reede, 20. aprill 2012

13.03-14.03 Buenos Aires


13.märts Buenos Aires

Maandusime Buenos Airese lennujaamas kell 7.30 (kohaliku aja järgi) ning pidime kohe kella keerama kuus tundi tagasi, et Argentiina ajavööndisse jõuda. Lennukis anti kaks ankeeti, mis on vaja ära täita. Üks on selline tavaline, kus märgid oma isikuandmed ja elukoha riigis ning see võetakse passikontrollis ära. Teine leht oli esemete deklaratsioon. Riiki võib sisse tuua 300 dollari väärtuses tehnikat (ühe inimese kohta) ja isiklikuks otstarbeks riideid. Tehnika osa on muidugi keerulisem, sest tegelikult peab seda summat ületava osa pealt maksama maksu. Lisaks tuleb kõik asjad väga detailselt üles loetleda. Näiteks mobiiltelefoni kohta pead teadma, mis mudel ja seerianumber. Meil oli peale telefonide kaasas veel fotokas. Tuima näoga kirjutasime, et kokku maksavad 300 dollarit. 

Lennukilt maha saades ootas ees passikontroll, mille sabas seisime kokku tund aega. Seejuures piirivalvur ei jutustanud kellegagi eriti pikalt, lihtsalt väga vähe putkasid töötas. Loomulikult pidi piirivalvur lappama mingit kaustikut, et teada saada, mis riik see Eesti on ja kas meil peaks viisa olema. Ei pea. Tempel passis liikusime edasi oma pagasi järele. Jõudsin juba mõtlema hakata, et minu pagas on kadunud, aga siis ilmus ikka lindile. Rõõmsalt pagasiga väljapääsu poole marssides ootas järgmine „üllatus“ – kogu pagasiga tuli x-ray-st läbi minna ning selle saba oli väääga pikk. 45 minutit jälle sisustatud. Enne x-ray-d tuli siis esemete deklaratsioon ka ära anda. Valmistusime juba kõiki asju ette näitama, aga tüüpi üldse ei huvitanud kirja pandu, lihtsalt viskase selle paberi laual olevasse kuhja. Tekkis küsimus, milleks seda paberit siis üldse on vaja täita? Pagasiruumi ja saabuvate külaliste uste vahel on väikene ruum, kus ametlikud firmad pakuvad bussi- ja taksoteenust linna. Ostsime bussipileti linna (60 peesot inimene, 1 euro on umbes 6 peesot). See oli esimene koht, kus saime aru, et reisiraamatus toodud hinnad on vahepeal tõusnud. Hiljem saime muidugi teada, et hinnad olid võrreldes raamatuga igal pool kaks korda tõusnud. Loomulikult on võimalik mõne peeso eest linna sõita ka tavalise linnaliinibussiga, aga selleks peab sul olema münte ja riiki saabudes sul neid kohe kindlasti ei ole. Hiljem selgus, et mündid on haruldased ja kui sul õnnestub neid kuskilt saada, siis tuleb neid igal juhul alles hoida (muidugi juhul, kui on soov ühistransporti kasutada, sest bussides on pileti ostmiseks mündiautomaadid, mis paberraha ei võta ja summast üle jäävaid münte ka tagasi ei anna).

Lennujaama bussiga jõudsime kesklinnas asuvasse tohutu suurde bussi- ja raudteejaama. Sealt marssisime metroojaama ja sõitsime ühe ümberistumisega oma hotelli Ibis Congreso . Metrooga eriti sõita ei soovitata, eriti algusega Retiro jaamast (kust meie peale tulime). Selle jaama ümbruses pidada kahtlane kontingent liikuma. Meie kasutasime linnas liikumiseks hiljem metrood üsna tihti, kuna see maksab vähe, metrooplaan on väga selgelt ülesehitatud ja viib strateegiliselt vajalikesse kohtadesse. Tõsisematele reisihuvilistele panen blogi kõige lõppu praegu kehtinud hinnad.

Jõudsime lõpuks oma hotelli südapäevaks. Värskendasime endid, vahetasime riided ja läksime kohe linna peale. Olime küll väsinud ja alguses mõtlesime, et teeme lõunauinaku, aga põnevus oli suur ja mõtlesime, et üritame õhtuni üleval olla, siis saame ehk kiiremini siinsesse kellaaega sisse elatud. Õues oli sügis (meie mõistes septembri keskpaik), aga sellest hoolimata oli temperatuur 24 kraadi ja  lühikeste riiete ning plätudega sai vabalt ringi käia. Meie hotelli juures (Hipolito Yrigoyen tänaval) asus kohe suur ja võimas parlamendihoone ning suure purskkaevuga Plaza del Congreso. Edasi liikusime jalakäijate tänava ehk südalinna poole. Linn jaotub suures osas kaheks, mida lahutab omavahel 16 realine ja 150m laiune Avenida 9 de Julio (9.juuli avenüü), mis on oma nime saanud Argentiina Iseseisvuspäeva järgi (1816.a). Tee keskel on rohelised saarekesed ja pargid. Teater Coloni juures kõrgub 1936.a ehitatud 67,5 meetri kõrgune obelisk. Seda laia teed kasutatakse riiklike paraadide, meeleavalduste ja isegi autode kiirendusvõistluste korraldamiseks. 

Peagi saabus meil nälg ja istusime tänavakohvikusse maha. Siin on tänavakohvik seda sõna otseses mõttes ehk otse sõidutee serval. Enamasti on söögikohad sõiduteede ääres. Oi kui mõnus oli istuda keset märtsikuud välikohvikus, juua külma õlut ning seda kõike sellises suurlinnas nagu Buenos Aires! J Sõime lõunaks kanašnitslit, mis oli väga suur portsjon ning hiljem selgus, et lõunasöögiks on kõige levinum söök kana- või loomalihašnitsel (milanesa) kas friikartulite või salatiga või saia vahele topituna.
Buenos Aires on eraldi autonoomne provints, kus hinnanguliselt elab kokku 15,2 mln elanikku (2010.a andmetel). Aga tegelikult võib number varieeruda, kuna keegi ei tea, kui palju linnaservades asuvates slummides elanikke on. 

Käisime ära ka Presidendi palee juures (La Casa Rosada, fassaadi värv on muideks saadud loomavere ja laimimahla segamisel). Palee ees olev Plaza de Mayo (linna esimene keskväljak) on populaarne meelevalduste toimumise koht. Praegugi olid üleval mitmed loosungid ning samal väljakul käivad igal neljapäeval  Mai platsi emad (Asociación Madres de Plaza de Mayo). Emad käivad siiamaani iga nädal platsil mälestamas oma lapsi ja koledusi, mida Räpane sõda (Dirty War) endaga 1978-1983. aastatel kaasa tõi. Sel perioodil jäi teadmata kadunuks erinevatel andmetel 11 000-30 000 inimest, peamiselt noored vanuses 15-30. 

Esmapilk Buenos Airesest on üsna euroopalik. Tänavamüüjaid on palju, aga nad ei käi sind tüütamas, ega midagi peale surumas. Kõige rohkem ja agressiivsemalt üritatakse jalakäijate tänaval turistidele hirmkalli hinna eest tangoshow pileteid müüa. 

Kuna lõunasöök oli hilisel pealelõunal ja portsjon oli nii suur, siis otsustasime õhtusöögist loobuda. Ostsime poest hotelli kaasa pudeli veini (hinnad alates 10 peesost) ja väsimuse tõttu jõudsime sinna juba õhtul kaheksa ajal. Mina jõudsin ära juua kaks väikest klaasi veini ja jäin siis klaas peos magama. Marko pidas vähe kauem vastu. Magasime mõnusalt pika öö.

14. märts Buenos Aires

Ibise buffee hommikusöök on väga hea ja korralik (hiljem selgus, et meie reisi ainuke korralik hommikusöök), kus pakuti erinevaid saiakesi, müslit, sink, juust, munapuder, värske puuviljasalat ja erinevad mahlad. Kuna hommikusööki pakuti kella kümneni (ndv-l üheteistkümneni), siis oli põhjust varem üles tõusta ja varakult linna peale saada J Kuna homme hommikul lahkume juba Uruguaysse ja reisi lõppu on plaanitud veel kolm päeva siin linnas, ei olnud kindel, kas jõuame kõik meelepärase siin liinas ära näha. Appi tuleb hopp-on hopp-off buss, millega on võimalik linna strateegilistes kohtades ära käia ja samal ajal kuulata inglise keeles giidi juttu. Kui bussist vahepeal maas ei käi, siis kestab kogu tuur kolm tundi. 

Avenüüd on siin tõesti suured. Läksime bussist maha Recoleta linnaosas (Buenos Airese rikaste elurajoon) ja siin oli vaja ületada sõiduteed, kus oli ühes suunas 13 sõidurida! Mina kui lühinägelik ei näinud üle ridade, kas jalakäijate fooris on lubav või keelav tuli, sest see oli nii kaugel J Kui tee ületamisega poole peale jõudsime, siis oli fooris juba punane tuli. Õnneks on siinses suurlinnas väga viisakad autojuhid, lasevad jalakäijad rahulikult üle tee ja väga palju signaalitamist ei ole. 

Recoleta elurajoonis on suured, ilusad ja uhked majad, tänavad on viimseni läikima löödud, igal majal ja kortermajal on lopsakas iluaed ning söögikohtade hinnaklass on ka rajoonile vastav. Tänaval võis näha pakikandjaid ja teenija kostüümis naisi. Vaeste ja rikaste vahe on riigis väga suur. On palju inimesi, kes elavad muldtänavate ja suvalisest materjalist kokku klopsitud majadega slummides ning siis sellised, kelle maja ees on marmorist tänav.

Siit linnaosast leidsime juhuslikult ka järjekorras 13 Hard Rock Cafe, mida külastanud oleme.
Recoleta linnaosas asub ka Buenos Airese üks populaarsemaid vaatamisväärsusi – surnuaed. Meile tuntud risti ja hauaplaadikest sealt ei leia. Surnuaed on keset linnaosa, ümbritsetud tornmajadest, aga samas väga suurel maa-alal. Surnuaeda sisenedes antakse tänavate kaart. Jah, hauaplatsideks on suured mausoleumid ja ausamabad, mis moodustavad tänavate rägastiku. Ja mausoleumid on sageli suuremad, kui mõne inimese maja. Jalutasime seal sihitult ringi ja üks hetk nägime, et ühe mausoleumi juures on rohkem rahvast ja palju lilli. Leidsime Eva Peroni (Evita) haua. Hauakamber on Evita neiupõlve nime all. 

Linna tagasi jõudes otsisime üles Buquebusi büroo, et osta järgmiseks päevaks laevapiletid Uruguaysse. Enne Eestist äratulekut oli nii kiire, et ei jõudnud netist pileteid ära osta, mis on soovitav, sest netis on pilet odavam. Samuti tuleks laevapilet vähemalt eelneval päeval ära osta, sest laev on üsna populaarne ja oli täitsa täis. 

Kuna lahkume homme hommikul vara, siis käisime õhtul vahepeal hotellis asju kokku pakkimas ja puhkumas, et jõuaks õhtusöögini üleval olla. Restoranid avatakse õhtusöögiks reeglina vahemikus 20.30-21.00 Aga sel kellajal lähevad sööma ainult näljased turistid. Tõelised argentiinlased hakkavad sööma tulema alates 22.30. Täitsa tavaline nähtus oli, et pool kaksteist öösel tekkis restorani ukse taha järjekord sööma tulejatest. Selleks, et õhtusöögini vastu pidada, on soovitav süüa kas hilisem ja korralik lõuna või tavapärane on viie-kuue ajal juua kohvi ja süüa saiakesi. 

8.30 oli meil nälg silme ees, võtsime takso ja sõitsime San Telmo linnaossa Dorrego väljakule (Plaza Dorrego). See on suur, kvartali keskel asuv väljak, mis on täis erinevate restoranide laudasid. Jalutasime natukene pimedas linnas veel ringi, aga varsti oli ikka nälg suur ja istusime ühe restorani (Todo Mundo) laua taha. Valisime väga õige söögikoha, sest meie laudade juures hakkas mängima bänd ja tantsiti tangot. Esinejad käisid pärast mütsiga laudade vahel, aga see oli kaugel sellisest kalli raha eest turistidele müüdavast etendusest (linnas pakutavate tangoshowde hinnad on tavaliselt 300 peesot inimene). Heas mõttes! Palju ehedam ja nii hingestatud lauljat pole ma varem näinud (vaata videot)! Söök oli samuti väga hea. Nagu ka hiljem veendusime, siis põhiline söök on grill-liha (asado, parilla). Liha on alati küpsetatud omas mahlas, ilma maitseaineteta ja vastavalt sinu soovitud küpsuseastmel. Garneeringutega vaeva ei nähta, taldrikul ongi lihtsalt suur tükk liha (ja lihatükk on ikka nii suur, et mina ei jõudnud kunagi seda lõpuni süüa). Kõrvale saab eraldi tellida salatit, friikartuleid, vahel grillitud köögivilju ja kartulipüreed. MMmm, imehea! :) Kõrvale pudel head Argentiina veini ja rohkem  polegi vaja.

Kommentaare ei ole: