reede, 20. aprill 2012

18.03.-19.03. Puerto Iguazu


18. märts Puerto Iguazu

Äratus 6.15. Jälle. Hommikusöök ja 7.30 check-out. Võtsime tänavalt takso ja sõitsime siselendude lennujaama (Aeroparque Jorge Newbery). Küsisime eelmisel õhtul hotelli administraatorilt veel üle, et kui vara enne siselendu peaks lennujaamas olema. Ütles, et tunnist peaks piisama nagu ikka. Jõudsimegi tund enne lendu lennujaama ja ees ootas täielik hullumaja. BA siselendude lennujaam on sama suur kui mõne riigi rahvusvaheline lennujaam. Siis tuli kohe välja, et me oleks pidanud internetis check-in’i ära tegema. Proovisime siis automaadis teha, ei õnnestunud. Mõtlesime, et seisame siis ikka pagasi äraandmise järjekorda ja küll letitagune teenindaja teeb meile ära. LAN’i pagasi äraandmise järjekord oli üüratult pikk. Seisime järjekorras, vaatasime, et see ei liigu üldse. Marko üritas uuesti automaadis check-in’i teha, lõpuks õnnestus. Rääkisin siis järjekorda juhendavale teenindajale, et meie lend väljub 40 minuti pärast ning pagasi vastu võtmine meie lennule lõppeb 10 minuti pärast. Meid viidi kohe järjekorra ette ja saime ilusti koos pagasiga lennukile. Aga soovitav oleks sinna lennujaama jõuda vähemalt 1,5-2 tundi enne lendu. 

LAN on väga korralik lennufirma. Lennuk oli uus, palju oli telekaekraane, mis näitasid kogu lennu vältel naljasaateid, jagati suupisteid ja jooke. Lend kestis märkamatud 1,5 tundi. 

Natuke peale kümmet jõudsime Puerto Iguazu linna. Lennujaamast võtsime transfeerbussi hostelisse (30 peesot inimene ja bussijuht küsib pärast jootraha). Olime netist broneerinud omale toa Hostel Park Iguazu’sse. Tuba ei olnud just kõige ilusam, aga vähemalt koos vannitoa ja konditsioneeriga. Kahjuks oli tuba jälle sisehoovi poole, kus õhtuti koguneti ja pidutseti. Hosteli kõige parem osa oli muidugi bassein ja hommikusöök oli hosteli kohta täitsa ok. 

Viskasime asjad tuppa ja läksime kohe kesklinna bussijaama otsima. Tahtsime kohe rahvusparki koskesid vaatama minna. Võimsate koskede pärast siia linna üldse tullaksegi. Teel bussijaama ja bussijaamas on igasuguseid „tüütajaid“, kes pakuvad oma transporti koskede juurde. Meie aga olime raamatust loetud näpunäited meelde jätnud ja kõndisime kindlalt bussijaama tagumisse ossa välja, kus asub väikene turismiinfo kiosk. Kioskist saab ühtlasi osta linnaliinibussi pileteid, mis viib koskede juurde. Buss sõidab iga 20 minuti järel ja sõit parki kestab u pool tundi. Hind 10 peesot inimene/üks ots. 

Sissepääs rahvusparki maksab täna 100 peesot inimene, kui pileti alles hoiad, siis järgmine päev saad 50% soodustust. Park oli praegu avatud 10.00-18.00. Iguazu kosed ehk Cataratas nagu kohalikud seda nimetavad, on tõesti vaatamist väärt ja väga võimas. Park on väga suurel maa-alal ning seal on palju erineva raskusastmega matkaradasid. Enamus radadest on siiski kergesti läbitavad igale inimesele, pole isegi matkasaapaid vaja, sest enamasti on sillutatud tee. Istusime kohe alguses rongi peale (see on sissepääsu hinna sees). Rongiga saab sõita pargi kõige kaugemasse otsa, seejärel tuleb endal kõndida veel 1,1 kilomeetrit ning siis jõuab kõige võimsama koseni – The Devils Throat. Vau, see müha ja tohutu veemass, mis alla kuristikku sööstab – VÕIMAS! Väiksemaid ja suuremaid koskesid jagub pargis üle kahekilomeetrisele lõigule ohtralt. Nii ilusad, et võiks lõputult pilte klõpsida. Pargis on esindatud mitmed looma- (sh panter ja puuma!) ja linnuliigid ning suured ja värvilised liblikad. Nägime neid suhteliselt vähe, kahjuks. Ilmselt olid nad kuumast oimetud ja näitavad end rohkem varahommikutel ja õhtupoole. Rahvast oli pargis meeletult palju. Ja praegu ei ole tegelikult enam tipphooaeg. Rongis istusime nagu silgud pütis ja kohati oli inimesi nii palju, et koske ei näinudki.

Olime pargis sulgemiseni ehk  viis tundi järjest käisime mööda erinevaid matkaradasid ja natukene jäi ikka ajast puudu. Õues oli sel päeval 34 kraadi ja selge, päikeseline taevas. Kohati puhus isegi tuul, aga seegi oli kuum! J Iguazus olidki meie reisi kõige kuumemad päevad. Südasuvel (jaanuar, veebruar) on siin temperatuur üle 40 ja äikesetorm võib olla igapäevane nähtus.

19. märts Puerto Iguazu

Täna mõtlesime teha rahuliku päeva ja pidada kohalike kombel päeva kõige kuumemal ajal basseini ääres siestat. Hommikupoole tutvusime linnaga ja kuigi mõtlesime, et tegemist on väikese linnakesega ja teeme kiiresti tiiru peale, kulus olulisemates kohtades käimiseks ikkagi kolm tundi ja päike hakkas juba väga kõrvetama. 

Linnas on u 82 000 elanikku ja kohalikud on valdavalt indiaanlaste järeltulijad. Paljud müüsid tänavatel oma rahvuslikku käsitööd. Tundub, et paljude elu möödubki tänaval käsitööd tehes ja seda müües. Sisuliselt nad elavadki kogu päeva tänaval. Ostsime suveniiriks ühe kootud, hästi värvilise käekoti ja nägime, kuidas teine kõrval teist samasugust kudus. Nad ise istusid asfaldil ning nende kõrval magas väike imik. Edaspidi püüdsime võimalikult palju osta suveniirideks just indiaanlaste käsitööd, sest see ei ole mingi tüüpiline made in China nänn. Meie hostelis töötas terve perekond indiaanlaste järeltulijaid. Noor tüdruk töötas vastuvõtulauas, vanemad pereliikmed koristasid, tegid süüa jms, paariaastased lapsed pidevalt järgi joostes. Umbes 13 aastane poeg tegi kõiki „meestetöid“. 

Käisime ära peamise vaatamisväärsuse juures – kolme riigi ristumiskoht. Argentiina, Paraguay ja Brasiilia, riike lahutab jõgi. Mööda jõeäärt läheb linna tagasi ilus promenaad. 

Ülejäänud päeva veetsime basseini ääres puhates ja lugedes. Ei tea, mis temperatuur täna päeval oli, aga kell 17.30 oli päike alles väga kõrvetav ning kell 19.00 näitas internett, et õues on 28 kraadi. Põhimõtteliselt õhtul restoranis õues istudes higi voolas. Õhtul ja öösel ei tulnud mõttesegi midagi peale õhukeste riiete selga panna :) Õhtust sõime grillrestoranis „“Aqua“. Võin nüüd tagant järgi juba öelda, et seal oli kõige parem grillitud loomalihasteik. 

Läksime südaöö paiku magama mõeldes, et saame korraliku 7 tunnise öö ja loomulikult oli päeval mingi suurem seltskond pidutsemishimulisi noori end sisse registreerinud, nii et magada sai umbes kolm tundi.

Kommentaare ei ole: