reede, 20. aprill 2012

22.03.-23.03. Humahuaca org


Äratus 8.30. Vaja jälle asjad kokku pakkida ja kümnest välja registreerida. Täna oli plaanis hommikul auto rentida ja siis kaks päeva omal käel mägedes ringi sõita. Auto ette broneeritud ei olnud, vaatasime üks päev varem, et kõik rendifirmad asuvad ühel tänaval koos. Jätsime kotid külalistemajja hoiule ja hakkasime järjest rendifirmades käima. Avis, Europcar, Hertz.. ja kõik ütlesid, et neil ei ole nädala lõpuni mitte ühtegi autot. Jeerum, mis toimub? Me isegi ei tahtnud autot nädalavahetuseks, vaid neljapäevaks ja reedeks.  Reede õhtul pidime ööbussiga edasi Cordobasse sõitma. Õues sadas vihma ja olime lootust kaotamas. Mõtlesime, et lähme istume kohvikusse maha ja mõtleme, mis meist siis edasi saab. Kaks päeva selles linnas veeta ei olnud ahvatlev väljavaade, samas täna õhtul ööbussi peale ka ei saa minna, sest viisime just oma musta pesu pesumajja ja saame nad tagasi alles homme õhtul. Kohviku poole lonkides märkasime Sixt rendiauto silti, millest eelnevalt märkamatult mööda olime kõndinud. Meie suureks õnneks oli üks kaheukseline ja väikene Chevrolet Corsa täitsa saadaval (Eestis tuntud kui Opel Corsa). Auto oli ilma igasuguse lisavarustuseta, hea et rool küljes oli. :) Aga kokkuvõttes vedas meid kenasti kaks päeva mägedes ringi. Võtsime külalistemajast oma suured kotid peale ja sõitsime bussijaama, et järgmiseks õhtuks ööbussi piletid ära osta. Hea, et ette ära ostsime, buss oli täis.
Siin riigis antakse auto tühja bensupaagiga, seega esimene sõit peale bussijaama oli bensiinijaam. Tuleb välja, et siin linnas on bensiini, soolase toidu (hommikuti) ja peenraha kriis. 95 bensiin oli otsas. Hommikuti antakse söögiks hirmmagusaid saiu, millele võid omakorda moosi veel peale panna. Et kui jumala eest hommikune suhkrulaks liiga väikeseks jääb. J Ja müntide asemel antakse poes tagasi näiteks komme või jäädakse lihtsalt tagasi andmisega võlgu. Sest mündid on täielik defitsiit. Isegi kesklinna suurimal toidupoel ei ole sageli münte tagasi anda. Ma ei saa aru, kas nad neid bussi automaate (müntidega saab osta bussipileteid) siis kunagi ei tühjenda või kuhu need mündid sealt viiakse, miks need uuesti ringlusse ei jõua?

Vajalikud toimetused tehtud, suundusime linnast välja põhja poole. Sõitsime kaks päeva marsruudil Salta- Tilcara-Humahuaca-Purmamarca-Salta. Saltast Humahuacasse on kõigest 245 km ja mõtlesime, et saame rahulikult sõita ja palju peatuseid teha. Mägiteede tõttu kulus koos väiksemate pildistamispeatustega sinna sõiduks üle viie tunni! Läbisime oma marsruudiga iidsete inkade põhilist kaubandusteekonda, maantee nr 9. Tee läheb Argentiinast Boliiviasse ja sealt edasi Ecuadori. 

Teele jääb mitmeid väiksemaid ja suuremaid indiaanlaste külasid/linnasid. Kõik näevad suhteliselt ühesugused välja – madalad savist või telliskividest ehitatud majad ning sageli on tänavateks kruusateed. Enamasti on linnad suhteliselt vaiksed ja rahulikud, naised ja lapsed müüvad tänavatel oma käsitööd. Valdavalt müüakse laamavillaseid kudumeid ja kotte. 

Üks armsamaid indiaani linnadest on San Francisco de Tilcara, kus elab umbes 5600 inimest ja asub 2500 meetrit üle merepinna. Käsitöö valik on seal linnas kõige parem. Samas on väga turistide rohke, kuna enamus tuurid käivad siit läbi ning paljud isegi ööbivad siin, sest linn asub madalamal kui Humahuaca. Sõime Tilcaras lõunat. Tahtsime proovida midagi kohalikku. Menüüs olnud toitude nimed ei öelnud väga midagi. Saime aru ainult, et mingid traditsioonilised söögid ning tellisime huupi. Marko sai siis omale krudiseva juustuga maisihautise (ta ei söö maisi!). Iseenesest mulle päris maitses see hautis. Mina sain algsel vaatlusel juurviljadega pannkoogi. Tegelikkuses koosnes see hirsist, munast, juurviljadest ja mingist õudsast kalamaitseainest. No see nüüd küll hea ei olnud! Ilma kalamaitseaineta oleks isegi täitsa söödav olnud. Nii, et indiaanlaste traditsioonilised söögid meie jaoks toiduelamust ei pakkunud :)

Õhtul seitsme paiku jõudsime Humahuacasse. Linn asub 2939 meetri kõrgusel üle merepinna ja elab seal üle 11 tuhande inimese. Tahtsime ööbida raamatus ja ühes blogis soovitatud Hostal Azulis , aga ei leidnud seda üles. Võtsime siis raamatust järgmise koha ja käisime vaatamas Residencial Humahuaca’t. Asus linna keskel ja oli odav (170 peesot öö), aga autot ei olnud mitte kuskile panna. Linna tänavad olid nii kitsad, et kui auto tänavale pargid, siis teised autod mööda ei pääse ning üldse ei taha rendiautot tänavale jätta. Tuba oli väga lihtne ja väga umbne. Mõtlesime, et otsime veel. Õnneks olime kodus blogist väikese osa välja printinud ja kaasa võtnud. Blogis leidus oluline viide Hostal Azul’le – see asub üle jõe, kus linnake juba tegelikult ära lõppeb. Nägime linnas mitmes kohas Azuli reklaami, aga kuskil ei olnud viitasid. Üle jõe sõites juhatasid juba viidad kenasti sinist värvi (azul on hisp. k sinine) külalistemaja juurde. Öömaja asub linna keskusest natukene eemal, aga mõnusalt vaikne ja hubane külalistemaja. Tuba oli superluks ja iga tuba on traditsioonilises stiilis sisustatud. Hommikusöök oli rikkalik ja väga hea. Jällegi, raamatu järgi oleks hind pidanud olema 150 peesot, aga täna küsiti juba 250 peesot. Sellegipoolest oli ta oma hinda igati väärt ja ei ole võrreldav Salta külalistemajaga, kus maksime toa eest tegelikult sama palju. Külalistemaja peab perekond, kes inglise keelt ei räägi, aga tundusid väga sõbralikud ja abivalmid. Saime hakkama jälle nii, et meie rääkisime aeglaselt inglise keeles ja nemad vastasid aeglaselt hispaania keeles. Majas liikus ka ringi väga sõbralik ja pai noriv kass. :)

Järgmisel hommikul tutvusime linnaga. Väga armas ja rahulik linnake. Ei tea, kas kõrgusest, aga ise pidime teisel päeval juba väga rahulikult kõndima. Iga kiirem liigutus võttis hingeldama ja üldse oli tunne nagu mingi raskus oleks kopsu peal. Soetasime veel mõned suveniirid ja hakkasime alla tagasi sõitma. 

Teel põikasime sisse Maimarasse. Tundub, et sinna linnakesse turiste ei veeta. Vähemalt me ei näinud kedagi, samuti puudusid tavapärased söögikohad ja öömajad ning isegi käsitööturgu ei olnud. Aga just siin oli vajadus tualetti külastada. Leidsime väikese bussijaama, kus oli uks sildiga „Bano“. El bano oli, aga uks oli lukus ja kohalik tädi kehitas õlgu. Nähes hädas turisti viipas üks kohalik mulle, et ma kaasa läheksin. Sattusin mingisse suurde ja väga räämas ruumi, mis osutus koolisööklaks. Lapsed istusid pika laua taga ja sõid. Ausalt öeldes haises seal ruumis väga pahasti ja tundus, et see oli väga halva lõhnaga toit. Märkasin ruumi tagumises osas kahte ust, mis olid tabalukkudega kinni. Läksin leti taga oleva kokatädi juurde ja küsisin, kas tualetti saaks. Kindlasti väga vigases  hispaania keeles, aga tädi naeratas ja lasi mu tualetti. Tualetis ei olnud mitte mingit valgust, auk oli maas ja vett ei olnud. Ajasin oma asjad ära, tänasin viisakalt ja lasin kiiresti jalga, et värske õhu kätte saada. 

Jõudsime Saltasse tagasi viie ajal õhtul. Andsime auto ära ja marssisime oma suurte pakkidega peaväljaku ääres olevasse kohvikusse. Sõime õhtust ja tegime bussini aega parajaks. Buss väljus 21.15 ja suund Cordobasse. Bussipilet tuli ette ära osta, kuna tegemist oli „cama“ bussiga ja pikkadel otstel on see väga populaarne. Siin riigis on nimelt kolme tüüpi ööbusse. Üks buss on tavaline kahekordne, kus tool käib natukene rohkem alla kui Eesti bussidel ning on olemas jalatugi (semi-cama). Teises bussis on suured nahkistmed (istmed 2+1), mis käivad peaaegu sirgeks alla, toolile käib juurde jalatugi ja antakse tekk, padi ning süüa-juua (cama). Ning viimasena on olemas cama-suite, kus istmeid on nii vähe, et kõikide istmete seljatoed lähevad täiesti alla ning koos jalatoega tekib horisontaalne voodi. Igal istmel on oma meelelahutusekraan, antakse tekk, padi, süüa-juua ning juba bussi astudes pakutakse konjakit. Kõik bussid sõidavad enam-vähem ühe kaua ja tihti väljub samal kellaajal mitu bussi ühes sõidusuunas, ent erineva mugavusastmega. Loomulikult erineb hind vastavalt mugavustele, kuid ikkagi jäävad piletihinnad lennukist oluliselt odavamaks ning saab kokku hoida ühe öö hotelli raha, mis lennukiga lennates veel lisanduks. Euroopa vahel võiks ka sellised bussid käia, kasutaks kindlasti lennuki asemel aeg-ajalt selliseid busse. 

Seekordne sõit oli meil siis cama’ga ja firmaks Flecha Bus. Piletit ostes sai nalja veel sellega, et müüja küsis: „sin comido o con comido?“ Saime aru, et küsitakse kas millegagi või ilma ning pileti hinnavahe oli 10 peesot. Kümme peesot tundus nagu liiga väikene hind, et see sisaldaks sööki. Võtsime kõigega. Otsisin pärast sõnastikust ja raamatust, kuskil ei olnud sõna comido tähendust. Muidugi tähendas see sööki ja mitte lihtsalt näksimist, vaid korralik õhtusöök kanti ette. Istmete külge käis kandiku moodi laud nagu lennukis ja siis toodi suure kandikuga ette kaks eelrooga, soe loomaliha praad ja magustoit. Kõrvale serveeriti karastusjooke ja veini. :) Peale õhtusööki näidati telekast filmi ja serveeriti night cap’i ehk viskit või likööri. Päris hea uni tuli.

Kommentaare ei ole: