reede, 21. august 2009

Tagasi kodus

Kõik läks hästi ja oleme juba kaks nädalat kodumaal tagasi olnud. Viimased lennud läksid kõik plaanipäraselt ja isegi pagas jõudis kõikjale kohale.

Istanbuli lennujaam oli paras šokk. Seisime tund aega passikontrolli sabas. Õnneks me viisat ei vaja, sest viisa sabas tuli muidu veel pool tundi lisaks seista. Õnneks vist seagrippi ei saanud (ptüi-ptüi-ptüi). Aga mõtlesime, et kui kuskilt mujalt seda siiani külge ei pookinud, siis seal lennujaamas saame raudselt. Need inimesed ei oska ju järjekorras seista, mis tähendas, et meeletu rahvamass trügis elu eest väikese piirivalvuri luugi juurde. Ümberringi kõik aevastasid ja köhisid, ruumis oli lämbe ja õhku absoluutselt ei olnud, väikesed lapsed oksendasid rivis... Minagi võitlesin õhu- ja vedelikupuuduse käes ja püüdsin järjekorda mitte ära minestada. Mõttes mõlkus ainus soov tempel passi saada ja otsejoones kuskilt joogivett saada. Käisime temperatuuriandurite alt ka läbi ja osad inimesed kutsuti järjekorrast ära ning neile pisteti temperatuurimõõdik kõrva. Targemad inimesed kandsid nina ja suud katvat maski. Ise oleks ka seda sel hetkel tahtnud.

Tempel passis marssisime väsinutena oma pagasit otsima. Väsinud olime mitte ainult pika lennupäeva tõttu, vaid ka ajavahe pärast. Istanbuli piiri ületades oli kell meie jaoks juba üks öösel (kohalik kell 19.00). Püüdsime lennujaamas "tüütajaid" vältida, kes hakkasid meile kohe rääkima, et metroo on väga ohtlik ja sõidab linna väga kaua. "Meie shuttle buss sõidab kõigest pool tundi ja maksab väga vähe - 50 liiri inimene." Ei no tere hommikust. Meie kahene tuba hostelis maksis 65 liiri, miks me peaksime siis linna sõitmiseks maksma 100 liiri? Me olime targemad ja marssisime metroojaama. Metroo on Istanbulis väga korralik: puhas, konditsioneeriga, sõidab poole tunniga kesklinna ja pilet maksab kõigest 1.50 liiri! "Tüütajad" üritavad ikka korralikult esimest korda riiki saabuvatel turistidel naha üle kõrvade tõmmata.

Leidsime hosteli kergesti üles ja vajusime peagi voodisse. Väsimusest ja suhteliselt hilja voodisse minekust hoolimata olime ajavahe tõttu kell kuus hommikul juba ärkvel. Kella kaheksani vähkresime voodis, kuid siis andsime alla ja läksime hommikust sööma. Riia lennuni oli veel aega ja jalutasime kaks tundi vanalinnas ringi. Istanbuli vanalinn on väga ilus ja kohutavalt palju turimigruppe jooksis vaatamisväärsuste vahel ringi. Linnatänavatel kohatud kauplejad olid oluliselt vähem pealetükkivamad kui kahe aasta eest. Kell oli üheksa hommikul, aga välitermomeeter näitas 31 kraadi. Mõtlesime, et kas see saab tõsi olla. Sest tegelikult ei olnud meil üldse üleliia palav. Kui me järgmist termomeetrit veel nägime, mis samuti üle kolmekümne näitas, siis jäime uskuma. Aga mõtlesime, et mis temperatuurid meil Malaisias siis olid, sest siin kannatas vabalt mööda linna kõndida ja turisti panna.

Jõudsime kolm tundi enne lennuki väljumist lennujaama. AirBalticu check-in avati alles kaks tundi enne väljumist. Taaskord tuli seista piinavad pool tundi passikontrolli järjekorras. Lennuk sai inimesed õigeaegselt peale ja ootasin juba põnevusega Riiga jõudmist. Kahjuks oli aga õhku tõusmise järjekord nii pikk, et kokkuvõttes jäi lend ikka pool tundi hiljaks.

Riias võtsime oma suured kotid ja marssisime välja. Süda lõi ikka väga kiiresti. Mõtleks vaid, lõpuks ometi peaks meid keegi seal väravate taga ootama! Kui palju oleme maandunud erinevates lennujaamadest ja kurvalt vaadanud, kuidas suur rahvamass kedagi väravatest ootab, aga meid ei oodanud kunagi keegi. Riia lennujaam on väga väikene ja märkasin kohe oma venda ja vennanaist. Võttis silmad vesiseks küll. Lennujaamast välja astudes lõi vastu mõnus karge õhk. Täpselt selline kodune lõhn. Nii värsket õhku ei ole ammu tundnud. Pärnusse sõit kulges kiiresti ja sujuvalt. Me pole ammu-ammu nii palju tihedat metsa näinud, kui Riia-Pärnu maantee ääres :) Kummaline oli ainult see, et ühtegi palmi ei näinud :) Harjumatu noh, aga nüüd tuleb sellega harjuda.

Maandusime oma pakkidega Marko vanemate juurede Reiu jõe ääres. Meid oli tervitama tulnud palju lähedasi inimesi. Mõlema vanemad, õed-vennad, Marko tädi ja vanatädi. Oi kui tore oli neid kõiki jälle näha. Kallistamist jätkus pikemaks ajaks. Laud oli ka kaetud kõige hea ja parema eestimaise toiduga :))

Esimesed päevad käisime ringi nagu tulnukad. Kõik oli nii harjumatu ja pidev eesti keele kuulmine oli nii kummaline. Mõnes mõttes ei ole kaheksa ja pool kuud väga pikk aeg ära olla, aga samas piisavalt, et nõuab eesti eluga uuesti harjumist. No ja tänaval liiklemisest ja autoga sõitmisest ei tasu rääkidagi. Jälle tuleb teed ületades auto (meie jaoks) valelt poolt ja esimest korda rooli istudes hakkasid loomulikult suunatulede asemel hoopis kojamehed tööle :))

Natukene reisi statistikast kah. Pidasime kogu aeg väikest exceli tabelit ja saame öelda järgmist:

ööbisime täpselt kaheksa ja poole kuu jooksul 65-s öömajas ja maksime nende eest rohkem, kui on meie siinse merevaatega kolmetoalise korteri aastane pangalaen. Aga sama raha eest saime me siis ööbida oi-oi kui jubedates hostelites ja mitme inimesega ühes toas. Rendiautoga läbisime 13 876km, lisaks veel 4952km busside ja rongidega. Kogu reisi jooksul oli meil kokku 17 lendu ning läbisime 50 000km. Kõndisime maha.... tuhandeid kilomeetreid. Me ei raatsinud just tihti ühistranspordi peale raha kulutada ja eelistasime võimalusel jalgsi kõndimist. Konkreetselt teame, et Brisbane's müügimehe ametit pidades kõndisime igal tööpäeval maha 10km, kokku kogu töötatud viie nädala jooksul siis 300km. 10km maha kõndida ei olnud üldse raske ka turisti pannes. Seega ei ole maha kõnnitud tuhanded kilomeetrid üldse mitte liialdus. Kokkuvõttena läbisime reisi jooksul ligi 70 000km.

Nägime selle aja jooksul väga palju ning seda kõike jääb meile meenutama 1900 fotot (algselt tegime loomulikult rohkem, aga untsu läinud pildid praakisime välja). Ning loomulikult õnneks ka seesama blogi, mille Marko isa on kõik välja printinud ja kaante vahele pannud.

Kõik küsivad, et kas me siis sinna ikka elama ei tahtnud jääda. Ütleme nii, et kliima ja looduse poolest on Austraalia ja teised tema ümbruses asuvad riigid vapustavad. Kuid konkreetselt Austraalia ühiskond ja elukorraldus sellist tunnet ei jätnud, et siia tahakski kuuluda ja jääda. Olime oma reisi ette võttes juba liiga vanad, liiga palju muud maailma näinud ja seetõttu Austraaliast enam ahvivaimustusse ei sattunud. See, mida sa näed turistina Austraalias reisides ja see, millise pildi riik endast loob, ei vasta päriselt tegelikkusele. Ei hakka kõikidest miinustest siin enam üle rääkima, eks need on juba varem blogis välja toodud. Mainida tasub vast veel ainult seda, et meil ei õnnestunud Austraalias kordagi kahepeale nii palju palka teenida, kui varem Eestis elades. Samuti on Eesti tehnoloogia ja IT areng ning kasutamine nii heal tasemel, et see hõlbustab igati igapäevast tööd ja toimetusi.

Austraalias saadud kogemus on äärmiselt väärtuslik ja aitab Eestit hoopis teise pilguga vaadata. Kui kliima välja arvata, siis on siin ju tegelikult hea elada. Igas teises riigis sa oled ja jääd võõraks, muulaseks. Mina tahan olla omade hulgas. Kuigi meil ei ole siin tagasi olles praegu sugugi kerge: oleme hetkel töötud ja koduta. Elame endiselt seljakottide otsas ja kodu on seal, kus on meie seljakott. Aga kõik vanemad ja vanavanemad võtavad meid vähemalt oma katuse alla ja söök (mitte kiirnuudlid!) on ka alati laual. Aitäh teile kallid sugulased!! Ning igal pool eraldatakse meile siiski omaette tuba. Te ei kujuta ette, milline õndsus on magada kahekesi toas, puhaste linade vahel ja mitu ööd järjest ühes ja samas voodis :)

Kuid ikkagi, me ei kahetse mitte midagi. See on kogemus ja elamus, mida ei saa meilt mitte keegi ära võtta. Raha ja mugavused tulevad ja lähevad, kuid elamused jäävad!

1 kommentaar:

Sandra ütles ...

Aitäh toreda seikluse eest!