Kell pool kaks päeval kästi meil jalanõud kotti panna ja kummipaati astuda. Jalanõud saime tagasi alles viimasel päeval uuesti maale tagasi astudes. Mõõn oli nii suur, et meie jaht ei saanud kaldasse tulla. Ronisime kummipaadist British Defenderi peale, millest sai järgnevaks kaheks ööpäevaks meie kodu. Tegemist on MAXI klassi võistlusjahiga, mis ehitati 1989 aasta Whitbreadi ümbermaailma purjetamise võistlusel osalemiseks. Jaht on projekteeritud ja ehitatud Inglismaal, Southamptonis. Kogu projekti eestvedajaks olid Briti relvajõud, meeskond valiti 400st treeningutel osalenud mere-, õhu-ja maaväe esindajatest. British Defender oli Inglismaale väga tähtis. Jahi ristimiseks avati isegi Tower Bridge, et ta saaks Thamesi mööda üles sõita. Jaht on 1989 aasta nö tehnika ja tehnoloogia viimane sõna ning absoluutne tippklass. Kui võrrelda autovõidusõiduga, siis sama mis 1989 aasta vormel 1 auto. Põhi purjesid on jahil kaks, masti kõrgus on 115 jalga – 35 meetrit, jahi pikkus 83 jalga – 25 meetrit, süvis 5 meetrit, mass 24 tonni, sellest 12 tonni kiilu otsas. Maksimum kiiruseks kuni 30 sõlme. Laeva ehituses ei ole kasutatud grammigi terast ega puitu. Kogu kere on süsinikfiibrist ja kevlarist, mast kergsulamist.
Süsinikfiiber ja kevlar olid 1989 väga uudsed materjalid,millede kasutamist alles katsetati. Jaht seisis lahel ankrus, aga loksutas juba päris tugevasti. Laeval tervitasid meid kapten Glen, kokk Gemma alias Mother Duck ja kapteni abi Liam. Majutus laeval oli ainult narivooditega ning väga kitsas ja madal. Laeval oli 3 tillukest tualetti, mis osutusid ühtlasi ka duširuumideks. Kraanikausi segisti otsast tuli voolikuga dušiotsik välja. Igale inimesel oli lubatud võtta üks ühe minutiline dušš päeva jooksul. Meid oli koos meeskonnaga laeval kokku 29 inimest ja jahil lihtsalt ei ole ruumi suurte veepaakide paigaldamiseks. Laeval ei olnud algselt isegi nii palju voodikohti. Kui jaht hakkas turiste sõidutama, siis ehitati deki alune osa enamjaolt ümber. Jaht osaleb siiski võistlustel tänapäevani. Võistlusmeeskond on 28 liiget ja nö võistlusseades on jahil 14 magamiskohta. Võistluspurjed on ka u 15% suuremad, kui lõbusõitu tehes. Jaht pidada liiga kiireks ja teravaks minema ebakompetentse meeskonna (nagu meie olime) jaoks.
Peale lühikest kodukorra teadvustamist aeti kõik välja dekile ja valmistuti purjetamiseks. Kuus vabatahtliku said raske väntamise abil purjed heisata ja siis pidime kõik ühele poole jalad üle serva istuma. Purjetamise ajal on jahil madalam ja kõrgem pool ehk laev läheb sõitmise ajal kreeni. Kõik turistid pidid ballastiks olema ja kõrgemal poolel istuma. Laeva kõige suurem kreen oli teisel päeval, mis tähendas, et laev sõitis 45 kraadises kreenis. Madalama poole piirded olid vees! Tol hetkel pidi isegi kõvasti kõrgema poole piirdest kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Lahe! Adrenaliini kui palju :) Samas on seda jahti praktiliselt võimatu ümber ajada. Jaht ajab ennast püsti kuni mast veel veest väljas on, kuni 110% kreenist!!! Kõige kiirem pidi see jaht olema 15-20% kreenis.
Esimesel päeval purjetasime pea kolm tundi. Päris tugev tuul oli sel päeval ja seetõttu saime vahepeal ka kiiret sõitu: 12-15 sõlme. Lahe! Kahjuks oli ilm ainult väga pilves ja vahepeal isegi sadas. Aga siis anti meile kollased tuule- ja vihmakindlad joped selga ning saime ikkagi sõitu nautida. Õhtul ehk kohe peale päikese loojangut jäime ankrusse Hook's Pass'i nimelisse kahe saare vahelisse vaiksesse lahte. Järgnes õhtusöök ja pidu laeval. Kõik söögid olid tuuri hinna sees ja süüa anti palju. Nähes laevale astudes, kui tilluke köök sellel on, siis arvasin, et noh eks meid ootab siis mingi lihtne makaronisöök järgmised 2 päeva. Kaugeltki mitte! Saime kaks päeva nii häid sööke, et meie seljakotiränduri kõhud ei olnud sellise hea ja paremaga enam harjunudki. Esimesel õhtul oli menüüs marineeritud ja grillitud kanarinnafileed vürtsise maapähkli kastme ja riisiga. Tuli välja, et laeva dekil oli olemas täitsa suur grill. Lisaks veel värskelt küpsetatud sai, tar-tar kaste ja värske salat. Süüa oli nii palju, et kõik, kes tahtsid, said mitu korda juurde võtta. Alkohol pidi igal ühel endal kaasas olema. Meeletu kogus oli inimestel ikka alkoholi kaasas. Kõige levinum alkohol oli loomulikult goon. Tegemist on odava ja maitse poolest väga paha veiniga. 4 liitrine kanister maksab 10 dollarit. Enamasti juuakse valget ja magusat varianti. Noortel backpackeritel pole vahet, mida nad joovad, peaasi, et on odav ja teeb purju. Meie seda juua ei suuda, parem ei joo üldse siis midagi, kui alkoholi osta ei jõua. Pealegi, kuna me ei olnud kindlad, kui hästi-või halvasti pidev merel loksumine mõjub, siis võtsime kaasa ühe normaalse kahe liitrise veinipaki (klaastaara oli laeval keelatud). Aga kahe päeva lõpus tõime poole sellest ikka tagasi. Esimesel päeval loksutas paat ikka nii palju, et veini isu ei olnud. Osad noored jõid küll ennast väga täis ja veetsid järgmise päeva ainult voodis oiates. No üks hull tüüp jõi üksinda pool liitrit viina ära. Aga laeva peal on sama efekt nagu lennukis, et jääd vähesemast alkoholist kiiremini purju.
Magama oli alguses päris raske jääda, sest laeva alumisel korrusel loksutas rohkem kui dekil Aga kokkuvõttes polnud hullu midagi, sai magada küll.
Järgmisel hommikul oli äratus kell 6.30 hommikul. Jah, päikese tõusuks aeti kõik üles. Magamisruumides oli väga palav ja umbne. Oi kui mõnus oli dekile minna ja värsket õhku hingata. Pool seitse pandi mootor käima ja hakkasime kohe edasi sõitma. Laeval on siiski mootor ka, et kui ikka tuult ei ole, siis saab ka edasi sõita. Aga ei ole olemas ilusamat asja, kui päikese tõusule vastu purjetamine! Inimesed olid kõik unised alles ja seetõttu oli laeval vaikus. See oli uskumatult ilus. Kõikjal merel ja ümberringi täielik vaikus (tuult ka veel eriti ei olnud) ning päike tõusmas... peagi saime kohvikruusid ka veel näpu vahele ja nautisime oma päeva esimest kohvi päevale vastu purjetades. See oli ülim ja kirjeldamatu elamus, kuidas suur ookean saab hommikul nii ilus olla.
Järgnes korralik hommikusöök ja veel tunnike purjetamist. Kell kaheksa aeti kõik taas kummipaatidesse ja sõidutati kaldasse. Läksime Whithaven Beachile. Tegemist on rannaga, mille liiv on äärmiselt valge ja vesi helesinine ning läbi paistev. Liiv on tõepoolest erakordselt valge ja peegeldab päikest nii kõvasti vastu, et paljud inimesed kõrvetavad end siin päikest võttes ära. Näiteks üks kodanik olla kunagi oma silmalaud niimoodi ära kõrvetanud, et ei saanud silmi lahtigi teha...Meil seda ohtu ei olnud, sest järjekordselt oli pilves ilm ja sadas vihmagi. Aga muidu vahva jah, programm näeb ette, et kella kaheksast hommiku kuni üheteistkümneni ollakse rannas. Me pole elu sees nii vara rannas käinud :) Ujumas pidime taas milli-mallikate tõttu täispika kalipsoga käima. Madalas vees nägime palju raisid!
Kapten Cookil õnnestus oma laev siin saarte vahel madalas vees liiva kinni ajada. Laeva kätte saamiseks kulus kaks nädalat. Ja seda tehti nii, et visati ankur nii palju ette, kui jõuti ja siis sikutati laev ankruni, jälle visati ankur edasi jne. Whitsunday saarte nimi pärineb samuti kapten Cookilt, kes nimetas saared päeva järgi, mil ta need avastas.
Laeva tagasi minnes järgnes lõunasöök grillvorstide, kartuli-, makaroni- ja rohelise salatiga. Ning seejärel heisati purjed ja kaks tundi purjetasime. Pärastlõunal oli võimalus snorgeldama minna. Jahilt hüppasime otse varustrusega vette ja mulistasime päris pikalt vees ringi. Ma ostsin omale sukeldumise ka, aga miski pärast ei tulnud sukeldumise laev tol päeval välja ja mul jäigi sukeldumine proovimata. Jube kahju :( Sest siin ei maksnud see üldse palju ja tegemist oleks olnud lühema sukeldumisega kui tavaliselt ehk ma oleks vähemalt teada saanud, kas mulle see üldse istub või mitte. Aga snorgeldades nägime ka päris palju koralle ja igasuguseid väikeseid ja suuri värvilisi kalu. Mõned kalad olid ikka päris suured, vähemalt meetrised!
Peale snorgeldamist purjetasime jälle kuni päikese loojanguni. Päikese loojangu ajal veel sõitsime. Väga ilus oli jälle. Järgnes õhtuoode ja napsutamine. Õhtusöögiks oli pasta polognaise kreeka salati ja värskelt küpsetatud küüslaugusaiga. Peale õhtusööki aga sõidutati meid kummipaaadiga ühel saarel asuvasse resorti. Tol õhtul toimus Queenslandi ja New South Walesi vaheline rugbi või teab mis mudamaadluse, mida nemad siin jalgpalliks nimetavad matš. Liamil ning teistel poistel oli kangesti seda vaatama vaja minna. Resordil oli hiiglasliku ekraaniga televiisor. No ja tüdrukutele räägiti auk pähe sellega, et resordis saavad kõik normaalse duši all käia ja seal on bassein, saun ja mis kõik veel. Igaüks pidi 5 dollarit maksma, et me resorti niimoodi sisse sajame. Me ei olnud alguses sellest üldse huvitatud, aga kuna kõik teised olid minemas, siis pidime ka minema. Me just nautisime tsivilisatsioonist eemal olekut ja millal me elus veel saame sellise jahi peal olla. Aga üldsus otsustas. Nimelt on Whitsunday saared enamjaolt asustamata ja rahvuspargid, aga osadele saartele on tehtud ülikallid resordid, kus üks öö võib maksta isegi kuni 600 dollarit! Ja konkreetselt ühele saarele võivad ka eraisikud hirmsa raha eest omale maad osta ja maja peale ehitada. Teistel saartel võivad tegutseda ainult hotellid, kes peavad loomulikult eelnevalt keskkonnaministeeriumilt loa saama. Saari on iseenesest väga palju, neist 14 suuremat on nimelised, 8 saarel on üks resort ja 13 saarel kämpingu kohad. Esimene resort avati juba 1930ndal aastal.
Meie käisime South Molle Resordis. Resort oli muidugi väga ilus, palmidega liivarand, bassein, suur baarikompleks jms. Aga duši me lõppkokkuvõttes normaalset ei saanud, mille kasutamise eest me kõik eelnevalt raha pidime välja käima. Sest meie kasutusse anti üldse ainult kahe kabiiniga duširuum ning peale kahe inimese pesemas käiku oli vesi juba jääkülm. Oleksin pigem laevas sooja duši all käinud. Mis siis, et see ruum nii tilluke oli. Õnneks oli baaris meie saabudes happy hour ja saime normaalse raha eest kannu õlut osta, mille taga siis tiksusime ja ootasime, et see napakas rugbi läbi saaks. Laevale tagasi minnes pidutsemine ja joomine jätkus (meie küll kustusime vara ära), aga vapramad istusid taas kolmeni üleval.
Viimasel hommikul lasti tund aega kauem magada, sest kapten jt meeskonna liikmed võtsid ka viimast õhtut lõdvemalt ja keegi ei suutnud pool seitse ärgata. Seega kahjuks päikese tõusu enam ei näinud. Viimasel päeval ei olnudki muud, kui heisati kohe purjed ja purjetasime Airlie Beachile tagasi. Kahjuks. Väga kiiresti läksid need kaks päeva. Tahaks veel!
Viimasel päeval lasti rooli ka 'vabatahtlikud'. Markol õnnestus ka seda suurt jahti juhtida kui me uhkelt tuules purjetasime! Kompassi järgi päris sõitma ei pidanud, maanina paistis kogu aeg. Jaht allus roolile pärast pisukest viivitust väga kergelt. Oli vägev kogemus juhtida oma ajastu tõelist tippjahti.
See purjetamine oli küll elu lahedaim kogemus. Mere peal olles ununeb absoluutselt kõik muu ära, igasugused maismaa mured jäävad masimaale. Kui kunagi Eesti jaht LENNUK ümbermaailma reisile läks, siis ma ei saanud Eestis olles aru, et kuidas meeskond suudab nii kaua ja sellistes kitsastes tingimustes maalt ära olla. Ei ole neil korraliku vetsu ega duši seal ja inimestega ka suhelda ei saa. Pean tunnistama, et senine Austraalia kogemus on mind küll kõvasti muutnud. Ma kadestan siiralt Lennuki meeskonda, et nad sellise reisi said ette võtta. Enam ei ole oluline, milline ja kui suur duši- või tualettruum sul on, peaasi, et üldse mingisugune võimalus aega-ajalt on. Kui ma ütlen, et mul ei ole midagi selga panna, siis mul tõepoolest ei ole midagi selga panna, sest kõik riided kas ootavad pesemist või on katki. Mõnikord möödub päevi ilma, et näeks kuskil peeglit. Meigikott on ka juba nädalaid puhkusel. Ma tean, Eestisse tagasi tulles see kõik jälle muutub, aga hetkel ma naudin seda. Eestis muutub kindlasti prioriteediks taas mugavus. Aga kui hetkel on valida, kas me saame endale lubada mugavat ja igavat elu, siis otsustame igal juhul mugavustest loobuda ja seikluste kasuks.
Aa ja muidugi, kui me maismaaale tagasi saime, siis kõikus maailm ikka terve päeva veel :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar