Müügimehe eri

Müügitöö on nii eriline kogemus, et sellest tahaks korra kohe pikemalt rääkida. Kõigepealt hakkab kõik pihta (kateta) lubadustest. Räägitakse, kui hea töö see on ja kui vägev seltskond ja kultuur firmas on. Ikka iga kuu suurem pidu ja iga laupäev vinge grill. Meie nägime vaid ühte pidu ja kahte nö grilli, kus kogu söögiks oli täpselt üks vorstike tavalise saia vahel....Lisaks kirjutatakse tahvlile ilusaid numbreid, kui palju ikka keegi teenima hakkab. Ikka nii, et peaaegu igaüks suudab pea 1000$ teenida ilma probleemideta juba oma teisel nädalal. Tegelikkuses suutsid seda ainult paar tippu (inimesed, kes on seda tööd teinud üle aasta) kogu sellest 70-80 inimeselisest kambast. Ja loomulikult selle pead ka ise välja raalima, et kogu ilusatelt numbritelt lähevad veel maksud maha (20%) ja veel võetakse mingit administreerimise tasu 3%, umbes selle eest, et sulle palk välja arvutatakse.

Müügimeheks olemine on nagu mingisse ususekti kuulumine. Igal hommikul peavad kõik põllul (ehk siis ukselt uksele müüvad) töötajad kümneks kontorisse kogunema. Esimene tund tehakse oma meeskonna sisest koolitust. Ehk kõik kes alla kolme müügi päevas teevad, peavad igal hommikul rääkima, kuidas nad ukse taga käitusid, mida rääkisid ja mida peaks muutma, et kõik suudaksid vähemalt kolm müüki päevas teha. Peale seda peavad suured bossid pool tundi kõnesid ja nö üritavad töötajaid motiveerida.

Kuna Queensland on ikkagi 'päikesepaiste osariik' oli meil riietus vaba. Ehk kõik ei ilmunud ühesuguste kõige odavamate triiksärkidega natuke kallima triiksärgiga suurte bosside kõnesid kuulama. Aga see motiveerimine on küll nagu ajupesu. Pidevalt rõhutatakse: „Meie oleme parimad, praegu oleme küll riigis müügitulemuste poolest kolmandal kohal, aga kui me kõik kõvasti usume, siis suudame peagi esimesed olla.“ Kogu ajupesu põhineb ainult numbritel ja rahal, numbrid ja võimalik!!! saadav raha on müügimehe jaoks kõige olulisemad asjad. Iga päev kirjutatakse tahvlile üles Brisbane'i kontori tulemused ja siis võrreldakse seda teiste üleriigiliste kontoritega. Ja absoluutselt alati võis kuulda channel manageri ütlemas: „Eilne tulemus oli hea, aga mitte parim. Ma tean, et te suudate paremini teha. Sest mina usun teisse ja mina usun, et alates tänasest suudame me igal õhtul vähemalt 200 müüki koju tuua jne, jne“ Mitte kunagi ei oldud tulemusega rahul, sest alati saab väidetavalt veel paremini teha. Tiimide vahel on iga päev võistlus. Eelmise päeva parimate müüjate nimed kirjutatakse alati tahvlile ja siis nad peavad püsti tõusma. Ning kõik teised vaatavad neid inimesi siis suu ammuli nagu jumalaid, et kuidas nad suutsid nii palju müüa. Loomulikult peavad edukad müügimehed siis oma nippe ja soovitusi teistega jagama.

Lisaks tuuakse tihti keegi kontoritöötajatest meile esinema ja kõik räägivad siis loo, kuidas nad oma „karjääri“ alustasid. Kõik olid vaesed, ei saanud tööd ja siis andis see firma neile võimaluse, inimesed hakkasid tegema ukselt uksele müüki ja nüüd on nende elu nagu lill. Vähemalt nii arvavad nad ise, kuigi tegelikkuses teevad kõik müügimehed 60-70 tundi nädalas tööd, tiimijuhid veel rohkem ja mitte kellelgi pole mitte mingisugust eraelu. Paljud inimesed on siia tööle tulnud vaeste seljakotiränduritena, aga siis said firma kaudu pikemaajalise viisa ja on selles firmas töötanud 2 aastat. Ja sõna otseses mõttes töötanud, Austraaliat pole keegi näinud ja puhkustki ei ole saanud. Müügimehe palk on ainult saadav komisjonitasu. Kuid see, et sa suudad kellelegi uksel koti pähe tõmmata, ei tähenda veel, et sa oma 25$ komisjonitasu ka kätte saad (kliendil on õigus tühistada). Tiimijuhi palk sõltub tiimi tulemusest. Temale kukub iga meie müügi eest kopikas. Tiimi motiveerimine peaks olema tiimijuhi ülesanne, kuid meie oma sellega küll hakkama ei saanud.

Suur juht (channel manager) räägib igal hommikul, et kõik peavad endast igal päeval 100% andma ja tulema kontorisse tagasi nii paljude müükidega kui vähegi võimalik. Isegi kui oled haige, aga suremas ei ole, siis tuleb kohale ilmuda ja null müükidega naasta ei tohi. See on muidugi ülim totrus, vahepeal olid pooled töötajad korraga haiged, sest inimesed ei tohtinud koju jääda ja nakatasid teisi ka. Ja müügitulemused olid sel perioodil tegelikult hullemad kui muidu. Ja loomulikult inimesed põdesid haiguseid oluliselt kauem.

Kõige jaburam asi, mida hommikuti tegema pidime oli täiest kõrist karjumine. Kõik töötajad peavad tihedas ringis olema, üksteise õlgade ümbert kinni hoidma ja siis hakkab tiimijuhtide ja müügimeeste vahel karjumine. Tiimijuhid esitavad kõigest kõrist karjudes küsimusi ja müügimehed peavad täiest kõrist karjudes vastama. Tekst oli selline:

„What are we here for?“ - „Mida me tahame?“

„Cash!“ - „Raha!“

„What are we here for?“ - „Mida me tahame?“

„Career!“ - „Karjääri!“

„What are we here for?“ - „Mida me tahame?“

„Culture!“ - „Head seltskonda!“

„How do we get that?“ - „Kuidas me selle saavutame?“

„With 100% commitment!“ - „100%-lise pühendumusega!“

„How do we get that?“ - „Kuidas me selle saavutame?“

„With 100% passion!“ - „100%-lise kirega!“

„How do we get that?“ - Kuidas me selle saavutame?“

„With 100% attitude!“ - „100%-lise hoiaku ja suhtumisega!“

„What do we love?“ - „Mida me armastame?“

„SALES!!“ - „MÜÜKE!“

Seda karjumist nimetatakse hümniks ja seda on pisut raske eesti keelde tõlkida, aga enam vähem saavad inglise keelt mitte kõnelevad inimesed aimu, mida hümn endast kujutab. Peale viimast sõna „sales“ hakkavad kõik rõõmsalt, et mitte öelda hüsteeriliselt toas ringi hüppama ja plaksutama. Ning peale seda peaksid kõik energiat täis olema, kõik saadetakse oma minibussidesse ja saadetakse maailma vallutama ehk palju müüke tegema. Sic! Aga samas naljakas. Meie ei ole kunagi plaaninud selles vallas karjääri teha ja suhtusime kogu asjasse huumoriga. Meil oli lõbus kõike kõrvalt vaadata.

Pidevalt rõhutatakse, et kogu sinu teenistus sõltub sinust enesest. Tegelikult on ikka palju loteriid. Kõigepealt mis linnaosa tiimile on eraldatud, siis mis tänavale sind maha pannakse, kes sellel tänaval enne sind on käinud ja mida kokku luuletanud (olgu siis oma firmast või mõnest muust), lõpuks kliendi tujust ja otsustusvõimest või -õigusest. Näiteks nägin uksel silti:“Never mind the dog, it's the wife that bites“ - koera pole mõtet karta, hoopis naine hammustab. Irw :)) Alles siis tuleb sinu esinemisoskus.

Me tegime seda tööd kokku viis nädalat ja rohkem enam ei oleks kuidagi suutnud. Väga ajudele käiv töö ja kutsehaigus on ka – laupäeviti juba sõrmenukid valutasid koputamisest. Austraallased nimelt ei tunne eriti uksekellasid ja keskmiselt tuli päevas vähemalt 35-40 uksele koputada. Ja koputada ikka nii, et sees olijad sind kuuleksid. Tõeliselt sürr kogemus. Ja Eestis seda tööd kohe kindlasti teha ei saa ja ei tehtagi. Lihtsalt inimesed on nii erinevad. Siin on kohalikud harjunud ukselt uksele müüjatega ja nende käest ostmisega. Siin müüakse absoluutselt kõike ukselt uksele: elektrit, teleka-, interneti- ja telefonipakette, kõikvõimalikku põllumajandussaadusi (piim, roheline kraam jne väidetavalt otse lähedal asuvast talust), heategevust, puhkusepakette, seinamaale, allahindluskuponge jne. Nende konkreetsete asjade müümisega tegelevaid inimesi oleme kohanud, tuttavate või klientide käest kuulnud. Mina küll ei usaldaks ühtegi inimest, kes minu ukse taha tuleks ja ilusat juttu räägiks. Veel vähem avaks ma talle oma koduukse, kui ma olen just töölt koju tulnud ja hakkan õhtust sööma või naudin parasjagu pikka laupäeva hommikut.

Aga inimesed on siin erinevad ja seda tööd on vähemagi tahtmise juures võimalik teha. Võib juhtuda päevi, kus sinu tänaval on kõik ainult ebaviisakad inimesed, aga samas võib kohata ka palju väga toredaid inimesi, kes kohe tuppa kutsuvad ja süüa-juua ka veel pakuvad. Mul õnnestus paar korda kohata isegi kliente, kes olid Tallinnas käinud ja kes teadsid väga hästi, kus Eesti asub ja kui ilus meie Vanalinn ikka on. Ma võin vist isegi öelda, et 75% minu klientidest olid rohkem huvitatud minust endast ja minu kultuurilisest taustast, kui müüdavast tootest. Tänu isiksusele sain muidugi ka palju müüke :)

Viimane ehk viies nädal oli meil roadtripi nädal. See tähendab, et esmaspäeva varahommikul istusime kõik oma kottidega bussi ja sõitsime umbes 150km kaugusele Noosa'sse. Noosa on Brisbne'st põhja pool asuv pensionäride suvitus- ja pensionipõlve linn. Kuus päeva käisime hommikul üheksast õhtul seitsmeni nende uste taga. Majutuse eest maksis firma ja ööbisime puhkajatele välja renditavates korterites. Meile eraldati isegi täiesti privaatne ühetoaline korter!! Ah milline luksus, üle pika aja kahekesi toas, oma köök, oma vannituba :) Aga tööpäevad olid pikad ja õhtuti käis väike pidutsemine ka, nii et laupäeva õhtuks olime suurmväsinud. Ja sel viimasel nädalal oli töö väga raske, sest inimesed olid surmani tüdinenud ukselt uksele müügimeestest ning motivatsioon oli ka madal, sest kopp oli juba ees sellest tööst. Ja muidugi oli selles piirkonnas kohutavalt palju hiiglaslikke rikkurite losse ja neile ei läinud elektriarvelt 4% allahindlust absoluutselt korda. Palju müüke me sellel nädalal ei saanud, aga öömaja oli vähemalt tasuta ja nägime ikka selliseid super lahedaid villasid. Piltide alguses on Marko tehtud pildid majadest, kus tema koputamas pidi käima. Kogu Noosa on nagu üks suur Veneetsia, jõgi vonkleb igalt poolt läbi ja jõekallastel on niiiii suured majad. Ja autod on muidugi ka hoovis vinged. Aga ma pole ausõna elu sees nii suuri eramajasid ehk villasid näinud, kui Noosas. Mul õnnestuss paari majja ikka sisse ka saada ja nende interjöör oli ikka vapustavalt ilus. Aga valdav enamus kohalikest elanikest on pensionärid. Räägitakse, et varsti on kohlikel raskusi muruniitja leidmisega, sest linnas elavad ainult vanurid, noori on väga vähe. Üks klient ütles ka mulle, et varem käisid nad siin linnas igal suvel suvitamas, aga kohe, kui pensionile jäid, kolisid siia elama.

Meie ja inglise paarike – Emily ja Tom üürisime ühte majakest kolm päeva peale töö lõppu veel edasi. Ehk Brisbane'i me enam tagasi ei läinud. Saime endale kahe magamistoaga kahekorruselise majakese, mis maksis vähem, kui Brisbane'i neljakohaline ühikatuba. Maja oli superluks ja tagahoovis oli grillinurk, bassein ja mullivann :)

Pühapäeval käisime rannas vedelemas ja üle pika aja ujumas. Mõnna. Õhtul tegime hästi hea ja korraliku grilli ning vaatasime „Austraalia“ filmi. Väga lahe film, kes veel vaadanud ei ole, siis vaadake.

Esmaspäeval, 18. mai oli meil teine pulma-aastapäev. Päeval käisime suures rahvuspargis jalutamas, kus nägime järjekordset koaalat! Alguses ta loomulikult magas ja saime ainult uniseid pilte, aga tagasi tules oli ta üleval ja isegi ronis puu otsast alla ning jooksis üle platsi teise puu otsa. See oli tõeliselt haruldane vaatepilt, sest koaalad magavad ju 22h ööpäevas! Meil õnnestus see isegi pildile saada :)

Õhtul käisime üle väga, väga pika aja väljas söömas ja šampust joomas.

19. mail istusime bussi peale ja sõitsime Hervey Baysse. Ehk alustasime oma trippi Cairnsi.