Vähemalt mõnda aega on meie blogi ilmselt üsna igav, sest vähemalt üks meist hakkas tööloomaks ja lõbustuste jaoks ei jää kuigi palju aega. Mina (Annela) sain suuresti tänu õnnelikule juhusele tööle. Töötan vahetustega kahes hostelis vastuvõtulauas. Võiks arvata, et hea lihtne valge inimese töö, aga nii see päriselt ei ole. Aga kõigepealt töö saamisloost.
Avastasime ühel päeval 20 minuti jalutuskäigu kauguselt raamatukogu, kus saab päevad läbi oma arvutiga tasuta internetis käia. Käisime päevade kaupa raamatukogus, vaatasime netist töökuulutusi ja saatsime välja kümneid CV-sid. Mõned üksikud vaevusid meili vastu saatma, et kahjuks ei osutunud valituks, aga enamasti on olnud lihtsalt vaikus. Samuti vaatame kogu aeg ajalehekuulutusi. Austraalia on kohutavalt oma riigis kinni, nad arvestavad ainult oma riigi haridust ja ainult oma riigi töökogemusi. See, mida sina kuskil kaugel kodumaal teinud oled, neid ei huvita. Aga kui sa oled kasvõi nädal aega kuskil siin juba töötanud ja nad saavad sinu eelmiselt ülemuselt sinu kohta järelpärimise teha, siis on kergem tööd leida. Ühesõnaga meil on vaja seda ühte esimest tööotsa, et saada jalg siinse tööturu ukse vahele. Samuti on hästi kummaline, et siin nõutakse kõikvõimalike sertifikaate. Eestis võib igaüks minna baari ettakandjaks, siin tuleb baaris töötamiseks teha läbi kolm koolitust: baaris töötamise üldtõed, alkoholi käsitsemise koolitus, kohvi valmistamise (barista) koolitus. Kõik see kokku maksab vähemalt 200 dollarit, mis on väga suur summa. Samuti nõutakse ehitusel ja ladudes töötamiseks erinevaid sertifikaate. Me proovime esilagu ilma nendeta hakkama saada.
Ühel õhtul jalutasime linnast koju ja nägime suvalise hosteli ukse peal silti, et vajatakse saksa keelt kõnelevat töötajat vastuvõtulauda. Reception oli tol õhtul juba kinni, aga hommikul esimese asjana printisin kalli raha eest (peale tunni ajast vaeva nägemist, et üldse leida koht, kus seda teha) oma CV välja ja läksin sellega hostelisse. Hosteli nimi on Boomerang Backpackers ja tegemist on hosteliketiga, millel on kokku kolm hostelit. Saksa keelt olen ma küll keskkoolis 3 aastat õppinud, aga ausalt öeldes ei mäleta sellest suurt midagi, aga see mind ei takistanud. Marssisin enesekindlalt uksest sisse ja põhimõtteliselt üritasin vahetuse vanemat inglise keeles surnuks rääkida, kui hea, ilus, tark ja osav ma olen ja kui väga ma nende juurde tööle sobiksin. Ma ise ka pärast imestasin, et kuidas ma selliseks asjaks võimeline olin ;) Ma ei ole kunagi eriline müügimees olnud. Aga vahetuse vanem ütles kohe, et mul on väga hea inglise keel ja ma suudan ennast hästi müüa. Passisin hostelis 2 tundi, vaatasin, mida töö endast kujutab ja püüdsin endast jätkuvalt head muljet jätta. Sellega kahjuks veel tööle ei saanud. Vahetuse vanem teeb küll lühikokkuvõtte omanikule kanditaatidest, aga omanik otsustab. Pidin veel eraldi helistama omanikule ja avaldama soovi sellele kohale kandideerida. Töökuulutus pandi välja pühapäeva õhtul ja omanik tahtis alguses vaadata, milliseid CV-sid nädala jooksul saabub. Aga omanikud on nagu nad on, iga päev võivad ümber mõelda. Ühesõnaga, kui ma omanikule helistasin, siis sai tal ilmselt otsimisest kõrini ja ta kutsus minu ja ühe teise tüdruku veel õhtuks uuesti hostelisse tagasi. Panin oma ainsa kaasavõetud triiksärgi selga, meikisin end üle pika aja ja samal õhtul saingi endale töökoha. Omanik ja vahetuse vanem on mõlemad mehed ja pärit Uus-Meremaalt. Austraalia inglise keelest on kohati raske aru saada, aga kiwid (uus-meremaalased nimetavad end kiwideks) söövad veel rohkem sõnu ja pobisevad vaikselt omaette. Töötingimused ja palk ei ole küll see, mida lootsin, aga hetkel on hädasti mingit töökogemust vaja. Iga nädal tehakse uus graafik ja nädala jooksul peab töötama nii Boomerangis kui Ambassador Accomodation's (see teine hostel). Mõlemad hostelid asuvad Kings Crossis, kus me kogu aeg siin Sydneys elanud oleme. Boomerangis on rohkem vastuvõtu töö (ja voodipesude pesemine ja kokku voltimine samal ajal ning köögi koristamine), aga seal on tööpäev 11 tundi pikk. Ambassadoris tuleb lisaks eelnevalt mainitule ka kõik hosteli toad ja ruumid päeva jooksul ära koristada, tööpäev on seal 6,5 tundi pikk. Olen 2 päeva Ambassadoris töötanud ja ütleme nii, et söömas ja vetsus jõuan ma käia alles lõunapausi ajal, ülejäänud aja jooksen viie korruse vahet ringi. Täna (so esmaspäev, 12.jaanuar) lähen esimest korda õhtusesse vahetusse Boomerangi, mis on 100 voodikohaga hostel ja seal peaks ka üsna kiired päevad olema. Vähemalt läheb siis aeg kiiresti, kui kogu aeg tegevust on. Ja see kõige tähtsam: palk on niruvõitu. Saan kätte 12 dollarit, tavaliselt saadakse nii vähe kuskil istandustes, sest maakohtades on majutus ja elu odavam.. Suurlinnas on sellise palgaga üsna nälg. Mul tuleb sel nädalal kokku 39,5 tundi tööd (teeks rohkem, aga teised töötajad tahavad ka tunde, nii et üle 40 tunni keegi nädalas ei saa) ja saan selle eest 474 dollarit. Sellest 300 maksame öömaja eest (nädal aega) ning elamiseks jääb siis 174 dollarit ehk 25 dollarit päevas. Umbes kolm päeva peab kiirnuudleid sööma, siis saab teistel päevadel midagi rohkemat endale lubada. Söönuks ja magatud saab, aga kõrvale panna küll midagi ei õnnestu. Ilmselt peame taas kahesest toast loobuma ja mitmekesi ühte tuppa kolima, siis jääb raha rohkem järgi. Mul on tegelikult ettenähtud tasuta voodikoht kuueses toas + palk. Voodikohta rahana välja ei maksta ja voodikoha hind on 140 dollarit nädalas. Sain praegu sellise diili, et ööbime Ambassadoris kaheses toas, mille nädala hind on 450 dollarit ja omanik võttis sellest siis minu tasuta ööbimise maha, seetõttu maksame sel nädalal siis 300 dollarit ainult öömaja eest. Kui me aga kuuesesse tuppa kolime, siis jääb juba 160 dollarit rohkem minu palgast nädalas üle. Aga me ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik kuueses toas elada. Juba neljases oli üpris raske. Eks näis, peame enda prioriteedid paika panema ja elame üks nädal korraga. Ja muidugi mitte mingit töölepingut mul ei ole (omaniku suusõnaline soov oli, et ma töötaksin seal vähemalt 2 kuud) ja päris ausalt see maksude maksmine minu pealt ka ei käi. Aga midagi pole teha, hädasti on vaja seda töökogemust ja raha muidugi ka.
Tööotsimise nädalal elasime muidu Great Aussie Backpacker's ja see oli vist kõige ilusam öömaja meil viimase kuu jooksul. Meil oli kahene tuba oma teleka ja külmkapiga :) Vets ja dušš olid endiselt kaugel koridoris. Maksime selle eest 450 dollarit nädala eest. Aga tuba oli suur, seal oligi suur kaheinimese voodi ja mis kõige olulisem: toal oli puitpõrand ja tuba nägi väga ilus ja puhas välja. Enamasti on kõikidel hostlitel absoluutselt kõik põrandad kaetud vaibaga, mis on seal põrandal olnud juba aastakümneid ja sellest tulenevalt on kõikides tubades kopituse ja mustuse lõhn, mis ei lähe mul vist elu lõpuni meelest ära. Lisaks oli Aussie's igal reedel suur grilliõhtu, kus sai kõhu lihast ja vorstidest punni süüa ning pühapäeval olid hommikusöögiks pannkoogid ;) Ja kõige olulisem selle öömaja juures oli see, et saabudes saime kumbki 15 tasuta joogi kupongi. Ehk saame viieteistkümnes erinevas baaris kumbki tasuta õlle või veini! See on tõeliselt lahe boonus, mida kuskil varem näinud ei ole. Nagu varem kirjutanud oleme, siis alkohol, eriti õlu on siin poes kallis ja baaris veelgi kallim, tänu kupongidele hoidsime kõvasti raha kokku ja saime samal ajal väljas käia :) Varsti peaks majutuses tipphooaeg mööda minema ja loodetavasti laseb Aussie oma hindasid alla, siis saame sinna tagasi minna.
Majanduskriisist Austraalias
Austraaliat on tegelikult majanduskriis tabanud väga valusalt. 2008 aastal oli Austraalia börs maailma kolmas kukkuja. Rohkem kukkusid vaid Venemaa ja oli keegi veel, keda ei mäleta. Kohalikele elanikele tõusid kinnisvaralaenude intressid 3-4% võrra. Laenuintressid on siin üldse meeletud.....13% oli väga hea pakkumine, enamasti oli kodulaenu intress 15% ja rohkem. Eelmise aasta teises pooles oli intress 20% lähedal. Uuest aastast vähendas kohalik keskpank baasintressi määrasid (mida Eesti jaoks teeb Euroopa keskpank ja mis meil väljendub EURIBORina). Sellega alanesid kodulaenude intressid ka mingi 2-3%. Lehtedes aga kardetakse, et intressikärbe on paljude perede jaoks liiga hiljaks jäänud ja eelmisel aastal kogunenud võlga ei suudeta enam ära maksta. Oodatakse palju eraisiku pankrotte.
Tööpuudus on protsentuaalselt veel väike, u 4,4 - 4,5%, aga see on ikkagi viimase 15 aasta kõrgeim näitaja!!! Ennustuste järgi kasvab see esimesel poolaastal umbes 1 %. See tähendab seda, et lahti lastakse veel nii palju inimesi, kui elab kogu Põhja Territooriumil (hõlmab 20% Austraalia pindalast) kokku!! Kõige mustem prognoos on, et selle aasta lõpuks on töötuse määr üle 8%. On kuulda, et Perthis on juba lahti lastud palju kaevureid ja ehitajaid. Sydney lehtedest on lugeda, et ehitussektori suurem koondamine seisab kohe ees. Nemad kõik kandideerivad backpackeritega samadele töökohtadele ja on loomulikult järjekorras eespool. Backpacker on siinsel tööturul üldse kõige ebausaldusväärsem tööjõud, keda kõlbab panna mingile suvalisele neegritööle, millega ka śimpans hakkama saaks. Backpackerit on lihtsalt kergem püüda. Nähes seda suhtumist hostelites ei võtaks mina ka ühtegi tänavalt sisse astuvat backpackerit tööle. Teine asi on soovitustega või kellegi kaudu tööle saamisel.
Automüüjad nutavad, et äri seisab täiesti. Turismisektor veel detsembri keskel nuttis, et uuel aastal kuivab äri kokku. Pühade ja puhkuste hooajaks – ehk siis nii jaanuari teise pooleni – pidi broneeringuid olema aga edasi on täiesti tühi. Seda rääkisid just majutajad ja tuuride korraldajad. Tänu kütuse odavnemisele on kohalikud lennupiletid viimase 17 aasta odavaimad, aga lendajaid on ikka vähe. Turismindusele on halvasti mõjunud veel viimase 3-4 nädala Austraalia dollari märgatav tugevnemine, mis on teinud välisturistile reisime Austraaliasse või siin olemise kallimaks.
Nüüd aganatukene lõbusamatest asjadest. 10.jaanuaril algas kolm nädalat kestev Sydney Festival. Tegemist on muusika, filmi, tantsu, kunsti ja moodsa kunsti festivaliga. Kõige rahvarohkem üritus on/oli festivali avaõhtu. Eelmisel aastal avaõhtut eraldi ei reklaamitud ja ette ei valmistatud, ilm ei olnud ka suurem asi. Sellest hoolimata osales üritusel 200 000 inimest. Sel aastal oli avaõhtu eraldi korraldatud, reklaamitud üritus. Terve kesklinn oli muudetud autovabaks jalakäijate tsooniks. Püstitatud oli 8 suuremat lava, kus esinesid bändid, tantsutrupid jne. Suurimal laval esines Grace Jones ning see plats oli julgelt pool Lauluväljakut ja paksult inimesi täis. Lisaks oli linna tänavatel palju liikuvaid DJ pulte. Tänavad olid muudetud suureks tantsupeo paigaks. Oodati osalema 250 000 inimest. Samas avaldasid korraldajad vaikset hirmu, et kui on ilus ilm, tuleb äkki liiga palju inimesi. Nemad suudavad toita ja potitada ainult kuni 300 000 inimest. Tänasest lehest käis läbi, et osalejaid oligi umbes 300 000. Õhtu naelaks oli suur ühistantsimine. Nimelt oli keegi kohalik koreograaf välja mõelnud tantsu „Sydney“. Veerand tunniga õpetati see igalt lavalt inimestele selgeks ja kl 9 õhtul tantsisid kõik lavad ja väljakutäied inimesi seda (niivõrd kuivõrd) sünkroonis. Väga lahe üritus oli ja loomulikult lõppes õhtu järjekordse vapustavalt ilusa ilutulestikuga. Peale ilutulestikku läks linnast Kings Krossi pidutsema rahvaronkkäik nagu meil laulupeol. Festival kestab erinevate ürituste näol veel kolm nädalat. Väga muljet avaldav festivali osa oli veel see, et avaõhtule järgneval päeval pandi Sydney erinevatele tänavatele välja 30 klaverit, mis on märgistatud sildiga „Sydney Festival“ ja mida kõik möödakäijad omavoliliselt kasutada tohivad. Meie jalutasime juhuslikult ühest klaverist mööda ja kuulsime väga ilusaid palasid :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar