Roadtrip jätkub, 04.-10. juuni

Purjetamine läbi ja tagasi oma campervani. Jõudsime laevalt tagasi pool kaksteist, täitsime supermarketis hulgaliselt toiduvarusid ja jätsime Airlie Beachiga hüvasti. Kui me linnast välja saime, oli juba pärastlõuna käes. Olime purjetamisest mõlemad väga väsinud ja seetõttu kaugele sõita ei

jõudnud. Sõitsime läbi järjekordsetest väikestest linnakestest nagu Home Hill ja Ayr, mõlemad on taas väge populaarsed põllul töötavate inimeste hulgas. Backpackerid ja karavanpargid on paksult töölisi täis. Tahtsime Ayri ööbima jääda. Käisime esimeses teele jäänud karvanapargis ja tahtsime enne maksmist olmeruumid üle vaadata (et vältida sellist üle maksmist nagu Airlie karavanapargis juhtus), aga selle peale sai omanik nii vihaseks. Hakkas kriiskama ja pobisema ning lõpuks käratas, et maksate raha ära ja siis saate vaadata, mis siin olemas on ja mis mitte. Einoh, selle peale keerasime kohe otsa ringi ja sõitsime edasi. Läksime kallisse, aga teada kvaliteetsesse BIG 4 karavanparkide keti parki ööbima. Saime üle pika aja pesu pesta ja telefonid, läpaka ja fotoka ära laadida. Seal nägime siis ka kohutavalt suurt põllutööliste telklaagrit. Kui ma esimesel kahel korral köögis käisin, siis nägin ainult asiaate, kolmandal korral nägime nelja eurooplast ka.

Ayr ise on järjekordne linnake, kus saab kõik hädavajaliku kätte, aga midagi vaadata ega pildistada ei ole.

Järgmine teele jäänud suurlinn oli Townsville. Linnal on väga ilus rannapromenaad, jalakäijate tänav (mille enamus poed olid küll suletud, sest tänavat hakatakse täielikult ümber tegema), baaride-kohvikute rajoon ning linna lääne küljel kõrgub üle linna ilus punane mägi. Tegime pilti elusuuruses kilpkonna kujuga. Sellised kilpkonnad elavad neil päriselt ka ookeanis. Oleme näinud mitmeid kohti, kus väidetavalt peaksid sellised suured kilbud olema, aga me ei ole neid kordagi veel näinud. Kahjuks. Linn oli muidu ilus, mitme kaubanduskeskusega ja puha, aga nii kohutavalt vaikne ja väljasurnud. Inimesi liikus südalinna piirkonnas ikka väga vähe. Saime korraks jälle enam-vähem normaalse hinnaga interneti punkti kah. Omanik küsis kohe, et kust me ka pärit oleme ja kuuldes, et Eestist, karjatas kohe: „Lahe, teie leiutasite ju skype'i! Tere tulemast!“ Ja oskaski eesti keeles tere tulemast öelda :) See oli nüüd küll kuue kuu jooksul esimene kord kui keegi austraalastest teab meid mingi konkreetse asja pärast :) Üritasime Fraseri pilte üles laadida, aga kolme tunniga jõudsime ainult pooled üles panna. No ei ole siin riigis kiiret netti :(

Põhiliselt tullakse aga Townsville'i selleks, et Magnetic Islandile sõita. Meiegi käisime seal ära.

Laupäeval, 06. juunil käisime ühepäevasel reisil. 06. juuni oli muideks Queenslandi osariigi 150 aastapäev. 150 aastat tagasi moodustati siis kuninganna nõusolekul Queenslandi osariik, enne kuulus ta New South Walesi alla. Mingeid erilisi pidustusi me selle puhul ei näinud, ainult viimase nädala ajalehed olid paksult selle teemalisi artikleid täis.

Magnetic saarele käib reisijate praam, mis väljub 19 korda päevas ja sõit kestab kõigest 20 minutit. Ostsime edasi-tagasi pileti ja oli meeldiv üllatus, et me ei pea sõitmise aegasid paika panema. Anti lihtsalt pilet, millel kirjas, et edasi-tagasi ning sõidugraafik ja võisime igal ajal praamile astuda. See konkreetne praam (Sunferries) oli ainult reisijate üleveoks, autode jaoks sõidab teine praam ja see väljub kesklinnast natukene kaugemalt. Aga Magneticu saare kohta võiks lühidalt öelda, et ilus vaikne saareke, aga kohutavalt ülehaibitud. Reklaambrošüürides leiduvad pildid ei vasta tegelikkusele. Kõikjal kirjutatakse ja räägitakse, et Magnetic on tõeline troopiline paradiisi saar. Piltide järgi tekkis ettekujutus, et saar näeb samasugune välja nagu Cooki Saared. Suuruse poolest küll, aga randade poolest kindlasti mitte. Saar on üpris mägine ja enamuse saarest moodustab vihmametsaga rahvuspark. Tegime 1,5 tunnise jalutsukäigu Forts Walk, mis pidi olema kõige populaarsem ja kus pidi kindlasti koaalasid nägema. Me ei näinud ühtegi. Matk viis üles mäe otsa, kust avanes ilus vaade Horseshoe Bayle ja Townsville poole. Pisut närvikõdi oli ka: matka alguses olid suured sildid, et siin rajal on tihti nähtud Death Adderit, kes on loomulikult mürgine madu. Meie ei näinud peale paljude sisalike kedagi, aga ega rajalt kordagi kõrvale ka ei astunud ja isegi pissile ei julgenud minna. Kuigi välistatud ei ole, et seal tõepoolest maod on. Roger ütles meile, et iga inimese poolt märgatud mao kohta on vähemalt kümme madu, kes tegelikult sind on näinud. On olemas inimesed, kes näevad igal pool igasugust elu ja on inimesed, kes lihtsalt ei pane tähele ja tuima näoga mööda kõnnivad. Tema praegusel elukaaslasel pidi olema eriti hea nägemine. Kõndinud nad ükskord rahvuspargis ja naine nägi tee servas suurt püütonit, millest kümme inimest tema ees rahulikult mööda jalutasid. Ilmselt on nii, et kui sa väga ei taha näha, siis ei näe ka kedagi, sest enamasti on maod alalhoidlikud ja hoiavad pigem inimestest eemale. Roger väitis, et 99% maohammustusest on tingitud sellest, et inimesed püüdsid neile läheneda, katsuda või ära tappa.

Magneticu kõige populaarsem rand on Horseshoe Bay. Meie jaoks küll arusaamatu miks. Liiv oli kole ja risune, ookeani vesi ei paistnud absoluutselt läbi ja liivariba ääres olid mõned üksikud palmid. Brošüüride põhjal jääb mulje nagu seal oleks ainult palmidega ääristatud kristallselge veega rand. Nojah. Selle ranna ääres oli ainsana olemas ka rannapromenaad kohvikute jms söögikohtadega. Käisime korraks ujumas, lõunatasime ja siis hüppasime uuesti bussi peale, et teisi randu vaatama minna. Ühistransport on väga mõistlik saarel liikumise viis. Ostsime päevapileti, mis maksis meeldivalt vähe. Buss käib küll enam-vähem kord tunnis, aga seal saarel ei ole kellelgi kuhugi kiiret. Kõik on ju siia puhkama tulnud. Bussijuhid olid küll maailma kõige sõbralikumad, abivalmid ja alati naeratavad :) Alguses mõtlesime, et rendime päevaks auto, siin saarel laenutatakse mingisuguseid naljakaid ilma katuseta väikeseid nukuautosid. Aga nende eest küsitakse 69 dollarit päeva eest, mis oli meie jaoks liiga kallis. Saime bussiga ka väga hästi kõik kohad käidud. Sõitsime siis edasi Alma ja Geoffrey Baysse. Alma Bay oli vaieldamatult kõige ilusam koht saarel. Väga väikene, aga ilusa sõmera, kuldse liiva ja palmidega rand. Vesi oli ilus sinine ja täielikult läbipaistev ning täielikult liiva põhjaga. Ja vesi, ookeani vesi on siin mõnusalt soe: 25 kraadi! Townsville'i jõudmisest alates on õhutemperatuur 28-29 kraadi, väga niiske on ja vesi on kõikjal 25 kraadi. Õhtuti läheb pisut jahedamaks, aga mitte alla 18 kraadi. Mõnna!! Suvel muidugi siin Queenslandis nii mõnna ei ole. Suvel ehk dets-märts on siin sama soe või isegi nats soojem, aga sajab vähemalt kolm kuud järjest paduvihma! Ja nagu kohalikud rääkisid, siis võib mööduda päevi, nii et taevast kallab nagu oavarrest. Ja siis alles hakkab sadama.... Ühesõnaga väga paljudel õuetingimustes töötavatel inimestel on suvel kolm kuud sundpuhkust. Siis uputavad ka kõik jõed ja teed. Aga talvel ehk praegu võib ilmajaam põhimõtteliselt puhkusele minna, sest kuus kuud järjest on päikeseline ja soe ilm :)

Käisime veel lisaks Geoffrey ja Nelly Bays, aga neis ei olnud midagi erilist. Nelly Bays nägime suuri musti ja roosasid kakaduusid. Siiani olime neid ainult loomaaias näinud, aga nüüd nägime vabas looduses ka ära. Ilusad linnud, aga kohutavalt kriiskavad.

Väidetavalt peaksid saart külastavad inimesed vähemalt kolm päeva varuma, et jõuaks kõik kohad ära näha. No me küll ei tea, mida seal kolm päeva peaks tegema. Me jõudsime saarele kell kümme hommikul ja kella viieks oli saar ennast ammendanud.

Townsville'st võtsime suuna edasi Inghami peale. Veiseid ja lehmasid on tee ääres jube palju. Ja siinsed lehmad on hoopis teist tõugu kui meie omad. Siinsetel on küür seljas ja suured lontis kõrvad. Nii nunnud lontkõrvad :) Aga omanikud võiks neid ikka aias pidada. Pidime korduvalt keset teed seisma jääma, sest kari seisis keset teed.

80 km Inghamist sisemaa pool on Austraalia kõige kõrgem kosk: Wallaman Falls, 268 meetrit. Vaateplatvorm asus 520 meetrit üle merepinna. Ning kosk kukkus 20 meetri sügavusse basseini. Sõidutee, mis kose vaateplatvormile viis, ei ole küll nõrganärvilistele. Tee on kitsas, ühel pool on kalju, teisel pool sügav, ilma piireteta kuristik, ning ronib järsult sinkadi-vonkadi kõrgele mäe otsa. Aga kohale jõudes on vaade tõeliselt ilus ja lummav. Silmapiiril on kõrge punakas kalju, millelt kosk ühe joana alla langeb. Veekohin on juba kaugele kuulda. Läbi rahvuspargi viib järsk matkarada kose alla ka, aga me jõudsime vaateplatvormile alles peale viite õhtul ja ei saanud matkale enam minna. Siin riigis on ju talv hetkel, mis tähendab, et kell kuus on kottpime. Piirdusime siis ainult vaateplatvormilt avaneva vaatega. No ja veits teravaid elamusi ka, seal oli loomulikult olemas wc, mida mul oli vaja külastada. WC kultuur on siin muidu väga hea, absoluutselt igal pool on avalikud ja valdavalt korralikud veega tualetid. Siin rahvuspargis oli aga tegemist kuivkäimlaga. Ma tegin ukse lahti, lasin silmadega seinad üle ja lajatasin ukse pauguga kinni tagasi. Sest ühel seinal ilutses suur ja rasvane must ämblik. See oli raudselt kõige suurem ämblik, keda ma elus näinud olen. Siin riigis on küll fakt, et suured ämblikud ei ole mürgised (mürgised funnel-web ja redback on mõlemad väikesed ämblikud), aga nii suured tekitavad kõhedust ikkagi. Isegi Marko ei tahtnud sellise läheduses olla. Õhtul ööbisime Inghami lähedal tasuta maantee äärses puhkealas taas. Tegime valgustatud katuse all süüa ja teine samasugune suur ämblik jooksis risti üle platsi. Brrr. Ütleme nii, et mul läks isegi vetsu häda ära. Hommikul ootasin ka hirmus kaua, kuni valgeks läks ja alles siis julgesin autost välja tulla. Need tasuta kohad on muidu head, aga igasugust elu võib neis ka päris palju näha. Ja kuna õhtud on nii pikad ja pimedad, siis ma ei ole eluski nii õnnelik olnud, kui ma igal hommikul ärgates olin, et õues on taas valge. Pimeduses on alati hirm suurem, kui ta tegelikult seda väärt on. No mis teha, ei meeldi mulle igasugused siblivad elukad.

Inghamist edasi jooksevad maantee kõrval suured suhkruroo-, igasuguste juurviljade- ja puuviljade põllud ning lõputult palju banaani istandusi. Banaanid on nüüd lõpuks taastunud ja nende hind ka poes normaliseerunud. 2006.aastal hävitas Queenslandi rannikut tabanud orkaan kõik banaani istandused ja banaan muutus kallimaks kui kuld. Kohalik austraallane müügimehe ajast rääkis meile, et üks farm jäi orkaanist puutumata. Tema banaanide hind hüppas siis loomulikult kohe lakke: 17 dollarit kilo poes! Austraallased ostavad enamasti kohalikku toodangut ja väldivad sissetoomist (haiguste kartuses). Kuna banaan oli nii kallis, hakkas esinema banaanikoormate röövimisi. Seetõttu hakati banaane vedama relvastatud konvoi saatel!!!! See farmer sai ka loomulikult rikkaks. Nüüdseks on siiski kõik istandused enam-vähem taastunud, banaani kilo maksab poes 3-6 dollarit ja väga paljud seljakotirändurid teevad banaaniistandustes rasket tööd. Töö on tõesti raske. Kobarad, mida traktorile tassima peab, kaaluvad väga palju ning seal töötades näeb raudselt kõige rohkem madusid ja ämblikke, kes armastavad kobara vahele pugeda. Samas väidavad kõik seal töötanud, et selle töö eest makstakse kõige rohkem. Kuna ma ämblikke ja usse paaniliselt kardan, siis oleks vist targem sellest töökohast eemale hoida. Loodame, et ei tule nii suur häda kätte, et mitte kuskile mujale ei saa. Samas hetkel on sinna tööle saamisele nagunii pikk järjekord. Kõik seljakotirändurid on külma talve eest siia põhja tulnudja otsivad tööd.

Lisaks banaanidele aga kasvavad siin ka tõelist maitseelamust pakkunud ananassid ja mandariinid. Townsville'st lahkumise päeval tekkis meie karavanpargi kõrvale turg, kus lisaks igasugusele ninni-nännile müüdi natukene ka kohalikke puu-ja juurvilju. Ostsime lisaks muudele juurikatele ka ühe suure ja ilusa kuldkollase ananassi. See ananass lõhnas meil kogu päeva autos nii magusalt ja hästi. Õhtul sõime ta ära ja vot see oli alles hea ananass! See oli niii magus ja nii mahlane, et lausa sulas suus.

Ühel teisel päeval nägime tee kõrval mandariinide istandust ja puud olid viljadest lookas. Talu väravas oli väikene varjualaune, kus hunnik mandariine. Müüjat ei olnud. Oli ainult silt, et 2kg 4dollarit ja raha tuli panna plekk-kasti. Viljade kõrval oli võrkkott, mis siis kaks kilo mahutama pidi. Me maksime ausalt 4 dollarit ära, aga koti ladusime muidugi ääreni täis. Ma pakun, et sinna mahtus umbes kolm kilo. Mandariinid nägid välja üsna koledad, pruunid ja plekilised, aga maitsesid imehästi! Järjekordselt oli vili magus ja äärmiselt mahlane. Sellise maitsega mandariine ja ananasse pole me varem saanud, nii head!! Tuleb välja, et me sööme Eestis ikka kõiki troopilisi vilju väga toorelt. Kahju.

Inghamist edasi jäi meil tee peale Tully, mis on ka väikene linnake, kus taaskord elavad põllu peal töötavad inimesed. Tullyst mere poole asuvad aga ilusad väikesed ranna äärsed külakesed. Ma ei tea, võib-olla on nad nime poolest ka linnad, aga tegelikult ikka täitsa külad. Sõitsime läbi South Mission Beachi, Mission Beachi ja Bingil Bayst. Kõik on rohkete palmidega ääristatud, liivased ja pikad rannad. Kokku on nende asustuste peale 14 km liivaranda. Käisime ujumas, päevitasime ja mängisime meie armsa roosa lendava taldriku ribadeks. Kahjuks jah andis lendav taldrik Mission Beachil otsad ja läks lihtsalt lennu pealt pooleks :( See on väga mõnus ajaviide, kui ei viitsi lihtsalt niisama rannas lebotada. Mission Beach on muidu tuntud veel selle poolest, et siin tehakse langevarju hüppeid maandumisega rannale. Väga paljud backpackerid teevad seda. Lihtsalt siin on see odavam, kui Euroopas ja siin saab teha tandemhüpet ehk sa oled kogenud hüppaja külge kinni seotud. Ahvatlus oli suur, sest hüpatakse väga ilusa ranna peale, aga hind on ikkagi soolane ja meil jäi tegemata. Koos õhus endast tehtud fotoga hüpe maksis alates 300 dollarit. Selle raha eest saab 20 sekundit vaba langemist. Olime rannas ca kolm tundi ja selle ajaga hüpati kolme lennuki pealt alla. Kõik maandusid väga sujuvalt ja hirmus kadedus tuli peale, aga meil tõesti ei ole hetkel seda 600 dollarit, mida kumbki ühe hüppe peale kulutada saaks...

Peale Mission Beachi veetsime järjekordse öö tasuta maantee äärses puhkealas. Tol õhtul kohtasime nelja väga toredat prantslast. Kaks neist olid seitse kuud juba Austraalias ringi reisinud ja töötanud, kaks olid lihtsalt kuuajasel puhkusel ja ühel neist tüüpidest külas. Nemad panid paika küll, kus Eesti asub. Kaks neist olid nimelt paarike, kes siis mehe venda külastasid ja nii naljakas oli tolle tüdrukut vaadata, kes oli alles teist päeva Austraalias ja ei julgenud pimedas tooli peal istudes isegi jalgu maha panna. Kartis igasugust elu, mille kohta ta enne siia tulekut palju lugenud oli. Tuli kohe meelde enda siia saabumine. Eks alguses oli ikka väga kõhe teades, kui palju mürgist elu siin on. Aga ajapikku harjud ära ja ei muretse enam nii palju. Sest kui kokku võtta, siis me oleme kuue kuu jooksul näinud täpselt ühte madu ja mitte ühtegi muud mürgist elukat. Isegi redbacki ämblikku ei ole siiani näinud (ptüi, ptüi, ptüi).Aga jah, see pime ja pikk õhtu möödus väga lõbusalt ja sai palju kogemusi ja soovitusi vahetada.

Edasi jõudsime Cairnsi välja, aga sõitsime siit lihtsalt läbi, et sõita nii kaugele põhja, kui mööda rannikut tavalise autoga võimalik sõita on. Teele jäi imeilus Trinity Beach, mis on kuldse ja puhta liiva ning veega. Ning loomulikult ääristavad randa ilusad palmid. Midagi pole teha, meie suurim nõrkus on meri/ookean ja liivased palmirannad. Rand oli pikk ja suhteliselt inimtühi. Ilus.

Samal päeval jõudsime veel läbi sõita Port Douglasest. See 4 Mile Beachiga linnake meenutas Noosat.

Kohalike hulgas väga populaarne suvituslinnake. Rand on pikk ja palmidega ääristatud, aga kuiva liiva on väga vähe. Lai, märg liivariba jookseb ookeani ääres. 4 Mile Beach on kohalik kitesurfi pealinn. Cairnsist üles poole on väga palju looduslikult kasvavaid palme. Siin on palju ka Cooki saartel nähtud kookospalme ja igasuguseid muid palmi sorte. Port Douglasesse sisse sõidul on pikk ja ilus palmiallee. Selliseid alleesid on linn täis. Linna peatänaval on palju kohvikuid ja söögikohti ning kõikjal on näha palju igasuguseid resorte ja puhkuseks välja renditavaid kortereid. Siit korraldatakse ka väga palju sukeldumis- ja snorgeldamistuure Suurele Korallrahule.

Juba viimased seitsesada kilomeetrit on jõgede äärde tekkinud krokodillide eest hoiatavad sildid. Krokodille võib leida nii jõest, ojast kui ookeanist, sest siin on olemas ka soolase vee krokodillid. Silte oleme palju näinud, aga loomi endid mitte. Igal aastal langeb umbes 20 inimest krokodilli ohvriks, aga neist 19 olid ise lollid ja läksid purjus peaga ujuma kohta, kus olid hoiatussildid üleval, või kalamehed, kelle paat keset jõge ära suri ja kes otsustasid paadist välja ronida, et paat kaldale saada. Enamasti on tegemist isegi kohalikega, kes purjus peaga kuraasi täis on. Harva juhtub õnnetusi ka hoiatusi eiravate turistidega. Aga üldiselt võib kõik selle hirmsate ja ohtlike loomade olemasolu kokkuvõtta kohaliku käest kuulduga: kookospähkli pähe kukkumise tõttu sureb aastas rohkem inimesi kui hai või krokodilli läbi. Kõige suurem oht on ikkagi liiklusõnnetused nagu kõikjal mujal maailmas.

Peale Port Douglast jäime ööbima Wonga ranna Pinnacle küla karavanaparki. Park asus täitsa mere ääres. Kõige huvitavamad olid aga territooriumil ringi jalutavad linnud. Lisaks tundmatule kalkuni taolisele kanale jalutasid seal ringi uhked paaabulinnud. Ilusate suurte ja värviliste sabadega :) Seal pargis nägime ka seni kõige suuremat ämblikku. Sellest on üks pilt ka. Ämblik on suurem kui peopesa!!

Viimasel päeval käisime ära Daintree külas, kust tee otsa sai. Jõgi tuli ette ja seda saab ületada praamiga. Ometi oli jõgi nii kitsas, aru me ei saanud, miks nad sinna silda ei ole ehitanud. Võibolla on põhjus selles, et vihmade korral mägedes tõuseb Daintree jõe veetase väga kiiresti ja väga palju – üle 5 meetri!!!ja viib silla lihtsalt minema. Selle paariminutilise sõidu eest tahtsid nad veel 19 dollarit. Uus-Meremaal sattusime samasuguse laeva ette, aga seal oli üle minek tasuta. Me ei hakanud üle minema, sest asfalteeritud teed on peale jõge nagunii ainult ca 40 km ja peale seda saab ainult 4 WD autodega edasi liikuda. Ja vaadata on seal lõputult asustamata rahvusparki – Daintree vihmametsa. Seda peetakse maailma vanimaks sama koha peal kasvavaks vihmametsaks – 135 miljonit aastat vana! Amazonase vihmamets oma 7 miljoni aastaga on ikka päris poisike! Tegelikult ei luba meie campervani firma Wicked oma rendiautodega Cairnsist üldse edasi sõita. Nii, et olime pattu teinud juba nagunii. Ühesõnaga Cape Tribulation jäi avastamata.

Teel Cairnsi käisime veel Mossman Gorge juures. Tahtsime ikkagi Daintree vihmametsa näha ja matkarajale minna, aga kahjuks oli see tol päeval suletud. Ehitati või remonditi silda. Saime ainult 500m ringi jõeni teha. See jupp oli suhteliselt igav, kuigi rahvast oli seal palju. Põhiline tõmbenumber oli jões ujumine. Tegemist on siis ühe vähese mageda veega kohaga, kus ujuda saab ja kus krokodille ei ole. Vesi oli väga madal ja väga, väga kivine. Külm muidugi ka (no nii umbes Lohusalule omane karastav temperatuur). Nii, et jätsime vahele ja läksime hoopis 25 kraadise veega Port Douglase randa uuesti. Ja ongi kõik, 10. juuni õhtuks jõudsime Cairnsi.

Sõitsime 20 päevaga maha 3100 km.

Teepeal nähtust kuuldust:

Kui meie Fraseril olime, oli ilm juba suhteliselt tormine. Nädal aega hiljem jõudis Brisbanes ja Gold Coastil möllanud torm päriselt kohale ja inimesed aeti Fraserilt minema. Saar pandi põhimõtteliselt kinni. Vihm oli kõik teed üle ujutanud ja liivamülkaks muutnud, mereäärne 'maantee' oli päris vee all ja läbimatu. Ühesõnaga saime viimasel hetkel tulema....Sama kehtib ka Brisbane kohta. Seal muutus ilm peale meie lahkumist päris võimatuks. Oli külm, sadas päevi järjest ja uputas tänavaid ning maju. Gold Coastil viis tormine meri kaldaliiva minema. Sellist randa, nagu Surfers Paradise'i piltidel näha enam ei ole. Lehes oli pilte kohalikest mereäärsete majade omanikest, kelle tagahoovist meri 15 meetrit maad minema viis ja maja ohtlikult kaldaservale jäi. Tormi vaibudes hakkas linnavalitsus avalikes kohtades kohe kalda kindlustamisega ja liiva tagasiveoga tegelema. Majaomanikele aga teatas, et meie poolt on kopp ja liiv, teie poolt raha – 30 000 dollarit krundi kohta.

Austraalia kindlasti kõige populaarsema bändi AC/DC järgmise aasta veebruaris toimuvate kontserdite piletid tulid siin müüki. See on nende esimene tuur Austraalias peale 1994ndat aastat. Esimese päeva 6 tunniga müüdi pool miljonit piletit!! Ja juba kuulutati lisakontserte välja. Ilmus mingi uurimus, kus veerand täiskasvanud austraallastest väitis, et tahavad näha AC/DC esinemist...Seega unustatud on siin igasugu INXSid ja Savage Gardenid (sellist nime kohtas vaid Brisbanes, kuna tegemist Brisbane bändiga). Ja üleüldse on Austraalia kantri maa.

Austraalias on kaks suurt autotehast, Ford ja Holden, mis on omavahel nagu kass ja koer. Võistlevad absoluutselt igal pool ja kogu aeg. Üldiselt peetakse Austraalia kõige kvaliteetsemaks autoks Fordi. Aga kõik patriootlikud austraallased sõidavad loomulikult Holdeniga ja norivad: “Külmal hommikul võid sa kuulda Fordi roostetamas!“ Väga palju sõidetakse kohaliku leiutise UTEga. See on kastiga kahekohaline sõiduauto. Umbes selline nagu kunagi oli mosse kastikas. Ka kastiga LandCruisereid on, mis annavad juba väikese veoauto mõõdu välja. Mootoreid pannaks siin riigis autodele piisavalt kuni rohkem kui küll. Näiteks neid kastikaid on üle 350kW V8 mootoriga!!! Selliseid Holdeneid nimetavad nad Stormrideriks.