reede, 20. aprill 2012

24.03.-25.03. Cordoba


Tund enne Cordobasse kohale jõudmist pakuti bussis hommikusööki. See oli ikka korralik suhkrulaks. :) Ohtralt magusaid küpsiseid, millele võisid taaskord lisaks magusat moosi peale panna ja kohvi sisse oli suhkur ette sisse pandud. Söök pani korralikult südame puperdama. Jõudsime Cordobasse 8.45 hommikul, bussisõit kestis kokku 11,5 tundi. 

Võtsime bussijaama turismiinfo punktist linnakaardi, istusime oma asjadega bussijaama kohvikusse maha ja mõtlesime edasist plaani välja. Jällegi ei olnud meil Cordobas öömaja ette broneeritud. Valisime raamatust mõned soovitatud kohad välja, märkisime kaardile ja hakkasime oma kottidega öömajasid läbi käima. Võtsime bussijaama lähedal asuva kahetärni hotelli Quetzal (270 peesot öö). Tuba oli suur ja puhas, aga vajaks kaasajastamist, BA Ibisega ei ole tärnid ja maksumus küll võrreldavad, aga üks öö kannatas ööbida küll. Internett oli tasuta ja kiire ning hommikusöök tüüpiline kahe croissanti ja moosiga. 

Cordoba on suuruselt teine linn Argentiinas (u 1,35 mln elanikku). Linn koosneb vanast ja uuest linnaosast. Vanas linnaosas on palju koloniaalajastu arhitektuuri. Kahjuks on küll nii, et ilusa vana maja kõrvale või külge on ehitatud uus maja, mis sobivad omavahel nagu siga ja kägu. Vanalinnas on mitu pikka jalakäijate tänavat. Olime linnas laupäeval ja pühapäeval. Laupäeviti pannakse kõik poed ja asutused 13.30 kinni ja pühapäev on kõik suletud. Lisaks oli laupäev neil suur punane riigipüha nii, et linn oli kohe eriti vaikne ja välja surnud. Kuna tavalised jalakäijate tänava poed olid ndv-l suletud, siis oli tänaval kaks päeva kirbuturg. Pühapäeval oli sedagi väga vähe. Pühapäeviti on siin linnas isegi enamus baare, kohvikuid ja söögikohti kinni. Rääkimata väikestest kvartali poodidest, kust saab esmase söögi ja veepudeli. Ka need olid pühapäeval suletud. Täitsa lõpp, sure või janusse. Inimesed ise on muidugi sellise korraldusega rahul, nad teavad, et pühap on kõik kinni ja oskavad sellega arvestada. Aga turist ei tea ju sellist asja ette. 

Laupäevasel päeval jalutasime vanalinna risti-põiki läbi ning kõndisime jõe äärsel promenaadil. Noh, jõeks on seda nüüd küll palju nimetatud, pigem oja. Kuna sõime jälle hilise lõunasöögi ühes täiesti kohalikus söögikohas, siis õhtusöögi jätsime täna vahele ja nautisime hotellis järjekordset head ja odavat veini. Aga lõunasöögi koht oli selline, kus meie olime ainsad võõrad. Tundus, et kohalikud, kes seal käisid, olid kõik omavahel tuttavad ning toimus traditsiooniline laupäevane jalgpalli vaatamine. Söök oli odav ja väga hea. Sõime kanašnitslit friikartulite ja värske salatiga ning jõime värskelt pressitud mahla. Portsjon oli taaskord nii suur, et pidasime hommikusöögini vastu. Kogu lõuna ühele maksis 28 peesot (kõige odavam korralik lõunasöök, mis me siin riigis oleme leidnud. Eestis on sellise hinnaga lõunasöögi leidmine täitsa tavaline ja isegi kallivõitu). 

Veini joomise kõrvale tuli jälle reisikotid ümber pakkida nii, et suured kotid saab järgmiseks päevaks bussijaama hoiule viia ja väikese kotiga tuleb päev otsa ringi kõndida. 

Pühapäeva hommikul registreerisime end kümnest jälle välja, viisime suured kotid bussijaama, ostsime õhtuse bussi peale piletid ära ning läksime uuema linnaosaga tutvuma. Nuevo Cordobas on hiiglaslik roheline park, kus kõik käivad sportimas ning pargis asub ka loomaaed ja lõbustuspark. Pargis on palju erinevaid teid, ausambaid, istumiskohti. Pargi läbimiseks on vaja kaarti lugeda, et ära ei eksiks!   Käisime ka linna uuemas osas enam vähem kõik tänavad läbi. No täitsa surnud linn on see pühapäeval. Ma ei tea, kuhu see miljon inimest pühapäeval kaob? Olime pärastlõunaks kogu oma linnakaardi põhimõtteliselt läbi kõndinud ja edasi oleks tulnud ainult veel igavam elurajoon. Seejuures olime käinud juba kohvikus ja no ikka oli nii palju aega veel õhtuse bussini. Lõpuks kõmpisime kaugemal asuvasse kaubanduskeskusesse lootes, et see vast ikka tänasel päeva lahti on. Ja oligi ning sinna kogu see rahvas oli ka kogunenud! Kaubamaja oli paksult rahvast täis. Kaubanduskeskuse esimesel korrusel oli hiiglaslik foodcourt ehk neljakandiline plats, kus keskel on lauad toolid ja siis külg külje kõrval on erinevate toidukohtade letid ja kliendid käivad leti ääres tellimas. Sellised kohad on reisidel mu lemmikud, sest mõlemad saame vastavalt soovile valida erineva toidu ning siis platsi keskel koos süüa. Oleme seda palju mujal maailmas näinud ja ei saa aru, miks Eestis sellist asja ei tehta? Miks peab kaubanduskeskuses olema eraldi seinte ja boksidega söögikohad, kus lisaks boksi ehitusele peab iga söögikoht üleval pidama nii palju teenindavat personali? Nii mõnus on, kui mul on täna näiteks tai söögi isu ja Marko tahab grill-liha, siis on see sellises kohas täiesti võimalik ja mõlemad on rahul. Pealegi ma ju ei tule sellisesse kohta restoranielamust otsima. Pigem peaks olema võimalik normaalse hinnaga kõht täis saada. Seekord valisime mõlemad grill-liha, mille leti taga käis kõige suurem tunglemine ja pärast saime aru, miks. Mina sõin juuviljadega grillitud kanašašlõkki ja Marko traditsioonilist grill-liha. Uskumatu, aga sellises kohas oli tõepoolest elava tulega grill ja grill-liha oli ehe, mitte pannil praetud. :) Aga söögi ostmine oli muidugi paras peavalu jälle nagu jäätise ostmine. Kõigepealt pead kassas söögi eest ära maksma. Kassiir küsib sinult vuristades hispaania keeles kümneid küsimusi, et kuidas sa seda või toda asja tahad ja millega. Kui oled suutnud end kuidagi selgeks teha ja raha ära maksnud, siis antakse sulle kviitung, millele kirjuatakse number. Siis ootad, millal sinu numbrit hüütakse. Leti ääres tšekki ulatades selgub, et tšekil ei ole pooli asju peal, mida kassiir oli just sinu käest küsinud. Seega hakkab teenindaja sinu toitu kandikule ladudes jälle samu küsimusi arusaamatus keeles küsima. No nälga ei ole me jäänud ja kuidagi oleme suutnud asjad ära rääkida, aga jäätise ostmisest mina küll loobusin. Jäätist on võimalik osta vähemalt kümnel eri viisil ja sorte on veelgi rohkem ja siis võid igasuguseid kaunistusi peale lasta panna või jäätise šokolaadiga üle valda vms. Igal juhul ostsin ma paar korda jäätist ainult toidupoest, kuigi jäätise kohvikud ja nende valik on ahvatlev, on keelt oskamata enda soovi arusaadavaks tegemine tüütult keeruline. 

Veetsime küll kaubanduskeskuses palju aega ning sealt linna tagasi jalutamine võttis kaua aega, aga ikka oli meil bussini jube palju aega. Tundub, et ühest päevast piisab selle linnaksega tutvumiseks täiesti. Kuna me ei tahtnud 24 tundi bussis istuda ja otse Mendozasse sõita ning tahtsime ühe öö busside vahel voodis magada, siis pidime siin kaks päeva olema. Tundub täpselt selline linn, et eraldi siia tulekut plaanima ei peaks, nii palju siin vaadata ja teha ei ole. Aga kui tee peale jääb, siis võib külastada.

Kesklinna jõudes istusime aga jälle mõnda aega kohvikus kuni lõpuks läksime bussijaama ära. Õues hakkas õhtul vihma sadama ja käia ka enam ei jõudnud. Buss väljus meil seekord 22.30 ja kuna tegemist oli 10 tundi kestva sõiduga siis otsustasime proovida seda kõige odavamat ööbussi varianti. Seal ei antud süüa, tekki ja patja ka mitte. Õnneks oli meil reisil kaasas üks magamiskott ja pleed. Konditsioneeri tõttu oli öösel bussis väga jahe. Istmed olid ikka liiga kitsad ja ebamugavad, seega magada eriti hästi ei saanud. Suhteliselt tukkumise tähe all möödus see öö.

Kommentaare ei ole: