNESCO nimekirjas. Saarel elab väga vähe inimesi, enamasti ainult need, kes turiste teenindavad ja siis mõned kalamehed. Praam randus saare läänekaldale, aga sealt tuleb otse idakaldale välja sõita, sest läänekaldal on ainult paks mangroovivõsa ja ühtegi teed ega asustust ei ole. Saarel on ainult liivateed ehk läbitavad ainult neljaveolise masinaga. Meie õnneks sadas saarel paar viimast päeva kõvasti vihma ja meie kohale jõudes olid teed veel niisked ja kõvad. Seega me kuskile kinni kordagi ei jäänud, mis muidu on saarel väga tavaline nähtus. Sisemaal jookseb ka paar teed järvede juurde ja need kulgevad tiheda metsa vahel ja on väga kitsad. Kui keegi vastu tuleb, siis on päris tükk tegemist, et teineteisest mööda mahtuda. Esimeses pikniku paigas „Central Stationis“ võtsime veepaagid täis ja sõitsime idakaldale mere äärde välja. Edasi kulges maantee pikki ookeani kallast. Ja see on ainuke maantee idakaldal nimega 75 Mile Beach. Ehk 75 miili kahesuunalist sirget maanteed ookeanikaldal. Väga ilus on rannaliival sõita. Mäslev lõputu ookean ühel pool ja liivadüünid teisel pool. Tee on läbitav vaid mõõna ajal, tõusu ajal mäslevad lained liivadüünideni.

Varsti nägime ära ka esimese Dingo. Dingosid ehk Austraalia ainsaid looduslikke kiskjaid leidub saarel väga palju. Igal pool on hoiatussildid üleval ja loengul räägiti, et naised ja lapsed ei tohi saarel kunagi üksinda põõsas ja üldse üksinda ringi käia. Põhjuseks see, et Dingod võivad lapsi ehk endast nõrgemaid rünnata ja kui naine põõsas kükitab, siis tundub ta dingo jaoks nagu laps ja võib rünnata. Toidu läheduses ja paaritumishoojal on nad kõige agressiivsemad. Ütlen kohe ära, et me nägime neid päris palju, õnneks olid nad kõik üksinda, mitte karjas ja öösiti käsid nad meie laagriplatsidel tuhnimas ja toitu otsimas. Aga ühtegi agressiivset dingot ei kohanud, enamasti hoidsid nad ise ohutusse kaugusse ja lasid endast pilti teha. Väljanägemiselt paistavad nii armsad koerad, aga tegelikult on nad siiski kiskjad ja Fraseri Saare Dingod on kõige puhtamat tõugu, sest seal muid loomi kellega seguneda ei ole.

Pärastlõunal saime kiiresti aru, kui olulised olid meile kaasa antud tõusu- ja mõõna kellaajad. Kuna maanteeks on ainult üpris kitsas liivakallas, siis pealelõunal tõusu ajal mattub tee täielikult vee alla. Ühesõnaga saarel on võimalik liigelda kella kaheksast hommikul umbes poole neljani pealelõunal. Tegelikult sõideti seal ka hilisematel kellaaegadel, aga meie firma keelas kategooriliselt soolases vees sõitmise, vastasel juhul oleskime 1000 dollarit trahvi saanud. Seega kell kolm hakkasime omale juba laagriplatsi otsima. Laagriplatsideks olid mõlemal õhtul liivadüünide vahel leiduvad tasased maalalapikesed. Ööbisime telkides, kusjuures madratseid ega magamisaluseid ei antud. Ainult telk ja siis oma magamiskotiga telgi põrandal. Päevad olid suht soojad, 22 kraadi, aga ööd olid väga jahedad (ca 12-13 kraadi) ja liiv külje all oli öösel väga külm. Esimene öö ikka täitsa külmetasime, teisel ööl lihtsalt läksime riietega magama ja siis kanatas magada küll. WC-d ja duši ei olnud. Vetsus tuli käia labidaga liivadüünide vahel. Ja ikka nii, et Marko ajas taskulambiga dingod eemale ja siis sai asjal käia. Tagantjärele mõeldes väga naljakas. Kohapeal nii naljakas ei olnud, sest pimedas on seal düünide vahel igasugust muud elu ka peale dingode nagu ussid, ämblikud, sisalikud jne.

Aga iseenesest olid laagriplatsid väga maalilistel ja ilusatel kohtadel. Ookean kohises kõrval ja liivadüünide vahelt oli teda kogu aeg näha ka. Söögitegemiseks oli meil väikene kahe rauaga matkagaasipliit. Sellega tegime siis kogu seltskonnale süüa. Oi kui palju liiva iga toiduga sisse sai söödud, aga see oli absoluutselt paratamatu, sest liiva olid lõpuks kõik uskumatud kohad ka täis. Söögitegemisel ja laagri üles seadmisel olid kõik väga asjalikud ja kõik sai kiiresti meeskonnaga tehtud. Pikad ja pimedad õhtud (pool kuus õhtul on juba kottpime) möödusid napsutades ja mänge mängides. Hommikuti oli vähemalt pool kaheksa äratus, sest sõitmise aega on ju päeva jooksul vähe.

Ujuda selles kaunis ja laineterohkes ookeanis kahjuks ei saanud. See pidi nimelt haidest ja milli-mallikatest kubisema. On nimelt tiigerhaide paljunemise koht. Lisaks ei ole ta ilmselt ka kõige puhtam arvestades kaldal toimuvat autoliiklust. Ja liiklust oli palju, sest saar on väga populaarne turismisihtpunkt. Ja ikka kohutavalt palju seljakotirändureid, kes varem maasturitega sõitnud ei ole. Seetõttu on saarel ka palju õnnetusi juhtunud. Alles hiljuti juhtus kaks ränka õnnetust. Ühel korral ei suutnud oskamatu juht liival sõitmisega ja ilmselt laine eest kõrvale hoiduda püüdes autojuhtimisega hakkama saada ja keeras maasturi 11 inimesega sees mitu korda üle katuse. Ilmselt oli kiirus ka suurem kui oleks pidanud olema. Ametlik kiirusepiirang on 80 km/h, aga meie firma soovitas rangelt ainult 60 km/h, arukad inimesed nagu meie oleme, pidasime sellest piirangust ka alati kinni ja meiega ei juhtunud midagi. Teine väga ränk ja mitmete surnutega avarii toimus sellepärast, et kaks teineteisele lähenevat maasturit ei suutnud otsustada kumbalt poolt nad teineteisest mööduma peavad. Inimesed lihtsalt unustasid ära, et tegemist on endiselt Austraaliaga ja liiklus on vasakpoolne. Mitmeid õnnetusi juhtub ka seetõttu, et inimesed hakkavad uljalt kihutama, et oh mis hea lai sirge maantee, aga tegelikult võib tee peal olla ohtlikke ojade ületamist või on laine mõne koha pealt lihtsalt liiva alt ära viinud.

Vaatamisväärsustest kah. Esimesel päeval käisime Wabby järves ujumas. Järv asus 2.3 km sisemaa poole ja sinna läks jalutamise rada metsa sees. Päris mõnus kõndimine oli ja kohale jõudes avanes meie ees kõrge liivadüün, mis jooksis otse rohelisse ja sügavasse järve. Poistel oli loomulikult lõbu laialt, sai liivadüüni otsast järve joosta. Düün oli ikka päris kõrge ja alla joostes sai päris hea hoo sisse. A ja põhiline lõbustus oli meil muidugi minu kaasa võetud roosa frisbee ehk lendav taldrik. Kui hästi see meie auto värviga harmoneerus :) Minu arust ei ole olemas koledamat värvi kui roosa, aga ma sain selle taldriku Sydneyst tasuta, nii et vahet pole. Aga kõikidel kõnnakutel ja puhke hetkedel oli põhiline aja sisustaja lendava taldriku loopimine.

Teisel päeval nägime Maheno laevavrakki. Vrakk oli täitsa kaldas kinni. Hommikul sai vrakile väga lähedale ja tundus, et ta ongi täitsa kaldas kinni, aga pärastlõunal tõusu ajal oli ta ikka täitsa vees. Laev läks põhja 1935. aastal ja on tänaseks ikka väga ära roostetanud ja lagunenud.

Lisaks nägime imeilusaid liivakaljusid kohanimega The Pinnacles, millest saime ka ilusa panoraamvõtte. Autosõidu kõlblik rannaäär lõppes Indian Headi juures ehk tõlkes Indiaanlase Pea. Ei tea küll, miks talle selline nimi on pandud, aga tegemist siis saare ainsa kivise kaljuga ja arvatakse, et selle kalju ümber hakkas kogu saar kunagi tekkima. Kalju tipust avanesid imeilusad vaated ja tekkis tunne nagu oleks maailma serva peal. Päeva lõbusaim elamus oli Champagne Pools ehk tõlkes Šampanja basseinid. Mustadest kaljukividest oli ookeani piirile tekkinud paar basseini, kuhu laine suure hooga sisse lõi. Hüppasime kohe basseinidesse sisse, sest päev oli päris palav ja matk basseinideni kurnav. Aga matk oli seda väärt. Kui laine sisse lõi, siis kogu vesi basseinis kihises ja mullitas, igati oma nime väärt basseinid :)

22. mai hommikul üllatasid reisikaaslased mind hommikusöögi lauas küünaldega tordi ja sünnipäeva lauluga :)) Väga ilus sünnipäeva hommik oli: päike paistis ja piknik ookeanikaldal. Nii saabus minu 27. sünnipäev :)

Ühtlasi oli see meie viimane päev Fraseri saarel. Õigemini poolik päev, sest poole kolmese praamiga pidime maismaale tagasi sõitma. Sel päeval nägime ära Fraseri kõige ilusama vaatamisväärsuse: McKenzie järv, mis asub saare sisemaal. Järvel on imeilus lumivalge peenike liivarand ja järv ise on kristallselge ja hele-helesinine. Ujusime ja mängisime järves frisbit, sõime liivarannal arbuusi ja mõnulesime päikese käes. Ideaalne punkt Fraseri avastamisele, kahju ainult, et aega järve nautimiseks väheks jäi.

Hilisel pärastlõunal Hervey Baysse tagasi jõudes oli kogu kamp nii väsinud. Ja muidugi olid kõik, eelkõige mina ja Annuth õnnelikud, et üle mitme päeva saab veega vetsu, duši alla ja isegi peeglisse vaadata :) Hoolimata väsimusest tegime me Markoga ikka kartulisalatit õhtuks nagu sünnipäevale kohane :) ning õhtul istusime veel korraks reisiseltskonnaga hosteli baaris õlle taga ja vahetasime saarel tehtud pilte ja kontakte. Järgmisel hommikul läksid kõik taas oma teed.