laupäev, 29. november 2008

Saksamaa 24.11.-28.11.

Istume hetkel Istanbuli lennujaamas ja ootame ülimugavat Emirate´si lennukit, mis meid lõpuks ometi soojale maale viib. Minul on tänaseks igatahes kurk haige. Euroopa ei ole kahjuks talvel ilma poolest kuigi turistisõbralik, ükskõik kui palju hõõggveini ja iirikohvi ka ära ei joo ja kui mitu kihti riideid selga ei topi, ikka hakkab paari-kolmetunnise jalutuskäigu järel külm. Täna ei viitsinud me paariks tunniks Istanbuli peale türklastega kauplema minna. Kasutame pigem ooteaega blogi ja piltide täiendamiseks. Frankfurdi lennujaamas läks väga pikalt täna – 1,5 tundi sisenemisest kuni väravani välja jõudmiseni.Check-in ja selle nõmeda turvakontrolli järjekorrad olid jube pikad. Olime natukene enne seitset hommikul lennujaamas, mis tähendab, et ärkasime kell 5.15 hommikul. Magama saime kahe paiku öösel. Me ei olnud just kõigee virgemad ega rõõmsamad inimesed siin. Check-in-s pidime ka tükk aega mehele selgeks tegema, et eestlastel ei pea Türki sisenemiseks viisat olema. Tema ikka vastu, aga arvuti nõuab mult viisa numbrit. Lõpuks ütlesime, et kui vaja, siis ostame piiri pealt. Istanbuli lennujaamas vaatas passikontrolör jälle Eesti passe nagu lehm jäähokit. Hakkas ka esimese hooga passi lappama, et kus viisa on. Lõpuks võttis mingid paberilehed välja ja hakkas riikide nimekirjast näpuga Eesti nime otsima. Hapu näoga pidi tunnistama, et meil tõesti ei pea viisat olema ja lõi templi passi. Aga nüüd siis peamise juurde - Saksamaa.
24-ndal jõudsime kenasti Saksamaale. Nele oli ilusti lennujaamas autoga vastas ja tallasime kohe Heidelbergi. Marko pandi muidugi kohe rooli, aga õnneks oli autos olemas GPS, mis meid suuremate probleemideta Frankfurdist Heidelbergi juhatas. Kohale jõudsime suht hilja ning midagi muud peale kultuuri degusteerimise ette ei võtnud. Lisaks jätkus Annelal ja Nelel juttu kauemaks (suisa kaheni öösel), sest ei ole teda ju pea pool aastat juba näinud. Nele ja Andres elavad alates juulikuust Heidelbergis, kus Andres töötab NATO juures ja Nele on koduperenaine. Esialgu igatahes mitte meeleheitel :) vaid paistis üsna õnnelik. Järgmise päeva plaaniks oli Luxemburg.

25. november, LUXEMBURG
Sõit osutus arvatust oma 50km pikemaks, aga ajaliselt see suurt ei muuda....kadedaks ajavad oma kiirteedega. Ehk kokku siis 250km üks ots ja ajaliselt kulus selle läbimiseks 2,5 tundi. Taaskord oli suureks abiks GPS. GPS on üks ütlemata hea asi, tema ainuke miinus on see, et ta tekitab sõltuvuse. Kuulad ainult tema juttu ja keerad täpselt sinna, kuhu käsib ning lõpptulemuseks on see, et sa ei mõtle ise üldse kaasa ja linn ei jää absoluutselt meelde. Tavaliselt on nii, et kui oled ühe korra kaardi abil linnas orienteerunud, siis järgmisel päeval on suunad enam-vähem meeles ja selged. Samas on see kaardiga võõras linnas sõitmine ka üpris närvesööv, nii et igatahes tänud inimesele, kes nii vajaliku vidina leiutas.
Heidelberg on ilus mägedevaheline linnake. Teel Luxemburgi läksid mäed aina ilusamaks ja kõrgemaks.
Luxemburgis oli ilm esimest korda enamvähem turistisõbralik (paar plusskraadi, tuult ei olnud ja midagi ei sadanud pähe ka) ning jalutasime vanalinna läbi. Vanalinna osa on selline tüüpiline jõuludeks valmistuv kesk-euroopa linnake oma kaunistuste ja kohe kohe avatava jõuluturuga. Linna peaväljakul olid soomlased omad hõõgveini ja suitsulõhe putkad juba avanud. Loomulikult jõime esimese asjana ka topsi hõõgveini ära. Hõõgvein on siin kandis üpris tuntud veel. Belgias näiteks ei saa seda küll tavalisest toidupoest osta, aga see eest IKEA poest kuus pudelit pakis. Saksamaal leidub hõõgveini suisa igas poes ja maksab meeldivalt vähe. Luxemburgi kesklinn asub 350 m kõrgusel merepinnast ja ilm oli seal veits jahedam kui Saksamaal. Linna ümbritsevad kõrged kivimüürid ja sügav org, mida saab ületada kõrgete ja ilusate kivist kaarsildade kaudu. Kesklinna osa on meeldivalt kompaktne ja kolme tunniga said kõik linnas olevad vaatamisväärsused läbi käidud. Luxemburgi kohvikus jäime esimest korda keelega hätta. Ettekandjad rääkisid prantsuse keeles, samuti oli menüü prantsusekeelne. Suutsime sealt midagi välja valida, aga sellele järgnes prantsusekeelne vadin, millest saime nii palju aru, et neid asju enam ei saa. Näidati näpuga ainult paarile võileivale, mida osta saime. Võtsime seda, mis anti ja saime kohvikõrvale kerge lõunasöögi kätte. Me muidugi ei teadnud alguses, et Luxemburgis on kaks riigi keelt – prantsuse ja saksa keel. Oleksime võinud saksa keeles kohvikus juttu teha. Nele on juba kursustel käinud ja söögitellimisega saab enamasti ilusti hakkama. Piltidel võib näha mind ja Nelet mingi sinise naise taustal, ärge küsige, millega tegu on, me ei tea. Aga see tädi oli igal turistipostkaardil ja no eks me tegime siis ka temast pilti. Luxemburgi linnakaarti paberkujul meil ei olnud, vaatasimegi postkaartide pealt, mida on kõige rohkem pildistatud ja hakkasime lihtsalt mööda tänavaid kõndima. Lõpuks nägime kõik olulised majad ja kohad ära.
Tagasiteel käisime linnaäärses kaubanduskeskuses, et leida midagi kohalikku söödavat-joodavat. Maiust või sokolaadi neil ei ole, kõik on Belgia või Pransusmaa omad. Õlut aga küll. Umbes pooled proovituist olid päris head, teised mitte nii väga ja mõned ikka lausa pahad.
Õhtul käisime Heidelbergis eestlaste kogunemiskohas “Sääselondis” söömas (kahjuks ei mäleta kõrtsi saksa keelset nime. Nele aita). Kõrtsi omanik on soomlane ja iga kuu esimesel neljapäeval on seal kohalike eestlaste kogunemine. Proovisime kohe esimesel õhtul kõik saksa traditsioonilised söögid ära – hapukapsas, praekartul, suitsetatud sealiha, vorstikesed ja kartuliga täidetud sealiha. Ehk veelkord saime jõulusööki süüa. Vaagen, mis me kahepeale nimetatud söökidega tellisime, oli nii suur, et pärast ägisesime tükk aega. Üldiselt pididki söögiportsjonid Saksamaal suured olema. Hinnad muidugi on ka pisut kõrgemad kui Eesti kõrtsudes. Kohalike palgad on muidugi ka kõrgemad, lihtsalt eestlase jaoks on kallim siin väljas käimine (praad alates 150 eek inimese kohta ja poolene õlu 50 eek). Belgiaga on söögihinnad enamvähem samad, õlu oli Belgias kallim. Aga mõlmas riigis on võimalik poest palju inimlikuma hinna eest häid veine osta kui Eestis.

26.november, HEIDELBERG
Heidelbergis on mitu suurt USA sõjaväebaasi. Kõik baasid ja ameeriklaste elurajoonid on peale 11.septembrit kõrgete aedade ja okastraadiga piiratud. Ent nende baaside juures on üks hea asi – neil on suured USA poed. Saksamaal elavate ameeriklaste jaoks kehtib reegel, et nemad peavad seal riigis saama asju ja toitu osta täpselt sama hinna eest, mis nad USAs elades maksaksid. Kõikidele NATO juures töötavatele inimestele ja nende peredele on väljastatud baasi territooriumile sissepääsuluba. Nii läksime meiegi Nelega ühte baasi poodlema. Riide- ja kosmeetikapoodides olid tõesti soodsad hinnad, aga kuna me teatavasti peame kogu oma elu kogu aeg seljas tassima, siis pidime kriitilise pilguga neis käima ja ostsime ainult mõned vajalikud riided. Ja parfüümid olid nii odavad – Eestis üle tuhande krooni maksev Versace´i lõhn maksis näiteks 400 eek jne. Ja loomulikult oli seal suur DVD ja CD pood, kust võik imeodava hinnaga head ja paremat kokku osta. Nii, et tagasiteel tuleb Nelele ostunimekiri esitada või ise konkreetselt shoppamise eesmärgil tagasi tulema.
Kell 16.30 algas meil ekskursioon major Martin Avameri juhendamisel. Martin on Heidelbergis elanud juba üle kolme aasta ja on suur ajaloohuviline. Heidelberg (aeg ajalt kasutatud linnanimetamisel lühendit HD) asub kahe mäe vahel orus.
1935.aastal ehitasid päikesekummardajad eesotsas Himmleri ja Goebbelsiga ühe mäe otsa võimsa amfiteatri, kuhu mahub 20 000 inimest. Tee teatri juurde algab filosoofide alleelt. Tänapäeval on amfiteater populaarne Volbriöö tähistamise koht. Alt linnast hakkavad inimesed tõrvikutega üles mäkke marssima ja lava keskele tehakse suur lõke. Eelmisel aastal suudeti kokku lugeda üritusel 11 000 inimest. Linnavalitsus on sellisel kujul organiseerimata ja registreerimata volbriöö tähistamisele vastu ja politsei keeldub korda tagamast. Aga samas ei ole üritusel kunagi keegi purupurjus olnud ega tekkinud muid sekeldusi. Amfiteater oli väga võimas ja kujutasime vaimusilmas ette, et siin kohas oleks sellise rahvamassiga päris vahva volbriööd tähistada. Seega, 2010.aasta volbriööks tuleb Heidelbergi tagasi tulla.
Amfiteatrist kõrgemal asusid veel kloostrivaremed, mille ainsa enamvähem korralikult säilinud tornist avanes imeilus vaade all orus paiknevale öisele linnale.
Amfiteatrist allpool asuvad Põrguväravad. Tegemist on majakesega, mille keskel on 56m sügavune tühi kaev. Legendi järgi istunud Hugo väravate juures ja oodanud Põrguväravate avanemist. Peale seda ööd kirjutas ta koju naastes “Hüljatud”. Heidelberg on tegelikult vana ülikoolilinn. Esimest korda avati Heidelbergi Ülikool juba 14.sajandil. Siin linnas on läbi aegade käinud mitmeid kirjanikke ja filosoofe inspiratsiooni otsimas. Paljud otsivad siit Heidelbergi vaimu nagu Tartus Tartu Vaimu.
Vastasmäe poole peal asub äärmiselt suur, ilus ja romantiline Heidelbergi Loss. Loss on mitmete naabrite “külaskäikude” tagajärel palju kannatada saanud, aga palju on ka renoveeritud. Lossi valitsejad on vahetunud ja igaüks on sinna jätnud midagi endast ja oma ajastust. Kogu kompleks on erinevate ehitusstiilide kogum. Lossi koos oma aedadega on väga suur ja õhtul kenasti valgustatud. Lossi juurest avaneb äärmiselt romantiline vaade mõlemal pool jõekallast asuvale Heidelbergile. Ameerikas ja Jaapanis on kõige suuremaks unistuseks just seal lossis abiellumine.
Õhtu jätkus traditsioonilse saksa õhtusöögiga jalakäijate tänaval asuvas kõrtsis. Peale kõrtsiskäiku jalutasime veel õhtuses linnas ringi, kus oli äsja avatud jõuluturg ja keset kolmapäeva õhtut oli linnas väga palju inimesi liikvel. Heidelbergis olid igal õhtul kõrtsid ja tänavad rahvast täis. Tore on näha nii elavat linna ja ise ka sellest melust osa saada. Tallinn sureb küll talvel üsna välja, siin linnas seda muret ei ole. Loomulikult jõime õhtu lõpetuseks jõuluturul veel ühed glögid ja lõbustasime end keset vanalinna asuval liuväljal ukerdavate inimeste vaatamisega.
27. november, HEIDELBERG
Viimasel Saksamaal oleku päeval võtsime turistiks olemist väga rahulikult ja käisime ainult Heidelbergi keskklinnas ringi. Tegime veel mõned shopingud ja nautisime ilusat ilma jõe ääres jalutades. Ilm läks tõesti lõpuks mõnusaks, termomeeter näitas 6 soojakraadi ja päikese käes oli veelgi soojem. Loomulikult käisime siinsel jalakäijate tänaval (Hauptstrasse) asuvas Hard Rock Cafes ka. Jälle ühes HRC-s käidud ja linnuke kirjas. Tegemist oli üheksanda HRC-ga, kus käisime. Aga oi kui palju neid veel maailmas on...
Õhtul ootas meid ees taas asjade pakkimine ja viimane saksa kultuuri degusteerimine. Leidsime nii mõnedki väga head õlled ja kuigi Nele pakkus aktiivselt ka Eesti õllesid, ei ole nende järgi veel igatsust tekkinud. Praegu veel oleme kõigele uuele ja huvitavale avatud.
Suurimad tänud Nelele ja Andresele, kes meid vastu võtsid ja eriti Nelele,kes viitsis meile turistiprogrammi välja mõelda ja igal pool kaasas käia. Tänud Martinile väga huvitava linnatuuri eest! Ja muidugi Andresele, kes jõudis ainult kolm tundi pärast neljapäevaselt lähetuselt naasmist kodus magada ja siis meid autoga Frankfurdi lennujaama sõidutas! Heidelberg oli väga ilus ja mõnus koht, sinna tahaks kindlasti tagasi.
Piltidega peate kahjuks ootama kuni me Austraaliasse jõuame. Dubai nimelt on blokeerinud flickr.com pildialbumi kasutamise.

esmaspäev, 24. november 2008

Belgia 20.-24.november

Neljapäeva õhtul saabusime kenasti Brüsselisse. Uskumatu, aga Estonian Air väljus isegi viis minutit plaanitust varem :)
Tiit oli meil kohe lennujaamas vastas ja seega ei pidanud ise kuskile orienteeruma hakkama. Tiit on siis Marko sõber, kes elab juba 5 aastat oma perega Brüsselis ja töötab euroametnikuna. Tiidul ja Marial on kaks tütart ja nad elavad Brüsseli äärelinnas Tervurenis. Tervuren on ilus aedlinnak, kus valdavalt on eramajad ilusate hoovidega. Tiit ja Mariagi üürivad hetkel väga ilusat maja koos piisavalt suure hooviga, kus saab suvel grillida ja chillida.
21. november, BRÜSSEL
Reedel tutvusime Brüsseliga. Kesklinna saamiseks tuli sõita igivana trammiga ja metrooga. Me tegime siiski ainult trammisõidu ja lõpp-peatusest jalutasime vanalinna. Montgomery peatusest astusime välja ja esimene sihtpunkt oli Juubelipark koos kaunite väravatega (vt pilte). Esimene peatuspaik oli kohe väravate juures asuv Automuuseum. Muuseumis saime end uuesti üles soojendada, sest ilm oli üpris kole-kõva tuul ja kraade võis olla 4-5 ümber. Nii et esialgu ei õnnestunud soojemasse kliimasse saada.
Automuuseumis võis näha sõiduvahendeid alates tõldadest kuni tänapäevaste autodeni välja.
Edasi liikusime eurokvartali poole ehk siis suured betoonist ja klaasist majalahmakad. Euroametnike maju oli kohutavalt palju ja erilist arhitektuurilist väärtust neis ei olnud. Tunnen siiralt kaasa neile, kellel on vaja nendes majades koosolekutel käia, seal ikka annab õiget ruumi üles leida.
Brüsseli vanalinn on tüüpiline Eruoopa vanalinn. Ilus, kompaktne ja lihtne liigelda. Saime Tiidu käest isegi linnakaardi, aga seda ei läinud vaja, linnas kordagi ära ei eksinud. Loomulikult on vanalinn paksult täis shokolaadipoode ja kõik väidavad, et just selles poes on maailma kõige parem Belgia shokolaad. Poodide vaateaknad olid väga ilusad ja sissekutsuvad. Loomulikult käisime ära ka Pissiva Poisi juures ja õhtul pubituuri ajal näitas Tiit meile, et on olemas ka Pissiv Tüdruk.
Vanalinnast suundusime metrooga järgmiste turismiatraktsioonide juurde - Aatom ja Mini-Euroopa. Aatom on hirmus suur ja mitte just kõige kaunim ehitis. Aatomi sisse saab ka minna ja vaadata kogu linna ülevaltpoolt, kahjuks oli selleks hetkeks ilm nii koledaks läinud, et linna polnud kuigi hästi enam näha. Just see hetk, kui me metroost välja tulime ja Aatomi juurde suundusime, tuli päeva kõige suurem padukas ja mitte kuskile ei olnud varjuda. Ühesõnaga Aatomi piletikassasse jõudes olime läbimärjad ja see tuul seal juures veel oli lihtsalt kohutav. Kahjuks jäi meil ka Mini-Euroopa nägemata, sest vihma ainult kallas. Aga Mini-Euroopa idee poolest on siis suur park, kus on kõikide Euroopa riikide iseloomulikemate asjade maketid. Kas siis miniatuurne raekojaplats, Pisa torn, Eifeli torn jne. Kuna olime läbimärjad, siis tahtsime Tiidu juurde minna ja enne õhtust pubituuri riideid vahetada. Sellest sai tõeline 2,5 tunnine seiklus. Sest loomulikult eksisime me kojuteel ära. Kui me oleksime läinud metroo ja trammiga, oleksime kenasti ja kiirelt kohale jõudnud, aga vihma ju sadas ja bussipeatus oli kodule lähemal kui trammipeatus, seetõttu tahtsime metroo lõpp-peatusest bussi võtta. Maria hommikul ütles, millised bussid siin käivad ja et need sõidavad umbes pool tundi. Istusime bussi ja kui olime juba 30 min sõitnud, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud, hakkasime pisut muretsema. Kaardilt olime juba ammu väljas ja telefoni gps näitas, et liigume Tervurenist üha kaugemale. 40 minuti pärast hüppasime mingis väikeses linnakeses bussist maha ja proovisime aru saada, kus me oleme. Helistasime Tiidule ja ta tuli autoga meile järgi. Ma jõudsin veel nalja teha, et varsti Tiit helistab, et ma olen nüüd teie poolt kirjeldatud kiriku ees, aga kus teie olete? Ja täpselt nii juhtuski!!! Meie olime kiriku ees ja Tiit oli kiriku ees ja täpselt samal tänaval asusime, aga üksteist me ei näinud. Me olime erinevates väikelinnades. Lõpuks leidsime ühest bussipeatusest kaardi ja saime teada, kus linnakeses me oleme ja kus arvatavasti Tiit on. Mõne aja pärast saime siiski õnnelikult kokku ja Tiit tõi meid autoga koju. Ja kõige toredam asja juures oli see, et Maria sõnul tulime me bussi pealt liiga vara maha! Buss sõidabki hirmsa tiiruga Tervurenisse ja kuna linnast tulles olid veel ummikud, siis kulus sõiduks rohkem aega. Nojah, seiklus missugune :)
Jõime kodus brändiga teed ja saime uuesti sooja. Õhtul käisime Tiiduga Brüsselis pubituuril. Pubid nagu pubid ikka, ainult õllejoomine on siin paras teadus. Õllesorte on kohutavalt palju ja mis kõige tähtsam, iga õlle jaoks on spetsiaalne klaas, millest seda jooma peab. Ühes Raekoja platsil asuvas kohas ei serveeritudki meile soovitud õlut just sellepärast, et neil ei ole hetkel selle õllesordi jaoks sobivat klaasi. Uskumatu kas pole? Ei tea, kuidas klaas õllemaitset muudab, sest kodus jood ju ikka suvalisest klaasist või otse pudelist seda. Õllede koha pealt veel nii palju, et 0,5l õlu on tõeline haruldus, enamasti on õlled 0,25 või 0,33l purgis-pudelis. Ja enamasti on õlledel kraade alates 6,6-st.
22. november, ANTWERPEN
Laupäeval tegime väljasõidu Antwerpeni. Siin on igal pool kiirteed, tänu millele on võimalik väga kiiresti igale poole jõuda ja vahemaadest ei räägita kilomeetritest, vaid, et see koht on umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Kiirteel võib sõita 120km tunnis. Antwerpen on ilus sadamatega kanaliäärne linn. Vanalinn on ilus nagu ikka ja seal nägin mina esimest korda elus ka punaste laternate tänavat. Ikka seda kõige ehedamat, kus pikk tänav on täis vaateaknaid ja iga akna peal keegi end pakub. Ja "kaupa" oli palju, igas suuruses, rahvuses ja vanuses. Ja kui Brüsselis oli palju shokolaadipoode, kus müüdi igasuguseid shokolaadist tehtud kujukesi (jõuluvana, karu jms), siis Antwerpenis oli shokolaadi sekspood, mille vaateaknal ilutses suur shokolaadist peenis! See vist lööb peenisekujulise küünla üle :) Kuidas on Gerli, küünal on juba aknalaauale sätitud? :)
Antwerpenis hakkas juba lund sadama, mis novembrikuus tähendab kohalike elanike jaoks suhteliselt looduskatastroofi. Ühesõnaga ilm läks järjest külmemaks ja lumisemaks. Kohe mitte ei õnnestunud meil talve vahele jätta :(
Õhtul käisime eestlaste kogunemisel. Tiidul tuli kontorisse tööle kaks uut eestlast ja nemad võõrustasid kohapealseid eestlasi. Enamus kutsutuid olid juba aastaid Brüsseli elanud ja töötanud. Aga selliseid perekondlikke koosviibimisi pidi toimuma umbes kord kuus või nii tihti, kui keegi korraldada viitsib. Üldiselt on siinsed eestlased väga aktiivsed omavahel suhtlema ja erinevaid üritusi korraldama. Ühiskonda sulandumine väga hästi ei õnnestu. Tiit ütles, et temal ei ole ühtegi flaamlasest sõpra, kõik sõbrad on ikka töö juurest. Samas on üsna raske siin ka sulanduda, et kelle ühiskonda sa sulandud - kas flaamlaste või prantslaste? See tähendab ühtlasi kas flaami või prantsuse keele valdamist. Ühiskond on siin väga multikultuurne ja ilmselt tekibki küsimus, et millisesse kultuuri siis üldse sulanduma peaks. Igatahes inglise keelega saab õnneks ka väga hästi hakkama.
23. november, BRUGGE ja GENT
Pühapäeval kodust välja sõites oli lumi küll kergelt maas, aga Bruggesse sõit läks siiski kiiresti-täpselt tund aega mööda kiirteed ja olimegi kohal. Brugge on väga, väga ilus ja maaliline linn. Enamus linnasüdamest koosneb 17.sajandil ehitatud majadest, linnu läbivad mitmed väikesed kanalid, kanalite kohal on kivist ja kergelt juba smblaga kaetud kaarsillad. Seal võiks lõputult pilte teha, igal sammul ahhetad, kui ilus maja, kui ilus sild jne. Suvel on kindlasti äärmiselt mõnus kanaliäärses välikohvikus istuda ja kogu seda ilu nautida. Linn on mõnusalt väikene ja vaikne. Isegi suvel pidi seal suhteliselt vaikne olema. Me hoidsime end ikka tagasi, aga põhimõtteliselt võiks seal linnas sadu pilte teha, sest igal sammul kohtab midagi väga ilusat. Bruggest lahkudes hakkas aina rohkem lund sadama, aga sellest hoolimata tahtsime ikka Gentis ka ära käia, mis pärast ei osutunudki nii heaks mõtteks.
GENT
Genti sõitsime ca pool tundi Brüsseli poole tagasi. Gent sarnaneb Bruggele, on veel väiksem ja rohkem on linnapildis näha uusehitisi. Asutusime Genti peaväljakul sisse minu jaoks seni nähtust kõige suuremasse katedraali. Katedraali läbi kõndimiseks kulus ca 10-15 minutit ja õue astudes saime tõelise üllatuse osaliseks - maa oli valge ja lund tuiskas kõvasti. Mõtlesime ikka ilma trotsides vanalinnale kiiresti tiiru peale teha. Kokkuvõttes kujunes jalutsukäigust siiki ainult enda jalgade ette vaatamine, sest lund tuiskas nii kõvasti, et absoluutselt võimatu oli pea laiali otsas linnas ringi vaadata. Käisime kiiresti populaarsemad kohad läbi ja kahjuks ei olnud võimalik isegi pildistada, sest raskusi oli enda ette nägemisegagi. Samuti sai fotoka objektiiv kiiresti märjaks ja siis ei tulnud enam üldse midagi välja. Ca poole tunniga mattus kogu linn paksu ja raske lumelörtsi sisse ning me ise nägime auto juurde jõudes tõelised lumememmed välja. Ja siis hakkas pikk ja vaevaline tee Brüsseli poole. Tegelt oli meil vaja sõita natukene üle 50 kilomeetri, mis tavaoludes oleks tähendanud umbes pooletunnist autosõitu, aga meil kulus koju jõudmiseks ei rohkem ega vähem kui 3 tundi... Kiirtee oli paksu lumevaibaga kaetud, maksimmum kiirus oli 40km tunnis, enamasti sai siiski kulgetud kiirusega 20-30km tunnis. Igal pool oli õnnetusi, autod ei saanud väiksematestki tõusudest üles, linnas olid tunnelid kinni pandud. Ühesõnaga Belgias valitses täielik kaos, nende jaoks on tegemist ikka loodukatastroofiga. Belgias küll sajab lund, aga enamasti sulab see kohe ära ja novembrikuus on lumi ikka haruldus. Tiit näitas õhtul kodus pilte, kuidas ta veebruarikuus oma aias t-särgi väel ja paljajalu ringi paterdab. Nii, et tavaliselt on siinne kliima ikka parem kui Eestis, ainult meil ei vedanud selle ilmaga. Kuid lugedes netist, milline lumetorm Eestis on, siis siinne ilm on ikka parem. Lihtsalt lumi, mida on oluliselt vähem kui Eestis, tabas kohalikke ootamatult.
24. november, Brüssel-Frankfurt
Täna pakime uuesti oma seljakotid kokku ja jätame Belgiaga hüvasti, et suunduda Saksamaale Heidelbergi. Frankfurdi lennujaamas peaks meid ootama Nele, kellele nüüd külla suundume. Viimast korda võtab keegi meid lennujaamas veel vastu, edaspidi hakkame ise lennujaamast öömajja orineteeruma.
Suur, suur aitäh Tiidule ja Mariale, kes meid Belgias võõrustasid ja kohalikku elu-olu ja ajalugu tutvustasid. Ning tänu Tiidule, et viitsisid meiega ilma trotsides erinevates linnades turistina ringi hulkuda!

kolmapäev, 19. november 2008

Lennuk väljub homme kl 17.30

A journey of a thousand miles must begin with a single step. /Lao Tzu/
Homme saabub lõpuks see päev kui me teeme esimese sammu ja astume vastu suurele seiklusele. Saabuv seiklus ei väljendu kindlasti ainult läbitud miilides vaid ka mõttemaailma avardumises ja vaimses seikluses.
Viimane aeg on juba teele asuda ka, sest oleme hetkel juba töötud, kodutud ja varatud. Lahkumispidusid on peetud juba nii palju, et kookidest ja pidusöökidest oleme kuguni täis. Pereliikmed ja sõbrad on uskumatult palju igasuguseid õpetussõnu jõudnud jagada. Õpetussõnade puhul peitub iroonia selles, et sõnu loevad peale inimesed, kes ise on üpris vähe reisinud. Lugesime kokku, et mina olen 22-s ja Marko 26-s erinevas riigis reisimas käinud. Nii mõneski riigis seejuures korduvalt. Ja meenutuseks siis, et mina olen 26- ja Marko 29-aastane. Meie elu on üsna palju reisikohvris ja lennukis juba möödunud. Seega taahan öelda armsatele sõpradele ja sugulastele, et meie pärast ei tasu muretseda, küll me hakkama saame. Meile kohutavalt meeldib reisida ja pidevalt avastada end uuest ja tundmatust situatsioonist, kultuurist ja magamiskohast. Me muutume rahutuks ja närviliseks, kui ei ole üle poole aasta kuskile reisile saanud, olgu siis tegemist kasvõi ühepäevase laevareisiga Soome :) Me ei võistle selle nimel, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Vaid hoopis selle nimel, et elu jooksul saada võimalikult palju elamusi.
Tänu suuurele reisikogemuste pagasile ei ole meil siiani tekkinud isegi reisipalavikku. Lennuki peale minek on nagu tavaline bussisõit, ainult kiiremini saab edasi.
Mis siin ikka pikalt heietada, tegelikult ootavasd kõik ju siit blogist põnevaid reisikirjeid, mida loodame teile ka alates homsest pakkuda.
Ja seda tahtsin veel öelda, et meie reisiplaanis on tekkinud juba esimene muudatus. Maakaardile ei jõua ühte kriipsu juurde teha, aga 08.dets-13.dets oleme me Tasmaanias! Eile ostsime lennupiletid ära :) Nii, et saame neli päeva Melbourne´s olla ja siis jälle lennuki peale. Tasmaania on siiski osa Austraaliast ja Melbourne on saarele kõige lähem koht. Hiljem me sinna lõunasse ilmselt enam ei satu. Põnevust kui palju, eks? :)