Seitse kuud reisil oldud. Aeg on küll päris kiiresti läinud, aga samas on juba tunda, et päris pikalt on kodust ära oldud. Paljudest mõneti kummalistest asjadest on aeg-ajalt kõrini ja nii mõnelgi korral tekivad mõtted teemal, et kas aitab ka juba. Avalikud ja haisvad tualetid ning narivoodi on raudselt halvas mõttes esikohal. Samuti igasugused lubadused töö saamise ja töö enda kohta. Lugesime seda juba enne Eestist lahkumist teiste blogidest, et Austraalias antakse sulle palju lubadusi. Aga loomulikult me ei uskunud, et seda siin nii palju kohtab. Nüüd teame juba omast käest, et läbi ma ei tea mis õnneliku juhuse õnnestub sul võib olla midagi muud ka peale lubaduste saada...
Jõudsime Cairnsi 10. juuni õhtul ja ööbisime viimase öö linnas asuvas karvanpargis autos magades. Järgmisel päeval pidime auto ära andma. Päris kahju oli autot ära anda. Hea mugav oli, asjad olid kogu aeg ühes kohas, ei pidanud seljas tassima ja voodi oli ka päris normaalne.
Reisida on ju alati tore, aga alati mõjub negatiivselt sinu rahakotile. Nii pidime hostelis jälle mitme inimesega ühte tuppa kolima. Käisime kolm hostelit läbi ja valisime alustuseks Koala Beach Resordi. Uhke nimi, aga mitte selle vääriline. Kahjuks ei ole olemas ideaalset hostelit (puhas, korraliku köögiga ja odav), seega valisime halvimatest parima. Saime neljase toa, kus oli oma vannituba ja väikene diivaniga eestuba. Tuba oli väga suur ja on luksus, kui vannituba ei ole kuskil koridori peal. Ainuke häda oli, et tuba oli umbne ja seal levis mingisugune seletamatult vastik hais. Ja koristamas seda ka ei käidud. Iga päev tühjendati ainult prügikast ja vahetati linad, kui keegi välja kolis. Vannituba ja toa põrandad olid väga mustad. Hind aga oli väga soodne, kõige odavam öömaja reisi jooksul: 20.80 dollarit öö eest, kui ostad öömaja viieks ööks järjest. Köök oli suur, aga järjekordselt üsna räpane ja koristamata. Tohutult suure hosteli peale (tube on seal väga palju, pakun et poolsada tuba on kindlasti) töötas köögis üks ainukene nelja rauaga pliit. Söögi tegemise ja söömise nõude saamiseks tuli maksta 10 dollarit inimese kohta deposiiti, linade saamiseks kah 5 dollarit nägu! Ja selle eest joogi kruuse ikka ei saanud, anti kaks väikest klaasi. Esimesel hommikul jõime väikestest kaussidest kohvi ja siis sai kõrini. Absoluutselt igas hostelis on tasside saamise/leidmisega tõelisi raskuseid. Läksime poodi ja ostsime isiklikud suured ja kaanega plastmassist kruusid. Nüüd saame vähemalt igal hommikul ja igal pool kohvi juua. Oleme siin nagunii ainult üks tass päevas kohvi jooma hakanud, mitte et isu poleks, aga kallis on. Siin juuakse palju lahustuvat kohvi ja see on väga odav, aga normaalne purukohv on kallis. Nüüd on siis vähemalt hommikukohv kindlustatud. Ühel õhtul jagas hosteli baar külmikutäie head Coopersi õlut hinnaga 1 dollar pudel.
Toas oli meil esimesed kaks ööd veel üks iirlane ja peale seda saime kolm ööd kahekesi neljases toas olla. Tõeline luksus :)
Koalas me üle viie päeva ei olnud ja kolisime järgmisesse – City Backpackerisse. Põhjuseks selle hosteli poolt jagatavad tasuta õhtusöögi kupongid ja väga mõistlik voodi hind. Jah, siin linnas jagavad hostelid ja reisibürood söögikuponge erinevatesse baaridesse. Enamasti (nagu ka meie) on kõik rändurid siia jõudes peale pikka reisimist vaesed, nii et tänu kupongidele ei jää siis vähemalt nälga. Ja üks pluss on siinsel hostelil veel: siin on suur hall kodukass :) Võite kolm korda arvata, kes seda kassi kõige rohkem siinsetest elanikest silitab :)
Cairns on keskmise suurusega linn, umbes nagu Tartu. Elanikke kusagil 100 000. Arvasime, et on suurem, aga ei ole. Linna kohta öeldakse, et see kas meeldib sulle või mitte. Meie kaldume vist selle mitte poole. Ta on ilus, aga väga vaikne. Kella kuuest sureb südalinn välja. Samuti on võimalik linn ühe päevaga läbi käia. Väga paljud inimesed tulevadki siia ainult selleks, et Great Barrier Reefil sukeldumas ja snorgeldamas käia. Eeldused ilusaks suvituslinnaks on olemas, ainult ujuda ei saa: piltidelt nähtud ja lubatud ilusa liivaranna asemel on mudamülgas. Kunstlikult kohale toodud liiva natukene on, aga edasi on pikalt mudane põhi ja vesi on kaldast väga kaugel. Eks siin ei ole randa korda tehtud sellepärast, et meres elavad krokodillid (soolase vee krokodillid). Me jah mitu päeva käisime ja mõtlesime, et miks nad siis ise kunstlikult randa ei tee, et ookean ju olemas, ilus pikk ranna promenaad kah, aga kui nüüd ühel päeval krokodillide eest hoiatavaid silte nägime, siis saime aru miks. Ujumas saab siis käia ainult hirmus kloorises mere äärde ehitatud vabaõhu basseinis. Basseini äärde on väikene liivariba kah tehtud. Ja päeviti on basseiniäär paksult päkkpäkkereid täis. Me nii lootsime, et siin saab jälle normaalses ookeanis ujuda, aga ei. Ujumas käiakse põhja pool Palm Cove's, Trinity Beachil jm, kust me autoga enne Cairnsi tulekut läbi sõitsime. Basseinis peab kahjuks ikka aeg-ajalt käima, sest õues on kogu aeg 28-30 kraadi sooja ja tahaks vahepeal keset päeva end jahutada.
Linnas on tõesti ilus ja korralik rannapromenaad. Sõidutee ääres on hulgaliselt kohvikuid jm söögikohti, igal õhtul on ööturg ning otse ookeani kaldal jookseb jalakäijate jaoks ehitatud puidust teerada. Mis on vähemalt 4 km pikk. Ainult see muda haiseb aeg-ajalt kui seal jalutada. Samuti on olemas ilus jahtsadam. Linnas on ka mitmeid suuri kaubanduskeskuseid. Aga põhiliselt kohtab umbes iga viie meetri tagant järjekordset turismifirmat, kes kõik sulle Suurele Korallrahule jm tuure korraldada tahavad. Ma ei tea, kuidas nad kõik elus püsivad, sest neid on siin tõesti tohutult palju. Aga linna põhi sissetulek ongi turism. Siin käib palju kohalike austraallasi, samuti turiste üle maailma. Suur Korallrahu on ju ikkagi üks maailmaimedest. Ja kliima on ka turistile sobiv - aastaringi on hea soe. Erinevalt muust Austraaliast. Melbourne's ja Sydneys on nimelt hetkel öökülmad! Päeval veab temperatuuri heal juhul 15 peale välja. Brisbane's on päeval küll 20 ringis, aga öösiti on temp viie kraadi ümber. Pole siis ime, et kõik seljakotirändurid jm turistid praegu siia tulevad. Eriti palju on hetkel meiesuguseid backpackereid, kes tööd otsivad. 28. juuni pidi koolivaheaeg hakkama, siis tulevad kohalikud ka peredega siia puhkama.
Meie plaanid olid kogu aeg nii, et siia tulles teeme jälle mõnda aega tööd, sest Brisbane'st siia reisimine oli üpris kulukas. Nüüd on aga kahjuks selgunud, et siit linnast me tööd omale ilmselt küll ei saa :( Linn on seljakotirändureid täis ning lisaks nagu tänasest lehest lugesin, on Cairnsis Queenslandi osariigi kõige suurem töötuse protsent. Ühesõnaga kohalikudki on tööta ja neid eelistatakse igal juhul rohkem kui meid. Poolteist aastat tagasi oli Austraalias väga palju lihttööd saada, sest kohalikud ei viitsinud seda teha. Nüüd on majanduskriisi tagajärel paljud töötuks jäänud ja valmis ka igasugust tööd tegema. Siin töökoha saamiseks peab ikka roppu moodi õnne olema. Esimesed päevad otsisime netist tööd ja saatsime CV-d laiali, ei midagi. Järgmisena võtsime tööbürood ette, käisime kõik läbi ja jätsime oma CV-d, ei midagi. Lõpuks võtsime CV-d näppu ja hakkasime mööda 4km pikkust äritänavat marssima ja astusime kõikvõimalikesse asutustesse sisse ja küsisime tööd. Tulemus: kaks hotelli ja üks autorendi firma võtsid CV vastu, et hetkel pole midagi pakkuda, aga kui peaks tulema, siis võtavad ühendust. Ülejäänud mitukümmend asutust ei tahtnud isegi CV-d vastu võtta. Ilmselt oli neil neid juba palju tekkinud. Asutused noogutavad, et jaa, head CV-d ja head soovituskirjad (saime eelmistest töökohtadest väga head soovituskirjad ja siin riigis nõuavad enamik firmasid soovituskirjasid, isegi koristajalt!), aga tööd lihtsalt hetkel pole pakkuda. Samas üks toakaaslane käis samamoodi ukselt uksele ja tal vedas, sai ühte rendifirmasse autopesijaks. Pidi hea lihtne töö olema. Nüüd peame tõsiselt mõtlema, kas jätkame ukselt uksele käimist ja loodame, et ehk näkkab või peame kusagile mujale edasi liikuma. Aga nagu kuulda on, siis ega mujalgi palju parem ole. Oleme suhelnud reisil tekkinud sõprade-töökaaslastega, kes erinevates osariikides tööd otsivad ja igal pool pidi väga raske olema. Puhtalt juhuse asi, kas sa oled õigel ajas õiges kohas. Kohtasime siin ühte töökaaslast müügimehe päevilt, kes lendas Brisbane'st Cairnsi, kuna ühest töökohast öeldi, et kui sel kuupäeval kohal on, siis saab endale töö. Lendas siis hirmkalli raha eest kohale ja kohale jõudes selgus, et tööandja oli ära unustanud, et talle töö lubas anda ja võttis juba kellegi teise, kes tänavalt sisse astus. Sellist asja kohtab siin paraku igal pool :( Jamie hakkas siis Cairnsis olles tööd edasi otsima. Kui meie teda nägime, siis oli ta juba kuu aega siin olnud ja ka kõikvõimalikul viisil tööd otsinud. Tulemus: tööd ei ole ja raha lõppemas. Viimase raha kulutasid tüdrukuga Sydneysse sõitmiseks. Ehk seal veab paremini.
Samuti kohtasime siin üle pika aja ühte Eestlast. Läksime oma tasuta õhtusöögile (söök on selline tavaline massidele tehtud koolisöök, aga kui raha vähe, siis saab vähemalt kõhu enam-vähem täis) ja kohtusime Martiniga. Martin on juba 2,5 aastat reisinud. Ühe aasta elas Jaapanis, ta on nimelt hariduselt jaapani filoloog (ma ei teadnudki, et Eestis sellist asja õppida saab, aga endises Humanitaarinstituudis pidi saama) ja siis käis kohapeal keelt edasi õppimas. Edasi tuli Austraaliasse, siin on töötanud ja reisinud juba 1,5 aastat. Nüüd taotleb Uus-Meremaa viisat, et siina tööle ja reisima minna. Ühesõnaga elukutseline reisija :) Austraalias olles on kõik tema tööd olnud rasked ja füüsilised lihttööd. Palju ka farmitööd, tänu sellele sai teise aasta viisa. Cairnsis on ta juba kuu aega olnud ja selle aja jooksul täpselt ühe päeva tööd teha saanud. Tegi viimati Sydneys ühe agentuuri kaudu tööd, mille harikontor on Cairnsis ka, aga see suutiski talle ainult üheks päevaks ehitusplatsile tööd leida. Üks valitsuse tööagentuur oli talle öelnud, et siin pandi hiljuti mitu suurt ladu kinni ja inimesed jäid tööta. Samuti vaevlevad kõik ehitusfirmad ja ehitusmehed. Ning vaikimisi on kõik agentuurid nõuks võtnud iga hinna eest ainult kohalikke tööle võtta, mitte backpackereid enam. Kohtasime seda isegi kui käisime hotellides, motellides jms kohtades tööd küsimas. Meie küsimusele, et kas teil mingisugustki tööd on pakkuda, vastati küsimusega, et kas te olete reisijad. Kuuldes, et jah, öeldi kohe, et tööd pole.
Kuigi Austraalia poliitikud väidavad, et seda riiki on majanduskriis kõige vähem mõjutanud, räägivad inimesed teist juttu. Paljud juba teist aastat Austraalias reisivad ja töötavad seljakotirändurid ütlevad, et kuni 2008. aasta septembrini oli töö leidmine siin käkitegu. Kõikidel asutustel ja teadete tahvlitel olid töökuulutused üleval, mine ainult kohale ja hakka tööle. Igasugust just lihttööd oli lihtne saada. Nüüd on reaalsus see, et asutused saavad kuhjade viisi CV-sid inimestelt, kes tänavatelt sisse astuvad. Isegi printima minnes, küsitakse leti tagant juba ise, et CV on vaja välja printida jah? Ja irvitatakse. Printijad ja paljundajad saavad siin küll rikkaks. Sest massiliselt lastakse siin neid praegu välja. Ja kallis on see kah, ühe lehe väljaprintimine maksab ca 4 krooni ja skännimine 8 krooni! Õudne! Tallinnas maksis viimati ühe lehe väljaprintimine mõnikümmend senti. Aga sellist töö otsimist ei ole me varem kuskil ka näinud nagu siin linnas. Kõik backpackerid kõnnivad CV-d näppus ja astuvad igasse asutusse sisse. Põhimõtteliselt käib võidujooksmine, et kes esimesena asutuse uksest sisse saab. Nägime täna just kahte tüdrukut, kes paljundasid tõsiselt suure paki CV-sid ja hakkasid kaubanduskeskuses kõikidesse poodidesse neid jagama.
Kuna me oleme ka juba nädal aega siin olnud ja tööd otsinud, siis paistab väga seda moodi, et meil pole mõtet oma raha siin elamise peale enam raisata ja tuleb edasi liikuda.
Cairnsi puhul on hetkel ainsana lahe asi see, et tõepoolest kõik on siin. Oleme siin olles kohtunud nii paljude vanade töökaaslastega või inimestega, kellega on kuskil tuba jagatud :) Kõige õnnelikum taaskohtumine oli Alexiga, kellega Brisbane's müügitööd tegime. Alex oli seal firmas minu õpetaja ja me saime kohe esimesest hetkest väga hästi läbi. Kui me peale Noosat enam Brisbane tagasi ei läinud, siis oli Alex nii kurb ja nuttis. Aga ega temagi enam seal firmas kaua vastu pidanud, kaks nädalat tegi veel ja nüüd kohtusime siis taas Cairnsis :))
Jõudsime Cairnsi 10. juuni õhtul ja ööbisime viimase öö linnas asuvas karvanpargis autos magades. Järgmisel päeval pidime auto ära andma. Päris kahju oli autot ära anda. Hea mugav oli, asjad olid kogu aeg ühes kohas, ei pidanud seljas tassima ja voodi oli ka päris normaalne.
Reisida on ju alati tore, aga alati mõjub negatiivselt sinu rahakotile. Nii pidime hostelis jälle mitme inimesega ühte tuppa kolima. Käisime kolm hostelit läbi ja valisime alustuseks Koala Beach Resordi. Uhke nimi, aga mitte selle vääriline. Kahjuks ei ole olemas ideaalset hostelit (puhas, korraliku köögiga ja odav), seega valisime halvimatest parima. Saime neljase toa, kus oli oma vannituba ja väikene diivaniga eestuba. Tuba oli väga suur ja on luksus, kui vannituba ei ole kuskil koridori peal. Ainuke häda oli, et tuba oli umbne ja seal levis mingisugune seletamatult vastik hais. Ja koristamas seda ka ei käidud. Iga päev tühjendati ainult prügikast ja vahetati linad, kui keegi välja kolis. Vannituba ja toa põrandad olid väga mustad. Hind aga oli väga soodne, kõige odavam öömaja reisi jooksul: 20.80 dollarit öö eest, kui ostad öömaja viieks ööks järjest. Köök oli suur, aga järjekordselt üsna räpane ja koristamata. Tohutult suure hosteli peale (tube on seal väga palju, pakun et poolsada tuba on kindlasti) töötas köögis üks ainukene nelja rauaga pliit. Söögi tegemise ja söömise nõude saamiseks tuli maksta 10 dollarit inimese kohta deposiiti, linade saamiseks kah 5 dollarit nägu! Ja selle eest joogi kruuse ikka ei saanud, anti kaks väikest klaasi. Esimesel hommikul jõime väikestest kaussidest kohvi ja siis sai kõrini. Absoluutselt igas hostelis on tasside saamise/leidmisega tõelisi raskuseid. Läksime poodi ja ostsime isiklikud suured ja kaanega plastmassist kruusid. Nüüd saame vähemalt igal hommikul ja igal pool kohvi juua. Oleme siin nagunii ainult üks tass päevas kohvi jooma hakanud, mitte et isu poleks, aga kallis on. Siin juuakse palju lahustuvat kohvi ja see on väga odav, aga normaalne purukohv on kallis. Nüüd on siis vähemalt hommikukohv kindlustatud. Ühel õhtul jagas hosteli baar külmikutäie head Coopersi õlut hinnaga 1 dollar pudel.
Toas oli meil esimesed kaks ööd veel üks iirlane ja peale seda saime kolm ööd kahekesi neljases toas olla. Tõeline luksus :)
Koalas me üle viie päeva ei olnud ja kolisime järgmisesse – City Backpackerisse. Põhjuseks selle hosteli poolt jagatavad tasuta õhtusöögi kupongid ja väga mõistlik voodi hind. Jah, siin linnas jagavad hostelid ja reisibürood söögikuponge erinevatesse baaridesse. Enamasti (nagu ka meie) on kõik rändurid siia jõudes peale pikka reisimist vaesed, nii et tänu kupongidele ei jää siis vähemalt nälga. Ja üks pluss on siinsel hostelil veel: siin on suur hall kodukass :) Võite kolm korda arvata, kes seda kassi kõige rohkem siinsetest elanikest silitab :)
Cairns on keskmise suurusega linn, umbes nagu Tartu. Elanikke kusagil 100 000. Arvasime, et on suurem, aga ei ole. Linna kohta öeldakse, et see kas meeldib sulle või mitte. Meie kaldume vist selle mitte poole. Ta on ilus, aga väga vaikne. Kella kuuest sureb südalinn välja. Samuti on võimalik linn ühe päevaga läbi käia. Väga paljud inimesed tulevadki siia ainult selleks, et Great Barrier Reefil sukeldumas ja snorgeldamas käia. Eeldused ilusaks suvituslinnaks on olemas, ainult ujuda ei saa: piltidelt nähtud ja lubatud ilusa liivaranna asemel on mudamülgas. Kunstlikult kohale toodud liiva natukene on, aga edasi on pikalt mudane põhi ja vesi on kaldast väga kaugel. Eks siin ei ole randa korda tehtud sellepärast, et meres elavad krokodillid (soolase vee krokodillid). Me jah mitu päeva käisime ja mõtlesime, et miks nad siis ise kunstlikult randa ei tee, et ookean ju olemas, ilus pikk ranna promenaad kah, aga kui nüüd ühel päeval krokodillide eest hoiatavaid silte nägime, siis saime aru miks. Ujumas saab siis käia ainult hirmus kloorises mere äärde ehitatud vabaõhu basseinis. Basseini äärde on väikene liivariba kah tehtud. Ja päeviti on basseiniäär paksult päkkpäkkereid täis. Me nii lootsime, et siin saab jälle normaalses ookeanis ujuda, aga ei. Ujumas käiakse põhja pool Palm Cove's, Trinity Beachil jm, kust me autoga enne Cairnsi tulekut läbi sõitsime. Basseinis peab kahjuks ikka aeg-ajalt käima, sest õues on kogu aeg 28-30 kraadi sooja ja tahaks vahepeal keset päeva end jahutada.
Linnas on tõesti ilus ja korralik rannapromenaad. Sõidutee ääres on hulgaliselt kohvikuid jm söögikohti, igal õhtul on ööturg ning otse ookeani kaldal jookseb jalakäijate jaoks ehitatud puidust teerada. Mis on vähemalt 4 km pikk. Ainult see muda haiseb aeg-ajalt kui seal jalutada. Samuti on olemas ilus jahtsadam. Linnas on ka mitmeid suuri kaubanduskeskuseid. Aga põhiliselt kohtab umbes iga viie meetri tagant järjekordset turismifirmat, kes kõik sulle Suurele Korallrahule jm tuure korraldada tahavad. Ma ei tea, kuidas nad kõik elus püsivad, sest neid on siin tõesti tohutult palju. Aga linna põhi sissetulek ongi turism. Siin käib palju kohalike austraallasi, samuti turiste üle maailma. Suur Korallrahu on ju ikkagi üks maailmaimedest. Ja kliima on ka turistile sobiv - aastaringi on hea soe. Erinevalt muust Austraaliast. Melbourne's ja Sydneys on nimelt hetkel öökülmad! Päeval veab temperatuuri heal juhul 15 peale välja. Brisbane's on päeval küll 20 ringis, aga öösiti on temp viie kraadi ümber. Pole siis ime, et kõik seljakotirändurid jm turistid praegu siia tulevad. Eriti palju on hetkel meiesuguseid backpackereid, kes tööd otsivad. 28. juuni pidi koolivaheaeg hakkama, siis tulevad kohalikud ka peredega siia puhkama.
Meie plaanid olid kogu aeg nii, et siia tulles teeme jälle mõnda aega tööd, sest Brisbane'st siia reisimine oli üpris kulukas. Nüüd on aga kahjuks selgunud, et siit linnast me tööd omale ilmselt küll ei saa :( Linn on seljakotirändureid täis ning lisaks nagu tänasest lehest lugesin, on Cairnsis Queenslandi osariigi kõige suurem töötuse protsent. Ühesõnaga kohalikudki on tööta ja neid eelistatakse igal juhul rohkem kui meid. Poolteist aastat tagasi oli Austraalias väga palju lihttööd saada, sest kohalikud ei viitsinud seda teha. Nüüd on majanduskriisi tagajärel paljud töötuks jäänud ja valmis ka igasugust tööd tegema. Siin töökoha saamiseks peab ikka roppu moodi õnne olema. Esimesed päevad otsisime netist tööd ja saatsime CV-d laiali, ei midagi. Järgmisena võtsime tööbürood ette, käisime kõik läbi ja jätsime oma CV-d, ei midagi. Lõpuks võtsime CV-d näppu ja hakkasime mööda 4km pikkust äritänavat marssima ja astusime kõikvõimalikesse asutustesse sisse ja küsisime tööd. Tulemus: kaks hotelli ja üks autorendi firma võtsid CV vastu, et hetkel pole midagi pakkuda, aga kui peaks tulema, siis võtavad ühendust. Ülejäänud mitukümmend asutust ei tahtnud isegi CV-d vastu võtta. Ilmselt oli neil neid juba palju tekkinud. Asutused noogutavad, et jaa, head CV-d ja head soovituskirjad (saime eelmistest töökohtadest väga head soovituskirjad ja siin riigis nõuavad enamik firmasid soovituskirjasid, isegi koristajalt!), aga tööd lihtsalt hetkel pole pakkuda. Samas üks toakaaslane käis samamoodi ukselt uksele ja tal vedas, sai ühte rendifirmasse autopesijaks. Pidi hea lihtne töö olema. Nüüd peame tõsiselt mõtlema, kas jätkame ukselt uksele käimist ja loodame, et ehk näkkab või peame kusagile mujale edasi liikuma. Aga nagu kuulda on, siis ega mujalgi palju parem ole. Oleme suhelnud reisil tekkinud sõprade-töökaaslastega, kes erinevates osariikides tööd otsivad ja igal pool pidi väga raske olema. Puhtalt juhuse asi, kas sa oled õigel ajas õiges kohas. Kohtasime siin ühte töökaaslast müügimehe päevilt, kes lendas Brisbane'st Cairnsi, kuna ühest töökohast öeldi, et kui sel kuupäeval kohal on, siis saab endale töö. Lendas siis hirmkalli raha eest kohale ja kohale jõudes selgus, et tööandja oli ära unustanud, et talle töö lubas anda ja võttis juba kellegi teise, kes tänavalt sisse astus. Sellist asja kohtab siin paraku igal pool :( Jamie hakkas siis Cairnsis olles tööd edasi otsima. Kui meie teda nägime, siis oli ta juba kuu aega siin olnud ja ka kõikvõimalikul viisil tööd otsinud. Tulemus: tööd ei ole ja raha lõppemas. Viimase raha kulutasid tüdrukuga Sydneysse sõitmiseks. Ehk seal veab paremini.
Samuti kohtasime siin üle pika aja ühte Eestlast. Läksime oma tasuta õhtusöögile (söök on selline tavaline massidele tehtud koolisöök, aga kui raha vähe, siis saab vähemalt kõhu enam-vähem täis) ja kohtusime Martiniga. Martin on juba 2,5 aastat reisinud. Ühe aasta elas Jaapanis, ta on nimelt hariduselt jaapani filoloog (ma ei teadnudki, et Eestis sellist asja õppida saab, aga endises Humanitaarinstituudis pidi saama) ja siis käis kohapeal keelt edasi õppimas. Edasi tuli Austraaliasse, siin on töötanud ja reisinud juba 1,5 aastat. Nüüd taotleb Uus-Meremaa viisat, et siina tööle ja reisima minna. Ühesõnaga elukutseline reisija :) Austraalias olles on kõik tema tööd olnud rasked ja füüsilised lihttööd. Palju ka farmitööd, tänu sellele sai teise aasta viisa. Cairnsis on ta juba kuu aega olnud ja selle aja jooksul täpselt ühe päeva tööd teha saanud. Tegi viimati Sydneys ühe agentuuri kaudu tööd, mille harikontor on Cairnsis ka, aga see suutiski talle ainult üheks päevaks ehitusplatsile tööd leida. Üks valitsuse tööagentuur oli talle öelnud, et siin pandi hiljuti mitu suurt ladu kinni ja inimesed jäid tööta. Samuti vaevlevad kõik ehitusfirmad ja ehitusmehed. Ning vaikimisi on kõik agentuurid nõuks võtnud iga hinna eest ainult kohalikke tööle võtta, mitte backpackereid enam. Kohtasime seda isegi kui käisime hotellides, motellides jms kohtades tööd küsimas. Meie küsimusele, et kas teil mingisugustki tööd on pakkuda, vastati küsimusega, et kas te olete reisijad. Kuuldes, et jah, öeldi kohe, et tööd pole.
Kuigi Austraalia poliitikud väidavad, et seda riiki on majanduskriis kõige vähem mõjutanud, räägivad inimesed teist juttu. Paljud juba teist aastat Austraalias reisivad ja töötavad seljakotirändurid ütlevad, et kuni 2008. aasta septembrini oli töö leidmine siin käkitegu. Kõikidel asutustel ja teadete tahvlitel olid töökuulutused üleval, mine ainult kohale ja hakka tööle. Igasugust just lihttööd oli lihtne saada. Nüüd on reaalsus see, et asutused saavad kuhjade viisi CV-sid inimestelt, kes tänavatelt sisse astuvad. Isegi printima minnes, küsitakse leti tagant juba ise, et CV on vaja välja printida jah? Ja irvitatakse. Printijad ja paljundajad saavad siin küll rikkaks. Sest massiliselt lastakse siin neid praegu välja. Ja kallis on see kah, ühe lehe väljaprintimine maksab ca 4 krooni ja skännimine 8 krooni! Õudne! Tallinnas maksis viimati ühe lehe väljaprintimine mõnikümmend senti. Aga sellist töö otsimist ei ole me varem kuskil ka näinud nagu siin linnas. Kõik backpackerid kõnnivad CV-d näppus ja astuvad igasse asutusse sisse. Põhimõtteliselt käib võidujooksmine, et kes esimesena asutuse uksest sisse saab. Nägime täna just kahte tüdrukut, kes paljundasid tõsiselt suure paki CV-sid ja hakkasid kaubanduskeskuses kõikidesse poodidesse neid jagama.
Kuna me oleme ka juba nädal aega siin olnud ja tööd otsinud, siis paistab väga seda moodi, et meil pole mõtet oma raha siin elamise peale enam raisata ja tuleb edasi liikuda.
Cairnsi puhul on hetkel ainsana lahe asi see, et tõepoolest kõik on siin. Oleme siin olles kohtunud nii paljude vanade töökaaslastega või inimestega, kellega on kuskil tuba jagatud :) Kõige õnnelikum taaskohtumine oli Alexiga, kellega Brisbane's müügitööd tegime. Alex oli seal firmas minu õpetaja ja me saime kohe esimesest hetkest väga hästi läbi. Kui me peale Noosat enam Brisbane tagasi ei läinud, siis oli Alex nii kurb ja nuttis. Aga ega temagi enam seal firmas kaua vastu pidanud, kaks nädalat tegi veel ja nüüd kohtusime siis taas Cairnsis :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar