Neljapäeva õhtul saabusime kenasti Brüsselisse. Uskumatu, aga Estonian Air väljus isegi viis minutit plaanitust varem :)
Tiit oli meil kohe lennujaamas vastas ja seega ei pidanud ise kuskile orienteeruma hakkama. Tiit on siis Marko sõber, kes elab juba 5 aastat oma perega Brüsselis ja töötab euroametnikuna. Tiidul ja Marial on kaks tütart ja nad elavad Brüsseli äärelinnas Tervurenis. Tervuren on ilus aedlinnak, kus valdavalt on eramajad ilusate hoovidega. Tiit ja Mariagi üürivad hetkel väga ilusat maja koos piisavalt suure hooviga, kus saab suvel grillida ja chillida.
21. november, BRÜSSEL
Reedel tutvusime Brüsseliga. Kesklinna saamiseks tuli sõita igivana trammiga ja metrooga. Me tegime siiski ainult trammisõidu ja lõpp-peatusest jalutasime vanalinna. Montgomery peatusest astusime välja ja esimene sihtpunkt oli Juubelipark koos kaunite väravatega (vt pilte). Esimene peatuspaik oli kohe väravate juures asuv Automuuseum. Muuseumis saime end uuesti üles soojendada, sest ilm oli üpris kole-kõva tuul ja kraade võis olla 4-5 ümber. Nii et esialgu ei õnnestunud soojemasse kliimasse saada.
Automuuseumis võis näha sõiduvahendeid alates tõldadest kuni tänapäevaste autodeni välja.
Edasi liikusime eurokvartali poole ehk siis suured betoonist ja klaasist majalahmakad. Euroametnike maju oli kohutavalt palju ja erilist arhitektuurilist väärtust neis ei olnud. Tunnen siiralt kaasa neile, kellel on vaja nendes majades koosolekutel käia, seal ikka annab õiget ruumi üles leida.
Brüsseli vanalinn on tüüpiline Eruoopa vanalinn. Ilus, kompaktne ja lihtne liigelda. Saime Tiidu käest isegi linnakaardi, aga seda ei läinud vaja, linnas kordagi ära ei eksinud. Loomulikult on vanalinn paksult täis shokolaadipoode ja kõik väidavad, et just selles poes on maailma kõige parem Belgia shokolaad. Poodide vaateaknad olid väga ilusad ja sissekutsuvad. Loomulikult käisime ära ka Pissiva Poisi juures ja õhtul pubituuri ajal näitas Tiit meile, et on olemas ka Pissiv Tüdruk.
Vanalinnast suundusime metrooga järgmiste turismiatraktsioonide juurde - Aatom ja Mini-Euroopa. Aatom on hirmus suur ja mitte just kõige kaunim ehitis. Aatomi sisse saab ka minna ja vaadata kogu linna ülevaltpoolt, kahjuks oli selleks hetkeks ilm nii koledaks läinud, et linna polnud kuigi hästi enam näha. Just see hetk, kui me metroost välja tulime ja Aatomi juurde suundusime, tuli päeva kõige suurem padukas ja mitte kuskile ei olnud varjuda. Ühesõnaga Aatomi piletikassasse jõudes olime läbimärjad ja see tuul seal juures veel oli lihtsalt kohutav. Kahjuks jäi meil ka Mini-Euroopa nägemata, sest vihma ainult kallas. Aga Mini-Euroopa idee poolest on siis suur park, kus on kõikide Euroopa riikide iseloomulikemate asjade maketid. Kas siis miniatuurne raekojaplats, Pisa torn, Eifeli torn jne. Kuna olime läbimärjad, siis tahtsime Tiidu juurde minna ja enne õhtust pubituuri riideid vahetada. Sellest sai tõeline 2,5 tunnine seiklus. Sest loomulikult eksisime me kojuteel ära. Kui me oleksime läinud metroo ja trammiga, oleksime kenasti ja kiirelt kohale jõudnud, aga vihma ju sadas ja bussipeatus oli kodule lähemal kui trammipeatus, seetõttu tahtsime metroo lõpp-peatusest bussi võtta. Maria hommikul ütles, millised bussid siin käivad ja et need sõidavad umbes pool tundi. Istusime bussi ja kui olime juba 30 min sõitnud, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud, hakkasime pisut muretsema. Kaardilt olime juba ammu väljas ja telefoni gps näitas, et liigume Tervurenist üha kaugemale. 40 minuti pärast hüppasime mingis väikeses linnakeses bussist maha ja proovisime aru saada, kus me oleme. Helistasime Tiidule ja ta tuli autoga meile järgi. Ma jõudsin veel nalja teha, et varsti Tiit helistab, et ma olen nüüd teie poolt kirjeldatud kiriku ees, aga kus teie olete? Ja täpselt nii juhtuski!!! Meie olime kiriku ees ja Tiit oli kiriku ees ja täpselt samal tänaval asusime, aga üksteist me ei näinud. Me olime erinevates väikelinnades. Lõpuks leidsime ühest bussipeatusest kaardi ja saime teada, kus linnakeses me oleme ja kus arvatavasti Tiit on. Mõne aja pärast saime siiski õnnelikult kokku ja Tiit tõi meid autoga koju. Ja kõige toredam asja juures oli see, et Maria sõnul tulime me bussi pealt liiga vara maha! Buss sõidabki hirmsa tiiruga Tervurenisse ja kuna linnast tulles olid veel ummikud, siis kulus sõiduks rohkem aega. Nojah, seiklus missugune :)
Jõime kodus brändiga teed ja saime uuesti sooja. Õhtul käisime Tiiduga Brüsselis pubituuril. Pubid nagu pubid ikka, ainult õllejoomine on siin paras teadus. Õllesorte on kohutavalt palju ja mis kõige tähtsam, iga õlle jaoks on spetsiaalne klaas, millest seda jooma peab. Ühes Raekoja platsil asuvas kohas ei serveeritudki meile soovitud õlut just sellepärast, et neil ei ole hetkel selle õllesordi jaoks sobivat klaasi. Uskumatu kas pole? Ei tea, kuidas klaas õllemaitset muudab, sest kodus jood ju ikka suvalisest klaasist või otse pudelist seda. Õllede koha pealt veel nii palju, et 0,5l õlu on tõeline haruldus, enamasti on õlled 0,25 või 0,33l purgis-pudelis. Ja enamasti on õlledel kraade alates 6,6-st.
22. november, ANTWERPEN
Laupäeval tegime väljasõidu Antwerpeni. Siin on igal pool kiirteed, tänu millele on võimalik väga kiiresti igale poole jõuda ja vahemaadest ei räägita kilomeetritest, vaid, et see koht on umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Kiirteel võib sõita 120km tunnis. Antwerpen on ilus sadamatega kanaliäärne linn. Vanalinn on ilus nagu ikka ja seal nägin mina esimest korda elus ka punaste laternate tänavat. Ikka seda kõige ehedamat, kus pikk tänav on täis vaateaknaid ja iga akna peal keegi end pakub. Ja "kaupa" oli palju, igas suuruses, rahvuses ja vanuses. Ja kui Brüsselis oli palju shokolaadipoode, kus müüdi igasuguseid shokolaadist tehtud kujukesi (jõuluvana, karu jms), siis Antwerpenis oli shokolaadi sekspood, mille vaateaknal ilutses suur shokolaadist peenis! See vist lööb peenisekujulise küünla üle :) Kuidas on Gerli, küünal on juba aknalaauale sätitud? :)
Antwerpenis hakkas juba lund sadama, mis novembrikuus tähendab kohalike elanike jaoks suhteliselt looduskatastroofi. Ühesõnaga ilm läks järjest külmemaks ja lumisemaks. Kohe mitte ei õnnestunud meil talve vahele jätta :(
Õhtul käisime eestlaste kogunemisel. Tiidul tuli kontorisse tööle kaks uut eestlast ja nemad võõrustasid kohapealseid eestlasi. Enamus kutsutuid olid juba aastaid Brüsseli elanud ja töötanud. Aga selliseid perekondlikke koosviibimisi pidi toimuma umbes kord kuus või nii tihti, kui keegi korraldada viitsib. Üldiselt on siinsed eestlased väga aktiivsed omavahel suhtlema ja erinevaid üritusi korraldama. Ühiskonda sulandumine väga hästi ei õnnestu. Tiit ütles, et temal ei ole ühtegi flaamlasest sõpra, kõik sõbrad on ikka töö juurest. Samas on üsna raske siin ka sulanduda, et kelle ühiskonda sa sulandud - kas flaamlaste või prantslaste? See tähendab ühtlasi kas flaami või prantsuse keele valdamist. Ühiskond on siin väga multikultuurne ja ilmselt tekibki küsimus, et millisesse kultuuri siis üldse sulanduma peaks. Igatahes inglise keelega saab õnneks ka väga hästi hakkama.
23. november, BRUGGE ja GENT
Pühapäeval kodust välja sõites oli lumi küll kergelt maas, aga Bruggesse sõit läks siiski kiiresti-täpselt tund aega mööda kiirteed ja olimegi kohal. Brugge on väga, väga ilus ja maaliline linn. Enamus linnasüdamest koosneb 17.sajandil ehitatud majadest, linnu läbivad mitmed väikesed kanalid, kanalite kohal on kivist ja kergelt juba smblaga kaetud kaarsillad. Seal võiks lõputult pilte teha, igal sammul ahhetad, kui ilus maja, kui ilus sild jne. Suvel on kindlasti äärmiselt mõnus kanaliäärses välikohvikus istuda ja kogu seda ilu nautida. Linn on mõnusalt väikene ja vaikne. Isegi suvel pidi seal suhteliselt vaikne olema. Me hoidsime end ikka tagasi, aga põhimõtteliselt võiks seal linnas sadu pilte teha, sest igal sammul kohtab midagi väga ilusat. Bruggest lahkudes hakkas aina rohkem lund sadama, aga sellest hoolimata tahtsime ikka Gentis ka ära käia, mis pärast ei osutunudki nii heaks mõtteks.
GENT
Genti sõitsime ca pool tundi Brüsseli poole tagasi. Gent sarnaneb Bruggele, on veel väiksem ja rohkem on linnapildis näha uusehitisi. Asutusime Genti peaväljakul sisse minu jaoks seni nähtust kõige suuremasse katedraali. Katedraali läbi kõndimiseks kulus ca 10-15 minutit ja õue astudes saime tõelise üllatuse osaliseks - maa oli valge ja lund tuiskas kõvasti. Mõtlesime ikka ilma trotsides vanalinnale kiiresti tiiru peale teha. Kokkuvõttes kujunes jalutsukäigust siiki ainult enda jalgade ette vaatamine, sest lund tuiskas nii kõvasti, et absoluutselt võimatu oli pea laiali otsas linnas ringi vaadata. Käisime kiiresti populaarsemad kohad läbi ja kahjuks ei olnud võimalik isegi pildistada, sest raskusi oli enda ette nägemisegagi. Samuti sai fotoka objektiiv kiiresti märjaks ja siis ei tulnud enam üldse midagi välja. Ca poole tunniga mattus kogu linn paksu ja raske lumelörtsi sisse ning me ise nägime auto juurde jõudes tõelised lumememmed välja. Ja siis hakkas pikk ja vaevaline tee Brüsseli poole. Tegelt oli meil vaja sõita natukene üle 50 kilomeetri, mis tavaoludes oleks tähendanud umbes pooletunnist autosõitu, aga meil kulus koju jõudmiseks ei rohkem ega vähem kui 3 tundi... Kiirtee oli paksu lumevaibaga kaetud, maksimmum kiirus oli 40km tunnis, enamasti sai siiski kulgetud kiirusega 20-30km tunnis. Igal pool oli õnnetusi, autod ei saanud väiksematestki tõusudest üles, linnas olid tunnelid kinni pandud. Ühesõnaga Belgias valitses täielik kaos, nende jaoks on tegemist ikka loodukatastroofiga. Belgias küll sajab lund, aga enamasti sulab see kohe ära ja novembrikuus on lumi ikka haruldus. Tiit näitas õhtul kodus pilte, kuidas ta veebruarikuus oma aias t-särgi väel ja paljajalu ringi paterdab. Nii, et tavaliselt on siinne kliima ikka parem kui Eestis, ainult meil ei vedanud selle ilmaga. Kuid lugedes netist, milline lumetorm Eestis on, siis siinne ilm on ikka parem. Lihtsalt lumi, mida on oluliselt vähem kui Eestis, tabas kohalikke ootamatult.
24. november, Brüssel-Frankfurt
Täna pakime uuesti oma seljakotid kokku ja jätame Belgiaga hüvasti, et suunduda Saksamaale Heidelbergi. Frankfurdi lennujaamas peaks meid ootama Nele, kellele nüüd külla suundume. Viimast korda võtab keegi meid lennujaamas veel vastu, edaspidi hakkame ise lennujaamast öömajja orineteeruma.
Suur, suur aitäh Tiidule ja Mariale, kes meid Belgias võõrustasid ja kohalikku elu-olu ja ajalugu tutvustasid. Ning tänu Tiidule, et viitsisid meiega ilma trotsides erinevates linnades turistina ringi hulkuda!
Tiit oli meil kohe lennujaamas vastas ja seega ei pidanud ise kuskile orienteeruma hakkama. Tiit on siis Marko sõber, kes elab juba 5 aastat oma perega Brüsselis ja töötab euroametnikuna. Tiidul ja Marial on kaks tütart ja nad elavad Brüsseli äärelinnas Tervurenis. Tervuren on ilus aedlinnak, kus valdavalt on eramajad ilusate hoovidega. Tiit ja Mariagi üürivad hetkel väga ilusat maja koos piisavalt suure hooviga, kus saab suvel grillida ja chillida.
21. november, BRÜSSEL
Reedel tutvusime Brüsseliga. Kesklinna saamiseks tuli sõita igivana trammiga ja metrooga. Me tegime siiski ainult trammisõidu ja lõpp-peatusest jalutasime vanalinna. Montgomery peatusest astusime välja ja esimene sihtpunkt oli Juubelipark koos kaunite väravatega (vt pilte). Esimene peatuspaik oli kohe väravate juures asuv Automuuseum. Muuseumis saime end uuesti üles soojendada, sest ilm oli üpris kole-kõva tuul ja kraade võis olla 4-5 ümber. Nii et esialgu ei õnnestunud soojemasse kliimasse saada.
Automuuseumis võis näha sõiduvahendeid alates tõldadest kuni tänapäevaste autodeni välja.
Edasi liikusime eurokvartali poole ehk siis suured betoonist ja klaasist majalahmakad. Euroametnike maju oli kohutavalt palju ja erilist arhitektuurilist väärtust neis ei olnud. Tunnen siiralt kaasa neile, kellel on vaja nendes majades koosolekutel käia, seal ikka annab õiget ruumi üles leida.
Brüsseli vanalinn on tüüpiline Eruoopa vanalinn. Ilus, kompaktne ja lihtne liigelda. Saime Tiidu käest isegi linnakaardi, aga seda ei läinud vaja, linnas kordagi ära ei eksinud. Loomulikult on vanalinn paksult täis shokolaadipoode ja kõik väidavad, et just selles poes on maailma kõige parem Belgia shokolaad. Poodide vaateaknad olid väga ilusad ja sissekutsuvad. Loomulikult käisime ära ka Pissiva Poisi juures ja õhtul pubituuri ajal näitas Tiit meile, et on olemas ka Pissiv Tüdruk.
Vanalinnast suundusime metrooga järgmiste turismiatraktsioonide juurde - Aatom ja Mini-Euroopa. Aatom on hirmus suur ja mitte just kõige kaunim ehitis. Aatomi sisse saab ka minna ja vaadata kogu linna ülevaltpoolt, kahjuks oli selleks hetkeks ilm nii koledaks läinud, et linna polnud kuigi hästi enam näha. Just see hetk, kui me metroost välja tulime ja Aatomi juurde suundusime, tuli päeva kõige suurem padukas ja mitte kuskile ei olnud varjuda. Ühesõnaga Aatomi piletikassasse jõudes olime läbimärjad ja see tuul seal juures veel oli lihtsalt kohutav. Kahjuks jäi meil ka Mini-Euroopa nägemata, sest vihma ainult kallas. Aga Mini-Euroopa idee poolest on siis suur park, kus on kõikide Euroopa riikide iseloomulikemate asjade maketid. Kas siis miniatuurne raekojaplats, Pisa torn, Eifeli torn jne. Kuna olime läbimärjad, siis tahtsime Tiidu juurde minna ja enne õhtust pubituuri riideid vahetada. Sellest sai tõeline 2,5 tunnine seiklus. Sest loomulikult eksisime me kojuteel ära. Kui me oleksime läinud metroo ja trammiga, oleksime kenasti ja kiirelt kohale jõudnud, aga vihma ju sadas ja bussipeatus oli kodule lähemal kui trammipeatus, seetõttu tahtsime metroo lõpp-peatusest bussi võtta. Maria hommikul ütles, millised bussid siin käivad ja et need sõidavad umbes pool tundi. Istusime bussi ja kui olime juba 30 min sõitnud, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud, hakkasime pisut muretsema. Kaardilt olime juba ammu väljas ja telefoni gps näitas, et liigume Tervurenist üha kaugemale. 40 minuti pärast hüppasime mingis väikeses linnakeses bussist maha ja proovisime aru saada, kus me oleme. Helistasime Tiidule ja ta tuli autoga meile järgi. Ma jõudsin veel nalja teha, et varsti Tiit helistab, et ma olen nüüd teie poolt kirjeldatud kiriku ees, aga kus teie olete? Ja täpselt nii juhtuski!!! Meie olime kiriku ees ja Tiit oli kiriku ees ja täpselt samal tänaval asusime, aga üksteist me ei näinud. Me olime erinevates väikelinnades. Lõpuks leidsime ühest bussipeatusest kaardi ja saime teada, kus linnakeses me oleme ja kus arvatavasti Tiit on. Mõne aja pärast saime siiski õnnelikult kokku ja Tiit tõi meid autoga koju. Ja kõige toredam asja juures oli see, et Maria sõnul tulime me bussi pealt liiga vara maha! Buss sõidabki hirmsa tiiruga Tervurenisse ja kuna linnast tulles olid veel ummikud, siis kulus sõiduks rohkem aega. Nojah, seiklus missugune :)
Jõime kodus brändiga teed ja saime uuesti sooja. Õhtul käisime Tiiduga Brüsselis pubituuril. Pubid nagu pubid ikka, ainult õllejoomine on siin paras teadus. Õllesorte on kohutavalt palju ja mis kõige tähtsam, iga õlle jaoks on spetsiaalne klaas, millest seda jooma peab. Ühes Raekoja platsil asuvas kohas ei serveeritudki meile soovitud õlut just sellepärast, et neil ei ole hetkel selle õllesordi jaoks sobivat klaasi. Uskumatu kas pole? Ei tea, kuidas klaas õllemaitset muudab, sest kodus jood ju ikka suvalisest klaasist või otse pudelist seda. Õllede koha pealt veel nii palju, et 0,5l õlu on tõeline haruldus, enamasti on õlled 0,25 või 0,33l purgis-pudelis. Ja enamasti on õlledel kraade alates 6,6-st.
22. november, ANTWERPEN
Laupäeval tegime väljasõidu Antwerpeni. Siin on igal pool kiirteed, tänu millele on võimalik väga kiiresti igale poole jõuda ja vahemaadest ei räägita kilomeetritest, vaid, et see koht on umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Kiirteel võib sõita 120km tunnis. Antwerpen on ilus sadamatega kanaliäärne linn. Vanalinn on ilus nagu ikka ja seal nägin mina esimest korda elus ka punaste laternate tänavat. Ikka seda kõige ehedamat, kus pikk tänav on täis vaateaknaid ja iga akna peal keegi end pakub. Ja "kaupa" oli palju, igas suuruses, rahvuses ja vanuses. Ja kui Brüsselis oli palju shokolaadipoode, kus müüdi igasuguseid shokolaadist tehtud kujukesi (jõuluvana, karu jms), siis Antwerpenis oli shokolaadi sekspood, mille vaateaknal ilutses suur shokolaadist peenis! See vist lööb peenisekujulise küünla üle :) Kuidas on Gerli, küünal on juba aknalaauale sätitud? :)
Antwerpenis hakkas juba lund sadama, mis novembrikuus tähendab kohalike elanike jaoks suhteliselt looduskatastroofi. Ühesõnaga ilm läks järjest külmemaks ja lumisemaks. Kohe mitte ei õnnestunud meil talve vahele jätta :(
Õhtul käisime eestlaste kogunemisel. Tiidul tuli kontorisse tööle kaks uut eestlast ja nemad võõrustasid kohapealseid eestlasi. Enamus kutsutuid olid juba aastaid Brüsseli elanud ja töötanud. Aga selliseid perekondlikke koosviibimisi pidi toimuma umbes kord kuus või nii tihti, kui keegi korraldada viitsib. Üldiselt on siinsed eestlased väga aktiivsed omavahel suhtlema ja erinevaid üritusi korraldama. Ühiskonda sulandumine väga hästi ei õnnestu. Tiit ütles, et temal ei ole ühtegi flaamlasest sõpra, kõik sõbrad on ikka töö juurest. Samas on üsna raske siin ka sulanduda, et kelle ühiskonda sa sulandud - kas flaamlaste või prantslaste? See tähendab ühtlasi kas flaami või prantsuse keele valdamist. Ühiskond on siin väga multikultuurne ja ilmselt tekibki küsimus, et millisesse kultuuri siis üldse sulanduma peaks. Igatahes inglise keelega saab õnneks ka väga hästi hakkama.
23. november, BRUGGE ja GENT
Pühapäeval kodust välja sõites oli lumi küll kergelt maas, aga Bruggesse sõit läks siiski kiiresti-täpselt tund aega mööda kiirteed ja olimegi kohal. Brugge on väga, väga ilus ja maaliline linn. Enamus linnasüdamest koosneb 17.sajandil ehitatud majadest, linnu läbivad mitmed väikesed kanalid, kanalite kohal on kivist ja kergelt juba smblaga kaetud kaarsillad. Seal võiks lõputult pilte teha, igal sammul ahhetad, kui ilus maja, kui ilus sild jne. Suvel on kindlasti äärmiselt mõnus kanaliäärses välikohvikus istuda ja kogu seda ilu nautida. Linn on mõnusalt väikene ja vaikne. Isegi suvel pidi seal suhteliselt vaikne olema. Me hoidsime end ikka tagasi, aga põhimõtteliselt võiks seal linnas sadu pilte teha, sest igal sammul kohtab midagi väga ilusat. Bruggest lahkudes hakkas aina rohkem lund sadama, aga sellest hoolimata tahtsime ikka Gentis ka ära käia, mis pärast ei osutunudki nii heaks mõtteks.
GENT
Genti sõitsime ca pool tundi Brüsseli poole tagasi. Gent sarnaneb Bruggele, on veel väiksem ja rohkem on linnapildis näha uusehitisi. Asutusime Genti peaväljakul sisse minu jaoks seni nähtust kõige suuremasse katedraali. Katedraali läbi kõndimiseks kulus ca 10-15 minutit ja õue astudes saime tõelise üllatuse osaliseks - maa oli valge ja lund tuiskas kõvasti. Mõtlesime ikka ilma trotsides vanalinnale kiiresti tiiru peale teha. Kokkuvõttes kujunes jalutsukäigust siiki ainult enda jalgade ette vaatamine, sest lund tuiskas nii kõvasti, et absoluutselt võimatu oli pea laiali otsas linnas ringi vaadata. Käisime kiiresti populaarsemad kohad läbi ja kahjuks ei olnud võimalik isegi pildistada, sest raskusi oli enda ette nägemisegagi. Samuti sai fotoka objektiiv kiiresti märjaks ja siis ei tulnud enam üldse midagi välja. Ca poole tunniga mattus kogu linn paksu ja raske lumelörtsi sisse ning me ise nägime auto juurde jõudes tõelised lumememmed välja. Ja siis hakkas pikk ja vaevaline tee Brüsseli poole. Tegelt oli meil vaja sõita natukene üle 50 kilomeetri, mis tavaoludes oleks tähendanud umbes pooletunnist autosõitu, aga meil kulus koju jõudmiseks ei rohkem ega vähem kui 3 tundi... Kiirtee oli paksu lumevaibaga kaetud, maksimmum kiirus oli 40km tunnis, enamasti sai siiski kulgetud kiirusega 20-30km tunnis. Igal pool oli õnnetusi, autod ei saanud väiksematestki tõusudest üles, linnas olid tunnelid kinni pandud. Ühesõnaga Belgias valitses täielik kaos, nende jaoks on tegemist ikka loodukatastroofiga. Belgias küll sajab lund, aga enamasti sulab see kohe ära ja novembrikuus on lumi ikka haruldus. Tiit näitas õhtul kodus pilte, kuidas ta veebruarikuus oma aias t-särgi väel ja paljajalu ringi paterdab. Nii, et tavaliselt on siinne kliima ikka parem kui Eestis, ainult meil ei vedanud selle ilmaga. Kuid lugedes netist, milline lumetorm Eestis on, siis siinne ilm on ikka parem. Lihtsalt lumi, mida on oluliselt vähem kui Eestis, tabas kohalikke ootamatult.
24. november, Brüssel-Frankfurt
Täna pakime uuesti oma seljakotid kokku ja jätame Belgiaga hüvasti, et suunduda Saksamaale Heidelbergi. Frankfurdi lennujaamas peaks meid ootama Nele, kellele nüüd külla suundume. Viimast korda võtab keegi meid lennujaamas veel vastu, edaspidi hakkame ise lennujaamast öömajja orineteeruma.
Suur, suur aitäh Tiidule ja Mariale, kes meid Belgias võõrustasid ja kohalikku elu-olu ja ajalugu tutvustasid. Ning tänu Tiidule, et viitsisid meiega ilma trotsides erinevates linnades turistina ringi hulkuda!
3 kommentaari:
Na ma arvan, et Gerli küünal on ka väääääga asjakohane ;)
Mul käisisd eelmine nädal kaks noort soojamõõdikupanija-poissi ja need vaatasid küll seda küünalt väga kahtlase näoga. Ja kuna Veixi kodus pole, siis neil võis päris kummaline mulje jääda :):):)
Postita kommentaar