reede, 20. aprill 2012

21.03. Salinas Grandes tuur


Äratus 6.30, hommikusöök ja siis tuli giid meile järgi. Läksime tuurile 18-kohalise minibussiga. Eelmisel päeval tuuri ostes öeldi, et giid räägib inglise keelt. Nojah, giid rääkis sama palju inglise kui meie hispaania keelt. :) Seekord oli kahju, et aru ei saanud, sest ta rääkis palju mägedest ja indiaanlaste ajaloost/kultuurist. Valdav osa reisikaaslastest olid argentiinlastest pensionärid. Meie ja üks noormees veel olime ainsad välismaalased. 

Umbes saja kilomeetri kaugusel Saltast hakkas tee juba üles mägedesse viima. Alguses oli tee selline, et Boliivia surmateele vist palju alla ei jää. Üles viis kitsas kruusatee, ühel pool kalju ja teisel pool kuristik. Tee äärseid piirdeid loomulikult ei olnud. Tee kulges sageli paralleelselt raudtee rööbastega. Mägedesse on võimalik sõita ka rongiga „train to the clouds“ nagu nad seda liini nimetavad.  

Mäed ja mitme meetri kõrgused kaktused oli vapustavad. Iga nurga taga oli uus, veelgi võimsam ja hoopis teiste värvidega mägi. Esimene „tehniline peatus“ tehti Santa Rosa De Tastlis. Ehk siis tualeti külastamine ja esimene indiaanalste küla koos käsitööturuga. Tualett oli päris õudne, vett tuli kausiga  tuua teises ruumis asuvast tünnist. Olime tõusnud umbes 2000 meetri peale. Giid tutvustas kokalehti.  Tegemist on Andides kasvava kokapõõsa lehtedega, mis leevendavad mäestiku haiguse sümptomeid ja aitavad taluda kõrguseid. Ostsime igaks juhuks ühe koti endale teele kaasa, kuna mina ei ole varem mägedes käinud. Marko oli varem Tšiilis mägedes käinud ja tema teadis, et tal kõrgusega probleeme ei teki. Kokaleht näeb välja nagu kuivatatud loorberileht. Viis lehte tuleb korraga kolmeks kokku murda ja põske panna. Umbes 30 minutit hoiad suus ja siis sülitad välja. Kokaiini pidi leht sisaldama 0,01%. Kokaleht kuulub nö halli tsooni ja pidevalt vaieldakse, kas ta on legaalne või mitte. Argentiinas, Boliivias ja Peruus on ta legaalne, Tšiilis näiteks mitte. Kokaleht paneb suus süljenäärmed tööle ja on tunne, nagu lutsutaksid mingid suvalist rohelist teed. Andides elavad inkad on sajandeid kokalehte närinud, et karmides mägedes hõreda hapnikuga toime tulla. Aitas iivelduse ja pearingluse vastu, vähendab näljatunnet. "Pilve" sellest küll ennast tõmmata ei saa. Ma ei tea, kui suures koguses selleks neid lehti lutsutama peab.

Järgmine pikem peatus oli meil väikeses kaevanduslinnas San Antonio De Los Cobres. Linn asus juba üle 3700 meetri kõrgusel merepinnast. Linnake koosnes valdavalt tolmustest kruusateedega tänavatest ja majad nägid ka üsna hurtsikute moodi välja. Giid viis meid restorani, kus saime lõunaks kolmekäigulise söögi 50 peeso eest. Alustuseks aedviljasupp, mis ei olnud väga hea. Mingid maitsetaimed olid sees, mis ei sobinud meie maitsemeelega. Pearoaks sõime laamaliha šnitslit riisiga, mis oli väga hea. Tundub suhteliselt tavline, taine kitseliha. Magustoiduks armastavad nad süüa tarretist. Mingid hirmmagusad kreemid on ära tarretatud. Söögikohas jäi ette ka reklaam, et seal linnas ja ümbruses toimub varsti jooksu maraton....3700 m kõrgusel – hullud ühesõnaga. Ainuüksi käimisega hakkad sellises kõrguses üsna kiiresti hingeldama.

Peale lõunasööki läbisime kuulsat maanteed number 40. Maantee algab Argentiina lõunatipust ja läheb Boliiviasse välja. Paraku on tegemist väga halvas seisukorras oleva kruusateega. Meie läbisime u 100 km pikkust lõiku kolm pikka ja piinavalt rappuvat tundi. Ühel reisijal läks sellest rappumisest süda nii pahaks, et hakkas oksendama. 

Tee ääres nägime aga palju erinevat värvi ja suurusega laamasid. Peale piinarikast kruusateed jõudsime lõpuks päeva kõige olulisema vaatamisväärsuse juurde – Salinas Grandes ehk tohutult suur soolajärv. Soolajärv katab 8 290 km2 suuruse maa-ala ning asub 3350 meetri kõrgusel merepinnast. Kuna vihmahooaeg oli just lõppenud, siis oli paljudes kohtades veel vesi peal. Talvel on maa üleni valge ja kuiv nagu meie talvine järv :) Järvel oli väga soe, silmipimestav päike ja päikesepõletuse võib saada 15 minutiga, kui end päikese eest ei kaitse. 

Peale soolajärve viis tee veel kõrgemale mägedesse. Kõige kõrgem punkt, millest buss üle sõitis, oli 4170 meetrit. Saime teha väikese peatuse selle märgi juures ja Marko proovis veel kõrgemale ronida, sai kõrguseks 4232 meetrit. Seal üleval oli ikka väga raske juba hingata ja liikuda sai aegluubis. Iga kiirem samm võttis kohe hingeldama ja selline tunne oli nagu telliskivi oleks kopsu peal. 

Edasi hakkasime juba väga kiiresti laskuma. Mööda mäekülge spiraalitades laskusime paari tunniga üle kahetuhande kilomeetri. Bussiaknast avanevad vaated mägedele olid lummavad ja oleks tahtnud kõik mäeahelikud üles pildistada. Kahjuks ei saa pildiga edasi anda seda tunnet, mis valdab niikõrgeid ja massiivseid mägesid nähes. 

Viimane peatus tuuril oli 2100 meetri kõrgusel asuv Purmamarca. Mis on populaarne indiaanlaste küla, kust kõikide tuuride bussid läbi sõidavad. Sellel kõrgusel oli juba täitsa mõnus ringi liikuda. Järgnes pikk ja igav sõit Saltasse tagasi. Lahkusime külalistemajast hommikul 7.30 ja tagasi jõudsime 21.00. Väga pikk, aga vahva päev oli. Tegeime õige otsuse, et tegime selle ringi tuuribussiga. Kohati olid teed endiselt olematud ja ma pole kindel, et rendiautoga sinna sõitma oleks lastud.

Kommentaare ei ole: