esmaspäev, 4. mai 2009

Brisbane alates 05.aprill



Oleme juba kuu aega Brisbane's olnud, aga nii kõvasti tööd rabanud teha, et pole aega isegi blogi kirjutada.
Brisbane'i tulek oli päris raske, esimene hostel oli täielik õudus ruudus ja meil ei olnud õrna aimugi, kust jälle tööd otsima hakata. Ühesõnaga maandumine Emirates'i esimesest klassist tagasi Austraaliasse oli väga, väga masendav. Õnneks ostsime lennujaamast liitrise imeodava Gini, mida toonikuga masenduse peletamiseks jõime. Hetkeks oli kogu sellest seljakotiränduri elust, sitastest hostelitest ja sellest, et backpackeri käest üritatakse kogu raha viimse sendini mõtetute asjade kaudu kätte saada, nii siiber, et soovisin väga koju tagasi tulla. Marko on tugevama närvikavaga ja nii kergesti alla ei anna. Seega oleme ikka veel siin ja masendusest selleks korraks jälle üle saanud :)
Aga jah, kes Brisbane'i kunagi tuleb, siis vältige igal juhul hostelit nimega Blue Tongue Backpackers. Broneerisime omale siia öömaja ainult kaheks ööks, sest ei olnud üldse kindlad, kas jääme siia linna pikemaks peatuma või mitte. Seetõttu broneerisime netist ühe odavama hosteli. Siin linnas on kõik hostelid kallimad kui Sydneys. Lõppkokkuvõttes maksime kahe öö eest ikkagi sama palju, kui kõikides teistes kohtades toad maksid. Netist hostelit broneerides uurisime hoolega receptioni lahtioleku aegasid, sest jõudsime üheksast õhtul linna. Netis ei olnud kellaaegadest midagi kirjas ja bronnisime toa ära. Kohale jõudes selgus, et reception töötab iga päev kella kolmeni ja kõik, kes saabuvad peale seda, peavad maksma 5 taala nägu trahvi hilise kohaletuleku eest!!! Mida kuradit, netis polnud ju kellaaegadest juttugi. Ja kõige toredam oli, et taaskord nõuti võtme tagatisraha 20 dollarit ning tagatisraha enne ei tagastata, kui välja registreerides tagastad puhtad voodilinad. Ehk kumbki pidi kulutama veel 6 taala voodipesude pesemise ja kuivatamise peale. Ja oma magamiskoti kasutamine ei ole lubatud, sa pead võtma linad ja need puhtalt tagastama. No tule taevas appi.... Ühesõnaga maksis see öömaja täpselt sama palju kui ükskõik millises teises, aga viisakamas hostelis siin linnas. Aga kust sa seda ette tead, kui saabud linna, kus pole kunagi varem käinud ja kedagi tuttavat ka ees ei ole. Raha rahaks, aga see hostel absoluutselt ei kõlba elamiseks. Tuba, kuhu meid pandi, oli nii must, et ei tahtnud isegi jalanõudega põrandal ringi käia. Rääkimata koti maha panekust.... Duširuum ja wc haisesid nii rämedalt, et sinna ei tahtnud üldse siseneda. Nii ropp ja must. Mitte ühegi seina vastu toetada ei tohi. Ja kogu suure maja peale oli täpselt 2wc kabiini ja 2 dušikabiini. Sööginõude ja käterätiku saamiseks tuli jälle raha välja käia. Ühesõnaga kohutavalt õudne ja mõttetu raharöövlite urgas. Hea oli, et meil džinn ostetud oli, sellega sai need 2 ööd seal üle elatud.

Tänu sellele, et öömaja nii õudne oli, hakkasime kohe järgmisel päeval uut kohta otsima ja sattusime väga meeldivasse hostelisse (paraku küll ropult kallisse, aga sa pead siin riigis öömaja eest hingehinda maksma, kui tahad puhtas pesuruumis ja köögis käia) nimega City Backpackers. Oleme siin nüüd kogu aeg neljases toas elanud, sest kahese toa hinda lihtsalt ei jõua maksta. Uues hostelis oli samal päeval tasuta "tööklubi". Ehk hosteli mänedžer andis juhtnööre ja soovitusi kust ja millist tööd otsida. Samuti oli kohapeal ühe firma värbaja, kes kutsus kohe kõik huvitatud samal päeval intervjuule. Läksime suvaliste riietega tööklubist otse intervjuule ja saime omale kohe töökohad. Midagi erilist see ei ole, aga vähemalt on midagi olemas ja see töökoht kukkus täitsa ise sülle, me ei pidanud selle saamiseks midagi tegema. Ühesõnaga me ei olnud jõudnud veel Brisbane'i tundma õppidagi, kui saime juba töökohad. Kohe siiski töö pihta ei hakanud, kõigepealt pidime kaks päeva koolitusel käima ja siis tulid pikad lihavõttepühad ja alles teisipäeval, 14.aprillil saime tööga pihta hakata.

Lihavõttepühad on siin riigis väga pikad pühad: reedest esmaspäevani. Isegi suured toidupoed olid 2 päeva suletud. Aga neil päevil saime siis vähemalt Brisbane'i risti-põiki läbi käia. Ilus, väga paljude parkide, pilvelõhkujate ja laia jõega linn. Aga ookeani ei ole, mille suhtes me pisut pettunud oleme. Suurel maakaardil paistab, et see linn on täitsa ookeani ääres, aga tegelikult on ookean ca 80 kilomeetri kaugusel. Oluliselt väiksem ja rahulikum linn kui Sydney. Selline paras ülekasvanud väikelinn, nii vaikne ja õhtuti sureb üsna välja. Kuigi rahvaarvult on ta miljonilinn. Nädalavahetuseti pannakse kõik poed varakult kinni, nädala sees suletakse kõik toidupoed juba kell 9. See linn nõuab harjumist. Esimene nädal aega ei meeldinud ta meile üldse. Nüüd oleme juba harjunud, oleme näinud väga ilusaid kohti ning õhtuti on jõeäärne linnaosa väga ilus. Tuledes linnapanaoraam ja jõe äär on paksult kohvikuid ja restorane täis ning siin liigub ka kõige rohkem inimesi. Ja linna on tehtud tehisrand! Brisbane'i läbib lai ja väga sogane jõgi. Aga kuna ilmad on suvel troopiliselt kuumad, siis inimesed tahavad ju kuskil ikka ujuda ka. Nii ongi jõe äärde ehitatud tehisrand. Koormate viisi on liiva kohale tassitud, mille peal päikest võtta ja siis on hiiglaslik bassein. Aru absoluutselt ei saa, et tegemist basseiniga on, sest põhi on liivane ja mingeid kahhelkiviplaate ka näha ei ole. Ainuke asi, mis reedab, et tegemist on tehis asjaga, on tugev kloorilõhn, mis vee kohal levib. Pildi pealt ei saa absoluutselt aru, et tehis värk. Ilus linnapanoraam on taustaks, jõgi ei paista üldse taamalt ja loomulikult on kõikjal ilusad palmid liiva ääres. Aga midagi pole parata, Sydney on siiski meie absoluutne lemmik seninähtud Austraalia linnadest.

Lihavõtete nädalavahetusel käisime ka Surfers Paradise's. See on siis 85km lõunapoole (Sydney poole). Ja see on kõige lähem rand Brisbane'le. Sinna saamine on hea mugav, hüppasime rongi peale, natukene üle tunni sõitu ja viimane ots veel bussiga. Umbes 1,5 tundi sõitu kokku ja edasi-tagasi pilet maksab ainult 16 dollarit. Surfers Paradise on osa Gold Coastist, mis on üks lõputu rand Austraalia idarannikul. Kokku on siin 40 km pikkune liivarand ja üks väike linnake teise otsas. Surfers Paradise'i kutsutakse kohalikuks Miamiks. Miamile sarnaselt on liivaranna ääres pikk pilvelõhkujate panoraam. Kogu linnake elab ainult turismi peal. Paljudel austraallastel, välismaalastel ja kuulsustel on siin suvekodud ning siin käib pidev pidutsemine, surfamine ja päikese käes peesitamine. Linn on väga paljude kanalite ja jõgedega ülevalt vaadates nagu Veneetsia. Linnas on palju kohvikuid, baare, restorane ja lõbustusparke. Ööbimine on väga kallis, isegi hostelis, seega on parem käia seal sellistel ühepäevastel reisidel. Ainuke tasuta asi linnas on rand. Surfers Paradise'i linnulennu pildid on tehtud sealse kõige kõrgema maja 78nda korruse vaateplatvormilt (kokku on majal 82 korrust). Tegemist on hetkel maailma kõrgeima elumajaga – 322m. Meie rõõmuks on Surfersis olemas ka Hard Rock Cafe, kus käisime õlut joomas. Paljud me sõbrad teavad, et see on üks meie kiiks või missioon, et igas riigis, kuhu me reisime, uurime alati eelnevalt, et kas seal Hard Rock Cafe ka on. Ja kui on, siis peame seal loomulikult ära käima. Surfersi HRC logod olid lahedad surfilaudade peal. Teenindav personal oli samamoodi lahe nagu igal pool. Ma arvan, et sellesse asutusse tööle saamise üks tingimus ongi, et teenindajad peavad olema sellised lahedad hüperaktiivikud ja väga suhtlemisaldid. Kuid võib vist öelda, et Lissaboni HRC oli siiani kõige lahedam. Ühe päevaga jõuab Surfers Paradise'le tiiru peale teha. Edaspidi võib siia ainult ranna pärast tulla.

Brisbane'i saabudes oli siin veel väga soe: päeval 28-29 kraadi ja hirmus niiskus, õhtuti 20 kraadi ringis. Esimene nädal kulus aklimatiseerumise peale. Raske oli seda niisket sooja taluda. Uus-Meremaal oli ju nii külm, et organism harjus lõpuks sellega ära. Nüüd tuli uuesti soojaga harjuma hakata. Iseenesest oli meil muidugi hea meel, et jälle sooja tagasi saime :) Nüüd on aga kuu aega saabumisest möödas ja sügis on täiega kohale jõudnud. Üksikutel päevadel on temperatuur 25 kraadi ringis, enamasti ainult 22-23 ja ööd suisa 13 kraadi ringis. Ühesõnaga peame varsti taas põhja poole liikuma hakata, et sooja saada.
Aga lühidalt siis tööst ka. Tööks on ukselt uksele elektri müük. Noh, see sama, mida Marko Sydneys tegi, ainult seekord ei pea heategevuseks raha korjama. Jah, uskumatu küll, aga me mõlemad käime 6 päeva nädalas, 9 tundi päevas (ehk 63 tundi nädalas) inimeste koduuste taga ja üritame neid meelitada elektri müüjat vahetama. Siin riigis on üks elektri tootja, aga klientidele võivad elektrit edasi müüa kõik firmad, kellel on valitsuse poolt heakskiidetud litsents. Ma ise ka ei usu, et suudan inimestele sellisest asjast inglise keeles rääkida, aga suudan! Palka makstakse nii, et on väikene baassumma (millest saab nädala öömaja ära maksta) ja siis iga inimese pealt, kes nõustub paketti vahetama, saame komisjonitasu. Esimesed kaks nädalat on komisjonitasu väikene, aga kolmandal nädalal tõusis kaks korda. Alla kümne müügi nädalas ära ei ela. Ma ei ei ole elu sees mingit müügitööd teinud, aga paistab, et saan hakkama küll. Esimesel nädalal suutsin nelja päevaga teha 12 müüki, teisel nädal juba 20 ja kolmandal 28 müüki. Samas hetkel ma veel ei tea, kui paljude nende müükide eest ma raha saan, sest kliendil on 10 päeva aega mõelda, kas ta jääb pakutuga rahule või mitte. Kui ta minu müügi kümne päeva jooksul ära tühistab, siis ma selle eest raha ei saa. Ühesõnaga mõnikord õnnestub päevas teha ainult 2 müüki ja kui juhtub, et mõlemad veel ära ka tühistavad, siis raiskasid lihtsalt 9 tundi oma elust ja maksad tööl käimisele peale (sest öömaja pead iga päev maksma ja sööma ka). Markol läheb tagasihoidlikumalt, aga samas oluliselt paremini kui heategevusest müües. Samas päevad on pikad ja üpris nõme on inimesi nende kodudes tüütamas käia, aga mis teha, raha on vaja. Vaba aega sisuliselt ei ole. Töökoht asub ka ühikast 3 km kaugusel, mis tähendab, et kõnnime iga päev 6km tööle ja tagasi ning siis veel 6 tundi järjest tänavatel. Kõndimise vorm on juba väga hea! :) Aga jah, ärkame kaheksast hommikul ja tagasi ühikasse jõuame üheksast õhtul. Lõunasöögi ja õhtusöögi vahe on tavaliselt vähemalt 9 tundi. Lõpuks ühikasse jõudes oleme enamasti nii väsinud, et ei tahagi süüa. Või kui siis, midagi väga kiiresti valmivat ehk kiirnuudleid. Õnneks on aprillikuus siin riigis väga palju pühasid, mis tähendab, et 2 nädalat oleme saanud nädalavahetusel 2 vaba päeva, mitte ühe. Inimesed, keda töö käigus kohtame on täitsa seinast seina: paljud kutsuvad kohe tuppa, pakuvad juua ning räägime lisaks tööjuttudele maast ja ilmast, samas on ka inimesi, kes lihtsalt ukse nina eest kinni löövad. Meie meeskonnaliikmetel on olnud mitmeidki ebameeldivaid kokkupuuteid inimestega, aga sellest ei maksa rääkida ega sellele enam mõelda. Asja ainuke positiivne poole on see, et saame esimest korda suhelda päris austraallastega ja näha nende kodusid. Hea kogemuse ja koolituse saab sellest tööst igal juhul. Ja loomulikult kuna meil vaba aega sisuliselt ei ole, siis ei ole meil ka absoluutselt aega teenitud raha kulutada :) 04. mail algab meil neljas nädal seda tööd teha. See on ühtlasi viimane nädal millal baassummat ka makstakse. Edasi on kogu töö ainult komisjonitasu põhine. Mina vist suudan meid ka ilma baasita ära elatada, aga Marko peab küll tööl käimisele peale maksma. Vaatame, teeme selle ühe nädala veel ära ja siis vaatame, mis edasi saab. Paar pilti on tehtud laupäevaõhtusest läbust pargis ka. Nimelt peale rasket nädalat kogunevad kõik meeskonnad linna parki ja kõik joovad ennast meeskonna juhi kulul lihtsalt täis. Ühesõnaga firmas töötatakse kõvasti ja pidutsetakse ka kõvasti :) Meie meeskond on hetkel 12 liikmeline ja sinna kuuluvad inglased, iirlanna, indialased, üks austraallane, üks sakslanna, kolm eestlast ja üks Kazastanist. Pilt, kus me neljakesi peal oleme, seal on Himanshu (Indiast ja ühtlasi meie tiimijuht), Alex (sakslanna), Robin (Inglismaalt) ja mina. Ja medali sain ma selle eest, et olin kolmandal nädalal meeskonnas kõige parem müügimees oma 28 müügiga :)
Praeguses hostelis ei ole me ainsad eestlased. Kohtusime siin Margaretaga (Margareta Muru), kes on pärit Võhma ja Põltsamaa vahelt ja on 25-aastane. Nii tore on üle pika aja rohkem eesti keeles rääkida ja austraalia kogemusi vahetada. Lisaks Margaretale oli vähemalt 2 päeva siin hostelis veel üks seltskond, kelle hulgas oli ka Superstaari Taavi. Meie neid ei näinud, sest rabasime tööd teha, aga Margareta rääkis õhtul vahvaid lugusid neist, kuidas kõik olid purupurjus ja olid päeval kuskil kalal käinud ning kuidas nad siis ise samal ajal täiest kõrist lauldes noa ja käega kala tappa ja fileerida üritasid, nii et terve köök pärast verd ja kalahaisu täis oli. Lisaks sellele olla nad õhtu otsa koridoris purjus peaga ehk siis kõvasti ja valesti muudkui laulnud. Margaret rääkis kõike nii naljakalt ja detailselt, et me irvitasime pool õhtut ja päev muutus kohe paremaks. Hullud eestlased :)) Ma ei kujuta ette, mida receptioni inimesed sellest kala tapmisest arvata võisid, sest köögis on kaamerad üleval. Aga peale seda visati nad vist siit välja ka või läksid ise, ma ei tea, igatahes ei meie ega Margareta ei ole neid rohkem näinud. Igal juhul kui keegi hostelist küsib, et kust me pärit oleme ja kuulevad, et eestlased, siis hakkavad kõik irvitama ja räägivad kala tapmisest.... Nädal aega peale Margaretaga tutvumist tuli tema ka meiega samasse firmasse tööle. Puhtalt sellepärast, et mingit muud tööd polnud saada. Kahjuks pidas ta ainult kaks nädalat vastu. Tal ei tulnud see müümine üldse välja ja siis ei ole mõtet seda teha, sest pead kõvasti tööl käimisele peale maksma. See nädal jäi tema viimaseks nädalaks. Margareta on siiani Austraalias põllutööd teinud, sest tahab teise aasta viisat ka saada. Ehk selleks, et teiseks aastaks veel Austraalia viisat saada, pead 88 päeva kuskil farmis või põllu peal rügama. Meie ei ole siiani teise aasta viisast huvitatud olnud ja seega üritame sellist tööd nii kaua vältida kui vähegi õnnestub mingi muu tööots saada.

Hostelis tutvusime veel kanadalanna Shealiniga kelle vanaisa on eestlane, Esimese maailmasõja ajal läks Kanadasse. Shealin ise aga ei ole Eestis käinud, ta on tänu vanaisale meist ainult lugusid kuulnud. Vanaisa pidi väidetavalt siiani eesti keelt oskama, aga lastele eesti keelt edasi ei õpetatud. Ja siis oli meil nädal aega siin veel väga armas jaapanlanna Kurumi. Üks nädal oli tõeliselt lahe, kui kõik viiekesi õhtul kell üheksa söögilaua taha kogunesime ja maast ja ilmast rääkisime. Nii põnev oli õhtuti nendega rääkida, nii palju asju on, mida me nende rahvuste kohta ei tea. Kujutate ette, et jaapanlased ei tähista sünnipäevasid. Sünnipäevasid tähistatakse ainult esimesed 13 eluaastat, peale seda ei mingit sünnipäeva, küünlaid ega kingitusi! Et vanaks saamine ei ole midagi, mida tähistada. Ja siis nad ei tantsi üldse. Ei lähe õhtul välja kuskile tantsima. On olemas ainult rahvatants, mida tantsitakse erilistel sündmustel. Uskumatu on see maailm ikka, nii põnev on selliseid asju kuulda. Kahjuks läks Kurumi nüüd ära tomateid korjama. Ta tahab ka teise aasta viisat saada ning Brisbane'is ei leidnud ta mingit muud tööd. Ehk me ikka veel kohtume temaga kuskil. Eelmisel nädalavahetusel oli meil suur sündmus ka. Tegime Margareta ja Markoga kartulisalatit. Pea kuus kuud pole seda söönud. Ma ei ole tahtnud seda teha, sest kõik toorained maitsevad siin hoopis teistmoodi. Aga Margareta oli täpselt välja uurinud millisest poest milliseid tooraineid osta ja nii tegime hirmus suure potitäie kartulisalatit, mida siis kaks päeva mõnuga sõime. Maitses peaaegu nagu kodus. Ma imestasin, et hapukoor maitseb siin täpselt nii nagu eestis. Hea vorsti leidmisega on suuremad raskused. Salati söömine oli nii suur sündmus, et tegime sellest kohe pilte ka :) Tegime salatit laupäeval, 25. aprillil, kui kohalikel oli jälle püha ja me ei pidanud tööle minema. Siin oli Anzac Day ehk mälestati kõiki sõdades hukkunuid. Veteranid marssisid tänavatel ja kõik poed ja asutused olid kinni. Pühapäeval, 26. aprill käisime Margareta ja Kurumiga taas ühepäevasel tripil Surfers Paradise'i. Käisime lihtsalt rannas päevitamas ja ujumas. Tunneme ookeanist nii puudust. Mõnus on seal Surfersis. Kahjuks oli mõlemal korral meri täiesti mittesurfatav, ehk väääga vaikne. Enne üles põhja liikumist peame ikka tegema väikese haagi Bayron Baysse või vähemalt sinna kanti ja ühe surfipäeva. Põhjapool on Great Barrier Riff ja seal ei ole üldse võimalik surfata.
01.mai, suurel töörahva pühal pidime meie tööl käima. Siin riigis on nimelt napakas seadus, et nädala sees oleva püha asemel antakse vabaks sellele järgneva nädala esmaspäev. Volbiriööst ei teata siin samuti midagi.

Ja siis veel paar sõna selgituseks esimese kahe pildi kohta. Jalutasime teisel päeval Brisbane's ringi ja tegime väikese istumise pausi rahvusraamatukogu esisel platsil. Äkki nägime mingit saba rohu sees vonklemas. Haarasime kohe fotoka ja tegime pilti. Mingi sisaliku taoline loom on, aga jube suur: umbes meetrine (ninast saba otsani välja)! Aga hästi ilus värviline. Ja meid muidugi kartis, aga saime paar pilti siiski tehtud. Natukene aega hiljem tuli teine veel nähtavale ja siis nad kahekesi passisid meid :) Hiljem oleme taolisi loomakesi veel parkides näinud. Selline oli siis meie esimene foto Brisbane'i linnast :)

Aga piltidega võib üldse aega minna, enne kui neid näha saate, sest mingi ahv on meil ühikas interneti ära varastanud, üldse ei saa pilte üles laadida. Ehk kunagi ikka kuskil saame nad üles panna.

1 kommentaar:

varsa ütles ...

Vaatasin kartulisalati söömise pilte - vahva! Muide, see on vist väga universaalne toit: mul õnnestus ka siin Iisraelis vabariigi aastapäevaks täitsa ehtne eestimaitseline kartulisalat valmistada...
Olge tublid ja kangesti tahaks näha juba. Marin