neljapäev, 19. aprill 2012

26.03.-28.03. Mendoza


26. märts Mendoza

Jõudsime hommikul üheksast Mendozasse. Järjekordne tundmatu linn, kus meil öömaja ette broneeritud ei olnud. Me ei hakanud ennast sellega enne reisi koormama, sest tahtsime jätta endale võimaluse, et kui kuskil läheb aega plaanitust rohkem, siis me ei kaota raha sellega, et oleme kuskile omale öömaja juba kinni pannud. Astudes unise ja väsinud peaga bussist välja, astus kohe juurde meesterahavas, kes pakkus oma hosteli flaiereid ja rääkis väga hästi inglise keeles. Marko läks bussist meie suuri seljakotte ära tooma ja kuni ma teda ootasin, oli hosteli pidaja mu juba „ära rääkinud“. Kuna hostel asus bussijaamale lähedal, siis mõtlesime, et võime ju vaatama minna ja kui ei sobi, siis vaatame neid, mis olime eelmine õhtu internetist välja vaadanud. Hosteli omanik oli väga vahva ja jutukas. Hostel ise ei näinud just kõige suurepärasem välja (no parem siiski kui Austraalia hostelid), aga põhiline võlusõna meie jaoks oli, et majas ei toimu pidusid ja on rahulik ning muidugi oli ta väga odav (ööbisime neljases toas kahekesi, 140 peesot öö). Toas oli üks nari ja kaks üheinimesevoodit. Kuna me olime jälle magamata, siis plaanisime kindlasti leida vaikse öömaja, kus saaks mõni öö end välja puhata. Hostelis oli vähe inimesi kuna suvehooaeg on läbi ja ööbijaid on täpselt niipalju kui omanik Mariol õnnestub bussijaamast kedagi kohale meelitada. Panime oma asjad tuppa ja läksime toidupoodi, et hommikusöögikraami osta. Lahe, saime üle pika aja süüa singiga saia ja omletti :) Ning juua rahulikult kaks tassi kohvi, mitte kiirustama, et kella kümneks end jälle välja registreerida. Loomulikult ostsime ka purgi Marko siinse köögi lemmikut – dulce de leche’t. See on põhimõtteliselt karamellkondenspiim või sulatatud iiris. Põhimõtteliselt kohalik alternatiiv Nutella jm šokolaadikreemidele. Dulce de leche käib siin saia peale ja siis pannakse seda absoluutselt iga magustoidu sisse ja peale. Väga magus, nii et palju ei söö, aga sõltuvust tekitab küll. :)

Lõuna ajal jõudsime lõpuks ka linna peale. Ka siin linnas on siesta väga au sees ja 13.00-16.30 on linn koos purskkaevudega välja surnud. Söögikohad olid küll lahti ja enamasti rahvas istuski sel ajal kas pargis pikniku pidades või välikohvikus lõunatades. Käisime turistiinfopunktis ja siis mõnes tuure korraldavas firmas maad uurimas, kuidas ja kui palju maksavad veinikeldri tuurid. 

Linn on üsna suur ja laiali hajutatud. Mendoza linnas elab üle saja tuhande inimese (koos äärelinnadega ligi 900 tuhat). Samas võrdluseks, et Mendoza provints on 148 000 km2 ja kokku elab 1,7 mln inimest. Ja Eesti… Ühesõnaga Argentiina on väga suur! Ja Vahemaad samuti. Salta-Cordoba vahemaa oli 850 km, Cordoba-Mendoza 740 km ja Mendoza-Buenos Aires 1037 km. 1861. aastal tabas Mendozat  suur maavärin, kus hukkus palju inimesi. Peale seda ehitati linn uuesti üles ning siis ehitati juba laiad tänavad ja palju suuri väljakuid, kuhu inimesed saaksid maavärina ajal majade kukkumise eest põgeneda. Jõudsime täna tutvuda ainult südalinna osaga. Olime ikkagi reisimisest liiga väsinud. Käisime ära bussijaamas ja ostsime ära bussipileti Buenos Airesesse (kahe päeva pärast). Seekord võtsime jälle cama bussi ja üllataval kombel oli nii mitu päeva ette ostes bussis ainult 6 kohta veel saadaval. Hommikusööki ostes ostsime ka ühe valge veini, mille külmkappi panime. Nüüd istusime hosteli taga hoovis avokaadopuu all ja nautisime head külma valget veini. Hostelis oli kaks vanemat naisterahavast Iirimaalt. Üks oli üle viiekümne ja teine üle kuuekümne. Üle viiekümnene oli Ladina-Ameerikas seljakotiga reisinud juba 8 kuud. Ta alustas Californiast lõunasse liikumist. Vanem naisterahavas oli reisinud kuu aega. Seega, kunagi pole hilja seljakott selga võtta ja maailma rändama minna. Lahe! Õhtul küpsetasime hostelis omale loomaliha, tegime kõrvale suure kausi salatit ja jõime ära järjekordse punase veini. Õhtusöögi ajal sattusime lauda istuma kolme sakslannaga. Regina reisis üksinda juba kaheksandat kuud ja viimased kolm nädalat oli veel jäänud. Julia ja Henriette olid õed, kes reisisid koos neli kuud ja siis läheb noorem õde üksinda Peruusse kuskile kooli muusikaõpetajaks. Vanem – Julia on 34 aastane ja elab ning töötab praegu Iirimaal. Kümme aastat tagasi (u samal ajal kui Markogi) käis samamoodi neli kuud Tšiilis ja mujal Ladina-Ameerikas rändamas. Praegu oli tal käsil ümbermaailam reis, mis hakkas lõpule jõudma. Igal juhul jätkus meil juttu kauemaks ja veini jõime ka rohkem kui algselt plaanisime. Hosteli omanik nõudis tavaliselt, et südaööks ikka öörahu majas oleks, aga me püüdsime rääkida vaikselt ja nii huvitav oli, et väsimusest polnud märkigi. Lõpuks ühe paiku läksime ikka magama kuna Julia ja Henriette võtsid Mendozas endale hispaania keele intensiivkursuse kaheks nädalaks. See tähendas et 9.00-13.00 olid nad koolis ja siis ülejäänud päev oli vaba, õppima pidi ka muidugi vahepeal. Julia rääkis küll kenasti hispaania keelt, aga ta oli koolis rohkem õele seltsiks. Henriettel oli oluline keel selgeks saada, kui ta üksi Peruusse edasi rändab. Põnev oli kuulda, et õed olid pärit endisest Ida-Saksamaalt ja nende elu oli enne Berliini müüri langemist raske. Samuti pidid nemad meiega sarnaselt esimesest klassist alates vene keelt hakkama õppima ning kõigil pidi olema kirjasõber Venemaalt. Teisi võõrkeeli said nad õppima hakata alles peale müüri langemist.

27. märts Mendoza

Magasime täna hommikul kaua – suisa kümneni. Täitsa luksus:) Reisikava on nii tihe olnud, et magada on saanud vähem kui tööpäeva hommikutel. Aga mis teha, kui seda puhkust on alati nii vähe aega ja selle ajaga tahaks võimalikult palju näha. Sõime pikalt hommikust ja rääkisime Reginaga juttu, tal oli vaja kaheteistkümneni aega parajaks teha, et siis Salta bussile minna. Nii põnevad seiklused on tal siin olnud, täitsa kadedaks ajab. 

Täna oli plaanis veinikeldrites käia. Otsustasime omal käel minna ja mitte maksta röövimisena tunduvat hinda ametliku tuuri eest. Küsisime bussijaama infost, milliste bussidega ja kuidas me keldritesse saame. Sest seda teadsime juba varem, et kuulus Maipu veinipiirkond Mendozas oli linnast kõigest 15 km kaugusel ja sinna lähevad tavalised linnaliinibussid. Turismiinfost saime kaardi ja bussi numbrid, millega sõita ning kus maha minna. Maha kästi minna ühel teeristmikul. Marko pani telefoni gps’i käima ja ajasime lisaks näpuga kaardil järge, et õiges kohas maha saaksime. Buss on selline, et peatub iga käeviipamise peale ehk siis iga nurga peal. Seega sõit võttis aega 45 minutit. Aga huvitav oli jälgida bussis kohalikke ning vaadata aknast äärelinna elurajoone. Oleksime pidanud ostma bussis automaadist pileti (1.80 peesot), aga automaat oli rikkis. Seega saime jänest sõita. Sest pileteid kuskil mujal ei müüda, ainult automaadis. Bussid 172 ja 173 viivad kahe veinikeldri juurde, mõlemad asuvad teineteisest umbes 500 meetri kaugusel. Üks, San Felipe veinikelder on muuseum-kelder. Päris suur muuseum on veinitegemisest ja degusteerida sai ka. Spetsiaalne Museo Cabernet Savignon oli tasuta degusteerimiseks, edasi pidi juba klaasiga ostma. Klaasi hind u 20 peesot. Nojah, poest saan ma paremal juhul selle raha eest juba 2 pudelit veini! Kvaliteetsemat saab ühe pudeli. Muuseum oli tasuta ja päris vahva. 

Seejärel läksime järgmisse, mis oli väikene butiik veinikelder (Bodega Cavagnaro, Vina Maria). Seda pidasid neljandat põlve üks perekond, kes veine poodidesse ja restoranidesse ei müü. Neil on oma kindel klientuur ja kuna maad neil väga palju ei ole, siis tegutsevadki sellise väiksena. Kasvatasid ainult Malbec viinamarju. Argentiinas ongi kõige levinum just Malbec, mis on üsna vürtsine ja tummine. Selles veinikeldris oli degusteerimine ainult raha eest. Kaks klaasi veini, kumbki erinevat sorti, maksis 25 peesot. Väga mõnusad veinid olid! Naisterahvas, kes tutvustas, vabandas küll ette ja taha, et ta inglise keelt väga hästi ei räägi. Aga no see oli kõige parem inglise keel, mida me kuulnud olime ja esimest korda saime me kõigest aru, mida ta rääkis. :) Lisaks on Mendoza piirkonnas levinud oliivõli valmistamine. Neil oligi olemas nii oliivi- kui viinamarja kasvandus. 

Rohkematesse keldritesse ei jõudnud, kuna keldrid on valdavalt avatud 10.00-17.00 (12.00-14.00 on sageli siesta). Me uimerdasime hommikul liiga kaua, jõudsime kahe paiku alles keldrite juurde. Järgmised veinikeldrid olid nii kaugel, et sinna oleks juba bussi või jalgrattaga pidanud minema. Jalgratta rentimine on siin väga populaarne ja palju käiakse ratastega keldrites. Aga tunniks ajaks ei olnud mõtet enam ratast rentida. Läksime suure tee äärde tagasi, tõstsime bussi nähes käe ja saime bussi peale. Seekord mündiautomaat töötas ja ostsime pileti. Kokku läks tuur koos degusteerimistega meile maksma 28 peesot. Kui me oleks läinud tuuriga, mis külastab samamoodi ainult kahte veinikeldrit (on olemas poole päeva tuurid ja terve päeva tuurid) ning meil oleks olnud ainult hispaania keelt kõnelev giid, siis oleksime kahepeale pidanud maksma 160 peesot! Uskumatu, kui palju odavamalt võib omal käel reisides hakkama saada. :)
 
Linna tagasi jõudes tegime kohvikus aega parajaks, käisime toidupoes ja siis jalutasime läbi tuledes linna hostelisse. Tuledes linnad on ilusad. 

Täna õhtul oli hostelis vaikne. Julia läks varakult magama. Nad käisid õega peale kooli paraplaaniga lendamas ja ei tea kas sellest, aga ta ei tundnud end väga hästi. Henriette õppis kogu õhtu, aga vahepeal me ikka vestlesime. Siis ta rääkiski päevastest seiklustest ja ütles, et väga lahe oli olnud. 

Rääkisime õhtusöögi tegemise ajal ja hiljem Marioga juttu. Nii huvitav on, kui saab reisi jooksul kohaliku inimesega maast ja ilmast vestelda. Selleks nädalaks oleme kohalike kombed suutnud omaks võtta ja sööme õhtust juba kohalike kombel poole kümne-kümne ajal.

28. märts Mendoza

Registreerisime end kella üheteist ajal välja ja viisime suured kotid bussijaama pakihoidu. Võtsime suuna general San Martini Parki, mis on järjekordselt keset linna asuv hiiglaslik roheline park. Teepeale jäi linnavalitsuse hoone, mille viimasel korrusel on terrass, kust avanevad ilusad vaated linnale ja seda ümbritsevatele mägedele. Isegi Aconcagua tipp paistab sealt. 

Pargis on suur spordiväljakute kompleks, ülikool koos campusega ning suur tehisjärv. Loomulikult ka piisavalt palju rohelust, et päikese käes või siis palmivilus (vastavalt ilmale) pikniku pidada. Järve ääres on ilus tihe palmiallee ja mitmed kohvikud. Tegime meiegi ühes kohvikus keskpäevased külmad veinid ja õlled. :)
 
Jalutasime hiljem veel linna peal ringi ja sõime hilise lõunasöögi. Mõtlesime, et seekord ei söö enne bussi peale minekut kõhtu täis, muidu ei jõua jälle bussis midagi süüa. Ise veel naersime, et kindlasti on seekord mingi jama söök õhtul. Ja täpselt nii läkski :) Tahtsime Buenos Airesesse sõita taaskord Flecha bussiga, kuna teadsime tema kvaliteeti. Kahjuks Flecha ise ei sõitnud ja müüs Andesmari bussile pileti. Andesmar oli kõike seda, mida Flecha ei ole. Buss hilines ette tulemisega pool tundi. Pidi väljuma 20.00, väljus 20.30. Mingit infot hilinemise kohta kuskilt ei saanud, aga no hea, et nii vähe ainult hilines. Padi oli haruldaselt kehva, mingisugune liistakas ainult, tekk oli vist laste oma, sest kogu keha küll katta ei suutnud (ja me olime oma magamiskoti ja teki alla suure pagasiga ära andnud), wc oli oluliselt kehvemas korras kui Flechas, õhtusöök oli väga halb. Ning kokku hilines buss BA-sse jõudmisega 1,5 tundi, seega meie 13 tunnine sõit venis sujuvalt 14,5 tunniseks. Pearoog oli seekord rulaad, aga see nägi nii kole välja ja maitses nagu kamakas keemiat. Eelroast ja magustoidust õnneks mulle piisas. Marko kugistas suure näljaga pearoa ka peaaegu alla. Tuju tõstmiseks jagati lahkelt veini ja filmiks oli seekord „Kuninga kõne“, mis oligi õnneks nägemata.

Kommentaare ei ole: