Manly sadamast randa on u poole kilomeetrine jalakäijate tänav täis poode ja kohvikuid. Pikki mereäärt jookseb rannapromenaad. Ühesõnaga ilus suvituslinn. Meil oli eesmärgiks leida üks surfilaudade laenutus ja minna surfama. Lauad me ka saime ja läksime sadade teiste surfarite hulka laineid püüdma. Lained olid oluliselt suuremad kui koolituse ajal. Saime ka tunda, mida tähendab, et 'meri kisub tagasi' . Väga raske oli kaldale saada ja samas oli väga raske ka vette saada, sest laine lõi kaldale tagasi. Vees olles tundusid lained nagu veemäed. Laine kõrgus võis olla umbes meeter või tiba rohkem. Laineharjalt sai aga väga kiire sõidu. Meie jaoks oli seda esialgu natuke palju. Lainetega võitlemine väsitas juba pooleteise tunniga täiesti ära. Jalutasime veel natuke Manlyl ja sõitsime linna tagasi omale järgmiseks nädalaks öömaja otsima.
Käisime veel ühes paljureklaamitud hostelis, mis paraku üldse ei vastanud reklaamidele ja lugesime hiinalinnas korterite üürikuulutusi valgustuspostidel. Ühe kuulutuse peale läksime ka kohale vaatama. Korter oli väga lahe, asus kesklinnas uues majas 35ndal korrusel, suure rõduga ja suurte akendega, kust oli suur osa linnast näha. Väga lahe korter oli tõesti. Hindki nädalaks oli sama, mis hostelites. Aga kolmes toas elas kokku 12 inimest (igas toas oli 2 narivoodit), kes pidid jagama väikest korterikööki, ühte duśśiruumi ja külmkappi. Ehk kokkuvõttes ikkagi paras hostel. Me ei võtnud seda. Pealegi poleks seal ikkagi kahest tuba saanud.
Järgmisel päeval läksime uuesti Bondile surfama lootuses endale sobivamaid laineid leida. Paraku sattusime just tõusuaja tipule, kui meri jälle marutas. Eks tuli siis suuremate lainetega rinda pista. Ilm oli jälle väga palav ja vesi soe, nii et oli vahva lainetes möllata. Oleme siin soojaga nii ära harjunud, et kui temperatuur langeb alla 25 kraadi, siis hakkab juba külm. Ühel päeval kõndisime linnas ringi, oli südapäev, mõned pilved olid ka taevas ja rääkisime omavahel, et täna on nii jahe ilm. Mõlemal oli kananahk peal, aga siis nägime maja peal elektroonilist termomeetrit, mis väitis, et õues on 24 kraadi sooja. Aga tõesti, kui on vahelduv pilvisus ja on tuuline ning temperatuur on 22-23 kraadi, siis me paneme jaki juba selga :) Õnneks on selliseid päevi vähe, enamasti on täiesti selged päikeselised päevad. Ja see on nii kummaline, et siin on päevade kaupa täiesti sinine ja selge taevas, mitte pilveraasugi ei teki päeva jooksul taevasse. Üpris harukordne nähtus meie jaoks.
Pealelõuna sisustasime sobivate vabade ilutulestiku vaatekohtade otsimisega. Kõik paremad kohad nagu poolsaarte tipud, kust on näha suur sild, olid linna poolt suletud alad. Nendes on siis organiseeritud Wc-d, söögi- ja joogiputkad. Enamuses alades oli kaasavõetud alkohol keelatud, klaaspudelid olid igal pool keelatud. Mõnedesse vaatealadesse oli pilet ka, aga enamasti mitte. Aedadega piiratud alade häda on selles, et kui need täis saavad, pannaksa alad lihtsalt kinni ja enam kedagi sisse ei lasta. Ja täis saavad need juba varasel pärastlõunal!!!!! Inimesed peavad lihtsalt 12 tundi pikniku. Meie hosteli WC aknast on näha botaanikaaed, mis on kohe ooperiteatri kõrval. See avati kl 10 hommikul ja juba kell 10 oli seal tohutu rahvamass tunglemas. Uudistest oli kuulda, et osad inimesid ööbisid magamiskottidega värava taga ja hoidsid kohta.........Ajalehtedes oli mitu päeva kaarte ja skeeme, kus mingid alad asuvad ja mis seal on või ei ole ja mis on lubatud. Me arvasime, et päev otsa lageda päikese käes vedelemine ei ole päris meie jaoks. Pealegi lubati väga kuuma ja selget ilma. Vanaasta viimasel päeval oli üle 30 kraadi ja taevas polnud ühtegi pilve. Leidsime oma hosteli lähedalt paar tagahoovi või teekest, kust oli linn ilusti näha.
Meie sisustasime aasta viimase päeva samuti pikniku pidades. Leidsime laheda pargi otse jahtklubi kõrval meie hostelile küllalt lähedal. Kuna sealt pargist silda ei paistnud, siis ei olnud see ka suletud ega korraldatud ala. Vedelesime mitu tundi pargis, sõime head paremat ja jõime śampust koos paljude teiste pikniku pidajatega. Kahtlaselt palju suurte kottidega inimesi vooris meist mööda teisele poole jahtklubi. Jalutasime ka peale pikniku ümber jahtklubi. Tuli välja, et teisel pool jahtklubi avanes suurepärane vaade Sydney sillale, kust õhtul ilutulestikku laskma hakatakse. Päris suur muruplats oli seal, kus paljud seltskonnad juba pikniku ja joogikorvid lahti olid teinud. Ilmselt oli see koht ainult seal kandis elavatele inimestele teada, sest kuskil ajalehtedes seda parki ei mainitud. Samas oli kohale toodud mitukümmend WC putkat. Kell oli kuus õhtul kui selle koha avastasime, kappasime kiiresti oma ühikasse tagasi, et sealt haarata šampus,vein ja õhtune piknikukraam ja kihutasime jahtklubi juurde tagasi. Rahvast oli väga palju, aga samas oli muru peal veel ruumi küll, et magamiskott istumiseks laiali tõmmata. Kokku võis seal platsil olla mõnituhat inimest. Tekkis tunne nagu oleks tegemist mingi suure festivaliga. Sydney linn oli aasta ära saatmiseks ettevalmistanud kaks ilutulestikku. Esimene algas kell 9 õhtul ja seda nimetati Family ilutulestikuks ehk siis lapsed saavad ka paugutamist vaadata ja peale seda veel normaalsel ajal magama minna. Nn lasteilutulestik oli ilus, kestis umbes 10 minutit, aga ei olnud midagi erilist. Peale seda toimus lahe peal tuledes jahtide paraad. Tõeliselt ilusad ja suured jahid olid üleni valgustatud ja sõitsid pimedas lahe peal ringi. Täpselt südaööl algas pihta see, mida olime kaua oodanud ja mida nii kõvasti reklaamiti. Me ei hakanud isegi šampust lahti tegema, otsustasime, et vaatame ilutulestiku ära ja alles siis tähistame. Ilutulestik oli väga võimas, rakette lasti korraga sillalt, ooperimaja juurest ja kõrghoonete katustelt, lisaks veel pargastelt mere peal. Ja see mitmest kohast lastav ilutulestik oli kõik sünkroonis. Kogu taevas oli korraga ilutulestikku täis. Nägime lahedaid kujundeid, mida ei ole kunagi varem näinud ja kogu see ilu kestis 15 minutit. Võimas!!! Kusjuures kummaline oli see, et tavainimesed ei paugutanud üldse. Eestis hakkab tavaliselt 2 nädalat enne aastavahetust juba selline paugutamine pihta või siis lastakse linna ilutulestikuga samal ajal igalt poolt rakette. Siin lasi rakette ainult linn. Ilmselt eraisikutele siin neid üldse ei müüdagi. Lehest käis läbi, et õhku lasti 6 miljonit AUDi ehk siis ligi 50 miljonit krooni!!! Järjekordselt saime kogemuse võrra rikkaks, kuidas soojas kliimas saab aastavahetust tähistada. Peab mainima, et väga mõnus on niimoodi pikniku saatel ja häid veine ja šampust juues aastat ära saata. Eestis on alati nii, et vahetult enne ilutulestiku algust topid end paksult riidesse, vaatad paugutamise ära ja jood kiiresti külmast värisedes šampuse ära ja jooksed tuppa tagasi. Mõnus on soojas kliimas kogu seda sündmust rahulikult nautida.
Jõudsime umbes kolme ajal ühikasse ja seal käis pidu alles täie hooga. Esimene jaanuar ei erinenud mitte kuidagi Eesti omast, väga väsinud olemine oli ja kogu päev möödus enam vähem vee pudeli taga ühikas tiksudes. See oli vist ka esimene kord, kui meie ühikas ei toimunud mingit pidutsemist. Kõik elanikud tiksusid ainult veepudeli taga ja öörahu saabus harjumatult vara. Nagu hiljem selgus oli see tõesti ainuke vaikne päev ühikas, sest juba 02. jaanuaril hakkas pidu keskpäevast jälle pihta ja mööda tuli saata järjekordne unetu öö, sest selle lärmi sees lihtsalt ei ole võimalik magada. 04.jaanuaril saab meil siin ühikas 2 nädalat täis (olime sunnitud juba Eestis olles kohe 2 nädalat välja ostma, sest pühadeks polnud mujal enam ööbimist võimalik leida) ja ma arvan, et vähemalt pooled ööd oleme olnud siin magamata. 05.jaanuaril kolime teise hostelisse. Ega see ka midagi suurepärast ei ole, aga vähemalt saab seal normaalse raha eest kahese toa. Marko vähemalt ei norska, erinevalt meie eelmistest toakaaslastest. Ja ehk käivad sealsed inimesed rohkem tööl, siis neil ei jää nii palju aega kogu aeg pidutsemiseks (see on muidugi lihtsalt enda lohutamine). Aga korterit ei ole meil enne mõtet üürida, kui oleme tööd leidnud. Sest korterid tahavad ju kohe lisaks üürile ka tagatisraha ja seda ei ole mõtet enne maksta, kui oleme siin linnas tööd saanud. Kohtusime ühel päeval veel ühe Eestlastest paarikesega (meist nooremad), kes tahtsid oma Bondi rannas asuvat tuba edasi üürida. Neil ei ole siin linnas kahjuks hästi läinud. Nad on 2 kuud siin olnud ja selle aja jooksul ainult 2 nädalat tööd teha saanud. See küll hea uudis ei ole. Seega otsustasid nad edasi liikuda ja mõnes teises kohas tööd leida. Me hakkasime selle jutu peale rohkem tööotsingutega tegelema. Oleme mitmed CV-d juba laiali saatnud ja hoiame ajalehekuulutustel iga päev silma peal. Tõenäoliselt hakkavad asjad liikuma alles 05. jaanuaril, sest siin on jõuludest 05.jaanuarini kõigil puhkused. Eks see majanduslangus on natukene siia ka jõudnud, eelkõige väljendub see selles, et siin on kohutavalt palju inglasi ja iirlasi, kellel ei ole kodumaal enam üldse tööd. Ja loomulikult on nemad töökohtade saamisel eelistatumad, kui mingid eestlased, kes tulevad kurat teab kust ja räägivad jumal teab, mis keelt. Meie käest on tihti küsitud, et kas see Eesti on nagu riik või osariik. No kui kaardilt vaadata, siis paistab küll nagu väikene osariik võrreldes Austraaliaga. Aga üldiselt me masenduses veel ei ole ja ei paanitse. Naudime endiselt ilusaid ilmu ja käime aeg-ajalt surfamas ka. Peale uut aastat sai jälle Bondil surfamas käidud, seekord läksime pealelõunal ja lained olid hoopis väiksemad ja rahulikumad. Sellised parajad algajale õppimiseks sobivad lained.
Vahetult enne aastavahetust leidsime Bondi ranna lähedalt üles ka ühe venelaste poekese. Saime üle pika aja leiba osta. Lisaks ostsime sealt pelmeene, sprotte ja boršisuppi. Boršš oli lahe - keegi on selle kodus valmis keetnud ja suvalistesse pooleliitristesse plasttopsidesse pannud. Peal ei ole mitte mingeid kaubanduslikke silte. Maitse poolest ei olnud ta suurem asi, aga vahelduseks oli päris hea lõunaks saia asemel suppi süüa. Peenleib oli väga köömnene, aga vormileib on täitsa hea. Hinnad on venelaste poes üpris kõrged, nii et iga päev ikka leiba süüa ei jõua. Tavaline väike vormileib maksab seal 4,5 dollarit ehk u 35 krooni!! Pelmeenid olid 14 dollarit kilo ehk u 109 krooni kilo. Võrdluseks võin tuua, et oma linnaosa toidupoest saame suure tavalise valge röstsaia 1 dollariga ehk u 8 krooni. Muidugi kõik terasaiad maksavad ka meie poes 3-4 dollarit. Aga vahelduseks saab venelaste poest aeg-ajalt ikka midagi osta. Nagu aru võite saada, siis püüame töö leidmiseni mitte väga priiskavalt elada, päris kiirnuudleid iga päev ei söö, aga aeg-ajalt ikka. Alati on odavam ise ühikas süüa teha, aga see on tihti seal üsna võimatu. Kõigepealt pead hakkama otsima, kas köögis leidub mõnda puhast potti või panni ja peale seda otsi sööginõusid. Paremal juhul pead sa ise kõik vajalikud nõud enne söögitegemist kraanikausist ära pesema, halvemal juhul ei ole isegi musti nõusid, sest inimesed on need oma tubadesse vedelema jätnud. Oma nuga ja kahvel on meil juba ammu endal olemas, sest neid pole lootustki köögist leida. Ilmselt tuleb oma taldrik ja tass ka osta, mida siis kiivalt oma toas peidus hoida. Igal juhul me üritame kõik päevad niimoodi ära sisustada, et peaks võimalikult vähe seal ühikas olema. Põhimõtteliselt käime seal ainult magamas. Tänu sellele avastame muidugi linnas ringi tuiates jälle lahedaid tänavaid, parke, mererandasid. Sydney on nii ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar