teisipäev, 23. juuni 2009

Great Barrier Reef

Laupäeval, 21. juunil nägime lõpuks ühe maailmaime ära – käisime Suurel Korallrahul. Riifi pikkus Austraalia idarannikul on üle kahe tuhande kilomeetri, pindala 21 miljonit hektarit. Riifil kasvab üle 340 erineva koralliliigi. Seega sukeldumas ja snorgeldamas saab käia alates Bundabergist kuni Paapua Uus-Guineani välja. Lihtsalt Cairnsi juures on riif maismaale kõige lähemal. Kiire laevaga jõuab kahe tunniga riifi avamere poolsesse külge välja. Päris raske oli otsustada, millise laeva ja firmaga minna. Võimalusi on nii palju, tuurid käivad erinevates kohtades ja hinnad ei erine ka nii palju, et oleks kerge otsust langetada. Küsisime ja kuulasime, kus teised käinud on. Hosteli ja reisibüroode (isegi turistiinfo punkti inimeste) juttu ei tasu uskuda, sest nemad promovad ainult neid tuure, mille müügi pealt neile kõige rohkem komisjonitasu makstakse.
Ostsime lõpuks Osprey firma ühepäevase tuuri. Määravaks sai asjaolu, et neil oli suhteliselt suur ja kiire paat, mis loksutas vähem ja kahe tunniga jõudsime outer reefi äärde. Alex soovitas muidu ühte teist firmat, aga tollel oli nii väike paat, et pooled inimesed olid terve tee ainult oksendanud. Me okselaeva ei tahtnud.
Esimese riifi juures saime kolm tundi snorgeldada ja sukelduda. Hinna sees oli üks nö tutvustav sukeldumine!! Meile mõlemale oli see esimene sukeldumine. See tähendab, et tehakse kiire teooria loeng, siis paned varustuse selga ja hakkad mööda redelit laevast vette ronima. Kui pea vee alla saime, siis palus instruktor paar harjutust teha, et näha kas me asjaga üldse hakkama saame. Peale seda küsis, et kas tahame jätkata ja päris sukelduma minna. Väga harjumatult raske on ballooni hapniku hingata. Mul tekkis küll alguses tunne, et õhu puudus on, aga tegelikult ma lihtsalt ei hinganud korralikult ja aeglaselt sisse-välja. Kõik korras ja hakkasime sügavamale minema. Ühe instruktoriga oli kaasas kolm algajat. Hoidsime kõik üksteiselt käest kinni ja läksime järjest sügavamale. Mina pidin siiski kahjuks viie meetri pealt lõpetama ja veepinnale tagasi minema. Vasak kõrv hakkas rõhu muutuse tõttu nii kõvasti valutama, et ei julgenud sügavamale minna. Mul ii õnnestunud kuidagi rõhkusid tasakaalustada. Pärast laeva peal teine instruktor ütles, et kõrvad hakkavadki mingil määral valutama, aga kust ma pean teadma, kuhu maani asi ohutu on. Mul oli ikka väga-väga kahju. Ootasin nii väga seda sukeldumist. Selle vasaku kõrvaga on mingi jamps, sest sellega kuulen ka vähem. Paremal kõrval polnud vee all midagi häda. Aga Marko oli tubli. Tema muidu kogu aeg üldse mõtles, et kas proovib sukelduda või mitte, väga ebakindel oli. Aga lõpuks käis vee all ära. Tal ka üks kõrv natuke valutas, aga ei midagi hullu. Ütles, et kuni kuue meetri sügavusel oli hea olla, sügavamal hakkasid ka kõrvad kõvemini valutama. Ka ei suutnud enam rõhkusid tasakaalustada. Marko oli siis kokku 25 minutit vee all ja käis ikka 10m sügavusel ära. Midagi rohkemat ta seal ei näinud kui muidu snorgeldades ka näeb, lihtsalt kõike nägi sügavamalt ja lähemalt. Merevesi oli niii selge ja läbipaistev. Meil pole aimugi, mitu meetrit nähtavus oli, aga selle 10m sügavuse laguuni põhjas olevaid suuri elavaid merikarpe clam shelle käisime me hiljem snorgeldades vaatamas ja need paistsid väga selgelt! Pilt ühest üksikust karbist on küll tehtud sukeldudes. Niiet nähtavust oli kõvasti rohkem kui 10 meetrit. Suured kilpkonnad, kes muidu meie külastatud riifil elavad, sellel päeval end meile ei näidanud.
Rentisime üheks päevaks digifotoka, millega saime vee all pilte ja lühikesi videosid teha. Marko sai ja temast endast on ka mõned päris head pildid sukeldumisest. Loodetavasti saame kunagi need pildid üles ka pandud. Pilte on loomulikult nii palju, seepärast läheb nende üles laadimisega aega.
Marko nüüd muidugi iseseisvalt sukelduma minna ei tohi, aga siin pakutakse sellist võimalust, et sa saad proovida, kas sulle üldse meeldib ja sobib selline tegevus, et siis saad hiljem ametliku koolituse läbida ja vastava sertifikaadi. Ma vaatasin kunagi Eestis ka palju see sertifikaadi tegemine maksab, aga ei mäleta enam. Siin maksab kolmepäevane koolitus alates 400 dollarist. Paljud teised eurooplased väidavad, et siin on odavam.
Peale sukeldumist käisime siis veel pikalt snorgeldamas. Uskumatult ilus on see veealune maailm! Igasugune ajataju kaob täielikult. Vahepeal tahab imestusest suu lahti vajuda, mis ei ole muidugi kõige targem tegu, sest siis on kohe suu paksult soolast vett täis ;) Palju koralle on kahjuks juba surnud. Eks siin käib tohutuid rahvamasse ja laevu iga päev, mis lõpuks korallidele halvasti mõjuvad. Sellest hoolimata nägime veel ilusaid värvilisi koralle ning igasuguse suuruse, värvi ja kujuga kalu. Kaks kõige lahedamat kala olid loomulikult hai ja Napolean Maori Wrasse. Hai oli väga väikene: umbes 1,5 meetrit pikk suhteliselt ohutu Reef Shark. Ehk riifi hai, kes on maskimaalselt kaks meetrit pikk, uime ots on valge ja ta ei ole üldse agressiivse loomuga. Hai sattus hoopis meist paanikasse. Läksime korraga suure grupiga snorgeldama ja kui üks siis märkas, et hai ning näitas näpuga, siis hakkasid kõik kohe hai poole ujuma, et teda lähemalt näha. Hai sattus üsna paanikasse ja ujus vahepeal suure koralli alla peitu. Markol õnnestus teda päris pikalt jälitada ning temast pilte ja video teha.
Maori Wrasse ehk see konkreetne kala nimega „Wally“ on nii lahe suur ja sõbralik kala. Pikkust on tal kaks meetrit ja kaalub üle 150 kilo. Elab vähemalt 32-aastaseks, mõnikord isegi 50-aastaseks. See liik on väga väljasuremise ohus. Hetkel on teda näha veel siin Great Barrier Reefil ja mõned isendid Maldiividel. Me nägime väiksemaid wrassesid Cooki Saartel snorgeldades. Aga Wally tuli kohe paadi juurde, kui me ankrusse jäime. Meeskond toidab teda aeg-ajalt krevettidega, pole siis ime, et ta kohe kõiki tervitama tuleb :) Wally oli isegi nii sõbralik, et sain talle korduvalt pai teha!! Kahjuks ta nii paigal ei püsinud, et me häid pilte oleks temaga saanud. Aga laeval oli stendi peal pilt, kus üks snorgeldaja temaga poseerib. Tegin sellest pildi, sest sellelt on hästi näha, kui suur ta võrreldes inimesega on. Minust on ta igal juhul oluliselt suurem!
Peale snorgeldamist ja sukeldumist oli lõuna ning sõitsime järgmise riifi juurde. Lõuna oli väga korralik: grillitud liha, vorstid ja kala ning mitmeid erinevaid salateid. Kõht läheb selle vees hulpimise peale ikka väga tühjaks. Ja uskumatu, aga külm hakkab kah. Vee temperatuur oli taaskord 25 kraadi, aga kui ikka 2 tundi vees olla, siis hakkab lõpuks ikka külm. Õnneks oli väga ilus ja päikeseline päev ning kui järgmise riifi juurde jõudsime, oli keha uuesti üles soojenenud. Viimase riifi juures lubati veel 2 tundi snorgeldada. Kes tahtis, sai veelkord, aga seekord lisatasu eest sukelduma minna. Me piirdusime ainult snorgeldamisega. Nägime veel rohkem ja veel värvilisemaid kalu :)
Lõpuks sai aeg otsa ja kõik kupatati veest välja. Laeval pakuti kohe sooja teed. Seejärel veel puuvilju, küpsiseid ja juustu, veini ning algas kahe tunnine linna tagasi sõit. Nii kahju! Aeg läks nii kiiresti. Tahaks pikemalt snorgeldada. Paraku on hinnad ka ühepäevaste reiside eest üpris soolased, nii et peame selle ühe päevaga leppima. Üllataval kombel tulid päris paljud pildid head välja, nii et meil on hunnik pilte, mis seda ilusat meresõitu meenutama jäävad :)
Järgmine postitus tuleb ilmselt....Melbournest!!!Kõige odavam viis Cairnsist minema saada, Ulurut ja punast kõrbe näha on omale campervan rentida. Seega me siis sõidame Cairnsist Melbourne läbi Townsville, Mt Isa, Tenant Creeki, Alice Springsi, Uluru (Ayers Rock), Adelaide– umbes 6000km 15 päevaga. Kaardilt on näha see üks ja ainuke tee, mida mööda me sõita saame. Rohkem seal lihtsalt pole teid. Sõita on küll palju, aga kokkuvõttes odavam, kui bussi või lennukiga. 24.juuni hommikul saame campervani ja 8 juuli peame Melbournes ära andma. Tahtsime oma reisi lõpetada Adelaides, aga seal ei ole sellel rendifirmal kontorit, seega sõidame talvisesse Melbourne'i ja vaatame, kuidas seal tööga on.

pühapäev, 21. juuni 2009

Cairns alates 10. juuni


Seitse kuud reisil oldud. Aeg on küll päris kiiresti läinud, aga samas on juba tunda, et päris pikalt on kodust ära oldud. Paljudest mõneti kummalistest asjadest on aeg-ajalt kõrini ja nii mõnelgi korral tekivad mõtted teemal, et kas aitab ka juba. Avalikud ja haisvad tualetid ning narivoodi on raudselt halvas mõttes esikohal. Samuti igasugused lubadused töö saamise ja töö enda kohta. Lugesime seda juba enne Eestist lahkumist teiste blogidest, et Austraalias antakse sulle palju lubadusi. Aga loomulikult me ei uskunud, et seda siin nii palju kohtab. Nüüd teame juba omast käest, et läbi ma ei tea mis õnneliku juhuse õnnestub sul võib olla midagi muud ka peale lubaduste saada...
Jõudsime Cairnsi 10. juuni õhtul ja ööbisime viimase öö linnas asuvas karvanpargis autos magades. Järgmisel päeval pidime auto ära andma. Päris kahju oli autot ära anda. Hea mugav oli, asjad olid kogu aeg ühes kohas, ei pidanud seljas tassima ja voodi oli ka päris normaalne.
Reisida on ju alati tore, aga alati mõjub negatiivselt sinu rahakotile. Nii pidime hostelis jälle mitme inimesega ühte tuppa kolima. Käisime kolm hostelit läbi ja valisime alustuseks Koala Beach Resordi. Uhke nimi, aga mitte selle vääriline. Kahjuks ei ole olemas ideaalset hostelit (puhas, korraliku köögiga ja odav), seega valisime halvimatest parima. Saime neljase toa, kus oli oma vannituba ja väikene diivaniga eestuba. Tuba oli väga suur ja on luksus, kui vannituba ei ole kuskil koridori peal. Ainuke häda oli, et tuba oli umbne ja seal levis mingisugune seletamatult vastik hais. Ja koristamas seda ka ei käidud. Iga päev tühjendati ainult prügikast ja vahetati linad, kui keegi välja kolis. Vannituba ja toa põrandad olid väga mustad. Hind aga oli väga soodne, kõige odavam öömaja reisi jooksul: 20.80 dollarit öö eest, kui ostad öömaja viieks ööks järjest. Köök oli suur, aga järjekordselt üsna räpane ja koristamata. Tohutult suure hosteli peale (tube on seal väga palju, pakun et poolsada tuba on kindlasti) töötas köögis üks ainukene nelja rauaga pliit. Söögi tegemise ja söömise nõude saamiseks tuli maksta 10 dollarit inimese kohta deposiiti, linade saamiseks kah 5 dollarit nägu! Ja selle eest joogi kruuse ikka ei saanud, anti kaks väikest klaasi. Esimesel hommikul jõime väikestest kaussidest kohvi ja siis sai kõrini. Absoluutselt igas hostelis on tasside saamise/leidmisega tõelisi raskuseid. Läksime poodi ja ostsime isiklikud suured ja kaanega plastmassist kruusid. Nüüd saame vähemalt igal hommikul ja igal pool kohvi juua. Oleme siin nagunii ainult üks tass päevas kohvi jooma hakanud, mitte et isu poleks, aga kallis on. Siin juuakse palju lahustuvat kohvi ja see on väga odav, aga normaalne purukohv on kallis. Nüüd on siis vähemalt hommikukohv kindlustatud. Ühel õhtul jagas hosteli baar külmikutäie head Coopersi õlut hinnaga 1 dollar pudel.
Toas oli meil esimesed kaks ööd veel üks iirlane ja peale seda saime kolm ööd kahekesi neljases toas olla. Tõeline luksus :)
Koalas me üle viie päeva ei olnud ja kolisime järgmisesse – City Backpackerisse. Põhjuseks selle hosteli poolt jagatavad tasuta õhtusöögi kupongid ja väga mõistlik voodi hind. Jah, siin linnas jagavad hostelid ja reisibürood söögikuponge erinevatesse baaridesse. Enamasti (nagu ka meie) on kõik rändurid siia jõudes peale pikka reisimist vaesed, nii et tänu kupongidele ei jää siis vähemalt nälga. Ja üks pluss on siinsel hostelil veel: siin on suur hall kodukass :) Võite kolm korda arvata, kes seda kassi kõige rohkem siinsetest elanikest silitab :)
Cairns on keskmise suurusega linn, umbes nagu Tartu. Elanikke kusagil 100 000. Arvasime, et on suurem, aga ei ole. Linna kohta öeldakse, et see kas meeldib sulle või mitte. Meie kaldume vist selle mitte poole. Ta on ilus, aga väga vaikne. Kella kuuest sureb südalinn välja. Samuti on võimalik linn ühe päevaga läbi käia. Väga paljud inimesed tulevadki siia ainult selleks, et Great Barrier Reefil sukeldumas ja snorgeldamas käia. Eeldused ilusaks suvituslinnaks on olemas, ainult ujuda ei saa: piltidelt nähtud ja lubatud ilusa liivaranna asemel on mudamülgas. Kunstlikult kohale toodud liiva natukene on, aga edasi on pikalt mudane põhi ja vesi on kaldast väga kaugel. Eks siin ei ole randa korda tehtud sellepärast, et meres elavad krokodillid (soolase vee krokodillid). Me jah mitu päeva käisime ja mõtlesime, et miks nad siis ise kunstlikult randa ei tee, et ookean ju olemas, ilus pikk ranna promenaad kah, aga kui nüüd ühel päeval krokodillide eest hoiatavaid silte nägime, siis saime aru miks. Ujumas saab siis käia ainult hirmus kloorises mere äärde ehitatud vabaõhu basseinis. Basseini äärde on väikene liivariba kah tehtud. Ja päeviti on basseiniäär paksult päkkpäkkereid täis. Me nii lootsime, et siin saab jälle normaalses ookeanis ujuda, aga ei. Ujumas käiakse põhja pool Palm Cove's, Trinity Beachil jm, kust me autoga enne Cairnsi tulekut läbi sõitsime. Basseinis peab kahjuks ikka aeg-ajalt käima, sest õues on kogu aeg 28-30 kraadi sooja ja tahaks vahepeal keset päeva end jahutada.
Linnas on tõesti ilus ja korralik rannapromenaad. Sõidutee ääres on hulgaliselt kohvikuid jm söögikohti, igal õhtul on ööturg ning otse ookeani kaldal jookseb jalakäijate jaoks ehitatud puidust teerada. Mis on vähemalt 4 km pikk. Ainult see muda haiseb aeg-ajalt kui seal jalutada. Samuti on olemas ilus jahtsadam. Linnas on ka mitmeid suuri kaubanduskeskuseid. Aga põhiliselt kohtab umbes iga viie meetri tagant järjekordset turismifirmat, kes kõik sulle Suurele Korallrahule jm tuure korraldada tahavad. Ma ei tea, kuidas nad kõik elus püsivad, sest neid on siin tõesti tohutult palju. Aga linna põhi sissetulek ongi turism. Siin käib palju kohalike austraallasi, samuti turiste üle maailma. Suur Korallrahu on ju ikkagi üks maailmaimedest. Ja kliima on ka turistile sobiv - aastaringi on hea soe. Erinevalt muust Austraaliast. Melbourne's ja Sydneys on nimelt hetkel öökülmad! Päeval veab temperatuuri heal juhul 15 peale välja. Brisbane's on päeval küll 20 ringis, aga öösiti on temp viie kraadi ümber. Pole siis ime, et kõik seljakotirändurid jm turistid praegu siia tulevad. Eriti palju on hetkel meiesuguseid backpackereid, kes tööd otsivad. 28. juuni pidi koolivaheaeg hakkama, siis tulevad kohalikud ka peredega siia puhkama.
Meie plaanid olid kogu aeg nii, et siia tulles teeme jälle mõnda aega tööd, sest Brisbane'st siia reisimine oli üpris kulukas. Nüüd on aga kahjuks selgunud, et siit linnast me tööd omale ilmselt küll ei saa :( Linn on seljakotirändureid täis ning lisaks nagu tänasest lehest lugesin, on Cairnsis Queenslandi osariigi kõige suurem töötuse protsent. Ühesõnaga kohalikudki on tööta ja neid eelistatakse igal juhul rohkem kui meid. Poolteist aastat tagasi oli Austraalias väga palju lihttööd saada, sest kohalikud ei viitsinud seda teha. Nüüd on majanduskriisi tagajärel paljud töötuks jäänud ja valmis ka igasugust tööd tegema. Siin töökoha saamiseks peab ikka roppu moodi õnne olema. Esimesed päevad otsisime netist tööd ja saatsime CV-d laiali, ei midagi. Järgmisena võtsime tööbürood ette, käisime kõik läbi ja jätsime oma CV-d, ei midagi. Lõpuks võtsime CV-d näppu ja hakkasime mööda 4km pikkust äritänavat marssima ja astusime kõikvõimalikesse asutustesse sisse ja küsisime tööd. Tulemus: kaks hotelli ja üks autorendi firma võtsid CV vastu, et hetkel pole midagi pakkuda, aga kui peaks tulema, siis võtavad ühendust. Ülejäänud mitukümmend asutust ei tahtnud isegi CV-d vastu võtta. Ilmselt oli neil neid juba palju tekkinud. Asutused noogutavad, et jaa, head CV-d ja head soovituskirjad (saime eelmistest töökohtadest väga head soovituskirjad ja siin riigis nõuavad enamik firmasid soovituskirjasid, isegi koristajalt!), aga tööd lihtsalt hetkel pole pakkuda. Samas üks toakaaslane käis samamoodi ukselt uksele ja tal vedas, sai ühte rendifirmasse autopesijaks. Pidi hea lihtne töö olema. Nüüd peame tõsiselt mõtlema, kas jätkame ukselt uksele käimist ja loodame, et ehk näkkab või peame kusagile mujale edasi liikuma. Aga nagu kuulda on, siis ega mujalgi palju parem ole. Oleme suhelnud reisil tekkinud sõprade-töökaaslastega, kes erinevates osariikides tööd otsivad ja igal pool pidi väga raske olema. Puhtalt juhuse asi, kas sa oled õigel ajas õiges kohas. Kohtasime siin ühte töökaaslast müügimehe päevilt, kes lendas Brisbane'st Cairnsi, kuna ühest töökohast öeldi, et kui sel kuupäeval kohal on, siis saab endale töö. Lendas siis hirmkalli raha eest kohale ja kohale jõudes selgus, et tööandja oli ära unustanud, et talle töö lubas anda ja võttis juba kellegi teise, kes tänavalt sisse astus. Sellist asja kohtab siin paraku igal pool :( Jamie hakkas siis Cairnsis olles tööd edasi otsima. Kui meie teda nägime, siis oli ta juba kuu aega siin olnud ja ka kõikvõimalikul viisil tööd otsinud. Tulemus: tööd ei ole ja raha lõppemas. Viimase raha kulutasid tüdrukuga Sydneysse sõitmiseks. Ehk seal veab paremini.
Samuti kohtasime siin üle pika aja ühte Eestlast. Läksime oma tasuta õhtusöögile (söök on selline tavaline massidele tehtud koolisöök, aga kui raha vähe, siis saab vähemalt kõhu enam-vähem täis) ja kohtusime Martiniga. Martin on juba 2,5 aastat reisinud. Ühe aasta elas Jaapanis, ta on nimelt hariduselt jaapani filoloog (ma ei teadnudki, et Eestis sellist asja õppida saab, aga endises Humanitaarinstituudis pidi saama) ja siis käis kohapeal keelt edasi õppimas. Edasi tuli Austraaliasse, siin on töötanud ja reisinud juba 1,5 aastat. Nüüd taotleb Uus-Meremaa viisat, et siina tööle ja reisima minna. Ühesõnaga elukutseline reisija :) Austraalias olles on kõik tema tööd olnud rasked ja füüsilised lihttööd. Palju ka farmitööd, tänu sellele sai teise aasta viisa. Cairnsis on ta juba kuu aega olnud ja selle aja jooksul täpselt ühe päeva tööd teha saanud. Tegi viimati Sydneys ühe agentuuri kaudu tööd, mille harikontor on Cairnsis ka, aga see suutiski talle ainult üheks päevaks ehitusplatsile tööd leida. Üks valitsuse tööagentuur oli talle öelnud, et siin pandi hiljuti mitu suurt ladu kinni ja inimesed jäid tööta. Samuti vaevlevad kõik ehitusfirmad ja ehitusmehed. Ning vaikimisi on kõik agentuurid nõuks võtnud iga hinna eest ainult kohalikke tööle võtta, mitte backpackereid enam. Kohtasime seda isegi kui käisime hotellides, motellides jms kohtades tööd küsimas. Meie küsimusele, et kas teil mingisugustki tööd on pakkuda, vastati küsimusega, et kas te olete reisijad. Kuuldes, et jah, öeldi kohe, et tööd pole.
Kuigi Austraalia poliitikud väidavad, et seda riiki on majanduskriis kõige vähem mõjutanud, räägivad inimesed teist juttu. Paljud juba teist aastat Austraalias reisivad ja töötavad seljakotirändurid ütlevad, et kuni 2008. aasta septembrini oli töö leidmine siin käkitegu. Kõikidel asutustel ja teadete tahvlitel olid töökuulutused üleval, mine ainult kohale ja hakka tööle. Igasugust just lihttööd oli lihtne saada. Nüüd on reaalsus see, et asutused saavad kuhjade viisi CV-sid inimestelt, kes tänavatelt sisse astuvad. Isegi printima minnes, küsitakse leti tagant juba ise, et CV on vaja välja printida jah? Ja irvitatakse. Printijad ja paljundajad saavad siin küll rikkaks. Sest massiliselt lastakse siin neid praegu välja. Ja kallis on see kah, ühe lehe väljaprintimine maksab ca 4 krooni ja skännimine 8 krooni! Õudne! Tallinnas maksis viimati ühe lehe väljaprintimine mõnikümmend senti. Aga sellist töö otsimist ei ole me varem kuskil ka näinud nagu siin linnas. Kõik backpackerid kõnnivad CV-d näppus ja astuvad igasse asutusse sisse. Põhimõtteliselt käib võidujooksmine, et kes esimesena asutuse uksest sisse saab. Nägime täna just kahte tüdrukut, kes paljundasid tõsiselt suure paki CV-sid ja hakkasid kaubanduskeskuses kõikidesse poodidesse neid jagama.
Kuna me oleme ka juba nädal aega siin olnud ja tööd otsinud, siis paistab väga seda moodi, et meil pole mõtet oma raha siin elamise peale enam raisata ja tuleb edasi liikuda.
Cairnsi puhul on hetkel ainsana lahe asi see, et tõepoolest kõik on siin. Oleme siin olles kohtunud nii paljude vanade töökaaslastega või inimestega, kellega on kuskil tuba jagatud :) Kõige õnnelikum taaskohtumine oli Alexiga, kellega Brisbane's müügitööd tegime. Alex oli seal firmas minu õpetaja ja me saime kohe esimesest hetkest väga hästi läbi. Kui me peale Noosat enam Brisbane tagasi ei läinud, siis oli Alex nii kurb ja nuttis. Aga ega temagi enam seal firmas kaua vastu pidanud, kaks nädalat tegi veel ja nüüd kohtusime siis taas Cairnsis :))

laupäev, 13. juuni 2009

Roadtrip jätkub, 04.-10. juuni



Purjetamine läbi ja tagasi oma campervani. Jõudsime laevalt tagasi pool kaksteist, täitsime supermarketis hulgaliselt toiduvarusid ja jätsime Airlie Beachiga hüvasti. Kui me linnast välja saime, oli juba pärastlõuna käes. Olime purjetamisest mõlemad väga väsinud ja seetõttu kaugele sõita ei

jõudnud. Sõitsime läbi järjekordsetest väikestest linnakestest nagu Home Hill ja Ayr, mõlemad on taas väge populaarsed põllul töötavate inimeste hulgas. Backpackerid ja karavanpargid on paksult töölisi täis. Tahtsime Ayri ööbima jääda. Käisime esimeses teele jäänud karvanapargis ja tahtsime enne maksmist olmeruumid üle vaadata (et vältida sellist üle maksmist nagu Airlie karavanapargis juhtus), aga selle peale sai omanik nii vihaseks. Hakkas kriiskama ja pobisema ning lõpuks käratas, et maksate raha ära ja siis saate vaadata, mis siin olemas on ja mis mitte. Einoh, selle peale keerasime kohe otsa ringi ja sõitsime edasi. Läksime kallisse, aga teada kvaliteetsesse BIG 4 karavanparkide keti parki ööbima. Saime üle pika aja pesu pesta ja telefonid, läpaka ja fotoka ära laadida. Seal nägime siis ka kohutavalt suurt põllutööliste telklaagrit. Kui ma esimesel kahel korral köögis käisin, siis nägin ainult asiaate, kolmandal korral nägime nelja eurooplast ka.

Ayr ise on järjekordne linnake, kus saab kõik hädavajaliku kätte, aga midagi vaadata ega pildistada ei ole.

Järgmine teele jäänud suurlinn oli Townsville. Linnal on väga ilus rannapromenaad, jalakäijate tänav (mille enamus poed olid küll suletud, sest tänavat hakatakse täielikult ümber tegema), baaride-kohvikute rajoon ning linna lääne küljel kõrgub üle linna ilus punane mägi. Tegime pilti elusuuruses kilpkonna kujuga. Sellised kilpkonnad elavad neil päriselt ka ookeanis. Oleme näinud mitmeid kohti, kus väidetavalt peaksid sellised suured kilbud olema, aga me ei ole neid kordagi veel näinud. Kahjuks. Linn oli muidu ilus, mitme kaubanduskeskusega ja puha, aga nii kohutavalt vaikne ja väljasurnud. Inimesi liikus südalinna piirkonnas ikka väga vähe. Saime korraks jälle enam-vähem normaalse hinnaga interneti punkti kah. Omanik küsis kohe, et kust me ka pärit oleme ja kuuldes, et Eestist, karjatas kohe: „Lahe, teie leiutasite ju skype'i! Tere tulemast!“ Ja oskaski eesti keeles tere tulemast öelda :) See oli nüüd küll kuue kuu jooksul esimene kord kui keegi austraalastest teab meid mingi konkreetse asja pärast :) Üritasime Fraseri pilte üles laadida, aga kolme tunniga jõudsime ainult pooled üles panna. No ei ole siin riigis kiiret netti :(

Põhiliselt tullakse aga Townsville'i selleks, et Magnetic Islandile sõita. Meiegi käisime seal ära.

Laupäeval, 06. juunil käisime ühepäevasel reisil. 06. juuni oli muideks Queenslandi osariigi 150 aastapäev. 150 aastat tagasi moodustati siis kuninganna nõusolekul Queenslandi osariik, enne kuulus ta New South Walesi alla. Mingeid erilisi pidustusi me selle puhul ei näinud, ainult viimase nädala ajalehed olid paksult selle teemalisi artikleid täis.

Magnetic saarele käib reisijate praam, mis väljub 19 korda päevas ja sõit kestab kõigest 20 minutit. Ostsime edasi-tagasi pileti ja oli meeldiv üllatus, et me ei pea sõitmise aegasid paika panema. Anti lihtsalt pilet, millel kirjas, et edasi-tagasi ning sõidugraafik ja võisime igal ajal praamile astuda. See konkreetne praam (Sunferries) oli ainult reisijate üleveoks, autode jaoks sõidab teine praam ja see väljub kesklinnast natukene kaugemalt. Aga Magneticu saare kohta võiks lühidalt öelda, et ilus vaikne saareke, aga kohutavalt ülehaibitud. Reklaambrošüürides leiduvad pildid ei vasta tegelikkusele. Kõikjal kirjutatakse ja räägitakse, et Magnetic on tõeline troopiline paradiisi saar. Piltide järgi tekkis ettekujutus, et saar näeb samasugune välja nagu Cooki Saared. Suuruse poolest küll, aga randade poolest kindlasti mitte. Saar on üpris mägine ja enamuse saarest moodustab vihmametsaga rahvuspark. Tegime 1,5 tunnise jalutsukäigu Forts Walk, mis pidi olema kõige populaarsem ja kus pidi kindlasti koaalasid nägema. Me ei näinud ühtegi. Matk viis üles mäe otsa, kust avanes ilus vaade Horseshoe Bayle ja Townsville poole. Pisut närvikõdi oli ka: matka alguses olid suured sildid, et siin rajal on tihti nähtud Death Adderit, kes on loomulikult mürgine madu. Meie ei näinud peale paljude sisalike kedagi, aga ega rajalt kordagi kõrvale ka ei astunud ja isegi pissile ei julgenud minna. Kuigi välistatud ei ole, et seal tõepoolest maod on. Roger ütles meile, et iga inimese poolt märgatud mao kohta on vähemalt kümme madu, kes tegelikult sind on näinud. On olemas inimesed, kes näevad igal pool igasugust elu ja on inimesed, kes lihtsalt ei pane tähele ja tuima näoga mööda kõnnivad. Tema praegusel elukaaslasel pidi olema eriti hea nägemine. Kõndinud nad ükskord rahvuspargis ja naine nägi tee servas suurt püütonit, millest kümme inimest tema ees rahulikult mööda jalutasid. Ilmselt on nii, et kui sa väga ei taha näha, siis ei näe ka kedagi, sest enamasti on maod alalhoidlikud ja hoiavad pigem inimestest eemale. Roger väitis, et 99% maohammustusest on tingitud sellest, et inimesed püüdsid neile läheneda, katsuda või ära tappa.

Magneticu kõige populaarsem rand on Horseshoe Bay. Meie jaoks küll arusaamatu miks. Liiv oli kole ja risune, ookeani vesi ei paistnud absoluutselt läbi ja liivariba ääres olid mõned üksikud palmid. Brošüüride põhjal jääb mulje nagu seal oleks ainult palmidega ääristatud kristallselge veega rand. Nojah. Selle ranna ääres oli ainsana olemas ka rannapromenaad kohvikute jms söögikohtadega. Käisime korraks ujumas, lõunatasime ja siis hüppasime uuesti bussi peale, et teisi randu vaatama minna. Ühistransport on väga mõistlik saarel liikumise viis. Ostsime päevapileti, mis maksis meeldivalt vähe. Buss käib küll enam-vähem kord tunnis, aga seal saarel ei ole kellelgi kuhugi kiiret. Kõik on ju siia puhkama tulnud. Bussijuhid olid küll maailma kõige sõbralikumad, abivalmid ja alati naeratavad :) Alguses mõtlesime, et rendime päevaks auto, siin saarel laenutatakse mingisuguseid naljakaid ilma katuseta väikeseid nukuautosid. Aga nende eest küsitakse 69 dollarit päeva eest, mis oli meie jaoks liiga kallis. Saime bussiga ka väga hästi kõik kohad käidud. Sõitsime siis edasi Alma ja Geoffrey Baysse. Alma Bay oli vaieldamatult kõige ilusam koht saarel. Väga väikene, aga ilusa sõmera, kuldse liiva ja palmidega rand. Vesi oli ilus sinine ja täielikult läbipaistev ning täielikult liiva põhjaga. Ja vesi, ookeani vesi on siin mõnusalt soe: 25 kraadi! Townsville'i jõudmisest alates on õhutemperatuur 28-29 kraadi, väga niiske on ja vesi on kõikjal 25 kraadi. Õhtuti läheb pisut jahedamaks, aga mitte alla 18 kraadi. Mõnna!! Suvel muidugi siin Queenslandis nii mõnna ei ole. Suvel ehk dets-märts on siin sama soe või isegi nats soojem, aga sajab vähemalt kolm kuud järjest paduvihma! Ja nagu kohalikud rääkisid, siis võib mööduda päevi, nii et taevast kallab nagu oavarrest. Ja siis alles hakkab sadama.... Ühesõnaga väga paljudel õuetingimustes töötavatel inimestel on suvel kolm kuud sundpuhkust. Siis uputavad ka kõik jõed ja teed. Aga talvel ehk praegu võib ilmajaam põhimõtteliselt puhkusele minna, sest kuus kuud järjest on päikeseline ja soe ilm :)

Käisime veel lisaks Geoffrey ja Nelly Bays, aga neis ei olnud midagi erilist. Nelly Bays nägime suuri musti ja roosasid kakaduusid. Siiani olime neid ainult loomaaias näinud, aga nüüd nägime vabas looduses ka ära. Ilusad linnud, aga kohutavalt kriiskavad.

Väidetavalt peaksid saart külastavad inimesed vähemalt kolm päeva varuma, et jõuaks kõik kohad ära näha. No me küll ei tea, mida seal kolm päeva peaks tegema. Me jõudsime saarele kell kümme hommikul ja kella viieks oli saar ennast ammendanud.

Townsville'st võtsime suuna edasi Inghami peale. Veiseid ja lehmasid on tee ääres jube palju. Ja siinsed lehmad on hoopis teist tõugu kui meie omad. Siinsetel on küür seljas ja suured lontis kõrvad. Nii nunnud lontkõrvad :) Aga omanikud võiks neid ikka aias pidada. Pidime korduvalt keset teed seisma jääma, sest kari seisis keset teed.

80 km Inghamist sisemaa pool on Austraalia kõige kõrgem kosk: Wallaman Falls, 268 meetrit. Vaateplatvorm asus 520 meetrit üle merepinna. Ning kosk kukkus 20 meetri sügavusse basseini. Sõidutee, mis kose vaateplatvormile viis, ei ole küll nõrganärvilistele. Tee on kitsas, ühel pool on kalju, teisel pool sügav, ilma piireteta kuristik, ning ronib järsult sinkadi-vonkadi kõrgele mäe otsa. Aga kohale jõudes on vaade tõeliselt ilus ja lummav. Silmapiiril on kõrge punakas kalju, millelt kosk ühe joana alla langeb. Veekohin on juba kaugele kuulda. Läbi rahvuspargi viib järsk matkarada kose alla ka, aga me jõudsime vaateplatvormile alles peale viite õhtul ja ei saanud matkale enam minna. Siin riigis on ju talv hetkel, mis tähendab, et kell kuus on kottpime. Piirdusime siis ainult vaateplatvormilt avaneva vaatega. No ja veits teravaid elamusi ka, seal oli loomulikult olemas wc, mida mul oli vaja külastada. WC kultuur on siin muidu väga hea, absoluutselt igal pool on avalikud ja valdavalt korralikud veega tualetid. Siin rahvuspargis oli aga tegemist kuivkäimlaga. Ma tegin ukse lahti, lasin silmadega seinad üle ja lajatasin ukse pauguga kinni tagasi. Sest ühel seinal ilutses suur ja rasvane must ämblik. See oli raudselt kõige suurem ämblik, keda ma elus näinud olen. Siin riigis on küll fakt, et suured ämblikud ei ole mürgised (mürgised funnel-web ja redback on mõlemad väikesed ämblikud), aga nii suured tekitavad kõhedust ikkagi. Isegi Marko ei tahtnud sellise läheduses olla. Õhtul ööbisime Inghami lähedal tasuta maantee äärses puhkealas taas. Tegime valgustatud katuse all süüa ja teine samasugune suur ämblik jooksis risti üle platsi. Brrr. Ütleme nii, et mul läks isegi vetsu häda ära. Hommikul ootasin ka hirmus kaua, kuni valgeks läks ja alles siis julgesin autost välja tulla. Need tasuta kohad on muidu head, aga igasugust elu võib neis ka päris palju näha. Ja kuna õhtud on nii pikad ja pimedad, siis ma ei ole eluski nii õnnelik olnud, kui ma igal hommikul ärgates olin, et õues on taas valge. Pimeduses on alati hirm suurem, kui ta tegelikult seda väärt on. No mis teha, ei meeldi mulle igasugused siblivad elukad.

Inghamist edasi jooksevad maantee kõrval suured suhkruroo-, igasuguste juurviljade- ja puuviljade põllud ning lõputult palju banaani istandusi. Banaanid on nüüd lõpuks taastunud ja nende hind ka poes normaliseerunud. 2006.aastal hävitas Queenslandi rannikut tabanud orkaan kõik banaani istandused ja banaan muutus kallimaks kui kuld. Kohalik austraallane müügimehe ajast rääkis meile, et üks farm jäi orkaanist puutumata. Tema banaanide hind hüppas siis loomulikult kohe lakke: 17 dollarit kilo poes! Austraallased ostavad enamasti kohalikku toodangut ja väldivad sissetoomist (haiguste kartuses). Kuna banaan oli nii kallis, hakkas esinema banaanikoormate röövimisi. Seetõttu hakati banaane vedama relvastatud konvoi saatel!!!! See farmer sai ka loomulikult rikkaks. Nüüdseks on siiski kõik istandused enam-vähem taastunud, banaani kilo maksab poes 3-6 dollarit ja väga paljud seljakotirändurid teevad banaaniistandustes rasket tööd. Töö on tõesti raske. Kobarad, mida traktorile tassima peab, kaaluvad väga palju ning seal töötades näeb raudselt kõige rohkem madusid ja ämblikke, kes armastavad kobara vahele pugeda. Samas väidavad kõik seal töötanud, et selle töö eest makstakse kõige rohkem. Kuna ma ämblikke ja usse paaniliselt kardan, siis oleks vist targem sellest töökohast eemale hoida. Loodame, et ei tule nii suur häda kätte, et mitte kuskile mujale ei saa. Samas hetkel on sinna tööle saamisele nagunii pikk järjekord. Kõik seljakotirändurid on külma talve eest siia põhja tulnudja otsivad tööd.

Lisaks banaanidele aga kasvavad siin ka tõelist maitseelamust pakkunud ananassid ja mandariinid. Townsville'st lahkumise päeval tekkis meie karavanpargi kõrvale turg, kus lisaks igasugusele ninni-nännile müüdi natukene ka kohalikke puu-ja juurvilju. Ostsime lisaks muudele juurikatele ka ühe suure ja ilusa kuldkollase ananassi. See ananass lõhnas meil kogu päeva autos nii magusalt ja hästi. Õhtul sõime ta ära ja vot see oli alles hea ananass! See oli niii magus ja nii mahlane, et lausa sulas suus.

Ühel teisel päeval nägime tee kõrval mandariinide istandust ja puud olid viljadest lookas. Talu väravas oli väikene varjualaune, kus hunnik mandariine. Müüjat ei olnud. Oli ainult silt, et 2kg 4dollarit ja raha tuli panna plekk-kasti. Viljade kõrval oli võrkkott, mis siis kaks kilo mahutama pidi. Me maksime ausalt 4 dollarit ära, aga koti ladusime muidugi ääreni täis. Ma pakun, et sinna mahtus umbes kolm kilo. Mandariinid nägid välja üsna koledad, pruunid ja plekilised, aga maitsesid imehästi! Järjekordselt oli vili magus ja äärmiselt mahlane. Sellise maitsega mandariine ja ananasse pole me varem saanud, nii head!! Tuleb välja, et me sööme Eestis ikka kõiki troopilisi vilju väga toorelt. Kahju.

Inghamist edasi jäi meil tee peale Tully, mis on ka väikene linnake, kus taaskord elavad põllu peal töötavad inimesed. Tullyst mere poole asuvad aga ilusad väikesed ranna äärsed külakesed. Ma ei tea, võib-olla on nad nime poolest ka linnad, aga tegelikult ikka täitsa külad. Sõitsime läbi South Mission Beachi, Mission Beachi ja Bingil Bayst. Kõik on rohkete palmidega ääristatud, liivased ja pikad rannad. Kokku on nende asustuste peale 14 km liivaranda. Käisime ujumas, päevitasime ja mängisime meie armsa roosa lendava taldriku ribadeks. Kahjuks jah andis lendav taldrik Mission Beachil otsad ja läks lihtsalt lennu pealt pooleks :( See on väga mõnus ajaviide, kui ei viitsi lihtsalt niisama rannas lebotada. Mission Beach on muidu tuntud veel selle poolest, et siin tehakse langevarju hüppeid maandumisega rannale. Väga paljud backpackerid teevad seda. Lihtsalt siin on see odavam, kui Euroopas ja siin saab teha tandemhüpet ehk sa oled kogenud hüppaja külge kinni seotud. Ahvatlus oli suur, sest hüpatakse väga ilusa ranna peale, aga hind on ikkagi soolane ja meil jäi tegemata. Koos õhus endast tehtud fotoga hüpe maksis alates 300 dollarit. Selle raha eest saab 20 sekundit vaba langemist. Olime rannas ca kolm tundi ja selle ajaga hüpati kolme lennuki pealt alla. Kõik maandusid väga sujuvalt ja hirmus kadedus tuli peale, aga meil tõesti ei ole hetkel seda 600 dollarit, mida kumbki ühe hüppe peale kulutada saaks...

Peale Mission Beachi veetsime järjekordse öö tasuta maantee äärses puhkealas. Tol õhtul kohtasime nelja väga toredat prantslast. Kaks neist olid seitse kuud juba Austraalias ringi reisinud ja töötanud, kaks olid lihtsalt kuuajasel puhkusel ja ühel neist tüüpidest külas. Nemad panid paika küll, kus Eesti asub. Kaks neist olid nimelt paarike, kes siis mehe venda külastasid ja nii naljakas oli tolle tüdrukut vaadata, kes oli alles teist päeva Austraalias ja ei julgenud pimedas tooli peal istudes isegi jalgu maha panna. Kartis igasugust elu, mille kohta ta enne siia tulekut palju lugenud oli. Tuli kohe meelde enda siia saabumine. Eks alguses oli ikka väga kõhe teades, kui palju mürgist elu siin on. Aga ajapikku harjud ära ja ei muretse enam nii palju. Sest kui kokku võtta, siis me oleme kuue kuu jooksul näinud täpselt ühte madu ja mitte ühtegi muud mürgist elukat. Isegi redbacki ämblikku ei ole siiani näinud (ptüi, ptüi, ptüi).Aga jah, see pime ja pikk õhtu möödus väga lõbusalt ja sai palju kogemusi ja soovitusi vahetada.

Edasi jõudsime Cairnsi välja, aga sõitsime siit lihtsalt läbi, et sõita nii kaugele põhja, kui mööda rannikut tavalise autoga võimalik sõita on. Teele jäi imeilus Trinity Beach, mis on kuldse ja puhta liiva ning veega. Ning loomulikult ääristavad randa ilusad palmid. Midagi pole teha, meie suurim nõrkus on meri/ookean ja liivased palmirannad. Rand oli pikk ja suhteliselt inimtühi. Ilus.

Samal päeval jõudsime veel läbi sõita Port Douglasest. See 4 Mile Beachiga linnake meenutas Noosat.

Kohalike hulgas väga populaarne suvituslinnake. Rand on pikk ja palmidega ääristatud, aga kuiva liiva on väga vähe. Lai, märg liivariba jookseb ookeani ääres. 4 Mile Beach on kohalik kitesurfi pealinn. Cairnsist üles poole on väga palju looduslikult kasvavaid palme. Siin on palju ka Cooki saartel nähtud kookospalme ja igasuguseid muid palmi sorte. Port Douglasesse sisse sõidul on pikk ja ilus palmiallee. Selliseid alleesid on linn täis. Linna peatänaval on palju kohvikuid ja söögikohti ning kõikjal on näha palju igasuguseid resorte ja puhkuseks välja renditavaid kortereid. Siit korraldatakse ka väga palju sukeldumis- ja snorgeldamistuure Suurele Korallrahule.

Juba viimased seitsesada kilomeetrit on jõgede äärde tekkinud krokodillide eest hoiatavad sildid. Krokodille võib leida nii jõest, ojast kui ookeanist, sest siin on olemas ka soolase vee krokodillid. Silte oleme palju näinud, aga loomi endid mitte. Igal aastal langeb umbes 20 inimest krokodilli ohvriks, aga neist 19 olid ise lollid ja läksid purjus peaga ujuma kohta, kus olid hoiatussildid üleval, või kalamehed, kelle paat keset jõge ära suri ja kes otsustasid paadist välja ronida, et paat kaldale saada. Enamasti on tegemist isegi kohalikega, kes purjus peaga kuraasi täis on. Harva juhtub õnnetusi ka hoiatusi eiravate turistidega. Aga üldiselt võib kõik selle hirmsate ja ohtlike loomade olemasolu kokkuvõtta kohaliku käest kuulduga: kookospähkli pähe kukkumise tõttu sureb aastas rohkem inimesi kui hai või krokodilli läbi. Kõige suurem oht on ikkagi liiklusõnnetused nagu kõikjal mujal maailmas.

Peale Port Douglast jäime ööbima Wonga ranna Pinnacle küla karavanaparki. Park asus täitsa mere ääres. Kõige huvitavamad olid aga territooriumil ringi jalutavad linnud. Lisaks tundmatule kalkuni taolisele kanale jalutasid seal ringi uhked paaabulinnud. Ilusate suurte ja värviliste sabadega :) Seal pargis nägime ka seni kõige suuremat ämblikku. Sellest on üks pilt ka. Ämblik on suurem kui peopesa!!

Viimasel päeval käisime ära Daintree külas, kust tee otsa sai. Jõgi tuli ette ja seda saab ületada praamiga. Ometi oli jõgi nii kitsas, aru me ei saanud, miks nad sinna silda ei ole ehitanud. Võibolla on põhjus selles, et vihmade korral mägedes tõuseb Daintree jõe veetase väga kiiresti ja väga palju – üle 5 meetri!!!ja viib silla lihtsalt minema. Selle paariminutilise sõidu eest tahtsid nad veel 19 dollarit. Uus-Meremaal sattusime samasuguse laeva ette, aga seal oli üle minek tasuta. Me ei hakanud üle minema, sest asfalteeritud teed on peale jõge nagunii ainult ca 40 km ja peale seda saab ainult 4 WD autodega edasi liikuda. Ja vaadata on seal lõputult asustamata rahvusparki – Daintree vihmametsa. Seda peetakse maailma vanimaks sama koha peal kasvavaks vihmametsaks – 135 miljonit aastat vana! Amazonase vihmamets oma 7 miljoni aastaga on ikka päris poisike! Tegelikult ei luba meie campervani firma Wicked oma rendiautodega Cairnsist üldse edasi sõita. Nii, et olime pattu teinud juba nagunii. Ühesõnaga Cape Tribulation jäi avastamata.

Teel Cairnsi käisime veel Mossman Gorge juures. Tahtsime ikkagi Daintree vihmametsa näha ja matkarajale minna, aga kahjuks oli see tol päeval suletud. Ehitati või remonditi silda. Saime ainult 500m ringi jõeni teha. See jupp oli suhteliselt igav, kuigi rahvast oli seal palju. Põhiline tõmbenumber oli jões ujumine. Tegemist on siis ühe vähese mageda veega kohaga, kus ujuda saab ja kus krokodille ei ole. Vesi oli väga madal ja väga, väga kivine. Külm muidugi ka (no nii umbes Lohusalule omane karastav temperatuur). Nii, et jätsime vahele ja läksime hoopis 25 kraadise veega Port Douglase randa uuesti. Ja ongi kõik, 10. juuni õhtuks jõudsime Cairnsi.

Sõitsime 20 päevaga maha 3100 km.


Teepeal nähtust kuuldust:

Kui meie Fraseril olime, oli ilm juba suhteliselt tormine. Nädal aega hiljem jõudis Brisbanes ja Gold Coastil möllanud torm päriselt kohale ja inimesed aeti Fraserilt minema. Saar pandi põhimõtteliselt kinni. Vihm oli kõik teed üle ujutanud ja liivamülkaks muutnud, mereäärne 'maantee' oli päris vee all ja läbimatu. Ühesõnaga saime viimasel hetkel tulema....Sama kehtib ka Brisbane kohta. Seal muutus ilm peale meie lahkumist päris võimatuks. Oli külm, sadas päevi järjest ja uputas tänavaid ning maju. Gold Coastil viis tormine meri kaldaliiva minema. Sellist randa, nagu Surfers Paradise'i piltidel näha enam ei ole. Lehes oli pilte kohalikest mereäärsete majade omanikest, kelle tagahoovist meri 15 meetrit maad minema viis ja maja ohtlikult kaldaservale jäi. Tormi vaibudes hakkas linnavalitsus avalikes kohtades kohe kalda kindlustamisega ja liiva tagasiveoga tegelema. Majaomanikele aga teatas, et meie poolt on kopp ja liiv, teie poolt raha – 30 000 dollarit krundi kohta.

Austraalia kindlasti kõige populaarsema bändi AC/DC järgmise aasta veebruaris toimuvate kontserdite piletid tulid siin müüki. See on nende esimene tuur Austraalias peale 1994ndat aastat. Esimese päeva 6 tunniga müüdi pool miljonit piletit!! Ja juba kuulutati lisakontserte välja. Ilmus mingi uurimus, kus veerand täiskasvanud austraallastest väitis, et tahavad näha AC/DC esinemist...Seega unustatud on siin igasugu INXSid ja Savage Gardenid (sellist nime kohtas vaid Brisbanes, kuna tegemist Brisbane bändiga). Ja üleüldse on Austraalia kantri maa.

Austraalias on kaks suurt autotehast, Ford ja Holden, mis on omavahel nagu kass ja koer. Võistlevad absoluutselt igal pool ja kogu aeg. Üldiselt peetakse Austraalia kõige kvaliteetsemaks autoks Fordi. Aga kõik patriootlikud austraallased sõidavad loomulikult Holdeniga ja norivad: “Külmal hommikul võid sa kuulda Fordi roostetamas!“ Väga palju sõidetakse kohaliku leiutise UTEga. See on kastiga kahekohaline sõiduauto. Umbes selline nagu kunagi oli mosse kastikas. Ka kastiga LandCruisereid on, mis annavad juba väikese veoauto mõõdu välja. Mootoreid pannaks siin riigis autodele piisavalt kuni rohkem kui küll. Näiteks neid kastikaid on üle 350kW V8 mootoriga!!! Selliseid Holdeneid nimetavad nad Stormrideriks.

Purjetamine Whitsunday saarte ümber, 02.-04. juuni



Kell pool kaks päeval kästi meil jalanõud kotti panna ja kummipaati astuda. Jalanõud saime tagasi alles viimasel päeval uuesti maale tagasi astudes. Mõõn oli nii suur, et meie jaht ei saanud kaldasse tulla. Ronisime kummipaadist British Defenderi peale, millest sai järgnevaks kaheks ööpäevaks meie kodu. Tegemist on MAXI klassi võistlusjahiga, mis ehitati 1989 aasta Whitbreadi ümbermaailma purjetamise võistlusel osalemiseks. Jaht on projekteeritud ja ehitatud Inglismaal, Southamptonis. Kogu projekti eestvedajaks olid Briti relvajõud, meeskond valiti 400st treeningutel osalenud mere-, õhu-ja maaväe esindajatest. British Defender oli Inglismaale väga tähtis. Jahi ristimiseks avati isegi Tower Bridge, et ta saaks Thamesi mööda üles sõita. Jaht on 1989 aasta nö tehnika ja tehnoloogia viimane sõna ning absoluutne tippklass. Kui võrrelda autovõidusõiduga, siis sama mis 1989 aasta vormel 1 auto. Põhi purjesid on jahil kaks, masti kõrgus on 115 jalga – 35 meetrit, jahi pikkus 83 jalga – 25 meetrit, süvis 5 meetrit, mass 24 tonni, sellest 12 tonni kiilu otsas. Maksimum kiiruseks kuni 30 sõlme. Laeva ehituses ei ole kasutatud grammigi terast ega puitu. Kogu kere on süsinikfiibrist ja kevlarist, mast kergsulamist.

Süsinikfiiber ja kevlar olid 1989 väga uudsed materjalid,millede kasutamist alles katsetati. Jaht seisis lahel ankrus, aga loksutas juba päris tugevasti. Laeval tervitasid meid kapten Glen, kokk Gemma alias Mother Duck ja kapteni abi Liam. Majutus laeval oli ainult narivooditega ning väga kitsas ja madal. Laeval oli 3 tillukest tualetti, mis osutusid ühtlasi ka duširuumideks. Kraanikausi segisti otsast tuli voolikuga dušiotsik välja. Igale inimesel oli lubatud võtta üks ühe minutiline dušš päeva jooksul. Meid oli koos meeskonnaga laeval kokku 29 inimest ja jahil lihtsalt ei ole ruumi suurte veepaakide paigaldamiseks. Laeval ei olnud algselt isegi nii palju voodikohti. Kui jaht hakkas turiste sõidutama, siis ehitati deki alune osa enamjaolt ümber. Jaht osaleb siiski võistlustel tänapäevani. Võistlusmeeskond on 28 liiget ja nö võistlusseades on jahil 14 magamiskohta. Võistluspurjed on ka u 15% suuremad, kui lõbusõitu tehes. Jaht pidada liiga kiireks ja teravaks minema ebakompetentse meeskonna (nagu meie olime) jaoks.

Peale lühikest kodukorra teadvustamist aeti kõik välja dekile ja valmistuti purjetamiseks. Kuus vabatahtliku said raske väntamise abil purjed heisata ja siis pidime kõik ühele poole jalad üle serva istuma. Purjetamise ajal on jahil madalam ja kõrgem pool ehk laev läheb sõitmise ajal kreeni. Kõik turistid pidid ballastiks olema ja kõrgemal poolel istuma. Laeva kõige suurem kreen oli teisel päeval, mis tähendas, et laev sõitis 45 kraadises kreenis. Madalama poole piirded olid vees! Tol hetkel pidi isegi kõvasti kõrgema poole piirdest kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Lahe! Adrenaliini kui palju :) Samas on seda jahti praktiliselt võimatu ümber ajada. Jaht ajab ennast püsti kuni mast veel veest väljas on, kuni 110% kreenist!!! Kõige kiirem pidi see jaht olema 15-20% kreenis.

Esimesel päeval purjetasime pea kolm tundi. Päris tugev tuul oli sel päeval ja seetõttu saime vahepeal ka kiiret sõitu: 12-15 sõlme. Lahe! Kahjuks oli ilm ainult väga pilves ja vahepeal isegi sadas. Aga siis anti meile kollased tuule- ja vihmakindlad joped selga ning saime ikkagi sõitu nautida. Õhtul ehk kohe peale päikese loojangut jäime ankrusse Hook's Pass'i nimelisse kahe saare vahelisse vaiksesse lahte. Järgnes õhtusöök ja pidu laeval. Kõik söögid olid tuuri hinna sees ja süüa anti palju. Nähes laevale astudes, kui tilluke köök sellel on, siis arvasin, et noh eks meid ootab siis mingi lihtne makaronisöök järgmised 2 päeva. Kaugeltki mitte! Saime kaks päeva nii häid sööke, et meie seljakotiränduri kõhud ei olnud sellise hea ja paremaga enam harjunudki. Esimesel õhtul oli menüüs marineeritud ja grillitud kanarinnafileed vürtsise maapähkli kastme ja riisiga. Tuli välja, et laeva dekil oli olemas täitsa suur grill. Lisaks veel värskelt küpsetatud sai, tar-tar kaste ja värske salat. Süüa oli nii palju, et kõik, kes tahtsid, said mitu korda juurde võtta. Alkohol pidi igal ühel endal kaasas olema. Meeletu kogus oli inimestel ikka alkoholi kaasas. Kõige levinum alkohol oli loomulikult goon. Tegemist on odava ja maitse poolest väga paha veiniga. 4 liitrine kanister maksab 10 dollarit. Enamasti juuakse valget ja magusat varianti. Noortel backpackeritel pole vahet, mida nad joovad, peaasi, et on odav ja teeb purju. Meie seda juua ei suuda, parem ei joo üldse siis midagi, kui alkoholi osta ei jõua. Pealegi, kuna me ei olnud kindlad, kui hästi-või halvasti pidev merel loksumine mõjub, siis võtsime kaasa ühe normaalse kahe liitrise veinipaki (klaastaara oli laeval keelatud). Aga kahe päeva lõpus tõime poole sellest ikka tagasi. Esimesel päeval loksutas paat ikka nii palju, et veini isu ei olnud. Osad noored jõid küll ennast väga täis ja veetsid järgmise päeva ainult voodis oiates. No üks hull tüüp jõi üksinda pool liitrit viina ära. Aga laeva peal on sama efekt nagu lennukis, et jääd vähesemast alkoholist kiiremini purju.

Magama oli alguses päris raske jääda, sest laeva alumisel korrusel loksutas rohkem kui dekil Aga kokkuvõttes polnud hullu midagi, sai magada küll.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 6.30 hommikul. Jah, päikese tõusuks aeti kõik üles. Magamisruumides oli väga palav ja umbne. Oi kui mõnus oli dekile minna ja värsket õhku hingata. Pool seitse pandi mootor käima ja hakkasime kohe edasi sõitma. Laeval on siiski mootor ka, et kui ikka tuult ei ole, siis saab ka edasi sõita. Aga ei ole olemas ilusamat asja, kui päikese tõusule vastu purjetamine! Inimesed olid kõik unised alles ja seetõttu oli laeval vaikus. See oli uskumatult ilus. Kõikjal merel ja ümberringi täielik vaikus (tuult ka veel eriti ei olnud) ning päike tõusmas... peagi saime kohvikruusid ka veel näpu vahele ja nautisime oma päeva esimest kohvi päevale vastu purjetades. See oli ülim ja kirjeldamatu elamus, kuidas suur ookean saab hommikul nii ilus olla.

Järgnes korralik hommikusöök ja veel tunnike purjetamist. Kell kaheksa aeti kõik taas kummipaatidesse ja sõidutati kaldasse. Läksime Whithaven Beachile. Tegemist on rannaga, mille liiv on äärmiselt valge ja vesi helesinine ning läbi paistev. Liiv on tõepoolest erakordselt valge ja peegeldab päikest nii kõvasti vastu, et paljud inimesed kõrvetavad end siin päikest võttes ära. Näiteks üks kodanik olla kunagi oma silmalaud niimoodi ära kõrvetanud, et ei saanud silmi lahtigi teha...Meil seda ohtu ei olnud, sest järjekordselt oli pilves ilm ja sadas vihmagi. Aga muidu vahva jah, programm näeb ette, et kella kaheksast hommiku kuni üheteistkümneni ollakse rannas. Me pole elu sees nii vara rannas käinud :) Ujumas pidime taas milli-mallikate tõttu täispika kalipsoga käima. Madalas vees nägime palju raisid!

Kapten Cookil õnnestus oma laev siin saarte vahel madalas vees liiva kinni ajada. Laeva kätte saamiseks kulus kaks nädalat. Ja seda tehti nii, et visati ankur nii palju ette, kui jõuti ja siis sikutati laev ankruni, jälle visati ankur edasi jne. Whitsunday saarte nimi pärineb samuti kapten Cookilt, kes nimetas saared päeva järgi, mil ta need avastas.

Laeva tagasi minnes järgnes lõunasöök grillvorstide, kartuli-, makaroni- ja rohelise salatiga. Ning seejärel heisati purjed ja kaks tundi purjetasime. Pärastlõunal oli võimalus snorgeldama minna. Jahilt hüppasime otse varustrusega vette ja mulistasime päris pikalt vees ringi. Ma ostsin omale sukeldumise ka, aga miski pärast ei tulnud sukeldumise laev tol päeval välja ja mul jäigi sukeldumine proovimata. Jube kahju :( Sest siin ei maksnud see üldse palju ja tegemist oleks olnud lühema sukeldumisega kui tavaliselt ehk ma oleks vähemalt teada saanud, kas mulle see üldse istub või mitte. Aga snorgeldades nägime ka päris palju koralle ja igasuguseid väikeseid ja suuri värvilisi kalu. Mõned kalad olid ikka päris suured, vähemalt meetrised!

Peale snorgeldamist purjetasime jälle kuni päikese loojanguni. Päikese loojangu ajal veel sõitsime. Väga ilus oli jälle. Järgnes õhtuoode ja napsutamine. Õhtusöögiks oli pasta polognaise kreeka salati ja värskelt küpsetatud küüslaugusaiga. Peale õhtusööki aga sõidutati meid kummipaaadiga ühel saarel asuvasse resorti. Tol õhtul toimus Queenslandi ja New South Walesi vaheline rugbi või teab mis mudamaadluse, mida nemad siin jalgpalliks nimetavad matš. Liamil ning teistel poistel oli kangesti seda vaatama vaja minna. Resordil oli hiiglasliku ekraaniga televiisor. No ja tüdrukutele räägiti auk pähe sellega, et resordis saavad kõik normaalse duši all käia ja seal on bassein, saun ja mis kõik veel. Igaüks pidi 5 dollarit maksma, et me resorti niimoodi sisse sajame. Me ei olnud alguses sellest üldse huvitatud, aga kuna kõik teised olid minemas, siis pidime ka minema. Me just nautisime tsivilisatsioonist eemal olekut ja millal me elus veel saame sellise jahi peal olla. Aga üldsus otsustas. Nimelt on Whitsunday saared enamjaolt asustamata ja rahvuspargid, aga osadele saartele on tehtud ülikallid resordid, kus üks öö võib maksta isegi kuni 600 dollarit! Ja konkreetselt ühele saarele võivad ka eraisikud hirmsa raha eest omale maad osta ja maja peale ehitada. Teistel saartel võivad tegutseda ainult hotellid, kes peavad loomulikult eelnevalt keskkonnaministeeriumilt loa saama. Saari on iseenesest väga palju, neist 14 suuremat on nimelised, 8 saarel on üks resort ja 13 saarel kämpingu kohad. Esimene resort avati juba 1930ndal aastal.

Meie käisime South Molle Resordis. Resort oli muidugi väga ilus, palmidega liivarand, bassein, suur baarikompleks jms. Aga duši me lõppkokkuvõttes normaalset ei saanud, mille kasutamise eest me kõik eelnevalt raha pidime välja käima. Sest meie kasutusse anti üldse ainult kahe kabiiniga duširuum ning peale kahe inimese pesemas käiku oli vesi juba jääkülm. Oleksin pigem laevas sooja duši all käinud. Mis siis, et see ruum nii tilluke oli. Õnneks oli baaris meie saabudes happy hour ja saime normaalse raha eest kannu õlut osta, mille taga siis tiksusime ja ootasime, et see napakas rugbi läbi saaks. Laevale tagasi minnes pidutsemine ja joomine jätkus (meie küll kustusime vara ära), aga vapramad istusid taas kolmeni üleval.

Viimasel hommikul lasti tund aega kauem magada, sest kapten jt meeskonna liikmed võtsid ka viimast õhtut lõdvemalt ja keegi ei suutnud pool seitse ärgata. Seega kahjuks päikese tõusu enam ei näinud. Viimasel päeval ei olnudki muud, kui heisati kohe purjed ja purjetasime Airlie Beachile tagasi. Kahjuks. Väga kiiresti läksid need kaks päeva. Tahaks veel!

Viimasel päeval lasti rooli ka 'vabatahtlikud'. Markol õnnestus ka seda suurt jahti juhtida kui me uhkelt tuules purjetasime! Kompassi järgi päris sõitma ei pidanud, maanina paistis kogu aeg. Jaht allus roolile pärast pisukest viivitust väga kergelt. Oli vägev kogemus juhtida oma ajastu tõelist tippjahti.

See purjetamine oli küll elu lahedaim kogemus. Mere peal olles ununeb absoluutselt kõik muu ära, igasugused maismaa mured jäävad masimaale. Kui kunagi Eesti jaht LENNUK ümbermaailma reisile läks, siis ma ei saanud Eestis olles aru, et kuidas meeskond suudab nii kaua ja sellistes kitsastes tingimustes maalt ära olla. Ei ole neil korraliku vetsu ega duši seal ja inimestega ka suhelda ei saa. Pean tunnistama, et senine Austraalia kogemus on mind küll kõvasti muutnud. Ma kadestan siiralt Lennuki meeskonda, et nad sellise reisi said ette võtta. Enam ei ole oluline, milline ja kui suur duši- või tualettruum sul on, peaasi, et üldse mingisugune võimalus aega-ajalt on. Kui ma ütlen, et mul ei ole midagi selga panna, siis mul tõepoolest ei ole midagi selga panna, sest kõik riided kas ootavad pesemist või on katki. Mõnikord möödub päevi ilma, et näeks kuskil peeglit. Meigikott on ka juba nädalaid puhkusel. Ma tean, Eestisse tagasi tulles see kõik jälle muutub, aga hetkel ma naudin seda. Eestis muutub kindlasti prioriteediks taas mugavus. Aga kui hetkel on valida, kas me saame endale lubada mugavat ja igavat elu, siis otsustame igal juhul mugavustest loobuda ja seikluste kasuks.

Aa ja muidugi, kui me maismaaale tagasi saime, siis kõikus maailm ikka terve päeva veel :)

kolmapäev, 10. juuni 2009

Roadtrip Hervey Bayst Cairnsi ajavahemikul 24. mai -11. juuni



23. mai olime Fraseri reisist nii väsinud, et Hervey Bayst kuskile edasi sõita ei jõudnud. No ja campervani saamisega läks ka kolm tundi, seega jäime üheks päevaks veel sellesse väikelinna, mis elab tegelikult ainult Fraserile korraldavatest tuuridest. Campervaniga meil järjekordselt vedas. Broneerisime omale kõige odavama ja tõeliselt saani camperi, sellele järele minnes selgus aga, et saan ei suvatse isegi rendifirma platsil käivituda. Selle asemel anti meile siis kaks korda rohkem maksnud 4WD Mitsubishi Delica, mis on veel pealekauba diiselmootoriga, automaatkäigukastiga ja võtab kütust vähem kui vanad bensiini joovad camperid. Diisel on siin riigis veel odavam kui bensiin nii, et meil vedas väga. Diisel maksab siin 8-9 krooni liiter!! Bensiin on ka muidugi odav: 9-10 krooni. Eesti vist ei mäletagi nii odavaid kütusehindasid enam?
24.mai hommikul alustasime täiesti ette planeerimata reisi. Ainsad tähtajad olid: 02. juuni peame olema Airlie Beachil kust läheme kaheks päevaks Whitsunday saarte ümbrusse purjetama ja 11. juunil peame Cairnsis auto ära andma. Meil ei olnud isegi ühtegi kaarti, peale Austraalia raamatu, sest laupäeval, kui lõpuks auto saime, oli selle linnakese ainus infopunkt juba suletud. Lõpuks õnnestus ühest lahti olevast raamatupoest üks teede kaart saada ja hakkasime põhja poole liikuma.
Teele jäänud väga väikese linnakse Childersi infopunkt osutus väga abivalmiks. Infopunkt varustas meid igasuguste brošüüridega teel Cairnsi jäävate vaatamisväärsuste kohta ning kõige olulisemaks osutus teede kaart, kus on peal tasuta ööbimiskohad. Nimelt on siin kõikidel peamaanteedel olemas puhkealad, kus on olemas veega wc, kraanikauss, grillid ja varjualused lauad-toolid ning neis kohtades võib tasuta oma campervaniga ööbida.
Pool reisi mööda idakallast üles poole möödus küll üsna metsikult. Auto on meie ainus kodu ja magamisase, duši alla ja elektrit saime keskmiselt üle päeviti, interneti leidmine oli tõeline katsumus, televiisorist ei tea juba kuid midagi ja kolmveerand ajast ei olnud telefonilgi levi.
Esimene suurem asustus meie teel oli Bundaberg. Bundaberg on tuntud oma rummitootmise poolest. Bundabergi rummitehas toodab poole austraallaste poolt tarbitavast rummist aastas. Tehasesse, mille ümbruses levib pidevalt magus-kange lõhn, tehakse ka tuure, aga kuna me nii suured rummi sõbrad ei ole, siis jätsime selle vahele. Tegime ainult tehase väravas ja -poes karudega pilti. Samuti lootsime Margaretale külla minna, kes Kurumiga siin kuskil tomateid pidid korjama, aga kahjuks olid nad meie kohale jõudes siit juba lahkunud. Palka ei maksta, ainult lubadused ja kohutavad töötamis- ja elamistingimused.
Bundaberg kui linn on väga mõttetu väikelinn, kus vaadata ei ole mitte midagi. Lisaks rummitööstusele on siin piirkonnas väga populaarne suhkruroo kasvatus. Siit Cairnsi välja on põldude viisi suhkruroo kasvandusi. Sõitsime läbi ka kõik Bundabergist ookeani poole jäävad väikesed asustused nagu Elliott Heads, Bargara ja Burnett Heads. Midagi erilist neis ei olnud ja kuna ilm oli ka väga tuuline ja jahedavõitu (nii 21 kraadi), siis isegi ujuma ei läinud.
Täiesti ootamatult jäime kolmeks päevaks peatuma linna nimega Agnes Water. Tegemist on äärmiselt väikese linnakesega, kui mitte öelda ikka külaga. Linna keskmeks oli kaks umbes kuue äriga poekompleksi, ent tema põhiline tõmbenumber on rand. Agnes Water on viimane koht, kus surfata saab. Kõikides järgnevates mere äärsetes kohtades on Suur Korallrahu (Great Barrier Reef) ees ja surfata enam ei saa. Nii veetsimegi kõik need päevad surfates ja rannas päikest võttes. Surfilaua laenutus oli siin väga odav: 15 dollarit 2,5 tunni eest (Sydneys oli näiteks 25-30). Siin linnakeses sõime ka siiani kõige paremat Fish and Chipsi. Mis on nii Inglismaal kui Austraalias väga populaarne kiirsöök ehk paneeritud kala ja friikartulid. Agnes Wateri Rock Latino Cafes oli aga paneeritud kala värske ja paneering mõnusalt krõbe. Samuti kuulus prae juurde värske salat. Hinna ja kvaliteedi suhe oli väga paigas. Enamasti tehakse see toit kõige odavamast külmutatud kalast, aga siin mitte!
Teisel päeval kohtasime rannas juhuslikult Tomi ja Andyt, kes ka surfamas käisid. Nemad sõitsid järgmisel päeval otse Townsville'i välja, nii et taaskohtumine jäi lühikeseks. Andyga seoses tuleb veel meelde, et sakslasi on siis riigis kohutavalt palju. Enamasti on nad kõik (va Andy) keskkooli lõpetanud noored, kes tööd eriti tegema ei pea ja jaksavad ainult pidutseda, baarist kallist alkoholi osta ja kanepit tõmmata. Ehk veedavad enamuse oma ajast Austraalias kas purjus või pilves. Aru meie ei saa, kust nii noored kõige selle jaoks raha võtavad. Enamik noori, kellega meie rääkinud oleme, saavad raha muidugi vanematelt ja lihtsalt naudivad elu siin kaugel. Aga põhiline point, millest rääkida tahtsin oli see, et ma ei ole kohanud mitte ühtegi sakslast, kes teaks, kus Eesti asub. Võiks ju arvata, et Eurooplased ikka enam-vähem panevad paika, mis riik see Eesti on, aga tuleb välja, et mitte! Seevastu kanadalane Tom, kes on ka kõigest 23-aastane, teadis väga hästi, kus Eesti on ja et meie riik on tuntud kui e-riik ehk infotehnolooga arengu poolest. Ta teadis isegi aprillirahutuste ajal toimunud küberrünnakust ning tundis siirast huvi riigi kui sellise vastu. Aga sakslaste teadmatus on tõesti kummaline. Ma saan aru, et austraallased, ameeriklased ja muud kauged ning suured riigid meist midagi ei tea, aga nii lähedal asuv Saksamaa ka midagi ei tea, see on pisut kummaline.
Agnes Wateri lähedal on veel külake nimega 1770. Jah, täpselt sellise nimega ongi. Tegemist on äärmiselt väikese ookeani äärse külaga. Pildistada ei ole midagi, väikene rahulik jahisadamaga külake, mis elatub Great Barrier Reefile korraldavatest tuuridest. Külakese nimi tuleb sellest, et seal pani esimest korda Queenslandis oma jala maha 1770ndal aastal James Cook.
Agnes Waterist lahkudes sõitsime läbi Gladstone'i, mis on suur tööstuslinn. Lootsime seal mõnda kaubanduskeskust leida, et ära kulunud jalanõud ja riided välja vahetada, aga ei õnnestunud. Gladstone on tähtis sadamalinn ja alumiiniumisulatamise tööstuse poolest.
Gladstone'st põhja poole tuleb juba suurem linn Rockhampton. Linn tundub päris suur ja maa-alalt seda ongi. Plaanisime selles linnas kaks päeva veeta, aga tegelikkuses oli viie tunniga linn end ammendanud. Selle ajaga jõudsime käia shoppamas, jalutada jõe ääres asuvate ajalooliste majade vahel, külastada linnas asuvat Botaanika aeda ning selle keskmes asuvat „loomaaeda“. Loomaaed on jutumärkides, sest nägime seal ainult paari varaani, kahte madu, ühte emu, viite kängurut, kahte vombatit ja nelja koaalat. Ühesõnaga ei midagi erilist ja Botaanika aed koosnes ka ainult puudest ja põõsastest, mis kõik siin looduslikult igal pool nagunii kasvab. Naljakas on ainult see, et kas meil kunagi koaalade ja kängurute pildistamisest kõrini ka saab. Iga kord, kui neid näeme ja kui nad juhtuvad veel ennast liigutama ka, siis on kohe vaja pilti teha :) No aga nad on lihtsalt nii armsad, et kohe peab lõputult pildistama :))
Rockhamptonisse jõudes ületasime ka troopika joone ja jõudsime mõnusalt sooja kliimasse taas. Brisbane ja tema ümbrus muutus juba üsna jahedaks oma päevase 22 kraadi ja öise 13 kraadiga. Rockhamptonist alates on päeviti vähemalt 26 kraadi, ööd on soojemad ja samas on tegemist niiske kuumusega ehk 26 kraadi tundub veel palavam. Samuti vohab siin igasugune elu: veekogude äärde on tekkinud sildid, et siin pesitsevad krokodillid, kõikvõimalikud putukad ja konnad on jube suured ning madude kohtamise tõenäosus on suurem kui lõuna pool. Siiani ei ole me õnneks peale hirmsuurte rohutirtsude ja konnade kedagi muud näinud.
Rockhamptonist järgmisse linna Mackaysse viib väga igav üle 300 km pikkune suhkruroo põldude vahel vonklev maantee. Otsustasime vahelduseks ookeani kaldalt pisut sisemaale põigata ja sõitsime Mackaysse mööda väikest nimetut teed pidi. Esimesed 100 km ei näinud me mitte ühtegi maja ega isegi veiseid, mida siin kandis muidu palju karjatatakse. Paar autot siiski vastu sõitsid. Ümber ei olnud mitte midagi peale tühja lagendiku nii kaugele kui silm ulatub. Vahepeal olid väikesed künkad ja Austraaliale omased punased kaljud. Poolel teel nägime esimest korda ära ka punase maantee. Keset põldusid läheb üks ainukene punane tee. Üllatuseks oli umbes 200 km peal monument – 1956.aastal Melbourne's toimunud olümpiamängude tõrvik liikus siit mööda. Siit, keset ei mitte midagit. Kummaline, aga nii see oli.
Meie tegelik sihtpunkt peale sisemaa teed oli 80km Mackayst sisemaale jääv Eungella rahvuspark. Eungella on tuntud kui nokklooma (Platypus) looduslik elupaik. Pildistada teda kahjuks ei õnnestunud, sest nad ujusid kogu aeg kaldast nii kaugel. Ma olin tõeliselt üllatunud, et nokkloom nii väikest kasvu on. Arvasin, et ta on vähemalt kopraonu suurune, aga ei, mitu korda väiksem. Ja kardab inimesi ka, seetõttu ka teda raske pildistada. Ainsana tuli end kalda äärde näitama päris suur kilpkonn.
Samal õhtul jäime ööbima Eungella karvanparki. Jõudsime kohale õhtul pimedas ja hommikul hommikusööki süües alles nägime, kui vapustavalt ilusa koha peal see on. Asub siis mäe otsas, 770m üle merepinna, kust avanes vaade ilusale kahe mäeaheliku vahelisele orule. Paistis isegi 80km kaugusel asuv Mackay. Nii ilusa vaatega pole meil varem õnnestunud hommikust süüa :)) Lisaks kasvasid seal piirkonnas kõikjal aedades mandariinipuud.
Mackay oli järjekordne igav väikelinn, kus sai poest vajalikku toidukraami varutud. Käisime ka ookeani äärses linnaosas, aga ka see ei olnud midagi erilist.
Peale Mackayd jäime kaheks ööks ööbima Proserpine karavanparki. Uskumatult hea hinnaga oli see park. 17 dollarit kahe inimese eest, duširuumid olid puhtad ja korralikud ning väga hea varustusega camp kitchen (laagriköök vist eesti keeles?). Esimest korda oli laagriköögis olemas pliit, külmkapp, mikrolaineahi, röster, veekeetja ja isegi televiisor! Me pole tõepoolest nii ammu telekat näinud, et esimene õhtu lihtsalt istusime ja vahtisime suu ammuli kõiki saateid :) Isegi üks päris hea film tuli õhtul. Teine lahe lõbustus oli koer. Üks vanem austraalia proua ööbis ka autoga platsil ja tal oli väga armas koer, kes kohe meile palli tooma hakkas. Me muidugi kohe viskasime ka seda talle ja siis oli käes: kohe, kui koer meid nägi, oli palliga kohal. Meil ei olnud loomulikult midagi ka selle vastu, et vahepeal koeraga mängida ja teda paitada. Lisaks ajas koer igal õhtul opossumeid taga. Muudkui istus puu all ja vahtisid teineteisega tõtt. Vahepeal otsustas opossumionu millegipärast puu otsast alla ka tulla ja üle platsi teise puu otsa joosta, siis oli koer muidugi eriti ekstaasis ja kihutas talle järele. Oleme karavanparkides hästi palju opossumeid näinud. Mul on tunne, et need loomad ei näe korralikult. Mitu korda on nad õhtul pimedas üritanud lauale tulla, mille taga me sööme. Kui me vaikselt istume, siis ta tuleb julgelt väga lähedale, aga nii kui me siis liigutame või häält teeme, siis paneb kohe plehku. Aga armsad on nad siiski. Palju oleme näinud ka kohalikku laululindu kookaburrat. Temast on ka pilt. Kui ta oma noka varahommikul lahti teeb, siis laulab pikalt. Üks vähestest senikohatud lindudest, kes ka laulda oskab. Inimesi ta väga ei karda, hoopis uurib, mis me teeme.
Lisaks elas seal pargis teine kohalik, kes vedas piimatooteid laiali ja peale päevast ringi tõi erinevaid tooteid kõigile joomiseks. Üldse oleme avastanud, et karavanparkides on väga palju kohalike, kes enamasti elavadki karavanides. Ma ei tea, miks nad seal elavad, kas nad tõesti teenivad nii vähe, et isegi korterit üürida ei jaksa. Aga väga paljudes parkides oleme juba näinud palju püsielanikke, nii noori kui vanu. Samuti kohtab parkides palju austraallasi, kes lihtsalt mööda maad ringi reisivad. Väga palju on pensioniealisi paarikesi, kes nüüd, kui kohustusi enam ei ole, saavad vabalt mööda maad ringi reisida. Enamasti sõidetakse suurte karavanautodega või haagissuvilatega. Paljud pered ööbivad ka telkides, aga nende telgid on siis mega suured. Sellistes väikestes kahe-kolme inimese kuppeltelkides, nagu meil populaarsed on, ööbivad ainult põllul töötavad asiaadid ja eurooplased. Kohalikel on mitmetoalised paleed siin püsti :) Nii nagu meie siin riigis töötame ja reisime, on populaarne ka kohalike noorte hulgas. Oleme kohanud näiteks Perthist pärit paarikest, kes Idarannikul töötavad ja reisivad.
Proserpine kui linn on väga väikene ja enamasti töötavad inimesed ümberkaudsetes suhkruroo kasvandustes. Jäime siia kaheks ööks ainult sellepärast, et ta oli strateegiliselt hea asukohaga. Tegime siit enne Airlie Beachile minekut ühepäevase väljasõidu Bowenisse ehk Bowenwoodi (ha-ha) nagu suur kiri linna sisse sõidul mäe peal seisis. No ausõna, selle linnakese oleks vabalt ka vahele võinud jätta. Vaadata ei ole siin ikka mitte midagi. Enamasti elatakse siin ainult sellepärast, et ümberkaudsetel põldudel tööl käia. Õnneks on linn vähemalt ookeani ääres, nii et saime üle mitme päeva taas ujumas käia. Linnakeses on kolm randa, mis me ka kõik läbi sõitsime, aga Horseshoe Bay oli neist kõige ilusam. Väga väikene lahesopp, aga ilus sõmer liiv, mõned palmid ja liivakaljud. Inimesi oli randades üllatavalt vähe, kuigi meie sattusime sinna pühapäeval. Üldse oli linna justkui kummituslinn, väga vaikne ja väga vähe inimesi oli linnatänavatel näha.
01. juunil jõudsime Airlie Beachile. Pidime oma purjetamise check-ini ära tegema. Airlie Beach on kõikide seljakotirändurite hulgas väga populaarne. Kõik räägivad sellest kohast. Linn ongi väga armas ja ilus väikene suvituslinnakene, kus kohtab nii kohalikke suvitajaid kui hulgaliselt turiste. Maa-alalt on linn väga väikene, üks suurem linna läbiv pea- ehk äritänav, lühikene mere ääres jooksev rannapromenaad ja paar väikest tänavat sisemaa poole. Aga kõige paremini sobib seda linna iseloomustama Gemma alias Mother Ducki öeldu: „Airlie is a drinking town with a sailing problem.“ Ja täpselt nii ongi, mitte vastupidi! Tõlkes siis enam-vähem nii: „Airlie on purjetamis sõltuvusega joomalinn.“ Enamasti tulevad kõik siia selleks, et merele minna ja seda oodates ohjeldamatult pidutsema. Linn on tõeline suvituslinn: suured jahtsadamad, hulgaliselt kohvikuid, baare, restorane, kõik poed müüvad ainult rannavarustust, ilus palmidega ääristatud rand (paistis küll, et liiv on enamuses siiski kohale veetud, mitte looduslik), inimesed kõik naeratavad ja kõikjal valitseb puhkemeeleolu. Meres keegi ujumas ei käinud, ujumiseks oli ehitatud mereveega laguun. Troopilises Queenslandis on kõikjal mürgiste milli-mallikate oht. Irukandji on neist kõige hullem,sest esiteks on ta kõigest 2cm suurune ja silmaga nähtamatu, aga kui kõrvatab sind vee all, siis võib asi surmaga lõppeda. Teine mürgine umbes 30 cm suurune mallikas nimega Box Jellyfish kõrvetab nii kõvasti, et põletusarmid jäävad eluks ajaks. Mõlemaga kokkupuute puhul tuleb kõigepealt 2 liitrit äädikat haavatud kohale valada (äädika pudelid on absoluutselt kõikides randades ka olemas) ja seejärel kohe kiirabisse helistada. Ametlikult on nad siinsetes vetes novembrist maini. Sel ajal inimesed kas ei käi ookeanis ujumas või kannavad täispikkuses kalipsot. Paljudes randades on olemas küll kaitsevõrgud, mis hoiavad suuremad mallikad kaldast eemal, aga Irukandji vastu ei aita miski, see poeb igalt poolt läbi. Igas rannas on suured hoiatussildid üleval, aga samas me ei ole õnneks ühestki juhtumist veel kuskilt kuulnud.
Lisaks on linnas kohutavalt palju erinevaid tuuride korraldajad, kes kõik sind purjetama, snorgeldama või sukelduma viia tahavad. Saime üle pika aja ka korralikus internetipunktis käia, kus saime Fraseri blogi üles panna ja emaile lugeda.
Ööbisime Airlie kõrval asuvas väikelinna Cannonvale'i (kahe linnakese vahe on 4km) karvanpargis Ocean Breeze, mida küll mitte kellelegi ei soovita. Aga see oli neist kõige odavam: 25 dollarit, aga õudne sara. Kööki ei olnud ja duširuumid olid kohutavad. See eest kohtusime õhtul varju all istudes nelja väga laheda austraallasega. Kaks olid umbes üle 40-aastased ja teised pensionärid. Üks pensionäridest Roger oli 1990ndal aastal Tallinnas käinud. Roger on uskumatult laheda tausta ja elulooga inimene. Ta on sündinud Lõuna-Aafrikas, abiellus soome-rootslasega ja elab Austraalias. Tänu naisele ja tema sugulaste külastamisele sattus ta omal ajal ka Eestisse. Ta mäletas kõike väga hästi ja samuti adus suurepäraselt meie toonast olukorda. Sest ega temalgi ei lubatud vabalt Eestis ringi käia, ta pidi elama täpselt selles hotellis Tallinnas, kus kästi ja mis tema väitel maksis rohkem, kui ta kuskil mujal kunagi öö eest maksnud oli. Ta oli väga õnnelik aga, et tal õnnestus ühes baaris tutvuda kolme just sõjaväest saabunud eesti poistega, kes teda meie riigi ja kultuuri osas siis õhtu otsa valgustasid. Loomulikult avastas KGB nad ja kutsus poisid lauast eemale, et mis nad välismaalastega nii pikalt räägivad. Roger oli tõeliselt üllatunud, mis meie riigis tol ajal toimus. Nimelt läksid nad hiljem restorani sööma. Restorani ukse taga oli pikk järjekord, tema ja teised välismaalased lasti kohe eelisjärjekorras sisse, aga nendega kaasas olnud eesti poisse ei tahetud lasta. Lõpuks said nad ikka kõik koos sisse. Ma ei hakka pikemalt kirjutama, mis kõik Rogeri jaoks kummaline ja üllatav oli, sest me kõik ju mäletame veel vägagi hästi, mis 1990ndatel Eestis toimus. Aga ta oli kohe nii õnnelik, et meiega rääkida sai ja uuris, kuidas elu tänapäeval on. Lisaks on ta oma elu jooksul niii palju reisinud ja nii paljudes huvitavates kohtades käinud, et teda võiks päevi kuulata. Vahepeal saime ikka me ka Austraalia kohta küsimusi esitada ja nemad soovitasid kuhu minna ja mille suhtes ettevaatlik olla. Kuna karvanpark oli omanike poolt väga unarusse jäetud (hoolitsemata) ja lisaks oli hiljuti vihmahooaeg, siis tuli madude suhtes ettevaatlik olla. Samuti olid seal suured (kuni 1,8 kg) ja mürgised pruunid konnad (kes eelmine õhtu Norrast pärit paarikese telki ronis) ning ühe lähedal asuva ranna ääres nähti hiljuti krokodilli. Meie küll kedagi ei näinud, aga olime ekstra ettevaatlikud, käisime kogu aeg taskulambiga ringi ja püüdsime pimedal ajal üldse võimalikult vähe ringi käia. Roger tõi meile hommikul veel pool värsket kookospähklit, mis ta rannast leidis.

esmaspäev, 1. juuni 2009

Fraser Island 20.05.-22.05.



19. mai õhtul Hervey Baysse jõudes peeti meile kõigepealt 1,5 h pikkune loeng järgmisel hommikul algava reisi kohta. Me ostsime nimelt reisibüroost ametliku tuuri. Tegelikkuses tähendas see seda, et kaheksa täiesti suvalist ja teineteist tundmata inimest topitakse ühte üleni roosasse Toyota Land Cruiserisse ja seltskond peab korda-mööda autoga sõitma ja kõik olmeasjad omavahel lahendama. Loeng oli väga põhjalik, mis eelkõige keskendus sellele, kui palju me iga asja eest trahvi võime saada, kui autoga midagi juhtub või saarel valesti käitume. Ja mitte keegi meie seltskonnast ei olnud varem 4WD autoga sõitnud, nii et kõik olid pisut ehmunud, et antakse aga auto kätte, praktilist treeningut ei tehta, loetakse ainult sõnad peale, kui suuri summasid trahve võid maksta, kui midagi valesti läheb. Lisaks anti paberile kirja pandud iga päeva vaatamisväärsused ning võimalikud sõiduajad ehk tõusu ja mõõna kellaajad. Peale loengut kästi seltskonnaga koostada kolme päevasöögi plaan ja ostunimekiri. See oli juba esimene katsumus, sest inimesed ja toitumisharjumused on nii erinevad. Õnneks suutsime ilma suuremate kaklusteta õlleklaaside taga poenimekirja kokku panna. Mina ja Annuth olime ainsad naisterahvad seltskonnas.

20. mail kell 7.30 rivistusime kõik hosteli ette auto juurde. Mehaanik näitas kiirelt ära vajalikud tehnilised asjad, millele tähelepanu pöörata ja siis pidimegi oma kodinatega kõik autosse ära mahtuma. Tom oli esimene (ja kokkuvõttes ka ainuke) vabatahtlik, kes nõustus rooli istuma. Esimene sõit poeni oli päris hirmuäratav, aga edaspidi läks sõit juba sujuvalt :)

Suurest toidupoest varusime siis kolme päeva söögi- ja joogikraami. Alkoholi oli vist küll rohkem, kui süüa. Peale seda sõitsime praami peale, mis viis meid 35 minutiga saarele.

Meie seltskonda kuulusid: sakslased Lars, Daniel, Andy, Annuth, šveitslane Sven ja kanadalane Tom. Sven oli ainuke 19-aastane, teised kõik olid üle kahekümnesed. Võin ette ära öelda, et väga lahe seltskond sattus kokku ja huvid õnneks enamuses kattusid.

Fraseri Saar on maailma kõige suurem liivasaar, kokku 123 km pikk. Saar on ka UNESCO nimekirjas. Saarel elab väga vähe inimesi, enamasti ainult need, kes turiste teenindavad ja siis mõned kalamehed. Praam randus saare läänekaldale, aga sealt tuleb otse idakaldale välja sõita, sest läänekaldal on ainult paks mangroovivõsa ja ühtegi teed ega asustust ei ole. Saarel on ainult liivateed ehk läbitavad ainult neljaveolise masinaga. Meie õnneks sadas saarel paar viimast päeva kõvasti vihma ja meie kohale jõudes olid teed veel niisked ja kõvad. Seega me kuskile kinni kordagi ei jäänud, mis muidu on saarel väga tavaline nähtus. Sisemaal jookseb ka paar teed järvede juurde ja need kulgevad tiheda metsa vahel ja on väga kitsad. Kui keegi vastu tuleb, siis on päris tükk tegemist, et teineteisest mööda mahtuda. Esimeses pikniku paigas „Central Stationis“ võtsime veepaagid täis ja sõitsime idakaldale mere äärde välja. Edasi kulges maantee pikki ookeani kallast. Ja see on ainuke maantee idakaldal nimega 75 Mile Beach. Ehk 75 miili kahesuunalist sirget maanteed ookeanikaldal. Väga ilus on rannaliival sõita. Mäslev lõputu ookean ühel pool ja liivadüünid teisel pool. Tee on läbitav vaid mõõna ajal, tõusu ajal mäslevad lained liivadüünideni.

Varsti nägime ära ka esimese Dingo. Dingosid ehk Austraalia ainsaid looduslikke kiskjaid leidub saarel väga palju. Igal pool on hoiatussildid üleval ja loengul räägiti, et naised ja lapsed ei tohi saarel kunagi üksinda põõsas ja üldse üksinda ringi käia. Põhjuseks see, et Dingod võivad lapsi ehk endast nõrgemaid rünnata ja kui naine põõsas kükitab, siis tundub ta dingo jaoks nagu laps ja võib rünnata. Toidu läheduses ja paaritumishoojal on nad kõige agressiivsemad. Ütlen kohe ära, et me nägime neid päris palju, õnneks olid nad kõik üksinda, mitte karjas ja öösiti käsid nad meie laagriplatsidel tuhnimas ja toitu otsimas. Aga ühtegi agressiivset dingot ei kohanud, enamasti hoidsid nad ise ohutusse kaugusse ja lasid endast pilti teha. Väljanägemiselt paistavad nii armsad koerad, aga tegelikult on nad siiski kiskjad ja Fraseri Saare Dingod on kõige puhtamat tõugu, sest seal muid loomi kellega seguneda ei ole.

Pärastlõunal saime kiiresti aru, kui olulised olid meile kaasa antud tõusu- ja mõõna kellaajad. Kuna maanteeks on ainult üpris kitsas liivakallas, siis pealelõunal tõusu ajal mattub tee täielikult vee alla. Ühesõnaga saarel on võimalik liigelda kella kaheksast hommikul umbes poole neljani pealelõunal. Tegelikult sõideti seal ka hilisematel kellaaegadel, aga meie firma keelas kategooriliselt soolases vees sõitmise, vastasel juhul oleskime 1000 dollarit trahvi saanud. Seega kell kolm hakkasime omale juba laagriplatsi otsima. Laagriplatsideks olid mõlemal õhtul liivadüünide vahel leiduvad tasased maalalapikesed. Ööbisime telkides, kusjuures madratseid ega magamisaluseid ei antud. Ainult telk ja siis oma magamiskotiga telgi põrandal. Päevad olid suht soojad, 22 kraadi, aga ööd olid väga jahedad (ca 12-13 kraadi) ja liiv külje all oli öösel väga külm. Esimene öö ikka täitsa külmetasime, teisel ööl lihtsalt läksime riietega magama ja siis kanatas magada küll. WC-d ja duši ei olnud. Vetsus tuli käia labidaga liivadüünide vahel. Ja ikka nii, et Marko ajas taskulambiga dingod eemale ja siis sai asjal käia. Tagantjärele mõeldes väga naljakas. Kohapeal nii naljakas ei olnud, sest pimedas on seal düünide vahel igasugust muud elu ka peale dingode nagu ussid, ämblikud, sisalikud jne.

Aga iseenesest olid laagriplatsid väga maalilistel ja ilusatel kohtadel. Ookean kohises kõrval ja liivadüünide vahelt oli teda kogu aeg näha ka. Söögitegemiseks oli meil väikene kahe rauaga matkagaasipliit. Sellega tegime siis kogu seltskonnale süüa. Oi kui palju liiva iga toiduga sisse sai söödud, aga see oli absoluutselt paratamatu, sest liiva olid lõpuks kõik uskumatud kohad ka täis. Söögitegemisel ja laagri üles seadmisel olid kõik väga asjalikud ja kõik sai kiiresti meeskonnaga tehtud. Pikad ja pimedad õhtud (pool kuus õhtul on juba kottpime) möödusid napsutades ja mänge mängides. Hommikuti oli vähemalt pool kaheksa äratus, sest sõitmise aega on ju päeva jooksul vähe.

Ujuda selles kaunis ja laineterohkes ookeanis kahjuks ei saanud. See pidi nimelt haidest ja milli-mallikatest kubisema. On nimelt tiigerhaide paljunemise koht. Lisaks ei ole ta ilmselt ka kõige puhtam arvestades kaldal toimuvat autoliiklust. Ja liiklust oli palju, sest saar on väga populaarne turismisihtpunkt. Ja ikka kohutavalt palju seljakotirändureid, kes varem maasturitega sõitnud ei ole. Seetõttu on saarel ka palju õnnetusi juhtunud. Alles hiljuti juhtus kaks ränka õnnetust. Ühel korral ei suutnud oskamatu juht liival sõitmisega ja ilmselt laine eest kõrvale hoiduda püüdes autojuhtimisega hakkama saada ja keeras maasturi 11 inimesega sees mitu korda üle katuse. Ilmselt oli kiirus ka suurem kui oleks pidanud olema. Ametlik kiirusepiirang on 80 km/h, aga meie firma soovitas rangelt ainult 60 km/h, arukad inimesed nagu meie oleme, pidasime sellest piirangust ka alati kinni ja meiega ei juhtunud midagi. Teine väga ränk ja mitmete surnutega avarii toimus sellepärast, et kaks teineteisele lähenevat maasturit ei suutnud otsustada kumbalt poolt nad teineteisest mööduma peavad. Inimesed lihtsalt unustasid ära, et tegemist on endiselt Austraaliaga ja liiklus on vasakpoolne. Mitmeid õnnetusi juhtub ka seetõttu, et inimesed hakkavad uljalt kihutama, et oh mis hea lai sirge maantee, aga tegelikult võib tee peal olla ohtlikke ojade ületamist või on laine mõne koha pealt lihtsalt liiva alt ära viinud.

Vaatamisväärsustest kah. Esimesel päeval käisime Wabby järves ujumas. Järv asus 2.3 km sisemaa poole ja sinna läks jalutamise rada metsa sees. Päris mõnus kõndimine oli ja kohale jõudes avanes meie ees kõrge liivadüün, mis jooksis otse rohelisse ja sügavasse järve. Poistel oli loomulikult lõbu laialt, sai liivadüüni otsast järve joosta. Düün oli ikka päris kõrge ja alla joostes sai päris hea hoo sisse. A ja põhiline lõbustus oli meil muidugi minu kaasa võetud roosa frisbee ehk lendav taldrik. Kui hästi see meie auto värviga harmoneerus :) Minu arust ei ole olemas koledamat värvi kui roosa, aga ma sain selle taldriku Sydneyst tasuta, nii et vahet pole. Aga kõikidel kõnnakutel ja puhke hetkedel oli põhiline aja sisustaja lendava taldriku loopimine.

Teisel päeval nägime Maheno laevavrakki. Vrakk oli täitsa kaldas kinni. Hommikul sai vrakile väga lähedale ja tundus, et ta ongi täitsa kaldas kinni, aga pärastlõunal tõusu ajal oli ta ikka täitsa vees. Laev läks põhja 1935. aastal ja on tänaseks ikka väga ära roostetanud ja lagunenud.

Lisaks nägime imeilusaid liivakaljusid kohanimega The Pinnacles, millest saime ka ilusa panoraamvõtte. Autosõidu kõlblik rannaäär lõppes Indian Headi juures ehk tõlkes Indiaanlase Pea. Ei tea küll, miks talle selline nimi on pandud, aga tegemist siis saare ainsa kivise kaljuga ja arvatakse, et selle kalju ümber hakkas kogu saar kunagi tekkima. Kalju tipust avanesid imeilusad vaated ja tekkis tunne nagu oleks maailma serva peal. Päeva lõbusaim elamus oli Champagne Pools ehk tõlkes Šampanja basseinid. Mustadest kaljukividest oli ookeani piirile tekkinud paar basseini, kuhu laine suure hooga sisse lõi. Hüppasime kohe basseinidesse sisse, sest päev oli päris palav ja matk basseinideni kurnav. Aga matk oli seda väärt. Kui laine sisse lõi, siis kogu vesi basseinis kihises ja mullitas, igati oma nime väärt basseinid :)

22. mai hommikul üllatasid reisikaaslased mind hommikusöögi lauas küünaldega tordi ja sünnipäeva lauluga :)) Väga ilus sünnipäeva hommik oli: päike paistis ja piknik ookeanikaldal. Nii saabus minu 27. sünnipäev :)

Ühtlasi oli see meie viimane päev Fraseri saarel. Õigemini poolik päev, sest poole kolmese praamiga pidime maismaale tagasi sõitma. Sel päeval nägime ära Fraseri kõige ilusama vaatamisväärsuse: McKenzie järv, mis asub saare sisemaal. Järvel on imeilus lumivalge peenike liivarand ja järv ise on kristallselge ja hele-helesinine. Ujusime ja mängisime järves frisbit, sõime liivarannal arbuusi ja mõnulesime päikese käes. Ideaalne punkt Fraseri avastamisele, kahju ainult, et aega järve nautimiseks väheks jäi.

Hilisel pärastlõunal Hervey Baysse tagasi jõudes oli kogu kamp nii väsinud. Ja muidugi olid kõik, eelkõige mina ja Annuth õnnelikud, et üle mitme päeva saab veega vetsu, duši alla ja isegi peeglisse vaadata :) Hoolimata väsimusest tegime me Markoga ikka kartulisalatit õhtuks nagu sünnipäevale kohane :) ning õhtul istusime veel korraks reisiseltskonnaga hosteli baaris õlle taga ja vahetasime saarel tehtud pilte ja kontakte. Järgmisel hommikul läksid kõik taas oma teed.