SYDNEY, alates 22.detsember
Sydneysse jõudmiseks proovisime ära järgmise Austraalia lennufirma – Qantas. Peab mainima, et Qantas jäi odavlennufirma Blue Virginile kõvasti alla. Istmevahed olid jube kitsad ja meelelahutusprogrammi ka ei olnud. Vähemalt andis ta tasuta suupisteid ja alkoholi :) Autoga sõites on Adelaide'i ja Sydney vahel julgelt üle tuhande kilomeetri (kui isegi mitte kaks tuhat), lennuk tõi meid kenasti 1h ja 25 minutiga kohale. Jõudsime õhtul poole üheksast oma järgmisse ühikasse (otsustasime hosteleid edaspidi ühikateks nimetama hakata, sest mis siin salata, nad on ikka tõelised ühikad). Elame samal tänaval, kus eelmisel aastal, kui siin käisime. Tegemist on siis linnaosaga, mille nimi Kings Cross ja siin elab meeletult palju teisi meiesuguseid seljakotirändureid. Kaks pikka paralleelset tänavat on backpackerite hosteleid täis ning loomulikult võib siinkandis üsna vähe kuulda inglise keelt. Enamasti on kuulda saksa keelt, sest sakslasi on siin jube palju, et jääb mulje, et kõik sakslased on siia emigreerunud. Ka meie ühikas on paksult noori (18-21 aastaseid) sakslasi täis, kes ainult läbustavad, panevad pidu ja absoluutselt ei korista enda järelt.
Aga muidu on tore jälle Sydneys olla ja tore just sellepärast, et eelmisest korrast on linn väga hästi meeles, ei pea hakkama jälle kuskilt toidupoodi otsima, ega nuputama, kuidas linnas ringi liikuda. Võib öelda, et pooleteise aastaga, mil meie siin viimati käisime, ei ole linnas midagi muutunud. Meie tänavale on ainult üks alkoholipood juurde tekkinud. Alkoholiga on siin muide niimoodi, et alkoholi saab ainult alkoholipoest. Toidupoodidest ei saa midagi. Kui oled linnas võõras, siis võib nende poodide leidmine isegi väga raskeks osutuda, sest enamasti on poode linna peale väga vähe ja needki võivad asuda kuskil keldrites ja kangialustes. Ning lahtioleku ajad on neil ka teadmata, kuskil ei ole ühtegi silti kellaaegade kohta. Õlu on siin poest ostes kallim kui Eestis, aga veini võib sooduka korral saada isegi odavamalt. 375 ml õlu maksab poes keskmiselt 2,70 dollarit ehk umbes 20 krooni (aga see on väiksem kui poole liitrine!). Hea Shiraz Cabernet veini võib saada 6 dollariga ehk siis 45 krooni. Ja need on täiesti head veinid. Aga soodukale tuleb peale sattuda. Veinide tavahind on 9-58 dollarit. Õlut on näiteks baaris odavam juua, mitmetel baaridel on teatud päevadel soodushind ja üks kann (mis mahutab 2 pinti ehk 1200 ml) õlut maksab 7 dollarit.
Mõtlesime küll alguses, et oleme Sydneys juba käinud ja siin ei pea enam turisti mängima, aga see linn on ikka nii suur, et iga päev näeme veel uusi kohti ja asju.
Nüüd aga meie väga erilistest jõuludest. Austraallased tähistavad jõule 25.detsembril, mitte 24ndal nagu meie. Kogu inglisekeelne maailm tähistab vist 25ndal, sest sakslased, skandinaavlased jm eurooplased (keda meie siin kohanud oleme) tähistasid kõik 24ndal. Traditsiooniline Austraalia jõulusöök on kas kalkun pohlamoosiga või grill-lihad ja vorstid. Lisaks igasugused suured krevetid jm mereelukad.
Ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei ole, jõulualupäeval (ehk siis 24.dets) on ikka halb ilm. Meie jõululaupäeva hommikul oli taevas nii hall, temperatuur oli vaevalt üle 20 kraadi ja tundus, et kohe-kohe hakkab vihma saadama. Me ei lasknud muidugi ilmal ennast segada ja tegime teineteisele erilise jõulukingi (ei tea, kas meil kunagi enam õnnestub sellist jõulukinki saada) – lainelauaga surfamine :)) Läksime aga kuulsasse Bondi randa ja võtsime järjekordse surfikoolituse. Mõtlesime tükk aega, et kas tuleb meelde, kuidas asi käis ja laenutame lihtsalt lauad või peab koolituse ka võtma. Mõtlesime, et targem oleks ikka üks koolitus meeldetuletuseks veel võtta, et siis edaspidi võime ainult laenutuse eest maksta. Minule tuli koolitus väga kasuks, olin täitsa ära unustanud, kuidas asi käib. Marko oli nagu vana kala. Pidime alguses lihtsalt kõhuli laua peal laine abil kaldasse sõitma, aga Marko jaoks oli see liiga igav ja tõusis kohe laua peal püsti :) Minul läks alguses natukene ikka aega, enne kui asjale pihta hakkasin saama. Peale kahte tundi olime surmväsinud (taaskord oli tunda lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud), aga enesetunne vägev! Saime mõlemad ikka nii mõnelgi korral mõnusa sõidu ja seisime laua peal täitsa püsti :) Loomulikult sai meeletu kogus vett alla neelatud ja igasuguseid kukkumisi tuli ette (vette on vähemalt hea kukkuda), aga ikkagi on surfamine ülilahe!! Kahjuks on kõik surfipoed pühade ajal kinni, nii et peame ootama, enne kui lauda laenutama saame minna ja uuesti laineid püüdma minna.
Tuli välja, et tegelikult on pilves ilm ideaalne surfiilm. Esiteks oli tuult rohkem kui päikeselisel päeval, teiseks ei põle siis nahk ära ja kolmandaks, mis on ka kõige olulisem – siis on rannas vähe rahvast. Bondi rand on väga populaarne, ilusa ilma korral on liival ja vees nii palju inimesi, et merd pole nähagi. Aga algajad surfarid on teineteisele ja ujujatele ohtlikud. Me ei suuda ju veel korralikult lauda valitseda, kui sul keegi ees mulistab ja sind tähele ei pane, siis võib kergesti talle otsa sõita. Bondi tähendab aborigeenide keeles „lainete murdumise heli.“ Vanasti oli kogu ala Bondi rannast kuni kesklinnani liivadüünides ja lainete murdumist oli kuulda kuni kesklinnani.
Sellega meie jõulualupäev siiski veel ei lõppenud. Kappasime rannast kiiresti ühikasse, et riided vahetada ja toidupoest head ja paremat pikniku jaoks varuda. Meie püha jõulusöömaaeg oli piknik Sydney Botaanika aias vaatega Sydney ooperi majale, sillale (Sydney Harbour Bridge) ja Sydney pilvelõhkujate panoraamile. Illustreerivad pildid on ka olemas. Botaanika aia sellesse nurka me eelmisel aastal ei sattunud. Väga ilus vaade oli. Ja pikniku söök oli ka meil väga hea: grillitud kana, salat, hiidkrevetid, šokolaadikook ja kõrvale muidugi väga hea vein (mitte sooduka oma seekord). Vihma siiski õnneks kordagi sadama ei hakanud ja pikniku ajal hakkas taevaski selgemaks minema. Ja piisavalt soe oli pikniku pidamiseks ka. Tõeliselt erakordsed jõulud. Me oleme väga rahul ja õnnelikud!
Me tegime väga õigesti, et veetsime jõulupäeva väljaspool oma ühikat, sest sakslased võtsid siin tähistamist väga tõsiselt ja kui me kümne ajal õhtul siia jõudsime, siis oli prügimägi välisukse juures juba vastas. Kõik kohad olid läbu täis ja kõik sakslased olid end tõeliselt päkapikuks ka joonud.
Me elame juba mõnda aega neljastes tubades. Õnneks ei ole meil toakaaslasteks sakslased. On hoopis 28-aastane inglane ja 64-aastane (!!! me arvasime alguses, et ta on umbes 40-aastane) hollandlane. Inglane käib siin tööl ja on sama viisaga, mis meiegi, hollandlane reisib lihtsalt ringi. Ta on juba 4 aastat pensionil ja iga aasta, kui Euroopas talv tuleb, läheb tema kuueks kuuks reisile. Reisib peamiselt üksinda ja on väga paljudes ja huvitavates riikides käinud. Jah, ma tõepoolest elan ühes toas kolme mehega. Õnneks on tegemist normaalsete tüüpidega, kes koristavad enda järelt, on väga lõbusad ja seltsivad.
Tahtsime 25ndal Marko sünnipäeva surfamisega tähistada, aga laenutused olid kinni. Üldse oli 25ndal linn, suurlinn, täiesti välja surnud. 25. on kohalike jaoks väga tähtis päev. Toidupoed ja isegi enamik söögikohti olid sel päeval suletud. Me olime targad ja varusime eelmisel päeval pikniku kraami ja šampuse ette ära. Seekord pidasime pikniku Bondi kõrval tuntuselt järgmisel: Coogee ranna pargis. Bondi rand on pikk liivarand, Coogee'l on ka liivarand, aga ümbruses on kõrged liivakaljud. Ranna ümbruse pargid olid paksult (!!) täis kohalike peresid, kes koos pargis grillisid ja pikniku pidasid. Noored kaanisid rannal päkapikumütsides meeletutes kogustes õlut. Meiegi pidasime päeval pikniku, jõime šampust ja põletasime tordi peal küünlaid. Me oleme kohalikud kombed juba omaks võtnud ;) Loomulikult käisime ka ujumas, sest ilm oli üleöö mõnusalt soojaks jälle läinud. Sellist sünnipäeva ei saa talvel sündinud Marko Eestis kahjuks kunagi pidada, vähemalt kord elus sai ta siis oma sünnipäeval pikniku pidada ja ujumas käia :) Õhtul leidsime Kings Crossist täpselt ühe vabaõhu restorani, mis lahti oli ja tähistasime aga sünnipäeva edasi. Proovisime ära ka kohalike traditsioonilise jõulutoidu – suitsutatud ja grillitud kalkuni steik pohlamoosi ja grillitud juurviljadega. Kalkun oli tõeliselt hõrk ja pohlamoos sobis sinna juurde ka hästi.
25. dets nägime ära ka esimesed Eestlased siin. Ootasime Kings Crossi metroojaamas rongi ja kuulsinme äkki kahte tüdrukut omavahel eesti keeles rääkimas. Ei läinudki kaua aega, et eestlasi kohata :) Tüdrukud elavad meiega ühel tänaval ja on Sydneys töötanud juba 4 kuud. Meist muidugi kõvasti nooremad ja tegid neli kuud ettekandja tööd.
Austraalias elab ikka igasuguseid imeloomi ja ideaalset randa lihtsalt ei ole olemas. Kui me surfamas käisime, siis treener näitas mingit sinist molluskit nimega „Bluebottle“, ärge küsige, mis tema eesti keeles on. Mingi meduusiline, kes on erksinine, väga väikese kehaga(paar sentimeetrit), aga mingi rippelement või (mina ütleksin saba) on taga umbes meetri pikkune. Kui „sabale“ pihta lähed, siis saad kõrvetada. Ta ei ole mürgine, ega eluohtlik, aga kõrvetada saanud koht läheb paiste ja ilmselt on parajalt valus ka.
Ilmad läksid 25ndal taas soojaks ja ilusaks. Igal päeval on 28 kraadi sooja ja oleme palju rannas ujumas ja päevitamas käinud. Proovime vahepeal oma inglise keelsed CV-d ka valmis teha, et siis 02.jaanuaril tõsiselt tööd otsima hakata. Praegu on veel pühade aeg ja pole mõtet kellelegi helistada, ega CV-d jagada.
Lisaks käime oma tänaval teisi hosteleid vaatamas, ehk õnnestub 5.jaanuaril natukene normaalsemasse ühikasse saada.
Sydneysse jõudmiseks proovisime ära järgmise Austraalia lennufirma – Qantas. Peab mainima, et Qantas jäi odavlennufirma Blue Virginile kõvasti alla. Istmevahed olid jube kitsad ja meelelahutusprogrammi ka ei olnud. Vähemalt andis ta tasuta suupisteid ja alkoholi :) Autoga sõites on Adelaide'i ja Sydney vahel julgelt üle tuhande kilomeetri (kui isegi mitte kaks tuhat), lennuk tõi meid kenasti 1h ja 25 minutiga kohale. Jõudsime õhtul poole üheksast oma järgmisse ühikasse (otsustasime hosteleid edaspidi ühikateks nimetama hakata, sest mis siin salata, nad on ikka tõelised ühikad). Elame samal tänaval, kus eelmisel aastal, kui siin käisime. Tegemist on siis linnaosaga, mille nimi Kings Cross ja siin elab meeletult palju teisi meiesuguseid seljakotirändureid. Kaks pikka paralleelset tänavat on backpackerite hosteleid täis ning loomulikult võib siinkandis üsna vähe kuulda inglise keelt. Enamasti on kuulda saksa keelt, sest sakslasi on siin jube palju, et jääb mulje, et kõik sakslased on siia emigreerunud. Ka meie ühikas on paksult noori (18-21 aastaseid) sakslasi täis, kes ainult läbustavad, panevad pidu ja absoluutselt ei korista enda järelt.
Aga muidu on tore jälle Sydneys olla ja tore just sellepärast, et eelmisest korrast on linn väga hästi meeles, ei pea hakkama jälle kuskilt toidupoodi otsima, ega nuputama, kuidas linnas ringi liikuda. Võib öelda, et pooleteise aastaga, mil meie siin viimati käisime, ei ole linnas midagi muutunud. Meie tänavale on ainult üks alkoholipood juurde tekkinud. Alkoholiga on siin muide niimoodi, et alkoholi saab ainult alkoholipoest. Toidupoodidest ei saa midagi. Kui oled linnas võõras, siis võib nende poodide leidmine isegi väga raskeks osutuda, sest enamasti on poode linna peale väga vähe ja needki võivad asuda kuskil keldrites ja kangialustes. Ning lahtioleku ajad on neil ka teadmata, kuskil ei ole ühtegi silti kellaaegade kohta. Õlu on siin poest ostes kallim kui Eestis, aga veini võib sooduka korral saada isegi odavamalt. 375 ml õlu maksab poes keskmiselt 2,70 dollarit ehk umbes 20 krooni (aga see on väiksem kui poole liitrine!). Hea Shiraz Cabernet veini võib saada 6 dollariga ehk siis 45 krooni. Ja need on täiesti head veinid. Aga soodukale tuleb peale sattuda. Veinide tavahind on 9-58 dollarit. Õlut on näiteks baaris odavam juua, mitmetel baaridel on teatud päevadel soodushind ja üks kann (mis mahutab 2 pinti ehk 1200 ml) õlut maksab 7 dollarit.
Mõtlesime küll alguses, et oleme Sydneys juba käinud ja siin ei pea enam turisti mängima, aga see linn on ikka nii suur, et iga päev näeme veel uusi kohti ja asju.
Nüüd aga meie väga erilistest jõuludest. Austraallased tähistavad jõule 25.detsembril, mitte 24ndal nagu meie. Kogu inglisekeelne maailm tähistab vist 25ndal, sest sakslased, skandinaavlased jm eurooplased (keda meie siin kohanud oleme) tähistasid kõik 24ndal. Traditsiooniline Austraalia jõulusöök on kas kalkun pohlamoosiga või grill-lihad ja vorstid. Lisaks igasugused suured krevetid jm mereelukad.
Ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei ole, jõulualupäeval (ehk siis 24.dets) on ikka halb ilm. Meie jõululaupäeva hommikul oli taevas nii hall, temperatuur oli vaevalt üle 20 kraadi ja tundus, et kohe-kohe hakkab vihma saadama. Me ei lasknud muidugi ilmal ennast segada ja tegime teineteisele erilise jõulukingi (ei tea, kas meil kunagi enam õnnestub sellist jõulukinki saada) – lainelauaga surfamine :)) Läksime aga kuulsasse Bondi randa ja võtsime järjekordse surfikoolituse. Mõtlesime tükk aega, et kas tuleb meelde, kuidas asi käis ja laenutame lihtsalt lauad või peab koolituse ka võtma. Mõtlesime, et targem oleks ikka üks koolitus meeldetuletuseks veel võtta, et siis edaspidi võime ainult laenutuse eest maksta. Minule tuli koolitus väga kasuks, olin täitsa ära unustanud, kuidas asi käib. Marko oli nagu vana kala. Pidime alguses lihtsalt kõhuli laua peal laine abil kaldasse sõitma, aga Marko jaoks oli see liiga igav ja tõusis kohe laua peal püsti :) Minul läks alguses natukene ikka aega, enne kui asjale pihta hakkasin saama. Peale kahte tundi olime surmväsinud (taaskord oli tunda lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud), aga enesetunne vägev! Saime mõlemad ikka nii mõnelgi korral mõnusa sõidu ja seisime laua peal täitsa püsti :) Loomulikult sai meeletu kogus vett alla neelatud ja igasuguseid kukkumisi tuli ette (vette on vähemalt hea kukkuda), aga ikkagi on surfamine ülilahe!! Kahjuks on kõik surfipoed pühade ajal kinni, nii et peame ootama, enne kui lauda laenutama saame minna ja uuesti laineid püüdma minna.
Tuli välja, et tegelikult on pilves ilm ideaalne surfiilm. Esiteks oli tuult rohkem kui päikeselisel päeval, teiseks ei põle siis nahk ära ja kolmandaks, mis on ka kõige olulisem – siis on rannas vähe rahvast. Bondi rand on väga populaarne, ilusa ilma korral on liival ja vees nii palju inimesi, et merd pole nähagi. Aga algajad surfarid on teineteisele ja ujujatele ohtlikud. Me ei suuda ju veel korralikult lauda valitseda, kui sul keegi ees mulistab ja sind tähele ei pane, siis võib kergesti talle otsa sõita. Bondi tähendab aborigeenide keeles „lainete murdumise heli.“ Vanasti oli kogu ala Bondi rannast kuni kesklinnani liivadüünides ja lainete murdumist oli kuulda kuni kesklinnani.
Sellega meie jõulualupäev siiski veel ei lõppenud. Kappasime rannast kiiresti ühikasse, et riided vahetada ja toidupoest head ja paremat pikniku jaoks varuda. Meie püha jõulusöömaaeg oli piknik Sydney Botaanika aias vaatega Sydney ooperi majale, sillale (Sydney Harbour Bridge) ja Sydney pilvelõhkujate panoraamile. Illustreerivad pildid on ka olemas. Botaanika aia sellesse nurka me eelmisel aastal ei sattunud. Väga ilus vaade oli. Ja pikniku söök oli ka meil väga hea: grillitud kana, salat, hiidkrevetid, šokolaadikook ja kõrvale muidugi väga hea vein (mitte sooduka oma seekord). Vihma siiski õnneks kordagi sadama ei hakanud ja pikniku ajal hakkas taevaski selgemaks minema. Ja piisavalt soe oli pikniku pidamiseks ka. Tõeliselt erakordsed jõulud. Me oleme väga rahul ja õnnelikud!
Me tegime väga õigesti, et veetsime jõulupäeva väljaspool oma ühikat, sest sakslased võtsid siin tähistamist väga tõsiselt ja kui me kümne ajal õhtul siia jõudsime, siis oli prügimägi välisukse juures juba vastas. Kõik kohad olid läbu täis ja kõik sakslased olid end tõeliselt päkapikuks ka joonud.
Me elame juba mõnda aega neljastes tubades. Õnneks ei ole meil toakaaslasteks sakslased. On hoopis 28-aastane inglane ja 64-aastane (!!! me arvasime alguses, et ta on umbes 40-aastane) hollandlane. Inglane käib siin tööl ja on sama viisaga, mis meiegi, hollandlane reisib lihtsalt ringi. Ta on juba 4 aastat pensionil ja iga aasta, kui Euroopas talv tuleb, läheb tema kuueks kuuks reisile. Reisib peamiselt üksinda ja on väga paljudes ja huvitavates riikides käinud. Jah, ma tõepoolest elan ühes toas kolme mehega. Õnneks on tegemist normaalsete tüüpidega, kes koristavad enda järelt, on väga lõbusad ja seltsivad.
Tahtsime 25ndal Marko sünnipäeva surfamisega tähistada, aga laenutused olid kinni. Üldse oli 25ndal linn, suurlinn, täiesti välja surnud. 25. on kohalike jaoks väga tähtis päev. Toidupoed ja isegi enamik söögikohti olid sel päeval suletud. Me olime targad ja varusime eelmisel päeval pikniku kraami ja šampuse ette ära. Seekord pidasime pikniku Bondi kõrval tuntuselt järgmisel: Coogee ranna pargis. Bondi rand on pikk liivarand, Coogee'l on ka liivarand, aga ümbruses on kõrged liivakaljud. Ranna ümbruse pargid olid paksult (!!) täis kohalike peresid, kes koos pargis grillisid ja pikniku pidasid. Noored kaanisid rannal päkapikumütsides meeletutes kogustes õlut. Meiegi pidasime päeval pikniku, jõime šampust ja põletasime tordi peal küünlaid. Me oleme kohalikud kombed juba omaks võtnud ;) Loomulikult käisime ka ujumas, sest ilm oli üleöö mõnusalt soojaks jälle läinud. Sellist sünnipäeva ei saa talvel sündinud Marko Eestis kahjuks kunagi pidada, vähemalt kord elus sai ta siis oma sünnipäeval pikniku pidada ja ujumas käia :) Õhtul leidsime Kings Crossist täpselt ühe vabaõhu restorani, mis lahti oli ja tähistasime aga sünnipäeva edasi. Proovisime ära ka kohalike traditsioonilise jõulutoidu – suitsutatud ja grillitud kalkuni steik pohlamoosi ja grillitud juurviljadega. Kalkun oli tõeliselt hõrk ja pohlamoos sobis sinna juurde ka hästi.
25. dets nägime ära ka esimesed Eestlased siin. Ootasime Kings Crossi metroojaamas rongi ja kuulsinme äkki kahte tüdrukut omavahel eesti keeles rääkimas. Ei läinudki kaua aega, et eestlasi kohata :) Tüdrukud elavad meiega ühel tänaval ja on Sydneys töötanud juba 4 kuud. Meist muidugi kõvasti nooremad ja tegid neli kuud ettekandja tööd.
Austraalias elab ikka igasuguseid imeloomi ja ideaalset randa lihtsalt ei ole olemas. Kui me surfamas käisime, siis treener näitas mingit sinist molluskit nimega „Bluebottle“, ärge küsige, mis tema eesti keeles on. Mingi meduusiline, kes on erksinine, väga väikese kehaga(paar sentimeetrit), aga mingi rippelement või (mina ütleksin saba) on taga umbes meetri pikkune. Kui „sabale“ pihta lähed, siis saad kõrvetada. Ta ei ole mürgine, ega eluohtlik, aga kõrvetada saanud koht läheb paiste ja ilmselt on parajalt valus ka.
Ilmad läksid 25ndal taas soojaks ja ilusaks. Igal päeval on 28 kraadi sooja ja oleme palju rannas ujumas ja päevitamas käinud. Proovime vahepeal oma inglise keelsed CV-d ka valmis teha, et siis 02.jaanuaril tõsiselt tööd otsima hakata. Praegu on veel pühade aeg ja pole mõtet kellelegi helistada, ega CV-d jagada.
Lisaks käime oma tänaval teisi hosteleid vaatamas, ehk õnnestub 5.jaanuaril natukene normaalsemasse ühikasse saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar