teisipäev, 20. jaanuar 2009

2 kuud teel oldud

Oleme jätkuvalt Sydneys ja mina käin endiselt hostelites tööl. Markol ei ole endiselt vedanud ja alles otsib tööd. Tegelikult ei saanud ta praktiliselt terve eelmise nädala midagi otsida, sest istus haigena ühikatoas. Ta suutis nimelt end siin kuumas kliimas külmetada ja oli nohus ja kurk oli haige. Ilmselt on asi selles, et enamikes poodides jms kohtades on konditsioneerid nii madala temperatuuri peale keeratud. Ehk kui õues on 35 ja sa oled tundide kaupa raamatukogus, kus temperatuur on keeratud 20 peale, siis on üpris kerge külmetada. Nüüd on ta jälle terve ja mulistab rõõmsalt ookeanis :)

Seoses ookeaniga tahaks rääkida siinsest rannakultuurist või kultuuritusest. See on nii kummaline, et neil on tohutult palju ilusaid randasid ja rannahooaeg on keskmiselt 6 kuud, aga rannas käik on võrreldes Eestiga ebameeldivam. Esiteks ei ole rannas kuskil riideid vahetada. Bondi rand on vähemalt 1 km pikk ja seal on pidevalt vähemalt kümme tuhat inimest, aga kogu ranna peale on 2 WC maja (kokku 9 kabiini) ja mitte ühtegi riiete vahetamise kabiini. Riideid saab vahetada ainult väikeses WC kabiinis, mis sellise rahvahulga tõttu näevad juba keskpäevaks nii kohutavad välja, et ei tahaks sinna üldse sissegi minna. Või siis 3x3m kolme duššiga dušširuumis. Manly rannas on rannamajakeses 3 riietevahetamise kabiini WCs. Randa minnes saab muidugi päevitusriided ühikas selga panna, aga pärast on märjad ujumisriided ikkagi kuskil ära vaja vahetada. Teine kummaline asi on see, et dušše on nii vähe. Ookean on nii soolane, et kui veest välja tuled, siis peab kohe dušši all ära käima. Kui ei käi ja kuivad päikese käes ära, siis on keha peagi valge soolakorraga kaetud. Eriti hull on asi peale surfamist, sest siis oled soolane ja lisaks on kalipso ja keha vahele kogunenud tohutult palju liiva, mida lained üles peksavad. Siis tuleb oma hirmraske surfilauaga ja niigi vees sumamisest väsinuna mööda liiva marssida ja otsida kohta, kus dušši alla saab. Samad probleemid on kõikides Austraalia randades. Vähestes randades on lubatud mingi tegevus, on olemas rannavolle platsid jne. Enamasti on vähemalt siltide järgi lubatud vaid päikese käes peesitada. Siiski üritatakse vaatamata keelumärkidele palli või lendavat taldrikut loopida (aga keegi võib ju surma saada.....teadaolevalt ei ole seda küll veel kunagi juhtunud). Oma ohutuse nõudmisega on nad siinmail küll täiesti lolliks läinud. Kehtib ametlik poliitika, et can't be too safe, ehk miski ei saa olla liiga turvaline. Sellega on nõuded ikka täiesti jaburad. Ajalehes juba tõmmati, et valitsus peaks siis randadele aia ümber ehitama ja lukku panema, kui kõik nii ohtlik on ja nii hirmsasti kõike kartma peab.

Kummaline, et Eestis on rannailma palju vähem aasta jooksul, aga rannakultuur on väga kõrgel taasemel. Taaskord pean tõdema, et austraallastel oleks eestlastelt palju õppida. Ja surfamas käime me kalipsodega mitte sellepärast, et vesi oleks külm, vaid sellepärast, et päikesepõletust ei saaks. UV kiirgus on praegusel ajal ülikõrge ja tavalised päikesekreemid tulevad vees mulistades väga kiiresti maha. Profid surfarid määrivad end iga päev üle kere tsingiga kokku, siis ei pea kalipsot selga tõmbama.

Mina nägin järjekordsed eestlased Sydneys ära. Olin ühel õhtul Boomerangis tööl ja kolm noort eesti kutti seisid hosteli ukse taga ja arutasid kõva häälega, et kas siia hostelisse saaks äkki oma pagasi hoiule jätta. Mõne aja pärast hostelisse sisenedes hakkasid nad pikalt inglise keeles rääkima, et kas nad saaksid meie vastuvõtu kappi oma kotid paariks tunniks jätta. Ma ütlesin eesti keeles tere ja lisasin, et nad võivad eesti keeles ka rääkida. Tüübid kiilusid selle peale väga kinni. Ütlesid mulle vist vähemalt viis korda tere, veendumaks, et siin leti taga on tõepoolest eestlane :) Poisid on Austraalias 3 kuud erinevates farmides töötanud ja mõtlesid, et tulevad vahepeal linna tööle, aga siin on töö leidmine osutunud nii raskeks, et tahavad kiiremas korras põllule tagasi. Elu on maakohtades oluliselt odavam ja vajadusel saab teha palju ületunde, mis tähendab, et paari nädalaga on võimalik kõrvale panna suur hulk raha. Nad ei jäänud meie hostelisse pidama, sest meil on vist ühed kõrgemad ühikatoa hinnad siin kandis, aga rääkisime päris pikalt siinsest elu-olust ja vahetasime kogemusi. Peale seda lappasin lihtsalt huvi pärast hosteli check-in exceli tabelit ja leidsin, et 2008. aastal ööbis Boomerangis 4 eestlast (kaks oktoobris ja 2 novembris). Nii, et meie Markoga ei ole esimesed siin. Ja ma ei tea, kas ma olen sellest varem kirjutanud, aga hosteli omanik Dominic (Uus-Meremaalt) on Eestis käinud, mis tähendab, et ta tõepoolest teab, kus Eesti asub, mitte ei tee nägu nagu teaks (tavaliselt inimesed ütlevad aa, eesti, jaa-jaa, kuigi silmist on näha, et neil pole õrna aimugi, kus Eesti asub). Ja vahetuse vanema Ricky tüdruksõber on soomlanna, kes on juba teist aastat siin sama viisaga, mis meilgi. Üldiselt on üsna haruldane kohata inimesi kes teavad meie riigi asukohta või on midagi kunagi selle kohta kuulnud.

Töö on muidu minul üsna ropp ja raske, aga kehakaalule mõjub äärmiselt positiivselt. Kõik Eestist kaasa võetud riided, mis muidu olid üsna ümber, on nüüd nagu kartulikotid seljas. Ja põhjus peitub nendes meeletutes treppides. Hakkasin ükspäev huvi pärast lugema, kui palju trepiastmeid ma päeval töö juures läbima pean. Päris igat astet terve päeva jooksul ei lugenud, aga ühekorra lugesin astmed kokku ja siis lugesin kokku, mitu korda ma päeva jooksul üles-alla jooksin ning lõpptulemus oli, et vaiksel päeval läbin ma Boomerangis ligi 2000 trepiastet päevas (ja vaikseid päevi on Boomerangis väga harva). Vähemalt pooltel kordadel pean ma neist üles jooksma, sest mingid asjad on vaja kiiresti ära teha ja teise poolest tassin hirmraskeid pesukorve ja suuri täis prügikotte mööda treppe üles-alla. Ambassadoris on ühe korruse jagu treppe vähem, nii et tööpäev seal tundub nagu puhkus :) Ja niimoodi siblin ma 6 päeva nädalas ning seitsmendal päeval, kui on puhkepäev, siis ei taha ma kohe kindlasti veeta seda päeva hostelis, siis me kõnnime vähemalt 10 km mööda linna maha, sest ühistranspordi peale ei taha raha kulutada. Nii, et äärmiselt liikuv ja tervislik eluviis on meil siin, erinevalt Eestist, kus mõlemad istusime töö juures lihtsalt tagumiku laiaks :)

Ja hosteli teema lõpetuseks nii palju, et ma ei ole elu sees nii palju prussakaid näinud, kui Ambassadoris. Õnneks meie toas neid ei ole, aga köögis ja mujal esimese korruse ruumides ja tänaval on küll jube palju. Me laseme küll kogu aeg putukatõrje vahendit kapi tagustesse ja nurkadesse, aga tegelikult peaks ilmselt kogu köögi tühjaks tõstma, nende pesa üles leidma ja siis korralikud tapatalgud tegema. Aga omaniku see ei huvita. No eks putukatõrje mehed tahavad palju raha saada. Ja prussakaid on siin igas mõõdus. Olen paar korda näinud receptionis ja paar korda Sydney tänaval nii suuri prussakaid, et kartsin neid ära tappa. Nad olid ikka jube suured, kõvasti suuremad kui tikutops. Muidu neid väiksemaid ma enam ei karda, täitsa harjunud nendega ja need saab kohe ära tapetud, nii kui mõnda siblimas näen. Uskumatu on niimoodi kirjutada, ma ei taha meenutada, kui ilusas kodus me Eestis elasime, vastasel juhul ei suuda siin üldse elada. Aga teisest küljest jälle, me ei kipu kuidagi veel külma Eestisse tagasi. Siin on nii palju muid ilusaid ja huvitavaid elamusi, mis korvavad urkas elamise, olematute nõudega söögi tegemise, mitte soojeneval pliidil muna praadimise, kiirnuudlid jne.

Aga nüüd positiivsematest asjadest jälle. Läksime ühel minu vabal päeval jälle randa. Nagu ikka, ei tahtnud sinna ja tagasi bussipileti eest maksta ja jalutasime randa. See pagana Bondi on ikka meie juurest jube kaugel. Kõndisime umbes 1 tund ja 40minutit randa. Vahetult enne randa jäi meile jälle ette venelaste toidupood. Mõtlesime, et ostame üle pika aja saiale vahelduseks ühe leiva. Ja äkki nägime külmkapis arvake ära mida? Kohukesi!!!!! Karumsi kohukesed. Ma ei uskunud oma silmi, loomulikult haarasime kohe omale kohukesed. Ma ei ole küll elu sees nii kallist kohukest söönud (maksis 1,9 dollarit ehk umbes 15 krooni), aga see ei ole elu sees ka paremini maitsenud ;) Kui mina üldse mõnest toiduainest puudust tunnen, siis on see kohupiim ja kohukesed. Ja aeg ajalt leivast. Muude asjade järele ei ole veel isu tekkinud. Aga sellega meie üllatus venelaste poes ei lõppenud. Seekord oli poodi tekkinud vormileib, mis kandis silti: „Estonian sweet and sour bread“!? Ja teine lihtsalt „Estonian bread“. Uskumatu, aga tõsi. Leivad tuuakse siia külmutatult ja siin sulatatakse üles, aga kui leivaviil röstrist läbi lasta, siis maitseb täpselt nagu kodus ;) Esimest korda elus olen ma reisil tänulik selle eest, et siin on venelased. Sest nende käest saab leiba ja kohukesi, jee ;)

Meie järgmine kultuurisündmus saab olema väga põnev ja ootan seda huviga. 24.jaanuaril mängib Botaanika aia pargis Sydney Festivali raames Sydney Sümfoonia Orkester. Sättisin oma töögraafiku nii, et saaksime seda kindlasti vaatama minna. Sinna tuleb kindlasti väga palju rahvast jälle, sest seda reklaamitakse kõvasti. Reklaam on ikka selline, et tule võta oma piknikukorv kaasa ja naudi kaunis pargis kaunist muusikat. Me kavatseme täpselt nii ka teha :) Ja teine toeliselt suur sündmus on saabumas 26.jaanuaril, kui on üleriigiline Australia Päev (Australian Day). See on riiklik püha ja kõigil kohalikel on vaba p2ev. Ma küsisin ka end vabaks, sest sel päeval on linn jälle tasuta kontserte jms üritusi täis ning loomulikult lõppeb päev jälle ilutulestikuga. Nii, et on mida oodata :)


teisipäev, 13. jaanuar 2009

54. päev

Oleme endiselt Sydneys ja ei oska midagi muud pealkirjaks panna, kui seda, et oleme juba 54 päeva Eestist ära olnud. 20. jaanuar saab 2 kuud täis. Aeg on nii kiiresti läinud.

Vähemalt mõnda aega on meie blogi ilmselt üsna igav, sest vähemalt üks meist hakkas tööloomaks ja lõbustuste jaoks ei jää kuigi palju aega. Mina (Annela) sain suuresti tänu õnnelikule juhusele tööle. Töötan vahetustega kahes hostelis vastuvõtulauas. Võiks arvata, et hea lihtne valge inimese töö, aga nii see päriselt ei ole. Aga kõigepealt töö saamisloost.

Avastasime ühel päeval 20 minuti jalutuskäigu kauguselt raamatukogu, kus saab päevad läbi oma arvutiga tasuta internetis käia. Käisime päevade kaupa raamatukogus, vaatasime netist töökuulutusi ja saatsime välja kümneid CV-sid. Mõned üksikud vaevusid meili vastu saatma, et kahjuks ei osutunud valituks, aga enamasti on olnud lihtsalt vaikus. Samuti vaatame kogu aeg ajalehekuulutusi. Austraalia on kohutavalt oma riigis kinni, nad arvestavad ainult oma riigi haridust ja ainult oma riigi töökogemusi. See, mida sina kuskil kaugel kodumaal teinud oled, neid ei huvita. Aga kui sa oled kasvõi nädal aega kuskil siin juba töötanud ja nad saavad sinu eelmiselt ülemuselt sinu kohta järelpärimise teha, siis on kergem tööd leida. Ühesõnaga meil on vaja seda ühte esimest tööotsa, et saada jalg siinse tööturu ukse vahele. Samuti on hästi kummaline, et siin nõutakse kõikvõimalike sertifikaate. Eestis võib igaüks minna baari ettakandjaks, siin tuleb baaris töötamiseks teha läbi kolm koolitust: baaris töötamise üldtõed, alkoholi käsitsemise koolitus, kohvi valmistamise (barista) koolitus. Kõik see kokku maksab vähemalt 200 dollarit, mis on väga suur summa. Samuti nõutakse ehitusel ja ladudes töötamiseks erinevaid sertifikaate. Me proovime esilagu ilma nendeta hakkama saada.

Ühel õhtul jalutasime linnast koju ja nägime suvalise hosteli ukse peal silti, et vajatakse saksa keelt kõnelevat töötajat vastuvõtulauda. Reception oli tol õhtul juba kinni, aga hommikul esimese asjana printisin kalli raha eest (peale tunni ajast vaeva nägemist, et üldse leida koht, kus seda teha) oma CV välja ja läksin sellega hostelisse. Hosteli nimi on Boomerang Backpackers ja tegemist on hosteliketiga, millel on kokku kolm hostelit. Saksa keelt olen ma küll keskkoolis 3 aastat õppinud, aga ausalt öeldes ei mäleta sellest suurt midagi, aga see mind ei takistanud. Marssisin enesekindlalt uksest sisse ja põhimõtteliselt üritasin vahetuse vanemat inglise keeles surnuks rääkida, kui hea, ilus, tark ja osav ma olen ja kui väga ma nende juurde tööle sobiksin. Ma ise ka pärast imestasin, et kuidas ma selliseks asjaks võimeline olin ;) Ma ei ole kunagi eriline müügimees olnud. Aga vahetuse vanem ütles kohe, et mul on väga hea inglise keel ja ma suudan ennast hästi müüa. Passisin hostelis 2 tundi, vaatasin, mida töö endast kujutab ja püüdsin endast jätkuvalt head muljet jätta. Sellega kahjuks veel tööle ei saanud. Vahetuse vanem teeb küll lühikokkuvõtte omanikule kanditaatidest, aga omanik otsustab. Pidin veel eraldi helistama omanikule ja avaldama soovi sellele kohale kandideerida. Töökuulutus pandi välja pühapäeva õhtul ja omanik tahtis alguses vaadata, milliseid CV-sid nädala jooksul saabub. Aga omanikud on nagu nad on, iga päev võivad ümber mõelda. Ühesõnaga, kui ma omanikule helistasin, siis sai tal ilmselt otsimisest kõrini ja ta kutsus minu ja ühe teise tüdruku veel õhtuks uuesti hostelisse tagasi. Panin oma ainsa kaasavõetud triiksärgi selga, meikisin end üle pika aja ja samal õhtul saingi endale töökoha. Omanik ja vahetuse vanem on mõlemad mehed ja pärit Uus-Meremaalt. Austraalia inglise keelest on kohati raske aru saada, aga kiwid (uus-meremaalased nimetavad end kiwideks) söövad veel rohkem sõnu ja pobisevad vaikselt omaette. Töötingimused ja palk ei ole küll see, mida lootsin, aga hetkel on hädasti mingit töökogemust vaja. Iga nädal tehakse uus graafik ja nädala jooksul peab töötama nii Boomerangis kui Ambassador Accomodation's (see teine hostel). Mõlemad hostelid asuvad Kings Crossis, kus me kogu aeg siin Sydneys elanud oleme. Boomerangis on rohkem vastuvõtu töö (ja voodipesude pesemine ja kokku voltimine samal ajal ning köögi koristamine), aga seal on tööpäev 11 tundi pikk. Ambassadoris tuleb lisaks eelnevalt mainitule ka kõik hosteli toad ja ruumid päeva jooksul ära koristada, tööpäev on seal 6,5 tundi pikk. Olen 2 päeva Ambassadoris töötanud ja ütleme nii, et söömas ja vetsus jõuan ma käia alles lõunapausi ajal, ülejäänud aja jooksen viie korruse vahet ringi. Täna (so esmaspäev, 12.jaanuar) lähen esimest korda õhtusesse vahetusse Boomerangi, mis on 100 voodikohaga hostel ja seal peaks ka üsna kiired päevad olema. Vähemalt läheb siis aeg kiiresti, kui kogu aeg tegevust on. Ja see kõige tähtsam: palk on niruvõitu. Saan kätte 12 dollarit, tavaliselt saadakse nii vähe kuskil istandustes, sest maakohtades on majutus ja elu odavam.. Suurlinnas on sellise palgaga üsna nälg. Mul tuleb sel nädalal kokku 39,5 tundi tööd (teeks rohkem, aga teised töötajad tahavad ka tunde, nii et üle 40 tunni keegi nädalas ei saa) ja saan selle eest 474 dollarit. Sellest 300 maksame öömaja eest (nädal aega) ning elamiseks jääb siis 174 dollarit ehk 25 dollarit päevas. Umbes kolm päeva peab kiirnuudleid sööma, siis saab teistel päevadel midagi rohkemat endale lubada. Söönuks ja magatud saab, aga kõrvale panna küll midagi ei õnnestu. Ilmselt peame taas kahesest toast loobuma ja mitmekesi ühte tuppa kolima, siis jääb raha rohkem järgi. Mul on tegelikult ettenähtud tasuta voodikoht kuueses toas + palk. Voodikohta rahana välja ei maksta ja voodikoha hind on 140 dollarit nädalas. Sain praegu sellise diili, et ööbime Ambassadoris kaheses toas, mille nädala hind on 450 dollarit ja omanik võttis sellest siis minu tasuta ööbimise maha, seetõttu maksame sel nädalal siis 300 dollarit ainult öömaja eest. Kui me aga kuuesesse tuppa kolime, siis jääb juba 160 dollarit rohkem minu palgast nädalas üle. Aga me ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik kuueses toas elada. Juba neljases oli üpris raske. Eks näis, peame enda prioriteedid paika panema ja elame üks nädal korraga. Ja muidugi mitte mingit töölepingut mul ei ole (omaniku suusõnaline soov oli, et ma töötaksin seal vähemalt 2 kuud) ja päris ausalt see maksude maksmine minu pealt ka ei käi. Aga midagi pole teha, hädasti on vaja seda töökogemust ja raha muidugi ka.

Tööotsimise nädalal elasime muidu Great Aussie Backpacker's ja see oli vist kõige ilusam öömaja meil viimase kuu jooksul. Meil oli kahene tuba oma teleka ja külmkapiga :) Vets ja dušš olid endiselt kaugel koridoris. Maksime selle eest 450 dollarit nädala eest. Aga tuba oli suur, seal oligi suur kaheinimese voodi ja mis kõige olulisem: toal oli puitpõrand ja tuba nägi väga ilus ja puhas välja. Enamasti on kõikidel hostlitel absoluutselt kõik põrandad kaetud vaibaga, mis on seal põrandal olnud juba aastakümneid ja sellest tulenevalt on kõikides tubades kopituse ja mustuse lõhn, mis ei lähe mul vist elu lõpuni meelest ära. Lisaks oli Aussie's igal reedel suur grilliõhtu, kus sai kõhu lihast ja vorstidest punni süüa ning pühapäeval olid hommikusöögiks pannkoogid ;) Ja kõige olulisem selle öömaja juures oli see, et saabudes saime kumbki 15 tasuta joogi kupongi. Ehk saame viieteistkümnes erinevas baaris kumbki tasuta õlle või veini! See on tõeliselt lahe boonus, mida kuskil varem näinud ei ole. Nagu varem kirjutanud oleme, siis alkohol, eriti õlu on siin poes kallis ja baaris veelgi kallim, tänu kupongidele hoidsime kõvasti raha kokku ja saime samal ajal väljas käia :) Varsti peaks majutuses tipphooaeg mööda minema ja loodetavasti laseb Aussie oma hindasid alla, siis saame sinna tagasi minna.


Majanduskriisist Austraalias

Austraaliat on tegelikult majanduskriis tabanud väga valusalt. 2008 aastal oli Austraalia börs maailma kolmas kukkuja. Rohkem kukkusid vaid Venemaa ja oli keegi veel, keda ei mäleta. Kohalikele elanikele tõusid kinnisvaralaenude intressid 3-4% võrra. Laenuintressid on siin üldse meeletud.....13% oli väga hea pakkumine, enamasti oli kodulaenu intress 15% ja rohkem. Eelmise aasta teises pooles oli intress 20% lähedal. Uuest aastast vähendas kohalik keskpank baasintressi määrasid (mida Eesti jaoks teeb Euroopa keskpank ja mis meil väljendub EURIBORina). Sellega alanesid kodulaenude intressid ka mingi 2-3%. Lehtedes aga kardetakse, et intressikärbe on paljude perede jaoks liiga hiljaks jäänud ja eelmisel aastal kogunenud võlga ei suudeta enam ära maksta. Oodatakse palju eraisiku pankrotte.

Tööpuudus on protsentuaalselt veel väike, u 4,4 - 4,5%, aga see on ikkagi viimase 15 aasta kõrgeim näitaja!!! Ennustuste järgi kasvab see esimesel poolaastal umbes 1 %. See tähendab seda, et lahti lastakse veel nii palju inimesi, kui elab kogu Põhja Territooriumil (hõlmab 20% Austraalia pindalast) kokku!! Kõige mustem prognoos on, et selle aasta lõpuks on töötuse määr üle 8%. On kuulda, et Perthis on juba lahti lastud palju kaevureid ja ehitajaid. Sydney lehtedest on lugeda, et ehitussektori suurem koondamine seisab kohe ees. Nemad kõik kandideerivad backpackeritega samadele töökohtadele ja on loomulikult järjekorras eespool. Backpacker on siinsel tööturul üldse kõige ebausaldusväärsem tööjõud, keda kõlbab panna mingile suvalisele neegritööle, millega ka śimpans hakkama saaks. Backpackerit on lihtsalt kergem püüda. Nähes seda suhtumist hostelites ei võtaks mina ka ühtegi tänavalt sisse astuvat backpackerit tööle. Teine asi on soovitustega või kellegi kaudu tööle saamisel.

Automüüjad nutavad, et äri seisab täiesti. Turismisektor veel detsembri keskel nuttis, et uuel aastal kuivab äri kokku. Pühade ja puhkuste hooajaks – ehk siis nii jaanuari teise pooleni – pidi broneeringuid olema aga edasi on täiesti tühi. Seda rääkisid just majutajad ja tuuride korraldajad. Tänu kütuse odavnemisele on kohalikud lennupiletid viimase 17 aasta odavaimad, aga lendajaid on ikka vähe. Turismindusele on halvasti mõjunud veel viimase 3-4 nädala Austraalia dollari märgatav tugevnemine, mis on teinud välisturistile reisime Austraaliasse või siin olemise kallimaks.


Nüüd aganatukene lõbusamatest asjadest. 10.jaanuaril algas kolm nädalat kestev Sydney Festival. Tegemist on muusika, filmi, tantsu, kunsti ja moodsa kunsti festivaliga. Kõige rahvarohkem üritus on/oli festivali avaõhtu. Eelmisel aastal avaõhtut eraldi ei reklaamitud ja ette ei valmistatud, ilm ei olnud ka suurem asi. Sellest hoolimata osales üritusel 200 000 inimest. Sel aastal oli avaõhtu eraldi korraldatud, reklaamitud üritus. Terve kesklinn oli muudetud autovabaks jalakäijate tsooniks. Püstitatud oli 8 suuremat lava, kus esinesid bändid, tantsutrupid jne. Suurimal laval esines Grace Jones ning see plats oli julgelt pool Lauluväljakut ja paksult inimesi täis. Lisaks oli linna tänavatel palju liikuvaid DJ pulte. Tänavad olid muudetud suureks tantsupeo paigaks. Oodati osalema 250 000 inimest. Samas avaldasid korraldajad vaikset hirmu, et kui on ilus ilm, tuleb äkki liiga palju inimesi. Nemad suudavad toita ja potitada ainult kuni 300 000 inimest. Tänasest lehest käis läbi, et osalejaid oligi umbes 300 000. Õhtu naelaks oli suur ühistantsimine. Nimelt oli keegi kohalik koreograaf välja mõelnud tantsu „Sydney“. Veerand tunniga õpetati see igalt lavalt inimestele selgeks ja kl 9 õhtul tantsisid kõik lavad ja väljakutäied inimesi seda (niivõrd kuivõrd) sünkroonis. Väga lahe üritus oli ja loomulikult lõppes õhtu järjekordse vapustavalt ilusa ilutulestikuga. Peale ilutulestikku läks linnast Kings Krossi pidutsema rahvaronkkäik nagu meil laulupeol. Festival kestab erinevate ürituste näol veel kolm nädalat. Väga muljet avaldav festivali osa oli veel see, et avaõhtule järgneval päeval pandi Sydney erinevatele tänavatele välja 30 klaverit, mis on märgistatud sildiga „Sydney Festival“ ja mida kõik möödakäijad omavoliliselt kasutada tohivad. Meie jalutasime juhuslikult ühest klaverist mööda ja kuulsime väga ilusaid palasid :)

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Sydney 2. osa

29.12. käisime Manlyl. Tegemist on Sydney põhjapoolsema eeslinnaga/linnaosaga, mis asub kohe harbouri põhjatipus ja on kohalike hulgas väga populaarne suvitus, päevitus, surfi ja muidu rannalinnake. Liivariba on pikk ja täiesti ookeanile avatud. Sinna saab kõige lihtsamini laevaga Sydney kesklinnast. Valida saab vanaaegse laeva, mis sõidab pool tundi ja tänapäevase kiirlaeva, mis sõidab 15 minutit vahel. Meie valisime vanaaegse laeva. Laevaliin on olnud olemas alatest 1850ndatest. Me tahtsime juba pühapäeval Manlyle minna, aga väga ilusa ilma tõttu olid sadamas hiidpikad laeva sabad ja loobusime. Läksime hoopis Bondile ujuma ja päevitama. Rand ja vesi olid paksult inimesi täis.

Manly sadamast randa on u poole kilomeetrine jalakäijate tänav täis poode ja kohvikuid. Pikki mereäärt jookseb rannapromenaad. Ühesõnaga ilus suvituslinn. Meil oli eesmärgiks leida üks surfilaudade laenutus ja minna surfama. Lauad me ka saime ja läksime sadade teiste surfarite hulka laineid püüdma. Lained olid oluliselt suuremad kui koolituse ajal. Saime ka tunda, mida tähendab, et 'meri kisub tagasi' . Väga raske oli kaldale saada ja samas oli väga raske ka vette saada, sest laine lõi kaldale tagasi. Vees olles tundusid lained nagu veemäed. Laine kõrgus võis olla umbes meeter või tiba rohkem. Laineharjalt sai aga väga kiire sõidu. Meie jaoks oli seda esialgu natuke palju. Lainetega võitlemine väsitas juba pooleteise tunniga täiesti ära. Jalutasime veel natuke Manlyl ja sõitsime linna tagasi omale järgmiseks nädalaks öömaja otsima.

Käisime veel ühes paljureklaamitud hostelis, mis paraku üldse ei vastanud reklaamidele ja lugesime hiinalinnas korterite üürikuulutusi valgustuspostidel. Ühe kuulutuse peale läksime ka kohale vaatama. Korter oli väga lahe, asus kesklinnas uues majas 35ndal korrusel, suure rõduga ja suurte akendega, kust oli suur osa linnast näha. Väga lahe korter oli tõesti. Hindki nädalaks oli sama, mis hostelites. Aga kolmes toas elas kokku 12 inimest (igas toas oli 2 narivoodit), kes pidid jagama väikest korterikööki, ühte duśśiruumi ja külmkappi. Ehk kokkuvõttes ikkagi paras hostel. Me ei võtnud seda. Pealegi poleks seal ikkagi kahest tuba saanud.

Järgmisel päeval läksime uuesti Bondile surfama lootuses endale sobivamaid laineid leida. Paraku sattusime just tõusuaja tipule, kui meri jälle marutas. Eks tuli siis suuremate lainetega rinda pista. Ilm oli jälle väga palav ja vesi soe, nii et oli vahva lainetes möllata. Oleme siin soojaga nii ära harjunud, et kui temperatuur langeb alla 25 kraadi, siis hakkab juba külm. Ühel päeval kõndisime linnas ringi, oli südapäev, mõned pilved olid ka taevas ja rääkisime omavahel, et täna on nii jahe ilm. Mõlemal oli kananahk peal, aga siis nägime maja peal elektroonilist termomeetrit, mis väitis, et õues on 24 kraadi sooja. Aga tõesti, kui on vahelduv pilvisus ja on tuuline ning temperatuur on 22-23 kraadi, siis me paneme jaki juba selga :) Õnneks on selliseid päevi vähe, enamasti on täiesti selged päikeselised päevad. Ja see on nii kummaline, et siin on päevade kaupa täiesti sinine ja selge taevas, mitte pilveraasugi ei teki päeva jooksul taevasse. Üpris harukordne nähtus meie jaoks.

Pealelõuna sisustasime sobivate vabade ilutulestiku vaatekohtade otsimisega. Kõik paremad kohad nagu poolsaarte tipud, kust on näha suur sild, olid linna poolt suletud alad. Nendes on siis organiseeritud Wc-d, söögi- ja joogiputkad. Enamuses alades oli kaasavõetud alkohol keelatud, klaaspudelid olid igal pool keelatud. Mõnedesse vaatealadesse oli pilet ka, aga enamasti mitte. Aedadega piiratud alade häda on selles, et kui need täis saavad, pannaksa alad lihtsalt kinni ja enam kedagi sisse ei lasta. Ja täis saavad need juba varasel pärastlõunal!!!!! Inimesed peavad lihtsalt 12 tundi pikniku. Meie hosteli WC aknast on näha botaanikaaed, mis on kohe ooperiteatri kõrval. See avati kl 10 hommikul ja juba kell 10 oli seal tohutu rahvamass tunglemas. Uudistest oli kuulda, et osad inimesid ööbisid magamiskottidega värava taga ja hoidsid kohta.........Ajalehtedes oli mitu päeva kaarte ja skeeme, kus mingid alad asuvad ja mis seal on või ei ole ja mis on lubatud. Me arvasime, et päev otsa lageda päikese käes vedelemine ei ole päris meie jaoks. Pealegi lubati väga kuuma ja selget ilma. Vanaasta viimasel päeval oli üle 30 kraadi ja taevas polnud ühtegi pilve. Leidsime oma hosteli lähedalt paar tagahoovi või teekest, kust oli linn ilusti näha.

Meie sisustasime aasta viimase päeva samuti pikniku pidades. Leidsime laheda pargi otse jahtklubi kõrval meie hostelile küllalt lähedal. Kuna sealt pargist silda ei paistnud, siis ei olnud see ka suletud ega korraldatud ala. Vedelesime mitu tundi pargis, sõime head paremat ja jõime śampust koos paljude teiste pikniku pidajatega. Kahtlaselt palju suurte kottidega inimesi vooris meist mööda teisele poole jahtklubi. Jalutasime ka peale pikniku ümber jahtklubi. Tuli välja, et teisel pool jahtklubi avanes suurepärane vaade Sydney sillale, kust õhtul ilutulestikku laskma hakatakse. Päris suur muruplats oli seal, kus paljud seltskonnad juba pikniku ja joogikorvid lahti olid teinud. Ilmselt oli see koht ainult seal kandis elavatele inimestele teada, sest kuskil ajalehtedes seda parki ei mainitud. Samas oli kohale toodud mitukümmend WC putkat. Kell oli kuus õhtul kui selle koha avastasime, kappasime kiiresti oma ühikasse tagasi, et sealt haarata šampus,vein ja õhtune piknikukraam ja kihutasime jahtklubi juurde tagasi. Rahvast oli väga palju, aga samas oli muru peal veel ruumi küll, et magamiskott istumiseks laiali tõmmata. Kokku võis seal platsil olla mõnituhat inimest. Tekkis tunne nagu oleks tegemist mingi suure festivaliga. Sydney linn oli aasta ära saatmiseks ettevalmistanud kaks ilutulestikku. Esimene algas kell 9 õhtul ja seda nimetati Family ilutulestikuks ehk siis lapsed saavad ka paugutamist vaadata ja peale seda veel normaalsel ajal magama minna. Nn lasteilutulestik oli ilus, kestis umbes 10 minutit, aga ei olnud midagi erilist. Peale seda toimus lahe peal tuledes jahtide paraad. Tõeliselt ilusad ja suured jahid olid üleni valgustatud ja sõitsid pimedas lahe peal ringi. Täpselt südaööl algas pihta see, mida olime kaua oodanud ja mida nii kõvasti reklaamiti. Me ei hakanud isegi šampust lahti tegema, otsustasime, et vaatame ilutulestiku ära ja alles siis tähistame. Ilutulestik oli väga võimas, rakette lasti korraga sillalt, ooperimaja juurest ja kõrghoonete katustelt, lisaks veel pargastelt mere peal. Ja see mitmest kohast lastav ilutulestik oli kõik sünkroonis. Kogu taevas oli korraga ilutulestikku täis. Nägime lahedaid kujundeid, mida ei ole kunagi varem näinud ja kogu see ilu kestis 15 minutit. Võimas!!! Kusjuures kummaline oli see, et tavainimesed ei paugutanud üldse. Eestis hakkab tavaliselt 2 nädalat enne aastavahetust juba selline paugutamine pihta või siis lastakse linna ilutulestikuga samal ajal igalt poolt rakette. Siin lasi rakette ainult linn. Ilmselt eraisikutele siin neid üldse ei müüdagi. Lehest käis läbi, et õhku lasti 6 miljonit AUDi ehk siis ligi 50 miljonit krooni!!! Järjekordselt saime kogemuse võrra rikkaks, kuidas soojas kliimas saab aastavahetust tähistada. Peab mainima, et väga mõnus on niimoodi pikniku saatel ja häid veine ja šampust juues aastat ära saata. Eestis on alati nii, et vahetult enne ilutulestiku algust topid end paksult riidesse, vaatad paugutamise ära ja jood kiiresti külmast värisedes šampuse ära ja jooksed tuppa tagasi. Mõnus on soojas kliimas kogu seda sündmust rahulikult nautida.

Jõudsime umbes kolme ajal ühikasse ja seal käis pidu alles täie hooga. Esimene jaanuar ei erinenud mitte kuidagi Eesti omast, väga väsinud olemine oli ja kogu päev möödus enam vähem vee pudeli taga ühikas tiksudes. See oli vist ka esimene kord, kui meie ühikas ei toimunud mingit pidutsemist. Kõik elanikud tiksusid ainult veepudeli taga ja öörahu saabus harjumatult vara. Nagu hiljem selgus oli see tõesti ainuke vaikne päev ühikas, sest juba 02. jaanuaril hakkas pidu keskpäevast jälle pihta ja mööda tuli saata järjekordne unetu öö, sest selle lärmi sees lihtsalt ei ole võimalik magada. 04.jaanuaril saab meil siin ühikas 2 nädalat täis (olime sunnitud juba Eestis olles kohe 2 nädalat välja ostma, sest pühadeks polnud mujal enam ööbimist võimalik leida) ja ma arvan, et vähemalt pooled ööd oleme olnud siin magamata. 05.jaanuaril kolime teise hostelisse. Ega see ka midagi suurepärast ei ole, aga vähemalt saab seal normaalse raha eest kahese toa. Marko vähemalt ei norska, erinevalt meie eelmistest toakaaslastest. Ja ehk käivad sealsed inimesed rohkem tööl, siis neil ei jää nii palju aega kogu aeg pidutsemiseks (see on muidugi lihtsalt enda lohutamine). Aga korterit ei ole meil enne mõtet üürida, kui oleme tööd leidnud. Sest korterid tahavad ju kohe lisaks üürile ka tagatisraha ja seda ei ole mõtet enne maksta, kui oleme siin linnas tööd saanud. Kohtusime ühel päeval veel ühe Eestlastest paarikesega (meist nooremad), kes tahtsid oma Bondi rannas asuvat tuba edasi üürida. Neil ei ole siin linnas kahjuks hästi läinud. Nad on 2 kuud siin olnud ja selle aja jooksul ainult 2 nädalat tööd teha saanud. See küll hea uudis ei ole. Seega otsustasid nad edasi liikuda ja mõnes teises kohas tööd leida. Me hakkasime selle jutu peale rohkem tööotsingutega tegelema. Oleme mitmed CV-d juba laiali saatnud ja hoiame ajalehekuulutustel iga päev silma peal. Tõenäoliselt hakkavad asjad liikuma alles 05. jaanuaril, sest siin on jõuludest 05.jaanuarini kõigil puhkused. Eks see majanduslangus on natukene siia ka jõudnud, eelkõige väljendub see selles, et siin on kohutavalt palju inglasi ja iirlasi, kellel ei ole kodumaal enam üldse tööd. Ja loomulikult on nemad töökohtade saamisel eelistatumad, kui mingid eestlased, kes tulevad kurat teab kust ja räägivad jumal teab, mis keelt. Meie käest on tihti küsitud, et kas see Eesti on nagu riik või osariik. No kui kaardilt vaadata, siis paistab küll nagu väikene osariik võrreldes Austraaliaga. Aga üldiselt me masenduses veel ei ole ja ei paanitse. Naudime endiselt ilusaid ilmu ja käime aeg-ajalt surfamas ka. Peale uut aastat sai jälle Bondil surfamas käidud, seekord läksime pealelõunal ja lained olid hoopis väiksemad ja rahulikumad. Sellised parajad algajale õppimiseks sobivad lained.

Vahetult enne aastavahetust leidsime Bondi ranna lähedalt üles ka ühe venelaste poekese. Saime üle pika aja leiba osta. Lisaks ostsime sealt pelmeene, sprotte ja boršisuppi. Boršš oli lahe - keegi on selle kodus valmis keetnud ja suvalistesse pooleliitristesse plasttopsidesse pannud. Peal ei ole mitte mingeid kaubanduslikke silte. Maitse poolest ei olnud ta suurem asi, aga vahelduseks oli päris hea lõunaks saia asemel suppi süüa. Peenleib oli väga köömnene, aga vormileib on täitsa hea. Hinnad on venelaste poes üpris kõrged, nii et iga päev ikka leiba süüa ei jõua. Tavaline väike vormileib maksab seal 4,5 dollarit ehk u 35 krooni!! Pelmeenid olid 14 dollarit kilo ehk u 109 krooni kilo. Võrdluseks võin tuua, et oma linnaosa toidupoest saame suure tavalise valge röstsaia 1 dollariga ehk u 8 krooni. Muidugi kõik terasaiad maksavad ka meie poes 3-4 dollarit. Aga vahelduseks saab venelaste poest aeg-ajalt ikka midagi osta. Nagu aru võite saada, siis püüame töö leidmiseni mitte väga priiskavalt elada, päris kiirnuudleid iga päev ei söö, aga aeg-ajalt ikka. Alati on odavam ise ühikas süüa teha, aga see on tihti seal üsna võimatu. Kõigepealt pead hakkama otsima, kas köögis leidub mõnda puhast potti või panni ja peale seda otsi sööginõusid. Paremal juhul pead sa ise kõik vajalikud nõud enne söögitegemist kraanikausist ära pesema, halvemal juhul ei ole isegi musti nõusid, sest inimesed on need oma tubadesse vedelema jätnud. Oma nuga ja kahvel on meil juba ammu endal olemas, sest neid pole lootustki köögist leida. Ilmselt tuleb oma taldrik ja tass ka osta, mida siis kiivalt oma toas peidus hoida. Igal juhul me üritame kõik päevad niimoodi ära sisustada, et peaks võimalikult vähe seal ühikas olema. Põhimõtteliselt käime seal ainult magamas. Tänu sellele avastame muidugi linnas ringi tuiates jälle lahedaid tänavaid, parke, mererandasid. Sydney on nii ilus!