pühapäev, 5. aprill 2009

„Kia Orana!“ Rarotonga, Cooki Saared 17.-22.märts



17. märtsi õhtul läksime uuesti lennujaama ja suundusime odavlennufirma Pacific Blue'ga Rarotongale, Cooki Saared. Pacific Blue meeskond oli väga lõbus ja valmistas inimesi mõnusaks puhkuseks ette. Meeskond viis läbi parima turvameetmete demonstratsiooni, mida siiani näinud oleme. A'la: „Tänased kaptenid on Bob ja Bob junior, stjuardessideks on Sandy, Landy ja mina olen Kendy. Hapnikumaskide välja hüppamisel uju :)) selle suunas ja pane mask kindlalt pähe. Oma Louis Vuittoni päästevesti leiab igaüks istme alt“ jne. :)) Väga lõbus. Loomulikult oli ka pardal paarikesi, kes tulid oma mesinädalaid veetma või lähevad saarele pulmi pidama. Neile jagati šampust ja need, kes parasjagu lahutavad, saavad lohutuseks muffini. Väga lahe meeskond :)

Rarotongale jõudsime peale 4 tunnist lendu kell pool üks öösel. Üllatus, üllatus, tegemist oli teisipäeva hommikuga ja kuupäevaks taaskord 17. märts. Nii lahe, saame kaks korda ühte päeva elada :) Ehk ajavahe Eestiga 12 tundi ja meie oleme eesti ajast taga. Siiani olime kogu aeg 9-11 tundi ees, aga nüüd äkki taga.

Lennujaama sisenedes mängis vanem mees kõikidele tervituseks kitarri ja laulis kohalike laule. Temast on lõpus üks pilt ka, sest lahkudes mängis ta jälle lennujaamas. Õhk oli õues 28 kraadi ja õhuniiskus 80%. Ühesõnaga mõnus saun lõi lennukist välja astudes vastu.

Üle pika pika aja ootas keegi meid lennujaamas :) Broneeritud resorti autojuht, kes pani meile saabudes kohe lõhnavad lillepärjad kaela :)) Elav muusika, lillepärjad ja maailma kõige rahulikumad ja pidevalt nalja tegevad ja naervad piirivalvurid lennujaamas... algus on juba väga hea.

Kia Orana“ on Cooki Saarte maooride tervitus ja tähendab tõlkes: „et sa elaksid kaua“ (may you live long).

Valisime reisi sihtpunktiks Cooki Saared kõikidest teistest väikestest paradiisisaartest siin Vaikses Ookeanis sellepärast, et siin pidi hetkel veel üsna vähe turiste käima. Alguses tahtsime minna kas Tahiitile või Fidžile, aga Sydney reisibüroo oli väga abivalmis ja soovitas kas Cooki või Samoa saari, sest need on veel suht koht rahulikud ja ei upu turistidesse. Kuna Samoal pidi statistika järgi märtsis veel rohkem sadama, siis otsustasime Cooki Saarte kasuks. Reisi planeerides oli sooviks leida võimalikult looduslik bungalow mere ääres. Saarel oli meil öömajaks Palm Grove Resort, mis on kolme tärni kuurort ja broneerisime ookeani äärse bungalow. Aga me ei oodanud öömajalt midagi erilist. Sest tegemist ikkagi ainult kolme tärni öömajaga ja oleme eelnevalt Egiptuses juba petta saanud, kus pidi ka väidetavalt olema mere äärne hotell, aga tegelikkuses tuli läbi linna mere äärde kõndida. Nagu juba öeldud, jõudsime hotelli öösel ja väljas oli kottpime, aga isegi siis võisime taskulambi abil juba näha, et see öömaja ongi täpselt selline nagu interneti piltidelt näha võis. Pilte ei oldud photoshopiga ilustatud :P Meil oligi täiesti mere äärne puust privaatmajake oma kööginurga, vannitoa ja rõduga, mille kõrval kasvasid kookospalmid ja avanes imeline vaade helesinisele laguunile. Esimesed poosetamise pildid on kõik tehtud meie majakese rõdult. Kogu resort oli võrratult ilus, väga paljude palmide ja valge ilusa liivarannaga. Ning mis peamine, resort oli suhteliselt väike ja eraldi. Oli hetki, kus rannas nii kaugele kui silm ulatus, olime vaid kahekesi!!!!Kõige tihedamal hetkel nägime korraga 10 inimest! Käisime ka teiste ja uhkemate resortide randades ning veendusime, et seekord tegime meie parema valiku – seal oli palju inimesi ja reklaamitud 'bungalowdki' olid rohkem 2 korruselised hotellid...

Cooki Saarte põliselanikud on arvatavasti Uus-Meremaa ja praeguse Prantsuse Polüneesia maooride kauged sugulased. Arvatakse, et esimesed maoorid emigreerusid siia 500. aastal. Hiljem jagati maa kuue erineva hõimu vahel ära ja iga hõimu valitses oma kuningas. Ajaloolased arvavad, et esimene eurooplane, kes siinsel Pukapuka saarel randus oli hispaanlane kapten Alvaro de Mendana 1595. aastal. 1773. ja 1777.aastal möödus saartest ka inglasest kapten James Cook. Esimene eurooplane, kes aga Rarotongale peatuma jäi, oli Philip Goodenough aastal 1814. Esimesed missionärid randusid Aitutaki saarele 1823. aastal ja hakkasid maoore ümber pöörama ning lisaks tõid kaasa palju haiguseid, mis olid siin kandis tundmatud ja mille tõttu palju hõimuliikmeid ära suri. 1901. aastal läksid Cooki Saared täielikult Uus-Meremaa valdusse, kuid saavutasid uuesti autonoomsuse 1965.aastal. Kõikidel Cooki Saarte elanikel on Uus-Meremaa kodakondsus ja siin kehtib Uus-Meremaa dollar, aga Cooki Saartel on oma lipp, oma 24-liikmeline parlament koos peaministri ja spiikriga ning on täiesti toimiv iseseisev riik. Näiteks olümpiamängudel on Cooki Saared esindatud kui eraldi riik. Tal on omad ministeeriumid. Uus Meremaa asi on täielikult riigikaitse ja mingil määral ka välispoliitika. Cooki Saared jagunevad põhja saarteks ja lõuna saarteks ning on laiali merealal pindalaga 2 000 000 km2 – see on umbes sama suur kui Lääne Euroopa. Ainult 15 saart on asustatud ning rahvaarv on kokku natukene üle 19 tuhande. Rarotonga on kõige suurem saar, saare ümbermõõt on 32 kilomeetrit ja siin elab ca 13 tuhat elaniku. Rarotongal asub ka riigi pealinn Avarua. Riigi peamine sisstulekuallikas on turism, teisena musta pärli kasvatus ja müük. Samas Cooki Saared ei ole õnneks veel väga turiste täis ja kohalikud ei püüa igal võimalusel turistile kotti pähe tõmmata. Saartele käib vaid 7-8 lendu nädalas, mis tähendab, et korraga on seal vaid kuni poolteisttuhat turisti. Kõik töötegijad on kohalikud, välismaalastele töölubasid ei anta. Välismaalasel Cooki Saartel tööle saada on üldiselt pea võimatu. Sellega kaitstakse kohalike, et neil kõigil töökoht olemas oleks.

Hinnatase on saarel täpselt sama, mis Uus-Meremaal ja Austraalias. Nii poes, kui söögikohtades makasvad asjad sama palju kui näiteks Aucklandis. Ainult öömaja eest tuleb siis kõvasti rohkem maksta, sest lihtsalt hotelli kuskil ei ole, kõik on ikka resordid. Kuigi, saarel on ka vähemalt üks ametlik backpackeri hostel olemas! Aga me seekord loobusime sellest, mõtlesime, et kui jaksasime siia paraadiisisaarele juba tulla, siis prooviime ka esimest korda elus resordi elu ära.

Misjonärid tegid oma tööd „hästi“, st et kohalikud on usinad kirikus käijad, kuid õnneks on nad kõigest hoolimata suutnud säilitada oma keele ja kultuuri. Cooki Saared on kakskeelne, räägitakse nii maoori kui ka inglise keelt. Kohalikud on enamasti tõmmud, eurooplastega segunenud ei ole ja on oma olemuselt äärmiselt lahked, sõbralikud ja positiivsed. Rarotongal on kogu aeg selline manana feeling. Kõike tehakse rahulikult ja kõigeks on aega. Samas bussid sõidavad graafiku järgi ja kellaaegadest peetakse hästi kinni. Lihtsalt kõike saab teha ka rahulikult, ilma närvitsemata ja paanitsemata, kas kõik asjad ikka jõuavad õigeks ajaks valmis. Jõuavad küll.

Rarotonga on imeilus vulkaaniline paradiisisaar, mille keskel on mitmed mäed kõrgusega 300-700 meetrit, igal pool kasvab palju igasuguseid palme, ja kogu saare ümber on helesinine madal (vööni kuni rinnuni vesi) laguun valge liivarannaga. Laguun on täis koralle ja kõikvõimalikke värvilisi kalu. Pimeduse saabudes kubises kallas krabidest. Laguun lõpeb suure saart ümbritseva korallriffiga, millest avaookeanist tulevad lained suure kaare ja võimsa mühinaga üle kukuvad. Koralliseina kõrgus avamere pool on keskmiselt 20-30 meetrit, aga kõige sügavama koha peal 4000m... Kliima on suurepärane:suvel (dets-märts) 26-29 kraadi, aga vihmasem ning talvel (aprill-nov) 20-25 kraadi ja kuivem. Praegu oli veel vihmaperiood, mis tähendab, et iga päev tuli korralik sahmakas vihma ja öist äikest, aga see ei seganud ei meid ega kedagi teist. Cooki Saared on tõeline paradiis kõikidele 'elu' kartjatele. Seal ei ole metsloomi, ei ole madusid, ei ole mürgiseid putukaid, ei ole ohtlikke haiguseid. On vaid linnud, ohutud sisalikud ja palju sõbralikke koeri. Meiegi saime endale kohe sõbra, kes meid iga päev tervitas, meiega kookospähklit jagamas käis ja öösiti meie rõdul magas. Rannas patseeris veel igasugu mukke, kes kõik olid ülisõbralikud. Koerad püüdsid ise kala! Ja sõid neid! Samuti olid nad kookospähkli peale väga maiad. Lisaks elas meil rõdul oma sisalik, kes igal õhtul lambi valgusesse putukaid püüdma tuli.

Ääretult raske on kogu saadud elamust sõnadesse panna. Ilmselt pildid räägivad iseenda eest. Me ei teinud saarel suurt midagi, st et turisti vaatamisväärsusi seal oluliselt ei ole. Ühe päevaga on võimalik kõik ära vaadata. Seega me lihtsalt puhkasime ja lülitusime kogu muust maailmast välja. Telekat toas ei olnud, ja sellest puudust ka ei tundnud. Tegelikult oli kogu resordi peale täpselt üks telekas kuskil puhketoas, mis näitas ühte kohalikku kanalit. Internetti ei olnud (paaris kohas saare peal oli, aga me ei kasutanud) ja telefonid ei levinud. Esimesel päeval sadas lakkamatult kogu päeva vihma, kuid sellest hoolimata õhkasime juba pärastlõunal, kui ilus ja mõnus siin on. Juba esimesel päeval oli tunne, et siit ei tahaks kunagi lahkuda.

Kuna vihma sadas, siis kasutasime esimest päeva pealinnaga tutvumiseks ja vajalike asjatoimetuste tegemiseks. Avarua on ühe peatänavaga väga väikene linnake. Ilmselt kõige väiksem pealinn, mis ma näinud olen :) Kaarti linnas orienteerumiseks vaja ei lähe. Saarele on võimalik ring peale teha mööda ühte ainsamat asfaltteed, mis teeb täisringi ümber saare mööda mere äärt. Ringi on võimalik liikuda ühistranspordiga ehk bussiga, mis sõidab üks kord tunnis päripäeva ja kord tunnis vastu päeva. Samuti rendiauto ja rolleriga. Kohalikud, koolilapsest kuni raugani, ja ka väga paljud turistid kasutavad liikumiseks rollerit. Sest vahemaad on ju nii väikesed ja kiirusepiirang on kogu saarel mitte suurem kui 50 km/h. Kohalik rullnokk tuunib oma rollerit...näiteks neoonlilla või -rohelise põhjavalgusega...

Meiegi tahtsime rolleri rentida. Aga Cooki Saartel peab iga juht omama Cooki Saarte juhiluba! Mitte ühegi muu riigi juhiluba siin ei kehti. Loa saamine on aga imelihtne: marsid politsei peakontorisse, täidad ankeedi, näitad oma kehtivat juhiluba, maksad 20 dollarit ja oledki Cooki Saarte juhiloa omanik! Milline viis riigil omale raha teha!! Kui A-kategooria (tsikli) luba oma riigist ei ole, siis pead maksma veel 10 dollarit ja tegema kohe kohapeal teooria ja praktilise testi. Markol oli A-kategooria olemas ning uue loa saamine käis kiiresti. Mina leppisin seekord tagaistmel istumisega, sest ei viitsinud neid teste tegema hakata. Marko ei ole küll elu sees rolleriga sõitnud ja tsikligagi sõitis esimest ja viimast korda ARKi eksamil, aga sai sõitmisega suurepäraselt hakkama :) Alguses proovis parkimisplatsil natukene üksinda ja kohe hüppasin mina ka peale ning hakkasime omapead saart avastama. Roller on tõepoolest kõige mugavam liikumisviis sellel saarel, ei ole probleemi parkimise ega teele mahtumisega. Liiklus on neil loomulikult vasakpoolne. Kuna tee jookseb mööda ookeani äärt, siis sai rolleriga mugavalt ja kiiresti igas suvalises kohas peatusi teha.

Järgmine unustamatu elamus oli värske kookose söömine. Nagu eespool mainitud sai, kasvab Rarotongal tohutult palju kookospalme, mitmed ka meie bungalow kõrval. Igal päeval pudenesid puu otsast alla küpsed pruunid kookosed. Valisime igal hommikul omale paar tükki välja, mis siis päeva jooksul ära sõime. Kujutate ette, me astume majast välja ja korjame endale kookospähkleid! Kookospähkli avamine on aga päris raske füüsiline katsumus. Kõigepealt on pähklil ümber paks koor, mis tuleb apelsini koorimise moodi noaga pähkli tuuma ümbert kätte saada. See koor ei taha üldse hargneda ja Marko pidi päris jõuga sikutama. Alles siis tuleb välja selline pruun karvane pähkel, mida meil ka vist aeg-ajalt poest osta saab. Aga kuidas see koor katki saada....Selleks sobis oivaliselt rannast leitud/otsitud terava otsaga hästi pihku istuv kivi!! Ehk teretulemast kiviaega, kus tööriist tuli omale otsida! Seejärel tuleb kiviga auk sisse lüüa, et saaks piima seest välja valada ja siis kiviga pähkel tükkideks lõhkuda. No mingi metallist terava otsaga asi kõlbab ka, aga meil oli kivi käepärast. No ja siis tuleb ümara noaotsaga valge osa karvase koore küljest lahti saada. Peale seda on valgel söödaval osal veel üks imeõhuke pruun koor, mille me esimesel õhtul noaga ära lõikasime, aga edaspidi loobusime ja sõime koos õukese koorega. Värske kookos on imehea!! Me sõime igal hommikul ja õhtul ja päeval seda :)

Lisaks kookospalmidele nägime ära ka banaaniistanduse ja banaanipalmid ning ananassipalmid. Ah, miks need küll Eestis ei võiks kasvada....

Mis me siis veel tegime, loomulikult käisime mitu korda päevas snorgeldamas ning ühe korra ka kajakiga sõitmas. Kogu varustus oli hotelli poolt tasuta. Snorgeldamine oli lahe, ajataju kaob pooleldi vee all olles täiesti ära ja muudkui vaatad seda kihavat veealust elu. Nägime imeilusaid värvilisi kalu, mis olid tõesti sebra mustrist kuni üleni vikerkaarevärvilisteni välja ning igasuguses suuruses. Samuti nägime värvilisi meritähti ja mõningaid elusaid värvilisi koralle ka. Väga palju korallidest olid siiski kahjuks surnud. Vesi oli ülemõistuse soe :)) Täielik supp, mõnna. Ükskord võtsime teiste turistide kombel snorgeldama minnes saiaviilu kaasa. Kalad läksid hulluks, kui saia nägid ja piirasid meid kohe sisse. Ilmselgelt on nad harjunud saia saama. Ja täitsa otse käest söövad, isegi nii aplalt, et üks ilus värviline kala hammustas mind päris kõvasti sõrmest :) Aga samal ajal sai kalasid vaikselt silitada ka :)) Kuue päeva lõpuks olid jalad suhteliselt lesta kujulised juba, sest veest ei saanud kuidagi välja :) Ja nädala jooksul toitusime ka palju kalast. Leidsime rolleriga sõites ühe laheda kalafarmi, kust püüti meile värske mis iganes nimega kala, puhastati ära ja me lõime selle kohe õhtul resordis grilli peale. Kõrvale riis ja kookuspiima-cayenni kaste ja see oli kõige parem söök, mis me viimaste kuude jooksul saanud oleme! Ühel päeval ostsime linnast veel imehead Marlini nimelist suitsukala ja teisel päeval sõime linnas Mai Mai nimelist grillitud kala. Mmm...kui hea. Loomulikult oli menüüs veel palju häid puuvilju, sest hommikusöök oli nime poolest troopiline, mis tähendas, et igal hommikul oli võis süüaa 3-4 erinevat puuvilja ja puuviljasalatit :P See saar on paradiis kõige suhtes, nii söögi, looduse kui imetoredate kohalike poolest.

Saar on asustatud ainult kalda äärest, sisemaal on ainult mäed ja džungel. Loomulikult oli meil vaja džunglit kohe lähemalt uurima minna. Kaardilt oli näha, et üks käimisrada läheb põhjast lõunasse otse saare keskelt läbi. Küsisime turismiinfo punktist pisut infot, aga ainuke info oli, et matk kestab ca 4 tundi ja rajalt ära eksida ei ole võimalik, sest seal ei olegi rada ning see ei ole märgistatud. Me jõudsime eelnevalt lennujaamas Lonely Planetist siiski lugeda, et rada on küll olemas, on raske, aga ei midagi ohtliku ega keerulist. Õnneks ei plaaninud me kohe alguses kogu rada läbidagi. Tahtsime lihtsalt natukene džunglit lähemalt näha. Ja džungel oli see tõepoolest! Ilm oli sel päeval eriti palav ja jube raske oli end sundida pikki pükse ja matkasaapaid jalga panema, aga ilma nendeta poleks seal ikka mitte midagi teinud. Samuti tuli end kaitsta sääskede eest. Rada oli tõepoolest raske, kuskilt lopsaka troopilise võsa vahelt võis kohati näha sissetallatud mudast teerada, mis viis ikka kõrgele üles ja alla. Vihmahooaja tõttu oli rada väga libe ja mudane. Tuli üle ronida langenud puudest ja teha teed läbi paksu sõnajala võsa. Teerada oli kohati täpselt nii kitsas, et kaks jalga mahtusid vaevu rajale ja vahepeal läks tee nii, et ühel pool mäesein ja teisel pool sügav kuristik. Korraks oli päris kõhe. Pidime ületama ka ühte päris kiirevoolulist jõge. Marko sai kiiresti üle, aga mina ei ulatunud nii pikka sammu tegema ja siis Marko ehitas mulle kividest tammi :) Kuna rada oli raske ja tohutu niiskus ja palavus oli tol päeval, siis kõndisime ühe tunni džunglisse ja teise tunni tagasi. Nägime vähemalt oma silmaga ära, milline üks troopiline džungel välja näeb. Ilus on! Nii lopsakas ja nii roheline. Matka lõpuks olime väsinud ja läbimärjad, aga saime meeldiva karastava supluse matkaraja alguses olnud loodusliku kose juures teha. Vesi ei olnud väga soe, aga peale sellist katsumust oli äärmiselt mõnus ja üle pika aja sai ujuda mitte soolases vees. Vesi oli kristallselge ja mõnus. Ah, milline kogemus jälle!!

Reede õhtul oli meie resordi restoranis kultuuriprogramm. Kõigepealt oli happy hour, kus õlu ja majavein olid tasuta!!! Õnnestus ära proovida ka kohalik Cooki Saatel tehtud õlu. Ütleks, et see oli huvitav, aga mitte eriti hea...vähemalt mitte meie maitsemeelele. Samas igas poes müüdud Samoa õlu oli väga hea. Sellele järgnes kohalik bänd, mis mängis palju kohalikku muusikat ja naissolist demonstreeris ka kohaliku tantsustiili, mis on äärmiselt sensuaalne ja ilus.

Viimasel päeval ehk laupäeval oli linnas suur turg, mis on avatud igal laupäeval. Turul käivad kohalikud nii müümas kui ostmas ning loomulikult kõik turistid, kes hetkel saarel on. Osta saab kõike: juur- ja puuvilju, riideid, valmistoitu ja loomulikult kõikvõimalike pärleid ja ehteid. Turu keskel oli ka suur lava, kus kohalik ansambel tantsutüdrukute ja poistega kohalikku muusikat ja tantsustiili tutvustasid.

Ja saigi läbi see imeline paradiis. Saime bungalow'd kasutada kelle kuueni õhtul, aga lennujaama viidi meid alles südaööl, sest lennuk väljus pool kaks öösel. Kottidega receptioni poole marssides ei saanud ise arugi, et meel nii kurb on, aga teised külastajad ütlesid meid nähes: „Now that's a sad sight....“ Mis siin salata, kuus päeva siin saarel on ikka ilmselgelt vähe. Aga samas parem, kui mitte midagi. Rääkisime õhtul viimast džinn toonikuga nautides, et see oli raudselt kõige, kõige parem, huvitavam ja ilusam puhkus meie elus. Me saime kogeda maapealset paradiisi ja see kogemus on hindamatu ning absoluutselt unustamatu.


1 kommentaar:

Veigo ütles ...

Kadedaks teeb Te jutt ... :)
Aga mis e-mail Teil töös on?
Andke melukas@yahoo.com märku - tahaks veits infot vahetada

vx (meil präega ei tee ilmal vahet on aprill või oktoober ... vuhh!!!)