08. märtsil sain viimase nädalapalga kätte ja taaskord oleme töötud. Seda küll täitsa enda soovil, sest oleme peaaegu kolm kuud (5 päeva jääb puudu) Sydneys olnud ja on viimane aeg edasi liikuda. Koduks olnud Kings Crossi baaride ja klubide sisseviskajad on kõik nägupidi tuttavad ja ei tüüta enam, samuti muud kohalikud narkarid, litsid ja kodutud.
Mul vedas täiega, sain õigel ajal hostelist töölt minema. Sain siis viimase palga, väga hea soovituskirja ja isegi preemia hea töö eest!! Järgmisel hommikul kolisime sellest hostelist välja, et viimasel nädalal veel vanas heas Great Aussie Backpackeris puhata, ja reedel nägin ühte töökaaslast, kes ütles, et Boomerangist konfiskeeriti kõik asjad. Omanik, kes läks jaanuari lõpus Balile puhkama, sai juba minu töötamise ajal kurje kirju, et ta peab kiiresti mingi 40 000 dollarit maksma või hosteli asjad konfiskeeritakse, ei teinud ähvardustest välja ja nüüd viidigi maja tühjaks. Ehk kui ma ise ära poleks tulnud, siis oleksin päevapealt töötuks jäänud ja kes teab, kas viimase palgagi oleks kätte saanud või mitte. Uhh, vedas :)
Kokkuvõttes läks meil Sydneys päris hästi erinevalt teistest eestlastest, keda siia tulles kohtasime ja kes kahe kuu jooksul ainult paar-kolm nädalat tööd said. Mina töötasin päevapealt 2 kuud kahes hostelis, keskmiselt 43 tundi nädalas ja Marko kokku 5 nädalat.
Viimane nädal siin on olnud taas väga sündmuste rohke. 07. märtsil käisime lõpuks ooperis ära. Vaatasime Puccini „Madame Butterfly'd“. Öeldakse, et ooperis käik tuleb Sydneys alati viimaseks jätta, sest muidu tahad muudkui tagasi minna. Ja see peab paika. Ooper oli fantastiline. Me ei ole küll kõige suuremad ooperis käijad, aga seekordne käik oli igal juhul kõige parem. Lugu oli nii liigutav ja näitlejad elasid rollidesse nii sisse, et mina pidin lõpus kõvasti pisaratega võitlema. Naispeaosatäitja oli väga tugev näitleja ja solist. Tema sai ka kõige tugevama aplausi lõpus, rahvas tõusis saalis püsti ja ovatsioonid olid laes. Muusika oli samuti väga ilus ja lavakujundus super. Kogu lava ja tegevuspaika ümbritses vesi. Palju oli etenduses moderntantsu ja valgusefekte. Tahaks tõepoolest veel Sydney oopereid vaadata, aga pilet on päris soolane ja seetõttu hea, et enam aega ei ole minna. Me ostsime kõige odavamad piletid, mis maksid 70 dollarit tükk ja istekohad asusid ääreloožis, kust tervet lava ei näinud. Piletihinnad olid muidu 70-500 dollarit ja etendused olid vähemalt kuu aega ette välja müüdud. Ooperimaja ise seestpoolt väga eriline ei ole. Euroopa suurte sammastega saalid ja koridorid on efektsemad. Ooperimaja sai lõplikult valmis 1973.aastal ja koosneb kolmest „majakesest“ ehk kaarest: väiksem ooperimaja on piletikassa ning ühes suures kaares asub kontserdisaal ja teises kaares ooperisaal. Meie käisime siis ooperisaalis. Kogu kaar on põhimõtteliselt üks hiiglaslik saal, kuhu kõrvale mahub 2 väikest baari ja kõik. Ei mingeid jalutamiskoridore ega galeriisid. Kontserdisaal mahutab 2500 inimest ja ooperisaal 1500 inimest. Maja arhitekt on taanlane Jörn Utzon ning ehituse kogumaksumus oli 102 miljonit dollarit, mis oli esialgsest plaanitud maksumusest kümme korda kallim. Ooperimaja allkorrusel on mitu poolavatud baari, st et mere poolsel küljel seinu ei ole ja saab klaasidega otse mere ääres istuda. Käisime ka peale etendust seal šampust joomas, et ikka korralik kultuurne üritus :)
10. märts käisime jälle Austraalia loomadega tutvusi loomas ehk külastasime Featherdale Wildlife Parki. Loomapark asus tunniajase rongisõidu kaugusel ja tegemist oli Sydney äärelinnaga. Loomapark keskendus ainult kohalike loomade ja lindude eksponeerimisele. Sissepääs oli väga soodne – 20 dollarit ja saime nii palju kängurute ja koaaladega pilte teha, kui tahtsime. Enamasti küsivad kõik loomaaiad koaalaga pildi tegemise eest sissepääsule lisaks 15-20 dollarit. Seega soovitame soojalt kõigile seda loomaparki. Loomulikult ei suutnud me end tagasi hoida ja klõpsisime palju pilte just koaaladest ja erinevatest kängurudest. Taaskord oli park niimoodi üles ehitatud, et astusid ühest väravast sisse ja siis said vabalt loomade ja lindude vahel ringi jalutada ja neid toita. Suur emu jalutas ka vabalt ringi, kes oli päris hirmuäratav, Marko üritas teda toita, aga too oli nii näljane ja agressiivne, et peagi kargas Marko karjatades temast eemale :) Sinise kasukaga kängurud olid ääretult pehme ja siidise karvaga. Võiks neid lõputult paitama jääda ja suurima heameelega pistaks üldse ühe känguru omale kotti ja võtaks lemmikloomaks kaasa. No ja koaalad, korduvalt kõlas üle huulte: „on ikka mõmmik, teist nii armsat looma ei ole olemas.“ Ja tema kasukas on nii paks ja nii, nii siidine ja pehme!! Ühesõnaga Marko pistab ühe koaala ja mine ühe känguru endale suurde seljakotti :)) Kahjuks piirivalve sellega küll nõus ei ole ja meil ei kasva ju eukalüpti puid ka millega neid mõmmikuid toita. Kahju, tõeliselt kahju. Siinsed linnud on ka võrratult ilusad, nii värvilised! Igasuguste vikerkaare värvidega papagoid; roosad, mustad ja valged kakaduud; kuldsed (tegelikuses väga värvilised) faasanid ja palju palju muid ilusaid ja põnevaid linde, keda tegelikult võib ka vabas looduses tihti näha. Põnevad on siinsed loomapargid, väga põnevad. Ja loomulikult kooserdasid seal eestlased ringi. Neid on ka juba igal pool.
11.-13.märts käisime surfilaagris. Meid tuli Sydneyst kokku mõnus väike kümneliikmeline seltskond ja korraldajad sõidutasid meid 3,5 tunni kaugusele Põhja-randadesse (koha nimi ongi Northern Beaches). Seal Rocks oli koha täpsem nimetus. Esimesel õhtul oli ainult kohale sõit ja loomulikult pidu. Öömaja asus rahvuspargis in the middle of nowhere... kus sõna otseses mõttes puudus mobiililevi ja igasugune asustus. Keset metsa ja mägesid oli laager. Oli kolm majakest, bassein ja telklaager, kus ööbisid kohapealsed töötajad. Meie telgis ööbimisest küll pääsesime, aga pidime kogu grupiga ühes toas naridel magama. Ehk kümnekesi ühes toas. Ja narid olid nii üksteisekõrval, et kui kõhu sisse tõmbasid, siis mahtus kahe nari vahelt oma voodisse pugema. Ühesõnaga magama siia ei tuldud. Esimesel õhtul oli kohe üsna raju pidu, mis lõppes paljude jaoks basseini kukkumisega ja alasti laua peal tantsimisega. Magama läksime kahe-kolme ajal ja kell 7.30 oli äratus, sest hommikuti on kõige paremad surfilained. Laagri ümber jalutasid meil muideks täiesti vabalt ringi hobused (kes aeg-ajalt pistsid ka pea toa või söökla uksest sisse, et antagu nüüd neile ka õuna ja muud paremat) ning loomulikult hüppasid igal pool kängurud ringi. Esimest korda nägime vabas looduses ära ka nii umbes 1.50 meetri pikkuse känguru. Vau, teda enam küll paitama minna ei julge, põrnitses meid üsna kurja pilguga. Ainuüksi tema saba oli nii jäme ja pikk, et kui ta sellega sind lööb, siis lõpeb see väga valusate vigastustega. Ühesõnaga nendel päevadel piirdusime ainult kängurute vaatamisega. Väidetavalt pidi madusid ja ämblike ka laagri ümbruses olema, tegemist ju ikkagi looduspargiga, aga neid me õnneks ei kohanud :)
Rannad, kus surfamas käisimeolid super ilusad. Tegemist oli rahvuspargi alal asuvate randadega. Tuuri korraldaja Waves Surf School oli aastate pikkuse läbirääkimiste tulemusena saanud loa neid randasid oma tuuri jaoks kasutada. Ühesõnaga ilusad, pikad liivarannad, mäed voolavad vette ja avaookean nii kaugele kui silm ulatab. Ja mitte kedagi peale meie 10 liikmelise seltskonna ja kahe instruktori. Üks kohalik oli siiski ka. Pidi ainuke kohalik surfar olema. Koolituse enda osas saime pettumuse osaliseks. Koolitust broneerides käis jutt, et tripp sobib nii algajatele, kes pole varem surfanud kui ka edasijõudnutele. Tegelikkuses õpetati kõiki esimest korda surfama. Mis oli meie jaoks igav ja ei arendanud kuidagi meie oskusi edasi, mida lootsime sealt saada. Samuti oli surfivarustus selline, mis oli ilmselt juba mitu korda mahakantud, aga nemad tõmbasid McGayveri teibiga lauad uuesti kokku ja andsid algajatele kasutada. Jah, pooleks murdunud lauad olid teibiga parandatud ja 80% laudadest (ehk meie 10st 8!) olid murdunud. Paaril laual oli nina osa lihtsalt puudu, mis tähendab, et need sobisid pigem vee alla sukeldumiseks kui vee peal sõitmiseks. Klaasfiiber raamistik oli läbi laua pehme pealispinna tunginud. See aga tähendas seda, et saime katkiste laudade tõttu kohutavalt palju lihahaavu üle keha ja murdumata lainete peal nende laudadega surfata üldse võimalik ei olnud. Surfi puhul on ülioluline, et laud on ühes tükis, sest kui laual nina puudub või nina on võimalik murda nii kuidas ise tahad, siis see tähendab, et enamuse ajast sa kukud laua pealt pea ees vette. Esimest korda elus surfajad saavad nagunii päeva jooksul vähestel kordadel murdunud lainete peale püsti ja seega nad ei saa aru, kui oluline on laua kvaliteet. Ka õpetajad olid noored poisid, kes panid peamise rõhu sellele, et ise cool välja näha ja õpetasid, kuidas laua peal cool välja näha, mitte kuidas võimalikult palju püsti saada :(Oleme 2 korda Bondi rannas kahetunnised koolitused võtnud ja neid koolitusi, mis olid sõna otseses mõttes koolitused ja kus õpetajad keskendusid igale õpilase individuaalselt, ei anna võrrelda sellega, mis sellel tripil toimus. Koolitajad isegi ei küsinud, kas keegi on varem surfamas käinud. Bondil oli ka kaks õpetajat grupi kohta ja siis jagati grupp kahe vahel ära, ühes olid need, kes kunagi varem surfanud pole ja teises need, kes vajasid juba edasijõudnute koolitust.) Katseeksitusmeetodil harjutasime siis Markoga rohkem iseseisvalt. Päev oli päris pikk. Olime kella neljani pärastlõunal rannas ja sellest 4 tundi laudadega vees. Uhh, see oli päris raske füüsiline koormus. Aga mõnus. Õhtul oli järjekordne pidu, mis lõppes järjekordselt lõbusate mängudega ja magama sai päris öösel.
Järgmine päev jälle 7.30 äratus, hommikusöök ja randa. Viimase päeva rand oli fantastiline: pikk, pikk liivarand nii kaugele kui silm ulatub ja suured lained. Instruktorid näitasid, mis nad suutsid ehk sõitsid laudadega veetunnelist läbi! Meist muidugi keegi selliseid tunneleid proovima ei läinud ja ei lubatudki minna, liiga ohtlik. Aga vaadata oli ka lahe. Vähemalt Markol läks teine päev paremini, sest sai korraliku ja täiesti terve surfilaua. Tänu sellele õnnestus tal selle päeva jooksul teha ka siiani kõige parem sõit. Sõitis tõeliselt suure murdumata laine pealt alla ja kaldasse välja. Püsti jäi. Mina ja instruktor vaatasime kaldalt ja hoidsime hinge kinni, kui nägime kui suurt lainet ta püüdis, aga pärast oli rõõm suur, hakkama sai! Marko ise oli muidugi ka väga sillas selle peale. Selline adrenaliinilaks. Teine suur elamus oli see, et poole surfi pealt ilmusid merele uimed. Ja terve trobikond uimesid veepinnal. Delfiinid!!! (mõtlesite, et haid jah, no me ka alguses mõtlesime, et mis nüüd, sest kohalik instruktor ütles enne vette minekut, et siin näeb ikka haisid kah). Aga jah, seekord oli 5-6 delfiini, kes paralleelselt kaldaga meist üsna kalda lähedal mööda ujusid. Kujutate ette, ongi päris delfiinid ja mitte kuskil akvaariumis vaid täitsa vabas looduses!! Delfiinid käisid meid mitu korda päeva jooksul vaatamas :)) See oli super elamus. Kaks päeva laagrit oligi ja teine päev oli igal juhul parem. Kahe päeva lõpuks oli kogu grupp surmani väsinud. Tagasisõit Sydneysse möödus vaikuses, kes magas ja kes luges raamatut. Kõik kurtsid, et absoluutselt kõik olemasolevad ja olematud lihased valutasid, isegi vee pudeli suu juurde tõstmine oli tohutult raske katsumus, käsi värises nii mis hirmus :)) Ja pohmelliga hommikul vara surfama minna ei ole just ka kõige lahedam. Esimesed lainete püüdmised mööduvad väga vaevaliselt, aga samas saab päris kiiresti pohmakast üle :) Kokkuvõttes olid rannad ja ööbimiskoht super ilusad, aga Waves'i firmat sõpradele ei soovitaks. Ja me ei olnud ainsad grupist, kes nii arvasid. Paljud nägid väga kriibitud välja. Taaskord oli püütud minimaalsete kulutustega võimalikult palju raha inimestelt sisse kasseerida. Isegi kalipsod olid nii auklikud, et läbi selle sai ikka päikesepõletuse. Korralik varustus, mis tegelikult ei maksa üldse palju võrreldes sellega, et maksime 200 dollarit nägu selle tripi eest, päästaks firma mainet oluliselt. Meeldejääv kogemus aga kõigest hoolimata olemas.
Täna on pühapäev, 15.märts. Homme varahommikul, õigemini poole öö ajal läheme taas lennujaama ja jätame Sydneyga hüvasti või head aega. Esialgsete plaanide järgi siia enam tagasi ei tule, aga plaanid võivad alati muutuda. Järgmine sihtpunkt on Auckland, Uus-Meremaa. Ja sinna sõidame me loomulikult Emirates'ga, aga seekord mitte turistiklassis vaid äriklassis! Ja mitte tavalise boeinguga vaid uue Airbus A380ne äriklassis!!! Ei, me ei ole siin kullaauku leidnud ja äkitselt rikkaks saanud. Lihtsalt kaks aastat tagasi pulmareisil Emirates'ga käies saime nii palju boonusmiile, et nüüd saime ennast tasuta äriklassi upgrade'da ;) Oleme äärmiselt põnevil, tegemist ju uue kahekordse lennukiga ja mina saan elus esimest korda äriklassis sõita. Kahjuks on hommikune lend 8.30, aga šampust kavatsen ma sellest hoolimata jooma hakata :) Lend kestab 3 tundi.
Ja nüüd otsige oma maailma atlased välja, sest meil on kavas teha üks muudatus esialgsesse reisikavasse. Saab täituma veel üks unistus ja me läheme Thor Heierdahli radadele. 17.märts lendame Aucklandist edasi Cooki saartele! Läheme ja vaatama oma silmaga ühe paradiisisaare üle. Geograafias nõrkadele vihjeks, et see on kuupäevajoonest natuke ida poole. Maandume Rarotongale ja väidetavalt peaks seal olema ainult türkiissinised laguunid, valged liivarannad ja palmid. Samuti ületame kuupäevajoone, mis tähendab, et reisime ajas tagasi, jõuame Rarotongale 16.märts. Igatahes oleme järgmise nädala täielikult levist ja internetist väljas, nii et meiega ühendust pole mõtet otsida. Aucklandi jõuame tagasi 22. või 23. märts, ei mäleta praegu peast, siis oleme taaskord levis ja loodetavasti saame üles panna äärmiselt põneva reisiblogi! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar