laupäev, 13. detsember 2008

Tasmaania 08.12. - 13.12.



Tasmaaniasse lendamiseks proovisime ära kohaliku odavlennufirma Blue Virgin. Meil oli valida, kas sõita öö otsa laevaga (sama kaua kui Tallinnast Stockholmi) või lennata 1h ja 10min. Laevaga oleks ju ka olnud mõnus sõita, aga hind oli kolm korda kallim, kui lennupilet. Blue Virginil on väga korralikud väikesed lennukid, jalgade ruumi on palju ja igal istmel oli taaskord omaette LCD ekraan, kust endale meelelahutust valida. Estonian Airist oli mitu korda mugavam lend ja mitu korda odavam ka selle vahemaa eest.
Tasmaania ei ole riik, vaid Austraalia osariik. Saabusime osariigi pealinna Hobartisse kella viiest õhtul. Tasmaania on pindalalt sama suur kui Eesti, aga inimesi elab siin kõigest pool miljonit, neist 200 000 Hobartis. Esimene öömaja oli Hollyden Lodge, mis oli täielik sara ja tundus kuidagi väga maha jäetud. Tegemist oli baari peale ehitatud majutusega ning kõiki põrandaid katsid vaibad, mida on vist vähemalt 50 aastat õllega leotatud,sest majas ja tubades oli kohutav lehk. See asutus ei ole remonti näinud ikka aastakümneid. Ühesõnaga täielik peldik. Samas olid ruumid ja linad puhtad ning meie kaheses toas oli olemas suur voodi, tv, külmkapp, kraanikauss ja kohvilaud. Hobartis öömaja otsides lugesime küll foorumist, et selle koha kohta häid kommentaare ei olnud, aga paljukiidetud The Pickled Frogis ei olnud enam nendeks kuupäevadeks vabu tube. Kõik töötajad olid pilusilmad (ei tea, kas Hiinast, Jaapanist vms riigist, meie jaoks näevad nad kõik ühesugused välja), õnneks rääkisid natuke inglise keelt. Hiljem selgus, et me olime enam-vähem ainsad valged ka seal.
Viskasime pakid tuppa ja hakkasime linna pealt toidupoodi ja õhtusööki otsima. Kell oli kuus läbi, aga linn oli täiesti välja surnud. Kõik poed ja enamus söögikohad (!!!?) pannakse viiest kuuest juba kinni. Ja tänavad olid ka inimtühjad, ei olnud kellegi käest küsida ka. Selline on siis osariigi pealinn, mida reklaamitakse igal pool: „Hobart, the way life should be“ või „spirit of Tasmania“ Hmm, huvitav... tol õhtul ei leidnud me seda Tasmaania vaimu küll kuskilt, sest linn oli täiesti välja surnud. Ja ometi on neil siin praegu suvi, st kõige soojem aastaaeg. Päeval oli temp 20 kraadi, õhtud on jahedamad, jope tuleb ikka peale visata. Leidsime pika jalutamise peale ühe lahti oleva toidupoe üles, kust saime end hommikusöögiga varustada ja õhtust sõime ühes hiina restoranis (kõik õhtul lahti olevad söögikohad olid kas hiina või tai söökidega). Enamus inimesi linnas olid ka pilukad. Hiinakas oli haruldaselt paha ja minu seedimine seda kohe mitte vastu ei võtnud. Veetsin ühe unetu öö koridori peal asuvas külmas WC-s. Egiptusest ostetud kõhurohi õnneks aitas ja vastu hommikut sain natukene magada ikka ka.

09. detsember, Hobart
Nagu võluväel oli linn hommikuks siiski taas ellu ärganud, kõik asutused olid lahti ja inimesed tänavatel. Seadsime varakult sammud turismiinfosse ja läksime kohe Mount Wellingtoni vallutama, mis on üks kõrgemaid mägesid Tasmaanial – 1274 meetrit. Arvestades vähest und läksime lihtsama vastupanu teed ja võtsime bussituuri, mitte ei hakanud 3 tundi üles ronima. Saime peaaegu privaattuuri, peale meie oli bussis veel ainult noor hollandlanna, kes meie kombel seljakotiga reisis. Teel mäkke nägime erinevaid Hobarti linnaosasid. Meie öömaja asub uuslinnas, mis ehitati 1950-ndatel ja näeb väga kole välja. Arhitektuurilist väärtust pole linnaosal üldse. Me ei teinud viie päeva jooksul linnast isegi ühtegi pilti. No ei leidnud midagi pildistamisväärset. Samas vanem linnaosa on väga kaunis aedlinnak. Südalinn ja uus linnaosa asub lahe ääres orus, aedlinnak ronib järjest mägedest ülespoole. Kõikjal on ühekordsed majad koos väga iluste aedadega ja vaadetega mägedele ning lahele. Tasmaania idakaldal on kõik aiad aednike unistused – aiad on paksult suuri roosipõõsaid täis, lisaks väikesed palmid ja igasugused muud värvilised lilled.
Buss ronis mäe otsa peaaegu tund aega. Kui all linnas oli päris soe päev, siis üleval mäe otsas pidime selga panema kõik riided, mis kaasas olid (ka kindad). Tuul oli nii tugev, et pidin fotoka kõvasti käe ümber siduma, sest muidu oleks võinud selle käest ära puhuda. Aga see vaade, mis sealt avanes... lihtsalt kirjeldamatu! Tasmaania on hästi mägine ja mägede vahel on rohkelt erinevaid lahesoppe. Mäe otsast võis giidi sõnul näha 20% kogu osariigist. Taevas oli väga selge ja tänu sellele nägime tõesti väga kaugele. Tegime mäeotsast ühe panoraampildi ka, see on siis kõigest väike osa sellest, mida sealt ülevalt nägime. Mäest alla sõites saime puhta allikaveega tühjad pudelid ka täita :)
Õhtul lugesime turismiinfost saadud brošüüre ja pidasime plaani, kuhu loodusesse autoga sõitma minna. Internet on siin osariigis veel suurem haruldus ja kui koha leiad, siis on see nii aeglane ja maksab hingehinda: 9 dollarit tund.

10. detsember, Zoodoo ja Port Arthur
Saime hommikul rendist väikese Hyundai Getzipunni olematu mootoriga ja jätsime Hobarti selja taha. Marko sai jälle harjutada vasakul pool sõitmist. Kojamehed käisid alalõpmata ;) Neil on ju suunatule ja kojameeste kangid ka vastupidi. Ja seekord pidi ta kõigele lisaks ka vasaku käega käiku vahetama. Kerge see ei olnud, aga ta sai täiesti suurepäraselt autojuhtimisega hakkama. Paar korda tahtis käigukangi asemel ukselingist haarata. Mitte ühtegi liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud. Nagu mainitud sai, on maastik siin väga mägine, mis tähendab, et tee käis absoluutselt kogu aeg mäest üles ja mäest alla. Lisaks oli ta hirmus käänuline ja tihti oli ka teid, kus ühel pool oli kaljusein ja teisel pool kuristik või vesi. Ja selliseid üherealisi kitsaid teid nimetavad nemad kiirteeks! Esimene kiire peatus oli Richmondi silla juures, mis ehitati 1823.aastal ja oli oluline ühendustee Hobartist mujale Tasmaaniasse. Tee peale jäävatel lahtedel võis näha suurte parvede kaupa musti luikesid, kes on kogu Austraalias väga levinud.
Keskpäevaks jõudsime väga lahedasse loomaparki nimega Zoodoo Wildlife Park. Võtsime esimese asjana safaribussi, mis oli äärmiselt naljakas sõit. Tegemist oli siis ise kokku klopsitud ilma akendeta bussi moodi sõiduriistaga. Bussijuht andis kõigile kätte paberkotid loomasöögiga. Esimesena sõitsime emude juurest läbi. Bussijuht õpetas kõiki hoolega, et hoidke paberkoti põhjast nii kõvasti kinni, kui suudate ja siis emud nokivad toitu koti pealt. Aga kohe, kui emud nägid meie bussi tulemas, tormasid nad näljastena meie juurde ja pistsid oma hirmus suured nokad bussi ja nõudsid süüa. Ütleme nii, et emud mitte ei nokkinud koti pealt, vaid nad said kerge vaevaga kõikide inimeste käest toidu koos kottidega kätte. Inimesed (mina seal hulgas) lasid kiiresti kotist lahti ja varjusid kisades bussi keskossa varjule. See oli nii naljaks, aga samas olid emud ikka väga hirmutavad. Nad on nii suured! Järgmine lõbustus oli jaanalindude vahelt läbi sõitmine, kus jätkus sama kiljumine ja kiirelt toidukottidest vabanemine :) Järgmisena sai toita kitsi (kes bussi saabudes kiirelt bussi hüppasid ja süüa nõudsid) ja ponisid. Viimane söögipeatus oli kaameli juures. Marko üritas minust ja kaamelist pilti ka teha, aga väga hästi ei õnnestunud.
Kõige lahedam kogu loomaaia juures oli loomulikult känguruaed, kuhu sai lihtsalt sisse astuda ja siis kängurusid peost toita ja silitada. Nad on nii nunnud ja nii pehme karvaga!! Toita sai väiksemaid kängurusid, keda nimetatakse Wallaby-ks. Suuremad kängurud olid juba suletud aia taga. Aga need wallabyd on küll nii armsad, et hea meelega viskaks riided kotist ja pakiks ühe sellise hoopis omale sisse :) Samuti nägime seal ära Tasmaania Kuradi (Tasmanian Devil ehk Tassie Devil). Markole meeldis tema kõige rohkem, ta on selline väiksemat sorti koera suurune, teda kahjuks paitada ei saa, ta on siiski lihatoiduline kiskja. Välja näeb nagu karu ja nirgi ristsugutis.
Lühikese peatuse tegime Pirates Bay juures, kus vaheldumisi kaunite liivarandadega on kõrged kaljud. Paistab, et siinne jahe, aga väga selge vesi on täis eksootilisi kalu, mida hommikul mõõna alguses endale söögiks korjata saab. Sattusime ühele liivasele rannale, kuhu tõus oli toonud palju krabisid. Teises rannas nägime musseleid. Kohalike majade väravates olid sageli sildid üleval, et värsked austrid, musselid, vähid jm värske kala. Nämma, oleks ainult koht, kus neid küpsetada. Kahjuks jäid need meist söömata. Ilmaga meil vedas, päike paistis ja oli nii 19 kraadi sooja. Tasmaanias on Austraalia kõige külmem kliima. 20 kraadi ümber on ilm ainult suvel ehk praegu. Talvel on läänekaldal ja mägedes paks lumi. Mägede ümbruses võib ühe päeva jooksul ära näha kolm aastaaega: suvi, sügis ja talv. Kui rahvusparkides (millest koosneb pool Tasmaaniat) jalutama lähed, siis on igal pool hoiatavad sildid üleval, et ilmastikukindlad riided peavad kaasas olema, sest ilm võib tunni ajaga muutuda. Ja kuigi siin on väga ilusad ja maalilised lumivalged liivarannad koos erksinise veega, ei ole vesi kahjuks kunagi ujutav (kui sa just pingviin ei ole või talisupleja). Proovisime ikka paaris kohas jalgupidi vees käia, aga no üle 15 kraadi see küll ei olnud, sest varsti hakkasid jalad krampi tõmbama. Aga vesi on küll nii puhas ja nii erk-, erksinine. Ma ei ole kunagi nii kirgast sinist vett näinud.
Nägime veel Tasman Arch'i ja Devils Kitchen'it, mis on kõrged kaljuseinad, millest meri on läbi murdnud, moodustades nii kaljust loodusliku kaarsilla, kus vesi all loksub. „Saatana köök“ on suur kalju, kuhu vesi on uuristanud väikesed koopad sisse.
Port Arthur on 19.sajandi vangla, mis asub 33 hektari suurusel maa-alal kauni lahe ääres. Vanglana avati see koht 1833.aastal, kuhu hakati siis vange Inglismaalt laevadega tooma. Näiteks saadeti siia vanglasse asumisele isegi varguse pärast. Üks mees sai 8 aastat vanglat Port Arthuris sellepärast, et varastas hobuse. Vangla asus tõeliselt ilusas kohas: väikeste mägede vahel kauni lahe ääres. Vangide elu siin kerge ei olnud, tehti päevad läbi rasket tööd, kasvatati oma söök ise ja ehitati suuri laevu. Lisaks leidus siin ka üks arst, kellele meeldis vangide peal igasuguseid katseid teha. 1877.aastal vangla suleti, paljud hooned hävisid metsatulekahju tagajärel. Peagi tekkis samale territooriumile väikene linnake nimega Carnarvon. Vangla territooriumist sai enne 19.sajandi lõppu suur turismimagnet ja paljudmajad ehitati ümber hotellideks, külalistemajaks ja muuseumiks. 20.sajandi keskel muutis osariigi valitsus Port Arthuri ja kogu 33 hektari suuruse territooriumi ajalooliseks mälestiseks ja toimib hetkel ainult muuseumina. 28. aprillil 1996. aastal toimus Port Arthuris hirmus massimõrv, kui üks hullunud mees lasi 35 inimest maha, sh külastajad ja muuseumi töötajad. Kurb ajalugu on nii kaunil maastikul.
Ööbisime poolel teel Freycinet Rahvusparki. Leidsime ühe laheda karvani pargi, kus saime üle pika aja magada normaalses voodis, kus oli oma köök, elutuba ja vannituba. Ja maksis see kõik ainult 10 dollarit rohkem kui Hobarti kole hostel.

11. detsember, Üheksa Miili rand (Nine Mile Beach), Freycinet Rahvuspark (Freycinet National Park)

Äratus oli jälle kaheksast ja asusime varakult teele. Esimene asi, mida kaugelt nägema hakkasime oli Üheksa Miili rand (Nine Mile Beach), mis oli lihtsalt uskumatu vaatepilt mäe otsast. 9 miili pikkune valge liivarand! Aga taaskord, ujuda ei kannata. Ranna ääres sõites nägime korduvalt sipelgasiili üle tee jooksmas. Pilti kahjuks teha ei õnnestunud, sest iga kord, kui auto seisma jätsime ja talle lähenesime, puges tema peitu. Aga sipelgasiil on siis umbes kolm korda suurem kui meie siil ja tema okkad on ka kolm korda pikemad. Maantee peal sõites võis loomulikult näha pidevalt alla aetud kängurusid ja isegi vombatit. Noh, see et jänes üle tee kalpsab ja mõlemal pool teed liikluse kinni paneb, ei ole ka Eestis kuigi suur haruldus. Jäneseid on siin ka palju. Ühe merelahe ääres nägime kivide otsas pingviine istumas (samasugused nagu Melbourne's).
Pärastlõunal jõudsime Freycinet Rahvusparki. Seal võtsime ette 3 tunnise matka. Eesmärk oli jõuda Wineglas Bay (Veiniklaasi laht) vaateplatvormile ja alla rannale välja. Matk oli brošüüride järgi märgitud kui raske matkarada ja seda ta ka oli. Õnneks oleme mõlemad suutnud omale osta väga head matkasaapad, mis on end igati õigustanud. Vaateplatvormile jõudmiseks tuli ronida üle 450 meetri kõrguse mäe peaaegu tippu välja. Kilometraažilt oli tee pikkuseks 1,3 km, me kõndisime nii kiiresti, kui suutsime ja ikkagi kulus sinna jõudmiseks 40 minutit. Tee oli ainult üles mäge, kohati koosnes tee ainult kividest, mida mööda tuli üles turnida. Lisaks oli reisi kõige kuumem päev, päike paistis lagipähe. Vett kulus igal juhul väga palju ja vaateplatvormile väljajõudes hingeldasime nii, et hing paelaga kaelas. Aga vaade, mis sealt avanes oli igati vaeva väärt. Wineglas Bay on nagu maapealne paradiis oma sillerdava sinise vee ja lumivalge liivarannaga. Loomulikult ümbritsevad lahte veel kolmest küljest maalilised mäekünkad. Miks laht sellise nime on saaanud, ei ole teada. On kolm varianti, miks tal selline nimi on: 1) laht on veiniklaasi kujuline, 2)lahe vesi on nii selge nagu veiniklaas ja 3) 19.sajandi alguses oli vaalküttimine väga populaarne ja vaalu kütiti nii palju, et nad sattusid väljasuremisohtu ja ükskord oli lahe vesi vaalaverest punane, võib olla on just viimase tõttu hakatud seda kohta nimetama Wineglas Bay'ks.
Nüüd olime suure vaeva ära näinud ja mäe otsa roninud, aga rannaliivale saamiseks tuli ju alla tagasi ronida. Tee randa oli väga karm, järsud langused ja ei mingit teed ega teepiirdeid. Enamasti oli teeks kividest moodustunud trepid, mis kulgesid nii, et ühel pool kaljusein, siis kaks väikest kivi kõrvuti, mis moodustasid trepiastme ja vaskakul pool oli sügav kuristik. Alla oli veel ok ronida, aga pärast üles tulek oli väga raske. Rand oli siis all samamoodi maaliliselt ilus, aga külm. Panime jalad küll vette ka, aga ujuma ei kiskunud, lisaks puhus mere pealt väga külm tuul. Randa jõudes tervitasid meid metsikud kängurud! Nad väga inimest ei kartnud, aga samas pai ikka teha ei lasknud. Ma olen juba nii palju kängurutest pilte teinud, aga iga kord, kui neid jälle näen, haaran kohe fotoka. Huvitav kas aasta lõpuks jõuan selleni, et enam ei taha kõiki kängurusid pildistada? ;) Istusime rannaliival ja puhkasime jalgu ning pidasime pikniku. Söömise ajal ilmusid lahte ka 2 delfiini! Ujusid paar korda kalda lähedalt mööda, aga ilusaid veest hüppeid kahjuks ei teinud. Wineglas Bay on tõeliselt ilus. Üldse on Tasmaanias väga palju ilusaid randu ja täitsa vihale ajab, milline raiskamine see on, sest ujuda ei saa neis üheski. Kahju.
Tee auto juurde oli väga väsitav ja raske, 50 minutit, sellest enamuse ajast üles mäkke. Aga tee peal nägime veel väikeseid armsaid sisalikke ja ohtralt kängurusid.
Peale matka sõitsime 3 tundi Hobartisse tagasi, kus broneerisime endale neljapäeva ja reede õhtuks öömaja The Pickled Frogi hostelisse. See oli küll kohutav lõpp nii ilusale päevale. Hobart on ikka õudne koht ja selle öömajad täielikud peldikud. Kuigi foorumid kiitsid seda kohta väga, oli see veel õudsam kui meie esimesed kaks ööd siin linnas. Saime esimeseks ööks kahese toa, aga ülejäänud päevad olid teised toad täis, nii et teise öö pidime magama neljases toas. Ma tõesti ei tea, mille eest me üldse raha maksime. Kahene tuba maksis sama palju, kui Hollyden Lodge's, aga selle eest saime neli seina ja narivoodi (kuigi kirjade järgi pidi olema doublebed). Ning kraanikausi ka, mis nägi nii räme välja nagu vanglas, mida ei ole keegi aastakümneid puhastanud. Tuba oli eelmistest elanikest täiesti koristamata, me pidime ise voodilinu vahetama, käterätiku saab raha eest lisaks osta ja dušširuumid nägid välja sellised, et peab ette vaatama, et pessu minnes hoopis mustemaks ei saa. WC-s ei ole paberit kah. Ja kogu selle „ilu“ eest pidime maksma 60 dollarit öö eest (hommikusöögist ei tasu unistadagi, see tuleb nagunii igal pool ise muretseda). Ma siiralt loodan, et see jääb kõige hullemaks öömajaks meie reisi jooksul, aga kindel muidugi olla ei saa. Tuleb välja, et foorumites antud hinnanguid ei saa usaldada. Wellingtoni mäe otsas käies rääkis giid, et Tasmaanias ei ole (keegi ei tea, mis põhjustel) tasulisi kiirteid, prussakaid ja termiite. Jumal tänatud, sest „Marineeritud konnas“ oleks vastasel juhul prussakad raudselt olemas.

12. detsember, Mount Field National Park, lõunatipp

Ärkasime hommikul taas vara, et kiiresti siit koledast kohast kaunisse loodusse pääseda. Esimene peatuspunkt oli Mount Field Rahvuspark, kus tegime kokku natukene üle tunni ajase jalutuskäigu. Kui Feycinet rahvuspark on mägine ja kivine, siis Mount Field on juba troopilisema kliima ja taimestikuga park. Eesmärk oli jõuda Russell Fallsi juurde, mis on väga kõrge, ilus ja veerohke kosk. Tee koseni oli seekord kerge ja ei nõudnud erilist pingutust. Mets oli väga ilus ja saime kopsud mõnusat värsket troopilise metsaõhku täis tõmmata. Russel Fallsi juurest ronisime natukene kõrgemale mäe otsa, kus oli väikene Horseshoe Falls. „Hobusekinga“ kosk oli oluliselt väiksem, aga ilus sellegi poolest. Jõekeses elav nokkloom oli kahjuks luba küsimata lõunale läinud ja teda me ei näinud.
Viimasena tegime 20 minutilise jalutuskäigu eukalüptipuude vahel. Siin kasvab üks eukalüpti sort, mis kasvab väga kõrgeks. Kõige kõrgem hetkel elus olev puu on 110 meetri kõrgune. Meie nägime oma silmaga 79 meetri kõrgust.
Edasi sõitsime autoga Austraalia kõige lõunapoolsemasse tippu, kuhu autoga võimalik sõita on – Crockle Creek. Kahjuks jõudsime nii hilisel pärastlõunal kohale, et ei jõudnud enam kahetunnist matka ette võtta, et jõuda Southern Oceani juurde välja. Sealt tipust oleks olnud näha ainult ookean ja järgmine manner oleks olnud Antarktika. Aga me sõitsime siis vähemalt nii lõunasse, kui autoga võimalik oli, kuni tee sai lihtsalt otsa. Tee lõppes suure vaala skulptuuriga. Lugesime, et tegemist on elusuuruses vaala skulptuuriga. Nii, et vaadake pilte ja näete, kui suured need loomad võivad olla. Hämmastav. Kunagi oli siin lahes ka väga palju vaalu, aga kahjuks kütiti neid omal ajal nii palju, et praegu võib neid harva näha. Lahesopp oli taas imekauni liivaga ja seal oli nii vaikne. Meri loksus tasa, vesi oli täiesti läbipaistev ja kuigi seal oli väga palju telkide ja karvanidega matkajaid valitses mere ääres täiesti õnnis vaikus. Istusime peaegu maailmaserval.... Cockle Creekis elab isegi kolm elanikku! Ilmselt toituvad nad sellest, mis meri neile annab, sest lähim asustus on päris kaugel. Vot sellises kohas võiks olla suvila, kus saab rahus seda kaunist loodust nautida ja energiat ammutada. Täiesti idülliline koht. Ilus lõpp meie Tasmaania avastamisele.
Autoga tallasime kolme päeva jooksul kokku 1000km maha. Ja ei ole väike auto ökonoomne midagi...keskmiselt 7L/100le ja vähemalt 90% maanteesõitu. Lisaks kippus tõusudel meie ja meie pakkide vedamisel ära surema.
Kokkuvõttes siis: Tasmaaniasse tasub tulla loodust avastama ja nautima. Linnaturismi siin teha ei saa, sest linnad on kõik sellised ühe peatänavaga väikesed külakesed. See eest mäed, meri ja loomad on väga kaunid ja avastamist väärt! Ja soovitav on end soojade ja vihmakindlate riietega varustada, Annela sai endale nohu siin.

Täna on 13. detsember. Lendame õhtupoole Melbourne`i tagasi, kus ööbime ühe öö ja pühapäeval saame uue rendiauto, et hakata mööda Great Ocean Roadi (guugeldage, saate teada, millega tegu) Adelaide´i poole sõitma. Seiklused jätkuvad :)

Ja kõigile teadmiseks, Markol on ka nüüd ainult Austraalia mobiili number: +61404335115. Eesti number enam ei tööta!

1 kommentaar:

varsa ütles ...

Tere
Kuidagi uskumatu tundub, et maailma ääre peal istusite - seal, kus see suur vaal oli...
On ikka värk seal Tasmaanias!
Opossumi pilt oli ka väga armas, vaatasin: pehme pruun loom tundub.

Loodetavasti sujub kõik edaspidigi sama lõbusalt Marin