kolmapäev, 4. märts 2009

Austraalia omapäradest ja juhtumistest

Nüüd mõned jutukesed Austraaliast, mis seal kummalist on ja meie seiklustest. Suutsime ennast mõlemad jälle korralikult käima tõmmata, kui oma läbielamistele mõtlesime.


Metsatulekahjudest ja põhjustest:

Ei saa üle ega ümber sellest tule teemast. Eestist vaadates tundub vähe imelik, et Austraalias on igal aastal suured metsatulekahjud või rohkem nagu võsatulekahjud. Enamasti põleb metsaalune rägu ja võsa, suurte puudega ei juhtu midagi. Selle põhjuseks on siinne loodus ja eriti eukalüpti puud. Eukalüpt paljuneb seemnetega. Aga seemne kesta avanemiseks on vaja väga kõrget temperatuuri. Seetõttu 'teevad' eukalüptipuud kõik, et metsaalune põlema läheks. Puud ajavad tohutult koort, mis on nagu paber. See koor katab metsalust ja kõik puud lipendavad. Sellest on üks pilt ka Canerra albumis. Lisaks on eukalüpti õli ja aur väga kergestisüttiv, isegi plahvatusohtlik!! Ja äikest, mis selle kompoti süütaks, leidub siinmail küllaga. Kahjuks on mitmete metsatulekahjude põhjuseks ka inimeste hooletus või süütamine.

Võsatulekahjusid ei peetud siiani üldiselt inimestele väga ohtlikuks. Kehtib paar tuletõrje ja omavalitsuse poolset nõuet või soovitust. Suitsu märgates pead kohe otsustama, kas lahkud või jääd paigale oma kodu kaitsma, sest kõige ohtlikum on sõita autoga suitsu sisse. Üldiselt arvati, et maastikupõlengu oma majast eemal hoidmine ehk oma maja veega kastmine on igale inimesele jõukohane. Autoga võsapõlengu piirkonda sõites soovitatakse seisma jääda, tuled põlema panna ja inimestele tekk peale tõmmata. Tuli peaks paarikümne sekundiga autost üle puhuma ja sees olijatega ei juhtu midagi.

Seekord Victorias nii hästi ei läinud, sest tekkis nähtus nimega 'perfect firestorm' ehk täiuslik tuletorm. Selle eelduseks on pikk kuiva ja kuuma periood ja tugev tuul põlengu ajal. Põlengu päeval oli 49 kraadi sooja selles piirkonnas, õhuniiskus oli väga madal ja puhus tuul kiirusega 120km/h. Põlengu ajal tuule suund muutus 90 kraadi ja selle tulemusel tekkis väga lai tulefront. Sädemed ja põlevad lehed lendasid 15km kaugusele ja süütasid uusi tulekahjusid. Tänu tuulele ja puude kergestisüttivusele liikus ladvatuli väga kiiresti. Tänu kuumusele oli õhus palju eukalüptiaure ja eukalüptipuud lahvatasid põlema enne, kui tuli nendeni jõudis. Erinevate intensiivsete tulefrontide ühinemisel tekib nn supertuli. See tekitab enda ümber tugeva alarõhu imedes meeletult hapniku. See kiirelt tulle imetav õhuvool paneb tulelondi keerlema ja kõrgemaks venima. Tulemuseks on põhimõtteliselt tulest keeristorm ehk perfect firestorm, mida on juba väga raske peatada või kustutada. Veebis on üleval päis hea graafik, kuidas tulekeeristorm kujuneb, aga ma ei mäleta linki. See tulest keeristorm liikus edasi kiirusega 85 km/h põletades kõik, tulelondi või õigemini tulekeerise kõrgus oli 50m tavalise 20m asemel, intensiivsus ja kuumus olid nii suured, et tuletõrje ei saanud tulele lähemale kui 200m tavalise 50m asemel. Ehitised, mida tuletorm tabas, plahvatasid tugeva alarõhu tõttu. Hinnangute järgi vabanes põlengus sama palju energiat, kui 500 Hiroshima pommi plahvatamisel ja sellest oleks piisanud kogu Victoria osariigi elektriga varustamiseks kaheks aastaks.

4-5 aastat tagasi oli Sydney 16 päeva tule piiramisrõngas. Ka siis kardeti, et tekib nähtus nimega 'perfect firestorm'. Õnneks ei tekkinud. Nüüd arutatakse palju, kas pikka aega kehtinud põhimõtted, reeglid ja soovitused on ikka õiged, või peaks midagi muutma. Samuti on inimesed pahased, et neid ei hoiatatud tuletormi eest ja ei evakueeritud.

Selle pahameele tulemusena saadeti nüüd, 3 nädalat hiljem Annelale sms, kus hoiatati, et jälle on väga tuleohtlik ilm ja paluti kuulata kohalikku raadiot uuemate uudiste saamiseks. SMSi saatjaks Victoria politsei. Täna uudistest kuulsime, et Annela oli üks 3 000 000ist, kes sõnumi sai.


Surf life savers ehk vetelpääste

Tegemist siis umbes sarnase organisatsiooiniga nagu meie rannavalve. Tegeleb avalikes randades ohutuse tagamisega, lastele ujumise õpetamisega. Austraalias on see täielikult vabatahtlik poolkohustuslik organisatsioon.

Kõigepealt vabatahtlikust poolest. Kõik inimesed on vabatahtlikud ja kõik klubid elavad vaid annetustest. Paremal juhul kohalik omavalitsus ei küsi maamaksu ja/või renti maja või maa kasutamise eest. Enamasti aga küsib küll. Kogu varustus on klubi enda mure. Palka keegi ei saa. Liikmed peavad veel pealegi maksma, kuna igaühe elukindlustus on tema enda mure ja see on kohustuslik! Samas ainuüksi New South Walesi osariigis on 63000 life saverit ja 129 klubi. Klubid elavad ainuüksi kodanike annetustest ja need rahakorjamised on suured aktsioonid. Nende annetuste eest peavad klubid ostma elustamisaparaadi (absoluutselt kohustuslik), mootorpaadi, veel mingid surfilauataolised päästepaadid, millele ei oska isegi nime anda, esmaabivahendid, ruumide rent/maa maks, vee arved, kütus, side jne.

Liikmeks saab juba lapse eas. Alates 12-13 eluaastast saad sa hakata läbima koolitusi ja koguma sertifikaate. Ja neid on vaja kokku saada palju. Palju on esmaabi koolitusi, igasugu paadi juhi, selle surfilaua juhi jne koolitusi. Kõik koolitused läbinud valmis surf life saver on oma oskustelt parameediku tasemel. Surf life saverid kui organisatsioon reageerib päästeametisse või kiirabisse tulnud hädaabi kõnedele. Nad reageerivad nii vee õnnetustele kui autoavariidele, kui nad on kõige lähemal.

Nüüd siis sellest piitsast või kohustuslikust poolest. Tundub, et kõige populaarsem kultuur Austraalias on kehakultuur. Kõiksugu rahvaspordi sarju tuntud ja tundmatutel spordialadel on siin meeletult. Aga sa ei saa osa võtta mitte ühestki rahvaspordi üritusest, mis on mingilgi moel seotud veega või ranna äärega (ujulad ja rannavolle kuuluvad ka siia muideks), kui sa ei ole surf life saver. Seda järgitakse väga rangelt ja raha eest sa ennast võistlema osta ei saa. Seletus on umbes selline, et ennekõike pead sa oskama ise ennast ja teisi päästa, mitte ei pea keegi teine tulema sind tasuta päästma sinu lõbustuse ajal. Ka paadijuhi luba ei saa sa ilma vetelpäästja olemata.


Regulatsioonidest Austraalias

Austraalia tundub olema väga ülereguleeritud maa. Kõiksugu koolitusi ja sertifikaate nõutakse igal pool. Igal sertifikaadil on veel mitmeid tasemeid. Uue taseme saamiseks tuleb jälle koolitus läbida. Isegi koristajal ja koduabilisel peab siin olema mitu sertifikaati. Noh et sa ikka oskad ja tohid seda tööd teha. Ja mis põhiline paljud sertifikaadid kehtivad vaid selles osariigis, kus nad välja on antud. Koolitusfirmade leib ei lõpe siin riigis küll kunagi.

Viimasel ajal on kehtima hakanud paar suhteliselt napakat seadust, mille kallal ka kohalikud tõsiselt ilguvad. Nimelt mahajäetud armuke on võrdsustud lahutatud abikaasaga. Ehk mahajäetud armukesel on õigus nõuda elamisraha, varanduse jagamist jne. Ainult et ei ole määratud, kust maalt hakkab armuke. Kas näiteks üheöösuhte järel on õigus nõuda poolt varandust?? Ja kuidas teha kindlaks kes kelle maha jättis?

On kehtestatud reeglid, kuidas kõrtsus jooma peab. Nimelt arvas kohalik valitsus, et inimesed joovad liiga palju ja seda tuleb kuidagi piirama hakata. Iga kõrtsu seinal või ukse peal on silt, kuidas see konkreetne koht on uhke, et nemad järgivad 'vastutustundliku alkoholi serveerimise poliitikat' – kus nüüd sai väljend! Ja siis järgneb rida reegleid ja keeldusid. Esimene nendest on kehtinud juba pikka aega, teised on uued:

  1. Purjus klienti ei teenindata

  2. alla 18 aastastel pole lubatud kõrtsus viibida

  3. Peale keskööd kuni 4 jooki inimese kohta (seda rakendatakse ka paljudel väliüritustel, kus inimesi tembeldatakse iga joogi ostmisel)

  4. peale keskööd ainult plastmassnõud ja -klaasid

  5. igas tunnis on 10 minutit kuiva perioodi, kus baar on suletud!

  6. Mõnedki kohad ei anna üldse kanget alkoholi peale keskööd

Milleni need reeglid viinud on....igaüks peab oma joogi ise ostma, laudkonnale korraga osta enam ei saa.. Üks baar sai 13 000 AUD trahvi, sest klient ostis kogu laudkonnale korraga õlut – 5 õlut! Politsei ütles lihtsalt, et reegel on 4 jooki inimese kohta ja te rikkusite seda reeglit ning nüüd köhige pappi. Plastmassist kokteiliklaasid näevad ju suht jubedad välja. Enne keskööd ostetakse lauad looka ja ikkagi on klaas laual. 10 minutine kuiv periood tähendab enamasti seda, et purjakil janused onud kisuvad baarileti ees tüli omavahel või norivad tüli töötajatega, kes ei tohi neid teenindada. Mõnedki laamendavad ja varem ostetud klaasid hakkavad imeväel leti poole lendama....Üks kolumnist võttis asja lühidalt kokku nii: Milleks kõik need reeglid, kui neist kinni pidamist ei suudeta kontrollida? Kui järgitaks esimest reeglit, poleks neid teisi ju vajagi...

Austraalias üritatakse piirata kommileotiste-valmis viinakokteilide tarbimist. Selleks tõsteti kokteilide, mille üks koostisosa on piiritus, aktsiisi. Parlament kulutas väga palju aega, et seda seadust lihvida ja ja lõpuks vastu võtta. Kuid....veel enne seaduse kehtima hakkamist tuli kohalik suurim kommileotiste tootja välja uue jookidesarjaga, kus piiritust asendas kääritamisel saadud alkohol ja seega uue aktsiisimaksu alla see toode ei lähe. Hinnalt on piiritusebaasil joogid umbes 3x kallimad. Keegi irvhammas arvutas välja selle mõttetu seaduse väljatöötamise kulu ja tahtis parlamendile arve esitada. Ma ei mäleta kahjuks seda numbrit, aga see oli päris suur.


Kuidas Ursel Poial Ungarist arsti juures käis

03. märtsil juhtus see, mida pelgasime ja lootsime, et ei pea sellise asjaga reisi jooksul kokku puutuma. Paraku läks teisiti. Annelal oli vaja äkitselt arsti juurde minna. Tegemist üsna delikaatse probleemiga, aga ütleme nii, et tualett oli viimase viie päeva jooksul minu põhiline kodu ja seal käimine oli väga piinarikas. Esimeste sümptomite ilmnemisel käisin apteegis ja sain mingi kalli rohu, mida viis päeva sisse süüa, aga kuna ka viiendaks päevaks asi paremaks läinud ei olnud, siis oli ilmselge, et vaja professionaalset abi. Meie elukoha tänaval, kohe üle tee meie hostelist, asub Travellers Clinic. Mõtlesin oma sammud lõunapausi ajal sinna seada, aga õnneks uurisin eelnevalt kindlustustingimusi. Tegime Eestis omale aastase tervisekindlustuse QBE kindlustuses. QBE on Austraalia suurim kindlustusfirma, mille harukontor õnneks ka Eestis olemas on. Niisiis lugesin peenest kirjast välja, et enne abi otsimist tuleb kindlustusseltsiga ühendust võtta ja nö luba küsida. Kell oli 10 hommikul ehk Eestis oli parasjagu 1 öösel. Seega Eesti kontorisse helistada ei saa. Proovisime kindlustuskaardil märgitud 24h kõneliini, see ei töötanud enam. Otsisin siis netis Austraalia kontaktid üles ja helistasin siinsele kõneliinile. Automaatvastajast õnnestusid kõik õiged numbrivalikud teha ja sain ühenduse, kes aga ütles kohe, et pean kõigepealt ikka Eesti kontoriga ühendust saama. Lubas mind ise proovida 24h kõneliinile ühendada. Eesti poole pealt rääkis taaskord automaatvastaja. Aga seda luges umbkeelne venelane, kelle inglise keelest sain ainult nii palju aru, et „your call will be recorded“. Istusin tummalt toru otsas, sest ei saanud aru, millist numbrit vajutada, et kellegagi päriselt rääkida saaks. Lõpuks võttis keegi vastu ja loomulikult võttis vastu umbkeelne venelane, kelle inglise keel oli olematu. Kuidagi sain talle selgeks tehtud, mis viga ja et mul vaja nüüd arsti juurde minna. Suure vaevaga sain aru, et kui ma tahan olla 100% kindel, et minu ravikulud hüvitatakse, siis pean ootama, kuni nemad ütlevad, kuhu ja millise arsti juurde minna võin. Kui ma aga lähen ise enda poolt valitud arsti juurde, siis pean kõikide kuludokumentidega Eestisse ilmuma ja siis nad mõtlevad, kas hüvitavad kulud või mitte. See tähendab, et ületee Travellers kliinikusse minna ei saanud ja jäin ootama, et nad mulle tagasi helistaksid. Kahe tunni möödudes helistasin jälle venelasele, tegi üllatunud häält, et keegi pole tagasi helistanud ja lubas, et kohe võetakse uuesti minuga ühendust. 15 minuti pärast helistatigi, seekord õnneks Austraaliast. Seega inimene, kes räägib korralikult inglise keelt. Miski pärast helistati Melbourne'i harukontorist, ei tea miks, QBE on kõikides siinsetes suurlinnades ja Sydney kontoriga oleks ju lihtsam asju ajada. Igatahes seletasin järjekordselt mis viga ja miks vaja arsti juurde minna. Tädi küsis uuesti täpset praegust elukoha aadressi ja kontaktandmeid, et mulle siis leida nende arvates lähim kliinik, kuhu pöörduda. Tädi pöördus minu poole minu arvates täitsa õige nimega „Onella“ - niimoodi hääldavad kõik inglased minu nime. Veel pool tundi ootamist ja tädi helistas tagasi, et sai mulle samaks õhtuks arsti aja. Ütles täpse aadressi ja aja, kuhu ilmuma pean. Ning, et kindlustus arveldab visiiditasu kliinikuga otse ise ära! Lahe. Lõppu lisas: „Aga kui sa pead haiglasse minekuks takso võtma või ravimeid ostma, siis nende kohta võta tšekid ja nende hüvitamist pead taotlema oma Ungari kindlustusseltsist.“ Mida? Ma ei ole Ungarist, ma olen Eestist! Hea küll. Sebisin endale tööle asendaja ja läksin suure ajavaruga kliinikusse kohale. Tee peale jäi vähemalt 2 samasugust kliinikut, ei tea, miks nad arvasid, et minu elukohale kõige lähem kliinik on 30 minuti jalutuskäigu kaugusel. Aga registratuuris juba oodati mind ja teati, kes ma olen (väga meeldiv!). Paluti ära täita mingi ankeet, isikuandmed, kontaktid jne. Kui ma täidetud ankeedi registratuuri naisele üle andsin jäi ta arusaamatult seda vaatama ja näitas mulle paberit, mis kindlustusest talle saadeti. Seal seisis: „Ursel Poial from Hungary will require....“ Missasja?? Perekonnanimi on õige, aga Ursel ja Ungarist??? IRW... Naersime Markoga südamest selle peale. Kahtlustan siiralt, et see umbkeelne venelane pani eesnimega kõvasti puusse, sest austraalia kontori tädi ütles ju mu nime enam-vähem õigesti. Näitasin oma kindlustuskaarti ja registraator tegi parandused ära. Kliinik oli muidu meeldiv väikene erapraksise moodi asutus. Oma aega oodates kuulsin hirmutavaid summasid, mis inimesed visiiditasuks maksid: 60-100 dollarit! Appi, see on ju ühe inimese nädala söögieelarve. Arstide nimekirjas olid pooled nimed sellised, millest võis eeldada, et tegemist on kollastega. Ja pealegi paistsid kõik arstid mehed olevat. Äärmiselt piinlik olukord. Ja kõige tipuks käis seal inimesi enda juurde kutsumas maailma kõige naljakama välimuse ja olemisega kollane, kellel olid sellised pudelipõhjad ees, et anna olla. No täielik orbik!! Ja muidugi meesterahvas. Mind pidi teenindama arst nimega Dr Han Thai. Mõtlesin hirmuga, et kindlasti on see imelikult käituv mees ja mõtlesin juba, et ei, mina lasen siit jalga. Lõpuks kutsuti mind ja muidugi oli meesarst, aga õnneks mitte see, keda kartsin. Arsti juures käis kõik kähku, kiire proovi andmine, mis kohapeal minu silme all analüüsiti ja kohe kirjutati välja ka antibiootikumid. Esimest korda elus võõral maal ja veel meesarsti juures ka. Elamusi kui palju. Ja parajalt stressirohke päev, aga lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Arst oli väga normaalne ja visiiditasu ega proovide võtmise eest sentigi maksma ei pidanud. Ise pidin ainult rohud ostma, mis ei olnud õnneks väga kallid.

Meie nimedega on siin veel raskusi olnud. Saime kinnituse, et atraktsioonile on edukalt registreerunud Anned Poied ja Marko Poied.


Queen Mary 2 Sydneys

Sydney sadamat külastas maailma suurimaid kruiisilaevu Queen Mary 2.sellest oli tehtud terve atraktsioon. Linnas olid sildid, mis juhatasid kuhu ja kuidas laeva vaatama minna. Igasugune ise mõtlemine ja tegutsemine ei ole üldiselt üldse aktsepteeritav. Aga natuke laevast. Laev oli nii suur, et ei mahtunud kesklinna kai äärde vaid pidi silduma sõjasadamas järgmise poolsaare taga. Sellest hoolimata paistis laev kesklinn ära. Selle kõrguseks oli 62 meetrit ja pikkuseks 345m.Laeval oli umbes 2600 reisijat ja 1000 meeskonnaliiget. Hinnanguliselt jätsid nad selle ühe päevaga Sydneysse 10 miljonit AUDi!!! Kohalik omavalitsus loodab kruiisituristide tulvaga majanduslangust peletada. Kruiisituriste on siin tõesti palju. Inimesed viiakse maale väiksemate alustega, kuna suured laevad peavad seisma keset merd, sest nad ei mahu lihtsalt sadamatesse. Pühapäeval jalutasime üle Harbour Bridge ja nägime lahel korraga kolme kruiisilaeva ankrus.


Bürokraatiafännide nurgake

Ehk kuidas Marko üritas EURi arvet avada kohalikus pangas. Internetipangast seda muidugi teha ei saanud. No mõtlesin siis, et kaua see ikka võtab – võibolla kohaliku bürokraatia juures oma pool tunnikest suvalises pangakontoris. Olgu öeldud, et proovisin teist panka, mitte seda, kus mul arve juba on. Marssisin siis kontorisse kohale, ütlesin, mis mul vaja on ja....esimene tagasilöök. Tädi teatas, et selles kontoris nad ei saa seda tehingut teha, et neil pole õigusi ja mingu ma peakontorisse. Tohohh, no marssisin siis teise linna otsa peakontorisse. Seal võeti mind vähemalt jutule. Neil sobiv toode olemas, tingimused ka mitte kõige hullemad ja OK, teeme siis konto ära. Mul ettenägelikult passki kaasas, kuna seda seda siin igal pool näha tahetakse. Lõin võidukalt passi lauale, et tädi sealt mu andmed maha kirjutaks ja siis hakkas pihta.....Mis kuradi asi see Estonia on? Kus see veel asub? Miks teil Euroopa Liidu pass on, kui te väidate, et olete Eestist? Pidin siis tädi natuke valgustama Euroopa kaardist ja poliitilisest maastikust. Jäi rahule ja jätkas paberite täitmist kuni jõudis küsimuseni 'elukoht'. Et millist elukohta ta mõtleb? Noh see, kuhu ma konto väljavõtteid tahan saada ja see kuhu mu arved tulevad. Et oleks hea, kui ma suudaksin näidata mõnda minu nimele tulnud arvet. Teatasin, et ega ma seda väljavõtet väga taha ja kõik oma arved lasen saata e-mailile. Teatasin, et elan hostelis, aadress on see ja see. Ja järgmine tagasilöök.....hostel elukohaks ei sobi. Et nemad hakkavad mulle ikka panga väljavõtteid saatma, mis kõik hirmus konfidentsiaalsed ja hostelisse ikka ei saa saata. Teatasin seepeale, et mul poogen igasugu väljavõtetest, ma ei taha neid saada. Ma saan ju kõik internetipangast kätte. Pealegi liigun ma palju ringi ja igaveseks sellele aadressile ei jää. Seepeale teatab tädi, et ta saab minust suurepäraselt aru ja kui ma kirjutan KIRJALIKU avalduse panka, et ma väljavõtteid ei taha, siis nad neid mulle ei saada. Lisaks teatab veel, et seda aadressi, mille ma kontot avades pean andma, saan ma alates nädala möödudes internetipangast ise muuta ja siis ei kontrolli enam keegi, mis aadressi ma sinna kirjutan. Peaasi, et oleks Austraalia aadress. No nüüd mul juba tõsiselt s..t keeb. Uurin, mille kuradi pärast see aadress siis nüüd nii tähtis on? Tädi teatab, et tema ei saa midagi teha, kuna panga sisekorraeeskiri! näeb ette, et tuleb teatada elukoht ja selleks ei saa olla hostel. OK hostel ei sobi, uurin siis mis variant on. Tuleb ilmuda rendilepinguga ja paberiga, mille on kirjutanud renditava pinna omanik, et tema kinnitab minu elamist eespool näidatud pinnal oma allkirjaga. Kui rendipinna omanik on antud panga klient, siis sellega asi piirdub. Kui rendipinna omanik EI OLE selle panga klient, siis tuleb see inimene koos oma passiga ja koos minuga panka vedada, et ta kohapeal kinnitaks, et jah, mina elan temale kuuluval pinnal!!!!!!!!!!Täitsa haige. Lisaks olgu märgitud, et ilma pangakontota rendilepingut eriti teha ei saa.....sa oled siis ju mittetöötav kahtlane kontingent! Igatahes selle pangaga ma kaugemale ei jõudnud ja kõndisin minema.

Vahepalana olgu öeldud, et Austraalias arvatakse olevat üle miljoni elaniku (see on üle 5% elanikkonnast imikud ja raugad kaasa arvatud!!), kes on langenud identiteedivarguse ohvriks. See number tundus mulle kohutavalt suur, aga peale seda pangas käiku see enam nii suur ei tundugi. Pangad teevad ise kõik selleks, et identiteedivargal oleks võimalikult lihtne. Nimelt sellel kurat teab kuhu saadetaval panga väljavõttel on kõik minu isikuandmed ja kõik olulised andmed minu konto kohta! Mis nii viga minu nimel laenu võtta ja kulutada. Igasugu laenukontoreid siin juba jagub. Teades kõike minu kohta ja minu konto kohta on võimalik ennast telefonipangas minuna identifitseerida salasõnu teadmata.

Aga ikkagi mul oli arvet vaja. Seadsin siis sammud oma nö kodupanka. Loomulikult esimene kontor viskas mind välja ja saatis peakontorisse. Marssisin siis teise linnaotsa tagasi. Seal võttis mind vastu järgmine tädi. Rääkisin oma loo ära, et mida mul vaja on. Tädi otsis mingid paberid, avalduse jne. Mul oli paar küsimust tingimuste kohta ja internetipanga kohta. Seepeale tõstis tädi käed ja teatas, et küsimustele vastamine ei ole enam tema kompetentsis ja ta peab minema nüüd kedagi kutsuma. No OK, kutsugu siis. Tuli järgmine tädi. Oskas vähemalt tinguimustest rääkida ja küsimustele enam vähem vastata. EURi arve võib sul olla küll, tasu sellel ei ole, internetipangast näed ka seda, aga ühtegi tehingut sa ise teha ei saa. Selleks pead sa ilmuma sellesse samasse konkreetsesse peakontorisse. Nad vähemalt teadsid, et igas suuremas linnas on üks selline kontor, kus ma saan tehinguid teha. Asi kiskus juba jaburaks jälle. Ja siis tegin ma järgmise vea.....uurisin erinevaid intressimäärasid, kursse ja küsisin 'kas see või teine varint?' küsimuse. Mõlemad tädid ehmusid ja teatasid, et sellistele küsimustele nad ei tohi vastata, et neil ei ole volitusi. Nemad tohivad ainult tutvustada. Et kui ma tahan sellistele küsimustele vastuse saada, siis nad panevad mulle aja kinni spetsialisti vastuvõtule. Mul hakkas juba aeg otsa saama ja ma loobusin. Teatasin, et eks ma arvutan siis ise kursse ja intresse. Uurisin, et kui ma nüüd avalduse ära täidan (3 lehekülge mõtekaid, mõttetuid ja väga mõttetuid küsimusi), et mis siis edasi. Kas nad treivad mulle selle konto kohe valmis?? Loomulikult mitte!!!Et see on ikka nii keeruline ja nemad seda ei tee. Seda teeb ja otsustab mingi tagatuba, kes istub koos 2x nädalas. Et ehk 3 tööpäevaga saab asi tehtud.......Mul oli aeg otsas ja kopp ees, võtsin kõik paberid kaasa ja lahkusin. Olin kulutan peaaegu 4 tundi!!!! Ja tulemust endiselt polnud.


Austraalia, kas Inglismaa või Ameerika

Me oleme omavahel juba ammu mõelnud ja arutanud, kas Austraalia on rohkem nagu Inglismaa või rohkem nagu Ameerika. Ajalooliselt peaks ju olema nagu Inglismaa. Inglismaast tahaks ta aga nagu üle olla, aga Ameerika mõõtu ei anna kuidagi välja. Kohtusin tööjuures inglastega, ja nendel on täpselt sama küsimus. Milles see Ameerikaks püüdlemine siis väljendub...Esiteks riik arvab, et neil on siin kole ohtlik elad ja terrorismi on kogu maa täis ja nad peavad sellega ikka palju võitlema. Samas kedagi karta nagu pole. Kõige häirivamalt väljendub see selles, et linnas on väga vähe prügikaste, metroodes üldse pole, inimeste kogunemiskohtades ka mitte. No et äkki keegi paneb pommi. Aastatetagust pommirünnakut Indoneesias Bali saare ööklubile, kus hukkusid ka Austraalia turistid peab see riik igatahes rünnakuks oma riigi ja riigi sümbolite vastu....no mida kuradit! Ja seda tuuakse ka igal pool välja kui terrorirünnakut Austraalia vastu ja sellega õigustatakse kõiki meetmeid.

Austraalias on igal spordialal omad maailmameistrid (väga ameerikalik trend). Kas on siis tegemist ainult kohaliku alaga, nagu meil kiikumine või rahvusvahelise ala kohaliku mudaliigaga, mille võitja on kohe maailmameister!! Väljaspool Austraaliat ei tea neist inimestest keegi midagi, aga kohapeal on nad suured staarid.

Kõik kohad on täis kiirtoitu. Tundub, et ainult sellest elataksegi. Mingi uuringu järgi on austraallased paksemadki kui ameeriklased.

Igal pool võrreldakse ennast ainul ja ainult Ameerikaga. Muid riike pole olemas. Praegu käib tihe rebimine majanduslanguse rindel.

Kohalike lehtede järgi oldi väga pettunud, et Obama kohe esimesel presidendiks oleku päeval Austraaliast juttu ei teinud või Austraaliasse ei tulnud. Et kuidas siis nii..me ju nii suured liitlased ja sõbrad ja me nii palju kannatanud, kuna meid ikkagi ka terroristid rünnanud jne...

Kohalik opositsioon on väga kriitiline peaministri üle, kes veedab pea veerandi oma ajast kodumaast eemal. Opositsioon üritab peaministrit veenda, et Austraalia ei ole nii oluline tegija maailmapoliitikas nagu ta näib arvavat ja enne võiks kodus asjad korda teha kui minna maailma laiama. Austraalia peaminister üritab tõesti igas maailma asjas sõna võtta, igale poole oma nina toppida, arvamust avaldada, kohale sõita.


Kuidas 21. sajand Sydneysse jõudis

Sydney Harbour Bridge ületamine on tasuline. Samuti on tasulised linna all olevad liiklustunnelid. Selle aasta alguses kaotati rahakogumise putkad silla otstest. Kõik olid väga uhked, et neil on nüüd moodu värk ja 21. sajand ja kõik saab internetipangast või netist krediitkaardiga maksta. Enam seisma jääma ei pea, sest kaamera pildistab ja kontrollib kes on maksnud. Kõik on päris hea, kui on vaja osta pikemaajalist luba – nädalaks, kuuks jne. Aga kui keset päeva avastad, et mul oleks nüüd vaja üle silla sõita, siis on puuks. Hakka otsima arvutit, et saaks osta omale päevapiletit. Enamik selliseid juhte leiab, et kiirem on sõita 20km ring üle teiste sildade, kui hakata otsima arvutit ja maksma. Ja üldiselt ollakse selle peale päris pahased. SMSiga millegi eest maksmise võimalustest ei tea siin keegi midagi, ega usu mind, kui ma ütlen, mida meil saab SMSiga teha.

2 kommentaari:

Barbara ütles ...

No tulge sealt tagasi siis, kui elu nii kole on. Ma pole nii negatiivset postitust veel näinud.

Barbara ütles ...

;) Kuidas muidu üldse elu on seal? Põllapeal pidavat tööd veel leidma ilusti ju? Bundaberg on teile seal lähemal...