reede, 20. aprill 2012

Plaanist teostuseks


Soov Ladina-Ameerikasse minna oli mõtetes juba mõnda aega. Ehk siis täpsemalt kohe, kui Austraaliast tagasi tulime, oli minul selge siht järgmine pikem reis just sinna teha. Marko käis 2002. aasta kevadel Tšiilis ja reisilt saadud elamused olid nii vahvad, et rääkis samuti sinna kanti tagasi minekust. Ideaalis oleksime muidugi tahtnud kaks-kolm kuud seljakotiga Ladina-Ameerika riikides ringi reisida. Aga töö, pooleli olev kool ja rahalised võimalused seekord seda veel ei võimaldanud.  Konkreetselt Argentiina kasuks otsustasime lennupiletite sooduspakkumise järgi. Lennupiletid ostsime 31.mail 2011, kui Estravel pakkus nelja päeva jooksul Lufthansa sooduspileteid just Lõuna-Ameerikasse. Aega mõelda oli vähe ja pilet tuli välja osta kohe. Ma sõna otseses mõttes hüppasin rõõmust keset tänavat kui reisibüroost välja tulime :) Sugulastele reisiplaanidest väga vara ei rääkinud, kuna meie tihe reisimine ilmselgelt ületab osade inimeste taluvusläve.
Järgnes mitmete blogide ja Argentiinast kirjutavate reisiraamatute lugemine, mille järel sai ise kokku pandud ringreisiplaan. Kõige rohkem saime abi juhuslikult leitud blogist: http://argentiina2008.blogspot.com/  Mis oli väga detailne ja informatiivne ning tänu sellele saime aimu, kui palju ühes või teises piirkonnas aega kulub. Samuti sai meie piibliks netist tellitud Rough Guide „Argentina“ reisiraamat (väljaandmise aeg: oktoober 2010). Järgnev blogi on ka üsna detailne igasuguse reisiinformatsiooni osas juhuks, kui keegi hakkab tulevikus sinna reisima  ja internetiavarustest blogi leiab. Ehk on kellelgi sellest veel abi. 

12. märts reisimine sihtkohta
Sooduspakkumisega lend algas Helsingist. Helsingisse läksime laevaga, sadamast linnaliinibussiga (15A) raudteejaama ning sealt omakorda bussiga (buss nr 615, sõidab u 40 minutit, maksab 6 eurot) lennujaama. Helsingist Frankfurti sõitis uus ja mugav Lufthansa lennuk. Pardal anti kerge snäkk – pitsalõik ja tasuta joogid J Frankfurdis oli meil reisiplaani järgi ümberistumiseks aega ainult natuke üle tunni. Õnneks Helsingi lend jõudis tugeva taganttuule tõttu varem kohale ning pani meid samasse terminali maha, kust väljus lennuk Buenos Airesesse.
Buenos Airesesse lendas suhteliselt uus Lufthansa Boing 747-400. Jalaruumi oli piisavalt, igal istmel oli oma telekaekraan (filme oli küll vähe, aga viimase aja kinohitid olid olemas; mänge ei olnud üldse), söök oli korralik ja juua anti niipalju kui küsisid. Söögiks oli krevetisalat, tai stiilis küpsetatud kana (või pasta polognese), kook ja juust. Sõime ära õhtusöögi, vaatasime ühte filmi ja üritasime magama jääda. Väga hästi küll ei maganud, aga umbes 5 tundi õnnestus ikka magada. Hommikusöögiks oli ahjukartulite ja viineritega omlett, kukkel, moos, või ning jogurt. Lend kestis 13,5 tundi.

13.03-14.03 Buenos Aires


13.märts Buenos Aires

Maandusime Buenos Airese lennujaamas kell 7.30 (kohaliku aja järgi) ning pidime kohe kella keerama kuus tundi tagasi, et Argentiina ajavööndisse jõuda. Lennukis anti kaks ankeeti, mis on vaja ära täita. Üks on selline tavaline, kus märgid oma isikuandmed ja elukoha riigis ning see võetakse passikontrollis ära. Teine leht oli esemete deklaratsioon. Riiki võib sisse tuua 300 dollari väärtuses tehnikat (ühe inimese kohta) ja isiklikuks otstarbeks riideid. Tehnika osa on muidugi keerulisem, sest tegelikult peab seda summat ületava osa pealt maksama maksu. Lisaks tuleb kõik asjad väga detailselt üles loetleda. Näiteks mobiiltelefoni kohta pead teadma, mis mudel ja seerianumber. Meil oli peale telefonide kaasas veel fotokas. Tuima näoga kirjutasime, et kokku maksavad 300 dollarit. 

Lennukilt maha saades ootas ees passikontroll, mille sabas seisime kokku tund aega. Seejuures piirivalvur ei jutustanud kellegagi eriti pikalt, lihtsalt väga vähe putkasid töötas. Loomulikult pidi piirivalvur lappama mingit kaustikut, et teada saada, mis riik see Eesti on ja kas meil peaks viisa olema. Ei pea. Tempel passis liikusime edasi oma pagasi järele. Jõudsin juba mõtlema hakata, et minu pagas on kadunud, aga siis ilmus ikka lindile. Rõõmsalt pagasiga väljapääsu poole marssides ootas järgmine „üllatus“ – kogu pagasiga tuli x-ray-st läbi minna ning selle saba oli väääga pikk. 45 minutit jälle sisustatud. Enne x-ray-d tuli siis esemete deklaratsioon ka ära anda. Valmistusime juba kõiki asju ette näitama, aga tüüpi üldse ei huvitanud kirja pandu, lihtsalt viskase selle paberi laual olevasse kuhja. Tekkis küsimus, milleks seda paberit siis üldse on vaja täita? Pagasiruumi ja saabuvate külaliste uste vahel on väikene ruum, kus ametlikud firmad pakuvad bussi- ja taksoteenust linna. Ostsime bussipileti linna (60 peesot inimene, 1 euro on umbes 6 peesot). See oli esimene koht, kus saime aru, et reisiraamatus toodud hinnad on vahepeal tõusnud. Hiljem saime muidugi teada, et hinnad olid võrreldes raamatuga igal pool kaks korda tõusnud. Loomulikult on võimalik mõne peeso eest linna sõita ka tavalise linnaliinibussiga, aga selleks peab sul olema münte ja riiki saabudes sul neid kohe kindlasti ei ole. Hiljem selgus, et mündid on haruldased ja kui sul õnnestub neid kuskilt saada, siis tuleb neid igal juhul alles hoida (muidugi juhul, kui on soov ühistransporti kasutada, sest bussides on pileti ostmiseks mündiautomaadid, mis paberraha ei võta ja summast üle jäävaid münte ka tagasi ei anna).

Lennujaama bussiga jõudsime kesklinnas asuvasse tohutu suurde bussi- ja raudteejaama. Sealt marssisime metroojaama ja sõitsime ühe ümberistumisega oma hotelli Ibis Congreso . Metrooga eriti sõita ei soovitata, eriti algusega Retiro jaamast (kust meie peale tulime). Selle jaama ümbruses pidada kahtlane kontingent liikuma. Meie kasutasime linnas liikumiseks hiljem metrood üsna tihti, kuna see maksab vähe, metrooplaan on väga selgelt ülesehitatud ja viib strateegiliselt vajalikesse kohtadesse. Tõsisematele reisihuvilistele panen blogi kõige lõppu praegu kehtinud hinnad.

Jõudsime lõpuks oma hotelli südapäevaks. Värskendasime endid, vahetasime riided ja läksime kohe linna peale. Olime küll väsinud ja alguses mõtlesime, et teeme lõunauinaku, aga põnevus oli suur ja mõtlesime, et üritame õhtuni üleval olla, siis saame ehk kiiremini siinsesse kellaaega sisse elatud. Õues oli sügis (meie mõistes septembri keskpaik), aga sellest hoolimata oli temperatuur 24 kraadi ja  lühikeste riiete ning plätudega sai vabalt ringi käia. Meie hotelli juures (Hipolito Yrigoyen tänaval) asus kohe suur ja võimas parlamendihoone ning suure purskkaevuga Plaza del Congreso. Edasi liikusime jalakäijate tänava ehk südalinna poole. Linn jaotub suures osas kaheks, mida lahutab omavahel 16 realine ja 150m laiune Avenida 9 de Julio (9.juuli avenüü), mis on oma nime saanud Argentiina Iseseisvuspäeva järgi (1816.a). Tee keskel on rohelised saarekesed ja pargid. Teater Coloni juures kõrgub 1936.a ehitatud 67,5 meetri kõrgune obelisk. Seda laia teed kasutatakse riiklike paraadide, meeleavalduste ja isegi autode kiirendusvõistluste korraldamiseks. 

Peagi saabus meil nälg ja istusime tänavakohvikusse maha. Siin on tänavakohvik seda sõna otseses mõttes ehk otse sõidutee serval. Enamasti on söögikohad sõiduteede ääres. Oi kui mõnus oli istuda keset märtsikuud välikohvikus, juua külma õlut ning seda kõike sellises suurlinnas nagu Buenos Aires! J Sõime lõunaks kanašnitslit, mis oli väga suur portsjon ning hiljem selgus, et lõunasöögiks on kõige levinum söök kana- või loomalihašnitsel (milanesa) kas friikartulite või salatiga või saia vahele topituna.
Buenos Aires on eraldi autonoomne provints, kus hinnanguliselt elab kokku 15,2 mln elanikku (2010.a andmetel). Aga tegelikult võib number varieeruda, kuna keegi ei tea, kui palju linnaservades asuvates slummides elanikke on. 

Käisime ära ka Presidendi palee juures (La Casa Rosada, fassaadi värv on muideks saadud loomavere ja laimimahla segamisel). Palee ees olev Plaza de Mayo (linna esimene keskväljak) on populaarne meelevalduste toimumise koht. Praegugi olid üleval mitmed loosungid ning samal väljakul käivad igal neljapäeval  Mai platsi emad (Asociación Madres de Plaza de Mayo). Emad käivad siiamaani iga nädal platsil mälestamas oma lapsi ja koledusi, mida Räpane sõda (Dirty War) endaga 1978-1983. aastatel kaasa tõi. Sel perioodil jäi teadmata kadunuks erinevatel andmetel 11 000-30 000 inimest, peamiselt noored vanuses 15-30. 

Esmapilk Buenos Airesest on üsna euroopalik. Tänavamüüjaid on palju, aga nad ei käi sind tüütamas, ega midagi peale surumas. Kõige rohkem ja agressiivsemalt üritatakse jalakäijate tänaval turistidele hirmkalli hinna eest tangoshow pileteid müüa. 

Kuna lõunasöök oli hilisel pealelõunal ja portsjon oli nii suur, siis otsustasime õhtusöögist loobuda. Ostsime poest hotelli kaasa pudeli veini (hinnad alates 10 peesost) ja väsimuse tõttu jõudsime sinna juba õhtul kaheksa ajal. Mina jõudsin ära juua kaks väikest klaasi veini ja jäin siis klaas peos magama. Marko pidas vähe kauem vastu. Magasime mõnusalt pika öö.

14. märts Buenos Aires

Ibise buffee hommikusöök on väga hea ja korralik (hiljem selgus, et meie reisi ainuke korralik hommikusöök), kus pakuti erinevaid saiakesi, müslit, sink, juust, munapuder, värske puuviljasalat ja erinevad mahlad. Kuna hommikusööki pakuti kella kümneni (ndv-l üheteistkümneni), siis oli põhjust varem üles tõusta ja varakult linna peale saada J Kuna homme hommikul lahkume juba Uruguaysse ja reisi lõppu on plaanitud veel kolm päeva siin linnas, ei olnud kindel, kas jõuame kõik meelepärase siin liinas ära näha. Appi tuleb hopp-on hopp-off buss, millega on võimalik linna strateegilistes kohtades ära käia ja samal ajal kuulata inglise keeles giidi juttu. Kui bussist vahepeal maas ei käi, siis kestab kogu tuur kolm tundi. 

Avenüüd on siin tõesti suured. Läksime bussist maha Recoleta linnaosas (Buenos Airese rikaste elurajoon) ja siin oli vaja ületada sõiduteed, kus oli ühes suunas 13 sõidurida! Mina kui lühinägelik ei näinud üle ridade, kas jalakäijate fooris on lubav või keelav tuli, sest see oli nii kaugel J Kui tee ületamisega poole peale jõudsime, siis oli fooris juba punane tuli. Õnneks on siinses suurlinnas väga viisakad autojuhid, lasevad jalakäijad rahulikult üle tee ja väga palju signaalitamist ei ole. 

Recoleta elurajoonis on suured, ilusad ja uhked majad, tänavad on viimseni läikima löödud, igal majal ja kortermajal on lopsakas iluaed ning söögikohtade hinnaklass on ka rajoonile vastav. Tänaval võis näha pakikandjaid ja teenija kostüümis naisi. Vaeste ja rikaste vahe on riigis väga suur. On palju inimesi, kes elavad muldtänavate ja suvalisest materjalist kokku klopsitud majadega slummides ning siis sellised, kelle maja ees on marmorist tänav.

Siit linnaosast leidsime juhuslikult ka järjekorras 13 Hard Rock Cafe, mida külastanud oleme.
Recoleta linnaosas asub ka Buenos Airese üks populaarsemaid vaatamisväärsusi – surnuaed. Meile tuntud risti ja hauaplaadikest sealt ei leia. Surnuaed on keset linnaosa, ümbritsetud tornmajadest, aga samas väga suurel maa-alal. Surnuaeda sisenedes antakse tänavate kaart. Jah, hauaplatsideks on suured mausoleumid ja ausamabad, mis moodustavad tänavate rägastiku. Ja mausoleumid on sageli suuremad, kui mõne inimese maja. Jalutasime seal sihitult ringi ja üks hetk nägime, et ühe mausoleumi juures on rohkem rahvast ja palju lilli. Leidsime Eva Peroni (Evita) haua. Hauakamber on Evita neiupõlve nime all. 

Linna tagasi jõudes otsisime üles Buquebusi büroo, et osta järgmiseks päevaks laevapiletid Uruguaysse. Enne Eestist äratulekut oli nii kiire, et ei jõudnud netist pileteid ära osta, mis on soovitav, sest netis on pilet odavam. Samuti tuleks laevapilet vähemalt eelneval päeval ära osta, sest laev on üsna populaarne ja oli täitsa täis. 

Kuna lahkume homme hommikul vara, siis käisime õhtul vahepeal hotellis asju kokku pakkimas ja puhkumas, et jõuaks õhtusöögini üleval olla. Restoranid avatakse õhtusöögiks reeglina vahemikus 20.30-21.00 Aga sel kellajal lähevad sööma ainult näljased turistid. Tõelised argentiinlased hakkavad sööma tulema alates 22.30. Täitsa tavaline nähtus oli, et pool kaksteist öösel tekkis restorani ukse taha järjekord sööma tulejatest. Selleks, et õhtusöögini vastu pidada, on soovitav süüa kas hilisem ja korralik lõuna või tavapärane on viie-kuue ajal juua kohvi ja süüa saiakesi. 

8.30 oli meil nälg silme ees, võtsime takso ja sõitsime San Telmo linnaossa Dorrego väljakule (Plaza Dorrego). See on suur, kvartali keskel asuv väljak, mis on täis erinevate restoranide laudasid. Jalutasime natukene pimedas linnas veel ringi, aga varsti oli ikka nälg suur ja istusime ühe restorani (Todo Mundo) laua taha. Valisime väga õige söögikoha, sest meie laudade juures hakkas mängima bänd ja tantsiti tangot. Esinejad käisid pärast mütsiga laudade vahel, aga see oli kaugel sellisest kalli raha eest turistidele müüdavast etendusest (linnas pakutavate tangoshowde hinnad on tavaliselt 300 peesot inimene). Heas mõttes! Palju ehedam ja nii hingestatud lauljat pole ma varem näinud (vaata videot)! Söök oli samuti väga hea. Nagu ka hiljem veendusime, siis põhiline söök on grill-liha (asado, parilla). Liha on alati küpsetatud omas mahlas, ilma maitseaineteta ja vastavalt sinu soovitud küpsuseastmel. Garneeringutega vaeva ei nähta, taldrikul ongi lihtsalt suur tükk liha (ja lihatükk on ikka nii suur, et mina ei jõudnud kunagi seda lõpuni süüa). Kõrvale saab eraldi tellida salatit, friikartuleid, vahel grillitud köögivilju ja kartulipüreed. MMmm, imehea! :) Kõrvale pudel head Argentiina veini ja rohkem  polegi vaja.

15.03. Montevideo, Uruguay


Äratus 6.15, olime esimesed söögisaalis :) Tundub, et oleme juba kohalikku ajavööndisse sisse elanud, sest jube raske oli tõusta. Registreerisime end toast välja ja jätsime kolmeks päevaks oma suured seljakotid hotelli pakihoidu (täitsa tasuta teenus, hostelid kipuvad tavaliselt selle eest raha küsima) ning läksime väikeste seljakottidega sadamasse. Buquebusi kiirlaev väljub kesklinnast, Puerto Madero lähedalt. Laev väljus 8.45, tund enne väljumist peab olema sadamas. Check-in tehtud (kusjuures, siin on võimalik pagas check-in-s ära anda nagu lennukile minnes, mitte ei pea ise kaameli kombel mööda neid pikki klaaskoridore vedama), suundusime kohustuslikku turvakontrolli ja pagasi läbivalgustamisse ning viimaks oli vaja läbida passikontroll. Laua taga istusid kõrvuti argentiina ja uruguay piirivalvurid. Argentiina lõi templi riigist väljumise ja uruguay riiki saabumise kohta. Uruguay piirivalvuril tekkis loomulikult jälle hämming, et kas meil peaks viisa olema. Lappas oma pabereid ja lõi siis vilistades templi passi. Alates check-in’st kuni passikontrolli lõpuni ajakulu 15 minutit! Hämmastav kui kiire teenindus:)

Ostsime piletid otse Montevideosse ehk siis tund aega laevasõitu ja sadamast istusime bussi. Buss sõidab veel kaks ja pool tundi. Montevideo äärelinnas jääb silma palju hurtsikuid, kus lapsed ja loomad läbisegi ringi jooksevad. Bussijaamas on kohe olemas infopunkt, kus on väga sõbralik inglise keelne teenindus ja tasuta linna kaardid. Kesklinna oli bussijaamast 2 km. Kuna meil suuri seljakotte ei olnud, siis otsustasime jalutada. Hostel asus meil ärikvartali läheduses. Jalutasime läbi vaiksete ja suhteliselt räämas elukvartalite. Kuidagi tundub, et siin maailma otsas ongi kombeks nii, et maja ehitatakse kunagi valmis ja siis seda enam kunagi ei renoveerita. 

Hostel oli netist broneeritud nimega El Viajero – Downtown Hostel & Suites. Hosteli ülesleidmisega oli probleeme, aga lõpuks jõudsime ikka kohale. Hostel oli hostelworldi lehel saanud kõige positiivsemaid kommentaare ja parima hinnangu. Meid ootas aga ees paras šokk. Kahene tuba oli tõeline jubedus, olmeruumid kehvad ja raha küsiti selle eest oluliselt rohkem, kui asi väärt oli. Kolme aastaga jõudsin juba ära unustada, kui õudsad võivad hostelid olla. Viskasime asjad tuppa ja läksime linnaga tutvuma.

Montevideos on elanikke u 1,4 mln, kokku Uruguays elanikke natuke alla 3 mln. Linna ärikvartal asub 18 Julio avanüü ääres. Ehk siis peamised poed, büroohooned ja kõige suurem rahvamass liigub selle tänava ümber. Avenüü lõpus algab vanalinn ning jalakäijate tänavale saab läbi suure värava. Vanalinnas on palju ilusaid koloniaalstiilis hooneid ning tänavatel on palju käsitöö müüjaid. Linna üldpilt on võrreldes Buenos Airesega väga vaikne ja rahulik. Vanalinnast või ärikvartalist väljudes on tänavatel tühjus ja palju lagunenud/maha jäetud maju. Alustasime linnaga tuvumist kell 14 ja kella kaheksaks õhtul oli kogu kesklinna osa koos rannapromenaadiga läbi käidud. Kodutuid ja kerjuseid näeb linnapildis vähem kui BA-s, aga siinsed inimesed on nutikad raha teenimise osas. Tänavatel ja autoridade vahel müüakse sokke, pastakaid, pakutakse klaasipesu teenust jms. Aga kõige meeleolukam müügimees tuli meie juurde tänavakohvikus. Valge kitli ja stetoskoobiga mees käis ühe laua juurest teise juurde ja pakkus, et võib raha eest vererõhku mõõta! :) Aga väga muhe ja üldse mitte pealetungiv meesterahavas oli.
Kokkuvõttes ei jätnud linn sellist muljet, et siia kindlasti tulema peaks, aga kui aega on, siis üheks päevaks võib tulla küll. Hinnatase on paraku Argentiinast veel kallim, mis oli väga üllatav. Söögi osas ei suuda veel siinsesse ajavööndisse sisse elada ja kell kaheksa oli kõht tühi. Kõndisime hosteli ümber olevatel tänavatel ringi ja otsisime söögikohta. Turistidele mõeldes olid mõned restoranid siiski juba lahti. Leidsime restorani nimega Locos De Asar (Autentica parilla uruguaya, aadressiga San Jose 1065). Võtsime grill-liha valiku kahele koos imehea Uruguay Merlot veiniga. See oli kogu reisi kõige meeldejäävam õhtusöök. Säriseval pannil ettekantud lihakuhi oli väga suur. Valikus oli: loomaliha, loomaribi, kanaliha, verivorstid (Argentiinas ja Uruguays süüakse ka verivorsti), veel kahte sorti vorste ja siseelundid, mida me tuvastada ei suutnud. Kõrvale võtsime toorsalati ja pärast läksime hotelli ägisedes, aga nii hea oli! 

Hostelisse jõudes oli kõht ja pea täis, reisiväsimus peal ning lootsime kohe magama jääda. Lootuseks see paraku jäigi. Hostelis puudus öörahu kellaaeg ja see tähendas, et mingi seltskond otsustas kella kolmeni öösel meie akna all pidutseda. Lõpuks jäin magama ja mõtlesin, et magame siis hommikul kauem, aga kell kuus hakkasid inimesed juba ärkama ja köögis nõudega kolistama (meie tuba oli köögi läheduses, kus seltskond öösel ka istus ning toa seinad olid papist). Ühesõnaga juba teine öö järjest jäi öö üsna lühikeseks.

16.03.-17.03. Punta Del Este, Uruguay


16.03. Punta Del Este
Pakkisime peale hommikusööki asjad kokku ja sõitsime seekord linnaliinibussiga bussijaama. Marko leidis bussijaamast huvitava plaadi – Uruguay metal’i best of kogumik. Kõik puha tundmatud nimed. 

Bussijaamas on vist oma 30 erinevat bussifirmat. Kolm neist müüvad bussipileteid Uruguay kõige kuulsamasse kuurortlinna - Punta del Estesse. Sõit kestab 2 tundi. Punta del Este on nagu Austraalia Surfers Paradise või USA Miami. Bussist väljudes oli õhus tunda mõnusat soolast ookeanilõhna ja kohe võis näha suur vahuseid laineid. 

Tegemist on suvituslinnaga, kus vaadates maju ja hindasid, käib peamiselt jõukam rahvas. Ka siin on sügis või nagu tänava- ja rannapildist järeldub – pensionäride hooaeg. Linn on vaikne, paljudel suvemajadel luugid sügiseks/talveks ette pandud ja paljud restoranidki on talvehooajaks juba suletud. Saabumise päeval oli õues 24 ja teisel päeval 28 kraadi. Eesti põhjarannikul ei lähe kunagi vesi nii soojaks kui praegu oli ookean. 

Punta del Este linn asub poolsaare peal. Lääne pool on liivarannad ookeani ja idas vaikse merelahe ääres. Ookean on täielik surfarite paradiis, meresopp on ilusa jahtklubi ja rannapromenaadiga. Linnas elab alaliselt 7 300 inimest, suvehoojal on seal lisaks 150 000 inimest. Seega on linn piisavalt väikene, et jõuab 2 tundi rannas päevitada ja siis õhtupoolikul suurema osa linnast läbi jalutada. Väga mõnus atmosfäär, puhas ja praegu vaikne linnake. Sellises kohas võiks suviti puhkamas käia küll. Nüüd oli tõeliselt kahju, et me ainult ühe ööpäeva ja siia linna planeerisime. Kahjuks ei saanud plaane ümber ka teha, sest tagasi BA-sse jõudes pidime lennukiga järgmisse kohta sõitma.
Ööbisime hostelis nimega Tas D’viaje (kahene tuba 1512 uruguay peesot).  

17. märts Punta Del Estest tagasi Buenos Airesesse

Registreerisime end hommikul kümnest hostelist välja, jätsime suured kotid sinna hoiule ja läksime veel randa. Päikest täna enam võtta ei saanud (punased põrssad nagu me eilsest olime), aga ujumas sai korra veel käia. Selle aasta ujumishooaeg siis avatud :) Pärast käisime veel linna peal ringi, ostsime suveniire. Kell kaks päeval istusime bussi ja järgnes pikk bussisõit kõigepealt Montevideosse ja sealt edasi Colonia sadamasse. Montevideos oli busside vahel tunni jagu vaba aega ja jõudsime kiiresti linnas söömas käia. 

Jõudsime sadamasse piisava ajavaruga ja mõtlesime, et käime turva- ja passikontrollis ära, et siis selle asjaga ühel pool. Passikontrollis saabus halb üllatus. Piirivalvur küsis Uruguaysse saabumise laevapiletit. WTF?? Loomulikult ei olnud meil saabumise pileteid alles, ma ei tule elu sees selle pealegi, et ma peaksin riiki saabumise piletid alles hoidma. Eriti veel reisil, kus sa saad kogu aeg ja igalt poolt mingeid pabereid ja pileteid. Küsisime ka, et milleks seda piletit on vaja, passis on ju tempel riiki saabumise kohta olemas. Vastati, et immigratsioonil on seda vaja. Miks, ei tea, aga on vaja. Ja kusjuures kõikidel teistel (no mõni üksik meie taoline oli ikka veel) oligi saabumise pilet alles, mis siis visati kuskile suurde kasti hunnikusse. Küsisin, et kust ma peaksin seda teadma, et ma pean pileti alles hoidma. Pileti taga küljel pidi see kirjas olema. Keerasin olemasoleva pileti tagurpidi ja tõesti, pileti tagune oli tihedalt väikeses kirjas mingit hispaania keelset teksti täis. Mitte ühtegi sõna aga ei olnud inglise või mõnes muus keeles! Samas reisibüroo, kust me piletid ostsime, suhtles meiega inglise keeles, laevale tulles check-in’s räägiti meiega inglise keeles, piirivalvurid rääkisid meiega mõlemal pool inglise keeles, aga mitte keegi ei maininud, et me peame pileti alles hoidma. Lõpuks öeldi meile, et peame siis maksma trahvi umbkeelsuse eest (mina nimetan seda umbkeelsuse trahviks), enne riigist välja ei saa. Trahv 30 eur nägu!! Oi ma olin vihane. Ei aidanud ilusti rääkimine, et me keelt ei mõista ega vihastamine. Selle peale kärgatas piirivalvur ainult, et Uruguay on ju hispaania keelne riik, miks te reisite riiki, mille keelt te ei oska!!?? Olen sõnatu. No mitte päris, kirjutasin hiljem laevas neli märkmiku lehekülge täis ja elasin ennast välja, aga jäägu need kommentaarid sinna märkmikku. :) Kuna meil Uruguay peesosid enam ei olnud, siis pidi Marko uuesti raha välja võtma ja pidime alla kirjutama paberile, kust suutsin tuvastada enda nime ja trahvi summa. Ülejäänud tekstist ei saanud jällegi midagi aru! Kuna oli õhtu ja olime juba piisavalt väsinud, siis neelasime kõik alla, tegime nii nagu kästi. Nõme ikkagi. Oleme küll palju reisinud, aga sellist nõmedat olukorda pole kunagi varem ette tulnud. Pealegi oli see 60 eurot kahepeale päris suur plaaniväline väljaminek.

Buenos Airese sadamas oli meeletu taksojärjekord kuna laev oli jälle maksimaalselt inimesi täis. Jalutasime sadama hoonest natukene eemale oma hotelli suunas ning meil õnnestus tänavalt takso püüda. Tuttavasse Ibise hotelli jõudsime õhtul kümne paiku. Pakkisime toas suure seljakoti ringi (väiksest seljakotist rändasid suurde kotti lenukisse mitte lubatavad asjad)  ja läksime südaöö ajal magama.

18.03.-19.03. Puerto Iguazu


18. märts Puerto Iguazu

Äratus 6.15. Jälle. Hommikusöök ja 7.30 check-out. Võtsime tänavalt takso ja sõitsime siselendude lennujaama (Aeroparque Jorge Newbery). Küsisime eelmisel õhtul hotelli administraatorilt veel üle, et kui vara enne siselendu peaks lennujaamas olema. Ütles, et tunnist peaks piisama nagu ikka. Jõudsimegi tund enne lendu lennujaama ja ees ootas täielik hullumaja. BA siselendude lennujaam on sama suur kui mõne riigi rahvusvaheline lennujaam. Siis tuli kohe välja, et me oleks pidanud internetis check-in’i ära tegema. Proovisime siis automaadis teha, ei õnnestunud. Mõtlesime, et seisame siis ikka pagasi äraandmise järjekorda ja küll letitagune teenindaja teeb meile ära. LAN’i pagasi äraandmise järjekord oli üüratult pikk. Seisime järjekorras, vaatasime, et see ei liigu üldse. Marko üritas uuesti automaadis check-in’i teha, lõpuks õnnestus. Rääkisin siis järjekorda juhendavale teenindajale, et meie lend väljub 40 minuti pärast ning pagasi vastu võtmine meie lennule lõppeb 10 minuti pärast. Meid viidi kohe järjekorra ette ja saime ilusti koos pagasiga lennukile. Aga soovitav oleks sinna lennujaama jõuda vähemalt 1,5-2 tundi enne lendu. 

LAN on väga korralik lennufirma. Lennuk oli uus, palju oli telekaekraane, mis näitasid kogu lennu vältel naljasaateid, jagati suupisteid ja jooke. Lend kestis märkamatud 1,5 tundi. 

Natuke peale kümmet jõudsime Puerto Iguazu linna. Lennujaamast võtsime transfeerbussi hostelisse (30 peesot inimene ja bussijuht küsib pärast jootraha). Olime netist broneerinud omale toa Hostel Park Iguazu’sse. Tuba ei olnud just kõige ilusam, aga vähemalt koos vannitoa ja konditsioneeriga. Kahjuks oli tuba jälle sisehoovi poole, kus õhtuti koguneti ja pidutseti. Hosteli kõige parem osa oli muidugi bassein ja hommikusöök oli hosteli kohta täitsa ok. 

Viskasime asjad tuppa ja läksime kohe kesklinna bussijaama otsima. Tahtsime kohe rahvusparki koskesid vaatama minna. Võimsate koskede pärast siia linna üldse tullaksegi. Teel bussijaama ja bussijaamas on igasuguseid „tüütajaid“, kes pakuvad oma transporti koskede juurde. Meie aga olime raamatust loetud näpunäited meelde jätnud ja kõndisime kindlalt bussijaama tagumisse ossa välja, kus asub väikene turismiinfo kiosk. Kioskist saab ühtlasi osta linnaliinibussi pileteid, mis viib koskede juurde. Buss sõidab iga 20 minuti järel ja sõit parki kestab u pool tundi. Hind 10 peesot inimene/üks ots. 

Sissepääs rahvusparki maksab täna 100 peesot inimene, kui pileti alles hoiad, siis järgmine päev saad 50% soodustust. Park oli praegu avatud 10.00-18.00. Iguazu kosed ehk Cataratas nagu kohalikud seda nimetavad, on tõesti vaatamist väärt ja väga võimas. Park on väga suurel maa-alal ning seal on palju erineva raskusastmega matkaradasid. Enamus radadest on siiski kergesti läbitavad igale inimesele, pole isegi matkasaapaid vaja, sest enamasti on sillutatud tee. Istusime kohe alguses rongi peale (see on sissepääsu hinna sees). Rongiga saab sõita pargi kõige kaugemasse otsa, seejärel tuleb endal kõndida veel 1,1 kilomeetrit ning siis jõuab kõige võimsama koseni – The Devils Throat. Vau, see müha ja tohutu veemass, mis alla kuristikku sööstab – VÕIMAS! Väiksemaid ja suuremaid koskesid jagub pargis üle kahekilomeetrisele lõigule ohtralt. Nii ilusad, et võiks lõputult pilte klõpsida. Pargis on esindatud mitmed looma- (sh panter ja puuma!) ja linnuliigid ning suured ja värvilised liblikad. Nägime neid suhteliselt vähe, kahjuks. Ilmselt olid nad kuumast oimetud ja näitavad end rohkem varahommikutel ja õhtupoole. Rahvast oli pargis meeletult palju. Ja praegu ei ole tegelikult enam tipphooaeg. Rongis istusime nagu silgud pütis ja kohati oli inimesi nii palju, et koske ei näinudki.

Olime pargis sulgemiseni ehk  viis tundi järjest käisime mööda erinevaid matkaradasid ja natukene jäi ikka ajast puudu. Õues oli sel päeval 34 kraadi ja selge, päikeseline taevas. Kohati puhus isegi tuul, aga seegi oli kuum! J Iguazus olidki meie reisi kõige kuumemad päevad. Südasuvel (jaanuar, veebruar) on siin temperatuur üle 40 ja äikesetorm võib olla igapäevane nähtus.

19. märts Puerto Iguazu

Täna mõtlesime teha rahuliku päeva ja pidada kohalike kombel päeva kõige kuumemal ajal basseini ääres siestat. Hommikupoole tutvusime linnaga ja kuigi mõtlesime, et tegemist on väikese linnakesega ja teeme kiiresti tiiru peale, kulus olulisemates kohtades käimiseks ikkagi kolm tundi ja päike hakkas juba väga kõrvetama. 

Linnas on u 82 000 elanikku ja kohalikud on valdavalt indiaanlaste järeltulijad. Paljud müüsid tänavatel oma rahvuslikku käsitööd. Tundub, et paljude elu möödubki tänaval käsitööd tehes ja seda müües. Sisuliselt nad elavadki kogu päeva tänaval. Ostsime suveniiriks ühe kootud, hästi värvilise käekoti ja nägime, kuidas teine kõrval teist samasugust kudus. Nad ise istusid asfaldil ning nende kõrval magas väike imik. Edaspidi püüdsime võimalikult palju osta suveniirideks just indiaanlaste käsitööd, sest see ei ole mingi tüüpiline made in China nänn. Meie hostelis töötas terve perekond indiaanlaste järeltulijaid. Noor tüdruk töötas vastuvõtulauas, vanemad pereliikmed koristasid, tegid süüa jms, paariaastased lapsed pidevalt järgi joostes. Umbes 13 aastane poeg tegi kõiki „meestetöid“. 

Käisime ära peamise vaatamisväärsuse juures – kolme riigi ristumiskoht. Argentiina, Paraguay ja Brasiilia, riike lahutab jõgi. Mööda jõeäärt läheb linna tagasi ilus promenaad. 

Ülejäänud päeva veetsime basseini ääres puhates ja lugedes. Ei tea, mis temperatuur täna päeval oli, aga kell 17.30 oli päike alles väga kõrvetav ning kell 19.00 näitas internett, et õues on 28 kraadi. Põhimõtteliselt õhtul restoranis õues istudes higi voolas. Õhtul ja öösel ei tulnud mõttesegi midagi peale õhukeste riiete selga panna :) Õhtust sõime grillrestoranis „“Aqua“. Võin nüüd tagant järgi juba öelda, et seal oli kõige parem grillitud loomalihasteik. 

Läksime südaöö paiku magama mõeldes, et saame korraliku 7 tunnise öö ja loomulikult oli päeval mingi suurem seltskond pidutsemishimulisi noori end sisse registreerinud, nii et magada sai umbes kolm tundi.

20.03. Salta

Äratus 6.50, hommikusöök ja taksoga lennujaama. Seekord lendasime riigi loodenurka Saltasse ja lennufirmaks Aerolineas Argentinas. Lend kestis 1 t 45 min. Aerolineas Argentinas pidi olema kõike muud kui tavaline ja korralik lennufirma. Aga meie ei saa küll ühtegi halba sõna öelda. Lennuk oli uus, seest ruumikas, jalgadel oli piisavalt ruumi, istmed olid 2x2, igal istmel oli oma meelelahutusekraan, lennu jooksul anti suupisteid ja jooke. Lennuk jõudis kohale õigel ajal ja koos meie pagasiga. :)
Lennujaamast võtsime taaskord transfeerbussi kesklinna (15 peesot inimene). Saltas ei olnud meil öömaja ette broneeritud. Olime raamatu soovituste järgi välja vaadanud mõned öömajad, mida tahtsime vaatama minna. Öömaja hinnad on siingi kahekordistunud. Kui raamat soovitas 250 peeso (u 42 eurot) eest kolmetärni hotelli, siis täna sai sama hinnaga üsangi kulunud ja väsinud külalistemaja. Ööbisiegi külalistemajas nimega „Elena“. Tuba maksis 250 peesot, aga vähemalt oli privaatne vannitoaga tuba ja anti mingisugust hommikusööki ka. Maja tundus olevat vaikne ja see oli peamine, sest meil oli vaja end vahepeal välja magada. Praegu käis seal väikestviisi remont ja renoveerimine, seega lootust on, et tulevikus näevad toad paremad välja. Külalistemaja oli hispaania stiilis – sisehoov, mille ümber asuvad toad. Oli olemas isegi roheline tagahoov, kus oli õhtul mõnus istuda ja veini rüübata. 

Kuna mina olin magamat ööst ja järjekordsest lennureisist pisut kurnatud, siis tegin lõunauinaku. Marko oli vahepeal kasulik ja käis paaris turismibüroos uurimas, mis ilm mägedes on ja kas sinna saab praegu minna. 

Salta asub 1152 meetri kõrgusel üle merepinna ja mägede vahelises orus. Kuna siin äsja lõppes vihmahooaeg, siis ei olnud kindel, kas mägedesse viivad teed on alles ja läbitavad. See on iga-aastane probleem, et suve lõpus võib mägedest suure hooga alla voolavate jõgede tõttu asfaldtee olla täitsa ära uhutud või lihtsalt läbimatu. Reisibürood väitsid, et tuurid mägedesse toimuvad. Käisime pärast koos reisibüroos ja ostsime ühepävase giidiga tuuri mägedesse. 

Linnas on üle 500 000 elaniku, hullumeelne liiklus  ja väga närviline õhkkond. Vähemalt minule ei jätnud linn üldse head muljet. Tundus, et linn on ilmselgelt liiga väikene selle rahvamassi jaoks, tänavad autodevoolu jaoks liiga kitsad. Linnas on mõned ilusad väljakud nagu ikka siin riigis kombeks ning südalinna osas mõned ilusad koloniaalajastu arhitektuuri pärlid. 

Inimeste osas on linnapilt juba üsna tumeda poolne. Valge inimene on haruldane, enamik on indiaanlaste järeltulijad. Salta on võrredes Buenos Airesega nii erinev, kohati tekib tunne nagu oleks teise riiki sattunud. Erinevus on just inimeste ja elustiili osas. Siin on siesta jälle väga au sees ja ajavahemikul 13.00-16.30 on kõik kohad kinni. BA-s siestat eriti ei peeta. Inglise keelega on siin linnas juba üsangi võimatu hakkama saada, kõik eeldavad, et sa räägid hispaania keelt. 

Sõime hilisel pärastlõunal korraliku söögi ja seega grilliha jäi täna õhtul ära. Proovisime ära nende tüüpilise lõunasöögi – milanesa. See on suure saia vahele topitud loomalihašnitsel koos singi, juustu ja munaga. Võimalik on tellida ka „lomo“, see on siis grill-liha saiaga. Natuke pannakse vahele ka salatit ja tomatit. 

Õhtuks oli meil plaan järgnevaks kolmeks päevaks valmis mõeldud ja väsinuna vajusime kümne paiku õhtul juba magama.

21.03. Salinas Grandes tuur


Äratus 6.30, hommikusöök ja siis tuli giid meile järgi. Läksime tuurile 18-kohalise minibussiga. Eelmisel päeval tuuri ostes öeldi, et giid räägib inglise keelt. Nojah, giid rääkis sama palju inglise kui meie hispaania keelt. :) Seekord oli kahju, et aru ei saanud, sest ta rääkis palju mägedest ja indiaanlaste ajaloost/kultuurist. Valdav osa reisikaaslastest olid argentiinlastest pensionärid. Meie ja üks noormees veel olime ainsad välismaalased. 

Umbes saja kilomeetri kaugusel Saltast hakkas tee juba üles mägedesse viima. Alguses oli tee selline, et Boliivia surmateele vist palju alla ei jää. Üles viis kitsas kruusatee, ühel pool kalju ja teisel pool kuristik. Tee äärseid piirdeid loomulikult ei olnud. Tee kulges sageli paralleelselt raudtee rööbastega. Mägedesse on võimalik sõita ka rongiga „train to the clouds“ nagu nad seda liini nimetavad.  

Mäed ja mitme meetri kõrgused kaktused oli vapustavad. Iga nurga taga oli uus, veelgi võimsam ja hoopis teiste värvidega mägi. Esimene „tehniline peatus“ tehti Santa Rosa De Tastlis. Ehk siis tualeti külastamine ja esimene indiaanalste küla koos käsitööturuga. Tualett oli päris õudne, vett tuli kausiga  tuua teises ruumis asuvast tünnist. Olime tõusnud umbes 2000 meetri peale. Giid tutvustas kokalehti.  Tegemist on Andides kasvava kokapõõsa lehtedega, mis leevendavad mäestiku haiguse sümptomeid ja aitavad taluda kõrguseid. Ostsime igaks juhuks ühe koti endale teele kaasa, kuna mina ei ole varem mägedes käinud. Marko oli varem Tšiilis mägedes käinud ja tema teadis, et tal kõrgusega probleeme ei teki. Kokaleht näeb välja nagu kuivatatud loorberileht. Viis lehte tuleb korraga kolmeks kokku murda ja põske panna. Umbes 30 minutit hoiad suus ja siis sülitad välja. Kokaiini pidi leht sisaldama 0,01%. Kokaleht kuulub nö halli tsooni ja pidevalt vaieldakse, kas ta on legaalne või mitte. Argentiinas, Boliivias ja Peruus on ta legaalne, Tšiilis näiteks mitte. Kokaleht paneb suus süljenäärmed tööle ja on tunne, nagu lutsutaksid mingid suvalist rohelist teed. Andides elavad inkad on sajandeid kokalehte närinud, et karmides mägedes hõreda hapnikuga toime tulla. Aitas iivelduse ja pearingluse vastu, vähendab näljatunnet. "Pilve" sellest küll ennast tõmmata ei saa. Ma ei tea, kui suures koguses selleks neid lehti lutsutama peab.

Järgmine pikem peatus oli meil väikeses kaevanduslinnas San Antonio De Los Cobres. Linn asus juba üle 3700 meetri kõrgusel merepinnast. Linnake koosnes valdavalt tolmustest kruusateedega tänavatest ja majad nägid ka üsna hurtsikute moodi välja. Giid viis meid restorani, kus saime lõunaks kolmekäigulise söögi 50 peeso eest. Alustuseks aedviljasupp, mis ei olnud väga hea. Mingid maitsetaimed olid sees, mis ei sobinud meie maitsemeelega. Pearoaks sõime laamaliha šnitslit riisiga, mis oli väga hea. Tundub suhteliselt tavline, taine kitseliha. Magustoiduks armastavad nad süüa tarretist. Mingid hirmmagusad kreemid on ära tarretatud. Söögikohas jäi ette ka reklaam, et seal linnas ja ümbruses toimub varsti jooksu maraton....3700 m kõrgusel – hullud ühesõnaga. Ainuüksi käimisega hakkad sellises kõrguses üsna kiiresti hingeldama.

Peale lõunasööki läbisime kuulsat maanteed number 40. Maantee algab Argentiina lõunatipust ja läheb Boliiviasse välja. Paraku on tegemist väga halvas seisukorras oleva kruusateega. Meie läbisime u 100 km pikkust lõiku kolm pikka ja piinavalt rappuvat tundi. Ühel reisijal läks sellest rappumisest süda nii pahaks, et hakkas oksendama. 

Tee ääres nägime aga palju erinevat värvi ja suurusega laamasid. Peale piinarikast kruusateed jõudsime lõpuks päeva kõige olulisema vaatamisväärsuse juurde – Salinas Grandes ehk tohutult suur soolajärv. Soolajärv katab 8 290 km2 suuruse maa-ala ning asub 3350 meetri kõrgusel merepinnast. Kuna vihmahooaeg oli just lõppenud, siis oli paljudes kohtades veel vesi peal. Talvel on maa üleni valge ja kuiv nagu meie talvine järv :) Järvel oli väga soe, silmipimestav päike ja päikesepõletuse võib saada 15 minutiga, kui end päikese eest ei kaitse. 

Peale soolajärve viis tee veel kõrgemale mägedesse. Kõige kõrgem punkt, millest buss üle sõitis, oli 4170 meetrit. Saime teha väikese peatuse selle märgi juures ja Marko proovis veel kõrgemale ronida, sai kõrguseks 4232 meetrit. Seal üleval oli ikka väga raske juba hingata ja liikuda sai aegluubis. Iga kiirem samm võttis kohe hingeldama ja selline tunne oli nagu telliskivi oleks kopsu peal. 

Edasi hakkasime juba väga kiiresti laskuma. Mööda mäekülge spiraalitades laskusime paari tunniga üle kahetuhande kilomeetri. Bussiaknast avanevad vaated mägedele olid lummavad ja oleks tahtnud kõik mäeahelikud üles pildistada. Kahjuks ei saa pildiga edasi anda seda tunnet, mis valdab niikõrgeid ja massiivseid mägesid nähes. 

Viimane peatus tuuril oli 2100 meetri kõrgusel asuv Purmamarca. Mis on populaarne indiaanlaste küla, kust kõikide tuuride bussid läbi sõidavad. Sellel kõrgusel oli juba täitsa mõnus ringi liikuda. Järgnes pikk ja igav sõit Saltasse tagasi. Lahkusime külalistemajast hommikul 7.30 ja tagasi jõudsime 21.00. Väga pikk, aga vahva päev oli. Tegeime õige otsuse, et tegime selle ringi tuuribussiga. Kohati olid teed endiselt olematud ja ma pole kindel, et rendiautoga sinna sõitma oleks lastud.

22.03.-23.03. Humahuaca org


Äratus 8.30. Vaja jälle asjad kokku pakkida ja kümnest välja registreerida. Täna oli plaanis hommikul auto rentida ja siis kaks päeva omal käel mägedes ringi sõita. Auto ette broneeritud ei olnud, vaatasime üks päev varem, et kõik rendifirmad asuvad ühel tänaval koos. Jätsime kotid külalistemajja hoiule ja hakkasime järjest rendifirmades käima. Avis, Europcar, Hertz.. ja kõik ütlesid, et neil ei ole nädala lõpuni mitte ühtegi autot. Jeerum, mis toimub? Me isegi ei tahtnud autot nädalavahetuseks, vaid neljapäevaks ja reedeks.  Reede õhtul pidime ööbussiga edasi Cordobasse sõitma. Õues sadas vihma ja olime lootust kaotamas. Mõtlesime, et lähme istume kohvikusse maha ja mõtleme, mis meist siis edasi saab. Kaks päeva selles linnas veeta ei olnud ahvatlev väljavaade, samas täna õhtul ööbussi peale ka ei saa minna, sest viisime just oma musta pesu pesumajja ja saame nad tagasi alles homme õhtul. Kohviku poole lonkides märkasime Sixt rendiauto silti, millest eelnevalt märkamatult mööda olime kõndinud. Meie suureks õnneks oli üks kaheukseline ja väikene Chevrolet Corsa täitsa saadaval (Eestis tuntud kui Opel Corsa). Auto oli ilma igasuguse lisavarustuseta, hea et rool küljes oli. :) Aga kokkuvõttes vedas meid kenasti kaks päeva mägedes ringi. Võtsime külalistemajast oma suured kotid peale ja sõitsime bussijaama, et järgmiseks õhtuks ööbussi piletid ära osta. Hea, et ette ära ostsime, buss oli täis.
Siin riigis antakse auto tühja bensupaagiga, seega esimene sõit peale bussijaama oli bensiinijaam. Tuleb välja, et siin linnas on bensiini, soolase toidu (hommikuti) ja peenraha kriis. 95 bensiin oli otsas. Hommikuti antakse söögiks hirmmagusaid saiu, millele võid omakorda moosi veel peale panna. Et kui jumala eest hommikune suhkrulaks liiga väikeseks jääb. J Ja müntide asemel antakse poes tagasi näiteks komme või jäädakse lihtsalt tagasi andmisega võlgu. Sest mündid on täielik defitsiit. Isegi kesklinna suurimal toidupoel ei ole sageli münte tagasi anda. Ma ei saa aru, kas nad neid bussi automaate (müntidega saab osta bussipileteid) siis kunagi ei tühjenda või kuhu need mündid sealt viiakse, miks need uuesti ringlusse ei jõua?

Vajalikud toimetused tehtud, suundusime linnast välja põhja poole. Sõitsime kaks päeva marsruudil Salta- Tilcara-Humahuaca-Purmamarca-Salta. Saltast Humahuacasse on kõigest 245 km ja mõtlesime, et saame rahulikult sõita ja palju peatuseid teha. Mägiteede tõttu kulus koos väiksemate pildistamispeatustega sinna sõiduks üle viie tunni! Läbisime oma marsruudiga iidsete inkade põhilist kaubandusteekonda, maantee nr 9. Tee läheb Argentiinast Boliiviasse ja sealt edasi Ecuadori. 

Teele jääb mitmeid väiksemaid ja suuremaid indiaanlaste külasid/linnasid. Kõik näevad suhteliselt ühesugused välja – madalad savist või telliskividest ehitatud majad ning sageli on tänavateks kruusateed. Enamasti on linnad suhteliselt vaiksed ja rahulikud, naised ja lapsed müüvad tänavatel oma käsitööd. Valdavalt müüakse laamavillaseid kudumeid ja kotte. 

Üks armsamaid indiaani linnadest on San Francisco de Tilcara, kus elab umbes 5600 inimest ja asub 2500 meetrit üle merepinna. Käsitöö valik on seal linnas kõige parem. Samas on väga turistide rohke, kuna enamus tuurid käivad siit läbi ning paljud isegi ööbivad siin, sest linn asub madalamal kui Humahuaca. Sõime Tilcaras lõunat. Tahtsime proovida midagi kohalikku. Menüüs olnud toitude nimed ei öelnud väga midagi. Saime aru ainult, et mingid traditsioonilised söögid ning tellisime huupi. Marko sai siis omale krudiseva juustuga maisihautise (ta ei söö maisi!). Iseenesest mulle päris maitses see hautis. Mina sain algsel vaatlusel juurviljadega pannkoogi. Tegelikkuses koosnes see hirsist, munast, juurviljadest ja mingist õudsast kalamaitseainest. No see nüüd küll hea ei olnud! Ilma kalamaitseaineta oleks isegi täitsa söödav olnud. Nii, et indiaanlaste traditsioonilised söögid meie jaoks toiduelamust ei pakkunud :)

Õhtul seitsme paiku jõudsime Humahuacasse. Linn asub 2939 meetri kõrgusel üle merepinna ja elab seal üle 11 tuhande inimese. Tahtsime ööbida raamatus ja ühes blogis soovitatud Hostal Azulis , aga ei leidnud seda üles. Võtsime siis raamatust järgmise koha ja käisime vaatamas Residencial Humahuaca’t. Asus linna keskel ja oli odav (170 peesot öö), aga autot ei olnud mitte kuskile panna. Linna tänavad olid nii kitsad, et kui auto tänavale pargid, siis teised autod mööda ei pääse ning üldse ei taha rendiautot tänavale jätta. Tuba oli väga lihtne ja väga umbne. Mõtlesime, et otsime veel. Õnneks olime kodus blogist väikese osa välja printinud ja kaasa võtnud. Blogis leidus oluline viide Hostal Azul’le – see asub üle jõe, kus linnake juba tegelikult ära lõppeb. Nägime linnas mitmes kohas Azuli reklaami, aga kuskil ei olnud viitasid. Üle jõe sõites juhatasid juba viidad kenasti sinist värvi (azul on hisp. k sinine) külalistemaja juurde. Öömaja asub linna keskusest natukene eemal, aga mõnusalt vaikne ja hubane külalistemaja. Tuba oli superluks ja iga tuba on traditsioonilises stiilis sisustatud. Hommikusöök oli rikkalik ja väga hea. Jällegi, raamatu järgi oleks hind pidanud olema 150 peesot, aga täna küsiti juba 250 peesot. Sellegipoolest oli ta oma hinda igati väärt ja ei ole võrreldav Salta külalistemajaga, kus maksime toa eest tegelikult sama palju. Külalistemaja peab perekond, kes inglise keelt ei räägi, aga tundusid väga sõbralikud ja abivalmid. Saime hakkama jälle nii, et meie rääkisime aeglaselt inglise keeles ja nemad vastasid aeglaselt hispaania keeles. Majas liikus ka ringi väga sõbralik ja pai noriv kass. :)

Järgmisel hommikul tutvusime linnaga. Väga armas ja rahulik linnake. Ei tea, kas kõrgusest, aga ise pidime teisel päeval juba väga rahulikult kõndima. Iga kiirem liigutus võttis hingeldama ja üldse oli tunne nagu mingi raskus oleks kopsu peal. Soetasime veel mõned suveniirid ja hakkasime alla tagasi sõitma. 

Teel põikasime sisse Maimarasse. Tundub, et sinna linnakesse turiste ei veeta. Vähemalt me ei näinud kedagi, samuti puudusid tavapärased söögikohad ja öömajad ning isegi käsitööturgu ei olnud. Aga just siin oli vajadus tualetti külastada. Leidsime väikese bussijaama, kus oli uks sildiga „Bano“. El bano oli, aga uks oli lukus ja kohalik tädi kehitas õlgu. Nähes hädas turisti viipas üks kohalik mulle, et ma kaasa läheksin. Sattusin mingisse suurde ja väga räämas ruumi, mis osutus koolisööklaks. Lapsed istusid pika laua taga ja sõid. Ausalt öeldes haises seal ruumis väga pahasti ja tundus, et see oli väga halva lõhnaga toit. Märkasin ruumi tagumises osas kahte ust, mis olid tabalukkudega kinni. Läksin leti taga oleva kokatädi juurde ja küsisin, kas tualetti saaks. Kindlasti väga vigases  hispaania keeles, aga tädi naeratas ja lasi mu tualetti. Tualetis ei olnud mitte mingit valgust, auk oli maas ja vett ei olnud. Ajasin oma asjad ära, tänasin viisakalt ja lasin kiiresti jalga, et värske õhu kätte saada. 

Jõudsime Saltasse tagasi viie ajal õhtul. Andsime auto ära ja marssisime oma suurte pakkidega peaväljaku ääres olevasse kohvikusse. Sõime õhtust ja tegime bussini aega parajaks. Buss väljus 21.15 ja suund Cordobasse. Bussipilet tuli ette ära osta, kuna tegemist oli „cama“ bussiga ja pikkadel otstel on see väga populaarne. Siin riigis on nimelt kolme tüüpi ööbusse. Üks buss on tavaline kahekordne, kus tool käib natukene rohkem alla kui Eesti bussidel ning on olemas jalatugi (semi-cama). Teises bussis on suured nahkistmed (istmed 2+1), mis käivad peaaegu sirgeks alla, toolile käib juurde jalatugi ja antakse tekk, padi ning süüa-juua (cama). Ning viimasena on olemas cama-suite, kus istmeid on nii vähe, et kõikide istmete seljatoed lähevad täiesti alla ning koos jalatoega tekib horisontaalne voodi. Igal istmel on oma meelelahutusekraan, antakse tekk, padi, süüa-juua ning juba bussi astudes pakutakse konjakit. Kõik bussid sõidavad enam-vähem ühe kaua ja tihti väljub samal kellaajal mitu bussi ühes sõidusuunas, ent erineva mugavusastmega. Loomulikult erineb hind vastavalt mugavustele, kuid ikkagi jäävad piletihinnad lennukist oluliselt odavamaks ning saab kokku hoida ühe öö hotelli raha, mis lennukiga lennates veel lisanduks. Euroopa vahel võiks ka sellised bussid käia, kasutaks kindlasti lennuki asemel aeg-ajalt selliseid busse. 

Seekordne sõit oli meil siis cama’ga ja firmaks Flecha Bus. Piletit ostes sai nalja veel sellega, et müüja küsis: „sin comido o con comido?“ Saime aru, et küsitakse kas millegagi või ilma ning pileti hinnavahe oli 10 peesot. Kümme peesot tundus nagu liiga väikene hind, et see sisaldaks sööki. Võtsime kõigega. Otsisin pärast sõnastikust ja raamatust, kuskil ei olnud sõna comido tähendust. Muidugi tähendas see sööki ja mitte lihtsalt näksimist, vaid korralik õhtusöök kanti ette. Istmete külge käis kandiku moodi laud nagu lennukis ja siis toodi suure kandikuga ette kaks eelrooga, soe loomaliha praad ja magustoit. Kõrvale serveeriti karastusjooke ja veini. :) Peale õhtusööki näidati telekast filmi ja serveeriti night cap’i ehk viskit või likööri. Päris hea uni tuli.

24.03.-25.03. Cordoba


Tund enne Cordobasse kohale jõudmist pakuti bussis hommikusööki. See oli ikka korralik suhkrulaks. :) Ohtralt magusaid küpsiseid, millele võisid taaskord lisaks magusat moosi peale panna ja kohvi sisse oli suhkur ette sisse pandud. Söök pani korralikult südame puperdama. Jõudsime Cordobasse 8.45 hommikul, bussisõit kestis kokku 11,5 tundi. 

Võtsime bussijaama turismiinfo punktist linnakaardi, istusime oma asjadega bussijaama kohvikusse maha ja mõtlesime edasist plaani välja. Jällegi ei olnud meil Cordobas öömaja ette broneeritud. Valisime raamatust mõned soovitatud kohad välja, märkisime kaardile ja hakkasime oma kottidega öömajasid läbi käima. Võtsime bussijaama lähedal asuva kahetärni hotelli Quetzal (270 peesot öö). Tuba oli suur ja puhas, aga vajaks kaasajastamist, BA Ibisega ei ole tärnid ja maksumus küll võrreldavad, aga üks öö kannatas ööbida küll. Internett oli tasuta ja kiire ning hommikusöök tüüpiline kahe croissanti ja moosiga. 

Cordoba on suuruselt teine linn Argentiinas (u 1,35 mln elanikku). Linn koosneb vanast ja uuest linnaosast. Vanas linnaosas on palju koloniaalajastu arhitektuuri. Kahjuks on küll nii, et ilusa vana maja kõrvale või külge on ehitatud uus maja, mis sobivad omavahel nagu siga ja kägu. Vanalinnas on mitu pikka jalakäijate tänavat. Olime linnas laupäeval ja pühapäeval. Laupäeviti pannakse kõik poed ja asutused 13.30 kinni ja pühapäev on kõik suletud. Lisaks oli laupäev neil suur punane riigipüha nii, et linn oli kohe eriti vaikne ja välja surnud. Kuna tavalised jalakäijate tänava poed olid ndv-l suletud, siis oli tänaval kaks päeva kirbuturg. Pühapäeval oli sedagi väga vähe. Pühapäeviti on siin linnas isegi enamus baare, kohvikuid ja söögikohti kinni. Rääkimata väikestest kvartali poodidest, kust saab esmase söögi ja veepudeli. Ka need olid pühapäeval suletud. Täitsa lõpp, sure või janusse. Inimesed ise on muidugi sellise korraldusega rahul, nad teavad, et pühap on kõik kinni ja oskavad sellega arvestada. Aga turist ei tea ju sellist asja ette. 

Laupäevasel päeval jalutasime vanalinna risti-põiki läbi ning kõndisime jõe äärsel promenaadil. Noh, jõeks on seda nüüd küll palju nimetatud, pigem oja. Kuna sõime jälle hilise lõunasöögi ühes täiesti kohalikus söögikohas, siis õhtusöögi jätsime täna vahele ja nautisime hotellis järjekordset head ja odavat veini. Aga lõunasöögi koht oli selline, kus meie olime ainsad võõrad. Tundus, et kohalikud, kes seal käisid, olid kõik omavahel tuttavad ning toimus traditsiooniline laupäevane jalgpalli vaatamine. Söök oli odav ja väga hea. Sõime kanašnitslit friikartulite ja värske salatiga ning jõime värskelt pressitud mahla. Portsjon oli taaskord nii suur, et pidasime hommikusöögini vastu. Kogu lõuna ühele maksis 28 peesot (kõige odavam korralik lõunasöök, mis me siin riigis oleme leidnud. Eestis on sellise hinnaga lõunasöögi leidmine täitsa tavaline ja isegi kallivõitu). 

Veini joomise kõrvale tuli jälle reisikotid ümber pakkida nii, et suured kotid saab järgmiseks päevaks bussijaama hoiule viia ja väikese kotiga tuleb päev otsa ringi kõndida. 

Pühapäeva hommikul registreerisime end kümnest jälle välja, viisime suured kotid bussijaama, ostsime õhtuse bussi peale piletid ära ning läksime uuema linnaosaga tutvuma. Nuevo Cordobas on hiiglaslik roheline park, kus kõik käivad sportimas ning pargis asub ka loomaaed ja lõbustuspark. Pargis on palju erinevaid teid, ausambaid, istumiskohti. Pargi läbimiseks on vaja kaarti lugeda, et ära ei eksiks!   Käisime ka linna uuemas osas enam vähem kõik tänavad läbi. No täitsa surnud linn on see pühapäeval. Ma ei tea, kuhu see miljon inimest pühapäeval kaob? Olime pärastlõunaks kogu oma linnakaardi põhimõtteliselt läbi kõndinud ja edasi oleks tulnud ainult veel igavam elurajoon. Seejuures olime käinud juba kohvikus ja no ikka oli nii palju aega veel õhtuse bussini. Lõpuks kõmpisime kaugemal asuvasse kaubanduskeskusesse lootes, et see vast ikka tänasel päeva lahti on. Ja oligi ning sinna kogu see rahvas oli ka kogunenud! Kaubamaja oli paksult rahvast täis. Kaubanduskeskuse esimesel korrusel oli hiiglaslik foodcourt ehk neljakandiline plats, kus keskel on lauad toolid ja siis külg külje kõrval on erinevate toidukohtade letid ja kliendid käivad leti ääres tellimas. Sellised kohad on reisidel mu lemmikud, sest mõlemad saame vastavalt soovile valida erineva toidu ning siis platsi keskel koos süüa. Oleme seda palju mujal maailmas näinud ja ei saa aru, miks Eestis sellist asja ei tehta? Miks peab kaubanduskeskuses olema eraldi seinte ja boksidega söögikohad, kus lisaks boksi ehitusele peab iga söögikoht üleval pidama nii palju teenindavat personali? Nii mõnus on, kui mul on täna näiteks tai söögi isu ja Marko tahab grill-liha, siis on see sellises kohas täiesti võimalik ja mõlemad on rahul. Pealegi ma ju ei tule sellisesse kohta restoranielamust otsima. Pigem peaks olema võimalik normaalse hinnaga kõht täis saada. Seekord valisime mõlemad grill-liha, mille leti taga käis kõige suurem tunglemine ja pärast saime aru, miks. Mina sõin juuviljadega grillitud kanašašlõkki ja Marko traditsioonilist grill-liha. Uskumatu, aga sellises kohas oli tõepoolest elava tulega grill ja grill-liha oli ehe, mitte pannil praetud. :) Aga söögi ostmine oli muidugi paras peavalu jälle nagu jäätise ostmine. Kõigepealt pead kassas söögi eest ära maksma. Kassiir küsib sinult vuristades hispaania keeles kümneid küsimusi, et kuidas sa seda või toda asja tahad ja millega. Kui oled suutnud end kuidagi selgeks teha ja raha ära maksnud, siis antakse sulle kviitung, millele kirjuatakse number. Siis ootad, millal sinu numbrit hüütakse. Leti ääres tšekki ulatades selgub, et tšekil ei ole pooli asju peal, mida kassiir oli just sinu käest küsinud. Seega hakkab teenindaja sinu toitu kandikule ladudes jälle samu küsimusi arusaamatus keeles küsima. No nälga ei ole me jäänud ja kuidagi oleme suutnud asjad ära rääkida, aga jäätise ostmisest mina küll loobusin. Jäätist on võimalik osta vähemalt kümnel eri viisil ja sorte on veelgi rohkem ja siis võid igasuguseid kaunistusi peale lasta panna või jäätise šokolaadiga üle valda vms. Igal juhul ostsin ma paar korda jäätist ainult toidupoest, kuigi jäätise kohvikud ja nende valik on ahvatlev, on keelt oskamata enda soovi arusaadavaks tegemine tüütult keeruline. 

Veetsime küll kaubanduskeskuses palju aega ning sealt linna tagasi jalutamine võttis kaua aega, aga ikka oli meil bussini jube palju aega. Tundub, et ühest päevast piisab selle linnaksega tutvumiseks täiesti. Kuna me ei tahtnud 24 tundi bussis istuda ja otse Mendozasse sõita ning tahtsime ühe öö busside vahel voodis magada, siis pidime siin kaks päeva olema. Tundub täpselt selline linn, et eraldi siia tulekut plaanima ei peaks, nii palju siin vaadata ja teha ei ole. Aga kui tee peale jääb, siis võib külastada.

Kesklinna jõudes istusime aga jälle mõnda aega kohvikus kuni lõpuks läksime bussijaama ära. Õues hakkas õhtul vihma sadama ja käia ka enam ei jõudnud. Buss väljus meil seekord 22.30 ja kuna tegemist oli 10 tundi kestva sõiduga siis otsustasime proovida seda kõige odavamat ööbussi varianti. Seal ei antud süüa, tekki ja patja ka mitte. Õnneks oli meil reisil kaasas üks magamiskott ja pleed. Konditsioneeri tõttu oli öösel bussis väga jahe. Istmed olid ikka liiga kitsad ja ebamugavad, seega magada eriti hästi ei saanud. Suhteliselt tukkumise tähe all möödus see öö.

neljapäev, 19. aprill 2012

26.03.-28.03. Mendoza


26. märts Mendoza

Jõudsime hommikul üheksast Mendozasse. Järjekordne tundmatu linn, kus meil öömaja ette broneeritud ei olnud. Me ei hakanud ennast sellega enne reisi koormama, sest tahtsime jätta endale võimaluse, et kui kuskil läheb aega plaanitust rohkem, siis me ei kaota raha sellega, et oleme kuskile omale öömaja juba kinni pannud. Astudes unise ja väsinud peaga bussist välja, astus kohe juurde meesterahavas, kes pakkus oma hosteli flaiereid ja rääkis väga hästi inglise keeles. Marko läks bussist meie suuri seljakotte ära tooma ja kuni ma teda ootasin, oli hosteli pidaja mu juba „ära rääkinud“. Kuna hostel asus bussijaamale lähedal, siis mõtlesime, et võime ju vaatama minna ja kui ei sobi, siis vaatame neid, mis olime eelmine õhtu internetist välja vaadanud. Hosteli omanik oli väga vahva ja jutukas. Hostel ise ei näinud just kõige suurepärasem välja (no parem siiski kui Austraalia hostelid), aga põhiline võlusõna meie jaoks oli, et majas ei toimu pidusid ja on rahulik ning muidugi oli ta väga odav (ööbisime neljases toas kahekesi, 140 peesot öö). Toas oli üks nari ja kaks üheinimesevoodit. Kuna me olime jälle magamata, siis plaanisime kindlasti leida vaikse öömaja, kus saaks mõni öö end välja puhata. Hostelis oli vähe inimesi kuna suvehooaeg on läbi ja ööbijaid on täpselt niipalju kui omanik Mariol õnnestub bussijaamast kedagi kohale meelitada. Panime oma asjad tuppa ja läksime toidupoodi, et hommikusöögikraami osta. Lahe, saime üle pika aja süüa singiga saia ja omletti :) Ning juua rahulikult kaks tassi kohvi, mitte kiirustama, et kella kümneks end jälle välja registreerida. Loomulikult ostsime ka purgi Marko siinse köögi lemmikut – dulce de leche’t. See on põhimõtteliselt karamellkondenspiim või sulatatud iiris. Põhimõtteliselt kohalik alternatiiv Nutella jm šokolaadikreemidele. Dulce de leche käib siin saia peale ja siis pannakse seda absoluutselt iga magustoidu sisse ja peale. Väga magus, nii et palju ei söö, aga sõltuvust tekitab küll. :)

Lõuna ajal jõudsime lõpuks ka linna peale. Ka siin linnas on siesta väga au sees ja 13.00-16.30 on linn koos purskkaevudega välja surnud. Söögikohad olid küll lahti ja enamasti rahvas istuski sel ajal kas pargis pikniku pidades või välikohvikus lõunatades. Käisime turistiinfopunktis ja siis mõnes tuure korraldavas firmas maad uurimas, kuidas ja kui palju maksavad veinikeldri tuurid. 

Linn on üsna suur ja laiali hajutatud. Mendoza linnas elab üle saja tuhande inimese (koos äärelinnadega ligi 900 tuhat). Samas võrdluseks, et Mendoza provints on 148 000 km2 ja kokku elab 1,7 mln inimest. Ja Eesti… Ühesõnaga Argentiina on väga suur! Ja Vahemaad samuti. Salta-Cordoba vahemaa oli 850 km, Cordoba-Mendoza 740 km ja Mendoza-Buenos Aires 1037 km. 1861. aastal tabas Mendozat  suur maavärin, kus hukkus palju inimesi. Peale seda ehitati linn uuesti üles ning siis ehitati juba laiad tänavad ja palju suuri väljakuid, kuhu inimesed saaksid maavärina ajal majade kukkumise eest põgeneda. Jõudsime täna tutvuda ainult südalinna osaga. Olime ikkagi reisimisest liiga väsinud. Käisime ära bussijaamas ja ostsime ära bussipileti Buenos Airesesse (kahe päeva pärast). Seekord võtsime jälle cama bussi ja üllataval kombel oli nii mitu päeva ette ostes bussis ainult 6 kohta veel saadaval. Hommikusööki ostes ostsime ka ühe valge veini, mille külmkappi panime. Nüüd istusime hosteli taga hoovis avokaadopuu all ja nautisime head külma valget veini. Hostelis oli kaks vanemat naisterahavast Iirimaalt. Üks oli üle viiekümne ja teine üle kuuekümne. Üle viiekümnene oli Ladina-Ameerikas seljakotiga reisinud juba 8 kuud. Ta alustas Californiast lõunasse liikumist. Vanem naisterahavas oli reisinud kuu aega. Seega, kunagi pole hilja seljakott selga võtta ja maailma rändama minna. Lahe! Õhtul küpsetasime hostelis omale loomaliha, tegime kõrvale suure kausi salatit ja jõime ära järjekordse punase veini. Õhtusöögi ajal sattusime lauda istuma kolme sakslannaga. Regina reisis üksinda juba kaheksandat kuud ja viimased kolm nädalat oli veel jäänud. Julia ja Henriette olid õed, kes reisisid koos neli kuud ja siis läheb noorem õde üksinda Peruusse kuskile kooli muusikaõpetajaks. Vanem – Julia on 34 aastane ja elab ning töötab praegu Iirimaal. Kümme aastat tagasi (u samal ajal kui Markogi) käis samamoodi neli kuud Tšiilis ja mujal Ladina-Ameerikas rändamas. Praegu oli tal käsil ümbermaailam reis, mis hakkas lõpule jõudma. Igal juhul jätkus meil juttu kauemaks ja veini jõime ka rohkem kui algselt plaanisime. Hosteli omanik nõudis tavaliselt, et südaööks ikka öörahu majas oleks, aga me püüdsime rääkida vaikselt ja nii huvitav oli, et väsimusest polnud märkigi. Lõpuks ühe paiku läksime ikka magama kuna Julia ja Henriette võtsid Mendozas endale hispaania keele intensiivkursuse kaheks nädalaks. See tähendas et 9.00-13.00 olid nad koolis ja siis ülejäänud päev oli vaba, õppima pidi ka muidugi vahepeal. Julia rääkis küll kenasti hispaania keelt, aga ta oli koolis rohkem õele seltsiks. Henriettel oli oluline keel selgeks saada, kui ta üksi Peruusse edasi rändab. Põnev oli kuulda, et õed olid pärit endisest Ida-Saksamaalt ja nende elu oli enne Berliini müüri langemist raske. Samuti pidid nemad meiega sarnaselt esimesest klassist alates vene keelt hakkama õppima ning kõigil pidi olema kirjasõber Venemaalt. Teisi võõrkeeli said nad õppima hakata alles peale müüri langemist.

27. märts Mendoza

Magasime täna hommikul kaua – suisa kümneni. Täitsa luksus:) Reisikava on nii tihe olnud, et magada on saanud vähem kui tööpäeva hommikutel. Aga mis teha, kui seda puhkust on alati nii vähe aega ja selle ajaga tahaks võimalikult palju näha. Sõime pikalt hommikust ja rääkisime Reginaga juttu, tal oli vaja kaheteistkümneni aega parajaks teha, et siis Salta bussile minna. Nii põnevad seiklused on tal siin olnud, täitsa kadedaks ajab. 

Täna oli plaanis veinikeldrites käia. Otsustasime omal käel minna ja mitte maksta röövimisena tunduvat hinda ametliku tuuri eest. Küsisime bussijaama infost, milliste bussidega ja kuidas me keldritesse saame. Sest seda teadsime juba varem, et kuulus Maipu veinipiirkond Mendozas oli linnast kõigest 15 km kaugusel ja sinna lähevad tavalised linnaliinibussid. Turismiinfost saime kaardi ja bussi numbrid, millega sõita ning kus maha minna. Maha kästi minna ühel teeristmikul. Marko pani telefoni gps’i käima ja ajasime lisaks näpuga kaardil järge, et õiges kohas maha saaksime. Buss on selline, et peatub iga käeviipamise peale ehk siis iga nurga peal. Seega sõit võttis aega 45 minutit. Aga huvitav oli jälgida bussis kohalikke ning vaadata aknast äärelinna elurajoone. Oleksime pidanud ostma bussis automaadist pileti (1.80 peesot), aga automaat oli rikkis. Seega saime jänest sõita. Sest pileteid kuskil mujal ei müüda, ainult automaadis. Bussid 172 ja 173 viivad kahe veinikeldri juurde, mõlemad asuvad teineteisest umbes 500 meetri kaugusel. Üks, San Felipe veinikelder on muuseum-kelder. Päris suur muuseum on veinitegemisest ja degusteerida sai ka. Spetsiaalne Museo Cabernet Savignon oli tasuta degusteerimiseks, edasi pidi juba klaasiga ostma. Klaasi hind u 20 peesot. Nojah, poest saan ma paremal juhul selle raha eest juba 2 pudelit veini! Kvaliteetsemat saab ühe pudeli. Muuseum oli tasuta ja päris vahva. 

Seejärel läksime järgmisse, mis oli väikene butiik veinikelder (Bodega Cavagnaro, Vina Maria). Seda pidasid neljandat põlve üks perekond, kes veine poodidesse ja restoranidesse ei müü. Neil on oma kindel klientuur ja kuna maad neil väga palju ei ole, siis tegutsevadki sellise väiksena. Kasvatasid ainult Malbec viinamarju. Argentiinas ongi kõige levinum just Malbec, mis on üsna vürtsine ja tummine. Selles veinikeldris oli degusteerimine ainult raha eest. Kaks klaasi veini, kumbki erinevat sorti, maksis 25 peesot. Väga mõnusad veinid olid! Naisterahvas, kes tutvustas, vabandas küll ette ja taha, et ta inglise keelt väga hästi ei räägi. Aga no see oli kõige parem inglise keel, mida me kuulnud olime ja esimest korda saime me kõigest aru, mida ta rääkis. :) Lisaks on Mendoza piirkonnas levinud oliivõli valmistamine. Neil oligi olemas nii oliivi- kui viinamarja kasvandus. 

Rohkematesse keldritesse ei jõudnud, kuna keldrid on valdavalt avatud 10.00-17.00 (12.00-14.00 on sageli siesta). Me uimerdasime hommikul liiga kaua, jõudsime kahe paiku alles keldrite juurde. Järgmised veinikeldrid olid nii kaugel, et sinna oleks juba bussi või jalgrattaga pidanud minema. Jalgratta rentimine on siin väga populaarne ja palju käiakse ratastega keldrites. Aga tunniks ajaks ei olnud mõtet enam ratast rentida. Läksime suure tee äärde tagasi, tõstsime bussi nähes käe ja saime bussi peale. Seekord mündiautomaat töötas ja ostsime pileti. Kokku läks tuur koos degusteerimistega meile maksma 28 peesot. Kui me oleks läinud tuuriga, mis külastab samamoodi ainult kahte veinikeldrit (on olemas poole päeva tuurid ja terve päeva tuurid) ning meil oleks olnud ainult hispaania keelt kõnelev giid, siis oleksime kahepeale pidanud maksma 160 peesot! Uskumatu, kui palju odavamalt võib omal käel reisides hakkama saada. :)
 
Linna tagasi jõudes tegime kohvikus aega parajaks, käisime toidupoes ja siis jalutasime läbi tuledes linna hostelisse. Tuledes linnad on ilusad. 

Täna õhtul oli hostelis vaikne. Julia läks varakult magama. Nad käisid õega peale kooli paraplaaniga lendamas ja ei tea kas sellest, aga ta ei tundnud end väga hästi. Henriette õppis kogu õhtu, aga vahepeal me ikka vestlesime. Siis ta rääkiski päevastest seiklustest ja ütles, et väga lahe oli olnud. 

Rääkisime õhtusöögi tegemise ajal ja hiljem Marioga juttu. Nii huvitav on, kui saab reisi jooksul kohaliku inimesega maast ja ilmast vestelda. Selleks nädalaks oleme kohalike kombed suutnud omaks võtta ja sööme õhtust juba kohalike kombel poole kümne-kümne ajal.

28. märts Mendoza

Registreerisime end kella üheteist ajal välja ja viisime suured kotid bussijaama pakihoidu. Võtsime suuna general San Martini Parki, mis on järjekordselt keset linna asuv hiiglaslik roheline park. Teepeale jäi linnavalitsuse hoone, mille viimasel korrusel on terrass, kust avanevad ilusad vaated linnale ja seda ümbritsevatele mägedele. Isegi Aconcagua tipp paistab sealt. 

Pargis on suur spordiväljakute kompleks, ülikool koos campusega ning suur tehisjärv. Loomulikult ka piisavalt palju rohelust, et päikese käes või siis palmivilus (vastavalt ilmale) pikniku pidada. Järve ääres on ilus tihe palmiallee ja mitmed kohvikud. Tegime meiegi ühes kohvikus keskpäevased külmad veinid ja õlled. :)
 
Jalutasime hiljem veel linna peal ringi ja sõime hilise lõunasöögi. Mõtlesime, et seekord ei söö enne bussi peale minekut kõhtu täis, muidu ei jõua jälle bussis midagi süüa. Ise veel naersime, et kindlasti on seekord mingi jama söök õhtul. Ja täpselt nii läkski :) Tahtsime Buenos Airesesse sõita taaskord Flecha bussiga, kuna teadsime tema kvaliteeti. Kahjuks Flecha ise ei sõitnud ja müüs Andesmari bussile pileti. Andesmar oli kõike seda, mida Flecha ei ole. Buss hilines ette tulemisega pool tundi. Pidi väljuma 20.00, väljus 20.30. Mingit infot hilinemise kohta kuskilt ei saanud, aga no hea, et nii vähe ainult hilines. Padi oli haruldaselt kehva, mingisugune liistakas ainult, tekk oli vist laste oma, sest kogu keha küll katta ei suutnud (ja me olime oma magamiskoti ja teki alla suure pagasiga ära andnud), wc oli oluliselt kehvemas korras kui Flechas, õhtusöök oli väga halb. Ning kokku hilines buss BA-sse jõudmisega 1,5 tundi, seega meie 13 tunnine sõit venis sujuvalt 14,5 tunniseks. Pearoog oli seekord rulaad, aga see nägi nii kole välja ja maitses nagu kamakas keemiat. Eelroast ja magustoidust õnneks mulle piisas. Marko kugistas suure näljaga pearoa ka peaaegu alla. Tuju tõstmiseks jagati lahkelt veini ja filmiks oli seekord „Kuninga kõne“, mis oligi õnneks nägemata.

29.03.-31.03. Buenos Aires


29. märts Buenos Aires

Linna sisse sõit võttis bussil väga kaua aega, tundus, et kogu linn on väga umbes. Avenida 9 de Julio lähedusse jõudes saime ka põhjuse teada. 31. märts ja 01. aprill toimub kesklinnas  autode ringraja võistlus ning täna käisid selleks juba ettevalmistused ning järjest suleti tänavaid raja ehitamiseks. 

Läksime bussijaamast tuttavasse Retiro metroojaama ja sõitsime metrooga Ibise juurde. Meil oli broneering olemas viimaseks päevaks, aga nüüd oli kaks päeva veel lisaks siin linnas vaja ööbida. Lootsime natuke hinda alla kaubelda, aga meile sattus umbkeelne teenindaja ja me ei suutnud talle ennast arusaadavaks teha. Sest olime juba eelnevalt seal kolm ööd ööbinud ja nüüd tahtsime jälle kolm ööd olla, oleks ju loogiline natukene  hinnaalandust teha. Seal oli veel see asi, et kui netist kuu aega ette toa broneerisime, siis oli toa hind 300 peesot, aga nüüd oli letihind 379 peesot. Mis siis ikka, me ei viitsinud kahe öö pärast uut öömaja otsima hakata, et siis viimaseks ööks uuesti kolima hakata ning jäime siia hotelli. Kuigi bussis sai seekord rohkem magada, oli ikka uimane olemine ja tegime hotellis lõunauinaku. Aknast oli kuulda, et parlamendihoone juures käis mingi meeleavaldus. Õnneks liikusid nad peagi edasi presidendipalee juurde. Mendozas oli ka üks hommik meie hosteli lähedal meelavaldus, kus nõuti 50% palgatõusu. Aga seal käis ikka korralik möll ja põletati kumme. Rääkisime Marioga nõudmiste teemal ja nii tema kui mina olime ühel meelel, et mis palgatõusu nad tahavad, kui suur osa päevast peetakse siestat ja iga kuu on vähemalt neli riigipüha, mil üldse tööd ei tehta. Näiteks aprillis on neil seoses ülestõusmispühade ja muude riigipühadega kokku ainult 13 tööpäeva! Töötajana oleksin ma ka sellise elu üle õnnelik, aga tundub nagu ebasobiv seejuures palka juurde küsida, kui tööd rohkem nõus tegema ei ole ja on teada, et Argentiina ei ole siiamaani taastunud 10 aastat tagasi toimunud majanduskrahhist. Viimane ülemaailmne majanduslangus neid nii palju ei puudutanudki, kuna nad polnud veel eelmisestki taastunud. 

Kuna reisi lõpp hakkab lähenema, siis käisime pärastlõunal linnas suveniire ostmas ja jalutasime ringi Puerto Madero linnaosas. See on uus jõe äärne äri- ja elurajoon, kus on ka jahtklubi ja ohtralt kohvikuid, restorane. Pärast jalutasime läbi tuledes linna hotelli. Teater Colon on õhtul väga ilusasti valgustatud, tegime sellest pilti ja siis tulid noored tüdrukud meile ütlema, et olge oma kaameraga siin ettevaatlik. Nüüd tuli meile ka meelde, et raamat hoiatas pimedas Plaza Lavelle ümbruses liikumise eest. Tegime paar klõpsu ära ja suundusime metrooga hotelli. Siin on üldiselt palju hoiatusi, et sina ei pruugi enda arvates ohtlikke inimesi näha, aga sa ei tea kunagi, kui paljud sind märkavad ja jälgivad. Eks see on muidugi igas riigis nii, et turist torkab silma ja ta peab alati oma asju hoolsalt valvama ning võimalikult vähe oma asjadega eputama. 

Hotellis tundsin, et meie tuba on kuidagi väga palav. Olime linna peale minnes konditsioneeri maksimumi peale keeranud, aga ikka oli palav ja jahedat õhku nagu ei puhunudki. Enne sööma minekut ütlesin administraatorile, et meie toas ei tööta konditsioneer. Selle peale vastati, et ei peagi töötama. Kuna sügis on käes, siis nad lülitasid kogu majas konditsioneeri välja (tubade kaupa eraldi ei saa sisse ja välja lülitada) ja hoiavad kogu majas ühtlaselt sooja temperatuuri! Me olime sõnatud, õues oli päeval 26 kraadi sooja (kaks järgmist päeva veel 28 ja 30) ning nemad hakkasid kütma, sest kalendri järgi on sügis käes! :) Ainuke soovitus oli, et hoidke toa aken lahti. Öösel läks üldiselt natukene jahedamaks ja akna lahti hoidmine aitas, aga kuna meie tuba oli tänavapoolne, siis kolmveerand neli hommikul läks tänavamüra nii suureks, et pidime akna uuesti kinni panema. Nojah, igal juhul meie mõtlesime, et meil lülitatakse sügisel küte sisse heal juhul alles siis, kui õues on sooja 10 kraadi või vähem. Ja kusjuures kui me kaks nädalat tagasi siin ööbisime, siis konditsioneer veel töötas. Sama oli riidepoodidega. Varem olid poed veel suveriideid ja plätusid täis ning olid suured allahindlused. Nüüd oli kõikides poodides müügil ainult saapad, kampsunid ja mantlid. Ning kohalikud enamasti käisidki juba saabaste ja kampsunitega. Meil oli igal juhul pigem soe ja palav ning käisime mõnuga plätude ja lühikeste riietega :)

Täna tahtsime kindlasti korraliku grill-liha õhtul süüa ja peale üheksat hakkasime kohta otsima. Leidsime mitte väga kaugel enda hotellist restoranide tänava. Istusime restorani hoovis, õues oli mõnusalt soe õhtu. Sõime seekord grillitud loomaribisid. Lauale toodi suur vaagen ribidega, mida siis kahepeale sõime. Kõrvale pudel suurepärast Mendoza piirkonna Malbeci (8 euri). Restoranid olid rahvast täis ja kui meie peale ühtteist hotelli poole suundusime, siis oli ukse taga järjekord, kes kõik sööma tulla tahtsid. On ikka öökullid, need kohalikud. :)

30. märts Buenos Aires

Täna magasime kauem, aga kümneni anti ainult süüa, seega pidime poole kümnest ennast ikka alla vedama. Homme on laupäev ja ndv-l on siin hotellis õnneks hommikusöök üheteistkümneni. Peale hommikusööki võtsime takso ja läksime La Boca-sse. Raamatu ja kuulduste järgi pidi tegemist olema laheda boheemlaste ja kunstnike linnaosaga, kus on kuulus Caminito turg. Tegelikult on kõik seal suuresti võlts, kunstlik ja totaalne turistilõks, kus sulle kalli hinnaga made in china kraami pähe määritakse. Ning müüjad on seal suhteliselt pealetükkivad ja päris raske on turistipoodide ja restoranide vahel kõndida. Ma ei salli sellist pähemäärimist, ma tahan ise ja rahulikult ringi vaadata. Tekib automaatne refleks, et siis ma ei taha üldse kuskile sisse minna ja midagi vaadata, kui mulle üritatakse meeleheitlikult midagi müüa. Seega jäi neil meie käest tõenäoliselt päris palju raha saamata, sest tegelikult tahtsime mõningaid asju osta veel küll. Õnneks piirdus selline võlts linnaosa kõigest paari kvartaliga ning sealt edasi liikudes jõudsime juba ehedamasse linnaossa. Tegemist on siiski nö meie kopliliinidega, kus elab vaesem elanikkond ja öösiti ei soovitata mitte kunagi turistil sinna minna (kahjuks ja õnneks kuulsin hiljem, et seal toimuvad ka päise päeva ajal relvastatud röövid, ka Julia tuttavat rööviti seal relva ähvardusel päise päeva ajal paar päeva peale meie seal viibimist). Ega me pikalt seal ringi ei jalutanud, vaid suundusime otsemat tänavat pidi La Boca kõige suurema vaatamisväärsuse juurde –Boca Juniors’i kodustaadion (Estadio Alberto J. Armando, laiemalt tuntud La Bombonera nime all). Boca Juniors oli Maradona koduklubi enne Euroopasse suundumist ja selle piirkonna elanikele on Maradona suurem kui jumal. Boca Juniors on valitsev Argentiina meister, kelle mäng tänapäeval püsib Riquelme õlul. Staadioni sees on suur muuseum ning on võimalik staadionil ära käia ja pilte teha. Loomulikult on muuseumis ka suur Maradona kuju. Läksime ka staadionile "jumala puudutust" otsima, aga ilmselt ei ole me nii suured jalgpallifännid, et seda oleks tundnud. Staadion mahutab ametlikult 49 000 inimest, aga vajadusel niipalju kui mahub. Väravate taga asuvates fännitsoonides ei ole toole/pinke, on ainult trepid, millel seistakse. Ja sinna treppidele mahub vajadusel väga palju inimesi. 

Mängude toimumise päeval peletab politsei turistid La Bocast minema, sest tänavad on täis hullunud fänne. Möll, mis siinsete mängude eel ja ajal fännitsoonis käib, on päris hirmuäratav. Euroopa jalgpall on selle kõrval pensionäride ja pühapäevakooli meelelahutus. Muuseumis näidati suurtelt ekraanidelt vanu mänge. Publik loobib mingit prahti väljakule, põletatakse tõrvikuid ja mingeid rakette, vahel katab suits kogu väljaku ja on hämmastav, kuidas mängijad sellise möllu sees üldse mängida saavad. 3 tundi enne mängu algust on staadionid pilgeni täis ja möll käib. Suurim vastasseis ja vaen on Boca Juniorsi meeskonna fännide (vaeste linnaosa La Boca)  ja teises linnaosas asuva rikaste rajooni Belgrano River Plate’iga. Peab väga täpselt teadma, millises linnaosas millise särgiga käia tohib ja millises mitte.

Pärastlõunal käisime veel niisama linnas ringi ja õhtul käsime jälle hotelli lähedal restoranide tänaval söömas. Seekord käisime restoranis nimega "Chiquilín". Koht on väga populaarne nii turistide kui kohalike hulgas. Seega kui lauda tahad saada, siis tuleks minna enne poolt kümmet kohale. Grillitud streigid oli suurepärased, paksud, seest roosad, väga mahlased ja pehmed.

31. märts Buenos Aires

Täna magasime kümneni ja läksime alles siis alla sööma. Nii mõnus. Täna oli eesmärgiks tutvuda Palermo linnaosaga, viimane suur linnaosa BA-s, kus me veel käinud ei olnud. Jalutasime hotellist õige metroo peatuse poole (ei viitsinud ümber istumisega minna, kuna metroos oli viimastel päevadel nii kohutavalt palav), külastasime teele jäänud plaadipoodi ja ostsime täitsa huupi mõned plaadid. Läks hästi, kodus ostusid plaadid väga headeks. Üks oli kitarri muusika (tango) ja jazz. Rocki poole pealt saime hispaania keelse Hammerfall’i. Ehk muusikastiil täpselt sama, ainult teises keeles. Hispaaniakeelne rock on ikka väga harjumatu. :)

Palermo Soho, Palermo Hollywood ja Palermo Viejo on hetkel kõige populaarsemad elu- ja shoppamise piirkonnad. Sealt leiab palju kohalike noorte moeloojate butiike ja hinnad ei ole üldse kallid. Palermo Soho keskseks kohaks on Plaza Serrano. Väljakul on tõeline kunstnike käsitööturg ning palju kohvikuid, restorane. Meie jõudsime väljaku juurde ühe ajal päeval ja ma ei tea kas alati, aga tänasel laupäevasel päeval oli turg ja seal pakutava kauba valik väga suur. Näha oli, et müüjad alles tulid kohale ja sättisid laudasid üles. Platsil mängis mingi lahe jazzansambel ja üldse oli selline mõnus, relax atmosfäär. Tegime ühed külmad õlled ja suupisted väljaku äärses kohvikus ja ootasime, kuni kaup lettidele laotati. Hiljem ostsime paar asja koju kaasa. Igal juhul soovitan suveniire osta just sellest kohast. Palju ilusaid, vahvaid ja praktilisi asju müüdi seal. Hinnad on ka soodsamad kui made in china turistipoes. 

Palermo Hollywood on oma nime saanud selle järgi, et sinna linaossa on koondunud kõik filmikompaniid ja raadiojaamad. Samuti on seal palju restorane ja isegi keset päeva olid söögikohad inimesi täis, enamasti istuti tänaval ja mõnel restoranil mängis bänd. Tundub, et Palermo on selline ilusam ja tõenäoliselt jõukama keskklassi elurajoon, aga kindlasti mitte nii peen nagu Recolata. Hoolitsetud ja rahulik. Vabaõhukohvikus istudes tuli juba väike nukrus peale, et meie järjekordne vahva seiklus hakkab lõppema. Homme tuleb hakata kodu poole reisima. Ausalt öeldes on kogu aeg nii huvitav olnud ja puhkust oli tööst ja koolist nii väga vaja, et koduigatsust ei tulnud kordagi peale. Vahepeal oli küll väga kiiresti reisimise tempost ja vähesest magamatusest omamoodi väsimus peal, aga kodu poole ikkagi ei kiskunud. Eriti veel arvestades, kui palju kuhjunud asju meid kodus jälle ees ootab. Aga täna siiski nautisime veel täiega sooja ilma ja mõnusat atmosfääri. 

Metrooga linna tagasi sõites teatati, et metroo täna kesklinna ei sõida ja enne 9.juuli avenüüd oli lõpp-peatus. Avenüül toimus ju autode võidusõidu treeningud ja kvalifikatsioon (TC 2000). Suur osa kesklinnast oli liiklusele kinni. Läksime metroost välja ja vaatasime lähemalt. Pole varem oma silmaga sellist võidusõitu näinud. Rahvast oli palju, aga mõnes kohas oli võimalik täitsa aia äärde pääseda. Sattusime olema pika sirge pea lõpus, kus autode kiirus kõige suurem. Autodel kasutatakse suuri V8 mootoreid ja sirgetel paugutavad sinna 300km/h alla. Markol õnnestus mõned pildid ja videoklipid ka teha. Hiljem saime teada, et tegemist on väga poplaarse üritusega ning võistluspäevale oodatakse üle poole miljoni pealtvaataja. 

Ilm oli täna väga soe. Õhtul sööma minnes oli endiselt 22 kraadi ja saime vabalt õues süüa. Õnneks on paljudel linna söögikohtadel olemas vaiksemad tagahoovid, kus on soojadel õhtutel nii mõnus istuda. Kuidagi ei raatsinud õhtut ära lõpetada ja hotelli minna. Peale südaööd ja rohket veini lonkisime siiski hotelli magama.