23. märts kell pool kuus hommikul jõudsime tagasi Aucklandi. Broneerisime seekordseks ööbimiseks siin omale toa Formule 1s, aga sisse sai registreerida alles kell 2 päeval, seetõttu leidsime lennujaamas nurgatagused toolid ja keerasime magama. Lennukis sai ka vahelduva eduga 3 tundi magatud, aga väheks nagu jäi ja pealegi pole nii vara hommikul linnas ka midagi teha.
Tore, et selle Formule 1 avastasime, sest võrreldes hosteliga on selle kahene tuba oluliselt parem. Hinnavahe aga väga väikene ja Sydneys näiteks maksid täpselt ühe palju. See päev möödus suhteliselt uniselt ja ei teinudki midagi muud, kui kooserdasime hotelli, käisime toidupoes shoppamas ja läksime vara magama, sest järgmisel päeval oli vaja kell 7.25 rongi peale jõuda.
24. märts astusime Aucklandist rongi peale (The Overlander), mis viis meid 12 tunniga põhja saare põhja osast saare lõunatippu – pealinna Wellingtoni. Rong ei ole lihtsalt viis, kuidas Wellingtoni saada, see on turismiatraktsioon. Lennukiga oleks odavamalt ja kiiremini saanud, aga minu arvates peaksid kõik, kes siia tulevad, vähemalt ühe korra rongiga sõitma. Auckland-Wellingtoni rongiliin avati ametlikult 15.veebruaril 1909. aastal ja rong sõidab tänapäevani seda marsruuti. Rong ületab teel 25 silda ja läbib 14 tunnelit. Kõige pikem sild/viadukt on 414 meetrit ja 79 meetri kõrgusel maapinnast. Lisaks veel kurviga. Veel on trassil 'Spiraal'. Seda 19 sajandi lõpus valminud teelõiku peavad uus meremaalased selle ajastu suurimaks insenertehniliseks saavutuseks. Tegemist on siis mööda mäe külge ja läbi tunnelite mäge pidi üles poole tiirutava raudteelõiguga. Rongist on näha nii endast allpool, kui ülal pool olevat raudteelõiku. Peale Spiraali valmimist hakkas ringlema legend, et keegi pika kaubarongi vedurijuht märkas endast allpool veel mingeid tulesid, mida seal kindlasti ei oleks tohtinud olla, oma rongile vastu tulemas. Paanikas avastas ta, et need on tegelikult tema oma rongi viimase vaguni tuled. Kõrgeim platvorm, kus rong peatub on 814 meetri kõrgusel merepinnast ja tegemist on rahvuspargis asuva vulkaanilise platooga. Rong teeb tee peal kolm lühikest peatust, kus inimesed saavad 10 minutit jalgu sirutada ja võetakse uusi inimesi peale ning poolel teel tehakse pooletunnine peatus Tongariro rahvuspargis. Rahvuspargist näeb ära Uus-Meremaa suusakuurordi ja lumise Mt. Ruapehu, mis on Põhjasaare kõige kõrgem mägi: 2797 meetrit. Ruapehu kõrval asub Mt. Ngauruhoe (2287 meetrit), mida kasutati „Sõrmuste isanda“ filmis ja tegemist on mäega, mille otsas asus The Eye. Tongariro park oma platoode ja mägedega on filmis kasutatud kui Mordor.
Ühesõnaga tee Aucklandist Wellingtoni kulgeb otse mööda sisemaad ja suurtest rongiaknatest avaneb imeilusaid mägiseid maastiku vaateid. Rong on väga mugavate, suurte toolidega, lisaks oli meie vaguni lõpus väikene lounge, kus olid diivanid ja lauad. Loomulikult on olemas ka kohvikuvagun.
Sõit kestis täpselt 12 tundi ja selle ajaga läbiti 680 kilomeetrit. Kaarti vaadates tundub see Uus-Meremaa Austraalia kõrval väikene saarestik, aga tegelikult pole siinsed vahemaad üldse väikesed. 12 tundi möödus üpris kiiresti, vaadata oli väga palju ning kõlaritest informeeriti kogu aeg, mida ja kuhu vaadata ning räägiti lühidalt ajaloost.
Uus-Meremaa on kakskeelne: inglise ja maoori keel. Kõik tekstid ja sildid on kahes keeles. Enamik kohanimed on aga maoori keelsed. Mõned huvitavad nimed, mis teele jäid: Kakahi (irw), Kurikaka, Wainihinihi (ei ma ei kirjutanud kogemata liigapalju “nihi“-sid, selline kohanimi on päriselt olemas Arthur Pass'i tee peal), Hapuawhenua, Manganui-o-te-ao jne. Päris raske on sõitmise ajal kaarti ja silte lugeda, ei jõua nime lõpunigi lugeda, kui juba oli vaja ära keerata :)
24.-26. märts pealinn Wellington
Wellington asub põhjasaare lõunapoolses tipus. Wellingtoni jõudes võttis meid vastu hoopis teistsugune kliima kui oodata oskasime. Kell kaheksa õhtul oli väljas ainult 10 kraadi sooja ja merelt puhus väga külm tuul. Temperatuuri vahetus oli karm ja raske taluda. Üle nelja kuu tundsime esimest korda taas, mis tunne on, kui kõrvad ja käed hirmsasti külmetavad ning külm ja niiske tuul puhub niimoodi kontidesse, et ei saa isegi toas sooja (sest hostelis ju kütet ei ole!). Lihtsalt kuna saabusime just Cooki saartelt, kus oli 29 kraadi sooja ja isegi Aucklandis oli päeval nii 22 kraadi, siis oli muutus väga järsk. Aga sellega pidime nüüd harjuma, sest lõunasaar on veel oluliselt külmem kui põhjasaar.
Wellington on ühtlasi ka Uus-Meremaa kultuuripealinn ja reklaamib end kui sophisticated linn. Ja seda ta tõepoolest ka on. Kõikjal on märgata põnevat innovatiivsust, huvitavaid skulptuure ning ehitisi. Samamoodi nagu Austraalias ei ole Uus-Meremaa pealinn riigi kõige suurem linn. Auckland on miljonilinn ja ilmselt ka maailmas rohkem tuntud kui ca 420 000 elanikuga pealinn Wellington. Wellingtonis asub riigi parlament, välissaatkonnad, kõige paremad ülikoolid ja muuseumid. Riigiametnikud moodustavad siinse linna elanikonnast väga suure protsendi. Wellington jättis oluliselt parema mulje kui me pärast Canberra külastust kartsime. Tegemist on ikkagi linnaga, kus on pidev elu ja sebimine. Mereäärne promenaad on ääristatud kohvikute ja restoranidega. Väga palju on moodsat arhitektuuri ja tänavakunsti.
Käisime Parlamendis tuuril ka. Kahjuks ei lubatud fotokat kaasa võtta, seega on mõned pildid ainult majast väljastpoolt tehtud. Parlamendihooned on väga ilusad nii seest kui väljast. Koosneb kolmest osast: 1899. aastal valminud parlamendi raamatukogu, 1918.aastal kasutusele võetud parlamendihoone ja 1977.aastal valmis uus parlamendihoone. Hooned on kõik omavahel kõrgete aatriumkoridoridega ühendatud ja aktiivselt kasutuses. Kuna Uus-Meremaa on äärmiselt vulkaanilisel pinnal ja tihti esineb maavärinaid, siis on siinsed insenerid välja töötanud ja paigaldanud hoonetele sellised süsteemid, et parlament ei varise maavärina ajal kokku. Sama süsteemi on kasutatud ka Te Papa Rahvusmuuseumi juures ja mitmetes teistes riigi tähtsamates ja suuremates hoonetes. Parlament on 124-liikmeline ning riigis on nii peaminister kui ka kõrgema võimu esindaja kuninganna saadik/esindaja (the representative of the Queen). Senatit erinevalt Austraaliast ja Inglismaast enam ei ole. Senat saadeti mitte väga ammu laiali, kuna mingit kasu temast ei olnud, sest valimised võitnud partei nimetas sinna vaid omale sobivad esindajad. Jah, iga kord peale valmisi nimetas senati valmiste võitja....Kes ei tea, siis Uus-Meremaal on üldse elanike natukene üle nelja miljoni. Uus-Meremaa oli Inglismaa koloonia , kuid 1907. aastal muutus ta Uus-Meremaa Dominiooniks. Kõige esimene parlamendihoone oli aga üle tee asuv lõunapoolkera suurim puitehitis. Välja nägi ta täpselt nagu oleks kivist maja. Proovisime sellest pilti ka teha, aga maja on nii suur, et väga hästi ei õnnestunud. Praegu on majas Õigusteaduste ülikool.
Wellingtoni ümbritsevad mitmed mäekünkad, kuid buisness district asub orus. Mäeküngastel ümber linna asuvad äärelinnad. Ühes Wellingtoni elurajoonis asub maailma kõige järsem tänav. Üldse on linna ümbritsevad künkad väga järsud. Samas on igal majal avatud vaade merelahele ja üle lahe Wellingtoni kesklinnale. Ja selleks, et äärelinnas elavad inimesed mugavalt ja kiiresti linna saaksid, avati 1902. aastal cable car (köisraudtee rongi) liin, mis sõitis alguses auruveduri abil, aga 1933. aastal asendati elektriga. Seda kasutavad aktiivselt nii elanikud kui turistid. Cable cariga sõites avanevad ilusad vaated linnale ja tema lõpp-punktiks on mäe otsast algav Wellingtoni Botaanikaaed. Botaanikaaed on väga suur ja keerleb mäe otsast alla linna välja. Väga ilus jalutuskäik on see.
Kõige põnevam muuseum, kus me elus käinud oleme on Te Papa Tongarewa ehk Uus-Meremaa Rahvusmuuseum Wellingtonis. Muuseum on kuuekorruseline, äärmiselt põneva arhitektuuriga ja täiesti interaktiivne muuseum. Ei ole nii, et käid ja vaatad tummalt väljapanekuid, vaid igal pool tuleb nuppe vajutada jms, et asjad liikuma hakkaksid, hääled kostma hakkaksid, tutvustus jooksma hakkaks. Muuseum katab kogu Uus-Meremaa ajaloo, floora ja fauna ning isegi Maa tekkimise ja natukene on juttu ja väljapanekuid ka dinosauruste ajastust. Vulkaanilise maapinna tõttu on riigis olnud väga palju maavärinaid, nendest oli palju teaduslikke jutte ja palju videosid. Oli tehtud moodulmaja, kus said sees seista ja tunda füüsiliselt, mis juhtub, kui maja tabab 6 magnituudine maavärin. Päris hirmus! Samuti olid kõik Uus Meremaad tabanud katastroofid modelleeritud. Miks midagi kuidas liikuma hakkas ja mis mille põhjustas. On pildid ja videod 1991 aasta Cooki/Aoraki mäe vulkaanipurskest, mille tagajärjel jäi mägi 20 meetrit madalamaks. Süvaookean ongi tehtud vee alla. Inimesed käivad läbi toru nagu suuremates akvaariumites ja ümber on süvaookean oma eluga. Samuti saime esimest korda ära vaadata 3D filmi ookeani maailmast. See on ikka uskumatu tehnika saavutus! Vaatad ja selline tunne, et kala ujub silme eest läbi ja tahaks pai teha. Aga kui suur hai tuleb, siis tahaks kohalt minema hüpata :)) Äärmiselt reaalne tundub kõik. Muidu on ekraan nagu ekraan ikka kinos, aga võtmesõnaks on prillid, mis tuleb ette panna ja siis on kõik kolmedimensiooniline. Mis te arvate, kui suureks võib kasvada kalmaar? Muuseumis eksponeeriti suures piirituseakvaariumis Antarktika veetest püütud kalmaari, mis kaalus üle 400 kg ja oli 4m pikk!!
Väljas on väga palju maooride ajastut puudutav, nende kunst, elamised, paadid, liikumisteed Vaikse ookeani saarte vahel jne. Muuseumi oli isegi ehitatud vana Maooride koosolekute/nõupidamiste/otsuste tegemise ruumi koopia. Seda ruumi kasutatakse tänapäevani Maooridega sõlmitavate lepingute või nende elu olu puudutavate dokumentide allakirjutamiseks.
Loomulikult eksponeeriti ka valge inimese 'pahategusid' alates vihmametsade rohumaadeks tegemisest kuni uute loomaliikide ja taimeliikide sissetoomiseni. Enne valge inimese tulekut ei olnud Uus Meremaal kiskjaid, rotte, kasse jne. Rotid tulid laevadega ise. Kuid kõigepealt toodi sisse jänesed, et jahimeestel oleks kedagi lasta. Jahimehed käpardid ei saanud küttimisega hakkama ja kuna jänesel vaenlast ei olnud, siis nad paljunesid nagu jänesed. Toodi sisse rebased, et keegi jänest murraks, aga rebasel jällegi vaenlast polnud. Nüüd on Uus Meremaa täis jäneseid ja rebaseid. Keegi tark tõi sisse opossumid ja muud karusnaha loomad. Noh, et neil siin hea kasvada. Nüüd öeldakse, et Uus Meremaa on riik, kus on 4 miljonit inimest, 40 miljonit lammast ja 70 miljonit opossumit. Kõigile murdjatele on aga lennuvõimetud kohalikud kiivid kergeks saagiks. Rott virutab veel munad kah ära. Seetõttu on kiivi vabas looduses väga haruldaseks jäänud. Kõik need sissetoodud loomad ohustavad ka albatrosse, kellest tuleb juttu hiljem.
Selles muuseumis võib vabalt päevi veeta. Kuna meil nii palju aega ei olnud, siis me isegi kunstinäituste saalidesse ei jõudnudki. Ja see kõik oli muideks tasuta! Sellise muuseumi eest isegi ei oleks olnud kahju sissepääsu eest maksta.
Muuseumi kõrval oli üleni musta värvi Museum Hotel, mis on kuulus selle poolest, et kui Te Papa muuseumi ehitama hakati, siis seisis see hotell majaehitusel ees. Muuseum taheti ehitada suuremaks kui pinda oli ja siis ei jäänudki muud üle, kui kohalikud insenerid leiutasid ratastega mehhanismi, millega muuseum lihtsalt 120 meetrit edasi liigutati!! Põhimõtteliselt rööpad maha, majale rattad alla ja minema. Targad insenerid siin linnas, midagi pole öelda. Liigutamine toimus 1990ndate alguses ja hotell püsib siiamaani püsti ja tegutseb hotellina edasi.
27. märtsil läksime Wellingtonist laeva peale ja sõitsime 3,5 tunniga lõunasaarele Pictonisse. Laev oli kirjade järgi Uus Meremaa suurim reisilaev, aga tegelikult oli selline paras Hiiumaa praam. Võibolla oli natuke suurem. Picton on väga väikene sadamalinn (pigem isegi küla) ja sinna pikemaks ei jäänud. Läksime kohe edasi bussi peale, mis meid kuue tunniga mööda ilusat lõunasaare rannikuäärt Christchurchi viis. Nägime ilusaid loodusvaateid ja paljusid hülgeid, kes kalda ääres kividel vedelesid. Kohati olid tee ja raudtee vaid 10m kaugusel veepiirist! Tugevama lainetuse korral on aknad kindlasti märjad. Teed merest kaugemale ehitada ei saa, sest tee kõrval on kohe järsk mäekülg. Tegime veel kiire tiiru õhtuses linnas ja magama.
Christchurch on kõige suurem linn lõunasaarel ca 330 000 elanikuga ja see on vanim linn Uus Meremaal. Linnal on teatud atmosfäär nagu Tartul näiteks. Selline hästi rahulik ja mitte liiga suur ega liiga väike. Keskklinn on väga kompaktne ja kergesti liigeldav, tasuta buss on väga suur pluss. Linnas on koht, kus trammitee on tehtud läbi maja, väga kihvt! Ja sõidabki täitsa läbi klaasmaja. Linna läbiv jõgi on tehtud kohalikuks Veneetsiaks koos gondlitega ja puha :) Peaväljakul asub ilus katedraal. Ja muideks nägime üle pika aja taas linna peaväljakut. Siinpool maakera ei ole selliseid asju eriti olemas nagu Euroopas on igas linnas raekojaplats. Christchurchis siis on. Laupäeval oli väljakul turg ja osad inimesed mängisid hiiglasuurte malenuppudega keset platsi malet! :)
Sama päeva õhtul saime kätte ka oma edasise liikumisvahendi – Wicked campervani. Pidime auto juba laupäeval võtma, sest pühapäeval rendifirma ei tööta. Jäime õhtuks veel linna ja ööbisime keset linna oma eelmise öö hosteli kõrval. Seal oli lisaks tubadele olemas ka ametlik campervanide ja telkimisplats. Järgmised seitse ööd oli meie öömajaks renditud camper. Campervan oli 1994. aasta Toyota Estima (Eestis on mu meelest vana Previa umbes samasugune), mis oli seest elatavaks muudetud. Sisse oli ehitatud kapid asjade hoiustamiseks, väikene kraanikauss, külmakast, nõud, väikene gaasipliit ja isegi söögilaud. Laua sai õhtul lahti võtta ja siis sai madratsitega teha täissuuruses kahese voodi. Elektrit autos ei olnud. Ööbisime kõik ööd karavanparkides, kus sai käia duši all ja ühisköögis süüa teha.
29. märts hakkasime Christchurchist sõitma ja suundusime Arthur Pass'i kaudu läbi lõunasaare alpide saare läänekaldale. Autoaknast avanes palju ilusaid vaateid, millest on ka palju pilte. Lõunasaar on suuremalt osalt ainult mägine ja mägesid on alates rohelistest kuni aastaringi lumisteni välja. Kontrastid on võrratud, kui korraga näed rohelist ja lumist mäge kõrvuti. Esimene peatus oli Devil's Punchbowli kosk Arthur Pass'i külakese juures. Kose juurde saamiseks tuli mööda metsarada tund aega üles-alla turnida. Aga kohale jõudes oli vaade muidugi võimas. Kaua aega peeti seda koske maailma kõrgeimaks – 131 meetrit. Väga-väga ilus. Läksime Arthur Passis kohvikusse ja meile tuli ennast näitama Kea. Tegemist siis papagoi taolise linnuga, kes elab ainult Uus Meremaa lõunasaare mägedes. Lind on väga uudishimulik ja osav koti lukkude avamisel ja millegi pihta panemisel – nagu haraks noh. Erilised lemmikud pidid olema autovõtmed.
Esimese sõidupäeva õhtuks jõudsime Franz Josefi liustiku juurde ööbima. Sõitsime spetsiaalselt sellel päeval 400 km, et jõuda Rainforesti karavanparki ööbima. Ja miks? Aga selle pärast, et see oli ainuke koht, mis reklaamis, et neil on Skandinaavia saun seal. Me ei ole siiani muidu sauna taga igatsenud, sest õues on kogu aeg paras saun olnud, aga Uus-Meremaal oli kogu aeg nii külm, et tahtsime vähemalt korrakski mitte värisedes magama jääda. Noh, ütleme nii, et neil on sauna suhtes veel arenguruumi, aga kuna siin maailmanurgas sellist asja üldse ei tunta, siis viis pluss, et nad selle üldse olid teinud. Broneerisime kohe tunniks ajaks omale sauna (broneerimine käis muidu poole tunni kaupa, aga selle ajaga ei saa ju keha soojakski). Saun oli eraldi 2X3m majake hoovi peal koos elektrikerisega. Uks oli suure klaasaknaga ja väga hõre. Riietusruumi ei olnud. Põrandal puhus külm tuul. Temperatuur võis olla sees nii 60-70 kraadi vahel. Pesemas sai käia üle hoovi ühisduširuumides. Väga kuum ja hea saun just ei olnud, aga parem see kui mitte midagi ja sel õhtul ei olnud külm magama jääda, nii palju sai ikka keha soojaks :)
Järgmisel päeval läksime liustiku vallutama. Ametlik teerada viis meid ainult 500 meetri kaugusele liustikust. Edasi puudus kindel rada ja soovitati liigelda ainult giidi saatel (noh et ikka rohkem raha külakesse jätaksid). No aga poole kilomeetri kauguselt liustiku vaadata meid ju loomulikult ei rahuldanud, ikka katsuda oleks vaja. Me ei olnud ainsad, kes mööda hetkel suht kuiva jõepõhja liustiku poole kõndima hakkasid. Rada oli isegi märgitud. Vaikselt lootsime, et vihma sadama ei hakka, muidu avastame end peagi keset laia jõge. Saime umbes pool maad käidud, kui tee sai lihtsalt otsa. Ikka oli liustiku serv meist alles ca 250 meetri kaugusel. Vaatasime ja pildistasime siis kurvastusega sealt kus olime. Äkki nägime võpsist ühte vanemat paarikest väljumas. Nad teatasid rõõmuga, et läbi selle võsa läheb tee päris liustiku alla välja. See oli küll ilmselt ainult giididele teada rajake. Meil olid taaskord targasti matkasaapad jalga pandud ja hakkasime läbi võpsi teed otsima. Kohati oli väga libe, järsk ja märg, sest kogu mägi oli koskesid täis ja nende alt tuli läbi minna. Aga kohale jõudsime! Saime oma käega helesinise liustiku ära katsuda, lähedalt pilte teha ja Marko ronis isegi natukene selle otsa. Liustiku otsa mindi ainult professionaalse giidi saatel ja kõik inimesed peavad kandma „kasse“. Liustiku raiutud trepp oli väga libe ja sulas iga minutiga. Marko läks kohe peale gruppi natukene maad liustiku otsa. Kui grupp poleks just üles läinud, poleks ilmselt julgenud ronima hakata. Lahe kogemus igal juhul!
Uus Meremaa liustikud on maailmas kõige madalamal asuvad liustikud – need lõpevad 250m kõrgusel merepinnast vihmametsas. Lisaks on need kõige kiiremini liikuvad liustikud – 4 meetrit päevas. Seetõttu esineb tihti liustiku varinguid ja murdumisi. Paar kuud tagasi jäi ühel neist liustikest kaks austraallast varingu alla. Nende surnukehade väljakaevamiseks kulus nädalaid.
Sama päeva pärastlõunal jõudsime veel teise liustiku juures ka ära käia – Fox Glacier. Seda vaatasime küll ainult nii kaugelt kuni läks ametlik, korralik rada. Ühest ekstreemsest ja ettevalmistamata matkast päevas piisas :)
Sama päeva õhtul jõudsime veel ära käia Thunder Creek kose juures. See kosk jäi lihtsalt tee peale ja tema juurde saamiseks tuli teha väga lühikene jalutuskäik. Marko pidi ikka jalgupidi vee ka ära katsuma, mis oli nagu arvata võis, jääkülm, aga see eest kristallselge ja puhas. Joogivee puudust siin kandis ei ole :)
Ööbisime mingis mõttetus teeäärses karavanpargis.
Järgmisel päeval nägime ilusaid vaateid Wanaka järve ääres, mis oli imeilus sinine järv, mida ümbritsesid ainult mäed. Muid huvitavaid peatusi sel päeval tee peale ei jäänud. Õhtupoolikuks jõudsime Dunedini linna äärde karavanparki. Kuna kell oli veel suht vähe ja väljas oli valge, siis sõitsime linnaga tutvuma. Dunedin on väikene linnake, mis on kuulus oma tänavaehituse poolest. Linna keskväljak on kaheksanurkne ja selle ümber jooksevad tänavad samuti kaheksanurkselt! Dunedinis elab väga palju šotlasi, kes juba 19.sajandi lõpupoole siia massiliselt emigreerusid. Arhitektuur pidi ka Šotimaale sarnanema. Dunedin on keldi keeles Edinburgh! Muidu suhteliselt väikene linnake ja paari tunniga käisime peamised tänavad läbi. Ilm oli tuuline ja pisut vihmane, seega pilte linnast ei ole.
Järgmisel päeval käisime vaatamas kohta, mille pärast Dunedini üldse tahtsime tulla. Linna lähedal Otago poolsaare tipus, Taiaroa Headis käivad pesitsemas albatrossid. Tegemist siis maailma kõige suuremate lindudega, kelle tiibade siruulatus on kolm meetrit (ühel liigil isegi 3,6 meetrit)! Lind kaalub ca 7 kilo ja elab ainult lõunapoolkera allosas mäslevate 40ndate ja 60 laiuskraadi vahel. Nende laiuskraadide vahel puhub valdavalt väga tugev läänetuul. Albatross veedabki oma elu ümber Antarktika lennates. Alates 1937. aastast on Tairora Head loodukaitse all ja ornitoloogid uurivad nende suurte ja ilusate lindude elu põhjalikult. Albatrosside elu on äärmiselt huvitav. Emane lind suudab iga kahe aasta tagant muneda ühe ainsa muna, keda vaheldumisi partneriga hauduma asutakse. Muna haudumine kestab 11 nädalat ja kui tibu lõpuks koorub, siis valvavad mõlemad vanemad teda vaheldumisi 30-40 päeva. Ehk see, kes parajasti pesas ei istu, käib merelt süüa otsimas ja toidab tagasi tulles tibu. Peale seda perioodi jääb tibu järk-järgult pikemaks ajaks üksinda ja vanemad käivad teda kord päevas ja lõpuks ainult paar korda nädalas toitmas. Viie kuu pärast käivad vanemad tibu väga harva toitmas, sest selleks ajaks on tibu üle toidetud ja kaalub ca 8 kilo, mis tähendab, et ta on lendamiseks liiga raske. Poole aastaselt saavutab tibu täiskasvanule kohaselt 7 kilogrammise kaalu ja ühel „ilusal“ ehk väga tuulisel päeval komberdab kaljuservale, ajab tiivad laiali ja läheb lendu. Vanemad ei õpeta tibu lendama ja tibu ise ka ei katseta ega õpi varem, lihtsalt ühel talle sobilikult päeval otsustab ta lendu tõusta. Albatrossid saavad lendu tõusta ainult väga tuulisel päeval. Ja nüüd tuleb kõige huvitavam osa: järgmisena maandub tibu maismaale alles 5 aasta pärast!!! Alates sellest hetkest kui ta õhku tõuseb, veedab ta järgmised viis aastat lennates, ookeanist toitu otsides ja puhkab ainult veepinnal. Albatross võib raskusteta lennata 500 – 1000 km päevas, lendab ta alati allatuult, ehk ida poole ja väga veepinna lähedal. Üks GPS seadmega varustatud lind läbis mitutuhat kilomeetrit nii, et ei tõusnud kõrgemale kui 39 meetrit veepinnast ja kõrgeimaks kohaks oli õhkutõusmise koht Tairora Headi kaljunukk! Viie aasta pärast tuleb tibu tagasi maismaale ja hakkab järgmised viis aastat igal aastal kolmeks kuuks nö sotsialiseerumas käima. Ehk kõik enam-vähem ühevanused tibud käivad üksteisega tutvumas ja tulevikuks paarilist otsimas. Üksikuks jäänud vanemad linnud tulevad samuti sotsialiseruma ja omale uut paarilist otsima. Kusjuures vanemad linnud pidid olema palju edukamad 'ärarääkijad' ja leidma kiiremini paarilise! 10-aastaselt saab lind küpseks ja muneb esimese muna. Albatrossid paarituvad eluks ajaks, kuid munemas käiakse ainult iga kahe aasta tagant ja iga kord samas kohas. Iga kahe aasta tagant jõuab isane varem kohale, ehitab pesa valmis ja jääb emast ootama. See tähendab, et nad paarituvad küll eluks ajaks, hauduvad ja toidavad tibu koos need 300 päeva, aga peale seda lähevad paarilised igaüks oma teed. Ning kohtutakse taas kahe aasta pärast. Kummaline elukorraldus, aga neile nii sobib :) Albatrosside keskmine vanus on 40-aasta ringis, aga kõige vanem, kes Tairora Headis pesitsemas käis oli surres vähemaalt 62-aastane. See lind käis esimest korda pesitsemas 1937. aastal ja viimati 1989. aastal. Tema nimeks oli Vanaema! Ja kuidas nende vanust teatakse? Tairora Head on ornitoloogide valve all ja loomulikult nad rõngasatavad neid ja koguvad teadusliku materjali lindude kohta. Turistide jaoks on ehitatud väikene majake, mille aknast meie kolme tibu pesas ja ühte sotsialiseeruma tulnud tibu lendamas nägime. Turiste majakesest kaugemale ei lasta, sest linnud on väga pelglikud ja nende pesitsemist ei taheta segada. Giid andis meile katsuda tibude näidiseid, et kui vanalt kui palju nad kaaluvad. Pildil hoian mina käes viiekuust tibu, kes kaalus 8 kilo. Igavene jurakas! :) Pesades nägime umbes kolmekuiseid tibusid, kahjuks nad peitsid end seal ja head pilti ei saanud, aga binoklist vaatasime neid, nad olid nii armsad suured valged karvapallid :) Albatrosse on mitmeid erinevaid liike, siin kohas pesitsevad Northern Royal Albatrossid ja see on ka ainukene koht maailmas, kus seda suurepärast lindu maismaal näha saab, sest enamasti pesitsevad nad asustamata saartel Antarktika lähistel.
Samal pärastlõunal võtsime ette äärmiselt magusa turismiatraktsiooni ja käisime Dunedinis asuvas Cadbury šokolaaditehases. Cadbury on valitsev šokolaaditootja Inglismaal, Austraalias ja Uus-Meremaal. Pole kunagi varem sellises tehases tuuril käinud. Päris põnev oli vaadata ja kuulata, kuidas kakaoubadest lõpuks šokolaad saab. Ja otse loomulikult saime erinevaid šokolaaditooteid proovida. No ikka piisavalt, et pärast oli hirmus heeringaisu :) Tuuri lõpus nägime atraktsiooni, kus meie ees valati kõrgelt alla tonn vedelat šokolaadi! See oli iga šokolaadi sõltlase unistus :) Pärast saime muidugi anuma servast puhast šokolaadi limpsida ka. Kogu tehases valitses imehea šokolaadilõhn, ma ei tea, kuidas töötajad niimoodi töötada saavad või kuidas nad ülekaaluliseks ei lähe :)
Ööbima sõitsime Pukaki järve äärde, et järgmisel päeval Cooki/Aoraki mäele nii lähedale saada, kui võimalik. Aoraki on selle mäe maoorikeelne nimi, Cook inglise keelne. See öö oli kõige külmem. Pidime autot õhtul ja hommikul mitu korda käivitama, et sooja saada ja uuesti magama oleks võimalik jääda. Hommikul olid igatahes autoaknad täitsa jääs :( brrr Paistab, et talvel ei ole karavanidega reisimine siin riigis populaarne, sest ka kõik olmeruumid on ilma kütteta. Nii mitmeski kohas panime näiteks ühisköögis kõik pliidirauad söögi tegemise ja söömise ajaks sisse, et vähemalt käsigi soojendada. Ja pesemisruumid on suured ja mõnes kohas isegi ilma välisukseta, mis tähendab, et duši alla minek ja riidest lahti võtmine oli tõeline katsumus. Me ei näinud seitsme päeva jooksul mitte ühtegi köetavat olmeruumi. Õnneks oli meil vähemalt lapik kättesaadavas kohas :)
Pukaki järv ja Cooki mägi taustaks on imeilus vaatepilt. Sõitsime autoga mäele nii lähedale kui võimalik. Neid lumiseid mäetippe oli lisaks Cookile mitmeid järjestikku. Cooki mägi on Uus-Meremaa kõige kõrgem tipp, 3750 meetrit. Mt. Cooki ümbruses on veel kolm üle kolme tuhande meetrist mäge, mis on aastaringi lumiste tippudega. Kõige kergem matkarada Cooki alguse lähedale oli 2,5 tundi. Mina käisin poolele maale ära, Marko käis lõpuni. Rada lõppes väikese järvega, mille taga Cooki mägi täies hiilguses näha oli. Cooki mägi on väga populaarne alpinistide seas ja loomulikult on väga paljud seda vallutada püüdes ka hukkunud. Cooki mäge kasutas oma treeningutes esimene Mt Everesti vallutaja Sir Edmund Hillary enne Himaalajasse minekut. Seal mägede juures oli ka huvitav kliima efekt. Kui muidu oli kogu aeg külm ja tuuline, siis seal lumiste mägede vahel oli täielik tuulevaikus, päikeseline ja nii palav, et sai lühikeste varrukatega särgiga käia. Ilusad on need mäed, väga ilusad....
Viimasel päeval, so 03.aprillil olime juba Christchurchi lähedal. Käisime linnaservas asuvas Orana Loomapargis (Orana Wildlife Park), mis eksponeeris Uus-Meremaa ja Aafrika loomi, linde. Me polnud varem näinud gepardit. Nii armas kiisu :)) Samuti nägime kohaliku kõige tuntuma linnu – kiwi ära. Tegelt nägime teda kaks aastat tagasi ka ühes linnupargis. Teda kahjuks looduses eriti ei näe, on väljasuremise ohus. Peale seda käisime veel Christchurchi linna peal ja ostsime kumbki omale väikesed suveniirid siit riigist. Õhtuks sättisime end Christchurchi lennujaama lähistele karvaniparki, sest järgmisel hommikul oli vaja Aucklandi tagasi lennata. Sõitsime kuue täispäevaga läbi 1900 km. Bensu võttis see campervan päris palju: 11 liitrit sajale, aga bens on õnneks siin odav. Liiter maksab kümne krooni ringis. Kokkuvõttes võib öelda, et campervanis saab elada küll. Igatahes on odavam maksta camperi renti ja maksta karavanpargis platsi eest (iga öö tuli kokku mõlema eest maksta 22-30 dollarit) kui kasutada ühistransporti ja ööbida hostelis. Pealegi saab ju oma autoga igas huvitavas kohas igal hetkel peatuseid teha. Tõsist puudust tundsime campervanis selle salongi automaatsest küttest ja DVD mängijast. Kui ikka kl 8 õhtul on kottpime, campervan on külm ja sa oled kusagil karavanpargis in the middle of nowhere, siis ei ole seal lihtsalt mitte midagi teha. Telekat ja telekatuba enamasti ei ole.
Uus-Meremaa on tõeliselt ilusa loodusega ja väärib igati avastamist.
Aucklandi lendamiseks proovisime ära uue lennufirma, mida varem kasutanud ei ole: Air New Zealand. Ei olnud väga hea lennuk, õnneks kestis lend ainult natukene üle tunni aja. Istmevahed olid nii kitsad, et andis ennast sinna vahele mahutada. Aga noh, normaalse hinnaga vähemalt oli. Õhtu Aucklandis oli suht igav. Käisime üle pika aja internetis. Kogu autoga tuuritamise aja ei olnud meil ei telefonilevi, internetti ega elektrit. Täitsa nagu kiviajas, päris hea oli jälle tsivilisatsioonis tagasi olla.
05. aprill oli viimane ja väga meelde jääv päev Uus-Meremaal. Üritasime hommikul kolmandat ja viimast korda mere peal delfiine ja vaalu vaatamas käia. Kolm on kohtu seadus ja seekord nägime palju delfiine! :)) Sõitsime kaks tundi avamere poole ja hakkasime juba lootust kaotama, et no ei ole meile ette nähtud neid imelisi loomi näha, aga siis jäi kaater seisma ja peagi ilmusid kaatrit uudistama kari delfiine. Kui kaater vaiksel kiirusel liikuma hakkas, siis delfiinid ujusid karjana otse paadi ees ja kõrval ning hüppasid aeg-ajalt veest välja. See oli uskumatu vaatepilt.... mul võttis silmad vesiseks, kui neid esimest korda nägin. Ei ole olemas nii võrratuid loomi vabas looduses.... ja see kuidas nad kogu aeg kaatriga kaasa ujusid ja üksteisest üle hüppasid... ah.. mul ei ole sõnu. Kahju, et nendega koos ujuma ei saanud minna, seda võimalust pakkus üks teine firma.. Aga nähtud, keset avaookeani on delfiinid nähtud. Vaalad kahjuks end ikka ei näidanud, nii et nemad jäidki nägemata. Kapten rääkis, et just eile nägid nad siin Orcat ehk Killer Whale'i... no seda kõige ilusamat valge ja sinise kirjut vaala. Meile ta end seekord näitama ei tulnud.
Kaatri pealt maha tulles olid emotsioonid laes ja need ei jahtunudki, sest suundusime otse lennujaama, et äriklassis taas Austraaliasse tagasi lennata. Eelmine kord kasutas Marko oma boonuspunkte, et meid äriklassi upgrade'da, seekord siis mina. Me ei olnud päev otsa midagi süüa ka saanud, nii et lennujaama business lounge's lasime aga kõigel heal ja paremal taas hää maitsta. Samuti saime kasutada tasuta wifit, et Cooki saarte pildid ja blogi üles panna. Lennuki väljumiseni oli ca 20 minutit, kui kõlaritest kutsuti meid vastuvõtulaua juurde. Mõtlesime, et no mis nüüd. Taheti meie piletid ümber vahetada, teenindaja naljatles, et ah anname teile ilusamat värvi piletid. Tegelikult anti meile esimese klassi piletid!!! Miks, me ei tea, ei selgitatud ja ega me uurima ka ei hakanud. Emirates'i esimene klass... vau. Sellest ei oska isegi unistada ja kõige toredam on kogu loo juures ju see, et me oleme maksnud ainult suhteliselt odava turistiklassi piletihinna. Ühesõnaga meil vedas hirmsasti :)) Kahjuks ei olnud tegemist sama lennukiga, selle uue Airbusiga, millega siia tulime. See lennuk mahub maanduma ainult Sydneysse, aga meie suundusime Brisbane'i. Tegemist oli siis eelmise põlvkonna Airbusiga. Baari selles lennukis ei olnud, aga ülimugav ja väga hea teenindus oli sellegipoolest. Iga istmekoht sai uksed täielikult ette lasta ja olla nagu omaette kabiinis. Tool käis loomulikult täiesti pikali ja igasse asendisse, kuidas tahtsid panna ning otse loomulikult ka masseris soovi korral. Dom Perignoni šampus, parimad veinid ja 23 aasta vanused portveinid jooksid ojadena.... söögid olid super head ja ma ei mäleta enam mitu käiku oli, igatahes palju.... Lennukist maha astudes oli küll tunne, et ma veeren siit ainult edasi :) Iga tooli juurde käis oma väga suur meelelahutusekraan, peeglilaud kreemipotsikutega (!!!!), oma minibaar ja kausitäis erinevaid šoklaade ja krõpsusid. 3,5 tunnine lend läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. Isegi lehte ei jõudnud läbi lugeda, nii palju oli kogu aeg avastada ja süüa-juua. Ideaalne lõpp ilusale Uus-Meremaa ja Cooki Saarte puhkusele.
Uus-Meremaa on nüüd igatahes end ammendanud, kaks korda sai nüüd seal juba käidud ja lõpuks on süda rahul. Enam tagasi ei kipu.
Paljud on küsinud ja kindlasti mõtlevad, et mis kullaaugu me siin leidnud oleme, et niimoodi ringi reisime. Ütleme siis ausalt ära, et kõiki neid reise rahastame Eestis aastate jooksul pensionipõlveks kogutud raha eest.... pensionieas närime kuivikuid nüüd :) Sest paraku jah siin Austraalias töötades suudame teenida ainult nii palju, et kohapealse elamise suudame kinni maksta ja võib olla järgmisse sihtkohta reisida, rohkemat küll siinsest palgast üle ei jää. Ja ometi on Austraalias meie põhimenüüs ühe dollariline sai ja kiirnuudlid. Kiirnuudlite alal oleme juba eksperdid ja võime loengu anda teemal millised kõlbavad, millised ei kõlba ja millised kohe üldse ei kõlba. Ja mitut erinevat moodi saab neid teha.
