kolmapäev, 22. juuli 2009

Brisbane 20. - 22. juuli

Rongisõit Brisbane'i oli piinarikkam, kui bussisõit Melb-Syd. Rong oli väga täis ja seetõttu pidime kuidagi oma toolil magama. Iga natukese aja tagant oli mingi koht surnud ja jälle üleval. Nii palju on rong parem, et istmevahed on suuremad ja vähemalt jalad saab enda ette välja sirutada. Tulime tagasi City Backpackerisse, sest siit on viimasel päeval hea lähedal raudteejaama minna, et siis rongiga lennujaama sõita. Ja tasuta internett oli ka veel väga vajalik.
Teisipäeval käisime ära Austraalia Zoos, kus eelmisel korral käimata jäi. See turisti elu ei ole ikka kerge :) Eelmine öö oli niigi magamata ja teisipäeva hommikul tõusime kolmveerand seitse hommikul üles ja sõitsime rongi ja bussiga 2 tundi Beerwahi. Kõik ainult selleks, et loomaaeda minna :) Australia Zoo on ühe perekonna poolt majandatav loomaaed. Steve Irwin asutas selle 1992. aastal koos oma naisega. Algselt oli samas kohas Beerwahi Reptile Park, mida pidasid Steve'i vanemad, hiljem siis võttis Steve asja üle ja tegi pargist korraliku loomaaia. Steve Irwin on tuntud „hull“, kes on teinud Animal Planeti telekanalile lõputult palju dokumetaalfilme nimetul hulgal ohtlikest loomadest ja roomajatest. Tema erilised lemmikud olid krokodillid ja seejärel kõikvõimalikud mürgised maod, ämblikud jms. Nad käisid neid ohtlikke loomi koos naise Terryga igal pool näppimas ja filmimas. Loomaaias käies on aru saada, et loomad on nende suurim kirg siin elus ja seda nimetatakse „krokodilli küti Steve'i koduks“. Steve Irwin suri õnnetult Great Barrier Reefil järjekordset dokumentaalfilmi tehes, kui stingray teda südamepiirkonda torkas. Austraalia Zoo on omamoodi pühamu Steve auks. Terry ja nende tütar ning poeg on pidevalt loomaaias ise kohal, teevad loomadega showsid ja lisaks on välja pandud palju Steve isiklikke asju ja lõputul hulgal fotosid tema seiklusrikkast elust. Nendel lastel on küll väga palju lemmikloomi :))

Jõudsime siis loomaaeda kell kümme hommikul ja lahkusime sealt pool neli pärastlõunal. Võrreldes Sydney Tarronga Zooga on siin oluliselt vähem loomaliike, põhiliselt ainult Austraalias elavad loomad, aga see eest toimub palju igasuguseid showsid ja paljudele loomadele on võimalik väga lähedale saada. Loomapidajad tutvustavad igal pool ja pidevalt nende hoolitsemise all olevaid loomi. Loomaaeda sisenedes on kohe võimalik beebi krokodilli (Marko poseerib ka alguses ühega) ja kahe peaga sisalikku silitada. Jäime kahjuks hiljaks hiigel kilpkonna hoidja jutule. Aia juurde jõudes tädi just lõpetas oma jutu. Ühesõnaga seal oli 2 Aldabran kilpkonna. See on kõige suurem maismaa kilpkonn. Nad kasvavad kuni ühe meetri kõrguseks ja kaaluvad kuni 300 kg! Hoidja toitis just ühte ja saime pildile ka. Saime pildile hea võrdluse, kui jurakad need kilpkonnad on! Nägime veel elevantide toitmist. Kõik külastajad said ka elevandile juurikaid anda. Loomaaia keskele oli ehitatud tohutult suur „lava“, kus oli istekohti rohkem, kui mõnel väikesel staadionil. Siin toimus siis päeva tippsündmus: show elevantide, madude, suurte lindude ja loomulikult krokodillidega.

Loomulikult saime taaskord vabalt läbi jalutada kängurute ja koaalade aedadest. Silitasime peaaegu kõik ruud vist ära :) Viimast korda saab ju noh. Nad on ikka niiii nunnud ja nii siidise karvaga. Kui ometi saaks mõne omale seljakotti pista ja suveniiriks kaasa võtta :) Känguruga saab vast veel Eestis hakkama, aga koaala jaoks meil eukalüptipuid ju ei kasva.

Ja saime ka pisikest püütonit silitada. Isegi mina julgesin silitada!

Nägime esimest korda elus ära ka punase panda. Väga ilus loomake, välimuselt meenutab ainult rohkem mõnd nugist kui pandat :)

Veel olid olemas ilusad tiigrid, vombatid, värvilised suured ja väikesed Austraalias elavad linnud, dingod, kaamelid, Tasmaania Devilid, Cassowaryd (ei tea, kuidas nende eesti keelne nimetus on, aga need suured ja ilusad värvilised emulaadsed linnud, kellel kiiver peas on) ning loomulikult väga palju erinevaid ameerika alligaatoreid ja kohalikke soolase vee krokodille. Enamik krokodillid on püütud Põhja Queenslandi jõgedest ja toodud loomaaeda, kuna nad olid oma käitumisega kohalikele elanikele ohtlikuks muutunud või oli vigastada saanud ja nad toodi loomaaeda ravile. Kuna 70ndatel tapeti palju suuri krokodille maha, on loodusest üle 5m krokodilli leidmine haruldus. Ühel pildil on Marko krokodilli kujuga. Arvatakse, et nii suureks võib soolase vee krokodill kasvada!! Pikkust 8,4 meetrit, kaalu umbes 2 tonni! Kes teab, võibolla on kusagil raskesti ligipääsetavas võpsis sellised elukad veel ka olemas...Krokodillide populatsioon on suudetud eduka kaitsmisega enamasti taastada ja nii paarikümne aasta pärast on jälle võimalik suuri krokodille loodusest leida.

Üldiselt möödub päevake seal kiiresti. Me ei jobutanud kuskil, muudkui käisime ringi ja ikka kulus viis ja pool tundi kogu loomaia läbi käimiseks. Sissepääs oli Austraalia loomaaedadest kõige kallim: 54 dollarit inimese kohta, pluss ühistransport 17 dollarit. Aga see loomaaed on seda igal juhul väärt!

Muideks leidsime siit Brisbane'i hostelist omale veel huvitavat lugemist. Keegi oli raamaturiiulile jätnud Vello Vikerkaare raamatu „Pikk jutt, sitt jutt“. Alguses muidugi ei uskunud oma silmi, et eesti keelne raamat :) Eestis olles lugesime alati huviga Vello Vikerkaare kolumni Eesti Ekspressis. Raamat oli väga hea. Hakkasime loomaaiast tagasi sõites seda koos lugema ja lugesime jutiga läbi. Saime südamest naerda. Ta kirjutab eestlastest nii lahedalt läbi välismaalase silmade. Kohati on muidugi piinlike ja pead vangutama panevaid kohti ka, aga meie võtsime kõike siiski huumoriga. Ja kaugemalt ja nö kõrvalt eestlasi vaadates paneb ta oma jutuga väga täppi. See saab eriti selgeks, kui ise ka mõnda aega Eestist ära oled. Igal juhul aitäh, kes iganes sa selle raamatu siia hostelisse jätsid :)

Ja ongi käes kolmapäev, 22. juuli. Meie viimane päev Austraalias. Täna öösel kell 2.45 istume lennuki peale ja hüvasti Austraalia. Ei, hüvasti vist ikka ei ütle, äkki tuleme ikka kunagi veel tagasi. Never say never :)

Koju saabumise kuupäeva siiski teile öelda veel ei saa. Sõidame täna nimelt Singapuri. Meil oli Eestist tagasi sõidu piletiga koos ostetud paar vahepeatust Aasiasse. Singapurist läheme edasi Kuala Lumpurisse ja reisime natukene aega üldse Malaisias ringi. Hetkel puudub igasugune aimdus, kas Malaisias netti ka saab ja blogi uuendada saab või mitte. Eks näis.

Emirates'i piletid on meil ka ostetud ainult Istanbulini (ostetud pakett algas ja lõppeb Istanbulis). Vaatasime, et AirBaltic lendab Istanbulist Riiga päris odavalt, ilmselt tulebki need piletid osta ja siis edasi mõelda, kuidas Riiast omakorda Pärnusse saab. Me ei ole neid pileteid veel ostnud, sest ei tea kuidas ja kui kaua Malaisias läheb. Seal peaks mõnusalt sooja jälle saama. Hetkel on Singapuris öösiti 25 ja päeval 29 kraadi. Mõnna! :)

Kui võimalik, siis anname kõigile blogi kaudu koju saabumise kuupäeva peale viimaste lennupiletite ostmist teada.

Ja me mõlemad lülitame Austraaliast lahkudes uuesti sisse oma Eesti telefoninumbrid. Minul siis endiselt (+372)52 32 969 ja Markol (+372)50 58 433.

laupäev, 18. juuli 2009

Melbourne 08.juuli-11.juuli

Viimane öö Melbourne karavanpargis oli jube külm. Kõige ehedamini kirjeldab külmust see, et õhtul karavanpargi duširuumis hambaid pestes hingeõhk auras. No õues ja köögis loomulikult kogu aeg hingeõhk auras ja absoluutselt kõik riided pidid seljas olema, mis võtta olid. Ühesõnaga ei olnud väga meeldiv duši all käia ega autos enam magada. Jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Austraalias ikka päris talv ka olemas. Järgmisel hommikul kõik raadiojaamad pasundasid, et haruldaselt külm öö oli ja temperatuur langes -1 kraadile. Melbournes, nagu linnades enamasti ikka, oli natukene soojem ja öösel temp miinustesse ei langenud. Seal oli siis öösiti nelja kraadi ümber ja päeval 12-13kraadi. Enamasti tegi asja hulluks see, et puhus kõva tuul. Ja meil on ju ka suvel tuul oluliselt soojem kui talvel. Nii, et siin tundus selle talvise tuulega õhk oluliselt külmem, lisaks oli veel tugev niiskus ka üleval. Kui päikene paistis ja varjulises kohas olin, siis oli mõnus. Kui mõelda, et selline on neil südatalv, siis pole ilmal viga midagi. Me lihtsalt oleme pea kaheksa kuud soojas kliimas olnud ja pole talveriideid, et end soojas hoida. Samuti ei lähe ju Eestis külma ja tuulise ilmaga terveks päevaks õue jalutama ja turisti panema. Aga kõige lahedam oli see, et keset talve õitsevad inimeste koduaedades roosid! :)

Melbournes ööbisime taaskord Freeman Lodge's, kus eelmine kordki siin olles. Omanik Bob, kes on muide rootslane ja tema naine on endiselt väga kõbusad ja aktiivsed külalistemaja pidajad. Eelmine kord ööbisime siin kaheses toas, aga seekord tahtsime neljases olla. Tuli välja, et seal segatube ei ole, on ainult naiste ühikatoad. Bob küsis, et kas me oleme varem ka tema juures ööbinud, et kuidagi tuttavad näod ja millises toas me tookord olime. Me siis selgitasime, et 7 kuud tagasi ööbisime siin jah kaheses toas, aga siis oli meil riiki tulles oluliselt rohkem raha, kui nüüd peale kuid reisimist ja enam ei jaksa kahese toa eest maksta. Ei tea, kas tal hakkas meist hale või mis, aga andis meile kahese toa sellise hinnaga, mis meile vastuvõetav oli. Jumal tänatud! Üle ma ei tea kui pika aja oma tuba ja normaalne kaheinimese voodi. Samuti veendusime taaskord, et see on kõige parem hostel, kus me Austraalias ööbinud oleme. Seal olles tunned pigem nagu oleksid vanavanematel külas, kui kuskil võõral maal näkases hostelis. Kõik toad ja olmeruumid on äärmiselt puhtad ja kõik elanikud püüavad ise ka enda järelt koristada ja elamist meeldivana hoida. Ja Keith (see suur ja karvane musta-valgekirju kodukass) magas loomulikult endiselt oma kohal elutoa diivanil :) Bob ja tema naine hoolivad Keithist väga, teda on maalitud ustele, seintele ja isegi köök on nimetatud tema auks: Keith's kitchen (nagu ka pildilt näha võib) :) Keith veetis enamuse päevast diivanil magades ja kui keegi lõua alt samal ajal sügas, siis läks mootor kohe käima. Aeg-ajalt näitas oma nägu kööki ka, kui seal kana või kala praeti :) Loomulikult pidime osa oma kalast talle loovutama :)

Viibisime Melbourne's taas ainult mõned päevad. Käisime jalutamas kohtades, kus eelmine kord käimata jäi. Näiteks linnas asuva järve ääres, mille ümber on Albert Park ja kus toimub igaaastane vormel 1 etapp ja siis jalutasime veel linnas ringi, kuhu eelmine kord ei jõudnud. Samuti oli vaja asjalik ka veel olla, pilte ja blogi üles panna ning kohaliku maksuametiga rinda pista. Ei midagi hirmsat, lihtsalt siin on majandusaasta juulist juulini ja tuludeklaratsioon oli vaja ära teha. Proovisime minu oma alguses internetis teha, aga no ei saa nad siin riigis internetiga hakkama. Idee poolest peaks asi toimima nii, et logid end sisse ja näed, mis info maksuametini jõudnud on. Kui vaja midagi lisada, siis lisad. Ainult asi ei toimi päris nii lihtsalt nagu meil. Kõigepealt tuleb maksuameti leheküljelt programm omale arvutisse installida, siis proovid programmile selgeks teha, et sa oled see inimene, kes sa oled, aga juba seal maal ei saa programm hakkama. Ütleb, et maksuametil puuduvad igasugused andmed sinu kohta, kaasa arvatud see, et sa üldse siin riigis oled ja sinu pealt on makse makstud. Lugesime siis vahepeal Orkuti foorumist, et pead ikka ise sinna arvutiprogrammi kõik oma isikuandmed, töötamised ja makstud maksud käsitsi sisse toksima. Andmete sisestamiseks pead sa loomulikult täpselt teadma, palju sulle palka on kokku makstud ja palju nende pealt tulumaksu makstud. Selle paberi kättesaamine tööandjalt on omaette ooper ja mul kulus müügitöö palga paberi saamiseks neli nädalat, sh hulgaliselt ülemusele helistades ja meile saates (appi kui tüütu ja kulukas ja ometi nad teavad, et kõik töötajad vajavad lahkudes seda paberit, miks nad ei või seda kohe kõigile anda....). Aga veel rohkem kulus mul muideks viimase palga kätte saamiseks. Minu viimane tööpäev müügimehena oli 16. mai. Peale korduvaid telefonikõnesid ja meile maksti viimase nädala palk välja alles 10. juulil! Tööandja lihtsalt otsis igasuguseid võimalusi ja põhjuseid, miks seda mitte välja maksta. Ma tean, et osad, kelle viimane palganumber oli väga väikene, need isegi loobusid seda taga ajamast. Aga mul oli veel 500 dollarit saada ja juba põhimõtte pärast ajasin seda taga. Eestis peab tööandja sulle viimasel päeval kogu palga ja puhkuserahad välja maksma, siin mitte. Siin riigis on tööandjal oluliselt rohkem õiguseid kui töövõtjal. Nii et Eesti töötajate elu on oluliselt parem. Lepingu järgi oli neil õigus minu viimast palka kinni hoida 45 päeva, aga nad viivitasid veel kauem ja vist lootsid, et ehk ma lähen riigist varem ära ja unustan kogu asja.

Tagasi tulles tuludeklari juurde. Peale andmete sisse toksimist tuleb sul leida printer, tuludeklaratsioon välja printida, osta ümbrik ja mark ning postiga deklaratsioon maksuametile saata! Ei no tere hommikust ja siis nad muudkui kirjutavad ja räägivad, et tehke ikka deklarid internetis, nii lihtne ja mugav?? Võib olla siis ongi lihtne, kui sa oled kord oma deklari juba teinud ja maksuametil on sinu andmed olemas, aga võib olla ka mitte. Lihtne ja mugav on see Eestis, mitte siin. Kuna mul ei olnud nii palju aega ja viitsimist sellega jännata, siis läksin spetsiaalsesse agentuuri, kus täitsin kiiresti paar vormi ja jätsin neile oma palgaandmed ning lasen neil kogu selle paberimajandusega tegeleda. Siin on sinu eest tuludeklari tegemine omaette äri. Pole ka ime, arvestades, et siinsed seadused ja kogu tuludeklar on väga keeruline ning sa pead kõikidelt tööandjatelt kokkuvõtte oma tulude kohta saama. Samuti võid sa igasugu asju ja kulusid eraisikuna oma tulust maha arvata (tööriideid, nende pesemist!!, mingit osa investeerimiseesmärgil ostetud kinnisvarast ja seal on veel igasugu punkte) Agentuur võtab vajadusel sinu eest eelnevate tööandjatega ühendust ja ajab asjad joonde. Olenevalt agentuurist maksad sa siis asja ära tegijale kas teatud protsendi tagasi saadavast tulust või kindla fikseeritud summa. Mina kasutasin Travellers Expressi, mis on backpackeritele suunatud agentuur ja tasu oli aktsepteeritav. Nimelt, kui saan üldse maksuametilt midagi tagasi, siis maksan 100 dollarit, olenemata tagastatavast summast ja kui midagi tagasi ei anta, siis ei saa agentuur ka midagi. Sobib. Nüüd siis peab u neli nädalat ootama, kas saab midagi või mitte.

Melbourne'st ei teinud seekord eriti pilte. Eks eelmine kord sai juba tehtud küll. Melbourne on tegelikult ikka ilus linn, nii suvel kui talvel. Nautisime seekord pildistamata seda linna. Naljakas oli seal tagasi olla. Selline tunne oli nagu alustaks oma Austraalia reisi uuesti otsast peale. Praegu teeks nii mõndagi teistmoodi, kui saaks uuesti alustada. Fakt on, et siia tulles tasub osta endale auto. Me oleme seitsme kuuga nii palju raha rendiautode alla matnud. Autod on siin tegelikult odavad ja lahkudes saad selle uuesti maha müüa.

Melbourne oli ikkagi meie jaoks külmavõitu ja hirmus Sydney igatsus oli peal. Oleme üle poole asustatud Austraaliast ära näinud ja jõudnud järeldusele, et meile meeldib Sydney siin Austraalias kõige rohkem. Otsustatud, sõidame Sydneysse. Seekord proovime ära ööbussi.

Freeman Lodge'st oli jube kahju ära minna. Nii kodune ja mõnus oli seal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus, aga minu meelest olid Bobil ka silmad pisut vesised nagu minulgi hüvasti jättes...ei ole enne näinud, et hosteli omanik tuleb selleks eraldi kohale, et sinuga kättpidi hüvasti jätta....

Laupäeva õhtul kell seitse istusime bussi peale ja pühapäeva hommikul pool seiste olime Sydneys.


Sydney 12. juuli-19. juuli


Ööbuss oli suhteliselt normaalne. 12 tunni jooksul tehti kaks pooletunnist peatust, et saaks jalgu sirutada ja vetsus käia. Bussis oli muidugi ka vets olemas. Õnneks oli reisijaid väga vähe, pool bussitäit. Seega said kõik inimesed üle kahe istme laiutada ja magada. Me istusime Markoga üle vahekäigu kumbki kahesel toolil ja kui magama jäime, siis sirutasime jalad üle vahekäigu teineteise toolidele. Mina sain ikka vahelduva eduga ca 5 tundi magada. Marko ei leidnud kuidagi mugavat asendit ja pigem tukkus kogu öö. „Valkyrie“ filmi näidati ka õhtul, aga me olime selle just campervanis ühel õhtul ära vaadanud. Õnneks oli mul päris huvitav kriminull kaasas.

Sydneysse jõudsime siis väga varasel hommikutunnil. Meie vana tuntud Great Aussie Backpacker pidi kella seitsmest hommikul juba lahti tehtama. Olime seitsmest siis oma kodinatega ukse taga, aga receptionisti polnud kuskil näha. Pool tundi hiljem ilmus unine receptionist välja. Magas sisse noh. Meiega koos ootas ukse taga ka hosteli koristaja. Tüüpiline, keegi kella ei tunne ja vabandust loomulikult ka ei palu. Saime end sisse registreeritud ja imekombel lubati isegi kohe tuppa kolida. Ostsime taas nädalaks neljase toa. Tahtsime hirmsasti kohe magama minna. Marko tegi toa ukse lahti ja lükkas samas selle kohe uuesti kinni kah. Ütles, et siia me küll ei mahu. Vaatasin siis ka üle ukse ja no tõesti, kõik voodid olid mingeid asju täis ja isegi kogu toa põrand oli nii sassis, et ei leidnud kohta kuhu astudagi. Läksin siis uuesti receptionisse ja küsisin, kas seal toas ikka peaks kaks vaba voodit olema. Recdeptionist tuli vaatama. Selgus, et toas elas kaks tüüpi, kes olid täielikud põrsad ja olid absoluutselt kõik oma asjad tuppa laiali visanud. Receptionist ajas tüübid kell pool kaheksa pühapäeva hommikul üles ja kamandas nad tuba koristama. Me loobusime magama minekust, viskasime lõpuks oma asjad ühe voodi peale ja hakkasime kohvi jooma ja hommikust sööma. Juba tahaks Freeman Lodge tagasi....

Peale seda läksime linna peale ja netti. Kella kaheks oli nii hirmus uni peal, et tulime ühikasse tagasi ja mina keerasin magama. Üks tüüpidest tõusis siis üles, teine magas edasi. Toas oli meil siis rootslane ja sakslane.

Sydneys mõtlesime siis hoolega elu üle järele. Jõudsime otsusele (mis oli suur kompromiss), et aitab, on aeg koju sõitmisele mõtlema hakata. Oleme Markoga siin reisil olles pidanud kaks suurt kompromissi tegema. Aasta alguses, kui mina sain tööle ja Marko mitte, siis mõtles tema, et lõbutseme nii kaua kuni raha on ja tuleme koju tagasi. Aga mina olin kategooriliselt vastu. Siis olin mina nõus kasvõi kogu aeg kiirnuudleid sööma, et saaks siia jääda. Nüüd on asjad täpselt vastupidi. Mina enam ei jõua nendes kohutavates hostelites ööbida ja igasugust odavat jama süüa. Ja olgem ausad, kaheksa kuuga oleme me näinud ja reisinud juba väga palju. Rääkides pidevalt teiste backpackeritega, oleme me raudselt näinud rohkem, kui keskmine Austraaliasse tulnud seljakotirändur. Markol on ka muidu paljudest asjadest siiber, aga ta oleks võimeline paar kuud siin veel vegeteerima. Aga otsusele me igatahes ilma suurema vaidluseta jõudsime. Nautisime siis veel täiega viimast nädalat siin Sydneys. Käisime surfamas, kuigi praegu ei ole see üldse nii meeldiv kui suvel. Veetemperatuur on küll 17-18 kraadi, aga õhk on 16-17. Päike ei ole üldse enam nii soe ja külm tuul puhub ka. Sellest hoolimata on vesi paksult surfareid täis. Samuti jalutasime kõik oma lemmik kohad läbi: Darling Harbour, Sydney Harbour, The Rocks, Bondi Beach, käsime odavalt shoppamas ja baarides tasuta õlut ja veini joomas (see hostel annab mõlemale 15 tasuta joogikupongi). Sydney on ikka lahe. Oleme siis kolmandat korda siin linnas tagasi. Raudselt on see kõige ilusam ja lahedam suurlinn, mida seni näinud oleme. Pilte seekord ei teinud. Pidime end kõvasti ohjeldama, et fotokat mitte välja võtta. Oleme kahe aasta jooksul seda linna nii palju pildistanud, et iga nurk peaks juba kaetud olema :)

Pühapäeval kell 16.30 istume Brisbane'i rongi peale. Järgneb 15 tunnine sõit. Brisbane peame sellepärast tagasi minema, et meie lennuk väljub sealt. See sai meil küll Eestsist ostes valesti pandud. Lennuk oleks ikka Sydneyst võinud väljuda. Muidu küll Brisbane tagasi ei läheks.

pühapäev, 12. juuli 2009

Teekond läbi Austraalia südame 24.juuni – 08.juuli

Öeldakse, et kes ei ole Austraalia punast kõrbe näinud, see ei ole Austraaliat näinud. Ütlus peab igati paika. Teekond kõrbesse võib olla vaevaline ja mõne jaoks tüütu, aga igal juhul väärt kogemus. Mida rohkem siin ringi reisime, seda rohkem avastame, kui erinev üks riik ikka olla võib. Ranniku äärsed asustused ja inimesed on hoopis erinevad sisemaal olevatest.

24. juunil saime siis järjekordse rendiauto. Seekord ei julgenud enam Wicked'i campervani võtta (õnneks oli ta väga kallis kah), sest nende autod on nii saanid ja meil seisis ju ees sõit, kus lähim asustus võib olla paarisaja kilomeetri kaugusel. Saime hea hinnaga kapsarohelise Jucy campervani. Auto on sama mudel, millega Uus-Meremaal sõitsime. Mugavam on sõita, automaatkäigukastiga ning peamine: autos oli varugeneraatoril toimiv külmkapp ja DVD mängija. Külmkapp oli küll hea, eelmistel kordadel on külmakastidega pidev jama olnud, et kust iga päev jääd saab jne. Pikkadel pimedatel ja lõpus ka külmadel õhtutel oli päris hea soojas autos filme vaadata. Ja algas meie sõit tsivilisatsioonist ja telefoni levialast välja. Vodafone levi oli umbes täpselt 6s suuremas asustuses Cairnsist Port Augustani Lõuna Austraalias ja piirdus ka selle asula piiridega.

Sõidu päevad kujunesid päris pikaks. Esimene päev sõitsime ainult mingi 200km, sest auto saamise ja toidumoona varumisega läks taas pool päeva ära. Samuti käisime Trinity Beachil veel viimast korda soojas ookeanis ujumas. Sõitsime läbi põllumajanduslike orjanduslinnade Mareeba ja Athertoni, kus paljud seljakotirändurid põllutööd teevad.

Järgmised neli päeva ärkasime igal hommikul seitsmest üles ja peale hommikusööki hakkasime kohe sõitma. Õhtul läheb viie kuue vahel juba pimedaks ja kuna siin liigub nii palju loomi teedel, siis ei tahtnud pimedal ajal sõita. Teede ääres oli palju känguru ja lehma laipu. Kui ikka tee läheb läbi kellegi karjamaa, siis vaata ise, kuidas lehmadest mööda saad. Tee ääres aedu pole, on vaid hoiatussildid, et lehmad võivad teel olla.

Teisel päeval üritasime short cuti teha ja otse Hughendenisse välja sõita, aga poolel teel tuli välja, et edasi läheb ainult kruusatee ja rendiautoga ei tohi kruusateedel sõita. See omakorda tähendas, et pidime 250 km ringi sõitma ja läbi Charter Towersi Overlander Wayle välja sõitma. Overlander Way on siis põhimõtteliselt ainuke sõidetav asfaltee idakaldalt sissemaale – Townsvillest läbi Mt Isa Tennant Creeki. Me ei tahtnud mööda ranniku äärt Cairnsist Townsville uuesti tagasi sõita ja kaardi järgi tundus, et saame läbi sisemaa ka sellele teele välja, aga kahjuks mitte. Kogu see nn lühem tee oli suhteliselt halb sõita. Suurem osa teest oli nii kitsas, et üks auto mahtus korraga asfaldi peal sõitma. Kui väiksem auto vastu tuli, siis polnud hullu, sõitsime ühe rattaga teeservas ja siis mahtus teineteisest mööduma. Suurem jamps oli siis, kui roadtrain vastu tuli. Seda silmates tuli täitsa teepervele sõita ja seisma jääda. Roadtrain on siinne sisemaa rekka. Ainult et siinsed rekkad on kolme kuni nelja haagisega ehk kuni 53 meetrit pikad, kokku kuni 96 rattaga! Kaaluvad mingi 115 tonni ja kihutavad nagu segased!! Kaevandustest tulevad roadtrainid võivad olla ka 8 vaguniga!!! ja loomulikult on roadtrainil eesõigus, tema juba teepervele ei võta ja pidama ei saa. Rannikule tihedama asustusega teedele ja suurematesse linnadesse neid ei lubata, aga kogu sisemaa on neid täis. Ja sismaa algab põhimõtteliselt 100km kaugusel rannikust. Piltidel sättisime oma rohelise camperi ühe roadtraini kõrvale. Kuna seekord oli vaja palju kilomeetreid päevas maha sõita, siis pidin ma ka esimest korda siin riigis autot juhtima. Loomulikult sattusin mina rooli just siis, kui oli see kitsas tee ja palju roadtraine tuli vastu. Ja 90 km/h nemad küll ei sõida nagu Euroopas kohustuslik on. Kui nähtavus oli hea, siis ma sõitsin ikka umbes sajaga, aga paaril korral tekkis roadtrain taha, kes kangesti kibeles minust mööda sõitma. Tee oli samas nii kitsas, et kuskile seisma jääda ka ei saanud, et teda mööda lasta. Lõpuks ikka leidsin koha, kus need kihutajad mööda lasta. Üldiselt ei olnud autoga sõitmine raske. Sõitsin siis elus esimest korda automaadiga ja vasakpoolse liiklusega. Vasakpoolne liiklus absoluutselt ei häirinud. Olen juba nii harjunud siin sellega, mis siis et ise autot juhtinud pole. Rooli istudes mõtlesin, et hoopis kummaline oleks praegu paremal pool sõita. Nii et ilmselt nõuab uuesti Eestis autoga sõitmine tulevikus pisut ümber harjumist.

Aga sõitsime siis esimestel päevadel vähemalt 600km päevas. Mingeid vaatamisväärsusi lihtsalt ei ole. Overlander Way ja Stuart Highway (põhjast lõunasse) on muidu täitsa korralikud, laiad ja sirged maanteed läbi kõrbe. Paariteist kilomeetrised sirged vahelduvad paarikümne kilomeetristega. Pikim oli 46 kilomeetrit! Täiesti sirge, mitte kordagi ei pea rooli keerama, mitte kõige väiksematki kurvikest ei ole. Ja kui siis väikene kurv tuleb, siis on kohe hoiatusmärgid väljas, et nüüd pead natukene rooli keerama :) Lääne Austraalias on ka sirge pikkusega 146 km!!!Queenslandis lubati maanteel 100 -110 km/h sõita, aga peale Mt Isat algas Northern Territory. Mitte väga ammu – umbes 10 aastat tagasi oli kõikjal Põhja Territooriumil kiiruse piiranguks common sense ehk „terve mõistus“, aga nüüd on neile kahele põhimaanteele (Stuart Highway ja Overlanders Way - pea ainsad asfalteeritud maanteed Põhja Territooriumil!) piirangud peale pandud. Külades 110 km/h ja maanteel 130 km/h. Kruusateedel pole endiselt kiirusepiirangut. Nende sirgete peal sõites tundus sajaga sõitmine nagu jalutamine. Mida kaugemale sisemaale sõitsime, seda harvemaks muutus ka liiklus. Võisime sõita tunde, nii et keegi vastu ei tulnud.

See on ikka uskumatu tühjus, mis maantee ümber oli. Peatasime mitu korda auto kinni, et sellest tühjusest pilti teha. Pildil ta muidugi nii efektne ei jää, aga põhimõtteliselt oli pidevalt nii, et nii kaugele ette, taha ja kõrvale kui silm ulatab, on ainult tühjus. Alguses olid mõned üksikud puud ja rohumaad, siis ainult kõrrepõllud ja lõpuks punane pinnas ja üksikud rohelised tutid. Ja loomulikult palju termiitide pesasid. Meil õnnestus pildile saada Marko kõrgune kuhilas, aga need võivad olla kuni 4 meetrit kõrged!! Enamasti on nad küll sellised alla meetrised punased 'liivalossid'. Mõni tasandik nägi välja nagu oleks tuhanded lapsed seal liivalosse ehitanud.

Mida kaugemale sõitsime, seda harvemaks muutusid ka asustused. Paari päeva pärast oli juba nii, et järgmine asustus, milleks on bensiini jaam väikese poekesega (vahel ka motell) asus 200 km kaugusel. Vahepeal ei ole mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ei ühtegi looma, elumaja ega inimest. Üksikud autod tulid vastu. Kui keegi vastu tuli, siis autojuhid juba tervitasid suurest rõõmust, et näe keegi veel siin liikumas :) Ja hõre asustus tähendas loomulikult ka seda, et kui pissi häda peale tuli, siis kas kannatad järgmise bensiini jaamani või pead lihtsalt auto varjus maantee ääres asja ära tegema. Ühtegi puud ega põõsast ka ei ole, mille taha minna! Ühesõnaga vee ja kohvi joomist tuli läbi mõeldult tarbida ning meeles pidada, millal järgmine võimalus vetsu külastada tuleb.

Esimestel päevadel oli ikka asustust rohkem. Hughendenis käisime isegi muuseumis. Linnake ise on muidu väga väikene, pigem küla, aga kuulus selle poolest, et seal kandis on leitud dinosauruste luid ja muid eelajaloolisi fossiile. Käisime siis linnakese muuseumis, kus oli välja pandud Muttaburrasauruse skelett. Tohutult suured elukad on ikka enne meid siin maapeal elanud. Isegi tigude fossiilid on suuremad kui näiteks suuremat kasvu koer.

Järgmisena jäi ette Cloncurry, kus on mõõdetud Austraalia kõige kõrgem õhutemperatuur – 53,1 kraadi.

Viimane suurem linn enne päris sisemaale jõudmist on kaevanduslinn Mt Isa. Elanikke on linnas 20 000. Ümberkaudsetest mägedest kaevandatakse kõike, mida maapõues leidub: tsink, vask, hõbe jms. Linnas on kõik vajalik olemas, aga midagi huvitavat ei ole. Isegi paljud kaevurid pidid siin lennukiga tööl käima. Tööl käiakse graafikuga 2 nädalat tööl ja kaks vaba. Elatakse kuskil idarannikul, kust siis lennukiga oma vahetuseks kohale lennatakse ja siis elatakse kuskil soojakus. Austraalias on üldiselt igal väiksemalgi linnal, külal olemas lennuväli ja väikesed lennukid lendavad lähemal asuvate suurlinnade vahet. Samuti täidab lennuk siin kiirabi rolli. Ka tavaline arst ehk niinimetatud Lendav Doktor käib patsiente lennukiga külastamas. Paljudesse kohtadesse võtaks autoga kohale saamine päevi või ei oleks see üleujutuste tõttu üldse võimalikki. Seepärast kasutatakse lennukit. Austraalia sisemaal tekivad üleujutused väga kergesti. Maapind on lihtsalt nii kuiv, et ei võta vett üldse sisse. Kui juhtub sadama, siis voolab see vesi kõik maa pinnal.

Mt Isas oli tänavapildis näha ka juba päris palju aborigeene. Vabandust, aga aborigeenid ei ole välimuse poolest üldse ilusad, näevad räpakad välja ja ilmselgelt ei ole ise ka rahul linnas elamisega. Kuidagi on varasemate piltide pealt jäänud mulje, et nad on pruuni nahaga, aga tegelikult täitsa süsimustad. Enda välimuse eest absoluutselt ei hoolitse, näevad välja nagu paadialused ja elavad keset koli/prügimägesid. Eks nende saatus on olnud väga karm. Valged tulid ja kõigepealt tapsid paljud maha, seejärel võtsid maa nende käest ära ja lõpuks üritasid iga hinna eest neid tsiviliseerida ehk valget inimest teha. See ei ole aga üldse õnnestunud. Tõid nad linna elama ja toppisid second hand riided selga. Paljud käivad nüüd ringi väga koledate riietega ja valdavalt ikka palja jalu. Aborigeenid on tuhandeid aastaid elanud maal, neil on täiesti oma kultuur, keel ja usk ning maaga on neil väga eriline suhe. Enne valgete sissetungi räägiti Austraalias 600 keelt! Peale ebaõnnestunud katset neid integreerida näevad nad välja nagu kadunud hinged. Oma kultuur ja keel on hävinud, aga valgete kultuuri ka omaks võtta ei suuda või taha. Enamik aborigeenidest elavad Põhja Territooriumil ja siin näeb neid palju. Tänapäeval on palju seaduseid, mis neid kaitsevad, aga alles 40 aastat tagasi olid nad täiesti põlu all. Samuti on neile nüüd mitmetes piirkondades sisemaal maad tagastatud, kus nad saavad oma traditsioonide kohaselt omades kommuunides edasi elada ja uuesti oma kultuuri taastada. Neid kommuune pole kaartidele enamasti märgitudki, et turistid ei läheks otsima seda 'ehedat' aborigeeni. Aborigeenide maa-alad aga on korralikult märgistatud ja ilma eriloata ei tohi nende maale sisenda. Põhja Territooriumist moodustavad need ligi poole ja neid on pea igas osariigis. Enamasti kõik kõrbealad.

Linnades, kus aborigeenide osakaal on suur, kehtivad ranged alkoholi piirangud. Kõikjal on üleval ranged hoiatussildid, et alkoholi ei tohi paljudes kohtades tarbida, osta, kaasas kanda ega edasi müüa. Pühapäeviti ei tohi poed üldse alkoholi müüa. Meie jäime hätta Mt Isas, kus tahtsime viimases nö suurlinnas omale reisiks pakiveini kaasa osta. Ei saanud, enne kella kahte päeval pakiveine müüa ei tohi. Taolisi piiranguid kohtasime veel paljudes kohtades. Teise asjana jäime ilma ajalehest. Ometi käib Mt Isa ja Brisbane'i vahel regulaarne lennuk, aga värsked ajalehed suudetakse kohale toimetada alles kell neli pärastlõunal. Samas lõpuks hakkasime naerma, et Mt Isa on suurlinnast, kus ajalehti tehakse ju pea paari tuhande km kaugusel, pole siis ime, et lehed kohale ei jõua. Sest Reidu jõuavad ka ju lehed alles peale ühteist hommikul, aga Reiu on kõigest 7km Pärnu linnast :)

Põhja Territooriumile jõudes muutus tühjus korraga nii suureks, et see oli korraks isegi hirmutav. Absoluutselt mitte midagi peale kõrrelise karjamaa ei ole näha kümneid ja sadu kilomeetreid. Samas ei hakanud nagu kordagi igav, kogu aeg sai ringi vaadatud ja imestatud, et kuidas ikka saab olla üks maa nii tühi. Samuti sai imetletud üha rohkem vaatevälja tekkivat punast pinnast. Maapind on nii punane ja päikese käes kiiskab veel eriti, et lõpuks hakkavad silmad valutama. Ka olid muhedad taadid pühapäeva puhul väga vanaaegse auto välja ajanud ja kihutasid sellega maanteel. Peab ikka hästi teadma auto seisukorda, et julgeda sõita kohas, kus asustatud punktide vahe on sadades kilomeetrites ja telefonilevi puudub.

Ööbisime aeg-ajalt karavanparkides ja poole ajast taas tasuta puhkepaikades. Tasuta puhkepaigad on kohalike hulgas väga populaarsed. Üks nasiterahvas näitas meile, et on olemas isegi kogu Austraaliat kattev autoatlas, kus on osariigiti kõik tasuta puhkepaigad peale märgitud. See pidi kohalike karavanidega sõitvate ja roadtripi tegevate inimeste hulgas nagu piibel olema. Meil seda ei olnud. Ööbisime neis siis, kui nad juhtusid meil õhtul just siis teele jääma, kui oli aeg öömaja peale mõtlema hakata.

Viienda päeva hommikul oli üle pika aja midagi huvitavat vaadata. 100 km peale Tennant Creeki on kummaline loodusnähtus nimega Devils Marbles. Keset suurt ja lagedat välja on äkki tohutult suured ja täiesti ümmargused kivid. Ümberringi ei ole mingeid kaljusid ega muid kivimeid. Kohalikud aborigeenid väidavad, et tegemist on Rainbow Serpenti (vikerkaare mao) munadega. Ei tea miks ja kuidas nad tekkisid, aga huvitav loodusnähtus igal juhul. Me tegime kohe palju pilte neist.

Viienda päeva pärastlõunal ehk 2400 km läbimise järel jõudsime Alice Springsi. Tegemist on siis ainsa kesk Austraalias oleva linna moodi linnaga. Elanikke taaskord 20 000 ja palju aborigeene. Alice Springs on isegi üllatavalt moodne ja ilus. Oluliselt ilusam kui Mt Isa. Isegi jalakäijate tänav on olemas. Samuti mitu suurt kaubanduskeskust. Ja vahelduseks sai osta ka odavamat kütust. Kui idarannikul maksis kütus keskmiselt 1.12 dollarit liiter, siis sisemaal oli see vahemikus 1.30-1.80. Viimane number on küll sulaselge röövimine. Aga mis teha, pole valikut, kui oled autoga siia kooserdanud. Ostma pead igal juhul igast tanklast, järgmiseni ei pruugi välja vedada. Ega igas külakeses ka bensukat pole ja kui ka on, siis ega kütust ei pruugi seal ikkagi olla....

Viibisime Alice Springsis ainult mõned tunnid. Käisime infopunktis, jalutasime natukene südalinnas ringi, jõime ühed kohvid ning viimaks varusime taas süüa ja tankisime. Vähemalt ühe päeva suudab ilmselt linnakeses küll huvitavalt veeta. Ööseks me sinna ei jäänud vaid sõitsime edasi tasuta puhkepaiaka ja vähendasime järgmise päeva kilometraaži 130km. Tahtsime järgmisel päeval Kings Canyonisse minna. Tegemist siis suur kanjoniga. Sinna on aga pikk sõit ja matkaraja läbimiseks peab ka piisavalt aega varuma. Ärkasime hommikul taas suht varakult ja kõigepealt sõitsime ligi 300 km ning seejärel matkasime Kings Canyonis 3,5 tundi. Matkaraja algus oli kohutavalt raske. Rada oligi niimoodi üles ehitatud, et alguses, kui veel värske oled, siis läbid raskema osa ära. Ehk alustuseks tuli 40 minutit järjest mäkke ronida. Mäkke läks kivitrepp. Pildilt tundub, et oh mis viga minna, ilus trepp läheb. Tegelikult läks tee otse ja järsult mäe otsa. Astmed olid kohati väga kõrged ja kivid võisid olla lahtised. Ilma matkasaapata ei oleks sealt kuidagi üles saanud. Õudne, kus võttis hingeldama ja hinge nii kinni nagu esimest korda talve alguses suusatama minnes. No proovige ise pool tundi järjest püstloodis mäkke ronida. Üles jõudes selgus aga kiiresti, et see ronimine ja vaev tasus end igati ära. Vaated olid lummavad. Kalju kivim on nii lahe ja muudab valguse käes värvi. Erineva nurga alt on kivi ikka täitsa erinevat värvi. Ja taaskord on matkarada üleval selline, et kõnnid täitsa kaljuserva peal, ei mingeid piirdeid ja all on 150 meetri sügavune kuristik. Edasi järgnes siis kergem kolme tunnine juba oluliselt kergemate tõusude ja langustega matk. Käisime ära ka nn Edeni aias. Kuristiku põhjas oli väikene aga sügav järveke. Paljud vaprad inimesed käisid seal ujumas. Kuigi vesi oli jääkülm, isegi meie kui põhjamaalaste jaoks. Kuigi oli palav päev ja seal kivide vahel küttis veel eriti, jäi meil ujumas käimata. Üldiselt valisime õige aja Kesk Austraalia külastamiseks. Praegu oli mõnus kliima. Päeval päikese käes oli 25 kraadi sooja, ööd olid ainult jahedad. Aga südasuvel on ju siin temperatuurid kogu aeg ligi 40, siis võib see matkarada küll täielik surm olla. Osad rahvuspargid ja teerajad läbi kõrbe on suviti kuumuse tõttu päris suletud.

Selles tühjuses sõites olid igasugused vahemaad omandanud uue tähenduse. Tallinn-Tartu ots Eestis tundub juba väga pika sõiduna. Kings Canyonist ära sõites vaatasime ühte lähedal asuvat karavanparki, aga see tahtis palju raha saada. Siis mõtlesime, et meil on veel mingi poolteist tundi valget aega jäänud, sõidame tasuta platsile. See ju siin samas, ümber nurga – 200km kaugusel....ja järgmine päev ka vähem sõita. Kui hommikud väga külmaks läksid, siis sõitsime enne hommikusööki natuke – nii 150-200km. Noh, et saab auto seest soojaks ja läheb ilm ka vähe soojemaks. Või kui oli vaja mingi haak teha, siis ikka 'ah käime ära, see siinsamas' – 200km kaugusel. Sõidupäevadel sõitsime ikka 600-700km maha ja jäi aega veel ringigi vaadata.

Kanjonist ära sõites nägime tee ääres metsikuid hobuseid. Kohalikud ütlesid, et seal võib kaameleid ja hobuseid näha. Me nägime ainult hobuseid. Õhtul ööbisime ühe tee äärse bensiinijaama karavanpargis. Esimest korda oli tegemist ametliku ja tasuta kämpimise võimalusega. Need, kes voolu autosse tahtsid, need pidid platsi eest maksma, aga niisama laagriplats oli tasuta. Duši all käimise eest tuli aususe peale 2.50 maksta. Seal platsi peal jalutas emu ringi. Nagu osad rääkisid, siis pidi vahel temaga päris raske olema, et tuleb auto juurde süüa norima. Ja ta on ju nii suur lind, et tuleb ja võtab ise kui tahab ja minema ajada on teda päris raske. Meid ta õnneks ei „terroriseerinud“, saime teda lihtsalt pildistad ja vaadata.

Järgmisel päeval jõudsime viimaks Ayers Rocki ehk Uluru juurde välja. Kõigepealt ostsime omale karavanparki koha ära, et saaks õhtul rahulikult öömajale tulla. Ööbisime siis Ayers Rock Resordi karavanpargis. Ayers Rock Resort on spetsiaalselt ehitatud Ulurut vaatmas käivate turistide jaoks. Ehitati ajavahemikul 1983 kuni 1990. Kannab resordi nime aga tegelikult on tegemist väikese linnakesega, kus enamjaolt on ainult majutusasutused ja siis on üks väikene kaubanduskeskus resordi keskel. Majutus on siin loomulikult roppkirves. Kui me muidu vingume, et 25 dollarit ilma vooluta koha eest on juba kallis, siis siin saime maksta 33 dollarit öö eest. Ja me ei kasuta ju siin mitte midagi peale selle, et pargime auto ära ja käime korra duši all. No mis teha, kõrbes lihtsalt pead maksma seda, mis küsitakse, valiku võimalus puudub. Kui nii võtta, siis me saime isegi odavalt, raamat väitis, et kõige odavam, budget tuba maksab siin 180 dollarit. Ja see on narivoodiga tuba!!

Sõitsime esimese hooga Ulurust mööda, sest Ulurut peab vaatama päikeseloojangu ajal. Käisime päeval järgmist loodusuimet vaatamas: Kata Tjuta ehk Olgas, mis aborigeeni keelest tähendab „many heads“ (mitu pead). Oma inglise keelse nime on ta saanud Hispaania kuninganna Olga järgi. Arvatakse, et Kata Tjuta oli kunagi kümme korda suurem monoliit kui Uluru, aga tänapäeval on moodustunud 36 kuplit. Kuplite vahel ja ümber jooksis taaskord ligi 8 km pikkune matkarada. Rada oli kergem kui Kings Canyonis ja läbisime selle 2,5 tunniga. Paar kohta olid päris rasked ronida. Kata Tjuta juures nägime kaugelt ka kahte kängurut. Need kaks nimelt hüppasid ühe järsu ja väga kõrge mäe otsast alla. Ma ei tea, kuidas nad suutsid nii järsu ja sileda mäekülje pealt alla hüpata, aga suutsid. Ja mida nad üldse sinna mäe otsa ostsisid?

Päikeseloojanguks läksime Uluru juurde. Läksime õnneks varakult kohale. Olime 1h 15min enne loojangut kohal ja parkimisplats oli juba paksult autosid ja inimesi täis. Inimesed pidasid aga taas pikniku ja istusid mugavates matkatoolides. Me võtsime ka oma toolid välja ja sättisime mugavalt esiritta. Kahjuks oli vaatemäng sel õhtul üpris nõrk, kuna ilm oli väga pilves. Uluru puhul on siis selline maagiline nähtus, et päikese loojudes ja tõustes muudab see kogu aeg värvi. Ja hoolimata pilvisest ilmast nägime teda päris mitut erinevat värvi. Piltidel on üpris hästi värvide muutust näha.

Uluru on ainuke omataoline monoliit maailmas. Tegemist on ühes tükis oleva kiviga (mitte kaljuga), mis on 348 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 9 kilomeetrit. Ning suurem osa kivist on veel maa all! Uluru avastasid algselt aborigeenid umbes 20 000 aastat tagasi ja nende jaoks on see püha paik, kus peeti tähtsaid riitusi. Kui valged aborigeenide käest maid ära hakkasid võtma, siis võeti ka Uluru ümbrus enda haldusse ja valged hakkasid massiliselt tuure siia korraldama. Hiljem anti enamus ümbritsevast maast aborigeenidele tagasi ja paljud kohad Uluru juures on nii pühad, et neist ei tohi isegi pilti teha.

Kaugelt vaadates tundub nagu tegemist oleks ilusa ümmarguse ja ühtlase tasapinnaga kiviga. Tegelikkuses on Uluru kolmnurkse kujuga ja väga reljeefne ja sopiline. Väga palju koopaid on tekkinud ja palju suuri tükke on küljest ära ka kukkunud. Tõusime järgmisel hommikul pool seitse üles, et päikesetõusu vaatama minna. Loojang oli ilusam ja vaateplatvorm loojangu vaatamiseks on oluliselt parem kui päikesetõusu oma. Too hommik oli kohutavalt külm. Värisesime ja üritasime kuidagi pilti teha. Peale tõusu ronisime autosse tagasi ja keerasime kütte põhja. Üheksa paiku oli juba päike kõrgel ja ilm soojem. Sõime siis Uluru juures hommikut ja peale seda võtsime ette matka ümber Uluru. Matk oli kokku 10 km ja kuigi rada on tasane ja kerge, kulus meil ikkagi 2,5 tundi. Oli ju vaja igale poole koobastesse sisse ronida ja iga nurga pealt pilte teha :) Sel päeval oli taevas selgem ja mõtlesime, et jääme üheks päikeseloojanguks veel. Ja tegime väga õigesti, et jäime. See päikeseloojangu vaatemäng oli väga, väga ilus.

Konkreetselt ühest kohast on ka võimalik Uluru otsa ronida. Rada on väga järsk, ohtlik sile kivipind. Kõige järsema koha peale on pandud köied, et neist kinni hoida. Loomulikult pole jälle mingeid piirdeid. Paljud inimesed ronivad üles, palju on ka alla kukutud ja surma saadud. Tiir üles võtab umbes 2 tundi. Aborigeenidele aga üldse ei meeldi, et nende püha kivi otsa ronitakse. Tõusu alguses on palju palveid austada iidsete maaomanike kombeid ja mitte ronida. Me jätsime ronimata.

Kahju oli peale viimast loojangut Uluru juurest ära minna. Nüüd olid siis kõik vaatamisväärsused nähtud. Järgneb pikk ja igav sõit lõunasse.

Olime oma kaks päeva taas peale Uluru juurest lahkumist mööda tühja ja punast kivist kõrbe sõitnud, kui hakkasin raadiojaama autos otsima. Loomulikult ei lootnud ma ühelegi mängivale jaamale pihta saada, sest need lihtsalt ei levinud seal (nagu ka telefonid). Kui äkki jäime suu lahti kuulama ja arusaamatult teineteisele otsa vahtima. Mõtlesime, et oleme selle kõrbes sõiduga täitsa lolliks läinud. Aga raadios rääkis tädi sulaselges eesti keeles!!! Me olime keset kõrbe, kus tavaliselt raadio üldse ei levi ja siis räägib naisterahvas eesti keeles, et Tartus toimusid täna seitsmendat korda linnapäevad ja midagi veel laulupeost. Kuulasime aga edasi ja mõtlesime, et mis toimub. Räägiti igasuguseid Eesti kultuuri uudiseid. Lõpuks sai meie müsteerium lahendatud, kui tädi jätkas: „Ja nüüd kohapealsed uudised. Sydney Eesti majas toimub....“. Räägiti, mis kõikides siinsetes Eesti Majades toimub või tulevikus toimuma hakkab. Vahele lasti kui ma ei eksi siis mingi Karl Madise lugu kah. Vot see oli kõige sürrim kogemus. Eesti keelse suht mõttetu laulu peale tuli isegi pisar silma :) See lihtsalt tundus nii võimatu ja harjumatu, et keegi raadios eesti keeles räägib! Umbes 10 minutit saime saadet kuulata ja siis sai see läbi. Ei kohalikel eestlastel ei ole eraldi raadiojaama, lihtsalt üks riiklik jaam lubab kogukondlikke teateid ja saateid edastada. Peale eesti keelset saadet algas läti keelne saade. Aga paistab, et siinsed Eesti Majad on päris aktiivsed, Sydneys ja Melbourne's toimus päris palju kogunemisi ja üritusi.

Meie igavale autosõidule tekkis peagi üpris huvitav vaatamisväärsus. Tegemist on linnakesega, mille suurim ime seisneb selles, et see linn üldse eksisteerib: Coober Pedy. Tolmune ja hall linnake asub 685 km kaugusel Alice Springsist ja 846 km Adelaide'st. Kuni 1987. aastani viis linna ainult kruusatee, mis oli peale vihma läbipääsmatu. Ümberringi valitseb kiviklibuline kõrb. Mitte ainsamatki rohelist taime. 200km raadiuses ei ole ühtegi asustust. Vett on ülivähe ja pikka aega tuli seda kaugelt kohale tassida. Kõrbele omaselt on ka siinne kliima väga karm. Suviti on varjus 35 kraadi ja sageli liivatormid, talvel on aga nii päeval kui öösel väga külm. Aastas sajab kokku 175mm vihma. Linna ümbruses on tehtud nii mõnedki filmid elust peale maailma lõppu. Tänu kliimale muutuvad alla aetud loomad kiiresti valendavateks luustikeks. Ja neid oli teeäärses kiviklibus palju.

Praegu elab linnakeses 3500 inimest, kellest 60% on euroopast pärit rahvused. Coober Pedy on maailma opaali pealinn. Coober Pedy suudab kaevandada 85% kogu maailmas müüdavatest opaalidest. Esimest korda leiti siit opaale 1915. aastal, kui kullaotsijad neid juhuslikult leidsid. Palju euroopa rahvuseid on siin sellepärast, et peale I MS tulid paljud sõdurid suurte lootustega siia kulda otsima. Opaali tööstus arenes siin kiiresti ja hoolimata karmidest tingimustest jäid paljud siia elama ja töötama. Umbes 80% elanikest elab maa all. Jah, just nii. Kuna kliima on nii karm, siis raiusid esimesed elanikud omale mägede sisse kodud. Mägede sees ja paljuski ka maa all asuvates ruumides on aasta ringselt selline mõnus 23-25 kraadine temperatuur. Tänapäevased kodud on väga moodsad ja maa sisse on raiutud isegi mitme toaga elamuid. Meil õnnestus külastada ühe pere kodu, kus mäe sisse ja maa alla oli raiutud 5 suurt tuba pluss köök. Elamise raiusid valmis kolm naisterahvast! Nad töötasid siinsetes kaevandustes ja otsustasid omale kodu rajada. Lisaks kodudele on maa all ka kirikud, poed jne. Maa peal on 20 % elu- ja ärimajadest. Kohalik rääkis, et maa all ei meeldi elada aborigeenidele, kreeklastele ja asiaatidele. Nende elumajad on siis kõik maa peal. Käisime ka ühes ilusas maa aluses Serbia Õigeusu kirikus. Mida need inimesed siin siis teevad? Opaali kaevavad. Sadade ruutkilomeetrite viisi on maa kõik üles songitud ja teerajalt kõrvale astuda ei soovitata, sest võid kuni 30m sügavusse šahti kukkuda. Kaevandmine käibki nii, et puuritakse meetrise läbimõõduga šaht ja ronitakse maa alla. Vanemal ajal vinnati ämbritega sodi ja pinnas välja, tänapäeval imetakse veokitele ehitatud suurte tolmuimejatega kõik välja ja siis hakatakse hunnikuid läbi tuhnima. Ja loomulikult ei ole ükski auk tähistatud. Ainult liiva ja pinnase hunnikud nii kaugele kui silm seletab.

Ma ei suudaks küll elu sees sellises kohas elada. Vett on neil tõesti vähe, igal pool suured ja karmid hoiatussildid üleval, et siin piirkonnas on ranged veetarbimise piirangud. Autot näiteks pesta ei tohi ja iluaedasid ei eksisteeri, sest ilma kastmata ei ela siin midagi ja kastmine on keelatud. Veel 10 aastat tagasi peeti Coober Pedyt rändurile vaenulikuks ja ohtlikuks kohaks. Eriti naistel soovitati linnast eemale hoida. Tänapäeval on linnake aga turistide hulgas väga populaarseks muutunud ja mingit vaenulikkust me ei kohanud.

Edasi sõites nägime maantee ääres palju suuri kotkaid. Mõned istusid täitsa tee servas ja kui auto juba väga lähedale jõudis, alles siis tõusid lendu. Saime paar päris ilusat pilti neist teha.

Läbi Austraalia jookseb niinimetatud koera aed või siis dingo aed. Ühe pildi peal on selle skeem ka näha. Algab Lõuna Austraaliast ja lõpeb Queenslandis. See on üle 5600km pikkune katkestuseta aed, mida kontrollitakse igapäevaselt. Aia eesmärk on hoida dingod põhjapool aeda, et need ei pääseks lõunapool olevaid lambakarju kimbutama. Ehk lambad lõunas, lehmad ja dingod põhjas. Lõuna pool aeda on siis dingo vaba tsoon. Asi sai alguse 130 aastat tagasi, kui kõige põhjapoolsemad lambakasvatajad grupeerusid ja ehitasid ühiselt oma lammaste kaitseks aia ja kasseerisid endast lõuna poole jäävate farmerite käest raha aia korrashoiu jaoks. Algselt oli palju eraldiseisvaid gruppe ja aiakesi, kuid 1940ndatel otsustati need kõik omavahel ühendada ja teha üks katkematu aed.

Edasi viis meie tee läbi maa ala, mis on kaartidel märgitud kui Woomera Keelatud Tsoon – 500km laiune koridor. Stuart Highway jooksis selle maa ala nurgast läbi. Teel olid sildid: „Teelt kõrvale minek keelatud, sõjaväeline objekt.“Kohalikud infopunktid ja infolehed ütlevad ainult, et tegemist on alaga, kus britid ja austraallased on katsetanud ja katsetavad oma pikamaa relvasüsteeme ja rakette. 60ndatel lasti sealt üles Euroopa ning Austraalia kosmoserakette ja satelliite. Woomera kui linnake on polügooni keskus ja oli veel 80ndatel suletud linn. Praegu võivad kõik sinna minna. Linna keskparki on tehtud raketimuuseum, kus väljas nii katsetatud rakette, ehitatud sihtmärke, kui alla kukkunud kosmoserakettide 1. astmeid ja uurimisrakette. Käisime ka seal raketipargis ja ööbisime kohalikus karavanpargis. Praegu on Keelatud Tsooni pindala üle 100 000 ruutkilomeetri. Selline on siis Keelatud Tsooni ametlik kõigile pasundatav ajalugu.

Hoopis vähem kirjutatakse, mainitakse (kohapeal üldse mitte!), et 60ndatel tegid britid seal mitmeid tuumakatsetusi maa peal ja seepärast on see väga Keelatud Tsoon. 60ndatel oli selle tsooni pindala 217 000 ruutkilomeetrit. Kõik aborigeenid, kelle olemasolu teati ja kes üles leiti pandi lihtsalt bussi ja sõidutati oma kodudest kaugele minema kusagile reservaatidesse. Alles hiljuti ilmus lugu neist katsetustest ja aborigeenidest, kes ei olnud siis veel tsivilisatsiooniga kokku puutunud ja kelle olemasolust ei teatud midagi ning keda ei leitud tühjusest ka üles ja jäid seetõttu evakueerimata. Ilmselt tuli see lugu tehtud tuumakatsetustest ka paljudele austraallastele üllatusena. Nende aborigeenide kunstis ja lugudes on säilinud tuumaplahvatused ja tolmu alla jäämine. Ise nad sellest ajajärgust väga rääkida ei taha ja need vähesed inimesed, kes nägid katsetusi ja veel elus on, hoiavad oma kommuunidest eemale. Oma läbielamisi väljendatakse ainult kunstiga. Suguharu avastati, kui hakkas käima rong The Ghan Port Augustast Alice Springsi. Reisijad kaebasid ja minestasid nähes alasti metsinimesi, kes olid tulnud uudistama nende jaoks ennenägematut mürisevat raudmonstrumit. Peale kaebusi saadeti avastatud suguharule kohe suvalisi kasutatud riideid, et nad rohkem reisijaid ei hirmutaks.

Kui me lõpuks Lõuna-Austraalias Port Augustasse välja jõudsime, oli üllatav näha jälle rohelisi põllumaid ja puid. Punasest kivikõrbest oli äkki saanud lopsakas ja ilus roheline manner. Kontrastid on meeletult suured!

Ja loodus läks ainult rohelisemaks ja ilusamaks. Peale Port Augustat sõitsime Barossa Vallysse, mis on veiniistanduste meka. 1970 ruutkilomeetrise maa-ala peal on 700 viinamarju kasvatavat perekonda ja umbes 120 veini tootvat firmat ning 60 avatud keldrit, kus saab veine maitsta ja osta. Suvel on see maastik siin kindlasti väga ilus, sest suuri viinamarja põldusid on kõik kohad täis. Praegu oli kõik raagus ja talvine. Käisime kolmes keldris veine maitsmas: Wolf Blass, Barossa Valley Estate ja Jacobs Creek. Marko oli kahjuks autojuht, nii et mina pidin põhilise maitsmise tegema. Ütleme nii, et kell kaks pärastlõunal oli mul pea täis :) Siin on see matsmine ikka tõsine ettevõtmine. Sisse astudes pannakse sulle hirmus pikk nimekiri ette ja hakka ainult ütlema, mida sa proovida tahad. Kõik muudkui soovitavad, et alustage vahuveinidest, jätka valgega ja lõpeta punasega. Ja soovitatakse valgest ja punasest ikka erinevaid aastakäike ja sorte veel proovida. Ja kõik see on tasuta! Loomulikult ostsime igast keldrist pudeli kaasa ka. Kõige rohkem meeldisid Jacobs Creeki veinid, seejärel Wolf Blass. Barossa Walley Estate'i veinid olid kõige tavalisemad ja meenutasid väga häid hispaania veine. Teiste firmade omad olid isikupärasemad ja huvitavamad. Kõige põnevam avastus oli kergelt gaasiline punane Shiraz vein, mis pidi asutraallaste hulgas väga popp olema. See oli tõeliselt hea! Juuakse seda jahutatult, mis teeb temast ideaalse suvejoogi. Sobib niisama joomiseks kui ka aperitiiviks. Aga üldiselt kui aega rohkem on, siis võiks seal valleys mitu päeva ööbida ja muudkui käia ühe keldri juurest teise :)

Peale Barossat sõitsime edasi Melbourne'i poole, aga tegime veel ühe väikese haagi sisse ja käisime Warrnamboolis vaalasid vaatamas. Sõitsime sellest kohast detsembris ka läbi kui Great Ocean Roadi läbisime. Siis saime teada, et juunist septembrini käivad Southern Right vaalad siin poegimas. Läksime siis sinna tagasi, ööbisime samas karavanpargis, kus seitse kuud tagasigi ja lootsime vaalu näha. Ja oh seda õnne, nägimegi lõpuks vaalad ära! Emased vaalad on poegimise ajal ja kolm kuud peale seda kaldale väga lähedal. Me ei pidanud mingit tuuri võtma, laevaga merele minema ega kellelegi raha maksma. Lihtsalt sõitsime Logan Beachile, parkisime auto ära ja läksime spetsiaalselt ehitatud vaateplatvormile. Alguses nägime ainult hulle surfareid, kes selle hirmsa külmaga tunde vees vedelesid. Kohe alguses oli väga kaugel silmapiiril näha mõningaid veepurskeid. Selge, vaalad on kohal, aga väga kaugel. Tund aega hiljem hakkas üks vaal kaldale järjest lähemale ujuma. Ikka aeg-ajalt vett välja pursates. Lõpuks ujus ta meie eest umbes 100 meetri kauguselt läbi. Enamasti ta ainult ujus vee pinnal, nii et natukene selga oli näha. Mõned korrad keerutas end vees ja uimed tulid nähtavale. Tohutult suured uimed! Paar korda pistis pea veest välja ja mõnel korral näitas saba ka vee pinnal, aga päris välja ei tõstnud. Veest välja ei hüpanud kahjuks keegi. Aga ka veepinnalt oli aimatav, kui suure loomaga tegu on. Need vaalad kasvavad kuni 18 meetri pikkuseks ja kaaluvad 80-100 tonni! Üritasime pildistada ka, aga alati tegid nad midagi huvitavat siis, kui me olime fotoka hoidmisest ja ootamisest väsinud. Aga muidu nautisime ja imetlesime neid loomi 3 tundi järjest. Nägime nelja vaala!

Vaaladega lõppes meie järjekordne roadtrip. 08. juulil jõudsime reisi lõpp-punkti, Melbourne. Sõitsime siis kokku 15 päevaga maha 6400 km. Oleme väga rahul, et selle reisi rendiautoga ette võtsime, mitte bussi ega tuuriga.