Istume hetkel Istanbuli lennujaamas ja ootame ülimugavat Emirate´si lennukit, mis meid lõpuks ometi soojale maale viib. Minul on tänaseks igatahes kurk haige. Euroopa ei ole kahjuks talvel ilma poolest kuigi turistisõbralik, ükskõik kui palju hõõggveini ja iirikohvi ka ära ei joo ja kui mitu kihti riideid selga ei topi, ikka hakkab paari-kolmetunnise jalutuskäigu järel külm. Täna ei viitsinud me paariks tunniks Istanbuli peale türklastega kauplema minna. Kasutame pigem ooteaega blogi ja piltide täiendamiseks. Frankfurdi lennujaamas läks väga pikalt täna – 1,5 tundi sisenemisest kuni väravani välja jõudmiseni.Check-in ja selle nõmeda turvakontrolli järjekorrad olid jube pikad. Olime natukene enne seitset hommikul lennujaamas, mis tähendab, et ärkasime kell 5.15 hommikul. Magama saime kahe paiku öösel. Me ei olnud just kõigee virgemad ega rõõmsamad inimesed siin. Check-in-s pidime ka tükk aega mehele selgeks tegema, et eestlastel ei pea Türki sisenemiseks viisat olema. Tema ikka vastu, aga arvuti nõuab mult viisa numbrit. Lõpuks ütlesime, et kui vaja, siis ostame piiri pealt. Istanbuli lennujaamas vaatas passikontrolör jälle Eesti passe nagu lehm jäähokit. Hakkas ka esimese hooga passi lappama, et kus viisa on. Lõpuks võttis mingid paberilehed välja ja hakkas riikide nimekirjast näpuga Eesti nime otsima. Hapu näoga pidi tunnistama, et meil tõesti ei pea viisat olema ja lõi templi passi. Aga nüüd siis peamise juurde - Saksamaa.
24-ndal jõudsime kenasti Saksamaale. Nele oli ilusti lennujaamas autoga vastas ja tallasime kohe Heidelbergi. Marko pandi muidugi kohe rooli, aga õnneks oli autos olemas GPS, mis meid suuremate probleemideta Frankfurdist Heidelbergi juhatas. Kohale jõudsime suht hilja ning midagi muud peale kultuuri degusteerimise ette ei võtnud. Lisaks jätkus Annelal ja Nelel juttu kauemaks (suisa kaheni öösel), sest ei ole teda ju pea pool aastat juba näinud. Nele ja Andres elavad alates juulikuust Heidelbergis, kus Andres töötab NATO juures ja Nele on koduperenaine. Esialgu igatahes mitte meeleheitel :) vaid paistis üsna õnnelik. Järgmise päeva plaaniks oli Luxemburg.
25. november, LUXEMBURG
Sõit osutus arvatust oma 50km pikemaks, aga ajaliselt see suurt ei muuda....kadedaks ajavad oma kiirteedega. Ehk kokku siis 250km üks ots ja ajaliselt kulus selle läbimiseks 2,5 tundi. Taaskord oli suureks abiks GPS. GPS on üks ütlemata hea asi, tema ainuke miinus on see, et ta tekitab sõltuvuse. Kuulad ainult tema juttu ja keerad täpselt sinna, kuhu käsib ning lõpptulemuseks on see, et sa ei mõtle ise üldse kaasa ja linn ei jää absoluutselt meelde. Tavaliselt on nii, et kui oled ühe korra kaardi abil linnas orienteerunud, siis järgmisel päeval on suunad enam-vähem meeles ja selged. Samas on see kaardiga võõras linnas sõitmine ka üpris närvesööv, nii et igatahes tänud inimesele, kes nii vajaliku vidina leiutas.
Heidelberg on ilus mägedevaheline linnake. Teel Luxemburgi läksid mäed aina ilusamaks ja kõrgemaks.
Luxemburgis oli ilm esimest korda enamvähem turistisõbralik (paar plusskraadi, tuult ei olnud ja midagi ei sadanud pähe ka) ning jalutasime vanalinna läbi. Vanalinna osa on selline tüüpiline jõuludeks valmistuv kesk-euroopa linnake oma kaunistuste ja kohe kohe avatava jõuluturuga. Linna peaväljakul olid soomlased omad hõõgveini ja suitsulõhe putkad juba avanud. Loomulikult jõime esimese asjana ka topsi hõõgveini ära. Hõõgvein on siin kandis üpris tuntud veel. Belgias näiteks ei saa seda küll tavalisest toidupoest osta, aga see eest IKEA poest kuus pudelit pakis. Saksamaal leidub hõõgveini suisa igas poes ja maksab meeldivalt vähe. Luxemburgi kesklinn asub 350 m kõrgusel merepinnast ja ilm oli seal veits jahedam kui Saksamaal. Linna ümbritsevad kõrged kivimüürid ja sügav org, mida saab ületada kõrgete ja ilusate kivist kaarsildade kaudu. Kesklinna osa on meeldivalt kompaktne ja kolme tunniga said kõik linnas olevad vaatamisväärsused läbi käidud. Luxemburgi kohvikus jäime esimest korda keelega hätta. Ettekandjad rääkisid prantsuse keeles, samuti oli menüü prantsusekeelne. Suutsime sealt midagi välja valida, aga sellele järgnes prantsusekeelne vadin, millest saime nii palju aru, et neid asju enam ei saa. Näidati näpuga ainult paarile võileivale, mida osta saime. Võtsime seda, mis anti ja saime kohvikõrvale kerge lõunasöögi kätte. Me muidugi ei teadnud alguses, et Luxemburgis on kaks riigi keelt – prantsuse ja saksa keel. Oleksime võinud saksa keeles kohvikus juttu teha. Nele on juba kursustel käinud ja söögitellimisega saab enamasti ilusti hakkama. Piltidel võib näha mind ja Nelet mingi sinise naise taustal, ärge küsige, millega tegu on, me ei tea. Aga see tädi oli igal turistipostkaardil ja no eks me tegime siis ka temast pilti. Luxemburgi linnakaarti paberkujul meil ei olnud, vaatasimegi postkaartide pealt, mida on kõige rohkem pildistatud ja hakkasime lihtsalt mööda tänavaid kõndima. Lõpuks nägime kõik olulised majad ja kohad ära.
Tagasiteel käisime linnaäärses kaubanduskeskuses, et leida midagi kohalikku söödavat-joodavat. Maiust või sokolaadi neil ei ole, kõik on Belgia või Pransusmaa omad. Õlut aga küll. Umbes pooled proovituist olid päris head, teised mitte nii väga ja mõned ikka lausa pahad.
Õhtul käisime Heidelbergis eestlaste kogunemiskohas “Sääselondis” söömas (kahjuks ei mäleta kõrtsi saksa keelset nime. Nele aita). Kõrtsi omanik on soomlane ja iga kuu esimesel neljapäeval on seal kohalike eestlaste kogunemine. Proovisime kohe esimesel õhtul kõik saksa traditsioonilised söögid ära – hapukapsas, praekartul, suitsetatud sealiha, vorstikesed ja kartuliga täidetud sealiha. Ehk veelkord saime jõulusööki süüa. Vaagen, mis me kahepeale nimetatud söökidega tellisime, oli nii suur, et pärast ägisesime tükk aega. Üldiselt pididki söögiportsjonid Saksamaal suured olema. Hinnad muidugi on ka pisut kõrgemad kui Eesti kõrtsudes. Kohalike palgad on muidugi ka kõrgemad, lihtsalt eestlase jaoks on kallim siin väljas käimine (praad alates 150 eek inimese kohta ja poolene õlu 50 eek). Belgiaga on söögihinnad enamvähem samad, õlu oli Belgias kallim. Aga mõlmas riigis on võimalik poest palju inimlikuma hinna eest häid veine osta kui Eestis.
26.november, HEIDELBERG
Heidelbergis on mitu suurt USA sõjaväebaasi. Kõik baasid ja ameeriklaste elurajoonid on peale 11.septembrit kõrgete aedade ja okastraadiga piiratud. Ent nende baaside juures on üks hea asi – neil on suured USA poed. Saksamaal elavate ameeriklaste jaoks kehtib reegel, et nemad peavad seal riigis saama asju ja toitu osta täpselt sama hinna eest, mis nad USAs elades maksaksid. Kõikidele NATO juures töötavatele inimestele ja nende peredele on väljastatud baasi territooriumile sissepääsuluba. Nii läksime meiegi Nelega ühte baasi poodlema. Riide- ja kosmeetikapoodides olid tõesti soodsad hinnad, aga kuna me teatavasti peame kogu oma elu kogu aeg seljas tassima, siis pidime kriitilise pilguga neis käima ja ostsime ainult mõned vajalikud riided. Ja parfüümid olid nii odavad – Eestis üle tuhande krooni maksev Versace´i lõhn maksis näiteks 400 eek jne. Ja loomulikult oli seal suur DVD ja CD pood, kust võik imeodava hinnaga head ja paremat kokku osta. Nii, et tagasiteel tuleb Nelele ostunimekiri esitada või ise konkreetselt shoppamise eesmärgil tagasi tulema.
Kell 16.30 algas meil ekskursioon major Martin Avameri juhendamisel. Martin on Heidelbergis elanud juba üle kolme aasta ja on suur ajaloohuviline. Heidelberg (aeg ajalt kasutatud linnanimetamisel lühendit HD) asub kahe mäe vahel orus.
1935.aastal ehitasid päikesekummardajad eesotsas Himmleri ja Goebbelsiga ühe mäe otsa võimsa amfiteatri, kuhu mahub 20 000 inimest. Tee teatri juurde algab filosoofide alleelt. Tänapäeval on amfiteater populaarne Volbriöö tähistamise koht. Alt linnast hakkavad inimesed tõrvikutega üles mäkke marssima ja lava keskele tehakse suur lõke. Eelmisel aastal suudeti kokku lugeda üritusel 11 000 inimest. Linnavalitsus on sellisel kujul organiseerimata ja registreerimata volbriöö tähistamisele vastu ja politsei keeldub korda tagamast. Aga samas ei ole üritusel kunagi keegi purupurjus olnud ega tekkinud muid sekeldusi. Amfiteater oli väga võimas ja kujutasime vaimusilmas ette, et siin kohas oleks sellise rahvamassiga päris vahva volbriööd tähistada. Seega, 2010.aasta volbriööks tuleb Heidelbergi tagasi tulla.
Amfiteatrist kõrgemal asusid veel kloostrivaremed, mille ainsa enamvähem korralikult säilinud tornist avanes imeilus vaade all orus paiknevale öisele linnale.
Amfiteatrist allpool asuvad Põrguväravad. Tegemist on majakesega, mille keskel on 56m sügavune tühi kaev. Legendi järgi istunud Hugo väravate juures ja oodanud Põrguväravate avanemist. Peale seda ööd kirjutas ta koju naastes “Hüljatud”. Heidelberg on tegelikult vana ülikoolilinn. Esimest korda avati Heidelbergi Ülikool juba 14.sajandil. Siin linnas on läbi aegade käinud mitmeid kirjanikke ja filosoofe inspiratsiooni otsimas. Paljud otsivad siit Heidelbergi vaimu nagu Tartus Tartu Vaimu.
Vastasmäe poole peal asub äärmiselt suur, ilus ja romantiline Heidelbergi Loss. Loss on mitmete naabrite “külaskäikude” tagajärel palju kannatada saanud, aga palju on ka renoveeritud. Lossi valitsejad on vahetunud ja igaüks on sinna jätnud midagi endast ja oma ajastust. Kogu kompleks on erinevate ehitusstiilide kogum. Lossi koos oma aedadega on väga suur ja õhtul kenasti valgustatud. Lossi juurest avaneb äärmiselt romantiline vaade mõlemal pool jõekallast asuvale Heidelbergile. Ameerikas ja Jaapanis on kõige suuremaks unistuseks just seal lossis abiellumine.
Õhtu jätkus traditsioonilse saksa õhtusöögiga jalakäijate tänaval asuvas kõrtsis. Peale kõrtsiskäiku jalutasime veel õhtuses linnas ringi, kus oli äsja avatud jõuluturg ja keset kolmapäeva õhtut oli linnas väga palju inimesi liikvel. Heidelbergis olid igal õhtul kõrtsid ja tänavad rahvast täis. Tore on näha nii elavat linna ja ise ka sellest melust osa saada. Tallinn sureb küll talvel üsna välja, siin linnas seda muret ei ole. Loomulikult jõime õhtu lõpetuseks jõuluturul veel ühed glögid ja lõbustasime end keset vanalinna asuval liuväljal ukerdavate inimeste vaatamisega.
27. november, HEIDELBERG
Viimasel Saksamaal oleku päeval võtsime turistiks olemist väga rahulikult ja käisime ainult Heidelbergi keskklinnas ringi. Tegime veel mõned shopingud ja nautisime ilusat ilma jõe ääres jalutades. Ilm läks tõesti lõpuks mõnusaks, termomeeter näitas 6 soojakraadi ja päikese käes oli veelgi soojem. Loomulikult käisime siinsel jalakäijate tänaval (Hauptstrasse) asuvas Hard Rock Cafes ka. Jälle ühes HRC-s käidud ja linnuke kirjas. Tegemist oli üheksanda HRC-ga, kus käisime. Aga oi kui palju neid veel maailmas on...
Õhtul ootas meid ees taas asjade pakkimine ja viimane saksa kultuuri degusteerimine. Leidsime nii mõnedki väga head õlled ja kuigi Nele pakkus aktiivselt ka Eesti õllesid, ei ole nende järgi veel igatsust tekkinud. Praegu veel oleme kõigele uuele ja huvitavale avatud.
Suurimad tänud Nelele ja Andresele, kes meid vastu võtsid ja eriti Nelele,kes viitsis meile turistiprogrammi välja mõelda ja igal pool kaasas käia. Tänud Martinile väga huvitava linnatuuri eest! Ja muidugi Andresele, kes jõudis ainult kolm tundi pärast neljapäevaselt lähetuselt naasmist kodus magada ja siis meid autoga Frankfurdi lennujaama sõidutas! Heidelberg oli väga ilus ja mõnus koht, sinna tahaks kindlasti tagasi.
Piltidega peate kahjuks ootama kuni me Austraaliasse jõuame. Dubai nimelt on blokeerinud flickr.com pildialbumi kasutamise.
24-ndal jõudsime kenasti Saksamaale. Nele oli ilusti lennujaamas autoga vastas ja tallasime kohe Heidelbergi. Marko pandi muidugi kohe rooli, aga õnneks oli autos olemas GPS, mis meid suuremate probleemideta Frankfurdist Heidelbergi juhatas. Kohale jõudsime suht hilja ning midagi muud peale kultuuri degusteerimise ette ei võtnud. Lisaks jätkus Annelal ja Nelel juttu kauemaks (suisa kaheni öösel), sest ei ole teda ju pea pool aastat juba näinud. Nele ja Andres elavad alates juulikuust Heidelbergis, kus Andres töötab NATO juures ja Nele on koduperenaine. Esialgu igatahes mitte meeleheitel :) vaid paistis üsna õnnelik. Järgmise päeva plaaniks oli Luxemburg.
25. november, LUXEMBURG
Sõit osutus arvatust oma 50km pikemaks, aga ajaliselt see suurt ei muuda....kadedaks ajavad oma kiirteedega. Ehk kokku siis 250km üks ots ja ajaliselt kulus selle läbimiseks 2,5 tundi. Taaskord oli suureks abiks GPS. GPS on üks ütlemata hea asi, tema ainuke miinus on see, et ta tekitab sõltuvuse. Kuulad ainult tema juttu ja keerad täpselt sinna, kuhu käsib ning lõpptulemuseks on see, et sa ei mõtle ise üldse kaasa ja linn ei jää absoluutselt meelde. Tavaliselt on nii, et kui oled ühe korra kaardi abil linnas orienteerunud, siis järgmisel päeval on suunad enam-vähem meeles ja selged. Samas on see kaardiga võõras linnas sõitmine ka üpris närvesööv, nii et igatahes tänud inimesele, kes nii vajaliku vidina leiutas.
Heidelberg on ilus mägedevaheline linnake. Teel Luxemburgi läksid mäed aina ilusamaks ja kõrgemaks.
Luxemburgis oli ilm esimest korda enamvähem turistisõbralik (paar plusskraadi, tuult ei olnud ja midagi ei sadanud pähe ka) ning jalutasime vanalinna läbi. Vanalinna osa on selline tüüpiline jõuludeks valmistuv kesk-euroopa linnake oma kaunistuste ja kohe kohe avatava jõuluturuga. Linna peaväljakul olid soomlased omad hõõgveini ja suitsulõhe putkad juba avanud. Loomulikult jõime esimese asjana ka topsi hõõgveini ära. Hõõgvein on siin kandis üpris tuntud veel. Belgias näiteks ei saa seda küll tavalisest toidupoest osta, aga see eest IKEA poest kuus pudelit pakis. Saksamaal leidub hõõgveini suisa igas poes ja maksab meeldivalt vähe. Luxemburgi kesklinn asub 350 m kõrgusel merepinnast ja ilm oli seal veits jahedam kui Saksamaal. Linna ümbritsevad kõrged kivimüürid ja sügav org, mida saab ületada kõrgete ja ilusate kivist kaarsildade kaudu. Kesklinna osa on meeldivalt kompaktne ja kolme tunniga said kõik linnas olevad vaatamisväärsused läbi käidud. Luxemburgi kohvikus jäime esimest korda keelega hätta. Ettekandjad rääkisid prantsuse keeles, samuti oli menüü prantsusekeelne. Suutsime sealt midagi välja valida, aga sellele järgnes prantsusekeelne vadin, millest saime nii palju aru, et neid asju enam ei saa. Näidati näpuga ainult paarile võileivale, mida osta saime. Võtsime seda, mis anti ja saime kohvikõrvale kerge lõunasöögi kätte. Me muidugi ei teadnud alguses, et Luxemburgis on kaks riigi keelt – prantsuse ja saksa keel. Oleksime võinud saksa keeles kohvikus juttu teha. Nele on juba kursustel käinud ja söögitellimisega saab enamasti ilusti hakkama. Piltidel võib näha mind ja Nelet mingi sinise naise taustal, ärge küsige, millega tegu on, me ei tea. Aga see tädi oli igal turistipostkaardil ja no eks me tegime siis ka temast pilti. Luxemburgi linnakaarti paberkujul meil ei olnud, vaatasimegi postkaartide pealt, mida on kõige rohkem pildistatud ja hakkasime lihtsalt mööda tänavaid kõndima. Lõpuks nägime kõik olulised majad ja kohad ära.
Tagasiteel käisime linnaäärses kaubanduskeskuses, et leida midagi kohalikku söödavat-joodavat. Maiust või sokolaadi neil ei ole, kõik on Belgia või Pransusmaa omad. Õlut aga küll. Umbes pooled proovituist olid päris head, teised mitte nii väga ja mõned ikka lausa pahad.
Õhtul käisime Heidelbergis eestlaste kogunemiskohas “Sääselondis” söömas (kahjuks ei mäleta kõrtsi saksa keelset nime. Nele aita). Kõrtsi omanik on soomlane ja iga kuu esimesel neljapäeval on seal kohalike eestlaste kogunemine. Proovisime kohe esimesel õhtul kõik saksa traditsioonilised söögid ära – hapukapsas, praekartul, suitsetatud sealiha, vorstikesed ja kartuliga täidetud sealiha. Ehk veelkord saime jõulusööki süüa. Vaagen, mis me kahepeale nimetatud söökidega tellisime, oli nii suur, et pärast ägisesime tükk aega. Üldiselt pididki söögiportsjonid Saksamaal suured olema. Hinnad muidugi on ka pisut kõrgemad kui Eesti kõrtsudes. Kohalike palgad on muidugi ka kõrgemad, lihtsalt eestlase jaoks on kallim siin väljas käimine (praad alates 150 eek inimese kohta ja poolene õlu 50 eek). Belgiaga on söögihinnad enamvähem samad, õlu oli Belgias kallim. Aga mõlmas riigis on võimalik poest palju inimlikuma hinna eest häid veine osta kui Eestis.
26.november, HEIDELBERG
Heidelbergis on mitu suurt USA sõjaväebaasi. Kõik baasid ja ameeriklaste elurajoonid on peale 11.septembrit kõrgete aedade ja okastraadiga piiratud. Ent nende baaside juures on üks hea asi – neil on suured USA poed. Saksamaal elavate ameeriklaste jaoks kehtib reegel, et nemad peavad seal riigis saama asju ja toitu osta täpselt sama hinna eest, mis nad USAs elades maksaksid. Kõikidele NATO juures töötavatele inimestele ja nende peredele on väljastatud baasi territooriumile sissepääsuluba. Nii läksime meiegi Nelega ühte baasi poodlema. Riide- ja kosmeetikapoodides olid tõesti soodsad hinnad, aga kuna me teatavasti peame kogu oma elu kogu aeg seljas tassima, siis pidime kriitilise pilguga neis käima ja ostsime ainult mõned vajalikud riided. Ja parfüümid olid nii odavad – Eestis üle tuhande krooni maksev Versace´i lõhn maksis näiteks 400 eek jne. Ja loomulikult oli seal suur DVD ja CD pood, kust võik imeodava hinnaga head ja paremat kokku osta. Nii, et tagasiteel tuleb Nelele ostunimekiri esitada või ise konkreetselt shoppamise eesmärgil tagasi tulema.
Kell 16.30 algas meil ekskursioon major Martin Avameri juhendamisel. Martin on Heidelbergis elanud juba üle kolme aasta ja on suur ajaloohuviline. Heidelberg (aeg ajalt kasutatud linnanimetamisel lühendit HD) asub kahe mäe vahel orus.
1935.aastal ehitasid päikesekummardajad eesotsas Himmleri ja Goebbelsiga ühe mäe otsa võimsa amfiteatri, kuhu mahub 20 000 inimest. Tee teatri juurde algab filosoofide alleelt. Tänapäeval on amfiteater populaarne Volbriöö tähistamise koht. Alt linnast hakkavad inimesed tõrvikutega üles mäkke marssima ja lava keskele tehakse suur lõke. Eelmisel aastal suudeti kokku lugeda üritusel 11 000 inimest. Linnavalitsus on sellisel kujul organiseerimata ja registreerimata volbriöö tähistamisele vastu ja politsei keeldub korda tagamast. Aga samas ei ole üritusel kunagi keegi purupurjus olnud ega tekkinud muid sekeldusi. Amfiteater oli väga võimas ja kujutasime vaimusilmas ette, et siin kohas oleks sellise rahvamassiga päris vahva volbriööd tähistada. Seega, 2010.aasta volbriööks tuleb Heidelbergi tagasi tulla.
Amfiteatrist kõrgemal asusid veel kloostrivaremed, mille ainsa enamvähem korralikult säilinud tornist avanes imeilus vaade all orus paiknevale öisele linnale.
Amfiteatrist allpool asuvad Põrguväravad. Tegemist on majakesega, mille keskel on 56m sügavune tühi kaev. Legendi järgi istunud Hugo väravate juures ja oodanud Põrguväravate avanemist. Peale seda ööd kirjutas ta koju naastes “Hüljatud”. Heidelberg on tegelikult vana ülikoolilinn. Esimest korda avati Heidelbergi Ülikool juba 14.sajandil. Siin linnas on läbi aegade käinud mitmeid kirjanikke ja filosoofe inspiratsiooni otsimas. Paljud otsivad siit Heidelbergi vaimu nagu Tartus Tartu Vaimu.
Vastasmäe poole peal asub äärmiselt suur, ilus ja romantiline Heidelbergi Loss. Loss on mitmete naabrite “külaskäikude” tagajärel palju kannatada saanud, aga palju on ka renoveeritud. Lossi valitsejad on vahetunud ja igaüks on sinna jätnud midagi endast ja oma ajastust. Kogu kompleks on erinevate ehitusstiilide kogum. Lossi koos oma aedadega on väga suur ja õhtul kenasti valgustatud. Lossi juurest avaneb äärmiselt romantiline vaade mõlemal pool jõekallast asuvale Heidelbergile. Ameerikas ja Jaapanis on kõige suuremaks unistuseks just seal lossis abiellumine.
Õhtu jätkus traditsioonilse saksa õhtusöögiga jalakäijate tänaval asuvas kõrtsis. Peale kõrtsiskäiku jalutasime veel õhtuses linnas ringi, kus oli äsja avatud jõuluturg ja keset kolmapäeva õhtut oli linnas väga palju inimesi liikvel. Heidelbergis olid igal õhtul kõrtsid ja tänavad rahvast täis. Tore on näha nii elavat linna ja ise ka sellest melust osa saada. Tallinn sureb küll talvel üsna välja, siin linnas seda muret ei ole. Loomulikult jõime õhtu lõpetuseks jõuluturul veel ühed glögid ja lõbustasime end keset vanalinna asuval liuväljal ukerdavate inimeste vaatamisega.
27. november, HEIDELBERG
Viimasel Saksamaal oleku päeval võtsime turistiks olemist väga rahulikult ja käisime ainult Heidelbergi keskklinnas ringi. Tegime veel mõned shopingud ja nautisime ilusat ilma jõe ääres jalutades. Ilm läks tõesti lõpuks mõnusaks, termomeeter näitas 6 soojakraadi ja päikese käes oli veelgi soojem. Loomulikult käisime siinsel jalakäijate tänaval (Hauptstrasse) asuvas Hard Rock Cafes ka. Jälle ühes HRC-s käidud ja linnuke kirjas. Tegemist oli üheksanda HRC-ga, kus käisime. Aga oi kui palju neid veel maailmas on...
Õhtul ootas meid ees taas asjade pakkimine ja viimane saksa kultuuri degusteerimine. Leidsime nii mõnedki väga head õlled ja kuigi Nele pakkus aktiivselt ka Eesti õllesid, ei ole nende järgi veel igatsust tekkinud. Praegu veel oleme kõigele uuele ja huvitavale avatud.
Suurimad tänud Nelele ja Andresele, kes meid vastu võtsid ja eriti Nelele,kes viitsis meile turistiprogrammi välja mõelda ja igal pool kaasas käia. Tänud Martinile väga huvitava linnatuuri eest! Ja muidugi Andresele, kes jõudis ainult kolm tundi pärast neljapäevaselt lähetuselt naasmist kodus magada ja siis meid autoga Frankfurdi lennujaama sõidutas! Heidelberg oli väga ilus ja mõnus koht, sinna tahaks kindlasti tagasi.
Piltidega peate kahjuks ootama kuni me Austraaliasse jõuame. Dubai nimelt on blokeerinud flickr.com pildialbumi kasutamise.
1 kommentaar:
paar täpsustust siis :D
kõigepealt Heidelbergis elutsevate eestlaste kogunemiskoha nimi on "Schnookeloch" ja sinna juurde veel, et kartuli ja küüslauguga pikitud sealiha- mida me arvasime, et see võib olla- selle nimetus saksa keelses menüüs on "saumagen", mis tuli välja tähendab seamagu! :) aga samas ma kardan, et see oli ikkagi jutumärkides ja tegelikult oli siiski tegemist küüslaugu ja vorstiga pikitud sealihaga...
Siis tänu teile, hakkasin ka ise natuke rohkem Heidelbergi tausta uurima ja üks parandus veel: (oi kuidas saan hiilata praegu!!!)
Linna ümber asuvad kolm mäge: Königstuhl (568 m), Gaisberg (375 m) Neckari vasakul kaldal ja Heiligenberg ('püha mägi', 445 m) paremal. lihtsalt Gaisbergi otsa jäi teil ronimata! seekord :D
vot nii! :P
ja krt see kommenteerimine peab siin nii keeruline olema!
Postita kommentaar