Canberra ja 3 kuud täis!

Märkamatult on juba kolm kuud möödunud. Selle aja sisse on mahtunud palju põnevaid seiklusi ja elamusi, kuid natukene ka juba koduigatsust. Veebruari alguses tekkis minul kerge masendus ja koduigatsus. Nägin mitu ööd järjest unes oma vanemaid ja Pätut. Need olid rasked päevad. Töö oli lihtsalt nii masendav ja need neetud prussakad ja pidev hostelis olev kopituse ja mustuse lõhn ajab hulluks. Lisaks oli vahetuse vanema tüdrukul ema ja tädi siin külas. Jaana ema on soomlanna ja nii kaugel kodust tunduvad soomlased peaaegu nagu omad. Ilmselt oli see ka üks põhjus, miks äkki hirmus koduigatsus tekkis. Neil päevil oli tõeliselt raske motivatsiooni leida ja mõista, miks ma siin olen ja miks me teeme sellist tööd nagu me praegu teeme ja elame sellises urkas. Õnneks ei ole ükski mõõn igavene, mõõnale järgneb alati tõus. Peale pikka töönädalat saabusid jälle vabad päevad, ilm oli soe ja päikeseline ning masendus lahkus vabade päevade jooksul.

Ilmast rääkides peab kindlasti mainima, et meiega on kõik korras, Sydney ei põle ja hirmsad lubatud kuumalained jäid siinkandis tulemata. Viimasel nädalal on ilm isegi väga vilets siin olnud. Pidevalt sajab ja temperatuur on ainult 20-22 kraadi päeval. Sydney ümbruses (ca 200 km kaugusel) on küll metsatulekahjusid, aga siin ei ole asi pooltki nii hull, kui Victoria ja Lõuna-Austraalia osariikides. Seal on temperatuur endiselt üle neljakümne kraadi ja iga päev kuuleme aina kasvavat hukkunute arvu. Kuumalaine on siin tõeliselt erakordne olnud. Tasmaanial Hobartis oli jaanuaris ajaloo 7 kõige kuumemat päeva, kõik üle 40 kraadi, oli öö, kus Adelaides ei langenud temperatuur alla 33 kraadi, Adelaidest 100 km põhjapool mõõdeti sõjaväelennuväljal kell 3 öösel 42 kraadi sooja, Melbournes kukkusid kuumarekordid. Rongiliiklus seisis kuna rööpad olid kõverad. Sydneys oli viimase paarikümne aasta kõige kuivem jaanuar.

Me oleme praegu igal juhul suure õnnega koos, et just Sydneysse peatuma jäime, sest Lõuna-Austraalia põleb ja põhja poolne Queensland upub troopiliste tormide tagajärjel. Päris hirmsad üleujutused on seal olnud ja paljud inimesed kodutuks jäänud ning isegi hukkunud. Ja mitte ainult üleujutus ei ole surmade põhjuseks. Surma põhjustavad ka krokodillid, kes üleujutuse tõttu tänavatel ja inimeste kodude vahel ujuvad. Brr. Päris hirmus. Nüüd aga taas positiivsematest asjadest.

Ühel nädalavahetuse vaba päeva õhtupoolikul käisime jälle pargis pikniku pidamas. Nautisime vaadet ooperimajale ja Harbour Bridge'le ja jõime veini. Pimeduse saabudes hakkasime koju jalutama ja nägime, et pargiservas näidatakse vabaõhukino. Väga lahedalt oli asi jälle korraldatud. Hiiglaslik ekraan oli püsti pandud vette. Ekraani taustaks oli siis lahesopp, Sydney pilvelõhkujate panoraam, ooperimaja ja Harbour Bridge. Vaatajad istusid pargis mäe serval. Loomulikult oli tegemist aiaga piiratud alaga, kuhu müüdi pileteid 16 dollarit tükk. Aga meie leidsime trepid, mille ülemiselt astmelt oli ekraan ilusti näha ja heli kostus ka väga hästi. Istusime aga trepile maha ja vaatasime filmi „I Loved You So Long“. Lugesin nädal tagasi lehest selle filmi arvustust ja mõtlesin, et peaks kinno vaatama minema. Nüüd nägin tasuta filmi ära ja lisaks saime vabaõhukino elamuse osaliseks ka. Lahe.

Huvitav oleks lugeda statistikat, kui palju noori eestlasi praegu Austraalias on. Me kohtusime järjekordse eestlasega ja seekord mitte ainult korraks. Nimelt registreeris 07.veebruaril Ambassadori sisse Priit. Ma töötasin sel päeval teises hostelis, aga kui pühapäeva hommikul järgmise nädala üüri maksma läksin, siis nägin, et ühes kuueses toas on inimene nimega Priit. Ma arvan, et selline nimi esineb küll ainult Eestis, võtsin kohe check in lehekülje lahti ja ongi eestlane, mis eestlane :) Priidul ja Markol on palju ühist. Temagi sai just 30-aastseks ja mõtles, et kas nüüd või mitte kunagi. Jättis maha hea töökoha ja elu Tallinnas ning põrutas siia. Ta oli Eesti Energia Tallinna peakontoris peakokk. Siin tahab alguses farmis puu-ja juurviljakorjamisega tegeleda, et töökaaslastega inglise keelt praktiseerida ja siis proovib siin kuskil kokaks saada. Koka kuulutusi on üldiselt lehtedes palju näha, ilmselt ei teki tal selle ametikoha leidmisega raskusi. Päris tore on üle pika aja rohkem eesti keeles rääkida. Liiga palju inglise keelseid väljendeid ja sõnu on meil Markoga omavahelgi rääkides juba vestlusse sisse tulnud. Ja Priit nägi oma teisel päeval Sydneys suvalisel tänaval eestlasi. Kas keegi kodumaale ka veel jäänud on?

20.veebruar registreerisid Ambassadori järgmised kaks eestlast sisse! Mis toimub?

Igatahes lugesime Orkutist „eestlased Austraalias“ kommuunist, et Austraalia saatkond hakkab viisade väljastamist piirama. Selle aasta alguses sai Austraalia saatkond Berliinis nii paljude elukutselt ehitajate viisataotlusi, et ametnikud ehmusid ära. Ilmselt kõik Soomes töötuks jäänud ehitusmehed tahavad nüüd siia tulla. Aga ehitusvaldkonnas on siin ka lood hapud ja ehitajaid ei vajata. Nii mitmedki kommuuni kasutajate sõbrad said jaanuaris viisataotlusele eitava vastuse. Kui varem saatkond viisataotlusele erilist tähelepanu ei pööranud, siis nüüd hakatakse taotlusse kirja pandud infot hoolikamalt läbi lugema. Igatahes kõik, kes panevad lahtrisse: „mis valdkonnas loodad Austraalias tööd saada“ vastuseks „ehitus“, siis need võivad väga suure tõenäosusega saada eitava vastuse. Aga piirangud ei ole ainult eestlastele, kõikide eurooplaste taotlusi on hakatud hoolikamalt kaaluma. Töötute protsent on siingi väga kiiresti kasvanud. Kuigi siin ei ole asi õnneks veel pooltki nii hull, kui Eestis (nagu internetist lugeda võib on Eestis töötuse protsent juba 9?). Samuti kui meie blogi juhtub lugema keegi, kes tahab siia tööle tulla, siis ärge jumala eest tulge nii, et on olemas ainult lennukipileti raha. Paljud tulevad siia justkui kullakaevajad ja arvavad, et kohe järgmisel päeval on võimalik tööle asuda. Töökoha saamine ei ole võimatu, aga selle leidmiseks võib kuluda kolm-neli nädalat. Sest iga päev tuleb Euroopast lennukite kaupa inimesi, kes loodavad siin hea elu peale saada. Ja seetõttu on konkurents ühele ametikohale väga suur. Kohalikud tööbürood kurdavad juba lehtedes, et ehmatavalt palju inimesi helistab neile Inglismaalt ja Iirimaalt teatades, et nad astuvad homme rahatult lennukile ja uurivad, kus nad kahe päeva pärast tööle hakkavad? Tööbürood üritavad siis selgitada, et päris nii need asjad ei käi ja Austraalias on omalgi tööpuudus. Tihti lähevad töökohad paari sekundi jooksul peale kuulutuse välja panemist. Samuti valmistab suuri raskusi põllutöö saamine, sest Lõuna-Austraalias on kogu saak põlenud ja Queenslandis ära uppunud.

Canberra

Väheke helgematest asjadest ka. Otsustasime vahelduseks Sydneyst jalga lasta ja käisime 14.-15.veebruar pealinnas Canberras ära. Laupäeva varahommikul istusime bussi peale, sõit kestis kolm ja pool tundi ning pühapäeva õhtul tulime tagasi (vahemaa 300km üks ots). Selline kiire külastus. Mõtlesime alguses kaua, et ei tea, kas kaks päeva ikka on piisav aeg. Kohapeal selgus, et poolest päevast on selle linnakese jaoks küll ja veel. Austraalia pealinn on siis 300 000 elanikuga linnake, mis võrreldes teiste siinsete suurlinnadega tundub ikka paras küla. Samas linn on üpris laiali hajutatud, territooriumilt on linn suur, täis palju ilusaid rohelisi parke. Turistiatraktsioonid on linna peale laiali hajutatud, et sa ikka kogu linnakese kõik tänavad ja nurgatagused läbi käiksid. Kuna me taaskord ühistransporti linnas sees ei kasutanud, siis kulus 1,5 päeva kenasti jalutades ära. Aga me oleme suurlinna eluga ikka nii ära harjunud juba. Canberras bussist maha astudes küsisime endalt, et mis siin linnas valesti on? Vaikne on. Ma kuulen tänaval kõndides omi mõtteid. Vau. Sydneys on pidev liiklusmüra ja tänavad on ööpäevaringselt inimesi täis.

Canberra on alles 1912 paberile joonistatud. Algselt planeeriti sinna 25000 elanikku. Linna ehitamist alustati küll juba 1913, aga kiirem ehitus ja areng algas alles 1958. Linn asub 600m kõrgusel üle merepinnna. Üldiselt ei meeldinud meile see modernne linnakujundus ja arhitektuur. Linnal on kaks tsentrumit ja tänavad on järjest suuremad ringid ümber tsentrumi. Peateed on kõik väga laiad, 3 realised, kahe sõidusuunaga, laia eraldusribaga. Majad on hästi suured, monumentaalsed ja üsna eraldi. Palju on parke ja tühjust. Seetõttu paistis kogu linn väga inimtühi ja väljasurnud.

Canberra oli väga vaikne. Laupäeval oli rohkem inimesi ja autosid liikvel, aga pühapäev oli täitsa surnud. Kolm peamist vaatamisväärsust Canberras on siis vana ja uus parlamendihoone ning sõja memoriaal. Linn asub kahel pool Burley Griffini järve. Jah, kahe linnaosa vahel on väga lai ja sopiline järv. Vana parlamendihoone oli kasutuses ajavahemikul 1927-1988 ja tegemist on neoklassitsistliku valge majahiiglasega. Hoonet ümbritses igast küljest suur roosiaed, mis oli väga ilusasti hooldatud. Päris paljud roosid isegi õitsesid veel. Parlamendisaadikutel oli päris mõnus seal omi mõtteid mõlgutamas käia. Vana parlamendihoone juurest tuli natukene mäe otsa ronida ja siis jõudsime uue ja äärmiselt grandioosse parlamendihoone juurde, mida siis kasutatakse tänase päevani. Majal on väga muljetavaldav liputorn ja üldse näeb maja äärmiselt moodne ja huvitav välja. Kuna maja on Capital Hilli (pealinna mägi) otsas, siis avaneb maja eest suurepärane vaade alla vanale parlamendile ja teisel pool järve asuvale sõja memoriaalile. Seest näeb aga uus parlamendihoone tõeliselt vinge välja. Igal pool ainult läikiv marmor! Väga ilus. Hoones on on ka hiiglaslik vastuvõtu ruum/ballisaal, kus tähtsaid riigi külalisi vastu võetakse. Ning suurtes koridorid kannavad galerii rolli. Austraalial on sarnaselt Inglismaale kahekojaline parlament. Senati istungiruum näeb välja täpselt samasugune nagu Inglismaal (vaadake pilte, Marko taustaks on senati istungiruum). Maja katusel on hiiglaslik muruga kaetud terrass, kust avanevad 360kraadised vaated Canberrale. Sealt linnale alla vaadates tekib eriti küsimus, et kus see linn on, sest enamasti paistavad sealt linna ümbritsevad kõrged mäed, pargid ja puud. Mõni üksik maja ka sekka.

Edasi jalutasime üle järgmise silla kesklinna poole tagasi ja möödusime vahvast kellatornist. Tegime ühe pildi, kus on peal kellatorn (mis paistab tegelikult välja nagu mingi kõrghoone) ja taamal teletorn. Kellatorn asub väikesel saarekesel, kuhu viib jalkäijate sild ja mis on väga populaarne abiellujate hulgas. Nägime kahte pruutpaari. Kellatorni juurest viis tee kesklinna läbi hiiglasliku pargi, kus oli näha palju peresid rahulikku laupäeva veetmas või sportlasi tervisesporti tegemas. Õhtuks muutus kesklinn ka elavamaks ja meil järjekordselt vedas. Valisime Canberra külastamiseks väga õige nädalavahetuse, nimelt oli linnas käimas multikultuuri festival. Jalakäijate tänavale olid üles rivistatud telgid, kust võis osta väga paljude erinevaid rahvustoite alustades Euroopga ja lõpetades Ladina-Ameerikaga ja Aafrikaga. Isegi Boliivia toitu ja Etioopia õlut võis osta. Tänava ühes otsas oli ka suur lava, kust laupäeva õhtul oli võimalik kuulata ainult eksootilist Ladina-Ameerika muusikat. Lahe!! Kuulsime ansambleid Kolumbiast, Boliiviast, Argentiinast, Brasiiliast ja nö kodustatud lõuna ameeriklasi. Ühesõnaga kuumad Ladina-Ameerika rütmid. Tõeliselt vahva oli.

Üldiselt Austraalia hirmsasti püüab jätta endast multikultuurse rahva muljet ja näidata üles tolerantsust kõikide rahvaste vastu. Aga Marko töötas kohalikega ja käis nii paljudes kohalikes kodudes ja nägi kohalike inimeste tegeliku palet. Koduseinte vahel võivad Austraallased ikka väga rassistid veel olla. Sydneys on esinenud noorterahutusi, kes ei ole rahul, et inimesed on nii segunenud. Noored kandsid särke, millel oli kirjas: „F... off, we are full“ ehk siis „kasige minema, rohkem pole teid siia vaja“. Aasta tagasi toimus suurem lööming kohalike ja asiaatide vahel. Vanem generatsioon üritab kõike eitada ja lehtedes muudkui kirjutatakse, et meil ei ole mingit rassismi ja noored on lihtsalt ülekäte läinud. Aga kust mujalt 15-18aastsed noored oma hoiakud ja mõttemaailma saavad, kui ikka kodust või mis? Meie kui valged ja hästi inglise keelt kõnelevad eurooplased ei ole ebameeldiva suhtumise osaliseks saanud, aga asiaadid jm mitte eurooplased ja mitte ameeriklased ei ole kohe kindlasti siin avasüli oodatud.

Selgus, et need asiaadid, kes on elanud Austraalias 30 aastat või rohkem, on siia tulnud illegaalidena. Jah, ligi 50 000 hiinlast tulid kullakaevuritena juba 1850ndatel ja jäidki siia. Kohe algasid ka rassirahutused, hakkas kasvama kohalike, ehk valgete tööpuudus. Selle tulemusel võeti 1901 vastu Immigration Act mille sisuks oli keelata kõigi mitte eurooplaste sisseränne. See tähendab, et austraallasteks peeti ainult valgeid. See poliitika, tuntud ka kui 'White Australia' ehk Valge Austraalia poliitika kehtis riigis ametlikult kuni 1970- ndate aastateni. Ja Austraalia oli uhke, et nad on ainuke tõeline valgete riik.

Canberras ööbisime selle linna ainukeses hostelis (Canberra Central YHA), mis oli kõige parem hostel, kus me kõikide reiside jooksul ööbinud oleme! Hostel oli äärmiselt puhas ja lõhnas (mitte ei haisenud nagu kõik teised siin riigis) hästi. Põrandaid katsid uued ja puhtad vaibad, vooditel olid uued madratsid ja me saime lumivalged triigitud linad!! Oh see oli luksus. Loomulikult oli ta ka kõige kallim hostel, kus me ööbinud oleme, aga atmosfäär ja olme olid 100% seda väärt. Ööbisime neljases toas ja see maksis kahepeale kokku 70 dollarit (Sydneys ööbime kaheses toas 65dollari eest).

Ilm oli Canberras oluliselt külmem kui Sydneys. Päevalgi pidime käima teksade ja papudega. Esimest korda kahe kuu jooksul pidime teksad ja papud välja otsima. Öösel oli temperatuur veel eriti madal, umbes 10 kraadi ümber. Harjumatu.

Pühapäeval käisime ära suures sõja memoriaalis. Memoriaal asub tohutult suurel maa-alal ja seal on ausambad kõikidele hukkunutele alates esimest maailmasõjast kuni tänapäevani välja. Memoriaali südameks on Hall of Memory, millel on äärmiselt kaunis kuldsetest mosaiikplaatidest laotud kuppellagi. Maja mõlemas küljes on lahtised rõdud, kus on suurte plaatide peal kõikide hukkunute nimed. Sõjamemoriaal on äärmiselt sümpaatne ja ilus. Samuti on hea idee kõik ausambad ühte kohta kokku püstitada. Sellega saigi Canberra läbi. Taaskord bussi ja suhteliselt igav loksumine Sydney poole tagasi. Kahe linna vaheline maastik on väga igav, ainult põllud ja mõned mäed. Sydneys bussist välja astudes lõi mõnus troopiline õhk vastu ja tänavad olid taas rahvast ja liiklust täis. Kuidagi kodune tunne.