reede, 20. aprill 2012

15.03. Montevideo, Uruguay


Äratus 6.15, olime esimesed söögisaalis :) Tundub, et oleme juba kohalikku ajavööndisse sisse elanud, sest jube raske oli tõusta. Registreerisime end toast välja ja jätsime kolmeks päevaks oma suured seljakotid hotelli pakihoidu (täitsa tasuta teenus, hostelid kipuvad tavaliselt selle eest raha küsima) ning läksime väikeste seljakottidega sadamasse. Buquebusi kiirlaev väljub kesklinnast, Puerto Madero lähedalt. Laev väljus 8.45, tund enne väljumist peab olema sadamas. Check-in tehtud (kusjuures, siin on võimalik pagas check-in-s ära anda nagu lennukile minnes, mitte ei pea ise kaameli kombel mööda neid pikki klaaskoridore vedama), suundusime kohustuslikku turvakontrolli ja pagasi läbivalgustamisse ning viimaks oli vaja läbida passikontroll. Laua taga istusid kõrvuti argentiina ja uruguay piirivalvurid. Argentiina lõi templi riigist väljumise ja uruguay riiki saabumise kohta. Uruguay piirivalvuril tekkis loomulikult jälle hämming, et kas meil peaks viisa olema. Lappas oma pabereid ja lõi siis vilistades templi passi. Alates check-in’st kuni passikontrolli lõpuni ajakulu 15 minutit! Hämmastav kui kiire teenindus:)

Ostsime piletid otse Montevideosse ehk siis tund aega laevasõitu ja sadamast istusime bussi. Buss sõidab veel kaks ja pool tundi. Montevideo äärelinnas jääb silma palju hurtsikuid, kus lapsed ja loomad läbisegi ringi jooksevad. Bussijaamas on kohe olemas infopunkt, kus on väga sõbralik inglise keelne teenindus ja tasuta linna kaardid. Kesklinna oli bussijaamast 2 km. Kuna meil suuri seljakotte ei olnud, siis otsustasime jalutada. Hostel asus meil ärikvartali läheduses. Jalutasime läbi vaiksete ja suhteliselt räämas elukvartalite. Kuidagi tundub, et siin maailma otsas ongi kombeks nii, et maja ehitatakse kunagi valmis ja siis seda enam kunagi ei renoveerita. 

Hostel oli netist broneeritud nimega El Viajero – Downtown Hostel & Suites. Hosteli ülesleidmisega oli probleeme, aga lõpuks jõudsime ikka kohale. Hostel oli hostelworldi lehel saanud kõige positiivsemaid kommentaare ja parima hinnangu. Meid ootas aga ees paras šokk. Kahene tuba oli tõeline jubedus, olmeruumid kehvad ja raha küsiti selle eest oluliselt rohkem, kui asi väärt oli. Kolme aastaga jõudsin juba ära unustada, kui õudsad võivad hostelid olla. Viskasime asjad tuppa ja läksime linnaga tutvuma.

Montevideos on elanikke u 1,4 mln, kokku Uruguays elanikke natuke alla 3 mln. Linna ärikvartal asub 18 Julio avanüü ääres. Ehk siis peamised poed, büroohooned ja kõige suurem rahvamass liigub selle tänava ümber. Avenüü lõpus algab vanalinn ning jalakäijate tänavale saab läbi suure värava. Vanalinnas on palju ilusaid koloniaalstiilis hooneid ning tänavatel on palju käsitöö müüjaid. Linna üldpilt on võrreldes Buenos Airesega väga vaikne ja rahulik. Vanalinnast või ärikvartalist väljudes on tänavatel tühjus ja palju lagunenud/maha jäetud maju. Alustasime linnaga tuvumist kell 14 ja kella kaheksaks õhtul oli kogu kesklinna osa koos rannapromenaadiga läbi käidud. Kodutuid ja kerjuseid näeb linnapildis vähem kui BA-s, aga siinsed inimesed on nutikad raha teenimise osas. Tänavatel ja autoridade vahel müüakse sokke, pastakaid, pakutakse klaasipesu teenust jms. Aga kõige meeleolukam müügimees tuli meie juurde tänavakohvikus. Valge kitli ja stetoskoobiga mees käis ühe laua juurest teise juurde ja pakkus, et võib raha eest vererõhku mõõta! :) Aga väga muhe ja üldse mitte pealetungiv meesterahavas oli.
Kokkuvõttes ei jätnud linn sellist muljet, et siia kindlasti tulema peaks, aga kui aega on, siis üheks päevaks võib tulla küll. Hinnatase on paraku Argentiinast veel kallim, mis oli väga üllatav. Söögi osas ei suuda veel siinsesse ajavööndisse sisse elada ja kell kaheksa oli kõht tühi. Kõndisime hosteli ümber olevatel tänavatel ringi ja otsisime söögikohta. Turistidele mõeldes olid mõned restoranid siiski juba lahti. Leidsime restorani nimega Locos De Asar (Autentica parilla uruguaya, aadressiga San Jose 1065). Võtsime grill-liha valiku kahele koos imehea Uruguay Merlot veiniga. See oli kogu reisi kõige meeldejäävam õhtusöök. Säriseval pannil ettekantud lihakuhi oli väga suur. Valikus oli: loomaliha, loomaribi, kanaliha, verivorstid (Argentiinas ja Uruguays süüakse ka verivorsti), veel kahte sorti vorste ja siseelundid, mida me tuvastada ei suutnud. Kõrvale võtsime toorsalati ja pärast läksime hotelli ägisedes, aga nii hea oli! 

Hostelisse jõudes oli kõht ja pea täis, reisiväsimus peal ning lootsime kohe magama jääda. Lootuseks see paraku jäigi. Hostelis puudus öörahu kellaaeg ja see tähendas, et mingi seltskond otsustas kella kolmeni öösel meie akna all pidutseda. Lõpuks jäin magama ja mõtlesin, et magame siis hommikul kauem, aga kell kuus hakkasid inimesed juba ärkama ja köögis nõudega kolistama (meie tuba oli köögi läheduses, kus seltskond öösel ka istus ning toa seinad olid papist). Ühesõnaga juba teine öö järjest jäi öö üsna lühikeseks.

Kommentaare ei ole: