pühapäev, 28. detsember 2008

Sydney, alates 22.12.

SYDNEY, alates 22.detsember

Sydneysse jõudmiseks proovisime ära järgmise Austraalia lennufirma – Qantas. Peab mainima, et Qantas jäi odavlennufirma Blue Virginile kõvasti alla. Istmevahed olid jube kitsad ja meelelahutusprogrammi ka ei olnud. Vähemalt andis ta tasuta suupisteid ja alkoholi :) Autoga sõites on Adelaide'i ja Sydney vahel julgelt üle tuhande kilomeetri (kui isegi mitte kaks tuhat), lennuk tõi meid kenasti 1h ja 25 minutiga kohale. Jõudsime õhtul poole üheksast oma järgmisse ühikasse (otsustasime hosteleid edaspidi ühikateks nimetama hakata, sest mis siin salata, nad on ikka tõelised ühikad). Elame samal tänaval, kus eelmisel aastal, kui siin käisime. Tegemist on siis linnaosaga, mille nimi Kings Cross ja siin elab meeletult palju teisi meiesuguseid seljakotirändureid. Kaks pikka paralleelset tänavat on backpackerite hosteleid täis ning loomulikult võib siinkandis üsna vähe kuulda inglise keelt. Enamasti on kuulda saksa keelt, sest sakslasi on siin jube palju, et jääb mulje, et kõik sakslased on siia emigreerunud. Ka meie ühikas on paksult noori (18-21 aastaseid) sakslasi täis, kes ainult läbustavad, panevad pidu ja absoluutselt ei korista enda järelt.
Aga muidu on tore jälle Sydneys olla ja tore just sellepärast, et eelmisest korrast on linn väga hästi meeles, ei pea hakkama jälle kuskilt toidupoodi otsima, ega nuputama, kuidas linnas ringi liikuda. Võib öelda, et pooleteise aastaga, mil meie siin viimati käisime, ei ole linnas midagi muutunud. Meie tänavale on ainult üks alkoholipood juurde tekkinud. Alkoholiga on siin muide niimoodi, et alkoholi saab ainult alkoholipoest. Toidupoodidest ei saa midagi. Kui oled linnas võõras, siis võib nende poodide leidmine isegi väga raskeks osutuda, sest enamasti on poode linna peale väga vähe ja needki võivad asuda kuskil keldrites ja kangialustes. Ning lahtioleku ajad on neil ka teadmata, kuskil ei ole ühtegi silti kellaaegade kohta. Õlu on siin poest ostes kallim kui Eestis, aga veini võib sooduka korral saada isegi odavamalt. 375 ml õlu maksab poes keskmiselt 2,70 dollarit ehk umbes 20 krooni (aga see on väiksem kui poole liitrine!). Hea Shiraz Cabernet veini võib saada 6 dollariga ehk siis 45 krooni. Ja need on täiesti head veinid. Aga soodukale tuleb peale sattuda. Veinide tavahind on 9-58 dollarit. Õlut on näiteks baaris odavam juua, mitmetel baaridel on teatud päevadel soodushind ja üks kann (mis mahutab 2 pinti ehk 1200 ml) õlut maksab 7 dollarit.
Mõtlesime küll alguses, et oleme Sydneys juba käinud ja siin ei pea enam turisti mängima, aga see linn on ikka nii suur, et iga päev näeme veel uusi kohti ja asju.
Nüüd aga meie väga erilistest jõuludest. Austraallased tähistavad jõule 25.detsembril, mitte 24ndal nagu meie. Kogu inglisekeelne maailm tähistab vist 25ndal, sest sakslased, skandinaavlased jm eurooplased (keda meie siin kohanud oleme) tähistasid kõik 24ndal. Traditsiooniline Austraalia jõulusöök on kas kalkun pohlamoosiga või grill-lihad ja vorstid. Lisaks igasugused suured krevetid jm mereelukad.
Ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei ole, jõulualupäeval (ehk siis 24.dets) on ikka halb ilm. Meie jõululaupäeva hommikul oli taevas nii hall, temperatuur oli vaevalt üle 20 kraadi ja tundus, et kohe-kohe hakkab vihma saadama. Me ei lasknud muidugi ilmal ennast segada ja tegime teineteisele erilise jõulukingi (ei tea, kas meil kunagi enam õnnestub sellist jõulukinki saada) – lainelauaga surfamine :)) Läksime aga kuulsasse Bondi randa ja võtsime järjekordse surfikoolituse. Mõtlesime tükk aega, et kas tuleb meelde, kuidas asi käis ja laenutame lihtsalt lauad või peab koolituse ka võtma. Mõtlesime, et targem oleks ikka üks koolitus meeldetuletuseks veel võtta, et siis edaspidi võime ainult laenutuse eest maksta. Minule tuli koolitus väga kasuks, olin täitsa ära unustanud, kuidas asi käib. Marko oli nagu vana kala. Pidime alguses lihtsalt kõhuli laua peal laine abil kaldasse sõitma, aga Marko jaoks oli see liiga igav ja tõusis kohe laua peal püsti :) Minul läks alguses natukene ikka aega, enne kui asjale pihta hakkasin saama. Peale kahte tundi olime surmväsinud (taaskord oli tunda lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud), aga enesetunne vägev! Saime mõlemad ikka nii mõnelgi korral mõnusa sõidu ja seisime laua peal täitsa püsti :) Loomulikult sai meeletu kogus vett alla neelatud ja igasuguseid kukkumisi tuli ette (vette on vähemalt hea kukkuda), aga ikkagi on surfamine ülilahe!! Kahjuks on kõik surfipoed pühade ajal kinni, nii et peame ootama, enne kui lauda laenutama saame minna ja uuesti laineid püüdma minna.
Tuli välja, et tegelikult on pilves ilm ideaalne surfiilm. Esiteks oli tuult rohkem kui päikeselisel päeval, teiseks ei põle siis nahk ära ja kolmandaks, mis on ka kõige olulisem – siis on rannas vähe rahvast. Bondi rand on väga populaarne, ilusa ilma korral on liival ja vees nii palju inimesi, et merd pole nähagi. Aga algajad surfarid on teineteisele ja ujujatele ohtlikud. Me ei suuda ju veel korralikult lauda valitseda, kui sul keegi ees mulistab ja sind tähele ei pane, siis võib kergesti talle otsa sõita. Bondi tähendab aborigeenide keeles „lainete murdumise heli.“ Vanasti oli kogu ala Bondi rannast kuni kesklinnani liivadüünides ja lainete murdumist oli kuulda kuni kesklinnani.
Sellega meie jõulualupäev siiski veel ei lõppenud. Kappasime rannast kiiresti ühikasse, et riided vahetada ja toidupoest head ja paremat pikniku jaoks varuda. Meie püha jõulusöömaaeg oli piknik Sydney Botaanika aias vaatega Sydney ooperi majale, sillale (Sydney Harbour Bridge) ja Sydney pilvelõhkujate panoraamile. Illustreerivad pildid on ka olemas. Botaanika aia sellesse nurka me eelmisel aastal ei sattunud. Väga ilus vaade oli. Ja pikniku söök oli ka meil väga hea: grillitud kana, salat, hiidkrevetid, šokolaadikook ja kõrvale muidugi väga hea vein (mitte sooduka oma seekord). Vihma siiski õnneks kordagi sadama ei hakanud ja pikniku ajal hakkas taevaski selgemaks minema. Ja piisavalt soe oli pikniku pidamiseks ka. Tõeliselt erakordsed jõulud. Me oleme väga rahul ja õnnelikud!
Me tegime väga õigesti, et veetsime jõulupäeva väljaspool oma ühikat, sest sakslased võtsid siin tähistamist väga tõsiselt ja kui me kümne ajal õhtul siia jõudsime, siis oli prügimägi välisukse juures juba vastas. Kõik kohad olid läbu täis ja kõik sakslased olid end tõeliselt päkapikuks ka joonud.
Me elame juba mõnda aega neljastes tubades. Õnneks ei ole meil toakaaslasteks sakslased. On hoopis 28-aastane inglane ja 64-aastane (!!! me arvasime alguses, et ta on umbes 40-aastane) hollandlane. Inglane käib siin tööl ja on sama viisaga, mis meiegi, hollandlane reisib lihtsalt ringi. Ta on juba 4 aastat pensionil ja iga aasta, kui Euroopas talv tuleb, läheb tema kuueks kuuks reisile. Reisib peamiselt üksinda ja on väga paljudes ja huvitavates riikides käinud. Jah, ma tõepoolest elan ühes toas kolme mehega. Õnneks on tegemist normaalsete tüüpidega, kes koristavad enda järelt, on väga lõbusad ja seltsivad.
Tahtsime 25ndal Marko sünnipäeva surfamisega tähistada, aga laenutused olid kinni. Üldse oli 25ndal linn, suurlinn, täiesti välja surnud. 25. on kohalike jaoks väga tähtis päev. Toidupoed ja isegi enamik söögikohti olid sel päeval suletud. Me olime targad ja varusime eelmisel päeval pikniku kraami ja šampuse ette ära. Seekord pidasime pikniku Bondi kõrval tuntuselt järgmisel: Coogee ranna pargis. Bondi rand on pikk liivarand, Coogee'l on ka liivarand, aga ümbruses on kõrged liivakaljud. Ranna ümbruse pargid olid paksult (!!) täis kohalike peresid, kes koos pargis grillisid ja pikniku pidasid. Noored kaanisid rannal päkapikumütsides meeletutes kogustes õlut. Meiegi pidasime päeval pikniku, jõime šampust ja põletasime tordi peal küünlaid. Me oleme kohalikud kombed juba omaks võtnud ;) Loomulikult käisime ka ujumas, sest ilm oli üleöö mõnusalt soojaks jälle läinud. Sellist sünnipäeva ei saa talvel sündinud Marko Eestis kahjuks kunagi pidada, vähemalt kord elus sai ta siis oma sünnipäeval pikniku pidada ja ujumas käia :) Õhtul leidsime Kings Crossist täpselt ühe vabaõhu restorani, mis lahti oli ja tähistasime aga sünnipäeva edasi. Proovisime ära ka kohalike traditsioonilise jõulutoidu – suitsutatud ja grillitud kalkuni steik pohlamoosi ja grillitud juurviljadega. Kalkun oli tõeliselt hõrk ja pohlamoos sobis sinna juurde ka hästi.
25. dets nägime ära ka esimesed Eestlased siin. Ootasime Kings Crossi metroojaamas rongi ja kuulsinme äkki kahte tüdrukut omavahel eesti keeles rääkimas. Ei läinudki kaua aega, et eestlasi kohata :) Tüdrukud elavad meiega ühel tänaval ja on Sydneys töötanud juba 4 kuud. Meist muidugi kõvasti nooremad ja tegid neli kuud ettekandja tööd.
Austraalias elab ikka igasuguseid imeloomi ja ideaalset randa lihtsalt ei ole olemas. Kui me surfamas käisime, siis treener näitas mingit sinist molluskit nimega „Bluebottle“, ärge küsige, mis tema eesti keeles on. Mingi meduusiline, kes on erksinine, väga väikese kehaga(paar sentimeetrit), aga mingi rippelement või (mina ütleksin saba) on taga umbes meetri pikkune. Kui „sabale“ pihta lähed, siis saad kõrvetada. Ta ei ole mürgine, ega eluohtlik, aga kõrvetada saanud koht läheb paiste ja ilmselt on parajalt valus ka.
Ilmad läksid 25ndal taas soojaks ja ilusaks. Igal päeval on 28 kraadi sooja ja oleme palju rannas ujumas ja päevitamas käinud. Proovime vahepeal oma inglise keelsed CV-d ka valmis teha, et siis 02.jaanuaril tõsiselt tööd otsima hakata. Praegu on veel pühade aeg ja pole mõtet kellelegi helistada, ega CV-d jagada.
Lisaks käime oma tänaval teisi hosteleid vaatamas, ehk õnnestub 5.jaanuaril natukene normaalsemasse ühikasse saada.

kolmapäev, 24. detsember 2008

Kallid pereliikmed ja s6brad! Soovime teile h2id j6ule ja vahvat vana aasta l6ppu!!

esmaspäev, 22. detsember 2008

Adelaide 19.12.-22.12



18.detsembri õhtul jõudsime üle pika aja jälle linna – Adelaide'i. Päris mõnus on jälle tsivilisatsioonis tagasi olla. Esimeste muljete põhjal võib öelda, et raamatul on õigus...tegemist on ülekasvanud alevikuga. Samas on Adelaide ikkagi miljonilinn. Aga tunda seda väga küll ei ole. Meie hostel on päris südalinnas. Isegi kõige kibedamal tööajal on liiklus suht hõre ja rahulik.
Ja oh seda imet, hostelis on isegi tasuta wifi!! Kiirus on sellel küll megaaeglane, nii et skypida ei saa, aga hädapärasemad asjad saab netis aetud.
Adelaide'i linnakaart näeb täpselt selline välja, et kogu linn joonistati enne paberi peal valmis ja siis hakati ehitama. Tänavad jooksevad ilusti paralleelselt ja südalinn moodustab neljakandilise ruudu, kus on väga lihtne orienteeruda. Linn on võrreldes Melbourne'i ja Sydneyga väga vaikne. Liiklust on vähe ja inimesi ka.
Õnneks on linnas jälle olemas tasuta bussiliin ja tramm, seega tähtsamad vaatamisväärsused saab kiiresti üle vaadata.
Käisime Lõuna-Austraalia muuseumis. Muuseum koosneb kolmest osast: ülevaade Austraalia rannikul elavatest vaaladest ja delfiinidest, dinosaurustest ja aborigeenide kultuurist. Sissepääs oli tasuta, välja arvatud dinosauruste osakond.
Vaalad on ikka uskumatult suured loomad. Muuseumis oli välja pandud Sperm Whale 'i vaala skelett, kes oli 16 meetrit pikk ja kaalus 24 tonni. Skelett oli nii suur, et seda ei saanud tervenisti pildilegi jäädvustada. Lisaks oli seal delfiinide skelette ja üks hirmus suur kilpkonna skelett (vaadake pilte, Marko pea kohal ripub). Uskumatu, mis elu siinsetes vetes leidub. Vaalade ja delfiinide kohta oli ka palju informatsiooni väljas. Aga mitmest kohas oleme juba näinud infot, et enamasti ei teata, kui vanaks vaalad elavad. Arvatakse, et siinsetes vetes kõige rohkem levinud vaala tüüp Southern Right Whale võib elada kuni 80-aastaseks. Kuna vaalad elavad kaugel avaookeanis ja on üsna liikuva eluviisiga, siis on nende kohta info kogumine raskendatud.
Dinosauruste osakond tekitas väikese pettumuse, ühtegi elusuuruses skeletti väljas ei olnud, oli ainult 2 pealuud ja enamasti dinoasuruste munad. Siiani ei ole Austraaliast dinosauruste luid leitud, seega olid välja pandud esemed siia eksporditud. Kõige rohkem on maailmas dinosauruste kohta asju leitud Hiinast, Aasiast ja USA-st.
Aborigeenide elu tutvustav muuseumi osa oli väga põnev. Väidetavalt oli enne eurooplaste jõudmist Austraaliasse 19.sajandil siin nii palju erinevaid aborigeenihõime, et oli võimalik eristada 300 erinevat keelt. Aborigeenidel oli sama kurb saatus kui Ameerika indiaanlastel, toimusid suured massimõrvad, kuna taheti maad nende käest kätte saada või kui aborigeenid ei olnud nõus valgete kultuuri omaks võtma, siis nad tapeti ka lihtsalt ära. Igal juhul võis muuseumi väljapanekust järeldada, et kuni 19. sajandini elasid aborigeenid üsna algelist elu. Käidi jahil (ise tehtud odade ja vibudega), kalal ja tegeleti korilusega. Haiguseid raviti rahvameditsiini abil. Isegi tänapäeval ei usalda aborigeenid tablette, vaid otsivad abi loodusest. Aborigeene püüti hoolega integreerida kuid siiamaani ei ole see täielikult õnnestunud. Enamik elus olevaid aborigeene elavad kaugel Põhja territooriumil. Peaaegu kõik keelerühmad, mida aborigeenid kasutasid, on välja surnud.
Adelaide'i linn on põhimõtteliselt üks suur elurajoon. Sagimine ja elu käib ainult ühel tänaval – Rundle Street. Seal on jalakäijate tänav, kus asuvad peamised poed ja kaubamajad ning mitmed kohvikud ja söögikohad. Sellel tänaval võib enam vähem alati inimesi näha, muud tänavad on väga vaiksed. Linnas ja südalinna piirkonnas on väga palju suuri rohelisi parke, kus seltskonnad hoolega grillivad ja pikniku peavad. Ja praktiliselt igas pargis on olemas suur gaasigrill, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Kohalikud kasutavad neid hoolega.
Ilm läks Adelaide's iga päevaga ainult paremaks. Neljapäeval saabudes oli päeval sooja 21 kraadi ja õhtu oli jahedam. Reedel tõusis temp 24 peale, laupäeval oli juba 28 ning pühapäeval 32 kraadi. Ja õhtud muutusid päevapealt nii soojaks, et ei raatsi magamagi minna. Muudkui istuks hosteli rõdul või patseeriks linnas ringi. Päeval on see kuumus suurte majade vahel üsna kurnav, aga õnneks on Adelaide'l olemas väga kaunis rannarajoon – Glenelg. Tundubki, et praegusel aastaajal on kogu elu linnast randa läinud. Rannarajoonis oli olenemata kellaajast või nädalapäevast kogu aeg palju rahvast. Seal on ka palju söögikohti, baare, poekesi. Ja vesi oli loomulikult ka mõnusalt soe – 22 kraadi! Laupäeval ja pühapäeval veetsimegi enamuse päevast rannas. Jalutasime lihtsalt kaunis rannarajoonis rannapromenaadil (mis on 4 km pikk!!) ringi, käisime korduvalt ujumas ja päevitasime. Päike on siin muidugi asi, millega peab väga ettevaatlik olema. UV kiirgus on väga kõrge ja me kohe tundsime, kuidas päike kõrvetas. Liival päikest võttes oli tunne nagu lebaks praepannil. Kusagilt jäi meelde, et ka kõige päikeselisemal päeval Londonis ei ole nii palju UV kiirgust kui Brisbane'is täispilvitusega.
Ja loomulikult peab juba hommikul enne hosteli uksest välja minekut end korralikult päikesekreemiga kokku määrima. Ja iga kord peale ujumist uuesti. Oleme Eestkist ostetud 30 UV faktoriga kreemi juba ära kasutanud, et pidime poest uue kreemi ostma. Ja hoolimata sellest, et kasutame nii kõrge faktoriga kreemi, oleme mõlemad juba praeguseks pruunimad, kui kahel viimasel suvel Eestis olles. Mõned kohad on ikka punaseks ka läinud ehk õhtuti on peale rannas käiku ilusti kreemitamise vead näha: need kohad, mis on kreemitamata jäänud või kuhu on kreemi vähe saanud, need on õhtuks ikka tulipunased. Üks üllatav asi on siinse kliima juures veel: päike on kõrvetavalt palav isegi kell 7 õhtul. Põhimõtteliselt kuni päikeseloojanguni (see juhtub kella kaheksa ja üheksa vahel) on päikese käes väga palav, nii et otsiks pigem puudevarju, kus istuda ja kõndida. Aga meile jätkuvalt väga meeldib see soe kliima. Kujutate ette, et me kõndisime pühapäeva õhtul päikeseloojangu ajal rannas jalgupidi vees, korjasime võrratult ilusaid rannakarpe, vesi oli paksult ujujaid täis ja vesi ning õhk oli nii soe. Siinsetel elanikel on ikka väga vedanud, sest suvi on siin pikk, mis tähendab, et sul on palju ilusaid soojasid õhtuid. Esimesel päeval kandsin ma igaks juhuks kotis õhemat kampsunit kaasas, et äkki läheb õhtul külmaks, aga see oli küll asjatu tassimine. Kui õhtul kell 11 peab veel trammi pealt hostelisse marssima, siis hakkab ka väga palav.
Viimasel õhtul Adelaide's käisime hosteli seltskonnaga üle tee baaris kohalikku õlut joomas. Eesti õlle isu ei ole veel tulnud ja kohalikust euroõllest Fostersist oleme ka seni edukalt mööda läinud. Teised kohalikud on palju paremad. Meil oli väga rahvusvaheline seltskond: paar sakslast (keda on Austraalias kohutavalt palju, meie kohta arvatakse ka alguses alati, et oleme kas Saksamaalt või Hollandist), soomlanna, ameeriklane, kaks itaallast ja kolm austraallast. Saime õhtu jooksul palju targemaks, uurisime, mis tööd inimesed on teinud, kus käinud ja jätsime meelde mõned head nipid, mida töö otsimisel peab jälgima (eriti, kui kusikile istandusse minna).
Täna õhtul, s o 22.detsembril lendame Sydneysse, et veeta seal jõulud ja tähistada uue aasta saabumist. Samuti tuleb Sydneys hakata asjalikuks ja alustada tööde otsinguga. Nüüd aga tibulasse sööma.

pühapäev, 21. detsember 2008

Great Ocean Road ehk autotrip Melbourne'st Adelaide'i 14.-18.detsember



Pühapäeva hommikul (14.dets) saime uue rendiauto. Broneerisime seekord meelega suurema auto ja automaatkäigukastiga. Marko arvas, et niigi on raske vaskakul pool sõita, et siis võiks vähemalt vasaku käega käiguvahetamine ära jääda. Meie õnneks ei olnud meie bronnitud auto õigeks ajaks valmis ja saime siis veelgi suurema looma...palju suurema ja mugavama Holden Epica, mida meil tuntakse ka Chevrolet'i nime all ja mis veel mõni aeg tagasi oli Daewoo....Üllatavalt hea nägi välja (ei mingit kobisevat plastikut salongis) ja ka sõiduomadused olid väga head. Mootorit oli ka piisavalt vahele pandud...2,5 R6. Bensiini võttis ta alla 10L sajale, aga õnneks on bensiin siin väga odav – keskmiselt 8-9 krooni liiter. Viie päevaga sõitsime siis maha 1500 kilomeetrit.
Great Ocean Road on siis tee, mida Austraaliasse tulles kindlasti läbi sõitma peab. Esimesed 300 km kulgeb tee nii, et ühel pool on kalju ja teisel pool suur sinine ookean. Tee on kohati väga järskude kurvidega, aga vaadata on väga palju.
Esimene peatus oli Torquay, mis reklaamib ennast kui Austraalia surfipealinna. Siit linnakesest on pärit paljud kuulsad surfarid ja siin asub kuulus Bells Beach, kus vilunud surfarid püüavad kõrgeid laineid. Siit on alguse saanud tuntud kaubamärgid Rip Curl ja Quicksilver. Külastasime Torquays surfimuuseumi, mis oli väga hariv. Arvatakse, et surfamine Austraalias sai alguse sellest, kui üks madrus uppuvalt laevalt põgenedes kajutiuksega kaldale purjetas (see juhtus siis 19.sajandil). Esimesed 200 km ongi Great Ocean Road üks suur liivarand. Ette jääb lugematul hulgal ilusaid, kilomeetrite pikkuseid liivarandu. Ja loomulikult käiakse igas rannas surfamas. Meil jäi see seekord siiski tegemata. Nimelt ei vedanud meil viie päeva jooksul kordagi ilmaga. Ilm oli pilves, väga tuuline ja temperatuurid jäid päeval vahemikku 15-17 kraadi. Nii mitmeski kohas proovisime, kas kannatab vette minna, aga no isegi karastunud põhjamaalase jaoks ei kannatanud. Vesi oli veel palju külmem kui õhk. Vapraid „pingviine“ oli aeg-ajalt vees siiski näha, aga needki olid surfarid, kes kandsid talvekalipsot (ehk olid üleni kummiülikonda riietunud). Taaskord jube kahju, et sadu kilomeetreid ilusat liivaranda, aga ujuma ei saa, isegi päikest ei saanud võtta :( Ja surfivarustuse laenutused olid kinni...ei tea, kas sellepärast, et pole veel hooeaega või et oli pühapäev.
Põhiliselt on siis Great Ocean Roadil vaadata ilusat loodust. Aimu sellest ilust saab piltidelt (kahjuks ei jõua pildid ja jutt alati samal ajal üles, sest nett on siin nii aeglane, et ei jõua kõike korraga üles laadida).
Great Ocean Road on tegelikult mälestusmärk! Tee ehitati mälestamaks esimeses maailmasõjas hukkunud austraallasi. Austraallased saadeti võitlema Briti krooni eest. Nad olid kahurilihaks lootusetul Türgi rindel(kuhu britid ise ei olnud olukorra lootusetuse tõttu nõus minema). Austraalia relvastus koosnes sel ajal mahakantud briti laevadest. Austraalia hakkaski riigina maailmas rolli mängima alles peale 1. MS-i, kuigi riigiks sai ta juba 1901. Tee sai lõplikult valmis 1931.aastal ja on sellest ajast peale olnud tohutu turismimagnet.
Esimese ja ka järgnevad neli ööd veetsime karvanparkides. Meil küll oma autokarvani ei olnud, aga parkides on olemas väikesed puidust majakesed. Igas majakeses on olemas 2 magamistuba, köök-elutuba ja dušširuum. Great Ocean Roadi alguses olid majakesed kallimad ja ka ilusamad/uuemad. Maksid siis 90 dollarit öö. Muidugi need majakesed on mõeldud kogu perele, et kui neljakesi oled, siis on see hind väga odav. Kaks viimast ööd saime juba odavamad majakesed – 60 dollarit öö. Parkides on olemas grillinurgad ja mõnes kohas bassein, tenniseväljak jms lõbustused. Meie kõige suuremaks lõbustuseks kujunes see, et kolmel õhtul tulid meie majakeste juurde kängurud. Lihtsalt hüppasid majakeste lähedal ringi ja sõid rohtu. Nad lihtsalt elavad lähedalasuvates metsades ja õhtuti käivad turiste tervitamas :) Need olid juba suuremad kängurud, kui need keda loomaaias söötmas käisime. Ja arglikumad olid ka, päris lähedale inimesi ikka ei lasknud. Aga nii mõnus oli õhtul istuda majakese rõdul ja jälgida känguru karja.
Järgmine suurem vaatamisväärsus on siin Cape Otway majakas. Majakasse saab sisse minna ja ülevalt vaateplatvormilt taas ilusaid loodusvaateid nautida. Seal nägime ka esimest korda silti: ettevaatust, maod on praegusel aastaajal aktiivsed. Veel põnevam oli aga majaka juurde ja sealt tagasi sõit. Majakas asub suure rahvuspargi territooriumil ja rahvusparki sõites olid märgid, et siin võib kohata känguru, sipelgasiili ja koaalat. Mõlemal pool teed olid suured eukalüptipuu metsad. Auto konditsioneeri kaudu tuli salongi mõnusat eukalüpti lõhna. Lõhnakuuske polegi vaja :) Aga koaalad elavadki ju eukalüptipuu otsas! Hakkasime hoolega ringi vahtima. Ja nägimegi vähemalt kaheksat koaalat puude otsas! Täiesti vabas looduses. Mulle hakkab tunduma, et loomaaeda minekul ja loomade nägemise eest raha maksmisel pole eriti mõtet, neid näeb siin igal sammul ;) Kuus koaalat magasid nagu ikka, nad magavad ju 22 tundi ööpäevas. Aga me meil vedas, kaks olid isegi üleval ja ronisid puu otsas ringi. Oi nad on niii nunnud mõmmid!!
Järgmine suur, vist isegi kõige suurem turismimagnet selle tee ääres on 12 Apostlit. 12 Apostli juures on kõrge liivakalju, millest vesi on 12 kaljut lahti murdnud. Neid lahti murtud ja üksinda ookeanis seisvaid kaljutükke nimetataksegi 12 Apostliks. Vaade on muidugi väga muljetavaldav. Päikeseloojangul on siin veelgi ilusam. 12 Apostli juures on ka Loch Ard Gorge ja vägevad liivakoopad. Piltidel on need kõik näha.
London Bridge oli veel 90ndate alguses maaga ühendatud. Üks sillakaar kukkus sisse mõni minut peale seda, kui üks parike selle ületas. Paarike päästeti hiljem helikopteriga.
Warrnamboolist edasi läänepoole on rannik, kus võib talvel vaalasid näha. Talvel ehk siis juunist oktoobrikuuni pesitsevad vaalad just siin ranniku lähedal. Päris kaldale nad sulpsutama ei tule, aga nii 100 meetri kaugusel rannikust võib neid näha. Meie siis praegu ei näinud, ehk satume talvekuudel siiakanti tagasi.
Tee peale jäi palju väikeseid linnakesi, mida linnaks on küll raske nimetada. Ja kõik reklaamivad ennast, kui ajaloolised linnad – juba 1830ndatel asustatud. Enamasti on siis tegemist väikeste kalurikülade või endiste sadamalinnakestega. Ikka väga väikesed linnad tegelikult, linna läbib üksainukene tee ja valgusfoore lähema 600 km raadiuses ei tunta. Üks natukene suurem linn oli Portland, kus tutvusime muuseumis linna tekkelooga. Portlandi sadam ja asustus tekkis 1830ndatel ja ajavahemikul 1851-1857 migreerus Portlandi 11200 inimest, kes olid pärit Inglismaalt, Šotimaalt ja Iirimaalt. Laevareis ülerahvastatud kajutis Londonist Portlandi kestis näiteks 95 päeva! Tänapäeval jõuab lennukiga Austraaliasse umbes kahe ööpäevaga. Samas oli muuseumis väljavõtted kohale jõudnute päevikutest ja koju saadetud kirjadest. Kõik, kes kohale jõudsid, said siin heale järjele ja koju tagasi ei läinud. Austraalias oli väga viljakas maa ja maad muidugi väga palju. Üks asi paneb siiski imestama: Austraalia mäletab ja eksponeerib ainult ca 200 aasta vanust ajalugu. Aga aborigeenid elasid siin ju tuhandeid aastaid varem. Väljakaevamised näitavad, et koguni 40 000 aastat tagasi...Neist, ega nende ajaloost ei räägita midagi. No võib olla nad siis lõunaosariikides ei elanud, elasidki kogu aeg ainult põhja territooriumi, kus nad praegugi elavad. Eks näis, ehk suudame selle müsteeriumi aasta jooksul lahendada.
Portlandi lähedal on Cape Bridgewater, kus nägime kalda ääres kahte hüljest. Seal rannikul on hüljeste koloonia. Ilusa ilma korral saab teha kahe tunnise jalutuskäigu vaateplatvormile, kus näeb tervet karja hülgeid, aga meil hakkas vihma sadama ja me ei läinud. Läksime lihtsalt ühte randa, kuhu autogi ligi sai ja nägime seal need kaks hüljest ära. Üks hüljes tegi terve etenduse meile kahele, hüppas mööda rannikuäärt kaarega vette ja välja. Noh nii nagu nad tavaliselt kuskil loomaaedades teevad, kus neid treenitakse ja rahvale näidatakse. Me saime täitsa tasuta privaatshow :)
Nelsoni lähedal on väga võimas Princess Margaret Rose Cave, mis on 30 meetri sügavusel asuv ligi 50ne meetri pikkune liivakivikoobas. Koopas on palju stalagmiite ja stalaktiite, hea fantaasia korral võib neis näha erinevaid kujundeid. Koobas avastati tänu sellele, et sealt tuli maapinnale umbes poolemeetrise läbimõõduga korsten. Loomulikult paterdasid koobaste ümber jälle kängurud ringi :)
Peale Nelsonit tuleb ületada osariigi piir. Austraalias on 6 osariiki: Victoria (pealinn Melbourne), Lõuna-Austraalia (pealinn Adelaide), Lääne-Austraalia (pealinn Perth), Tasmaania (pealinn Hobart), Queensland (pealinn Brisbane) ja New South Wales (pealinn Sydney), lisaks veel kaks eriterritooriumi: Põhja Territoorium (pealinn Darwin) ja Pealinna Territoorium (pealinn Canberra). Osariigid on siin nagu riik riigis, aga eriterritooriumite üle on ülemvõim föderaalvalitsusel. Igal osariigil on oma telekanalid ja uudistes räägitakse ainult oma osariigis toimuvast. Samuti ei tohi üle osariigi piiri viia mitte mingisuguseid juur-ja puuvilju, kuivatatud toiduaineid, seemneid, pähkleid jms (isegi kartulit mitte!). Trahv üle piiri viimisel võib olla 2000-2500 dollarit! Ja osariikide piiril on prügikastid. Miks seda nii täpselt tean, aga sellepärast, et me ei kavatsenud alguses Nelsonisse ööbima jääda, tahtsime tol õhtul kaugemale sõita, aga nähes piiri peal sellist silti, pidime siiski Victoria osariiki jääma, sest meil oli õhtu-ja hommikusöögi asju auto pagasnik täis. Tarbisime siis kõik söögiasjad ära ja järgmine päev jõudsime Lõuna-Austraalia osariiki. Jälle tuli kella keerata, seekord pool tundi(!!!) tagasi. Ehk ajavahe Eestiga on 8 ja pool tundi. Siit alates läheb Great Ocean Road üsna igavaks. Raamatus kirjutas ka, et see ca 600 kilomeetrit üritatakse tavaliselt võimalikult kiiresti läbi sõita. Mõned huvitavad kohad siiski leidsime tee pealt. Esimene vaatamisväärsus on kohe osariigi piiri lähedal asuv linnake Mount Gambier, mis on kuulus sinise järve poolest. Linnaservas asub 70 meetri sügavune vulkaanikraater, mille vesi on nagu tindipott. Paremat võrdlust ei oskagi tuua. Täiesti hämmastavalt tumesinine vesi oli. Linn on üldse ilusaid vulkaanikraatereid täis. Linnasüdames asub veel Umpherston Sinkhole, mis on ilusti rohtu kasvanud ja kuhu sisse on tehtud kaunis aed. Tegemist on siis sissekukkunud liivakivikoopaga. Koopaid pidi linnaalune täis olema.
Ühe kauni mereäärse linnakese leidsime veel – Beachport. Väga ilus, pikk liivarand oli ja autoga natukene edasi sõites jõudsime suurte liivaluidete vahele, kus vesi oli liivamägede tasutal nii sinine, nii sinine. Kõndisime luidete vahel veeni välja, ujuda muidugi ei kannatanud, sest ilm oli külm ja vesi ka. Tiirutasime autoga natukene seal veel ringi ja nägime ära ka esimese mao. Ei läinudki kaua aega. Alguses sõitsime mööda ja vaatasime, et mingi voolik on tee ääres, aga kui autoga tagurdasime, siis nägime, et täitsa madu mis madu. No nii umbes meetri pikkune. Autost välja ei roninud, tegime läbi esiklaasi pilti. Ei tea, kes ta oli, aga nii palju kui raamatutest meelde on jäänud, siis ta meenutas üht mürgisemat ja tigedamat madu, kes siin riigis elab – Brown Snake'i. Ehk mõni kohalik oskab kunagi meie foto järgi öelda, kellega tegu on. Igatahes peale seda me autost enam välja ei roninud ja liivaluidete vahele plätudega patseerima ei kippunud. Eks siin seal oleme silte ka näinud, et detsembrist veebruarini on maod ja mürgised ämblikud kõige aktiivsemad.
Järgmisena tasub peatuda Kingstonis, mis on vähipealinn. Rannaäär on täis väikeseid poekesi, kes müüvad värskeid, hommikul merest püütud kalu, krevette, kõikvõimalikke karpe ja vähke. Ostsime lõunaks ka krevette. Pärast läksime samasse poodi tagasi ja ostsime pool merivähki ka. Ta nägi nii isuäratav välja ja mina ei ole kunagi varem vähki söönud, nii et ostsime ära. Kõrvale hea valge vein ja pidusöök missugune-täitsa backpackeri söök! Väga maitsev oli ja see vähi söömine on omaette lõbustus, et kõik väärt kraam kesta seest kätte saada. Ma ei ole kursis, kui palju Eesti restoranides vähk maksab, aga meie poolik vähk maksis 32 dollarit. Kallis küll, aga Eestis esiteks sellist sorti vähki kindlasti ei saa ja pealegi oli tegemist samal hommikul merest püütud vähiga, ehk ta oli täiesti värske. Söögi poole pealt oleme teel olles veel kaks huvitavat elamust saanud: marineeritud känguruliha ja mangod. Ostsime üheks õhtuks toidupoest marineeritud känguruliha steigid ja küpsetasime karvani parklas pannil ära. Kängurulihas ei ole rasva, tailiha on aga üllatavalt pehme. Maitse kohta võib öelda, et on kaks võimalust: see kas maitseb sulle või ei maitse üldse. Tal on täitsa oma maitse, absoluutselt ei meenuta siga ega veist. Meile mõlemale igatahes maitses. Kuid konservatiivsema maitsemeelega inimesele (ehk siis peamiselt sealiha sööma harjunud inimesele) see ilmselt ei maitse. Teise erilise maitseelamuse oleme saanud siinsetest mangodest. Siinsed mangod on nii küpsed, mahlased ja lausa sulavad suus. Eestis müüdavad mangod ei kannata selle kõrval mingit kriitikat. Siinsed tõepoolest sulavad suus ja neid võiks lausa igapäev süüa.
Muidu on siin aga söögiga üsna rasked lood. Kiirtoit on kohutavalt palju levinud (mis väljendub ka paljude kohalike figuuris) ja tee peale jäävatest väikelinnadest ei olegi mitte midagi muud peale kiirtoidu osta. Oleme paaril päeval päris hädas olnud, et toidupoed pannakse viiest õhtul kinni ja linnakesest ei ole mitte midagi muud osta kui burgerid ja friikartulid, äärmisel juhul ka pitsad. Aga mitu päeva sa ikka jaksad pitsat süüa, esiteks mõjub figuurile ja teiseks on sellest saia söömisest nagunii kergelt kõrini juba. Ootame Sydneysse jõudmist, sest seal pidi olema venelaste pood, kust saab leiba osta :) Lisaks õhutatakse siin pidevale tarbimisele. Põhireegel on see, et mida rohkem ostad, seda odavam. Tahtsime ühel õhtul jäätist osta ja ühe liitrine jäätis maksis 10 dollarit pakk, kahe liitrine 5 dollarit pakk. Ja nii on kõikide toiduainetega, mida suurema singipaki, saia või ükskõik mille ostad, seda odavam on, veelparem, kui ostad kohe kaks või kolm. Aga me ju liigume iga päev edasi, meil ei ole külmkappi, et ostame korraga suured portsud süüa. Sama reegel kehtib ka riiete ja jalanõude kohta. Odavam on osta korraga 2 pluusi, kui üks.
Teel Adelaide'i ööbisime Wellingtoni caravan parkis. Tegemist on väga väikese külaga. Ümbruskonnas elas ja kisas niipalju kakaduusid ja papagoisid, et isegi telekat ei kuulnud. Meie majakese kohal puu otsas oli üle 20ne papagoi!!! Enne külla jõudmist (asub täiesti sisemaal) oli äkki märk: „valmistu peatuma, praam.“ Meil silmad suured peas, mis kuradi praam....siin keset põldusid? Ja tee saigi otsa...jõgi tuli ette, ja üle vedas ainult praam. Jõgi oli umbes sama lai kui Pärnu jõgi. Praam käis 24 tundi. Kui öösel saabud ja üle tahad saada, pead kella andma.
Veel jooksis meil vahepeal auto eest läbi kari emusid (jällegi täitsa vabas looduses elavad linnud) ja lahtede ääres nägime pelikane.
Viimane teelõik kulges mööda Adelaide'i mereäärseid eeslinnu ja rannarajoone.

laupäev, 13. detsember 2008

Tasmaania 08.12. - 13.12.



Tasmaaniasse lendamiseks proovisime ära kohaliku odavlennufirma Blue Virgin. Meil oli valida, kas sõita öö otsa laevaga (sama kaua kui Tallinnast Stockholmi) või lennata 1h ja 10min. Laevaga oleks ju ka olnud mõnus sõita, aga hind oli kolm korda kallim, kui lennupilet. Blue Virginil on väga korralikud väikesed lennukid, jalgade ruumi on palju ja igal istmel oli taaskord omaette LCD ekraan, kust endale meelelahutust valida. Estonian Airist oli mitu korda mugavam lend ja mitu korda odavam ka selle vahemaa eest.
Tasmaania ei ole riik, vaid Austraalia osariik. Saabusime osariigi pealinna Hobartisse kella viiest õhtul. Tasmaania on pindalalt sama suur kui Eesti, aga inimesi elab siin kõigest pool miljonit, neist 200 000 Hobartis. Esimene öömaja oli Hollyden Lodge, mis oli täielik sara ja tundus kuidagi väga maha jäetud. Tegemist oli baari peale ehitatud majutusega ning kõiki põrandaid katsid vaibad, mida on vist vähemalt 50 aastat õllega leotatud,sest majas ja tubades oli kohutav lehk. See asutus ei ole remonti näinud ikka aastakümneid. Ühesõnaga täielik peldik. Samas olid ruumid ja linad puhtad ning meie kaheses toas oli olemas suur voodi, tv, külmkapp, kraanikauss ja kohvilaud. Hobartis öömaja otsides lugesime küll foorumist, et selle koha kohta häid kommentaare ei olnud, aga paljukiidetud The Pickled Frogis ei olnud enam nendeks kuupäevadeks vabu tube. Kõik töötajad olid pilusilmad (ei tea, kas Hiinast, Jaapanist vms riigist, meie jaoks näevad nad kõik ühesugused välja), õnneks rääkisid natuke inglise keelt. Hiljem selgus, et me olime enam-vähem ainsad valged ka seal.
Viskasime pakid tuppa ja hakkasime linna pealt toidupoodi ja õhtusööki otsima. Kell oli kuus läbi, aga linn oli täiesti välja surnud. Kõik poed ja enamus söögikohad (!!!?) pannakse viiest kuuest juba kinni. Ja tänavad olid ka inimtühjad, ei olnud kellegi käest küsida ka. Selline on siis osariigi pealinn, mida reklaamitakse igal pool: „Hobart, the way life should be“ või „spirit of Tasmania“ Hmm, huvitav... tol õhtul ei leidnud me seda Tasmaania vaimu küll kuskilt, sest linn oli täiesti välja surnud. Ja ometi on neil siin praegu suvi, st kõige soojem aastaaeg. Päeval oli temp 20 kraadi, õhtud on jahedamad, jope tuleb ikka peale visata. Leidsime pika jalutamise peale ühe lahti oleva toidupoe üles, kust saime end hommikusöögiga varustada ja õhtust sõime ühes hiina restoranis (kõik õhtul lahti olevad söögikohad olid kas hiina või tai söökidega). Enamus inimesi linnas olid ka pilukad. Hiinakas oli haruldaselt paha ja minu seedimine seda kohe mitte vastu ei võtnud. Veetsin ühe unetu öö koridori peal asuvas külmas WC-s. Egiptusest ostetud kõhurohi õnneks aitas ja vastu hommikut sain natukene magada ikka ka.

09. detsember, Hobart
Nagu võluväel oli linn hommikuks siiski taas ellu ärganud, kõik asutused olid lahti ja inimesed tänavatel. Seadsime varakult sammud turismiinfosse ja läksime kohe Mount Wellingtoni vallutama, mis on üks kõrgemaid mägesid Tasmaanial – 1274 meetrit. Arvestades vähest und läksime lihtsama vastupanu teed ja võtsime bussituuri, mitte ei hakanud 3 tundi üles ronima. Saime peaaegu privaattuuri, peale meie oli bussis veel ainult noor hollandlanna, kes meie kombel seljakotiga reisis. Teel mäkke nägime erinevaid Hobarti linnaosasid. Meie öömaja asub uuslinnas, mis ehitati 1950-ndatel ja näeb väga kole välja. Arhitektuurilist väärtust pole linnaosal üldse. Me ei teinud viie päeva jooksul linnast isegi ühtegi pilti. No ei leidnud midagi pildistamisväärset. Samas vanem linnaosa on väga kaunis aedlinnak. Südalinn ja uus linnaosa asub lahe ääres orus, aedlinnak ronib järjest mägedest ülespoole. Kõikjal on ühekordsed majad koos väga iluste aedadega ja vaadetega mägedele ning lahele. Tasmaania idakaldal on kõik aiad aednike unistused – aiad on paksult suuri roosipõõsaid täis, lisaks väikesed palmid ja igasugused muud värvilised lilled.
Buss ronis mäe otsa peaaegu tund aega. Kui all linnas oli päris soe päev, siis üleval mäe otsas pidime selga panema kõik riided, mis kaasas olid (ka kindad). Tuul oli nii tugev, et pidin fotoka kõvasti käe ümber siduma, sest muidu oleks võinud selle käest ära puhuda. Aga see vaade, mis sealt avanes... lihtsalt kirjeldamatu! Tasmaania on hästi mägine ja mägede vahel on rohkelt erinevaid lahesoppe. Mäe otsast võis giidi sõnul näha 20% kogu osariigist. Taevas oli väga selge ja tänu sellele nägime tõesti väga kaugele. Tegime mäeotsast ühe panoraampildi ka, see on siis kõigest väike osa sellest, mida sealt ülevalt nägime. Mäest alla sõites saime puhta allikaveega tühjad pudelid ka täita :)
Õhtul lugesime turismiinfost saadud brošüüre ja pidasime plaani, kuhu loodusesse autoga sõitma minna. Internet on siin osariigis veel suurem haruldus ja kui koha leiad, siis on see nii aeglane ja maksab hingehinda: 9 dollarit tund.

10. detsember, Zoodoo ja Port Arthur
Saime hommikul rendist väikese Hyundai Getzipunni olematu mootoriga ja jätsime Hobarti selja taha. Marko sai jälle harjutada vasakul pool sõitmist. Kojamehed käisid alalõpmata ;) Neil on ju suunatule ja kojameeste kangid ka vastupidi. Ja seekord pidi ta kõigele lisaks ka vasaku käega käiku vahetama. Kerge see ei olnud, aga ta sai täiesti suurepäraselt autojuhtimisega hakkama. Paar korda tahtis käigukangi asemel ukselingist haarata. Mitte ühtegi liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud. Nagu mainitud sai, on maastik siin väga mägine, mis tähendab, et tee käis absoluutselt kogu aeg mäest üles ja mäest alla. Lisaks oli ta hirmus käänuline ja tihti oli ka teid, kus ühel pool oli kaljusein ja teisel pool kuristik või vesi. Ja selliseid üherealisi kitsaid teid nimetavad nemad kiirteeks! Esimene kiire peatus oli Richmondi silla juures, mis ehitati 1823.aastal ja oli oluline ühendustee Hobartist mujale Tasmaaniasse. Tee peale jäävatel lahtedel võis näha suurte parvede kaupa musti luikesid, kes on kogu Austraalias väga levinud.
Keskpäevaks jõudsime väga lahedasse loomaparki nimega Zoodoo Wildlife Park. Võtsime esimese asjana safaribussi, mis oli äärmiselt naljakas sõit. Tegemist oli siis ise kokku klopsitud ilma akendeta bussi moodi sõiduriistaga. Bussijuht andis kõigile kätte paberkotid loomasöögiga. Esimesena sõitsime emude juurest läbi. Bussijuht õpetas kõiki hoolega, et hoidke paberkoti põhjast nii kõvasti kinni, kui suudate ja siis emud nokivad toitu koti pealt. Aga kohe, kui emud nägid meie bussi tulemas, tormasid nad näljastena meie juurde ja pistsid oma hirmus suured nokad bussi ja nõudsid süüa. Ütleme nii, et emud mitte ei nokkinud koti pealt, vaid nad said kerge vaevaga kõikide inimeste käest toidu koos kottidega kätte. Inimesed (mina seal hulgas) lasid kiiresti kotist lahti ja varjusid kisades bussi keskossa varjule. See oli nii naljaks, aga samas olid emud ikka väga hirmutavad. Nad on nii suured! Järgmine lõbustus oli jaanalindude vahelt läbi sõitmine, kus jätkus sama kiljumine ja kiirelt toidukottidest vabanemine :) Järgmisena sai toita kitsi (kes bussi saabudes kiirelt bussi hüppasid ja süüa nõudsid) ja ponisid. Viimane söögipeatus oli kaameli juures. Marko üritas minust ja kaamelist pilti ka teha, aga väga hästi ei õnnestunud.
Kõige lahedam kogu loomaaia juures oli loomulikult känguruaed, kuhu sai lihtsalt sisse astuda ja siis kängurusid peost toita ja silitada. Nad on nii nunnud ja nii pehme karvaga!! Toita sai väiksemaid kängurusid, keda nimetatakse Wallaby-ks. Suuremad kängurud olid juba suletud aia taga. Aga need wallabyd on küll nii armsad, et hea meelega viskaks riided kotist ja pakiks ühe sellise hoopis omale sisse :) Samuti nägime seal ära Tasmaania Kuradi (Tasmanian Devil ehk Tassie Devil). Markole meeldis tema kõige rohkem, ta on selline väiksemat sorti koera suurune, teda kahjuks paitada ei saa, ta on siiski lihatoiduline kiskja. Välja näeb nagu karu ja nirgi ristsugutis.
Lühikese peatuse tegime Pirates Bay juures, kus vaheldumisi kaunite liivarandadega on kõrged kaljud. Paistab, et siinne jahe, aga väga selge vesi on täis eksootilisi kalu, mida hommikul mõõna alguses endale söögiks korjata saab. Sattusime ühele liivasele rannale, kuhu tõus oli toonud palju krabisid. Teises rannas nägime musseleid. Kohalike majade väravates olid sageli sildid üleval, et värsked austrid, musselid, vähid jm värske kala. Nämma, oleks ainult koht, kus neid küpsetada. Kahjuks jäid need meist söömata. Ilmaga meil vedas, päike paistis ja oli nii 19 kraadi sooja. Tasmaanias on Austraalia kõige külmem kliima. 20 kraadi ümber on ilm ainult suvel ehk praegu. Talvel on läänekaldal ja mägedes paks lumi. Mägede ümbruses võib ühe päeva jooksul ära näha kolm aastaaega: suvi, sügis ja talv. Kui rahvusparkides (millest koosneb pool Tasmaaniat) jalutama lähed, siis on igal pool hoiatavad sildid üleval, et ilmastikukindlad riided peavad kaasas olema, sest ilm võib tunni ajaga muutuda. Ja kuigi siin on väga ilusad ja maalilised lumivalged liivarannad koos erksinise veega, ei ole vesi kahjuks kunagi ujutav (kui sa just pingviin ei ole või talisupleja). Proovisime ikka paaris kohas jalgupidi vees käia, aga no üle 15 kraadi see küll ei olnud, sest varsti hakkasid jalad krampi tõmbama. Aga vesi on küll nii puhas ja nii erk-, erksinine. Ma ei ole kunagi nii kirgast sinist vett näinud.
Nägime veel Tasman Arch'i ja Devils Kitchen'it, mis on kõrged kaljuseinad, millest meri on läbi murdnud, moodustades nii kaljust loodusliku kaarsilla, kus vesi all loksub. „Saatana köök“ on suur kalju, kuhu vesi on uuristanud väikesed koopad sisse.
Port Arthur on 19.sajandi vangla, mis asub 33 hektari suurusel maa-alal kauni lahe ääres. Vanglana avati see koht 1833.aastal, kuhu hakati siis vange Inglismaalt laevadega tooma. Näiteks saadeti siia vanglasse asumisele isegi varguse pärast. Üks mees sai 8 aastat vanglat Port Arthuris sellepärast, et varastas hobuse. Vangla asus tõeliselt ilusas kohas: väikeste mägede vahel kauni lahe ääres. Vangide elu siin kerge ei olnud, tehti päevad läbi rasket tööd, kasvatati oma söök ise ja ehitati suuri laevu. Lisaks leidus siin ka üks arst, kellele meeldis vangide peal igasuguseid katseid teha. 1877.aastal vangla suleti, paljud hooned hävisid metsatulekahju tagajärel. Peagi tekkis samale territooriumile väikene linnake nimega Carnarvon. Vangla territooriumist sai enne 19.sajandi lõppu suur turismimagnet ja paljudmajad ehitati ümber hotellideks, külalistemajaks ja muuseumiks. 20.sajandi keskel muutis osariigi valitsus Port Arthuri ja kogu 33 hektari suuruse territooriumi ajalooliseks mälestiseks ja toimib hetkel ainult muuseumina. 28. aprillil 1996. aastal toimus Port Arthuris hirmus massimõrv, kui üks hullunud mees lasi 35 inimest maha, sh külastajad ja muuseumi töötajad. Kurb ajalugu on nii kaunil maastikul.
Ööbisime poolel teel Freycinet Rahvusparki. Leidsime ühe laheda karvani pargi, kus saime üle pika aja magada normaalses voodis, kus oli oma köök, elutuba ja vannituba. Ja maksis see kõik ainult 10 dollarit rohkem kui Hobarti kole hostel.

11. detsember, Üheksa Miili rand (Nine Mile Beach), Freycinet Rahvuspark (Freycinet National Park)

Äratus oli jälle kaheksast ja asusime varakult teele. Esimene asi, mida kaugelt nägema hakkasime oli Üheksa Miili rand (Nine Mile Beach), mis oli lihtsalt uskumatu vaatepilt mäe otsast. 9 miili pikkune valge liivarand! Aga taaskord, ujuda ei kannata. Ranna ääres sõites nägime korduvalt sipelgasiili üle tee jooksmas. Pilti kahjuks teha ei õnnestunud, sest iga kord, kui auto seisma jätsime ja talle lähenesime, puges tema peitu. Aga sipelgasiil on siis umbes kolm korda suurem kui meie siil ja tema okkad on ka kolm korda pikemad. Maantee peal sõites võis loomulikult näha pidevalt alla aetud kängurusid ja isegi vombatit. Noh, see et jänes üle tee kalpsab ja mõlemal pool teed liikluse kinni paneb, ei ole ka Eestis kuigi suur haruldus. Jäneseid on siin ka palju. Ühe merelahe ääres nägime kivide otsas pingviine istumas (samasugused nagu Melbourne's).
Pärastlõunal jõudsime Freycinet Rahvusparki. Seal võtsime ette 3 tunnise matka. Eesmärk oli jõuda Wineglas Bay (Veiniklaasi laht) vaateplatvormile ja alla rannale välja. Matk oli brošüüride järgi märgitud kui raske matkarada ja seda ta ka oli. Õnneks oleme mõlemad suutnud omale osta väga head matkasaapad, mis on end igati õigustanud. Vaateplatvormile jõudmiseks tuli ronida üle 450 meetri kõrguse mäe peaaegu tippu välja. Kilometraažilt oli tee pikkuseks 1,3 km, me kõndisime nii kiiresti, kui suutsime ja ikkagi kulus sinna jõudmiseks 40 minutit. Tee oli ainult üles mäge, kohati koosnes tee ainult kividest, mida mööda tuli üles turnida. Lisaks oli reisi kõige kuumem päev, päike paistis lagipähe. Vett kulus igal juhul väga palju ja vaateplatvormile väljajõudes hingeldasime nii, et hing paelaga kaelas. Aga vaade, mis sealt avanes oli igati vaeva väärt. Wineglas Bay on nagu maapealne paradiis oma sillerdava sinise vee ja lumivalge liivarannaga. Loomulikult ümbritsevad lahte veel kolmest küljest maalilised mäekünkad. Miks laht sellise nime on saaanud, ei ole teada. On kolm varianti, miks tal selline nimi on: 1) laht on veiniklaasi kujuline, 2)lahe vesi on nii selge nagu veiniklaas ja 3) 19.sajandi alguses oli vaalküttimine väga populaarne ja vaalu kütiti nii palju, et nad sattusid väljasuremisohtu ja ükskord oli lahe vesi vaalaverest punane, võib olla on just viimase tõttu hakatud seda kohta nimetama Wineglas Bay'ks.
Nüüd olime suure vaeva ära näinud ja mäe otsa roninud, aga rannaliivale saamiseks tuli ju alla tagasi ronida. Tee randa oli väga karm, järsud langused ja ei mingit teed ega teepiirdeid. Enamasti oli teeks kividest moodustunud trepid, mis kulgesid nii, et ühel pool kaljusein, siis kaks väikest kivi kõrvuti, mis moodustasid trepiastme ja vaskakul pool oli sügav kuristik. Alla oli veel ok ronida, aga pärast üles tulek oli väga raske. Rand oli siis all samamoodi maaliliselt ilus, aga külm. Panime jalad küll vette ka, aga ujuma ei kiskunud, lisaks puhus mere pealt väga külm tuul. Randa jõudes tervitasid meid metsikud kängurud! Nad väga inimest ei kartnud, aga samas pai ikka teha ei lasknud. Ma olen juba nii palju kängurutest pilte teinud, aga iga kord, kui neid jälle näen, haaran kohe fotoka. Huvitav kas aasta lõpuks jõuan selleni, et enam ei taha kõiki kängurusid pildistada? ;) Istusime rannaliival ja puhkasime jalgu ning pidasime pikniku. Söömise ajal ilmusid lahte ka 2 delfiini! Ujusid paar korda kalda lähedalt mööda, aga ilusaid veest hüppeid kahjuks ei teinud. Wineglas Bay on tõeliselt ilus. Üldse on Tasmaanias väga palju ilusaid randu ja täitsa vihale ajab, milline raiskamine see on, sest ujuda ei saa neis üheski. Kahju.
Tee auto juurde oli väga väsitav ja raske, 50 minutit, sellest enamuse ajast üles mäkke. Aga tee peal nägime veel väikeseid armsaid sisalikke ja ohtralt kängurusid.
Peale matka sõitsime 3 tundi Hobartisse tagasi, kus broneerisime endale neljapäeva ja reede õhtuks öömaja The Pickled Frogi hostelisse. See oli küll kohutav lõpp nii ilusale päevale. Hobart on ikka õudne koht ja selle öömajad täielikud peldikud. Kuigi foorumid kiitsid seda kohta väga, oli see veel õudsam kui meie esimesed kaks ööd siin linnas. Saime esimeseks ööks kahese toa, aga ülejäänud päevad olid teised toad täis, nii et teise öö pidime magama neljases toas. Ma tõesti ei tea, mille eest me üldse raha maksime. Kahene tuba maksis sama palju, kui Hollyden Lodge's, aga selle eest saime neli seina ja narivoodi (kuigi kirjade järgi pidi olema doublebed). Ning kraanikausi ka, mis nägi nii räme välja nagu vanglas, mida ei ole keegi aastakümneid puhastanud. Tuba oli eelmistest elanikest täiesti koristamata, me pidime ise voodilinu vahetama, käterätiku saab raha eest lisaks osta ja dušširuumid nägid välja sellised, et peab ette vaatama, et pessu minnes hoopis mustemaks ei saa. WC-s ei ole paberit kah. Ja kogu selle „ilu“ eest pidime maksma 60 dollarit öö eest (hommikusöögist ei tasu unistadagi, see tuleb nagunii igal pool ise muretseda). Ma siiralt loodan, et see jääb kõige hullemaks öömajaks meie reisi jooksul, aga kindel muidugi olla ei saa. Tuleb välja, et foorumites antud hinnanguid ei saa usaldada. Wellingtoni mäe otsas käies rääkis giid, et Tasmaanias ei ole (keegi ei tea, mis põhjustel) tasulisi kiirteid, prussakaid ja termiite. Jumal tänatud, sest „Marineeritud konnas“ oleks vastasel juhul prussakad raudselt olemas.

12. detsember, Mount Field National Park, lõunatipp

Ärkasime hommikul taas vara, et kiiresti siit koledast kohast kaunisse loodusse pääseda. Esimene peatuspunkt oli Mount Field Rahvuspark, kus tegime kokku natukene üle tunni ajase jalutuskäigu. Kui Feycinet rahvuspark on mägine ja kivine, siis Mount Field on juba troopilisema kliima ja taimestikuga park. Eesmärk oli jõuda Russell Fallsi juurde, mis on väga kõrge, ilus ja veerohke kosk. Tee koseni oli seekord kerge ja ei nõudnud erilist pingutust. Mets oli väga ilus ja saime kopsud mõnusat värsket troopilise metsaõhku täis tõmmata. Russel Fallsi juurest ronisime natukene kõrgemale mäe otsa, kus oli väikene Horseshoe Falls. „Hobusekinga“ kosk oli oluliselt väiksem, aga ilus sellegi poolest. Jõekeses elav nokkloom oli kahjuks luba küsimata lõunale läinud ja teda me ei näinud.
Viimasena tegime 20 minutilise jalutuskäigu eukalüptipuude vahel. Siin kasvab üks eukalüpti sort, mis kasvab väga kõrgeks. Kõige kõrgem hetkel elus olev puu on 110 meetri kõrgune. Meie nägime oma silmaga 79 meetri kõrgust.
Edasi sõitsime autoga Austraalia kõige lõunapoolsemasse tippu, kuhu autoga võimalik sõita on – Crockle Creek. Kahjuks jõudsime nii hilisel pärastlõunal kohale, et ei jõudnud enam kahetunnist matka ette võtta, et jõuda Southern Oceani juurde välja. Sealt tipust oleks olnud näha ainult ookean ja järgmine manner oleks olnud Antarktika. Aga me sõitsime siis vähemalt nii lõunasse, kui autoga võimalik oli, kuni tee sai lihtsalt otsa. Tee lõppes suure vaala skulptuuriga. Lugesime, et tegemist on elusuuruses vaala skulptuuriga. Nii, et vaadake pilte ja näete, kui suured need loomad võivad olla. Hämmastav. Kunagi oli siin lahes ka väga palju vaalu, aga kahjuks kütiti neid omal ajal nii palju, et praegu võib neid harva näha. Lahesopp oli taas imekauni liivaga ja seal oli nii vaikne. Meri loksus tasa, vesi oli täiesti läbipaistev ja kuigi seal oli väga palju telkide ja karvanidega matkajaid valitses mere ääres täiesti õnnis vaikus. Istusime peaegu maailmaserval.... Cockle Creekis elab isegi kolm elanikku! Ilmselt toituvad nad sellest, mis meri neile annab, sest lähim asustus on päris kaugel. Vot sellises kohas võiks olla suvila, kus saab rahus seda kaunist loodust nautida ja energiat ammutada. Täiesti idülliline koht. Ilus lõpp meie Tasmaania avastamisele.
Autoga tallasime kolme päeva jooksul kokku 1000km maha. Ja ei ole väike auto ökonoomne midagi...keskmiselt 7L/100le ja vähemalt 90% maanteesõitu. Lisaks kippus tõusudel meie ja meie pakkide vedamisel ära surema.
Kokkuvõttes siis: Tasmaaniasse tasub tulla loodust avastama ja nautima. Linnaturismi siin teha ei saa, sest linnad on kõik sellised ühe peatänavaga väikesed külakesed. See eest mäed, meri ja loomad on väga kaunid ja avastamist väärt! Ja soovitav on end soojade ja vihmakindlate riietega varustada, Annela sai endale nohu siin.

Täna on 13. detsember. Lendame õhtupoole Melbourne`i tagasi, kus ööbime ühe öö ja pühapäeval saame uue rendiauto, et hakata mööda Great Ocean Roadi (guugeldage, saate teada, millega tegu) Adelaide´i poole sõitma. Seiklused jätkuvad :)

Ja kõigile teadmiseks, Markol on ka nüüd ainult Austraalia mobiili number: +61404335115. Eesti number enam ei tööta!

teisipäev, 9. detsember 2008

Melbourne



Melbourne 04.-08. detsember

Dubaist lendasime Melbourne'i 13 tundi ja 30 minutit. Emirates oli endiselt tasemel, selle aja jooksul anti 3 korda süüa. Kuna alustasime lendamist kell 10 hommikul, siis magada eriti ei saanud. Kuidas sa ikka keset päeva magad. Mina küll vahelduva eduga 3 tundi magasin, aga Marko üldse mitte. Melbourne'i jõudes oli kell pool seitse hommikul. Jõudsime kenasti hostelisse ja magasime 4 tundi ilma külgegi keeramata. Lõpuks ajasime end ikka üles, et öö ja päev päris sassi ei läheks. Lõpuks kulus kaks ööpäeva, et end siinsesse ajavööndisse ümber häälestada. Ajavahe Eestiga on hetkel 9 tundi (meie aeg on eespool).

Hostel oli tõeliselt mõnus (Freeman Lodge), seda peab kohalik vanapaar, kes on väga tegusad ja majandavad täiesti iseseisvalt 14 toaga hostelit. Maja boonus oli see, et seal oli väga suur ja karvane kass nimega Keith. Keith on kõige suurem kass, keda näinud olen. Talle meeldib inimeste läheduses olla ja loomulikult sügasime me teda iga päev, et Pätu igatsust leevendada. Toad ning sanruumid olid ilusad ja puhtad. Samuti oli olemas väga hea varustusega köök, saime üle pika aja poest söögikraami osta ja ise süüa teha.

Reedel, 05.detsembril saime siis linna peale kah. Õues oli täielik troopika, temperatuur lähenes kolmekümnele, mis on praegusel aastaajal Melbourne's erandlik kuumus. Keskmine temp detsembrikuus on muidu 20 kraadi. Melbourne on tõeline suurlinn – ligi 4 miljonit elanikku ja elu käib tänavatel 24 tundi järjest. Samas on õhkkond hästi easy going,puudub igasugune närvilisus, inimesed suhtlevad omavahel rõõmsalt nii trammis, liftis kui poes kassasabas. Kõikidel teenindajatel on alati aega sinuga vestelda (isegi toidupoe kassiiril) ja sõbralikult naeratada. Inimesed on abivalmid ja avatud. Mul tuli kohe meelde, miks ma nii väga Austraaliasse tagasi tahtsin tulla. Uskumatu, kuidas ühes suurlinnas saab nii meeldiv õhkkond olla, Sydney's oli eelmisel aastal sama asi. No ja kliima on ka muidugi super. Õhtud ja hommikud võivad küll veel jahedamad olla (nii 15 kraadi ümber), aga päevad on juba soojad. Neil siin teatavasti suvi alles algab. Ma olen paar korda käest ära pannud ajakirja, millel peal „Summer 2008“, sest enda arust on tegemist juba vana ajakirjaga. Õnneks siiski silmanurgast nägin, et nurgas oli väikeses kirjas „detsember 2008“. Neil on siin kõik ju vastupidi: suvi on just alanud (kõik puuviljad on äsja valmis saanud, sõime näiteks väga häid maasikaid ükspäev), õhtul on kuni kella üheksani väljas valge, liiklus on vasakpoolne, kõik lilled õitsevad (võililli nägime näiteks, teisi taimi kahjuks ei tunne) ja suplushooaega alles avatakse. Melbourne's reeglina nii palav ei ole, keskmine temperatuur jääb 25 kraadi ringi ja talvel võib nulli ringis temp olla. Lihtsalt suvi on oluliselt pikem ja soojem kui Eestis. Ütleksin, et eestlase jaoks on siin ideaalne kliima.

Melbourne'i südalinn on meeldivalt kompaktne ja seal on kerge orienteeruda. Suureks abiks on ka tasuta (!!) turisti tramm, mis teeb südalinnale tiiru peale ja kõlaritest võib kuulda infot lähedal asuvate vaatamisväärsuste kohta. Lisaks liigub tasuta turistibuss, mis teeb suurema ringi ja näitab ära ka südalinnast pisut eemale jäävad vaatamisväärsused. Rääkimata sellest, et turismiinfo punktid on igal pool ning lisaks on neil hulk vabatahtlike, kes liiguvad tänavatel kaartidega ringi ja aitavad igal hetkel abivajavat turisti. Linna ühistransport on ka täiesti toimiv ja plaanid igas peatuses olemas. Küll on hea olla taas riigis, kus saab inglise keelega hakkama. Ükskõik,kas sul on vaja midagi kelleltki küsida, menüüst aru saada või toidupoest asju osta, igal pool saab asjadest aru.

Melbourne ei ole väga vana linn, üks vanemaid maju, mis südalinnas asus, oli ehitatud 1853. aastal. Enamik majadest on ehitatud juba 20. sajandil. Linn on täis plastmasskuuski ja poeaknad on jõulunänniga kaunistatud ning tänavanurkadel võib kuulda jõulumuusikat, aga meil küll jõulutunnet ei ole. Meil on hea meel, et suvi on :) Eks me saime oma jõulud juba kätte ka, Eestis ja Saksamaal sai nii palju jõulutoite ja glögi juba tarbitud ning lumi on ka nähtud.

Reedel pidime linnapeal asju ka juba ajama, see on muidugi siin omaette ooper. Kõige raskemad lood on internetiga. Paistab, et esialgu see ainult segab nende igapäevaelu, mitte ei tee seda kergemaks. Esiteks on internetti raske saada, kogu aeg tuleb kuskilt linnapealt internetikohvikut otsimas käia. Need on täis arvutimänge mängivaid punasilmseid hiinlasi, kes kõvasti lõugavad. Wifi levib väga vähestes kohtades ja loomulikult maksab neti kasutamine raha. Kõige odavam hind, mis me leidsime oli 3,5 AUD ehk umbes 28 krooni tund, tüüpiline on 5 AUD tund, nägime ka hinda 10AUD tund. Kui nii võtta, siis nagu ei ole kõige hullem, aga kuus on see juba arvestatav kulu, sest igasuguste reisiasjade jaoks on pidevalt netti vaja ja töö ning elukohaga seonduvate asjade jaoks on samuti netti vaja. Põhimõtteliselt kulub päevas interneti kasutamise peale sama palju raha kui meie ise tehtud õhtusöögile. Seega on kodustega suhtlemine kahjuks raskendatud.

Järgmisena tahtsime kohalikus pangas pangaarved avada. Pangas käib asi kiirelt, aga on üks aga: nad tahavad kodust aadressi, kuhu pangakaart saata. Me ei või kaardile kontorisse järgi minna, nad saadavad selle meile koju. Probleem selles, et me oleme 2 nädalat järjest paiksed alles Sydneys alates 22.dets. No hea küll, saadame Sydney hostelile meili, et meile saabub enne meid kirju ja palun hoidke need alles. Aga ega meil siis hosteli aadressi ju muidugi ei olnud käepärast. Läpakasse oli küll salvestatud broneeringu number, aga aadressi juures ei olnud. Mis tähendas, et sellel päeval me kontot avada ei saanudki, sest pangas internetti ei ole (töötajatel ka ei ole) ja lähim internetipunkt asus ka nii kaugel, et pank pandi selle aja peale kinni. Mis siis ikka, esmaspäeval üritame uuesti (eeldusel, et ndv-l netti saab).

Järgmine üritus oli kohaliku telefoninumbri saamine. Eestis on see ju imelihtne: lähed suvalisse R-kioskisse ja ostad Simpeli stardipaketi, kus on SIMkaart ja kõneajakaart. Ajakulu max 2 minutit. Siin need asjad nii lihtsalt loomulikult ei käi. Kõigepealt otsid linna pealt telefoniteenuseid pakkuva poe. Me valisime Vodafone, siis lugesime 15 minutit brošüüre, et millist kõnekaarti võtta. Seejärel astud teenindaja juurde, kes esimese asjana küsib passi ning loomulikult ka kodust aadressi! (tuletan meelde, et me ei taha lepingulist mobiilinumbrit, vaid suvalist kõnekaarti, millele ise aega juurde laadida). Hea küll, tema meile koju midagi saata ei taha, anname talle Melbourne'i aadressi, mida peast teame. Teenindaja sisestab kõik passi ja elukohaga seonduvad andmed arvutisse, lisaks veel nimed, teised tel numbrid, vanaema kassi nimi jne ja võtab SIMkaardi kasutamise lepingule allkirjad. Lõpuks annab teenindaja mõlemale pakikese, kus on sees SIM kaart ja telefoninumber ning kõneaja tšeki, millel on juhtnöörid, kuidas laadida – kokku on kulunud kõva pool tundi juba.. Ja nüüd tuleb nali: ...saadab meid linnapeale netti otsima, et oma SIM kaardi ise aktiveeriksime. Tädi seda poes teha ei saa. Läksime järgmisel päeval internetti ja meil kulus 20 minutit lisaks, et see asi ära aktiveerida, sest kuigi tädi poes trükkis ka meie passiandmed ja aadressid jms arvutisse, siis pidime meie kõike seda sama kaardi aktiveerimiseks uuesti tegema! Ja siis veel teine 20 min, et kõneaega laadida. Oh issand, kui keeruliseks saab ühe lihtsa asja teha. Ja see on kõikide asjade puhul siin nii, absoluutselt igal pool on kogu aeg vaja passiandmeid, elukoha aadressi ja neid tuleb korduvalt kuskile sisse trükkida. IT vallas oleks austraallastel meilt ikka väga palju õppida.

Laupäeval, 06.detsembril käisime rannas. Ilm ei olnud küll enam nii palav, kui eile, aga 25 kraadi oli vist ikka ära, kuigi hästi pilvine oli. Rannas oli üllatavalt vähe rahvast, kohalike jaoks on alles külm. Päevitamas võis näha ainult võõramaalasi, kohalikud ainult jalutasid rannapromenaadil. Meie võtsime ikka päikest ja käisime ujumas. Turismiinfost ütles kohalik, et tema jaoks on vesi praegu ikka väga külm ja kohalikud veel ujumas ei käi. Meie käisime ja arvame, et vesi oli tüüpilisele Eesti suvele kohaselt 19 kraadi. Täiesti ujutav ju. Rannas tegime nalja ka. Jaapani neiud tegid rannas filmi, tüdruk oli ilusasti jõuluriietes ja rääkis midagi kaamerasse täiesti arusaamatus keeles. Ma tegin tema juurde asja, et saaks pildi teha sellest, kuidas mina võtan päikest ja tema on jõulukostüümis. Tema tahtis kohe, et me ka filmi peale jääksime. Nii pidime siis austraalia lippe lehvitama ja temaga koos inglise keeles häid jõule soovima. Tegemist oli Jaapani roheliste organisatsiooniga, kes saatis idamaade harukontoritele suvisest Austraaliast jõulutervitusi. Nii, et Jaapanis oleme me nüüd filmistaarid :)

Õhtupoole jalutasime Melbourne'i ärikvartalis ringi. Melbourne'i kõrghoonete rajooni läbib kitsas jõgi ja valgustatud tornmajad on jõekaldal väga ilus vaatepilt. Samuti käisime ära ühes turismimagnetis: tornmajas, millel kõrgust 300 meetrit ehk 92 korrust. 88-ndal korrusel oli suur vaateplatvorm, kust oli võimalik igast küljest linna vaadata. Kõikjal maast laeni aknad. Päris kõrgel olime, mina igatahes nina vastu klaasi panna ei tahtnud. Aga ilus vaade avanes tuledes linnale. Ekstreemsuse armastajatele oli maja külge ehitatud väikene üleni klaasist kuubik ehk 88-ndal korrusel oli sul jalge all ainult õhk. Meie sinna sisse ei roninud.

Pühapäeval, 07. detsembril käisime Queen Victoria turul. Tegemist oli väga suure ja rahvarohke turuga. Müüdi seal kõike riietest ja suveniiridest toiduaineteni välja. Turu hooneid oli väga palju ja kõik need olid paksult rahvast täis. Keskplatsil mängis isegi ansambel. Ostsime turult väga häid värskeid maasikaid ja muud puu-ja juurviljakraami. Suures toidupoes on värske kraam üpris kallis, turul olid väga head hinnad. Samuti võis turult saada värskeid rabarbereid, vaarikaid ja mustikaid. Harjumatu on ikka veel, et siin on suvi. Detsembrikuus sööme maasikaid ja käime ujumas, uskumatu aga tõsi :)

Vedelesime kohalike kombel pargis ja pidasime pikniku. Pargikultuur on neil ka väga korralik, väga palju käiakse koos peredega pargis piknikul või tööpäevadel süüakse pargis oma lõunasööki. Siin linnas on muidugi ka väga palju rohelust ja parke. Meie igapäevane tee hostelist linna viis läbi suure pargi, kus lisaks kaunile taimestikule nägime ühel õhul ka elusolendeid. Nimelt asjatasid puu all kaks opossumit. Keset suurlinnaparki elavad siis sellised loomad. Me muidugi tahtsime neid kohe lähemalt näha, siis nad hakkasid pisut pelgama ja ronisid puu otsa. Markol õnnestus ühest siiski pilt ka teha. Reede õhtul käisime ühes teises pargis jalutamas ja seal hakkas päikeseloojangu ajal hirmus nahkhiirte rännak. Loetlematult palju nahkhiiri lendas meie peade kohal ringi. Ja nad olid ikka täitsa suured, sellised täissöönud kassi suurused.

Pühapäeva päikeseloojangul käisime Melbourne'i rannas järgmist turismimagnetit vaatamas – pingviinid. Rannas on pikk muul, mille tagumises osas kivide vahel elavad väikesed pingviinid ja vesirotid. Pingviinid on tõesti imeväikesed, maailma kõige lühemat kasvu pingviinid, kes on 32-34cm pikad ja kaaluvad ca 1 kilo. Hämaruse saabudes oli üksikuid pingviine näha, kes arglikult kivide vahelt pea välja pistsid, aga kui juba päris pimedaks läks, siis tulid nad mitmekesi koos pesadest välja ja poseerisid kivide peal. Väga armsad tegelased. Veeroti nägime ka ära, see oli ikka tõeliselt suur. Uskumatu, et nii palju põnevat elu leiab keset suurlinna. Kui me rannas päevitasime, siis kuulsin, kuidas üks kohalik rääkis ühele turistile haide kohta. Turist küsis, et kas siin rannas haisid ka on. Naine ütles, et on küll ja kui vesi ja ilm on näiteks 10 päeva järjest soe, siis ujuvad nad täitsa kalda äärde välja. Too päev oli vesi liiga külm ja hai ohtu ei olnud, seega saime ujumas ära käia. Aga ka sellist elu näeb siin muidu.

Esmaspäev, 08. detsember.

Täna püüdsime uuesti pangaarvet avada. Saime nädalavahetusel Sydney aadressi teada. Seekord isegi õnnestus arve avada ja internetipanga asjad ka saada. Aga lõpetuseks saime jälle naerda. Pangakaart saadetakse meile küll meie poolt antud aadressile kohale, aga ega see siis ei tähenda, et me saame kaarti kohe kasutama hakata. Kui kaardi kätte saame, siis peame kaardiga marssima panka, et see seal passi näitamisel (ja tõenäoliselt taaskord oma aadressi öeldes, sest seda peab ju alati ja igal sammul meie käest küsima) ära aktiveeritakse ja alles siis saame seda kasutama hakata. Ma tõesti ei saa aru, miks ma ei või siis kohe kaardile panka järgi minna. Aga ei või, nende kord näeb ette, et sa võimalikult palju enne asja kasutamist joosta ja oma aega raisata saaksid. Neil oleks nii palju meilt õppida, kuidas asju saab ajada kiiresti ja tööjõu efektiivsust tõsta.

Veel on meil vaja teha Tax File Number, et oma maksud ikka Austraalia riigilt tagasi saada. See on umbes meie isikukoodi taoline, mida igale inimesele antakse elu jooksul vaid üks ja selle järgi identifitseeritakse inimest. Taotleda saab seda küll interneti teel, aga jällegi saadetakse see sulle kusagile ´koju´. Seda numbrit peame me jällegi minema isiklikult panka ette näitama.....kuigi kontot tehes oleks süsteem ise inimese ja numbri kokku pannud...

Kahjuks on meie aeg Melbourne's otsas ja vaja jälle seljakott kokku pakkida. Kahju on lahkuda nii armsast hostelist ja linnast. Palju asju jäi veel Melbourne's tüütute asjaajamiste tõttu nägemata. Loodame, et jõuame oma reisi jooksul siia linna veel tagasi.

Ja kõikidele infoks siis, et Annela telefoninumber Austraalias on: +61 404 339 864, eesti number on nüüdsest välja lülitatud.

Meid ootab nüüd ees Tasmaania.






reede, 5. detsember 2008

Dubai 29.11-03.12

29. november
Emirate´si lend oli täpselt sama mõnus kui eelmisel aastal. Meelelahutusprogramm oli endiselt tasemel ja pardateenindus super. Soojenduseks pakuti kõigepealt alkohoolseid jooke ja küpsiseid. Saime väga hea prantsuse punase veini. Menüüst sai valida pearoogade vahel. Toidukandik, oli nii suur, et tõsiselt raske oli seda ja järgmist veini lauale ära mahutada. Sõime: soolalõhe värske salatiga, hooaja värske salat, araabiapärane kana kartuli ja küpsetatud juurviljadega, šokolaadikook, küpsised juustuga ja Emirate´si šokolaad. Kõrvale siis veel igasugused karastus- ja alkohoolsed joogid. Kõik see turistiklassis ja hinna sees. Mina igatahes ägisesin pärast, sest kõht oli nii täis. Kõik oli ka väga maitsev.
Dubaisse jõudsime kell 1 öösel. Piirivalvuritel ei olnud lõunamaalaste kombel kiiret kuskile. Passijärjekord venis hirmsasti. Lõpuks jõudsime leti äärde ja hakkas pihta: kes olete ja kust tulete, mis riik see Eesti on, kus viisa on jne. Reisibüroo väljastas meile elektrooniJustify Fulllise viisa ja templit passi ei löödud. Lõpuks üks teine piirivalvur oma arvutist nägi, et jah, meil tõesti on viisa olemas. Meie väljatrükitud viisa approval neile ei sobinud. Õnneks saime siiski üle piiri ja lennujaamast välja astudes lõi mõnus soojus kohe vastu. Õues oli 21 kraadi sooja!! Mõnus!
Taksojuht leidis õnneks hotelli kergesti üles ja hotell on ka täitsa normaalne. Ei ole prussakaid ega muid koduloomi :)
Hommikul linna peale minnes oli õues 27 kraadi sooja ja pilves ilm. Mis tegelikult on sellise palavuse juures ideaalne turistiilm. Meie hotell asub täpselt piiri peal – paremale poole jääb vana Dubai ja vasakule uuslinn. Esimesel päeval siirdusime kõigepealt vanale poolele jalutama. Vana pool ei ole arhitektuuri ja tänavate poolest just kõige kaunim, aga siin näeb seda kõige ehedamat Araabiat. Dubai vanalinn asub mõlemal pool Dubai Creek´i. Arvestades kui tihe paadiliiklus selle peal käib, on vesi väga selge ja ilus roheline. Jõudsime kohe kulla- ja lõhnaturule. Kullaturg oli tõeliselt hämmastav. Ehete kujundamisel on piiriks ainult kujutlusvõime, raha eest on võimalik kõike teha. Nägime tohutul hulgal väga ilusaid disainkaelakeesid, sõrmuseid, käevõrusid, kujukesi ja kõike muud. Pikal tänaval asusid mõlemal pool kätt ainult kullapoed ja kohalikud naised muudkui ostsid. (kohalikud naised elavad väga hästi, tööl käia ei tohi, kodus on teenijad ja lapsehoidjad, seega polegi päeval muud teha kui poodlemas käia ja ilutööstust üleval hoida). Nägime ühte kohalikku naist, kes oli muidu pealaest jalatallani musta riietatud, aga kleidil olid kolmveerandvarrukad ja paljad käed olid paksult kuldkette ja sõrmuseid täis. Kõige lahedam leid kullaturul oli kullast lutt (vt pilte) :) Teele jäi veel ka vürtsiturg, kust võis siis osta kõiki vürtse vist muida maailmas saada.
Saime öösel jälle väga vähe magada ja mina vist mõtlesin liiga palju, igatahes oli enesetunne pisut kehvavõitu – söögiisu ei olnud ja wc-sse ajas ka kuidagi tihti. Tulime pärastlõunal hotelli tagasi ja magasime paar tundi. Kell neli läksime uuesti linna peale. Siis avastasime, et me pidasime kohalike kombel lihtsalt siestat. Kohalikud panevad päeva kõige kuumemaks ajaks kõik poed ja restoranid kinni, ehk 13.00-17.00 on siesta. Pärastlõunal jalutasime uuemas linnajaos ringi. Nüüd oli näha juba seda reklaamitud ilusat ja puhast Dubaid. Kõikjal olid kõrged ja uhked majad. Samas on ehitusbuum alles täielikult käimas, igal sammul kohtab ehitamist ja kraanasid. Marko luges kuskilt, et 25% maailma kraanadest on hetkel Dubais. Tohutu ehitus käib. Arhitektuuri poolest on taaskord piiriks ainult kujutlusvõime. Siin on kvartalite kaupa tornmaju, mis kõik on erikujulised. Üldises pildis küll kaunist tervikut ei moodusta, aga samas paneb imestama, millise kujuga maju on üldse võimalik ehitada. Näiteks on olemas täiesti ümmargune, pallikujuline klaasmaja. Me ei ole vist mitte ühtegi täpselt ühesugust või nö tavalist neljakandilist tornmaja näinud. Õhtupoole käisime suures konditsioneeritud kaubamajas, kus oli ainult 378 poodi. Sõime seal õhtust ja kasutasime internetikohvikut, et Saksamaa kohta kirjutatud blogi üles panna. Internet ei ole siin veel väga levinud ja kui on, siis ainult raha eest. Kaubanduskeskuse kohvikus maksis pool tundi internetti 35 krooni. Hotelli tagasi jalutasime mööda vee äärt ja imetlesime tuledes tornmaju, mis ilusasti vee peal peegeldasid või mida oli lihtsalt ilus vaadata.
Dubai Creek on ajalooline ja see on esimene koht, mille ümbrusse kalamehed ja pärlipüüdjad elama asusid. 19 sajandil muutus Dubai Creek oluliseks kaubandussadamaks. Hiljem on kaldaäär küll ilusaks linnaosaks muudetud, aga mõned kaubasadama kaid on veel säilinud. Sattusime õhtul üheksa paiku hotelli jalutades ühe kai juurde ja äkki oli õhus tunda tugevat kalalõhna. Nimelt olid mitmed kalalaevad saagiga sadamasse jõudnud ja kalamehed olid kogu saagi kaile maha laotanud. Päris kalarikkad veekogud on siin lähedal, sest kalakuhjad olid ääretult suured.
Üheteistkümnest vajusime väsinuna uuesti voodisse. Marssisime üle 10 km päeva jooksul maha. Kuigi reisiraamat väidab, et Dubai ei sobi kõndimiseks, ei saa meie seda väidet kinnitada. Igale poole on võimalik jalgsi kõndida. Takso on ka siin riigis odav (ja ei pea kauplema, taksomeeter käib ja taksojuht ei tiiruta linnas ringi, vaid viib su otsemat teed pidi sihtkohta. Meil telefoni GPS käis samal ajal, seega teame, et meid asjatult linnas ringi ei sõidutatud), aga jalgsi näeb rohkem.
Ja minu tervisega on kõik korras, tõenäoliselt lihtsalt mõtlesin üle ja soojus mõjus organismile ootamatult.

30. november
Täna võtsime esimese asjana veetakso ja sõitsime Dubai Creek´i vastaskaldale. Tavaline veetakso ehk ühistransport maksab kõigest 1 dirham, mis on vist ca 3,5 eek (me ei ole ammu valuutakursse näinud). Paat on küll ka tõeline mootoriga puust sara, aga viib kiirelt ja odavalt vastaskaldale. Taevas on täna täiesti selge ja päike paistab lagipähe. Päikese käes on kindlasti üle kolmekümne kraadi. 15 minutiga on särk seljas märg ja vett kulub väga palju. Paadisõit oli mõnus, siis puhus mõnus soe tuul.
Vastaskaldal sattusime kohe nime järgi Dubai vanale turule. Seal müüdi kõiksugu riideid, kangaid, kotte jms. Kui Bangkoki turgudel reklaamiti originaalseid brändiriideid ja -kotte, siis siinsed kaupmehed olid ausad ja hüüdsid kohe: „Copy Rolex, copy bags.“ (Võltskellad ja -kotid) Siiralt kahju on, et me ei tule siit otse koju, sest siit saaks soodsalt osta ilusaid riideid, kotte, kingi jms.
Järgmisena külastasime Dubai Muuseumi, mis tutvustas Lähis-Ida ajalugu. Arheoloogilised väljakaevamised tõestavad, et esimesed inimesed elasid siin juba 8000 a.eKr, põllumajandus ja põliselanikud tekkisid umbes 2500 a pKr. Esimesena vallutasid alad pärslased, kes tõid endaga kaasa pärsia keele ja islami. 16.sajandil vallutasid need alad portugallased. 17.sajandil tahtsid kaubateed endale saada prantslased ja hollandlased. 18.sajandil sai sellest alast Inglismaa asumaa. 02.detsembril 1971 tekkis praegune Araabia Ühendemiraadid, kui Dubai, Abu Dhabi, Ajman, Fujairah, Sharjah ja Umm al-Qaiwain ühinesid. Abu Dhabi Šeik sai AÜE presidendiks ja Dubai Šeik asepresidendiks. Tegelikult valitseb iga šeik oma emiraati ise. Dubai kõige tähtsam tegelane on kroonprints šeik Mohammed bin Rashid al Maktoum, kes on Dubai presidendi, AÜE peaminitri ja teab mis veel ametites. Ja Dubai ei ole loomulikult pealinn, pealinn on Abu Dhabi. Teisipäeval, 02.dets neil siin rahvuslik püha ja kõik tähistavad 37 aasta möödumist ühendatud riigi loomisest. Üks taksojuht juba hoiatas meid, et sellel päeval kõik puhkavad, muuseumid on kinni, ka võõrtöölistel on vaba päev. Seega ei ole vist muud teha, kui rannas peesitada, mille vastu meil ei ole ka midagi :) Riigi põhiliseks sissetuleku allikaks ei olegi nafta nagu me ekslikult arvasime. Nafta ja gaas moodustavad ainult 6% ja turismiga seotud valdkond (restoranid, hotellid jms) 74% sissetulekust.
Õhtupoole jõudsime lõpuks Burj Al Arab´i juurde ehk siis selle seitsme tärni hotelli juurde. Pistsime varbad mõnusalt sooja Pärsia Lahte ja nautisime kaunist vaadet. Hotelli juures pidi päikeseloojangul toimuma valgusšhow, seega patseerisime rannas edasi ja jäime ootama. Patseerisime me muidugi viietärni hotelli rannas, kuhu tagantaia kaudu juhuslikult sattusime ja ei ole päris kindel, kas me võisime seal olla. Rannakultuur on siin hoopis teistsugune kui Euroopas. Enamik randasid on kinnised hotellide rannad. Täpselt kaks nimelist randa on avalikud rannad, kus siis ka kohalikud ja muud turistid käia tohivad ning üks tasuline rand on ka turistide ja kohalike jaoks olemas. Valgusšhow ei olnud väga eriline, aga see eest sattusime jalutama kahe luksusliku hotelli aeda, kus ühes oli näiteks loodud väike Veneetsia oma kanalite ja saarekestega. Ja lõputult palju palme, mis kõik olid jõulutuledega kaunistatud. Väga efektsed (vt ka pilte). Aiast sai otse vanale Madinat Jumeirah turule. Turg oli see küll vaid oma väljanägemiselt ja ehituselt, aga kaubalt......kullast kette müüdi seal näiteks tolliga!!!! Ja muu selline kaup. Päike oli selleks ajaks loojunud, aga mere ääres puhus endiselt mõnus soe tuul. See meeldib meile kõige rohkem, et õhtul ei pea ennast siise pakkima, võib vabalt t-särgi väel patseerida ja siis ei ole liiga palav, vaid meeldivalt soe.
Õhtul võtsime ette kohustuse külastada järjekordset Hard Rock Cafe´d (HRC). HRC oli taaskord laheda sisustuse ja lõbusate teenindajatega. Aga õlu jäi seekord joomata. Kahjuks ei serveerita seal alkohoolseid jooke, sõime siis lihtsalt õhtust. Dubais kehtib teatavasti kuiv seadus. Alkoholi võib saada ainult nelja- ja viietärni hotellide baaridest. Pudel majaveini maksab 280 eek ja 0,5l õlu 70eek. Turistid võivad kaasa tuua 4 pudelit alkoholi, aga tänaval purjus peaga vahele ei tohi jääda. Me ostsime lennujaama Tax Free´st paar pudelit veini, mida vaikselt siis hotellitoas täna jõime.

01.detsember
Tänane päev ei olnud just kõige toredam. Proovisime leida turismiinfo punkti, et saada ühistranspordi graafikut, sest busse paistab siin liikuvat päris palju ja tihti. Dubai nimelt on väga laialivalguv linn ja vahemaad võivad olla väga pikad. Telefoni GPS näitas ühte turismiinfo punkti, aga tegelikkuses seda olemas ei ole. Käisime ühes reisibüroos, mis korraldab ka linnaekskursioone ja nemad ütlesid, et bussiga sõidavad ainult kohalikud võõrtöölised ja turisti jaoks on ikka kõige sobivam takso. Kui päev otsa ainult taksoga igale poole sõita, siis võib sellele kuluda 100-150 dirhamit ehk 350-525eek, neli päeva läheb seega päris kulukaks. Leidsime lõpuks bussipeatuse, kus olid bussiplaanid ja ajad üleval. Tuligi meile sobiv buss, aga see ei võtnud inimesi peale, sest oli juba liiga täis. Ootasime pool tundi ja loobusime. Võtsime suuna hoopis ranna poole. Läksime veetaksoga üle jõe ja proovisime sealt taksot saada, mis osutus aga kohutavalt raskeks. Taksosid oli nii vähe näha ja need vähesed, mis vaevusid peatuma, ütlesid, et nende vahetus on läbi ja ta sõidab baasi. Siesta ajal toimub neil juhtide vahetus. Umbes tunni pärast saime takso, mis oli nõus meid randa viima. Õnneks liiklusprobleem peagi laheneb. Järgmine aasta saab valmis metrooliin ja Skytram. Need hakkava minema ka nö New Dubaisse, mis on kesklinnast oma 30 ja rohkem km eemal.
Ja siis tuli välja, et rannapromenaad oli politsei poolt kinni pandud ja linnaliikluses valitses täielik kaos. Poole tunni pärast jõudsime randa. Tahtsime minna sellesse tasulisse randa, sest seal on olemas vahetuskabiinid, tualett, dušid jms vajalik. Lugesime enne nädalavahetusel oma tarka raamatut, et laupäeval on seal rannas sissepääs lubatud ainult naistele ja lastele, sellepärast otsustasime rannapäeva jätta just algavale nädalale. Jõudsime siis rannaväravasse ja lugesime: „Monday women and children only!“ (esmaspäeval on rand ainult naistele ja lastele). Meie muidu väga usaldusväärne Lonely Planet'i raamat vedas meid alt. Me olime läbi raskuste randa orienteerunud 2,5 tundi ja me ei saanudki sisse :(( Marssisime kõrval asuvasse avalikku randa ja käisime vähemalt jalgupidi vees ja lasime mõnusal meretuulel end jahutada. Ujuma ei saanud minna, sest esiteks ei saanud riideid vahetada ja teiseks on vesi nii soolane, et kui peale seda duši all ei käi, hakkab nahk kohe kibedalt sügelema. Riideid ei saanud niimoodi ka vahetada, et üks hoiab rätikut ees ja teine vahetab, sest politsei patseeris seal pidevalt ringi. Riietuse suhtes on AÜE üpris nõudlik, tuleb austada kohalike tavasid ja kanda sellist riietust, mis paljastab võimalikult vähe keha. Seega õlapaeltega või sügava dekolteega pluusid võib ära unustada. Naiste puhul on aktsepteeritav pikk seelik või põlvpüksid ja kinnise kaelusega T-särk. Kui mees käib lühikeste pükstega, siis kohalik arvab, et mees unustas täna oma püksid koju ja tuli tänavale aluspükstes. Mehed peavad siis kandma pikki pükse ja lühikese varrukaga pluuse. Ärimehed käivad rangelt tumedates ülikondades. Ma ei tea, kuidas nad selles üles ei sula.
Ega tänase päevaga ei olnudki muud peale hakata, kui hotelli poole tagasi orienteeruda ja tee pealt söögikohta otsida. Sellest kujunes aga veelgi suurem probleem. Mitte ühtegi bussi ei tulnud või mis tulid, olid nii täis juba, et ei võtnud kedagi peale. Taksosid liikus kuidagi haruldaselt vähe ja neil olid ka juba inimesed peal. Hakkasime linna poole kõndima. Vahepeal jahutasime ennast bussipeatustes ja ostsime poest vett juurde. Enamikes kohtades on väga moodsad bussipeatused – üleni kinnine klaasist paviljon, millel on liuguks ja sees on konditsioneer! Oh kui mõnus oli seal vahepeal istuda ja maha jahtuda. Eestis võiks ka sellised bussipeatused olla, et talvel puhub sees soe õhk ja palaval suvel külm õhk. Marssisime 2 tundi! Samal ajal kogu aeg busse ja taksosid jälgides, mitte keegi ei peatunud. Ja kuna oli nii palav, siis ei olnud kõndimise tempo ka kuigi kiire. Südalinna on rannast umbes 15 km. Rand on täitsa linnas sees, aga nagu mainisin, Dubai on väga laialivalguv linn. Kõndimise ajal saime imetleda ääretult ilusaid valgeid mereäärseid villasid, miskahel pool sõiduteed asusid. 15 kilomeetrit uhkeid valgeid villasid! See oli alles vaatepilt. Samal ajal oli liiklus väga umbes ja alguses ei saanud aru, mis ometi täna liikluses toimub. Samal ajal sõitsid rannapromenaadil kohalike autod, mis olid väga üles tuunitud ja seda riigilippude ja kõige muuga, mis riigiga seotud. Lippe võis absoluutselt kõikjal näha. Kohalikud olid väga õnnelikud saabuva püha üle. Ja autode küljes ei olnud mitte ainult väikesed vimplid, vaid tihti olid inimesed autoakendest või katuseluugist väljas ja lehvitasid suuri mastilippe. Käis suur tuututamine. Väga muljet avaldav pilt oli. Eestlased küll iseseisvumispäeva saabudes nii õnnelikud ei ole ja lippe igal pool lehvita. Ühel majal langes katuselt alla maja seina suurune lipp!
Vahepeal oli läinud pimedaks ja me marssisime endiselt õnnetult linna poole. Lõpuks siiski õnn naeratas ja meil õnnestus saada vaba takso, kes meid hotelli tõi. Kohe, kui takso saime, saime liikluskaose põhjuse ka teada. Promenaadil asub tähtis lipuväljak, kus toimus pidupäeva rongkäik eesotsas šeigi endaga. Tee oli autodele suletud ja pimeduse saabudes algas ilus ilutulestik. Nägime õnneks ilutulestiku ka ära. Hotelli juures käisime mingis kohalikus söögikohas söömas. Väga indiapärane söök tundus, erinevad grill-lihad riisiga. Ühest lihast ei saanud küll aru, millega tegu. Kõikidel lihadel oli nii palju ja teravaid maitseaineid peale pandud, et ei saanud aru, millega tegu. Ei hakkanud väga hoolega uurima kah. Kõhu sai täis ja sees püsis kah. Eelmistel päevadel ei olnud meil sellise kuumaga isu kohalike toitude järele, õhus on pidevalt spetsiifiliste maitseainete lõhn, mis ei ole väga kutsuv ja sõime kaubanduskeskuses itaalia ja HRC-s ameerikalikku toitu. Nüüd on vähemalt kohalik asi ka ära proovitud.

02. detsember
Esimene asi, mis viitas pühale, oli see, et hommikul sai rahulikult magada. Meie hotell asub risttee lähedal ja autojuhtidel on kombeks pidevalt signaali anda. Tõeliselt algaja sõidujuhi vaenulik linn – kui sa poole sekundi jooksul rohelise tule süttimisel kohal ei liigu, järgneb signaalitamine. Liiklus on üleüldine kaos ja turistil ei soovitata ise autot rentida ja juhtida. Saan aru miks, ise ka ei tahaks siin sõita. Täna hommikul oli siis vaikus. Tahtsime täna kindlasti sinna tasulisse randa (Jumeirah Beach Park) saada ja hakkasime varakult hotellist liikuma. Linn oli tõeliselt vaikne, autosid vähe ja isegi ehitusmeestel oli vaba päev. Sõitsime veetaksoga vastaskaldale ja oh seda õnne, esimene takso, mis ilmus oli vaba ja viis meid randa. Ummikuid ka ei olnud, kõik sujus kenasti. Ja täna seisis rannaväravas päev läbi vabu taksosid. Eile lihtsalt ei olnud meie päev. Rand oli mõnus, palju palme, mille all kõrvetava päikese käest vajadusel varju otsida, vesi oli nii soe, nii soe ja nii ilus heleroheline... ah..paradiis. Kuna olime alles lumivalged, siis päevitamisega üle ei pingutanud, olime rannas 2,5 tundi ja käisime 2 korda ujumas. Väga soolane vesi oli, võis vabalt ujumata vee peal lihtsalt hõljuda. Määrisime 30 spf kreemi peale ja ikkagi oleme väikesed põrsad. Ei mitte tulipunased, lihtsalt sellised ilusad roosad :) Naljaks on see päikene – kui tänaval kõnnid, siis ei hakka üldse peale (ei näkku ega kätele), aga heidad korraks liivale pikali ja juba punetad. Pidasime rannas plaani, et kui järgmine kord Dubaisse tuleme, siis võtame mereäärse lukshotelli ja teeme tõelise rannapuhkuse, sest siis ei ole vaja kuskile kaugele randa orienteeruda. Ja kõik lukshotellid siin on nagu linn linnas – kõik vajalikud teenused on hotelliterritooriumil olemas. Nüüd on meil linn nähtud, et võime ainult rannapuhkuse siin võtta küll...näiteks tehissaarel The Palm.
Seekord saime tagasi ka kiirelt taksoga. Järgnes jalutuskäik Dubai uuemas linnaosas, mille südameks on ehitusjärgus maailma kõige kõrgem maja Burj Al Dubai. Hetkel on selle maja ümbrus suur ehitusplats, sest korraga kerkib terve kvartal kõrghooneid, kaubanduskeskuseid jne. Valmis oli saanud suur kaubanduskeskus. Ja ma mõtlen SUUUR!!! Seal oli sees läbi kolme korruse akvaarium kõikvõimalike kaladega.
Tavalised kõrghooned on Dubais nii 60-korruselised ja need paistavad Burj Al Dubai kõrval nagu päkapikud! Burj Al Dubai on juba praeguses ehitusjärgus kõrgem, kui mistahes muu hoone või telemast maailmas – üle 700m! Tallinnasse ehitati teatavasti Stockmanni kaubamaja juurde kaksiktornid, mis on 30-korruselised. Nii väikeseid maju on Dubai pilvelõhkujate vahel väga vähe.
Õhtul sõime taas kohalikku toitu ja nautisime viimast õhtut siin linnas. Jalutasime pimeduses jõe ääres (see on õhtul nii ilus), käisime tuledes kullaturul veel ringi, mis õhtul eriti ilusates tuledes sätendas ja nautisime lihtsalt mõnusat sooja õhtut.
Homme kell 10 hommikul algab lend Austraaliasse. Seal saab ehk pildid ja Dubai blogi ka üles panna.