Viimane öö Melbourne karavanpargis oli jube külm. Kõige ehedamini kirjeldab külmust see, et õhtul karavanpargi duširuumis hambaid pestes hingeõhk auras. No õues ja köögis loomulikult kogu aeg hingeõhk auras ja absoluutselt kõik riided pidid seljas olema, mis võtta olid. Ühesõnaga ei olnud väga meeldiv duši all käia ega autos enam magada. Jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on Austraalias ikka päris talv ka olemas. Järgmisel hommikul kõik raadiojaamad pasundasid, et haruldaselt külm öö oli ja temperatuur langes -1 kraadile. Melbournes, nagu linnades enamasti ikka, oli natukene soojem ja öösel temp miinustesse ei langenud. Seal oli siis öösiti nelja kraadi ümber ja päeval 12-13kraadi. Enamasti tegi asja hulluks see, et puhus kõva tuul. Ja meil on ju ka suvel tuul oluliselt soojem kui talvel. Nii, et siin tundus selle talvise tuulega õhk oluliselt külmem, lisaks oli veel tugev niiskus ka üleval. Kui päikene paistis ja varjulises kohas olin, siis oli mõnus. Kui mõelda, et selline on neil südatalv, siis pole ilmal viga midagi. Me lihtsalt oleme pea kaheksa kuud soojas kliimas olnud ja pole talveriideid, et end soojas hoida. Samuti ei lähe ju Eestis külma ja tuulise ilmaga terveks päevaks õue jalutama ja turisti panema. Aga kõige lahedam oli see, et keset talve õitsevad inimeste koduaedades roosid! :)Melbournes ööbisime taaskord Freeman Lodge's, kus eelmine kordki siin olles. Omanik Bob, kes on muide rootslane ja tema naine on endiselt väga kõbusad ja aktiivsed külalistemaja pidajad. Eelmine kord ööbisime siin kaheses toas, aga seekord tahtsime neljases olla. Tuli välja, et seal segatube ei ole, on ainult naiste ühikatoad. Bob küsis, et kas me oleme varem ka tema juures ööbinud, et kuidagi tuttavad näod ja millises toas me tookord olime. Me siis selgitasime, et 7 kuud tagasi ööbisime siin jah kaheses toas, aga siis oli meil riiki tulles oluliselt rohkem raha, kui nüüd peale kuid reisimist ja enam ei jaksa kahese toa eest maksta. Ei tea, kas tal hakkas meist hale või mis, aga andis meile kahese toa sellise hinnaga, mis meile vastuvõetav oli. Jumal tänatud! Üle ma ei tea kui pika aja oma tuba ja normaalne kaheinimese voodi. Samuti veendusime taaskord, et see on kõige parem hostel, kus me Austraalias ööbinud oleme. Seal olles tunned pigem nagu oleksid vanavanematel külas, kui kuskil võõral maal näkases hostelis. Kõik toad ja olmeruumid on äärmiselt puhtad ja kõik elanikud püüavad ise ka enda järelt koristada ja elamist meeldivana hoida. Ja Keith (see suur ja karvane musta-valgekirju kodukass) magas loomulikult endiselt oma kohal elutoa diivanil :) Bob ja tema naine hoolivad Keithist väga, teda on maalitud ustele, seintele ja isegi köök on nimetatud tema auks: Keith's kitchen (nagu ka pildilt näha võib) :) Keith veetis enamuse päevast diivanil magades ja kui keegi lõua alt samal ajal sügas, siis läks mootor kohe käima. Aeg-ajalt näitas oma nägu kööki ka, kui seal kana või kala praeti :) Loomulikult pidime osa oma kalast talle loovutama :)
Viibisime Melbourne's taas ainult mõned päevad. Käisime jalutamas kohtades, kus eelmine kord käimata jäi. Näiteks linnas asuva järve ääres, mille ümber on Albert Park ja kus toimub igaaastane vormel 1 etapp ja siis jalutasime veel linnas ringi, kuhu eelmine kord ei jõudnud. Samuti oli vaja asjalik ka veel olla, pilte ja blogi üles panna ning kohaliku maksuametiga rinda pista. Ei midagi hirmsat, lihtsalt siin on majandusaasta juulist juulini ja tuludeklaratsioon oli vaja ära teha. Proovisime minu oma alguses internetis teha, aga no ei saa nad siin riigis internetiga hakkama. Idee poolest peaks asi toimima nii, et logid end sisse ja näed, mis info maksuametini jõudnud on. Kui vaja midagi lisada, siis lisad. Ainult asi ei toimi päris nii lihtsalt nagu meil. Kõigepealt tuleb maksuameti leheküljelt programm omale arvutisse installida, siis proovid programmile selgeks teha, et sa oled see inimene, kes sa oled, aga juba seal maal ei saa programm hakkama. Ütleb, et maksuametil puuduvad igasugused andmed sinu kohta, kaasa arvatud see, et sa üldse siin riigis oled ja sinu pealt on makse makstud. Lugesime siis vahepeal Orkuti foorumist, et pead ikka ise sinna arvutiprogrammi kõik oma isikuandmed, töötamised ja makstud maksud käsitsi sisse toksima. Andmete sisestamiseks pead sa loomulikult täpselt teadma, palju sulle palka on kokku makstud ja palju nende pealt tulumaksu makstud. Selle paberi kättesaamine tööandjalt on omaette ooper ja mul kulus müügitöö palga paberi saamiseks neli nädalat, sh hulgaliselt ülemusele helistades ja meile saates (appi kui tüütu ja kulukas ja ometi nad teavad, et kõik töötajad vajavad lahkudes seda paberit, miks nad ei või seda kohe kõigile anda....). Aga veel rohkem kulus mul muideks viimase palga kätte saamiseks. Minu viimane tööpäev müügimehena oli 16. mai. Peale korduvaid telefonikõnesid ja meile maksti viimase nädala palk välja alles 10. juulil! Tööandja lihtsalt otsis igasuguseid võimalusi ja põhjuseid, miks seda mitte välja maksta. Ma tean, et osad, kelle viimane palganumber oli väga väikene, need isegi loobusid seda taga ajamast. Aga mul oli veel 500 dollarit saada ja juba põhimõtte pärast ajasin seda taga. Eestis peab tööandja sulle viimasel päeval kogu palga ja puhkuserahad välja maksma, siin mitte. Siin riigis on tööandjal oluliselt rohkem õiguseid kui töövõtjal. Nii et Eesti töötajate elu on oluliselt parem. Lepingu järgi oli neil õigus minu viimast palka kinni hoida 45 päeva, aga nad viivitasid veel kauem ja vist lootsid, et ehk ma lähen riigist varem ära ja unustan kogu asja.
Tagasi tulles tuludeklari juurde. Peale andmete sisse toksimist tuleb sul leida printer, tuludeklaratsioon välja printida, osta ümbrik ja mark ning postiga deklaratsioon maksuametile saata! Ei no tere hommikust ja siis nad muudkui kirjutavad ja räägivad, et tehke ikka deklarid internetis, nii lihtne ja mugav?? Võib olla siis ongi lihtne, kui sa oled kord oma deklari juba teinud ja maksuametil on sinu andmed olemas, aga võib olla ka mitte. Lihtne ja mugav on see Eestis, mitte siin. Kuna mul ei olnud nii palju aega ja viitsimist sellega jännata, siis läksin spetsiaalsesse agentuuri, kus täitsin kiiresti paar vormi ja jätsin neile oma palgaandmed ning lasen neil kogu selle paberimajandusega tegeleda. Siin on sinu eest tuludeklari tegemine omaette äri. Pole ka ime, arvestades, et siinsed seadused ja kogu tuludeklar on väga keeruline ning sa pead kõikidelt tööandjatelt kokkuvõtte oma tulude kohta saama. Samuti võid sa igasugu asju ja kulusid eraisikuna oma tulust maha arvata (tööriideid, nende pesemist!!, mingit osa investeerimiseesmärgil ostetud kinnisvarast ja seal on veel igasugu punkte) Agentuur võtab vajadusel sinu eest eelnevate tööandjatega ühendust ja ajab asjad joonde. Olenevalt agentuurist maksad sa siis asja ära tegijale kas teatud protsendi tagasi saadavast tulust või kindla fikseeritud summa. Mina kasutasin Travellers Expressi, mis on backpackeritele suunatud agentuur ja tasu oli aktsepteeritav. Nimelt, kui saan üldse maksuametilt midagi tagasi, siis maksan 100 dollarit, olenemata tagastatavast summast ja kui midagi tagasi ei anta, siis ei saa agentuur ka midagi. Sobib. Nüüd siis peab u neli nädalat ootama, kas saab midagi või mitte.
Melbourne'st ei teinud seekord eriti pilte. Eks eelmine kord sai juba tehtud küll. Melbourne on tegelikult ikka ilus linn, nii suvel kui talvel. Nautisime seekord pildistamata seda linna. Naljakas oli seal tagasi olla. Selline tunne oli nagu alustaks oma Austraalia reisi uuesti otsast peale. Praegu teeks nii mõndagi teistmoodi, kui saaks uuesti alustada. Fakt on, et siia tulles tasub osta endale auto. Me oleme seitsme kuuga nii palju raha rendiautode alla matnud. Autod on siin tegelikult odavad ja lahkudes saad selle uuesti maha müüa.
Melbourne oli ikkagi meie jaoks külmavõitu ja hirmus Sydney igatsus oli peal. Oleme üle poole asustatud Austraaliast ära näinud ja jõudnud järeldusele, et meile meeldib Sydney siin Austraalias kõige rohkem. Otsustatud, sõidame Sydneysse. Seekord proovime ära ööbussi.
Freeman Lodge'st oli jube kahju ära minna. Nii kodune ja mõnus oli seal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus, aga minu meelest olid Bobil ka silmad pisut vesised nagu minulgi hüvasti jättes...ei ole enne näinud, et hosteli omanik tuleb selleks eraldi kohale, et sinuga kättpidi hüvasti jätta....
Laupäeva õhtul kell seitse istusime bussi peale ja pühapäeva hommikul pool seiste olime Sydneys.
Sydney 12. juuli-19. juuli
Ööbuss oli suhteliselt normaalne. 12 tunni jooksul tehti kaks pooletunnist peatust, et saaks jalgu sirutada ja vetsus käia. Bussis oli muidugi ka vets olemas. Õnneks oli reisijaid väga vähe, pool bussitäit. Seega said kõik inimesed üle kahe istme laiutada ja magada. Me istusime Markoga üle vahekäigu kumbki kahesel toolil ja kui magama jäime, siis sirutasime jalad üle vahekäigu teineteise toolidele. Mina sain ikka vahelduva eduga ca 5 tundi magada. Marko ei leidnud kuidagi mugavat asendit ja pigem tukkus kogu öö. „Valkyrie“ filmi näidati ka õhtul, aga me olime selle just campervanis ühel õhtul ära vaadanud. Õnneks oli mul päris huvitav kriminull kaasas.
Sydneysse jõudsime siis väga varasel hommikutunnil. Meie vana tuntud Great Aussie Backpacker pidi kella seitsmest hommikul juba lahti tehtama. Olime seitsmest siis oma kodinatega ukse taga, aga receptionisti polnud kuskil näha. Pool tundi hiljem ilmus unine receptionist välja. Magas sisse noh. Meiega koos ootas ukse taga ka hosteli koristaja. Tüüpiline, keegi kella ei tunne ja vabandust loomulikult ka ei palu. Saime end sisse registreeritud ja imekombel lubati isegi kohe tuppa kolida. Ostsime taas nädalaks neljase toa. Tahtsime hirmsasti kohe magama minna. Marko tegi toa ukse lahti ja lükkas samas selle kohe uuesti kinni kah. Ütles, et siia me küll ei mahu. Vaatasin siis ka üle ukse ja no tõesti, kõik voodid olid mingeid asju täis ja isegi kogu toa põrand oli nii sassis, et ei leidnud kohta kuhu astudagi. Läksin siis uuesti receptionisse ja küsisin, kas seal toas ikka peaks kaks vaba voodit olema. Recdeptionist tuli vaatama. Selgus, et toas elas kaks tüüpi, kes olid täielikud põrsad ja olid absoluutselt kõik oma asjad tuppa laiali visanud. Receptionist ajas tüübid kell pool kaheksa pühapäeva hommikul üles ja kamandas nad tuba koristama. Me loobusime magama minekust, viskasime lõpuks oma asjad ühe voodi peale ja hakkasime kohvi jooma ja hommikust sööma. Juba tahaks Freeman Lodge tagasi....
Peale seda läksime linna peale ja netti. Kella kaheks oli nii hirmus uni peal, et tulime ühikasse tagasi ja mina keerasin magama. Üks tüüpidest tõusis siis üles, teine magas edasi. Toas oli meil siis rootslane ja sakslane.
Sydneys mõtlesime siis hoolega elu üle järele. Jõudsime otsusele (mis oli suur kompromiss), et aitab, on aeg koju sõitmisele mõtlema hakata. Oleme Markoga siin reisil olles pidanud kaks suurt kompromissi tegema. Aasta alguses, kui mina sain tööle ja Marko mitte, siis mõtles tema, et lõbutseme nii kaua kuni raha on ja tuleme koju tagasi. Aga mina olin kategooriliselt vastu. Siis olin mina nõus kasvõi kogu aeg kiirnuudleid sööma, et saaks siia jääda. Nüüd on asjad täpselt vastupidi. Mina enam ei jõua nendes kohutavates hostelites ööbida ja igasugust odavat jama süüa. Ja olgem ausad, kaheksa kuuga oleme me näinud ja reisinud juba väga palju. Rääkides pidevalt teiste backpackeritega, oleme me raudselt näinud rohkem, kui keskmine Austraaliasse tulnud seljakotirändur. Markol on ka muidu paljudest asjadest siiber, aga ta oleks võimeline paar kuud siin veel vegeteerima. Aga otsusele me igatahes ilma suurema vaidluseta jõudsime. Nautisime siis veel täiega viimast nädalat siin Sydneys. Käisime surfamas, kuigi praegu ei ole see üldse nii meeldiv kui suvel. Veetemperatuur on küll 17-18 kraadi, aga õhk on 16-17. Päike ei ole üldse enam nii soe ja külm tuul puhub ka. Sellest hoolimata on vesi paksult surfareid täis. Samuti jalutasime kõik oma lemmik kohad läbi: Darling Harbour, Sydney Harbour, The Rocks, Bondi Beach, käsime odavalt shoppamas ja baarides tasuta õlut ja veini joomas (see hostel annab mõlemale 15 tasuta joogikupongi). Sydney on ikka lahe. Oleme siis kolmandat korda siin linnas tagasi. Raudselt on see kõige ilusam ja lahedam suurlinn, mida seni näinud oleme. Pilte seekord ei teinud. Pidime end kõvasti ohjeldama, et fotokat mitte välja võtta. Oleme kahe aasta jooksul seda linna nii palju pildistanud, et iga nurk peaks juba kaetud olema :)
Pühapäeval kell 16.30 istume Brisbane'i rongi peale. Järgneb 15 tunnine sõit. Brisbane peame sellepärast tagasi minema, et meie lennuk väljub sealt. See sai meil küll Eestsist ostes valesti pandud. Lennuk oleks ikka Sydneyst võinud väljuda. Muidu küll Brisbane tagasi ei läheks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar