Pühapäeva hommikul (14.dets) saime uue rendiauto. Broneerisime seekord meelega suurema auto ja automaatkäigukastiga. Marko arvas, et niigi on raske vaskakul pool sõita, et siis võiks vähemalt vasaku käega käiguvahetamine ära jääda. Meie õnneks ei olnud meie bronnitud auto õigeks ajaks valmis ja saime siis veelgi suurema looma...palju suurema ja mugavama Holden Epica, mida meil tuntakse ka Chevrolet'i nime all ja mis veel mõni aeg tagasi oli Daewoo....Üllatavalt hea nägi välja (ei mingit kobisevat plastikut salongis) ja ka sõiduomadused olid väga head. Mootorit oli ka piisavalt vahele pandud...2,5 R6. Bensiini võttis ta alla 10L sajale, aga õnneks on bensiin siin väga odav – keskmiselt 8-9 krooni liiter. Viie päevaga sõitsime siis maha 1500 kilomeetrit.
Great Ocean Road on siis tee, mida Austraaliasse tulles kindlasti läbi sõitma peab. Esimesed 300 km kulgeb tee nii, et ühel pool on kalju ja teisel pool suur sinine ookean. Tee on kohati väga järskude kurvidega, aga vaadata on väga palju.
Esimene peatus oli Torquay, mis reklaamib ennast kui Austraalia surfipealinna. Siit linnakesest on pärit paljud kuulsad surfarid ja siin asub kuulus Bells Beach, kus vilunud surfarid püüavad kõrgeid laineid. Siit on alguse saanud tuntud kaubamärgid Rip Curl ja Quicksilver. Külastasime Torquays surfimuuseumi, mis oli väga hariv. Arvatakse, et surfamine Austraalias sai alguse sellest, kui üks madrus uppuvalt laevalt põgenedes kajutiuksega kaldale purjetas (see juhtus siis 19.sajandil). Esimesed 200 km ongi Great Ocean Road üks suur liivarand. Ette jääb lugematul hulgal ilusaid, kilomeetrite pikkuseid liivarandu. Ja loomulikult käiakse igas rannas surfamas. Meil jäi see seekord siiski tegemata. Nimelt ei vedanud meil viie päeva jooksul kordagi ilmaga. Ilm oli pilves, väga tuuline ja temperatuurid jäid päeval vahemikku 15-17 kraadi. Nii mitmeski kohas proovisime, kas kannatab vette minna, aga no isegi karastunud põhjamaalase jaoks ei kannatanud. Vesi oli veel palju külmem kui õhk. Vapraid „pingviine“ oli aeg-ajalt vees siiski näha, aga needki olid surfarid, kes kandsid talvekalipsot (ehk olid üleni kummiülikonda riietunud). Taaskord jube kahju, et sadu kilomeetreid ilusat liivaranda, aga ujuma ei saa, isegi päikest ei saanud võtta :( Ja surfivarustuse laenutused olid kinni...ei tea, kas sellepärast, et pole veel hooeaega või et oli pühapäev.
Põhiliselt on siis Great Ocean Roadil vaadata ilusat loodust. Aimu sellest ilust saab piltidelt (kahjuks ei jõua pildid ja jutt alati samal ajal üles, sest nett on siin nii aeglane, et ei jõua kõike korraga üles laadida).
Great Ocean Road on tegelikult mälestusmärk! Tee ehitati mälestamaks esimeses maailmasõjas hukkunud austraallasi. Austraallased saadeti võitlema Briti krooni eest. Nad olid kahurilihaks lootusetul Türgi rindel(kuhu britid ise ei olnud olukorra lootusetuse tõttu nõus minema). Austraalia relvastus koosnes sel ajal mahakantud briti laevadest. Austraalia hakkaski riigina maailmas rolli mängima alles peale 1. MS-i, kuigi riigiks sai ta juba 1901. Tee sai lõplikult valmis 1931.aastal ja on sellest ajast peale olnud tohutu turismimagnet.
Esimese ja ka järgnevad neli ööd veetsime karvanparkides. Meil küll oma autokarvani ei olnud, aga parkides on olemas väikesed puidust majakesed. Igas majakeses on olemas 2 magamistuba, köök-elutuba ja dušširuum. Great Ocean Roadi alguses olid majakesed kallimad ja ka ilusamad/uuemad. Maksid siis 90 dollarit öö. Muidugi need majakesed on mõeldud kogu perele, et kui neljakesi oled, siis on see hind väga odav. Kaks viimast ööd saime juba odavamad majakesed – 60 dollarit öö. Parkides on olemas grillinurgad ja mõnes kohas bassein, tenniseväljak jms lõbustused. Meie kõige suuremaks lõbustuseks kujunes see, et kolmel õhtul tulid meie majakeste juurde kängurud. Lihtsalt hüppasid majakeste lähedal ringi ja sõid rohtu. Nad lihtsalt elavad lähedalasuvates metsades ja õhtuti käivad turiste tervitamas :) Need olid juba suuremad kängurud, kui need keda loomaaias söötmas käisime. Ja arglikumad olid ka, päris lähedale inimesi ikka ei lasknud. Aga nii mõnus oli õhtul istuda majakese rõdul ja jälgida känguru karja.
Järgmine suurem vaatamisväärsus on siin Cape Otway majakas. Majakasse saab sisse minna ja ülevalt vaateplatvormilt taas ilusaid loodusvaateid nautida. Seal nägime ka esimest korda silti: ettevaatust, maod on praegusel aastaajal aktiivsed. Veel põnevam oli aga majaka juurde ja sealt tagasi sõit. Majakas asub suure rahvuspargi territooriumil ja rahvusparki sõites olid märgid, et siin võib kohata känguru, sipelgasiili ja koaalat. Mõlemal pool teed olid suured eukalüptipuu metsad. Auto konditsioneeri kaudu tuli salongi mõnusat eukalüpti lõhna. Lõhnakuuske polegi vaja :) Aga koaalad elavadki ju eukalüptipuu otsas! Hakkasime hoolega ringi vahtima. Ja nägimegi vähemalt kaheksat koaalat puude otsas! Täiesti vabas looduses. Mulle hakkab tunduma, et loomaaeda minekul ja loomade nägemise eest raha maksmisel pole eriti mõtet, neid näeb siin igal sammul ;) Kuus koaalat magasid nagu ikka, nad magavad ju 22 tundi ööpäevas. Aga me meil vedas, kaks olid isegi üleval ja ronisid puu otsas ringi. Oi nad on niii nunnud mõmmid!!
Järgmine suur, vist isegi kõige suurem turismimagnet selle tee ääres on 12 Apostlit. 12 Apostli juures on kõrge liivakalju, millest vesi on 12 kaljut lahti murdnud. Neid lahti murtud ja üksinda ookeanis seisvaid kaljutükke nimetataksegi 12 Apostliks. Vaade on muidugi väga muljetavaldav. Päikeseloojangul on siin veelgi ilusam. 12 Apostli juures on ka Loch Ard Gorge ja vägevad liivakoopad. Piltidel on need kõik näha.
London Bridge oli veel 90ndate alguses maaga ühendatud. Üks sillakaar kukkus sisse mõni minut peale seda, kui üks parike selle ületas. Paarike päästeti hiljem helikopteriga.
Warrnamboolist edasi läänepoole on rannik, kus võib talvel vaalasid näha. Talvel ehk siis juunist oktoobrikuuni pesitsevad vaalad just siin ranniku lähedal. Päris kaldale nad sulpsutama ei tule, aga nii 100 meetri kaugusel rannikust võib neid näha. Meie siis praegu ei näinud, ehk satume talvekuudel siiakanti tagasi.
Tee peale jäi palju väikeseid linnakesi, mida linnaks on küll raske nimetada. Ja kõik reklaamivad ennast, kui ajaloolised linnad – juba 1830ndatel asustatud. Enamasti on siis tegemist väikeste kalurikülade või endiste sadamalinnakestega. Ikka väga väikesed linnad tegelikult, linna läbib üksainukene tee ja valgusfoore lähema 600 km raadiuses ei tunta. Üks natukene suurem linn oli Portland, kus tutvusime muuseumis linna tekkelooga. Portlandi sadam ja asustus tekkis 1830ndatel ja ajavahemikul 1851-1857 migreerus Portlandi 11200 inimest, kes olid pärit Inglismaalt, Šotimaalt ja Iirimaalt. Laevareis ülerahvastatud kajutis Londonist Portlandi kestis näiteks 95 päeva! Tänapäeval jõuab lennukiga Austraaliasse umbes kahe ööpäevaga. Samas oli muuseumis väljavõtted kohale jõudnute päevikutest ja koju saadetud kirjadest. Kõik, kes kohale jõudsid, said siin heale järjele ja koju tagasi ei läinud. Austraalias oli väga viljakas maa ja maad muidugi väga palju. Üks asi paneb siiski imestama: Austraalia mäletab ja eksponeerib ainult ca 200 aasta vanust ajalugu. Aga aborigeenid elasid siin ju tuhandeid aastaid varem. Väljakaevamised näitavad, et koguni 40 000 aastat tagasi...Neist, ega nende ajaloost ei räägita midagi. No võib olla nad siis lõunaosariikides ei elanud, elasidki kogu aeg ainult põhja territooriumi, kus nad praegugi elavad. Eks näis, ehk suudame selle müsteeriumi aasta jooksul lahendada.
Portlandi lähedal on Cape Bridgewater, kus nägime kalda ääres kahte hüljest. Seal rannikul on hüljeste koloonia. Ilusa ilma korral saab teha kahe tunnise jalutuskäigu vaateplatvormile, kus näeb tervet karja hülgeid, aga meil hakkas vihma sadama ja me ei läinud. Läksime lihtsalt ühte randa, kuhu autogi ligi sai ja nägime seal need kaks hüljest ära. Üks hüljes tegi terve etenduse meile kahele, hüppas mööda rannikuäärt kaarega vette ja välja. Noh nii nagu nad tavaliselt kuskil loomaaedades teevad, kus neid treenitakse ja rahvale näidatakse. Me saime täitsa tasuta privaatshow :)
Nelsoni lähedal on väga võimas Princess Margaret Rose Cave, mis on 30 meetri sügavusel asuv ligi 50ne meetri pikkune liivakivikoobas. Koopas on palju stalagmiite ja stalaktiite, hea fantaasia korral võib neis näha erinevaid kujundeid. Koobas avastati tänu sellele, et sealt tuli maapinnale umbes poolemeetrise läbimõõduga korsten. Loomulikult paterdasid koobaste ümber jälle kängurud ringi :)
Peale Nelsonit tuleb ületada osariigi piir. Austraalias on 6 osariiki: Victoria (pealinn Melbourne), Lõuna-Austraalia (pealinn Adelaide), Lääne-Austraalia (pealinn Perth), Tasmaania (pealinn Hobart), Queensland (pealinn Brisbane) ja New South Wales (pealinn Sydney), lisaks veel kaks eriterritooriumi: Põhja Territoorium (pealinn Darwin) ja Pealinna Territoorium (pealinn Canberra). Osariigid on siin nagu riik riigis, aga eriterritooriumite üle on ülemvõim föderaalvalitsusel. Igal osariigil on oma telekanalid ja uudistes räägitakse ainult oma osariigis toimuvast. Samuti ei tohi üle osariigi piiri viia mitte mingisuguseid juur-ja puuvilju, kuivatatud toiduaineid, seemneid, pähkleid jms (isegi kartulit mitte!). Trahv üle piiri viimisel võib olla 2000-2500 dollarit! Ja osariikide piiril on prügikastid. Miks seda nii täpselt tean, aga sellepärast, et me ei kavatsenud alguses Nelsonisse ööbima jääda, tahtsime tol õhtul kaugemale sõita, aga nähes piiri peal sellist silti, pidime siiski Victoria osariiki jääma, sest meil oli õhtu-ja hommikusöögi asju auto pagasnik täis. Tarbisime siis kõik söögiasjad ära ja järgmine päev jõudsime Lõuna-Austraalia osariiki. Jälle tuli kella keerata, seekord pool tundi(!!!) tagasi. Ehk ajavahe Eestiga on 8 ja pool tundi. Siit alates läheb Great Ocean Road üsna igavaks. Raamatus kirjutas ka, et see ca 600 kilomeetrit üritatakse tavaliselt võimalikult kiiresti läbi sõita. Mõned huvitavad kohad siiski leidsime tee pealt. Esimene vaatamisväärsus on kohe osariigi piiri lähedal asuv linnake Mount Gambier, mis on kuulus sinise järve poolest. Linnaservas asub 70 meetri sügavune vulkaanikraater, mille vesi on nagu tindipott. Paremat võrdlust ei oskagi tuua. Täiesti hämmastavalt tumesinine vesi oli. Linn on üldse ilusaid vulkaanikraatereid täis. Linnasüdames asub veel Umpherston Sinkhole, mis on ilusti rohtu kasvanud ja kuhu sisse on tehtud kaunis aed. Tegemist on siis sissekukkunud liivakivikoopaga. Koopaid pidi linnaalune täis olema.
Ühe kauni mereäärse linnakese leidsime veel – Beachport. Väga ilus, pikk liivarand oli ja autoga natukene edasi sõites jõudsime suurte liivaluidete vahele, kus vesi oli liivamägede tasutal nii sinine, nii sinine. Kõndisime luidete vahel veeni välja, ujuda muidugi ei kannatanud, sest ilm oli külm ja vesi ka. Tiirutasime autoga natukene seal veel ringi ja nägime ära ka esimese mao. Ei läinudki kaua aega. Alguses sõitsime mööda ja vaatasime, et mingi voolik on tee ääres, aga kui autoga tagurdasime, siis nägime, et täitsa madu mis madu. No nii umbes meetri pikkune. Autost välja ei roninud, tegime läbi esiklaasi pilti. Ei tea, kes ta oli, aga nii palju kui raamatutest meelde on jäänud, siis ta meenutas üht mürgisemat ja tigedamat madu, kes siin riigis elab – Brown Snake'i. Ehk mõni kohalik oskab kunagi meie foto järgi öelda, kellega tegu on. Igatahes peale seda me autost enam välja ei roninud ja liivaluidete vahele plätudega patseerima ei kippunud. Eks siin seal oleme silte ka näinud, et detsembrist veebruarini on maod ja mürgised ämblikud kõige aktiivsemad.
Järgmisena tasub peatuda Kingstonis, mis on vähipealinn. Rannaäär on täis väikeseid poekesi, kes müüvad värskeid, hommikul merest püütud kalu, krevette, kõikvõimalikke karpe ja vähke. Ostsime lõunaks ka krevette. Pärast läksime samasse poodi tagasi ja ostsime pool merivähki ka. Ta nägi nii isuäratav välja ja mina ei ole kunagi varem vähki söönud, nii et ostsime ära. Kõrvale hea valge vein ja pidusöök missugune-täitsa backpackeri söök! Väga maitsev oli ja see vähi söömine on omaette lõbustus, et kõik väärt kraam kesta seest kätte saada. Ma ei ole kursis, kui palju Eesti restoranides vähk maksab, aga meie poolik vähk maksis 32 dollarit. Kallis küll, aga Eestis esiteks sellist sorti vähki kindlasti ei saa ja pealegi oli tegemist samal hommikul merest püütud vähiga, ehk ta oli täiesti värske. Söögi poole pealt oleme teel olles veel kaks huvitavat elamust saanud: marineeritud känguruliha ja mangod. Ostsime üheks õhtuks toidupoest marineeritud känguruliha steigid ja küpsetasime karvani parklas pannil ära. Kängurulihas ei ole rasva, tailiha on aga üllatavalt pehme. Maitse kohta võib öelda, et on kaks võimalust: see kas maitseb sulle või ei maitse üldse. Tal on täitsa oma maitse, absoluutselt ei meenuta siga ega veist. Meile mõlemale igatahes maitses. Kuid konservatiivsema maitsemeelega inimesele (ehk siis peamiselt sealiha sööma harjunud inimesele) see ilmselt ei maitse. Teise erilise maitseelamuse oleme saanud siinsetest mangodest. Siinsed mangod on nii küpsed, mahlased ja lausa sulavad suus. Eestis müüdavad mangod ei kannata selle kõrval mingit kriitikat. Siinsed tõepoolest sulavad suus ja neid võiks lausa igapäev süüa.
Muidu on siin aga söögiga üsna rasked lood. Kiirtoit on kohutavalt palju levinud (mis väljendub ka paljude kohalike figuuris) ja tee peale jäävatest väikelinnadest ei olegi mitte midagi muud peale kiirtoidu osta. Oleme paaril päeval päris hädas olnud, et toidupoed pannakse viiest õhtul kinni ja linnakesest ei ole mitte midagi muud osta kui burgerid ja friikartulid, äärmisel juhul ka pitsad. Aga mitu päeva sa ikka jaksad pitsat süüa, esiteks mõjub figuurile ja teiseks on sellest saia söömisest nagunii kergelt kõrini juba. Ootame Sydneysse jõudmist, sest seal pidi olema venelaste pood, kust saab leiba osta :) Lisaks õhutatakse siin pidevale tarbimisele. Põhireegel on see, et mida rohkem ostad, seda odavam. Tahtsime ühel õhtul jäätist osta ja ühe liitrine jäätis maksis 10 dollarit pakk, kahe liitrine 5 dollarit pakk. Ja nii on kõikide toiduainetega, mida suurema singipaki, saia või ükskõik mille ostad, seda odavam on, veelparem, kui ostad kohe kaks või kolm. Aga me ju liigume iga päev edasi, meil ei ole külmkappi, et ostame korraga suured portsud süüa. Sama reegel kehtib ka riiete ja jalanõude kohta. Odavam on osta korraga 2 pluusi, kui üks.
Teel Adelaide'i ööbisime Wellingtoni caravan parkis. Tegemist on väga väikese külaga. Ümbruskonnas elas ja kisas niipalju kakaduusid ja papagoisid, et isegi telekat ei kuulnud. Meie majakese kohal puu otsas oli üle 20ne papagoi!!! Enne külla jõudmist (asub täiesti sisemaal) oli äkki märk: „valmistu peatuma, praam.“ Meil silmad suured peas, mis kuradi praam....siin keset põldusid? Ja tee saigi otsa...jõgi tuli ette, ja üle vedas ainult praam. Jõgi oli umbes sama lai kui Pärnu jõgi. Praam käis 24 tundi. Kui öösel saabud ja üle tahad saada, pead kella andma.
Veel jooksis meil vahepeal auto eest läbi kari emusid (jällegi täitsa vabas looduses elavad linnud) ja lahtede ääres nägime pelikane.
Viimane teelõik kulges mööda Adelaide'i mereäärseid eeslinnu ja rannarajoone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar