Melbourne

Melbourne 04.-08. detsember

Dubaist lendasime Melbourne'i 13 tundi ja 30 minutit. Emirates oli endiselt tasemel, selle aja jooksul anti 3 korda süüa. Kuna alustasime lendamist kell 10 hommikul, siis magada eriti ei saanud. Kuidas sa ikka keset päeva magad. Mina küll vahelduva eduga 3 tundi magasin, aga Marko üldse mitte. Melbourne'i jõudes oli kell pool seitse hommikul. Jõudsime kenasti hostelisse ja magasime 4 tundi ilma külgegi keeramata. Lõpuks ajasime end ikka üles, et öö ja päev päris sassi ei läheks. Lõpuks kulus kaks ööpäeva, et end siinsesse ajavööndisse ümber häälestada. Ajavahe Eestiga on hetkel 9 tundi (meie aeg on eespool).

Hostel oli tõeliselt mõnus (Freeman Lodge), seda peab kohalik vanapaar, kes on väga tegusad ja majandavad täiesti iseseisvalt 14 toaga hostelit. Maja boonus oli see, et seal oli väga suur ja karvane kass nimega Keith. Keith on kõige suurem kass, keda näinud olen. Talle meeldib inimeste läheduses olla ja loomulikult sügasime me teda iga päev, et Pätu igatsust leevendada. Toad ning sanruumid olid ilusad ja puhtad. Samuti oli olemas väga hea varustusega köök, saime üle pika aja poest söögikraami osta ja ise süüa teha.

Reedel, 05.detsembril saime siis linna peale kah. Õues oli täielik troopika, temperatuur lähenes kolmekümnele, mis on praegusel aastaajal Melbourne's erandlik kuumus. Keskmine temp detsembrikuus on muidu 20 kraadi. Melbourne on tõeline suurlinn – ligi 4 miljonit elanikku ja elu käib tänavatel 24 tundi järjest. Samas on õhkkond hästi easy going,puudub igasugune närvilisus, inimesed suhtlevad omavahel rõõmsalt nii trammis, liftis kui poes kassasabas. Kõikidel teenindajatel on alati aega sinuga vestelda (isegi toidupoe kassiiril) ja sõbralikult naeratada. Inimesed on abivalmid ja avatud. Mul tuli kohe meelde, miks ma nii väga Austraaliasse tagasi tahtsin tulla. Uskumatu, kuidas ühes suurlinnas saab nii meeldiv õhkkond olla, Sydney's oli eelmisel aastal sama asi. No ja kliima on ka muidugi super. Õhtud ja hommikud võivad küll veel jahedamad olla (nii 15 kraadi ümber), aga päevad on juba soojad. Neil siin teatavasti suvi alles algab. Ma olen paar korda käest ära pannud ajakirja, millel peal „Summer 2008“, sest enda arust on tegemist juba vana ajakirjaga. Õnneks siiski silmanurgast nägin, et nurgas oli väikeses kirjas „detsember 2008“. Neil on siin kõik ju vastupidi: suvi on just alanud (kõik puuviljad on äsja valmis saanud, sõime näiteks väga häid maasikaid ükspäev), õhtul on kuni kella üheksani väljas valge, liiklus on vasakpoolne, kõik lilled õitsevad (võililli nägime näiteks, teisi taimi kahjuks ei tunne) ja suplushooaega alles avatakse. Melbourne's reeglina nii palav ei ole, keskmine temperatuur jääb 25 kraadi ringi ja talvel võib nulli ringis temp olla. Lihtsalt suvi on oluliselt pikem ja soojem kui Eestis. Ütleksin, et eestlase jaoks on siin ideaalne kliima.

Melbourne'i südalinn on meeldivalt kompaktne ja seal on kerge orienteeruda. Suureks abiks on ka tasuta (!!) turisti tramm, mis teeb südalinnale tiiru peale ja kõlaritest võib kuulda infot lähedal asuvate vaatamisväärsuste kohta. Lisaks liigub tasuta turistibuss, mis teeb suurema ringi ja näitab ära ka südalinnast pisut eemale jäävad vaatamisväärsused. Rääkimata sellest, et turismiinfo punktid on igal pool ning lisaks on neil hulk vabatahtlike, kes liiguvad tänavatel kaartidega ringi ja aitavad igal hetkel abivajavat turisti. Linna ühistransport on ka täiesti toimiv ja plaanid igas peatuses olemas. Küll on hea olla taas riigis, kus saab inglise keelega hakkama. Ükskõik,kas sul on vaja midagi kelleltki küsida, menüüst aru saada või toidupoest asju osta, igal pool saab asjadest aru.

Melbourne ei ole väga vana linn, üks vanemaid maju, mis südalinnas asus, oli ehitatud 1853. aastal. Enamik majadest on ehitatud juba 20. sajandil. Linn on täis plastmasskuuski ja poeaknad on jõulunänniga kaunistatud ning tänavanurkadel võib kuulda jõulumuusikat, aga meil küll jõulutunnet ei ole. Meil on hea meel, et suvi on :) Eks me saime oma jõulud juba kätte ka, Eestis ja Saksamaal sai nii palju jõulutoite ja glögi juba tarbitud ning lumi on ka nähtud.

Reedel pidime linnapeal asju ka juba ajama, see on muidugi siin omaette ooper. Kõige raskemad lood on internetiga. Paistab, et esialgu see ainult segab nende igapäevaelu, mitte ei tee seda kergemaks. Esiteks on internetti raske saada, kogu aeg tuleb kuskilt linnapealt internetikohvikut otsimas käia. Need on täis arvutimänge mängivaid punasilmseid hiinlasi, kes kõvasti lõugavad. Wifi levib väga vähestes kohtades ja loomulikult maksab neti kasutamine raha. Kõige odavam hind, mis me leidsime oli 3,5 AUD ehk umbes 28 krooni tund, tüüpiline on 5 AUD tund, nägime ka hinda 10AUD tund. Kui nii võtta, siis nagu ei ole kõige hullem, aga kuus on see juba arvestatav kulu, sest igasuguste reisiasjade jaoks on pidevalt netti vaja ja töö ning elukohaga seonduvate asjade jaoks on samuti netti vaja. Põhimõtteliselt kulub päevas interneti kasutamise peale sama palju raha kui meie ise tehtud õhtusöögile. Seega on kodustega suhtlemine kahjuks raskendatud.

Järgmisena tahtsime kohalikus pangas pangaarved avada. Pangas käib asi kiirelt, aga on üks aga: nad tahavad kodust aadressi, kuhu pangakaart saata. Me ei või kaardile kontorisse järgi minna, nad saadavad selle meile koju. Probleem selles, et me oleme 2 nädalat järjest paiksed alles Sydneys alates 22.dets. No hea küll, saadame Sydney hostelile meili, et meile saabub enne meid kirju ja palun hoidke need alles. Aga ega meil siis hosteli aadressi ju muidugi ei olnud käepärast. Läpakasse oli küll salvestatud broneeringu number, aga aadressi juures ei olnud. Mis tähendas, et sellel päeval me kontot avada ei saanudki, sest pangas internetti ei ole (töötajatel ka ei ole) ja lähim internetipunkt asus ka nii kaugel, et pank pandi selle aja peale kinni. Mis siis ikka, esmaspäeval üritame uuesti (eeldusel, et ndv-l netti saab).

Järgmine üritus oli kohaliku telefoninumbri saamine. Eestis on see ju imelihtne: lähed suvalisse R-kioskisse ja ostad Simpeli stardipaketi, kus on SIMkaart ja kõneajakaart. Ajakulu max 2 minutit. Siin need asjad nii lihtsalt loomulikult ei käi. Kõigepealt otsid linna pealt telefoniteenuseid pakkuva poe. Me valisime Vodafone, siis lugesime 15 minutit brošüüre, et millist kõnekaarti võtta. Seejärel astud teenindaja juurde, kes esimese asjana küsib passi ning loomulikult ka kodust aadressi! (tuletan meelde, et me ei taha lepingulist mobiilinumbrit, vaid suvalist kõnekaarti, millele ise aega juurde laadida). Hea küll, tema meile koju midagi saata ei taha, anname talle Melbourne'i aadressi, mida peast teame. Teenindaja sisestab kõik passi ja elukohaga seonduvad andmed arvutisse, lisaks veel nimed, teised tel numbrid, vanaema kassi nimi jne ja võtab SIMkaardi kasutamise lepingule allkirjad. Lõpuks annab teenindaja mõlemale pakikese, kus on sees SIM kaart ja telefoninumber ning kõneaja tšeki, millel on juhtnöörid, kuidas laadida – kokku on kulunud kõva pool tundi juba.. Ja nüüd tuleb nali: ...saadab meid linnapeale netti otsima, et oma SIM kaardi ise aktiveeriksime. Tädi seda poes teha ei saa. Läksime järgmisel päeval internetti ja meil kulus 20 minutit lisaks, et see asi ära aktiveerida, sest kuigi tädi poes trükkis ka meie passiandmed ja aadressid jms arvutisse, siis pidime meie kõike seda sama kaardi aktiveerimiseks uuesti tegema! Ja siis veel teine 20 min, et kõneaega laadida. Oh issand, kui keeruliseks saab ühe lihtsa asja teha. Ja see on kõikide asjade puhul siin nii, absoluutselt igal pool on kogu aeg vaja passiandmeid, elukoha aadressi ja neid tuleb korduvalt kuskile sisse trükkida. IT vallas oleks austraallastel meilt ikka väga palju õppida.

Laupäeval, 06.detsembril käisime rannas. Ilm ei olnud küll enam nii palav, kui eile, aga 25 kraadi oli vist ikka ära, kuigi hästi pilvine oli. Rannas oli üllatavalt vähe rahvast, kohalike jaoks on alles külm. Päevitamas võis näha ainult võõramaalasi, kohalikud ainult jalutasid rannapromenaadil. Meie võtsime ikka päikest ja käisime ujumas. Turismiinfost ütles kohalik, et tema jaoks on vesi praegu ikka väga külm ja kohalikud veel ujumas ei käi. Meie käisime ja arvame, et vesi oli tüüpilisele Eesti suvele kohaselt 19 kraadi. Täiesti ujutav ju. Rannas tegime nalja ka. Jaapani neiud tegid rannas filmi, tüdruk oli ilusasti jõuluriietes ja rääkis midagi kaamerasse täiesti arusaamatus keeles. Ma tegin tema juurde asja, et saaks pildi teha sellest, kuidas mina võtan päikest ja tema on jõulukostüümis. Tema tahtis kohe, et me ka filmi peale jääksime. Nii pidime siis austraalia lippe lehvitama ja temaga koos inglise keeles häid jõule soovima. Tegemist oli Jaapani roheliste organisatsiooniga, kes saatis idamaade harukontoritele suvisest Austraaliast jõulutervitusi. Nii, et Jaapanis oleme me nüüd filmistaarid :)

Õhtupoole jalutasime Melbourne'i ärikvartalis ringi. Melbourne'i kõrghoonete rajooni läbib kitsas jõgi ja valgustatud tornmajad on jõekaldal väga ilus vaatepilt. Samuti käisime ära ühes turismimagnetis: tornmajas, millel kõrgust 300 meetrit ehk 92 korrust. 88-ndal korrusel oli suur vaateplatvorm, kust oli võimalik igast küljest linna vaadata. Kõikjal maast laeni aknad. Päris kõrgel olime, mina igatahes nina vastu klaasi panna ei tahtnud. Aga ilus vaade avanes tuledes linnale. Ekstreemsuse armastajatele oli maja külge ehitatud väikene üleni klaasist kuubik ehk 88-ndal korrusel oli sul jalge all ainult õhk. Meie sinna sisse ei roninud.

Pühapäeval, 07. detsembril käisime Queen Victoria turul. Tegemist oli väga suure ja rahvarohke turuga. Müüdi seal kõike riietest ja suveniiridest toiduaineteni välja. Turu hooneid oli väga palju ja kõik need olid paksult rahvast täis. Keskplatsil mängis isegi ansambel. Ostsime turult väga häid värskeid maasikaid ja muud puu-ja juurviljakraami. Suures toidupoes on värske kraam üpris kallis, turul olid väga head hinnad. Samuti võis turult saada värskeid rabarbereid, vaarikaid ja mustikaid. Harjumatu on ikka veel, et siin on suvi. Detsembrikuus sööme maasikaid ja käime ujumas, uskumatu aga tõsi :)

Vedelesime kohalike kombel pargis ja pidasime pikniku. Pargikultuur on neil ka väga korralik, väga palju käiakse koos peredega pargis piknikul või tööpäevadel süüakse pargis oma lõunasööki. Siin linnas on muidugi ka väga palju rohelust ja parke. Meie igapäevane tee hostelist linna viis läbi suure pargi, kus lisaks kaunile taimestikule nägime ühel õhul ka elusolendeid. Nimelt asjatasid puu all kaks opossumit. Keset suurlinnaparki elavad siis sellised loomad. Me muidugi tahtsime neid kohe lähemalt näha, siis nad hakkasid pisut pelgama ja ronisid puu otsa. Markol õnnestus ühest siiski pilt ka teha. Reede õhtul käisime ühes teises pargis jalutamas ja seal hakkas päikeseloojangu ajal hirmus nahkhiirte rännak. Loetlematult palju nahkhiiri lendas meie peade kohal ringi. Ja nad olid ikka täitsa suured, sellised täissöönud kassi suurused.

Pühapäeva päikeseloojangul käisime Melbourne'i rannas järgmist turismimagnetit vaatamas – pingviinid. Rannas on pikk muul, mille tagumises osas kivide vahel elavad väikesed pingviinid ja vesirotid. Pingviinid on tõesti imeväikesed, maailma kõige lühemat kasvu pingviinid, kes on 32-34cm pikad ja kaaluvad ca 1 kilo. Hämaruse saabudes oli üksikuid pingviine näha, kes arglikult kivide vahelt pea välja pistsid, aga kui juba päris pimedaks läks, siis tulid nad mitmekesi koos pesadest välja ja poseerisid kivide peal. Väga armsad tegelased. Veeroti nägime ka ära, see oli ikka tõeliselt suur. Uskumatu, et nii palju põnevat elu leiab keset suurlinna. Kui me rannas päevitasime, siis kuulsin, kuidas üks kohalik rääkis ühele turistile haide kohta. Turist küsis, et kas siin rannas haisid ka on. Naine ütles, et on küll ja kui vesi ja ilm on näiteks 10 päeva järjest soe, siis ujuvad nad täitsa kalda äärde välja. Too päev oli vesi liiga külm ja hai ohtu ei olnud, seega saime ujumas ära käia. Aga ka sellist elu näeb siin muidu.

Esmaspäev, 08. detsember.

Täna püüdsime uuesti pangaarvet avada. Saime nädalavahetusel Sydney aadressi teada. Seekord isegi õnnestus arve avada ja internetipanga asjad ka saada. Aga lõpetuseks saime jälle naerda. Pangakaart saadetakse meile küll meie poolt antud aadressile kohale, aga ega see siis ei tähenda, et me saame kaarti kohe kasutama hakata. Kui kaardi kätte saame, siis peame kaardiga marssima panka, et see seal passi näitamisel (ja tõenäoliselt taaskord oma aadressi öeldes, sest seda peab ju alati ja igal sammul meie käest küsima) ära aktiveeritakse ja alles siis saame seda kasutama hakata. Ma tõesti ei saa aru, miks ma ei või siis kohe kaardile panka järgi minna. Aga ei või, nende kord näeb ette, et sa võimalikult palju enne asja kasutamist joosta ja oma aega raisata saaksid. Neil oleks nii palju meilt õppida, kuidas asju saab ajada kiiresti ja tööjõu efektiivsust tõsta.

Veel on meil vaja teha Tax File Number, et oma maksud ikka Austraalia riigilt tagasi saada. See on umbes meie isikukoodi taoline, mida igale inimesele antakse elu jooksul vaid üks ja selle järgi identifitseeritakse inimest. Taotleda saab seda küll interneti teel, aga jällegi saadetakse see sulle kusagile ´koju´. Seda numbrit peame me jällegi minema isiklikult panka ette näitama.....kuigi kontot tehes oleks süsteem ise inimese ja numbri kokku pannud...

Kahjuks on meie aeg Melbourne's otsas ja vaja jälle seljakott kokku pakkida. Kahju on lahkuda nii armsast hostelist ja linnast. Palju asju jäi veel Melbourne's tüütute asjaajamiste tõttu nägemata. Loodame, et jõuame oma reisi jooksul siia linna veel tagasi.

Ja kõikidele infoks siis, et Annela telefoninumber Austraalias on: +61 404 339 864, eesti number on nüüdsest välja lülitatud.

Meid ootab nüüd ees Tasmaania.