neljapäev, 19. aprill 2012

29.03.-31.03. Buenos Aires


29. märts Buenos Aires

Linna sisse sõit võttis bussil väga kaua aega, tundus, et kogu linn on väga umbes. Avenida 9 de Julio lähedusse jõudes saime ka põhjuse teada. 31. märts ja 01. aprill toimub kesklinnas  autode ringraja võistlus ning täna käisid selleks juba ettevalmistused ning järjest suleti tänavaid raja ehitamiseks. 

Läksime bussijaamast tuttavasse Retiro metroojaama ja sõitsime metrooga Ibise juurde. Meil oli broneering olemas viimaseks päevaks, aga nüüd oli kaks päeva veel lisaks siin linnas vaja ööbida. Lootsime natuke hinda alla kaubelda, aga meile sattus umbkeelne teenindaja ja me ei suutnud talle ennast arusaadavaks teha. Sest olime juba eelnevalt seal kolm ööd ööbinud ja nüüd tahtsime jälle kolm ööd olla, oleks ju loogiline natukene  hinnaalandust teha. Seal oli veel see asi, et kui netist kuu aega ette toa broneerisime, siis oli toa hind 300 peesot, aga nüüd oli letihind 379 peesot. Mis siis ikka, me ei viitsinud kahe öö pärast uut öömaja otsima hakata, et siis viimaseks ööks uuesti kolima hakata ning jäime siia hotelli. Kuigi bussis sai seekord rohkem magada, oli ikka uimane olemine ja tegime hotellis lõunauinaku. Aknast oli kuulda, et parlamendihoone juures käis mingi meeleavaldus. Õnneks liikusid nad peagi edasi presidendipalee juurde. Mendozas oli ka üks hommik meie hosteli lähedal meelavaldus, kus nõuti 50% palgatõusu. Aga seal käis ikka korralik möll ja põletati kumme. Rääkisime Marioga nõudmiste teemal ja nii tema kui mina olime ühel meelel, et mis palgatõusu nad tahavad, kui suur osa päevast peetakse siestat ja iga kuu on vähemalt neli riigipüha, mil üldse tööd ei tehta. Näiteks aprillis on neil seoses ülestõusmispühade ja muude riigipühadega kokku ainult 13 tööpäeva! Töötajana oleksin ma ka sellise elu üle õnnelik, aga tundub nagu ebasobiv seejuures palka juurde küsida, kui tööd rohkem nõus tegema ei ole ja on teada, et Argentiina ei ole siiamaani taastunud 10 aastat tagasi toimunud majanduskrahhist. Viimane ülemaailmne majanduslangus neid nii palju ei puudutanudki, kuna nad polnud veel eelmisestki taastunud. 

Kuna reisi lõpp hakkab lähenema, siis käisime pärastlõunal linnas suveniire ostmas ja jalutasime ringi Puerto Madero linnaosas. See on uus jõe äärne äri- ja elurajoon, kus on ka jahtklubi ja ohtralt kohvikuid, restorane. Pärast jalutasime läbi tuledes linna hotelli. Teater Colon on õhtul väga ilusasti valgustatud, tegime sellest pilti ja siis tulid noored tüdrukud meile ütlema, et olge oma kaameraga siin ettevaatlik. Nüüd tuli meile ka meelde, et raamat hoiatas pimedas Plaza Lavelle ümbruses liikumise eest. Tegime paar klõpsu ära ja suundusime metrooga hotelli. Siin on üldiselt palju hoiatusi, et sina ei pruugi enda arvates ohtlikke inimesi näha, aga sa ei tea kunagi, kui paljud sind märkavad ja jälgivad. Eks see on muidugi igas riigis nii, et turist torkab silma ja ta peab alati oma asju hoolsalt valvama ning võimalikult vähe oma asjadega eputama. 

Hotellis tundsin, et meie tuba on kuidagi väga palav. Olime linna peale minnes konditsioneeri maksimumi peale keeranud, aga ikka oli palav ja jahedat õhku nagu ei puhunudki. Enne sööma minekut ütlesin administraatorile, et meie toas ei tööta konditsioneer. Selle peale vastati, et ei peagi töötama. Kuna sügis on käes, siis nad lülitasid kogu majas konditsioneeri välja (tubade kaupa eraldi ei saa sisse ja välja lülitada) ja hoiavad kogu majas ühtlaselt sooja temperatuuri! Me olime sõnatud, õues oli päeval 26 kraadi sooja (kaks järgmist päeva veel 28 ja 30) ning nemad hakkasid kütma, sest kalendri järgi on sügis käes! :) Ainuke soovitus oli, et hoidke toa aken lahti. Öösel läks üldiselt natukene jahedamaks ja akna lahti hoidmine aitas, aga kuna meie tuba oli tänavapoolne, siis kolmveerand neli hommikul läks tänavamüra nii suureks, et pidime akna uuesti kinni panema. Nojah, igal juhul meie mõtlesime, et meil lülitatakse sügisel küte sisse heal juhul alles siis, kui õues on sooja 10 kraadi või vähem. Ja kusjuures kui me kaks nädalat tagasi siin ööbisime, siis konditsioneer veel töötas. Sama oli riidepoodidega. Varem olid poed veel suveriideid ja plätusid täis ning olid suured allahindlused. Nüüd oli kõikides poodides müügil ainult saapad, kampsunid ja mantlid. Ning kohalikud enamasti käisidki juba saabaste ja kampsunitega. Meil oli igal juhul pigem soe ja palav ning käisime mõnuga plätude ja lühikeste riietega :)

Täna tahtsime kindlasti korraliku grill-liha õhtul süüa ja peale üheksat hakkasime kohta otsima. Leidsime mitte väga kaugel enda hotellist restoranide tänava. Istusime restorani hoovis, õues oli mõnusalt soe õhtu. Sõime seekord grillitud loomaribisid. Lauale toodi suur vaagen ribidega, mida siis kahepeale sõime. Kõrvale pudel suurepärast Mendoza piirkonna Malbeci (8 euri). Restoranid olid rahvast täis ja kui meie peale ühtteist hotelli poole suundusime, siis oli ukse taga järjekord, kes kõik sööma tulla tahtsid. On ikka öökullid, need kohalikud. :)

30. märts Buenos Aires

Täna magasime kauem, aga kümneni anti ainult süüa, seega pidime poole kümnest ennast ikka alla vedama. Homme on laupäev ja ndv-l on siin hotellis õnneks hommikusöök üheteistkümneni. Peale hommikusööki võtsime takso ja läksime La Boca-sse. Raamatu ja kuulduste järgi pidi tegemist olema laheda boheemlaste ja kunstnike linnaosaga, kus on kuulus Caminito turg. Tegelikult on kõik seal suuresti võlts, kunstlik ja totaalne turistilõks, kus sulle kalli hinnaga made in china kraami pähe määritakse. Ning müüjad on seal suhteliselt pealetükkivad ja päris raske on turistipoodide ja restoranide vahel kõndida. Ma ei salli sellist pähemäärimist, ma tahan ise ja rahulikult ringi vaadata. Tekib automaatne refleks, et siis ma ei taha üldse kuskile sisse minna ja midagi vaadata, kui mulle üritatakse meeleheitlikult midagi müüa. Seega jäi neil meie käest tõenäoliselt päris palju raha saamata, sest tegelikult tahtsime mõningaid asju osta veel küll. Õnneks piirdus selline võlts linnaosa kõigest paari kvartaliga ning sealt edasi liikudes jõudsime juba ehedamasse linnaossa. Tegemist on siiski nö meie kopliliinidega, kus elab vaesem elanikkond ja öösiti ei soovitata mitte kunagi turistil sinna minna (kahjuks ja õnneks kuulsin hiljem, et seal toimuvad ka päise päeva ajal relvastatud röövid, ka Julia tuttavat rööviti seal relva ähvardusel päise päeva ajal paar päeva peale meie seal viibimist). Ega me pikalt seal ringi ei jalutanud, vaid suundusime otsemat tänavat pidi La Boca kõige suurema vaatamisväärsuse juurde –Boca Juniors’i kodustaadion (Estadio Alberto J. Armando, laiemalt tuntud La Bombonera nime all). Boca Juniors oli Maradona koduklubi enne Euroopasse suundumist ja selle piirkonna elanikele on Maradona suurem kui jumal. Boca Juniors on valitsev Argentiina meister, kelle mäng tänapäeval püsib Riquelme õlul. Staadioni sees on suur muuseum ning on võimalik staadionil ära käia ja pilte teha. Loomulikult on muuseumis ka suur Maradona kuju. Läksime ka staadionile "jumala puudutust" otsima, aga ilmselt ei ole me nii suured jalgpallifännid, et seda oleks tundnud. Staadion mahutab ametlikult 49 000 inimest, aga vajadusel niipalju kui mahub. Väravate taga asuvates fännitsoonides ei ole toole/pinke, on ainult trepid, millel seistakse. Ja sinna treppidele mahub vajadusel väga palju inimesi. 

Mängude toimumise päeval peletab politsei turistid La Bocast minema, sest tänavad on täis hullunud fänne. Möll, mis siinsete mängude eel ja ajal fännitsoonis käib, on päris hirmuäratav. Euroopa jalgpall on selle kõrval pensionäride ja pühapäevakooli meelelahutus. Muuseumis näidati suurtelt ekraanidelt vanu mänge. Publik loobib mingit prahti väljakule, põletatakse tõrvikuid ja mingeid rakette, vahel katab suits kogu väljaku ja on hämmastav, kuidas mängijad sellise möllu sees üldse mängida saavad. 3 tundi enne mängu algust on staadionid pilgeni täis ja möll käib. Suurim vastasseis ja vaen on Boca Juniorsi meeskonna fännide (vaeste linnaosa La Boca)  ja teises linnaosas asuva rikaste rajooni Belgrano River Plate’iga. Peab väga täpselt teadma, millises linnaosas millise särgiga käia tohib ja millises mitte.

Pärastlõunal käisime veel niisama linnas ringi ja õhtul käsime jälle hotelli lähedal restoranide tänaval söömas. Seekord käisime restoranis nimega "Chiquilín". Koht on väga populaarne nii turistide kui kohalike hulgas. Seega kui lauda tahad saada, siis tuleks minna enne poolt kümmet kohale. Grillitud streigid oli suurepärased, paksud, seest roosad, väga mahlased ja pehmed.

31. märts Buenos Aires

Täna magasime kümneni ja läksime alles siis alla sööma. Nii mõnus. Täna oli eesmärgiks tutvuda Palermo linnaosaga, viimane suur linnaosa BA-s, kus me veel käinud ei olnud. Jalutasime hotellist õige metroo peatuse poole (ei viitsinud ümber istumisega minna, kuna metroos oli viimastel päevadel nii kohutavalt palav), külastasime teele jäänud plaadipoodi ja ostsime täitsa huupi mõned plaadid. Läks hästi, kodus ostusid plaadid väga headeks. Üks oli kitarri muusika (tango) ja jazz. Rocki poole pealt saime hispaania keelse Hammerfall’i. Ehk muusikastiil täpselt sama, ainult teises keeles. Hispaaniakeelne rock on ikka väga harjumatu. :)

Palermo Soho, Palermo Hollywood ja Palermo Viejo on hetkel kõige populaarsemad elu- ja shoppamise piirkonnad. Sealt leiab palju kohalike noorte moeloojate butiike ja hinnad ei ole üldse kallid. Palermo Soho keskseks kohaks on Plaza Serrano. Väljakul on tõeline kunstnike käsitööturg ning palju kohvikuid, restorane. Meie jõudsime väljaku juurde ühe ajal päeval ja ma ei tea kas alati, aga tänasel laupäevasel päeval oli turg ja seal pakutava kauba valik väga suur. Näha oli, et müüjad alles tulid kohale ja sättisid laudasid üles. Platsil mängis mingi lahe jazzansambel ja üldse oli selline mõnus, relax atmosfäär. Tegime ühed külmad õlled ja suupisted väljaku äärses kohvikus ja ootasime, kuni kaup lettidele laotati. Hiljem ostsime paar asja koju kaasa. Igal juhul soovitan suveniire osta just sellest kohast. Palju ilusaid, vahvaid ja praktilisi asju müüdi seal. Hinnad on ka soodsamad kui made in china turistipoes. 

Palermo Hollywood on oma nime saanud selle järgi, et sinna linaossa on koondunud kõik filmikompaniid ja raadiojaamad. Samuti on seal palju restorane ja isegi keset päeva olid söögikohad inimesi täis, enamasti istuti tänaval ja mõnel restoranil mängis bänd. Tundub, et Palermo on selline ilusam ja tõenäoliselt jõukama keskklassi elurajoon, aga kindlasti mitte nii peen nagu Recolata. Hoolitsetud ja rahulik. Vabaõhukohvikus istudes tuli juba väike nukrus peale, et meie järjekordne vahva seiklus hakkab lõppema. Homme tuleb hakata kodu poole reisima. Ausalt öeldes on kogu aeg nii huvitav olnud ja puhkust oli tööst ja koolist nii väga vaja, et koduigatsust ei tulnud kordagi peale. Vahepeal oli küll väga kiiresti reisimise tempost ja vähesest magamatusest omamoodi väsimus peal, aga kodu poole ikkagi ei kiskunud. Eriti veel arvestades, kui palju kuhjunud asju meid kodus jälle ees ootab. Aga täna siiski nautisime veel täiega sooja ilma ja mõnusat atmosfääri. 

Metrooga linna tagasi sõites teatati, et metroo täna kesklinna ei sõida ja enne 9.juuli avenüüd oli lõpp-peatus. Avenüül toimus ju autode võidusõidu treeningud ja kvalifikatsioon (TC 2000). Suur osa kesklinnast oli liiklusele kinni. Läksime metroost välja ja vaatasime lähemalt. Pole varem oma silmaga sellist võidusõitu näinud. Rahvast oli palju, aga mõnes kohas oli võimalik täitsa aia äärde pääseda. Sattusime olema pika sirge pea lõpus, kus autode kiirus kõige suurem. Autodel kasutatakse suuri V8 mootoreid ja sirgetel paugutavad sinna 300km/h alla. Markol õnnestus mõned pildid ja videoklipid ka teha. Hiljem saime teada, et tegemist on väga poplaarse üritusega ning võistluspäevale oodatakse üle poole miljoni pealtvaataja. 

Ilm oli täna väga soe. Õhtul sööma minnes oli endiselt 22 kraadi ja saime vabalt õues süüa. Õnneks on paljudel linna söögikohtadel olemas vaiksemad tagahoovid, kus on soojadel õhtutel nii mõnus istuda. Kuidagi ei raatsinud õhtut ära lõpetada ja hotelli minna. Peale südaööd ja rohket veini lonkisime siiski hotelli magama.

Kommentaare ei ole: