Seoses ookeaniga tahaks rääkida siinsest rannakultuurist või kultuuritusest. See on nii kummaline, et neil on tohutult palju ilusaid randasid ja rannahooaeg on keskmiselt 6 kuud, aga rannas käik on võrreldes Eestiga ebameeldivam. Esiteks ei ole rannas kuskil riideid vahetada. Bondi rand on vähemalt 1 km pikk ja seal on pidevalt vähemalt kümme tuhat inimest, aga kogu ranna peale on 2 WC maja (kokku 9 kabiini) ja mitte ühtegi riiete vahetamise kabiini. Riideid saab vahetada ainult väikeses WC kabiinis, mis sellise rahvahulga tõttu näevad juba keskpäevaks nii kohutavad välja, et ei tahaks sinna üldse sissegi minna. Või siis 3x3m kolme duššiga dušširuumis. Manly rannas on rannamajakeses 3 riietevahetamise kabiini WCs. Randa minnes saab muidugi päevitusriided ühikas selga panna, aga pärast on märjad ujumisriided ikkagi kuskil ära vaja vahetada. Teine kummaline asi on see, et dušše on nii vähe. Ookean on nii soolane, et kui veest välja tuled, siis peab kohe dušši all ära käima. Kui ei käi ja kuivad päikese käes ära, siis on keha peagi valge soolakorraga kaetud. Eriti hull on asi peale surfamist, sest siis oled soolane ja lisaks on kalipso ja keha vahele kogunenud tohutult palju liiva, mida lained üles peksavad. Siis tuleb oma hirmraske surfilauaga ja niigi vees sumamisest väsinuna mööda liiva marssida ja otsida kohta, kus dušši alla saab. Samad probleemid on kõikides Austraalia randades. Vähestes randades on lubatud mingi tegevus, on olemas rannavolle platsid jne. Enamasti on vähemalt siltide järgi lubatud vaid päikese käes peesitada. Siiski üritatakse vaatamata keelumärkidele palli või lendavat taldrikut loopida (aga keegi võib ju surma saada.....teadaolevalt ei ole seda küll veel kunagi juhtunud). Oma ohutuse nõudmisega on nad siinmail küll täiesti lolliks läinud. Kehtib ametlik poliitika, et can't be too safe, ehk miski ei saa olla liiga turvaline. Sellega on nõuded ikka täiesti jaburad. Ajalehes juba tõmmati, et valitsus peaks siis randadele aia ümber ehitama ja lukku panema, kui kõik nii ohtlik on ja nii hirmsasti kõike kartma peab.
Kummaline, et Eestis on rannailma palju vähem aasta jooksul, aga rannakultuur on väga kõrgel taasemel. Taaskord pean tõdema, et austraallastel oleks eestlastelt palju õppida. Ja surfamas käime me kalipsodega mitte sellepärast, et vesi oleks külm, vaid sellepärast, et päikesepõletust ei saaks. UV kiirgus on praegusel ajal ülikõrge ja tavalised päikesekreemid tulevad vees mulistades väga kiiresti maha. Profid surfarid määrivad end iga päev üle kere tsingiga kokku, siis ei pea kalipsot selga tõmbama.
Mina nägin järjekordsed eestlased Sydneys ära. Olin ühel õhtul Boomerangis tööl ja kolm noort eesti kutti seisid hosteli ukse taga ja arutasid kõva häälega, et kas siia hostelisse saaks äkki oma pagasi hoiule jätta. Mõne aja pärast hostelisse sisenedes hakkasid nad pikalt inglise keeles rääkima, et kas nad saaksid meie vastuvõtu kappi oma kotid paariks tunniks jätta. Ma ütlesin eesti keeles tere ja lisasin, et nad võivad eesti keeles ka rääkida. Tüübid kiilusid selle peale väga kinni. Ütlesid mulle vist vähemalt viis korda tere, veendumaks, et siin leti taga on tõepoolest eestlane :) Poisid on Austraalias 3 kuud erinevates farmides töötanud ja mõtlesid, et tulevad vahepeal linna tööle, aga siin on töö leidmine osutunud nii raskeks, et tahavad kiiremas korras põllule tagasi. Elu on maakohtades oluliselt odavam ja vajadusel saab teha palju ületunde, mis tähendab, et paari nädalaga on võimalik kõrvale panna suur hulk raha. Nad ei jäänud meie hostelisse pidama, sest meil on vist ühed kõrgemad ühikatoa hinnad siin kandis, aga rääkisime päris pikalt siinsest elu-olust ja vahetasime kogemusi. Peale seda lappasin lihtsalt huvi pärast hosteli check-in exceli tabelit ja leidsin, et 2008. aastal ööbis Boomerangis 4 eestlast (kaks oktoobris ja 2 novembris). Nii, et meie Markoga ei ole esimesed siin. Ja ma ei tea, kas ma olen sellest varem kirjutanud, aga hosteli omanik Dominic (Uus-Meremaalt) on Eestis käinud, mis tähendab, et ta tõepoolest teab, kus Eesti asub, mitte ei tee nägu nagu teaks (tavaliselt inimesed ütlevad aa, eesti, jaa-jaa, kuigi silmist on näha, et neil pole õrna aimugi, kus Eesti asub). Ja vahetuse vanema Ricky tüdruksõber on soomlanna, kes on juba teist aastat siin sama viisaga, mis meilgi. Üldiselt on üsna haruldane kohata inimesi kes teavad meie riigi asukohta või on midagi kunagi selle kohta kuulnud.
Töö on muidu minul üsna ropp ja raske, aga kehakaalule mõjub äärmiselt positiivselt. Kõik Eestist kaasa võetud riided, mis muidu olid üsna ümber, on nüüd nagu kartulikotid seljas. Ja põhjus peitub nendes meeletutes treppides. Hakkasin ükspäev huvi pärast lugema, kui palju trepiastmeid ma päeval töö juures läbima pean. Päris igat astet terve päeva jooksul ei lugenud, aga ühekorra lugesin astmed kokku ja siis lugesin kokku, mitu korda ma päeva jooksul üles-alla jooksin ning lõpptulemus oli, et vaiksel päeval läbin ma Boomerangis ligi 2000 trepiastet päevas (ja vaikseid päevi on Boomerangis väga harva). Vähemalt pooltel kordadel pean ma neist üles jooksma, sest mingid asjad on vaja kiiresti ära teha ja teise poolest tassin hirmraskeid pesukorve ja suuri täis prügikotte mööda treppe üles-alla. Ambassadoris on ühe korruse jagu treppe vähem, nii et tööpäev seal tundub nagu puhkus :) Ja niimoodi siblin ma 6 päeva nädalas ning seitsmendal päeval, kui on puhkepäev, siis ei taha ma kohe kindlasti veeta seda päeva hostelis, siis me kõnnime vähemalt 10 km mööda linna maha, sest ühistranspordi peale ei taha raha kulutada. Nii, et äärmiselt liikuv ja tervislik eluviis on meil siin, erinevalt Eestist, kus mõlemad istusime töö juures lihtsalt tagumiku laiaks :)
Ja hosteli teema lõpetuseks nii palju, et ma ei ole elu sees nii palju prussakaid näinud, kui Ambassadoris. Õnneks meie toas neid ei ole, aga köögis ja mujal esimese korruse ruumides ja tänaval on küll jube palju. Me laseme küll kogu aeg putukatõrje vahendit kapi tagustesse ja nurkadesse, aga tegelikult peaks ilmselt kogu köögi tühjaks tõstma, nende pesa üles leidma ja siis korralikud tapatalgud tegema. Aga omaniku see ei huvita. No eks putukatõrje mehed tahavad palju raha saada. Ja prussakaid on siin igas mõõdus. Olen paar korda näinud receptionis ja paar korda Sydney tänaval nii suuri prussakaid, et kartsin neid ära tappa. Nad olid ikka jube suured, kõvasti suuremad kui tikutops. Muidu neid väiksemaid ma enam ei karda, täitsa harjunud nendega ja need saab kohe ära tapetud, nii kui mõnda siblimas näen. Uskumatu on niimoodi kirjutada, ma ei taha meenutada, kui ilusas kodus me Eestis elasime, vastasel juhul ei suuda siin üldse elada. Aga teisest küljest jälle, me ei kipu kuidagi veel külma Eestisse tagasi. Siin on nii palju muid ilusaid ja huvitavaid elamusi, mis korvavad urkas elamise, olematute nõudega söögi tegemise, mitte soojeneval pliidil muna praadimise, kiirnuudlid jne.
Aga nüüd positiivsematest asjadest jälle. Läksime ühel minu vabal päeval jälle randa. Nagu ikka, ei tahtnud sinna ja tagasi bussipileti eest maksta ja jalutasime randa. See pagana Bondi on ikka meie juurest jube kaugel. Kõndisime umbes 1 tund ja 40minutit randa. Vahetult enne randa jäi meile jälle ette venelaste toidupood. Mõtlesime, et ostame üle pika aja saiale vahelduseks ühe leiva. Ja äkki nägime külmkapis arvake ära mida? Kohukesi!!!!! Karumsi kohukesed. Ma ei uskunud oma silmi, loomulikult haarasime kohe omale kohukesed. Ma ei ole küll elu sees nii kallist kohukest söönud (maksis 1,9 dollarit ehk umbes 15 krooni), aga see ei ole elu sees ka paremini maitsenud ;) Kui mina üldse mõnest toiduainest puudust tunnen, siis on see kohupiim ja kohukesed. Ja aeg ajalt leivast. Muude asjade järele ei ole veel isu tekkinud. Aga sellega meie üllatus venelaste poes ei lõppenud. Seekord oli poodi tekkinud vormileib, mis kandis silti: „Estonian sweet and sour bread“!? Ja teine lihtsalt „Estonian bread“. Uskumatu, aga tõsi. Leivad tuuakse siia külmutatult ja siin sulatatakse üles, aga kui leivaviil röstrist läbi lasta, siis maitseb täpselt nagu kodus ;) Esimest korda elus olen ma reisil tänulik selle eest, et siin on venelased. Sest nende käest saab leiba ja kohukesi, jee ;)
Meie järgmine kultuurisündmus saab olema väga põnev ja ootan seda huviga. 24.jaanuaril mängib Botaanika aia pargis Sydney Festivali raames Sydney Sümfoonia Orkester. Sättisin oma töögraafiku nii, et saaksime seda kindlasti vaatama minna. Sinna tuleb kindlasti väga palju rahvast jälle, sest seda reklaamitakse kõvasti. Reklaam on ikka selline, et tule võta oma piknikukorv kaasa ja naudi kaunis pargis kaunist muusikat. Me kavatseme täpselt nii ka teha :) Ja teine toeliselt suur sündmus on saabumas 26.jaanuaril, kui on üleriigiline Australia Päev (Australian Day). See on riiklik püha ja kõigil kohalikel on vaba p2ev. Ma küsisin ka end vabaks, sest sel päeval on linn jälle tasuta kontserte jms üritusi täis ning loomulikult lõppeb päev jälle ilutulestikuga. Nii, et on mida oodata :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar